jump to navigation

Minu feministlikud pulmad 27. aprill 2009

Posted by toimetus in diskrimineerimine, tõlkelood.
Tags: ,
trackback

Kui Jessica Valenti alustas oma pulmaplaanide tegemisega, oli tema kinnisideeks vältida seksistlikke traditsioone. Tal polnud aimugi kuivõrd ägedalt reageerivad sellele tema vanemad, sõbrad-feministid ja ajaveebnikud, kes nimetasid teda „ball-cutting cybersuccubus.“

Kirjutas: Jessica Valenti

Üks esimesi küsimusi, mis inimestel tekib peale sinu kihlumisteate saamist, on huvi, et kuidas mees ikka ettepaneku tegi.  (Teine pole niivõrd küsimus, vaid haaratakse kiirelt mu vasak käsi, et vaadata briljanti, mida nad kujutlevad end sealt leidvat.)

Probleem on aga selles, et mul polegi mingit erilist lugu jutustada. Või vähemalt  sellist lugu, nagu oodatakse. Ei olnud roosiõielehtedega ülepuistatud siidilinadega voodit, reisi Eiffeli torni, šampuseklaasi uputatud sõrmust. Isegi põlvele laskumist ei toimunud. Mu partner Andrew ja mina tegutsesime nii nagu meile paremini sobis – me rääkisime sellest omavahel ja koos otsustasime, et me peaksime abielluma. Meie jaoks oli see täiuslik otsus. Kuid, nagu ma ka kohe teada sain,  täiuslikku ei eksisteeri, kui oled feminist ja tahad abielluda.

Kui Andrew rääkis oma ebatraditsioonilisest ettepanekust, vaadati teda imestunud nägudega. Minu perekond oli samuti üllatunud, kui ma mainisin, et ei kavatse oma perekonnanime muuta. Fakt, et kui Andrew ja mina vestlesime naistevaenulikest pulmatraditsioonidest, jättis see teistele pisut imeliku tunde. Peale selle leidsid mõned mu tuttavad feministid, et abiellumine on kui pistis patriarhaalsusele ja neile probleemidele, mis paaridel esinevad. Kuid soorollidega hüvastijätt on isegi maailma parima tahtmise juures hoopis raskem, kui see välja paistab.

Juba lapsena polnud ma kindel, et kavatsen kunagi abielluda. Ma ei olnud selline väike tüdruk, kes oleks pruudiks olemise mänge mänginud. Mu vanematel oli väga kena abielu, kuid nad tutvusid siis, kui mu ema oli 12-aastane. Abiellusid siis, kui nad olid teismelised ja pole kunagi üksteisest kaua lahus olnud. Nad isegi töötasid koos. Seepärast arvasin ma alati, et abielu üks osa on teatud hulgast autonoomiast loobumine. Hoolimata meie kodu feministlikust sisust, nägin ma kasvades, kuidas peamise osa kodutöödest tegi ema ja peale selle käis ta ka veel ka palgalisel päevatööl. See ei paistnud just olukorra magusaima küljena.

Kui ma kasvasin ja hakkasin end identifitseerima feministina, leidsin hulgaliselt probleeme, mis abielu küsitavaks tegid: isa „annab“ pruudi üle, naine võtab mehe perekonnanime, valge kleit, abieluvanded, mis lubavad „teenida“ peigmeest. Need küsimused on seotud vaid pulmaga. Kui sa kord aga juba abielus oled, siis eeldatakse vaikimisi, et naine teeb peamised kodutööd ja hoolitseb kõigi tulevaste laste eest. Mäletan, et lugesin kord uurimust, kus isegi need paarid, kes olid aastaid võrdsetena koos elanud suundusid peale abiellumist ikkagi „traditsioonilise“ kodutööde jaotuse juurde. Nagu oleks mingile paberitükile alla kirjutamine nende kujutluse ausast mängust ära rikkunud.

Kuid ma pole kunagi alahinnanud armastuse võimu. Andrew on imetabane ja ma tahan temaga abielluda. Siin on oma osa faktil, et ka tema peab end feministiks ning võrdne partnerlussuhe on talle sama oluline kui mulle. Kui me otsustasime abielluda, rääkisime palju traditsioonidest, mida me üritame vältida (valge kleit), mida lisada (mõlemate vanemad on meiega koos „üleandmisel“) ja kuidas planeerida pulmi.

Esimene otsus oli, et me ei ole selline paar, kus vaid naine hoolitseb kogu pulma planeerimise eest, kuna nii on ette nähtud. Me jaotame tööd võrdselt. Tema hoolitseb muusika ja mina lillede eest. Mina panen kokku külaliste nimekirja ja tema tegeleb kutsetega. Mõned kuud hiljem leidsin end erinevaid kutsetenäidiseid ja ansamblite kodulehekülgi vaatamas ning Andrew luges ajalehti või lobises internetis. Ma olin valmis heitma end „koduse õnnistuse“ mängu.

Mina, kui lehe feministing.com asutaja ja kes ma olen kirjutanud kõigest alates vibraatoritest kuni erinevate rasedusest hoidumise meetoditeni, mida ma kasutan, murdsin pead, kuidas blogida meie suhtest. Blogides oma isiklikest asjadest, eriti neist, millel on seos poliitikaga, on kindel, et tekib mingi segadus. Kuid tundus, et oma feministlike pulmade plaanist rääkimine ei ole halb mõte. Minu feministidest sõbrad ja internetituttavad suhtusid teatesse hästi, kuid kommentaatorid leidsid, et abiellumine on feminismi seisukohast ebaeetiline. Kommentaator kasutajanimega looselips kirjutas, et tema oli pettunud, kuna „ma olen leidnud patriarhaalsuses vigu ja ei suutnud ise neist hoiduda.“ Peamiselt sain ma hulgaliselt õnnitlusi ja sadu komme teistelt feministidelt, kes rääkisid oma poliitilistest vaadetest pulmade ja abielu kohta.

EmilyKennedy kirjutas, et tema pulmakleit oli punast värvi, briljantsõrmust ta ei omanud ja otsustas, et maitselage valge tort tema pulmapidu ei kaunista. ShifterCat rääkis oma sõbra pulmast, kus annetati organisatsioonile „Habitat For Humanity.” Üks lugeja rääkis internetileheküljest – offbeatbride.com – mis on hea alternatiiv neile pulmakleitide siidist veiklevatele internetilehtedele, mis domineerivad pulmade-teemalises blogosfääris. Seda tüüpi nõuandeid ma otsisingi.

Julgust kogununa blogisin ma uuesti ja nüüd sellest, kuidas ma ühendan feminismi pulmadega. Kirjutasin, et ei muuda oma perekonnanime ja ostan pea-aegu valge kleidi sellisest poest, kus kogu kasum läheb heategevuseks. Blogisin ka Andrew’st ja et me kihlusime samal kuul, kui California osariik seadustas samasooliste paaride abielud. Me rääkisime ka sellest, et me ei peaks enne abielluma, kui see on kõikidelt võrdselt võimalik. Otsustasime, et kasutame sõpradele ja sugulastele oma pulmadest rääkimist ka samasooliste abielu teema käsitlemiseks. Näiteks palusime oma kihlumisteates meile kingituse tegemise asemel annetada organisatsioonile, mis tegeleb samasooliste abiellumise õiguste eest võitlemisega. See tundus mulle kui feministile õige, et ma kirjutan abielu-institutsioonist, mis on niivõrd seksistlik ja räägin kuidas meie seda teistsugusena näeme.

Paljudele teistele paistis minu lähenemine pulmadele, vanade traditsioonide küsitavaks pidamine ja uute loomine, muutvat mind bridezillaks. Kathryn Lopez, ajalehe National Review konservatiivne ajakirjanik, kirjutas jutu pealkirjaga You’ve Never Met a Bridezilla Like a Feminist Bridezilla(sa pole kunagi kohanud nii õudset pruuti, kui feministlik pruut). Ta pilkas minu püüdeid lammutada traditsioonilisi pulmakombeid. Mingi blogija kirjutas Andrew’st kasutades tema fotot ja linki isiklikult kodulehele võltsuudise „Kuu beetaisane“ tegemiseks. Idee oli näidata, et üks tõeline alfaisane isegi ei kaaluks abielluda feministiga. (Ehk teise nimega “ball-cutting cybersuccubus,” kelleks ta mind nimetas. Ma vist panen selle oma visiitkaardi tiitliks).

Kuid sellised mõnitavad postitused, mis kahtlesid meie otsuses, lähendasid mind ja Andrew’d. Feministlike väärtuste hülgamises süüdistamine pani meid rohkem rääkima ja neid ideid austama. Andrew sai uut hoogu oma pulmaplaneerimiseülesannete täitmiseks, mõistes, et see pole vaid minu meelerahu jaoks, vaid ka poliitiline avaldus.

Me ei soovi, et partnerlus oleks tee kahtlaste käänakutega, vaid et me läbime need käänakud koos.

Seega meie pulmade politiseerimine ei ole feministlik karikatuur: ma ei kanna sandaale kleidi all ega palu „jumalannalt“ õnnistust. Kuid meile on oluline olla nii pulmas kui abielus võrdväärsed. Kui meie sõbrad ja perekond vaatavad meid imelikult kuuldes arutelu kummalisest abieluettepanekust ja tulevaste laste perekonnanime variantidest, siis võime vabalt naeratada. Sest ei vanamoeline tädi ega võõrad internetis pole meie abielule olulisemad kui me ise.

Originaal: Jessica Valenti. My big feminist wedding. The Guardian. 24. aprill 2009.

Advertisements
%d bloggers like this: