jump to navigation

USA silmakirjalikkus Põhja-Koreas: äkki räägiks Iisraeli tuumarelvadest 7. aprill 2009

Posted by toimetus in Aasia, Ameerika, Lähis-Ida, tõlkelood.
trackback

Kirjutas: Jeremy Scahill.
President Obama administratsioon üritab Põhja-Koreale korraldada diplomaatilist kättemaksu, arvatavasti karmistades piiranguid, kuna Phjongjang saatis oma raketi kosmosesse. Jah, ka rapordid tolle raketi edukuse kohta on omavahel vasturääkivad: Põhja-Korea riiklikult kontrollitud meedia väidab, et raketil oli satelliit, mis praegu asub orbiidil. Sama meedia vahendab ka patriootlikku muusikat ja pildikesi Kim Jung Ilist, kiites teda selle raketi saatmise eest. USA aga väidab, et kogu üritus luhtus ja orbiidile ei jõudnud midagi, vaid kukkus hoopis Vaiksesse ookeani. „New York Times“ väitis: “Souli analüütikud ja ametiisikud ütlesid, et Põhja-Korea rakett, mille identifitseerisid ameerika ametiisikud kui Taepodong-2, lendas kõige rohkem 2000 miili, mis on kaks korda rohkem kui 1998 aastal katsetatud rakett, mis näitab potentsiaali lasta välja kaugmaarakett.”

Ka julgeolekunõukogus on lahkarvamused, kas Põhja-Korea rikkus mõnda ÜRO resolutsiooni või mitte. USAga ühelt poolt ja Venemaa, keda toetab Hiina, teiselt poolt. Obama administratsioon on seda raketi väljalaskmist nimetanud provokatiivseks aktiks. “Meie arvame, et pole oluline, mida täpselt välja lasti, kuid fakt, et kasutati ballistilist raketitehnoloogiat, on märk selgest rikkumisest,“ ütles ÜRO saadik Susan Rice, kes soovib julgeolekunõukogus rakendada rohkem sanktsioone Põhja-Korea vastu. Hiina ametiisikud ütlesid, et Põhja-Koreal on nagu igal teiselgi riigil õigus rakette välja lasta. „Igal riigil on õigus rahumeelsele kosmose kasutamisele,“ ütles Venemaa saadiku kohusetäitja Igor N. Šerbak.

Obama kasutas raketi väljasaatmist ka oma Prahas peetud kõnes, mida on iseloomustatud kui aatomirelvade vastast kõnet. “Reeglid peavad olema siduvad,” ütles ta Põhja-Korea kohta. “Reeglite rikkumist peab karistama. Sõnadel peab olema tähendus.”

Paljud riigid igal pool maailmas on märganud Obama administratsiooni Põhja-Korea kohta käiva positsiooni silmakirjalikkust. Iisraeli on korduvalt ÜRO poolt Palestiina riigi alade okupeerimise eest süüdi mõistetud. Veelgi enam, neil on sadu aatomienergial baseeruvaid relvi, mida võib kokku olla umbes 200-400 lõhkepead. Ning veelgi enam – Iisrael ja USA on samas pisiliigas Põhja-Koreaga kui riigid, mis on keeldunud ratifitseerimast üldist tuumakatsetuste keelustamise lepingut. Peale nende kuuluvad sinna veel Hiina, Egiptus, India, Indoneesia, Iraan ja Pakistan. Oma Praha kõnes ütles Obama, et tema administratsioon „hakkab otsekohe ja aktiivselt nõudma, et USA lepingu ratifitseeriks.” “Peale enam kui viite aastakümmet läbirääkimisi, on kätte jõudnud aeg, et aatomirelvade testimine lõpuks keelustataks.”

Kõik see tuleb hoida kontekstis, et kui „kriis“ Põhja-Koreaga peaks jätkuma. USA silmakirjalikkus aatomirelvastuse küsimustes vähendab USA usaldatavust Põhja-Korea või ka Iraani hukka mõistmisel. “Iraani aktiivsus tuumarelvade ja ballistiliste rakettidega on tõeline hädaoht mitte vaid USAle, vaid ka Iraani naabritele ja meie liitlastele,“ ütles Obama Prahas. Obama kasutas Iraani, et õigustada Kesk-Euroopa vastuolulist raketisüsteemi öeldes: „Nii kaua kuni oht Iraanist eksisteerib, jätkame meie oma raketitõrjesüsteemidega, mis on efektiivsete kuludega ja tõestatud headuses.“ Obama ei maininud kordagi oma kõnes Iisraeli ja pole kunagi arvustanud nende aatomirelvade süsteeme. Äkki peaks Obama küsima tolle regiooni araabia- ja moslemiriikidelt, millisest riigist tuleneb nende arvates suurim aatomikonflikti oht.

On ju ajalooline fakt, mida ka Obama peaks teadma ja ei tohiks kunagi unustada – maailmas on vaid üks riik, kes on aatomirelvi kasutanud: Ameerika Ühendriigid.

„Peace Action“ tervitas oma avalduses ettevaatlikult mõningaid Obama Prahas rõhutatud seisukohti, kui ütles: „President Obama avaldus, et [aatomirelvavaba] maailma pole tema eluajal võimalik saavutada, on väga pettumust tekitav. Obama võib ja peab alustama läbirääkimisi ülemaailmseks aatomirelvastuse keelustamiseks. Samuti on tema aatomienergia reklaamimine, raketibaaside rajamine Poolasse ja Tšehhi ning Afganistanis sõdurite arvu suurendamine vaid sammud vales suunas.“

***

Originaal: Jeremy Scahill. 6. aprill 2009. US Hypocrisy on North Korea: Let’s Talk About Israel’s Nukes. RebelReports.

***

PS! Kuna ka EEkspress teemal sõna võttis, siis Eesti ajakirjanduse välisuudiste demonstreerimiseks link: Põhja-Korea rakett laulab kiidulaulu diktaatoritele.

Ja meie Reformierakondlasest välisministri kiire avaldus 5. aprillil: Paet: Eesti mõistab Põhja-Korea raketistardi hukka (“Põhja-Korea samm on väga halb, rõhutas minister”).

Advertisements

Kommentaarid

1. priitp - 7. aprill 2009

Äkki peaks Obama küsima tolle regiooni araabia- ja moslemiriikidelt, millisest riigist tuleneb nende arvates suurim aatomikonflikti oht.

Pakistanist?

on vaid üks rahvus maailmas, kes on Ameerika Ühendriikides aatomirelvadega tegelenud.

See on tõlkeviga, originaal kõlab ju nii: One nation in the world has used nuclear weapons-the United States.

„President Obama avaldus, et [aatomirelvavaba] maailma pole tema eluajal võimalik saavutada, on väga pettumust tekitav. Obama võib ja peab alustama läbirääkimisi ülemaailmseks aatomirelvastuse keelustamiseks. Samuti on tema aatomienergia reklaamimine, raketibaaside rajamine Poolasse ja Tšehhi ning Afganistanis sõdurite arvu suurendamine vaid sammud vales suunas.“

Huvitav, mis tulemusi sellised läbirääkimised võiksid anda? Või kuidas võiks läbirääkimistesse suhtuda praegu oma ballistilisi rakette ja lõhkepäid moderniseeriv Venemaa? Ja mis suund see õige suund ikkagi on?

Sirje: Ja sinu tõlge lausetele, mida kritiseerid? Või sinu arvamus teemast?
Oudekki: tõlkeaps parandatud (arvatavasti tundus tõlkijale, et – polnud mitte mõttekriips vaid sidekriips)

2. analyytik - 7. aprill 2009

Sirje: Ja sinu tõlge lausetele, mida kritiseerid?

Põhimõtteliselt peaksid igasugused tähelepanu juhtimised võimalikele tõlkeapsakatele olema alati tervitatud. Sest eks igas loos ole ju kohti, millest üks või teine tõlkija päris täpselt aru ei saa. Muidugi võiks siis pakkuda välja ka variandi või vähemalt näidata ja selgitada, mis on viltu läinud ja milline tähendus sellel või tollel konkreetsel kohal tõenäolisemalt on. Seda viimast siis eelkõige keerulisematel puhkudel.

See oli siis nii öelda tehniline märkus eelkõige.

3. Hubbil - 8. aprill 2009

Nuclear Non-Proliferation Treaty (NPT), mis on kehtinud alates 1968, ei toota enam. Sellele pole alla kirjutanud tuumarelvi omavad Iisrael, India, Pakistan ja Pohja-Korea. Viimane kirjutas, aga siis jalutas minema. Tuumarelvad voivad olla ka riikidel, kes on tegelikult sellele alla kirjutanud. Louna-Aafrika (kellel olid oma tuumapommid olemas), Iraan, miks mitte Ukraina, sest mine tea, kas nad ikka andsid koik oma tuumarelvad Venemaale tagasi? Kasahstan? Valgevene? Lukashenko utles hiljuti, et kui Venemaa peaks neile kallale tungima, ootaks neid midagi palju hirmsamat kui see, mis Valgevene partisanid tegid sakslaste vastu. Hmm. Kui tuumapommide arv NL oli tuhandetes, vois nii midagi jaada kahe silma vahele. Jaapan saaks luua oma tuumarelva vaga ruttu, sest Jaapanis on omaenda loodud tuumaprogramm olemas. Sahistatakse japside salajasest tuumarelvade programmist.

USA-l on tuumarelvad paigutatud mitmesse riiki, kellega, moned vaidavad, on seotud salajased lepingud, et need riigid saavad neid tuumarelvi kasutada vajaduse korral. Raagitakse, et nende riikide sojavaelased on saanud ka vastava treeningu. Seega on potentsiaalselt tuumarelva kasutavate riikide arv veel suurem.

Kui hakata motlema, siis saaks naiteks Turgi sojavagi holpsalt hakkama tuumarelvi valvavate paksukestega kuskil Incirliki lahedal. Turgi nagu regionaalne hegemoon saadaks siis kohe paar pommi Kreeka suunas, et havitada sealne USA tuumapommide ladu ennem kui kreeklased taipavad, mis toimub. See on must stsenaarium, aga mitte 100% voimatu.

Kuna NPT ei ole tegelikult taitnud oma eesmarke, siis on maailm sattunud tegelikult uude olukorda. Iga regionaalne konflikt voib nuud muutuda tuumasojaks. See on reaalne oht, mis naib praegu ainult kasvavat.

Uldiselt raakides, Pohja-Korea, ehkki ta sai suure propagandavoidu paar paeva tagasi, pole voimeline saatma isegi 100 kg kaaluvat satelliiti kosmosesse. Et panna uks IBM ehk mandritevaheline rakett toole, pole neil lihtsalt potentsiaali. Pohja-Korea pole veel saanud isegi IBM katsetuste staadiumist valja. Nuud, propaganda mottes, tootaks see vaga hasti, kui Pohja-Korea saaks kasvoi uhegi raketi toole, siis oleks nad number 9 maailma riikide seas, kes on voimelised satelliite orbiidile saatma. Sojalist aspekti siin pole olemaski, nagu ma ennem utlesin. Propagandaefekt oleks aga voimas. See toestaks, et uhepartei totalitaarne susteem ikka funktsib 21. sajandil. Pluss saaks muua veel moned oma raketid valismaale. Hoolimata sellest, et Pohja-Korea ei suuda toota isegi kullalt toiduaineid oma rahva jaoks.

Kuskil moodunud suvel lendas uks pirakas meteoor India ookeani kohale ja plahvatas seal. Uks korralik meteoriit tekitab paris tuumapommi sarnase plahvatuse mone kilomeetri korgusel maa pinnast. Kui see oleks juhtunud naiteks New Dehli kohal, oleks ehk India saatnud koik oma tuumapeadega raketid Pakistani poole, pinged olid parajasti haripunktis ning iga strateeg tugitoolis teab, et koik raketid tuleb kohe valja saata, et valtida nende havitamist maa peal.

Peale II MS muutus tabuks isegi moelda tuumarelva kasutamisest. Tuumarelvi omati strateegilise tasakaalu huvides, et muuta tuumarelva kasutamine mottetuks pohimottel, et selle relva kasutamise hind oleks liiga korge. Praegu on tuumarelva omavate riikide ring laienenud nende riikide vorra, kes ei motle enam nende terminitega nagu NL, USA ja Euroopa peale II MS.

Pohja-Koreal on olemas 5-6 tuumapommi ja ka keskmaaraketid nende kohaletoimetamiseks. Arvatavasti oleks 60 000 USA sojavaelast Louna-Koreas nende pohjakorealaste rakettide esimene prioriteet. Lihtsalt kattemaksuks, hoolimata sellest, et esimene USA tuumapomm saadetakse kohe Kim Jong-il’ aadressil.

Uheparteisusteem voi religioosne rezhiim voi misiganes riik, kes naeb endale ohtu, voib kasutada tuumarelva hoolimata selle tagajargedest. Ekstremistliku rahvusliku, ideoloogilise voi religioosse maailmavaatega tuumariike aga juba on. Kui palju sodasid on peetud konventsionaalsete relvadega peale II MS, laheb raskeks kokku lugeda. Konventsionaalsest sojast on ainult uks samm hetkeni, kus puutakse teha vaenlasele voimalikult rohkem kahju oma massihavitusrelvadega. Kui loppeb diplomaatia, algab soda, kui loppeb soda, algab massihavitamine. Soja definitsioon on praegu hoopis midagi muud kui 20. sajandi esimesel poolel, kus solmiti enamik praegu kehtivaid soda puudutavaid konventsioone. Eufemismid nagu lokaalne, usuline, etniline jms konflikt on asendanud sellised moisted nagu soda, massimorvad ja etniline puhastamine. Demokraatia “eksportimine” on nuud asendanud koloniaalse vallutamise. Jne.

Tuumarelva kasutamine tundub praegu olevat lihtsam kui kunagi varem, maailmas on inimelu muutunud jalle odavaks, nii nagu on juhtunud alati ennem suuri sodasid. Sojapropaganda veski on jahvatanud viimasel ajal jarjest suuremate tuuridega. Isegi vaike Eesti puuab sellest joudu mooda osa votta.

4. sirje - 8. aprill 2009

Aitähh, Hubbil, see oli päris hea ülevaade. Pole eesti ajakirjandusest sellisel teemal midagi näinud.

5. asd - 8. aprill 2009

esimesed kaks lõiku on üsna täielik spekulatsioon.

türgi kohta ei oska lõplikku seisukohta võtta, kuid see stsenaarium on ebatõenäoline.

põhja-korea on paberist tiiger, 5-6 tuumarelva ei ole neil teadaoleva info kohaselt võimalik teha, paari-kolme jaoks on materjali ja tehnoloogiat on omajagu puudu.

india ja pakistani sõda niisama lihtsalt lahti ei lähe, need asjad käivad siiski pisut keerulisemalt.

tuumarelvade hulk maailmas on väga palju vähenenud ning mad töötab ikka veel. ekstremistid ei suuda niisama lihtsalt tuumarelvi loopima hakata ja tagajärjed oleksid arvestatavad.

6. Hubbil - 9. aprill 2009

asd, ei ole spekulatsioon, ma loen paris tosiselt soja/relvade teemal. Kuna see blog ei noua allikate esiletoomist, siis ma kirjutan rohkem oma malule tuginedes. Tihti siiski kontrollin oma malu. Mis oli siin siis spekulatsiooni tasemel? Vaatasin uuesti jargi need kaks esimest loiku ja need on toesti aktsepteeritavd. P-Koreal on toesti 5-6 plutoonium-239 pommi ja ka keskmaa raketid, mille kasulik kaal on umbes 1 tonn. 1+1 utleb, et Pohja-Korea saab need aatomipommid visata kuskile 1000 km kaugusele. Omaette kusimus on, kas rakett kohale jouab voi tuumapomm plahvatab.

Aga see polegi nii tahtis. Koige tahtsam on propagandaefekt. Sest keegi toesti ei tea, kas Pohja-Korea saab tegelikult ka hakkama. Aga vist ei taha keegi tegelikult kontrollida, kas nende ahvardustel on ka tegelik tagapohi. Parem on ju hoiduda sellest.

Kogu see Pohja-Korea vark tuletab mulle meelde midagi. Kujutage ette endale patikampa tanaval, kes tahab tuli norida. Patikamp saadab valja koige vaiksema ja norgema enda hulgast, et ta noriks tuli suure paksu poisiga, kes jalutab tanaval. Paks poiss muidugi loob oma pehme rusikaga pisikese poisi rentslisse. Ulejaanud kamp, kes on jargmise laternaposti all jalginud sundmusi, tormab kohale. Kuidas saab luua nii norka ja vaikest? Aeg on arveid klaarida. Suur ja paks peab siis maksma usna kallilt, et ta ei tabanud ara situatsiooni.

Suur ja paks on USA, patikamp on Venemaa ja Hiina. Aga me elame arenenud maailmas. USA uber valismin ei laseks ennast iialgi sisse tommata sellise labase skeemi poolt nagu ma valja pakkusin.

7. Hubbil - 9. aprill 2009

See Pohja-Korea/Louna-Korea vark on uks kuradi jaanus kulmast sojast. Koik korealased, keda ma tunnen, on vaga ja vaga kenad inimesed. Ma utleksin isegi, et kenamad kui eestlased. Iidne kultuur siiski.

Mis ma tahan oelda, on see et ukski moistlik korealane ei tapaks oma suguvendi naiteks aatomipommiga voi F16 havitajatega. Nad on liiga arukad selle jaoks. Pohja-Koreas on surnud tuhandeid totalitaarse rezhiimi parast. Louna-Koreas oli voimul hunta, kes pani roomsalt seina aarde vasakpoolseid, eesmargiga tutvustada neid efektiga, mis omab tinakuul. Souli olumpiamangud lopetasid selle tapmise. Kui asd, gallacher, khmm, dildo voi kes iganes viitsib uurida seda varki, siis Louna-Korea on uks suck nagu Eesti, kes imeb ennast uhe hegemooni kulge, nagu USA. Hoolimata sellest, et neil on olemas isegi muuseumid selle kohta, kuidas USA Korea soja ajal teostas massimorvu korealaste suhtes.

8. Stephen M. Younger, “The Bomb. A New History” « Fear and Loathing - 19. aprill 2009

[…] viimasel ajal on Eestis selle teema kohta veidi elavamat huvi tuntud (vt näiteks seda hüsteerilisevõitu artikli tõlget 8. mai blogis), siis esitan allpool väikese referaadi Youngeri raamatu tuumasõja strateegia ja […]

9. Rindade suurendamine master - 20. november 2009

Youngeri raamatu tuumasõja strateegia ja …

“Kogu see Pohja-Korea vark tuletab mulle meelde midagi. Kujutage ette endale patikampa tanaval, kes tahab tuli norida. Patikamp saadab valja koige vaiksema ja norgema enda hulgast, et ta noriks tuli suure paksu poisiga, kes jalutab tanaval”


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: