jump to navigation

Internet rikub ajakirjandust 22. aprill 2009

Posted by toimetus in meedia, tõlkelood.
trackback

 
Ajal mil aina enam lugejaid tarbib veebiuudiseid, kardab meediaeliit, et nende tööstus pöördub halvemuse poole. President Obama pressipildi kohta leitakse, et see on “umbes õige.”

Autor: Cyra Master, The Atlantic

USA uudistemeedia prominentsete liikmete hulgas läbiviidud küsitluses leidis kaks kolmandikku, et Internet toob ajakirjandusele rohkem kahju kui kasu. Uuring, mille viisid läbi The Atlantic ja National Journal, küsiti 43 meediainsiderilt, kas ajakirjandus on pigem kannatanud online uudistetarbimisest või pigem sellest kasu saanud. 65% ütles, et ajakirjandus on pigem kannatanud ja 34%, et pigem kasu saanud. Meediainsideritelt küsiti ka president Obama tegevuse kajastamise kohta. 45 vastajast 71% leidis, et see on enamvähem õige (about right); 22%, et “liiga heatahtlik” (too easy) ja 7% pidas meediakäsitlust “liiga karmiks” (too tough).

Need, kes ütlevad, et uudiste tarbimine internetis pigem kahjustab ajakirjandust, mainivad, et onlain-kogemus muudab lugemisharjumusi. “Pigem kahjustab”-grupp ütleb, et kuigi Internet pakub hüvesid, on niisugune hind traditsioonilise meedia ja uudistekogumise jaoks liiga kallis.

Internetil on omad plussid: see on laiendanud üleriiklikes aruteludes osalejate hulka. Aga see on surmavalt haavanud uudisteäri finantsstruktuuri nii, et iseseisva ja väljakutserohke reporteritöö hind on muutunud kogu maailmas võimatult kalliks. Muutused on hajustanud piiri arvamuse ja fakti vahel ning loonud dünaamika, kus õitsevad ekstreemsed arvamused ning tasakaalustatud hinnangud on ohustatud.”

Aasta tagasi ma oleks vastanud teisiti. Kuulajaskonna ulatus ja kommunikatsioon lugejatega on uskumatult tänuväärne. Aga hind ärimudelile (RIP Seattle P-I) ja ärimudelite võimetus Internetti monetariseerida tähendab, et eksisteerib häiriv uudistekogumise netohind. Kui sa ei kata oma osariigi delegatsiooni tegevust D.C-s või osariigi seadusandlust kodus ja linnavolikogus, siis hakkavad juhtuma halvad asjad.”

Uudiste tarbimine sõltub uudiste tootmisest ja ma ei näe Internetis midagi, mis toodaks uudiseid – s.t detailset, vastutavat empiirilist ajakirjandust – viisil nagu ajalehed seda teevad (või tegid). Ameeriklastele on tüüpiline olla pigem vaimustatud tarbimisest kui tootmisest.”

Internet treenib lugejaid tarbima uudiseid aina väiksemate suutäitega. See on ajalehtedele ning ajakirjadele katastroof.”

Need, kes ütlevad, et uudiste tarbimine Internetis aitab ajakirjandust, osutavad veebis oleva informatsiooni ulatusele ning kuidas võrk on rohkematele inimestele avanud ajakirjanduses praktiseerimise võimaluse.

Loomulikult on seal prahti ja ma tunnen end suure hulga info poolt rõhutuna. Kõikide kirjutiste ulatus ja kvaliteet, mis igal hommikul avaneb mu sõrmeotste all, on hämmastav.”

Sa loobud põhimõttest, et “ajaleht” tähendab “uudised.” Sa mõistad, et inimestel on palju rohkem informatsiooni toimuva kohta kui eales varem ning see on suurepärane asi nii ajakirjanduse (uudistekogumise) kui avalikkuse jaoks.”

Meediatööstusele avaldab see halba mõju  ja praegusel hetkel eriti ajalehtedele, aga pikas perspektiivis ma arvan, et nihe Võrgu suunas on ajakirjuanduspraktikale kasuks tulnud. See on pannud ajakirjanikke rohkem reaalajas uurima ning see on avanud võimaluse elukutseks andekatele inimestele, kes pole seotud suurte meediaorganisatsioonidega.”

Rohkem allikaid, tihedamini = hea Esimese Konstitutsiooniparanduse jaoks. Loomingulise hävitustöö loomingulised aspektid esindavad peaaegu alati progressi. Sellele vaatamata muretsen ma kalli reporteritöö ja professionaalsete standardite surma pärast. Nende, mis tekkisid ajaloolise juhuse läbi sõjajärgse perioodi litsenseeritud lainepikkuse ja peaaegu-monopoolsete ajalehtede tingimustes.”

President Obama kajastamise kohta ütlesid enamik uuritud riigisisese meedia esindajatest, et nad arvavad, et nende kaaslased on seda teinud “umbes õigesti”. Kriitikavabad päevad (the honeymoon period) oli intensiivsem kui tavaliselt (tänu Obama võidu ajaloolisele iseloomule), aga ka lühem (tänu ebatavaliselt pühendunud ja varaselt GOP opositsioonile).

Mõned kirjutajad on olnud ebamõttekalt skeptilised – näiteks tõstatanud küsimusi “kas president on ülekajastatud”. Aga enamus on olnud korralikud ja mõned on hakanud väljendama skeptitsismi, mis oleks pidanud juba kampaania ajal aset leidma.”

Aga isegi “enamvähem õige” rühmal on probleeme

Ma arvan, et kajastus on enamvähem õige. See on olnud nagu alati: liiga pealiskaudne, liiga haaratud edasi-tagasi võtmest, liiga vähe uurimist ja tihti tsipa hüsteerilise tonaalsusega. Kindlasti saaks paremini.”

Praeguseni tundub, et eksisteerib tasakaal sümpaatia/imetluse Obama kui inimese ja tema kui poliitilise juhi suhtes, ühelt poolt ja DC poliitilise kogukonna peaaegu vastupandamatu tõmbe vahel mikrokajastuste poole (skandaalid, uuringutulemused, üles-alla reitingud) teiselt poolt. Pikas perspektiivis, ma arvan ja kardan, et see viimane tendents jääb peale, nagu tavaliselt ikka jääb. Käsitletavate probleemide suurusjärk võib tõmmata rohkem tähelepanu suurtele küsimustele.”

Need, kes ütlevad, et Obama kajastamine on olnud “liiga kerge,” usuvad, et press ei tee oma tööd.

Mitte ainult liiga kerge vaid kaugelt liiga kerge. Häbitult liiga kerge. Lipitsev. Halvim kogu mu elu jooksul.”

Ma arvan, et me näeme sedasama meediakajastuse fenomeni nagu Bushi puhul pärast 9/11: nappus kainetest ülevaadetest, mis hõlbustaksid lugejatel mõista tänaste poliitiliste otsuste potentsiaalseid järelmeid nii lähitulevikus kui kaugemas perspektiivis. Ma ei saa teisiti, kui pean arvama, et mitme aasta pärast inimesed imestavad, et miks küll ajakirjanikud ei nõudnud administratsioonilt karmimalt teavet poliitikate suhtes, mis suurendavad riigivõlga ja defitsiiti pretsedenditule tasemele. Järelmitel on majanduslikud, turva- ja sotsiaalsed mõjud, mida praegu, nendes ülevaadetes, mida mina olen näinud, on kirjeldatud vaid pealiskaudselt.”

Kõik kolm respondenti, kes ütlevad “liiga karm,” süüdistavad meediat olemast refleksiivselt antagonistlik.

Positiivset kampaaniakajastust kiputakse nüüd ülekompenseerima, kuid isegi enam: eksisteerib poliitilise reportaaži loomulik suudumus (võimendatuna blogijate mõjul) ülehinnata iga arengut, eriti negatiivset arengut.”

Kajastus on liiga karm madalal moel – see on järelejätmatult negatiivne kuid ka järelejätmatult tähtsusetu, väiklane – tõsise uurimise asemel. Puudub ajalootunnetus ning kontekst ning valitsuse ülevõtmise komplitseerituse tunnustamine.”

 ***

Atlantic/National Journal Media Insideri küsitlusele vastasid: Peter Beinart, Gloria Borger, David Brooks, Carl Cannon, Tucker Carlson, Jonathan Chait, Roger Cohen, Steve Coll, Sam Donaldson, Bob Edwards, James Fallows, Howard Fineman, Frank Foer, Ron Fournier, Jeffrey Goldberg, Jeff Greenfield, Glenn Greenwald, David Gregory, Mark Halperin, Christopher Hitchens, Al Hunt, Mort Kondracke, Jim Lehrer, Ruth Marcus, Joshua Micah Marshall, Chris Matthews, Jane Mayer, Doyle McManus, John Micklethwait, Dana Milbank, Markos Moulitsas, Katherine McIntire Peters, Todd Purdum, Cokie Roberts, Eugene Robinson, Tom Shoop, Roger Simon, Scott Simon, Ray Suarez, Nina Totenberg, Linda Wertheimer, Leon Wieseltier, Juan Williams, Judy Woodruff, Fareed Zakaria.

Advertisements
%d bloggers like this: