jump to navigation

Meeleheide rahanduspoliitikas 24. märts 2009

Posted by toimetus in majandus, tõlkelood.
Tags:
trackback

Kirjutas: Paul Krugman

Nädal tagasi kirjutasid „The Times” ja teised ajalehed mõningaid detaile Obama valitsuse sel nädalal avalikustatud pankade päästeplaanist. Rahandusminister Tim Geithner olevat veennud Obamat, et ta kasutaks Bushi administratsiooni poliitikat, ehk plaani „cash for trash,” mille pakkus kõigepealt välja endine rahandusminister Henry Paulson juba pool aastat tagasi ja hiljem loobus.

Selline asjade käik valmistab tõsist pettumust. Kui aus olla, siis täidab see mind meeleheitega.

Alles me elasime läbi kogu selle sõnasõja, mis kaasnes AIG toetamisega. Tookord väitsid valitsusametnikud, et nemad ei teadnud midagi, ega saanud midagi teha ja üldse on keegi teine süüdi. Valitsusel ei õnnestunudki hajutada avalikkuse kahtluseid, mida pangad teevad maksumaksja rahaga.

Ja nüüd on Obama jäänud majandusplaani juurde, mis eeldab, et pangad on finantsiliselt usaldusväärsed ning pankurid teavad, mida nad teevad.

President kinnitas pidevalt, et tema ja administratsiooni majanduse töögrupp ei tekita majandustõusu ja nende majanduslikku visiooni varjutab pilv Wall Street’i kohal. Ning samaaegselt sai Obama aru, et peaks oma kurssi muutma, et oma poliitilist kapitali mitte kaotada.

Räägime pisut hetke majandusolukorrast.

Praegu takistab majandusarengut mittetöötav finantssüsteem. Süsteemi halvas kinnisvaraga seotud väärtpaberite ja muude varade hiigelkahjum.

Majandusajaloolased võivad meile rääkida viimasest sajandist kümneid lugusid kriisidest, mis on omavahel sarnased. Alati on olnud teatud väljakujunenud protseduurid, mida saab kasutada peale seda, kui rahanduses on probleem tekkinud. Kõigepealt peab valitsus tagama süsteemi usaldatavuse läbi (küll mitte tingimata kõigi) pangahoiuste garanteerimise. Samal ajal võtab ta üle kontrolli täiesti maksejõuetutes pankades ja puhastab nende bilansid.

Nii tegi Rootsi üheksakümnendate alguses. Seda tegime ka meie kui Reagani ajal säästud ja laenud kokku kukkusid. Pole ühtegi põhjust, miks me ei võiks seda ka nüüd teha.

Kuid Obama administratsioon sarnaselt Bushi omaga, loodab hakkama saada lihtsamalt. Paulsoni ja Geithneri plaani ühine joon on väide, et pankade bilansis olevad halvad laenud on tegelikult rohkem väärt. Palju rohkem, kui keegi on valmis hetkel nende eest maksma. Tegelikult on tegemist isegi nii kõrge väärtusega, et kui keegi neid õiglaselt hindaks, ei oleks pankadel enam mingeid probleeme.

Nii ongi olemas plaan, et kasutame maksumaksja raha selleks, et tõsta halbade laenude hinda „õiglasele” tasemele. Paulson pakkus, et valitsus peaks need laenud lihtsalt ülesse ostma. Geithner pakkus selle asemele keerulisemat skeemi, kus valitsus laenab erainvestoritele raha ja need kasutavad seda ostmiseks. Obama majanduse peanõuniku idee järgi kasutatakse niiviisi „turu teadlikust” halvaks läinud laenude väärtuse määramisel.

Kuid Geithneri skeem teeb vaid ühesuunalise pakkumise: kui laenude väärtus tõuseb, siis investorid saavad kasu, kui aga langeb, võivad investorid rahulikult loobuda. Seega pole tegemist turgude isereguleerumisega. Pigem on see lihtsalt ümbernurga ja maskeeritud rahaline abi halbade laenude ülesostmiseks.

Maksumaksja kasu on kõrvaline teema ja üldse on kogu lugu kummaline. Minu arvestuste järgi on see kolmas kord, kui Obama administratsiooni ametnikud muudavad skeemi, mis tegelikult on Paulsoni plaani tuletis. Igal korral lisatakse uus komplekt vilesid ja tulesid ning väidetakse, et nad on teinud midagi täiesti uut. Jääb mulje, et tegemist on sundmõttega.

Kuid põhiline probleem selle plaaniga on, et ta ei tööta. Jah, probleemsed laenud on võib-olla tõesti pisut alahinnatud. Kuid fakt on see, et finantsjuhid üritavad omi panku välja mängida sellises valguses, nagu poleks kinnisvaramulli olnudki ja uskumatu hulk kodumajapidamiste maksuraskusi pole mingi probleem. Nad on oma panused kaotanud. Mitte mingis suuruses finants-hookuspookus (see millele panustab Geithneri plaan) ei muuda fakte.

Võib ju öelda, et võiks ju seda plaani proovida ja vaadata, mis juhtub. Kuid peamiselt raisatakse vaid aega: iga kuu, millal ei õnnestu majanduskriisile lahendust leida, kaob meil 600 tuhat töökohta.

Kuid veelgi olulisem on, et Obama kaotab vaid oma usaldusväärsust. Kui see plaan feilib ja on enamvähem kindel, et nii läheb, siis võib peaaegu kindel olla, et ta ei suuda Kongressi veenda, et nad peaksid veelgi suuremaid summasid välja andma nendeks tegevusteks, mida ta tegelikult oleks pidanud kõigepealt tegema.

Kõik pole siiski kadunud. Rahvas tahab, et Obamal läheks õnneks ja ta suudaks päästa oma pankade päästmise plaani. Kuid aega jääb aina vähemaks.

***

Loe ka: Krugman P. Majanduse päästeplaan – elustame surnuid!

***
Originaal: Paul Krugman. 23.03.2009. Financial Policy Despair. The New York Times

Advertisements

Kommentaarid

1. analyytik - 30. märts 2009

Nobeli laureaat tekitab Obamale tõelist peavalu
Autor: Heiki Suurkask
EPL, 30. märts 2009 00:00

http://www.epl.ee/artikkel/463713

***
See on pigem lihtsalt üks näide sellest, kuidas Eesti ajakirjandus kodanikke “informeerib”. Teema on praegust maailma olukorda arvestades ilmselgelt aktuaalne, aga Eesti ajakirjanik siis lihtsalt nikerdab midagi. Ma ei tea, kas keegi suudab sellest artiklist aru saada. Mida sihukeste lugudega öelda tahetakse?

2. Virgo Kruve - 6. aprill 2009

Mullide tekitamine majanduses on märksa parem rikastumise vahend kui normaalsetes oludes 10-15 % kasumit aastas. Mina arvan, et pangad või neid kontrolliva eliidi osa võttis teadlikult ette odavate laenud massilise välja jagamise, et probleemide ilmnedes nõuda riigilt hoiuste tagamise ja kogu majanduse stabiilsusele apelleerides ka nende ülehinnatud kinnisvarade päästmist. Seda võib nimetada ka mulli päästmiseks, kus esmalt blufiti hinnad ülesse ja nüüd tahetakse riigi raha pumpamisega neid ka kõrgel hoida.
Majanduskriis on alati varade ümber jagamise aeg, kus osa omanikke vaesestub ja tekkivad uued rikkad (tavaliselt pankade ja krediidi lähedalt). Seejuures võivad Rootsi pangad laenumulli tekitamist korrata ka uutel turgudel. Tänases päevalehes tuuakse võrdlus Rootsi 1980-ndate kriisi ja baltikumis toimud laenuralli vahel. http://www.epl.ee/artikkel/464468 aga paraku jäetakse ütlemata kui kaua see kriis kestis või milline oleks olnud inimestele parim tegevuskava (kas hoida hambad ristis oma ülehinnatud vara või lasta ennast pankrotti ja alustada puhtalt lehelt).
Hussein Obama plaanide kohta ei oska täpsemalt hinnangut anda aga meenub Georg Walker Bushi ametiaja esimeste aastate korporatsioonide krahhid (Enron, Worldcom), mille kohta öeldi ka, et mõned mädad õunad kapitalismi korvis. Mulle tundub jällegi, et korporatsioonide krahhid on eriti laiaulatusliku varade kantimise tulemus, mida aga väga tõsiselt ei uurita, sest osa rahadest on sattunud ka poliitikute kampaaniasse. Nii saabki osa seltskonda varasid kantida ja maksumaksja rahaga seda veel ka kinni maksta ning vastutasuks “protsendi” eest, ei tegele riik väga tõsiselt selle uurimisega.
Lõpetuseks veel eelnevale arvajale, et Suurkask on alati tundunud pigem USA kannupoisi kui Euroopa patrioodina ja tsiteerda ELiidu vastast Tšehhi presidenti (kes keeldub isegi lipu heiskamisest residentsil) tegeleb ta pigem Euroopa nõrgestamisega. Mõelge ise milline “tasakaal” saaks olema 300 miljoni jänki ja 500 miljoni Euroopa Liidu inimese vahel.

3. Pankade laenumullid on tulusad « Virgo Kruve veebikodu - 6. aprill 2009

[…] Virgo Kruve &emdash; 6. apr 2009 Tänases EPL-is on väga hea artikkel Rootsis ligi 3 kümnendit tagasi toimud laenurallist, kus kinnisvara hinnad tõusid 700 pro…. Samad sümptomid on ka baltikumis, kus turuosa pärast võitlevad pangad ujutasid turud üle […]

4. sirje - 6. aprill 2009

Virgo. Sa vist ei ole lugenud siin eelmiseid jutte, mis räägivad mida tähendab kinnisvaramull USAs. Lühidalt öeldes oli see pankade omavaheline sahker-mahker. Lähtub aga sellest, et USAs on võimalik oma hüpoteek lõpetatada, kui laenumaksed ületavad kinnisvara hetkehinna. Pank sai selle endale ja müüs laenu edasi. Edasi müüs ta hinnaga, mida oldi valmis maksma, aga tegelikult ei olnud selle hinna taga suurt midagi. Kui selliseid finantsjubinaid veel edasi müüdi, muutus ta veel mõttetumaks jne. Lõpeks oli paljudel pankadel hulk finantsjubinaid, mille taga oli ainult õhk. Midagi sarnast, nagu toimus mõned aastad tagasi Enroniga, kus finantsspetsid leiutasid toredaid numbreid, millel puudus kate.

5. Khmm - 6. aprill 2009

Holy crap, Virgo. Zeitgeist kõneleb sinu suu läbi.

6. asd - 6. aprill 2009

sirje, otseses seoses jah. teine ja halvem mull on derivatiivinstrumendid.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: