jump to navigation

Tahad kuldset Ansipi kuju? 13. mai 2009

Posted by Oudekki in autoritaarsus, monument.
Tags: ,
trackback
Kahe tagumikuga Neptun

Kahe tagumikuga Neptun

Kujutelgem, et pärast seda, kui kaheksakümnendate lõpus oleks pärast ühte teatud üliõpilaste meeleavaldust toodud võimuesindajate maja ette kuldne koer väites, et see on kunstiprojekt. Kindlasti oleks see koer kiiresti ära koristatud, kuid tollel ajal oleks see info siiski ka meediasse jõudnud. Kujutelgem, et üks tunnustatumaid Eesti kunstnikke oleks ütelnud niimoodi: “Väga tundlike poliitiliste asjadega mina ei tegeleks. Nõukogude riigivõimuga ei mängita! Minu jaoks ei ole see naljakas.”

Ma arvan, et tollases Eestis oleks ütleja kohta leitud, et too on halvas mõttes võimuga kokkumängija või siis lihtsalt arg või ei saa aru, mida vabadus tähendab või oleks ta lihtsalt välja naerdud. Võib-olla oleks ka siis avalikus meedias arutatud, kust läheb kunsti ja provokatsiooni piir. Kuid ma arvan, et arutlus tänavatel oleks olnud pigem sedalaadi, et “näete, meil on vabadust vaja, sest kunstnikel/üliõpilastel/… ei lasta oma irooniat väljendada, see riik ei saa sarnaselt jätkuda.”

Praegune vaba (?) diskussioon tundub minevat hoopis seda teed, et nõukogudelikud piirangud olid valed, sest eestlased ei olnud võimul, aga kui on MEIE võim, siis on repressioonid head.  Kui MEIE valitsus teeb propagandat, mis moonutab fakte, siis see on hea, aga kui keegi teine seda teeb, siis on halb? Kui MEIE valitsus piirab vabadust, siis see on õigustatud, aga kui seda teeb vene valitsus, siis ei ole? Kuhu on kadunud arvamus, mida kaheksakümnendatel ja üheksakümnendate alguses nii tugevalt jagati: vabadus on väärtus ning riigivõimul ei ole õigust oma kodanike arvamustest üle astuda, isegi kui see arvamus on ebameeldiv ja valitseva doktriiniga vastuolus? Kuhu on kadunud see loomulik umbusk eliiti, mis Eesti demokraatia ehitamisele tugevalt kaasa aitas?

Ma arvan, et küsimuseasetus, kas kunst võib olla provotseeriv, on vale. Küsima peaks, kas kunst võib ka mitte provotseerida? Kunst, mis tundeid ei tekita, no milleks? Kui mõelda klassikutele, siis suur hulk antiikset ja keskaegset kunsti, valgustusest rääkimata, oli väga provokatiivne. Tihtipeale just oma ühiskonna suhtes, provotseerides tollaegset võimu. Kui palju suurepärast luulet, kirjandust ning kujutavat kunsti on sündinud provotseerides kirikut, näiteks.  Või noh, vaadake selle loo juures olevat illustratsiooni ühest teisest kujust,  kahe tagumikuga Neptunist, kes Bologna peaväljakul seisab (teine tagumik tuleb ilmsiks siis, kui vaatate natukene teise pilguga seda kala, millele Neptun jalga toetab). Loomulikult oli see provokatsioon. Kuju on otse kiriku ja linnavõimu hoonete ees.

Ah et oleks pidanud mingil muul päeval tegema? Aga siis see ei oleks olnud enam ei seisukohavõtt ega provokatsioon, sest seal ei oleks olnud seda ruumi ja tausta, sest Tõnismäel on just 9. mail spetsiifiline tähendus. Suvalisel päeval pronkssõduri kohale viimine oleks just selline pooles vinnas siputamine, et justkui oleks arvamus, aga täie rauaga väljendada ei julge. Koolipraktika, mitte looming. Ajaloost – neist lõpmatuist kunstiprovokatsioonidest – võiks õppust võtta ka provokatsioonidele reageerimise osas. Probleemitekitajaks polnud ju vaid kuldkuju ja Norman. Mitte Eesti äärmusrahvuslased, ega 9. maid Tõnismäel tähistanud inimesed, vaid Eesti Vabariigi politsei, kes käitus mõistmatult ning  ebaviisakalt, soovimata leida kõigile osalejatele sobivaimat lahendust vaid soovis lihtsalt olukorda olematuks muuta. Reaalselt ei olnud ju Tõnismäel isegi veel viidet võimalikele rahutustele?

Muide, kes sinna kaklema oleks pidanud tulema? Eesti marurahvuslased olid ju haakristiga Vene saatkonna ees? Ja veel – kui keegi oleks üritanud Kristina Normani ja kuldsõdurit rünnata, kas politsei ülesanne poleks olnud teda kaitsta? Piisav hulk politsei lähedust oleks ära hoidnud ka võimaliku isetegevusliku Normani-kaitsmise… Rahumeelset meeleavaldajat ikka kaitstakse kivideloopija eest, mitte ei toimetata rahumeelset eemale? Või kuidas sellega argumendiga oligi, et tüdruk provotseeris vägistajat, käies liiga lühikese seelikuga? 9. mai on täpselt see aeg, mil Tõnismäele tulevad peamiselt inimesed, kellele see kuju on rahu ja mitte sõja sümbol, seega oli täiesti kohane aeg. Seepärast on politsei ülesanne kaitsta just 9. mai tähistajaid, kes pronkssõduri kuldkoopia kohaletoojat kindlasti ründama ei kipu.

Ma olen tükk aega pead murdnud, et miks Eestis puudub arvestatav sotsiaal-poliitiline popmuusika? Pole see ju üksnes lihtne võimalus oma mõtteid jagada, vaid ka müüb pikemalt ning paremini kui suvaline “ma-igatsen-sind” lugu. John Lennoni raudselt provotseeriv lugu “Imagine” on siiamaani kuulus ja kuulatav :) Või kuidas oli viie isamaalise lauluga, mis olid omas ajas väga provotseerivad ja poliitilised ning mida siiamaani mäletatakse (praegu, jah, on nad lihtsalt ametliku narratiivi osa)? Kuid Normani projekt andis mulle selgituse, õigemini küll vastukajad Normani projektile. Kui kunstnike seas on levinud suhtumine, et “poliitikast tuleb eemale hoida” või “peaasi on mitte selgeid sõnumeid anda” või “positsiooni võtta”, siis pole vaja imestada, kui niiviisi jääbki kunst mõttetuks ning arvamuseta leelotamiseks. Ma loodan, et kuldsõdurist võetakse siiski eeskuju ning kunstivahenditega edasi antud ühiskondlikke mõtteid, valu ning emotsioone tuleb Eesti kultuurimaastikule juurde.

Siin väärib märkimist, et kuldsõdur on ainult osa Normani installatsioonist – ülejäänu keskendub Tõnismäel seisnud kuju ajaloole, sellele, kuidas ning miks ta kunagi püsitatud sai, kuidas tema tähendus ajas muutus, kuidas ununes monumendil olnud kirja “Igavene au langenud kangelastele, kes on langenud meie maa vabastamise ja sõltumatuse eest” tähenduslik ambivalentsus ning see muutus vaid nõukogude eessõnakeelseks mõttetuseks ning kuidas Eesti valitsus lasi end kaasa tõmmata äärmuslaste kähmlemisse. Lihtsalt, kuldsõdur lisas nüüd, kaks aastat hiljem, teabe, et seesama valitsus ei ole tollest kriisist absoluutselt midagi õppinud ja täna käituksid nad täpselt sama moodi, isegi teades, et järgnevad rahvarahutused. See lugu tõestas efektiivselt, et ikka veel on ühiskondlike suhete prevalveerivaks meetodiks “Suur Kaikaga Mammutitapja.” Edaspidi võiks teha näiteks kakskümmend viis – või miks mitte ka sada – kuldset sõdurit või sõdureiks maskeerunud miime, kes 9. mail kogunevad kõik Stenbocki maja ette. Seni kuni valitsus viimaks ometi rääkima õpib.

Kuigi, huvitav, missugune valitsus meil aasta pärast on? Või tuleks küsida, nädala pärast? Ma loodan ainult, et mitte seesugune, kes iseenda auks monumente püstitama hakkab.

Advertisements

Kommentaarid

1. anonymous - 13. mai 2009

Aga kunstiprojekti eesmärk oli ju tirriteerida? Kui politsei poleks reageerinud, oleks projekt nurja läinud ja meil poleks praegu millestki rääkida. Keegi ei teakski, kes on noorkunstnik Norman. Selles mõttes tegid võimud temaga kenasti koostööd.

Muidugi on võimalik, et ka Ansipi valitsuse tegevus kaks aastat tagasi oli kunstiprojekt. Sotsiaalsete reaktsioonide uurimine kestab siiamaani. Me kõik oleme suures kunstis osalised.

2. Mina - 13. mai 2009

Miks sa tood sisse valitsust ja ühiskonnakriitikat. Norman, Kard & co esimese hooga kõik eitasid oma kunsti poliitilist ja sotsiaalset dimensiooni. Üldiselt mind ennast selle poliitilise steitmendi pool ei huvitagi. Häirib akti küüniline naiivsus, legitimiseerivate tekstide sisemine ebakõla ning selle kõige juures kontseptsiooni dissonants reaalse aktiga.

Unusta hetkeks see Ansip ära – tegu tõstatas küll küsimusi, kuid kunsti kohta. Arutame siis kunsti piiride üle.

Tõepoolest on olemas ja päris terav see probleem, et riik püüab sekkuda kunsti ja kultuuripoliitikasse. Kuid Laimre läbimõtlematu, raamistamata ja üleolev kunstiakt muudab tulevikus meie (s.h. kunstiinimeste) vastupanu sellistele tendentsidele raskemaks.

Teine aspekt siin on igavene isatapp eesti kunstis. Laimre ja elkenite/juskede põlvkond mängib läbi kõrvaltvaatajale ammu igavaks muutunud näitemängu, kus vanemad “mässajad” eeldavad, et nooremad neid kottima hakkavad ja nooremad tunnevad, et millegi tegemiseks peab läbilöögile kündma läbi selle igavese mässu. Laimre puhul kusjuures pole põhjust vajagi – temal oli lihtsalt lõbus. Meie oleme need kes seda nüüd sotsiaalses või poliitilises helistikus mõtestada püüavad. Norman EPL-is proovis ka, välja tuli kurbnaljakas minatekst. A’la mina nägin, oma poeesiaga tõin varjust välja nähtavale, avasin oma sisemise aastate pikkuse kogemuse pildi psühhogeograafilist vägivallaakti paljastades (taas läbi mängides)…

Ning põhjus ongi olemas. Kui surkida midagi selgelt ja avalikult polariseeritut, hiljem põhjendades seda “varjust välja toomisega”, on vähemalt siin juhul ilmselgelt näha kontseptuaalset tühjust ning intellektuaalset laiskust Mittekonformsus ei ole lihtsalt väärtus omaette. Eriti võttes arvesse, et Normani ja Laimre maailmas on see normiks.

Mistõttu kogu selle nalja osutus on sissepoole – kunstimaailma. Seal, eriti selle projekti raames on inimesed ja ühiskond vaid “collateral damage”, mida saab takkajärgi näppu viibutades absurdimoraliseerivas vormis ära kasutada.

Siin on kunstnik ja tema seltskond paigutanud ennast väga mugavale positsioonile, kus igasugune ühiskondlik kriitika nende kunsti suhtes annab võimaluse öelda, et “teid me teie neuroosidega tõimegi varjust välja”, esteetilise kriitika juures sõnatakse midagi stiilis (elkenitele ja säärastele) “teie etableerunud positsioon ei ole adekvaatne ühiskonda enam adekvaatselt hindama …/krdi gerondid/” ning toetajatega lihtsalt pugistatakse kõige eelneva üle naerda “vaata lollakaid, provotseerusid”. Win win situatsioon.

Selle pärast mind ei koti ja ma ei koti häppeningi poliitilist tähendust (kuivõrd jällegi esimese hooga ka autorid seda eitavad – naiivne).

Nagu ma iseenda kommentaariumis ütlesin:

Norman ja Laimre püüdsid oma sõnade kohaselt teha kahte asja, mis mõlemad on absurd: esiteks tuua varjust välja mingeid peidetud ebakõlasid ja konflikte (millisest varjust?) ja teiseks anda võimalus sünteesiks, leppimises mõistmiseks.

Lisaks sellele, et need eesmärgid on omavahel konfliktis, on need mõlemad konfliktis praktikaga. Sest ainus asi mida saavutati on uus konflikt.

3. Oudekki - 13. mai 2009

Ühiskonnakriitika toon ma sisse, sest see akt ning kogu Normani projekt on ühiskonnakriitiline. Seda mitte ühiskonnakriitiliselt käsitleda on silmakirjalik.

Üks esimesi kohti, kust mina Normani projekti kohta lugesin, tsiteeris teda nii: “mind vaimustavad protsessid, kus luuakse väärtusi ning kus käsiteldavad probleemid jagatakse pühadeks või profaanseteks. Veel huvitavad mind suhted ajaloo ja mälu vahel riigi rahvusliku identiteedi loomisel”. Lisaks kirjutab Norman enesetutvustustesse, et tegeleb “poliitilise, provokatiivse, dokumentaalse ja uurimusliku kunstiga”.

Seega, Kristina teab väga hästi, et ta teeb poliitilist kunsti ja teeb poliitiliselt provokatiivset kunsti. Mul on ka kahju, et ajaleheartiklite kirjutamise oskus ei kuulu Kunstiakadeemias õpetatava juurde, aga eks see tuleb ajaga. Natukene on mul kahju ka, et Kristina ei julgenud pärast 9. maid ütelda, et “on jah poliitiline provokatsioon”… Aga vast järgimise projekti juures juba julgeb.

Muide, sõnaline lisandus selles projektis – kataloogis näituse juures – tuleb lisaks Normanile ja Laimrele ka Aleksander Astrovilt, Airi Triisbergi ja Andres Kurelt, kusjuures suhteliselt poliitiliselt ning analüüsivalt.

See kunst oleks poliitilise tähendusega ja oluline ka siis, kui kunstnik sellest päris hästi aru ei saaks. Kummalisel kombel ei saa ka hea sotsiaalse närviga kunstnikud teinekord ühiskonnast analüütiliselt aru või ei oska seda seletada (muidu nad ei olekski kunstnikud vaid teadlased või poliitikud) – küll aga nende arvamus või tunnetus väljendub teiste vahenditega väga selgelt. Seepärast on nende asi, kes on rohkem analüütiliste vahenditega harjunud või kes kunsti teha lihtsalt ei suuda, selgitada, misasi see täpselt oli, mida kunstnik tabas.

Selle seletamise käigus võib ka leppimine ette tulla, mina mõistan Kristina soovi just sellena. Aga võib-olla on see ka mingi nõukaaegne jäänuk, et “poliitiliselt korrektset teksti” peab kuhugi juurde toppima. See viimane on kurb, muidugi. Ohtlik. Ja rõhutab veelkord projekti olulisust.

Mis puutub varju, siis “ametlikus diskursuses” on Tõnismäe küsimus “lahendatud”, head ja pahad leitud, sündmused möödanik, keegi edasi ei tegele. See ei tähenda, et see reaalselt nii oleks või rahva seas nii oleks. Kuni aga võimupoliitikud nii arvavad, seni on õigustatud ütelda “varjust välja toomine” ehk siis, et 2007. aasta sündmusi võib tõlgendada teisiti või mäletada teisti, kui valitsus. Minul on kah valus, iga kord kui ma Tõnismäelt mööda lähen. Ja mulle ei meeldi, et sellest valust rääkimine on aina enam ja enam “profaanne”. Minul on hea meel, et Kristina Norman seda minu valu väljendas.

Minu arvates Kristina ei saavutanud uut konflikti. Ta saavutas selle, et tuletas meelde, et vana ei ole kunagi lahendatud.

4. any - 13. mai 2009

“Kuhu on kadunud see loomulik umbusk eliiti, mis Eesti demokraatia ehitamisele tugevalt kaasa aitas?”

see sinu eliit ongi see kes seda riiki juhib praegu

Oudekki: juhib jah eliit – seega võiks ju umbusklik olla, kui alati on oldud riigijuhtide osas umbusklik, sest võim paneb võimuomajaid igasuguseid imelikke asju tegema

5. zeeta - 13. mai 2009

kah kunst! kopeerida üks Aljoša. minule ütleb see ainult üht: inimene, kes selle sinna nikerdas, tahab olla meelepärane našistidele. justkui need siis hakkaksid meid paremas valguses nägema.
ei ole mingit sügavamat mõtet, ei ole kunstilist veenvust. iroonia, provokatsioon? pfh!

muide igasugused provokatsioonid tekitavad ainult ja kõigest negatiivseid tundeid. ma tahan kunsti, mis pakub mulle nauditavat elamust – mitte ainult meeltele vaid ka mõistusele.

6. Gallacher - 13. mai 2009

Küsimus pole mitte kunstis vaid maailmavaates: Oudekkile meeldis Normani kullatud Aljoša, mina eelistan Böhmi okastraadist pärga. Maitseasi.

Sirje: Kes keelab Böhmil ja Martin Helmel oma pärjaga perfoomansit edasi teha? Võtku Liimile sappa, kui too jälle mõnd kivi kangutama läheb. Valimisreklaamiks oleks ju vahva, ega tänapäeval kaamerate puudust pole. Või piirdub nende seltskonna kunst vaid vene saatkonna ees haakristiga vehkimises?

7. Oudekki - 13. mai 2009

Zeeta, aga kui meil on ühiskond, kus negatiivsus on norm, siis nauditava elamuse pakkumine oleks juba iseenesest provokatsioon? Kas Juhan Liivi “kes meeldida tahab, peab roomama” kuulub sellisesse kunsti, mis nauditava elamuse loob? Aga kuidas on näiteks Boccaccio Decameroniga?

Gallacher – kui arutelu käiks selle üle, miks kellelegi maailmavaateliselt see kunst ei sobi või sobib, siis oleks ju kõik hästi ja ma polekski seda lugu kirjutanud. Mind häiris see, et kuivõrd leidub suur hulk inimesi, keda see tegu ärritab, siis hakati leiutama juttu, et see ei ole kunst, sest see provotseerib (kusjuures, eelkõige valitsust). Kui nii võtta, siis okastraatpärg oli palju suurem provokatsioon, sest selle panija tuli “teiste õuele kaklema” ehk siis tegi oma üleaste inimeste hulgas, kes olid sellesse vaenulikult meelestatud, Norman aga mitte… Samas Böhmi teost oli palju vähem juttu.

8. tqnis - 13. mai 2009

Eks kunsti ole pronkssõduriga varemgi tehtud. Näiteks punase värviga üle valatud. Eks ta ole meil selline kunstiobjekt, kohe kutsub piire kompama ja provotseerima…

9. Mina - 13. mai 2009

Kuna sa provokatsiooni teema juba üles tõstsid, siis selles kontekstis ei saa lahutada poliitilist ja ühiskondliku provokatsiooni. Sellepärast me räägimegi pronkssõdurist kui ühiskondlikult tuleohtlikust teemast. Ansip on selle juures täiesti triviaalne. Igasugused ansipid tulevad ja lähevad, mõned probleemid on sügavamal kui konjunktuursed poliitmängud, mis paari aasta jooksul mälust juba kustuvad.

Mitte alati ei ole paranemisprotsessis kõige tähtsam vanade haavade uuesti lahtikiskumine (nagu sina, Oudekki, seda siin näed) või uute dissonantsipunktide tekitamine. Säärane vulgaarpsühhoanalüütiline idee kõlab kenasti teoorias, kuid leppimine tähendab lisaks mõtestamisele ja probleemile näkkuvaatamisele ka ühisosa leidmist.

Kuidagi ei saa leppida sellega, nagu ka sina väidad, et „vana konflikt“ oleks kuidagi unustatud ja kalevi alla pandud. Võib olla tõesti mõtestame me ühiskondlike protsesside loogikat teisiti, kuid ma liiguks mõtestamisel praktikast teooriasse mitte vastupidi.

Üldiselt see kunstiakt, hoolimata oma retoorikast, pigem tsementeerib vana (ja muuseas valitsuse poolt aktiivselt konstrueeritud) arusaama polariseerumisest ja osapooltest. Üks traagilisemaid punkte selle juures ongi, et tegelikult mängis kunstnike duo mõnusalt pallid kõigile kätte. Kontseptuaalne impotentsus tähendas, et kõik saavad seda omal kombel ära kasutada (näed, ka sina pead selgitama, mida Kristiina sellega „tegelikult mõtles“) ning kõik on rahul.

On rahul ka need massid, kes 2007. aastal sotsiaalteadlaste kottimise ja seejärel (võidusamba juures) kunstnike mõnitamisega kaasa jooksid Sest kellelgi ei tekitanud see akt mingit maailmavaatelist ebamugavusemomenti, see ei peegelda tõsisemas võtmes mitte kedagi peale mõne kunstniku – ja tundub, et kunstnikud on enesereflektsiooni suhtes intellektuaalselt ja sotsiaalselt immuunsed.

Mina pole rahul. Ei maksa kunstniku välja vabandada, Normani ja Laimre ebaõnnestunud sõnavõtud on lahutamatud nende häppeningist. Nähtavasti ebaõnnestunud häppeningist – eriti kui seda nende eesmärkide joonlaua suhtes mööda.

Tagasivaates võime me seda muidugi sajal erineval moel mõtestada ja ratsionaliseerida. Mistõttu ma siiski püsin sellel kursil, et mõõdan seda nende enda sõnade suhtes.

10. analyytik - 13. mai 2009

Mida see sündmus meile järjekordselt näitas?
Aga ei midagi muud kui seda, et natsionaalfašistlik hunta ja selle pooldajad ja käsislased ja jne. ei salli ABSOLUUTSELT mitte mingeid teistsuguseid vaatenurki, arvamusi, seisukohti, mõtteviise. Jah, kangesti on kiusatus öelda, et nad ei salli üldse MÕTLEMIST kui niisugust.

Selle MÕTLEMISEGA – vot sellega tekkis üks assotsiatsioon jälle. Kirjutamise käigus alles, nii et ma ei viitsi hetkel seda täpset tsitaati otsida. Aga see kõlas umbes nii, et ‘konkreetne mõtlemine ei ole õigupoolest üldse mõtlemine’.

Jajah. Eks sellest ole raske aru saada jälle, aga just nii see tundub olevat. Ja paraku on selline “mõtlemine” siin maal üsna ulatuslikult levimas. See tähendab siis seda, et mingit abstraktsemat lähenemist ei peeta võimalikuks, mingit sümbolistlikku tähendust ei ole olemas – kõiki asju konkretiseeritakse meeleheitlikult. Mis pidi olema eriti omane näiteks borderline diagnoosiga tegelastele. Ainult lõputu nürimeelne raiumine… ja vaenlaseks tembeldamine. Kõik, kes ei nõustu sellega, mida kodanlik natsionalistlik doktriin ette kirjutab – kõik need on vaenlased ja tuleb panna plate peale. Või umbes nii.

Kõik see oleks ühest küljest naeruväärne, kui see ei oleks nii traagiline.
Vaataks korraks kasvõi viimast seisu:
Režiimi poolt fabritseeritud kohtufarss varises haledalt kokku.
Majanduslangus ületas ka kõige süngemad prognoosid.
Riiki juhivad mingid mõttetu tegelased, kes si mäleta isegi seda, mida nad eile ise ütlesid.
Elanike turvatunne on sisuliselt olematu.
Valitus on teovõimetu.

Noojah. Eks ta ole – Vox Populi, Vox Dei.
Kapitalistlike vereimejate huvides tegutseva bande juhtimisel kuristikku.

Aga kas see on ikka kõige mõistlikum lahendus?

11. Oudekki - 13. mai 2009

Kas häppening oli õnnestunud või ebaõnnestunud või see, et kas selle teoga õnnestus tuua mingi pööre poliitilisel maastikul on hoopis teine küsimuseasetus. See kõik ei tähenda, et asi ei oleks olnud kunst või seda ei oleks võinud teha. Sellega ma olen nõus, et oleks saanud teha paremini, näiteks leida kellegi, kes hästi lihtsate sõnadega kommunikeerib, mis selle akti taga oli.

Kui “probleemil” oleks olemas mingi selge lahendus, siis saaks üks kunstiteos ka sinna parata. Kui ei ole, siis ei saa ka oodata, et pärast häppeningi tuleb leppimine. Kui seda tüüpi häppeninge aga tuleb järgnevate aastate jooksul kümneid ja kümneid, siis võib-olla toimub midagi. Minu arvates oli Normani puhul oluline see, et ta näitas “ka nii võib mõelda” – just seda, millele Analyytik viitab – et tüüpkäsitlusest erineva sammu puhul saadetakse kohale politsei ja “pannakse kate peale”, ehk üritatakse kaotada kõik jäljed nagu midagi ebatavalist poleks toimunud.

Aga juba see, kui sa ütled, et “see ei peegelda tõsisemas võtmes mitte kedagi peale mõne kunstniku”, siis see näitab, et tegelikult on probleem kalevi all – sinu jaoks. Kui see ei peegeldaks kedagi, siis inimesed ei oleks hakanud ka kõva häälega karjuma. Kui see ei peegeldaks kedagi, siis ei leiduks ka neid, kes on šokeeritud politsei käitumisest jne jne.

Jätkuvalt – tegemist ei ole vana haava lahti kiskumisega. Tegemist on osutamisega, et “veri jookseb ju” – vaatamata sellele, et meedia on kaks aastat rääkinud, et ei jookse. Pealekauba, ma ei arva, et valitsusega, mis teistsuguseid arvamusi jõuga maha surub, saaks leida “ühisosa”. Ma arvan, et demokraatlik samm on sellisest valitsusest loobuda ning teistsugust nõuda.

12. Mina - 13. mai 2009

Jätkuvalt – tegemist ei ole vana haava lahti kiskumisega. Tegemist on osutamisega, et “veri jookseb ju” – vaatamata sellele, et meedia on kaks aastat rääkinud, et ei jookse.

Meil on klassikaline suhtedilemma. Naine kahtleb mehe truuduses ning surgib teda nii kaua kuni mees vihastab ja ütleb, et mine perse. Selle peale kostab teine pool, et “ma teadsin, et sa minust nii arvad”.

Ma ei usu, et politsei on võimeline kuidagi kunstis tüüpkäsitlust hindama mingi järjekordse avangardi suhtes. Politsei loogika siin töötab täiesti teises “keelemängus”. Neil on arvatavasti pohhui, kas sinna oleks toodud Normani, Böhmi või Ansipi pronkssõdur. Suhteliselt loll on politsei tegutsemisele mingit teadlikult poliitilist tagatausta konstrueerida, nagu Analyytik teeb. Nemad tegutsesid oma kolme viimase aasta kogemuse kontekstis mehhaaniliselt. Ei siin Ansip üldse asja.

Lisaks kõigele oli see pehmelt öeldes etteaimatav. Laimre oli peale etteastet täiesti sillas, et “kõik läks korda”… See on põhjus, miks rääkida mingist varjust välja toomisest või peidus oleva avamisest, on mõtte- ja sisutühi. Miskipärast sa eeldad, et kõik, kellele pronkssõduri eemaldamine või eemaldamise viis ei meeldinud, peaks selle aktsiooniga sümpatiseerima?

Küsimus osutab tagasi kunsti ja kunstnikuni. Sotsiaalne ja ühiskondlik (kunsti-) tegevus pole ise väljaspool seda sama kriitikat. Kummalisel kombel ise nad ennast ja oma tegevust nõnda näevad. Ning mis kõige tähtsam, ei saa olla oma eesmärkide saavutamisel ühiskondlikult ignorantne (võimetu selgitama, põhjendama) ja tundetu oma eksperimendisubjektide suhtes.

Kergelt infantiilne positsioon, mida samuti väljendati, et “mis te mõlisete, see on ju kunst”, teeb ainult nalja.Tsiteerin uuesti artishoki:

Ei pea olema eriline geenius, et neid reaktsioone ette näha. Ei pea olema eriline geenius ka selleks, et aru saada, millist vahvat dokumentatsiooni siit oma kunstiprojektile saab – ükskõik, milline kolmest variandist käiku läheb, tõotab sündmuspaigal tulla live actionit ja ülesköetud emotsioone (või siis märgiliselt just mitte mingit actionit).

Tundubki, et kogu asja puhul olid juba enne olemas ettenähtud tagajärjed ning nende peale mängiti väga teadlikult välja. Oli vaja lihtsalt saada materjali, mis tõestaks, et igal juhul on siin riigis midagi mäda. Tekib selline kuju ja keegi ei märka. Tekib selline kuju ja sellest saab palsam/ärritus ala-integreeritud venelaste kogukonnale. Tekib selline kuju ja Eesti riik on oma võimupositsiooni jõhkralt ära kasutav institutsioon. Oli olemas vastus, aga oli vaja, et keegi küsiks küsimuse, nii et Ven Bien seltskond saaks sellele pidulikult, viidates dokumenteeritud materjale, vastata.

13. anonymous - 13. mai 2009

Ma kaldun arvama, et riigivõim (antud juhul politsei) oleks Tõnismäelt lihtsalt igaks juhuks kõrvaldanud mistahes kahtlase võõrkeha, olgu see siis kullast sõdurikuju, koorem kuusepalke, vahtkummist meremiini mulaaž või viie meetri kõrgune punane plastmasshobune. Selles mõttes on süüdistused natsionaalfašistlikus rõhumises, kriitika summutamises jms natuke üle pingutatud. Kaks aastat tagasi toimetasid ju needsamad võimurid minema ka kellegi rahvuslase koos riigilipuga.

14. sirje - 13. mai 2009

Minale. Ma lugesin juba sinu blogi postitust sellest kuldsõdurist ja mõtlesin, et kommin, et sina oled selle töö üks parimaid nautijaid (nautida võib ka valu, emotsioon on emotsioon). Miks? Śest see erutab sind. Erutab nii palju, et sa tegid sellest blogipostituse ja ka siin on sul vajadus eriti pikalt tõestada, et see kuju … õigemini ma ei saagi aru, mida sa täpselt tõestada soovid?

Kas sa soovid, et sellist projekti ei oleks tehtud? Kas sa soovid, et kunstnik oleks ühtlasi ka PR- ja kõnepersoon? Kas sa soovid, et kunstnik oleks peale kuldsõduri teinud ka fašistliku sõduri? Mida? Seda sa ei saa öelda, et töö on halb, sest see erutas sind. Sel juhul petad sa ennast.

Oma blogis heitsid sa ette, et kunstnik on edev. Sellest ma ka aru ei saanud. Sina eelistad, et kõik kunstnikud oleksid “sahtlisse luuletajad”?

Sinu näide, kuidas naine torgib meest ja mees plahvatab, on väga hea näide partnerlussuhtest, mille alus peaks olema üksteise mõistmine ja toetamine, aga millegipärast üritab üks kommunikeeruda ja teine ignoreerida. Seega väga hea näide. Meil riigis tundub rahva ja valitsejatega sama lugu olevat.

PS! Ei soovitaks sul võtta endale sellist naist (või meest), kellega sa isegi vestelda ei soovi. Samuti pole mõtet oma partnerile pidevalt aint takka kiita (noogutada, vaikida, ignoreerida) kui ikka jutt ei meeldi. Selline suhe viib paratamatult suuremate jamadeni.

15. priitp - 13. mai 2009

Lisaks kõigele oli see pehmelt öeldes etteaimatav. Laimre oli peale etteastet täiesti sillas, et “kõik läks korda”… See on põhjus, miks rääkida mingist varjust välja toomisest või peidus oleva avamisest, on mõtte- ja sisutühi.

Mul tekkis järjekordse sambakarnevali retseptsiooni jälgides küsimus, et miks see ikkagi sedavõrd etteaimatav on? Teisest Maailmasõjast on mõõdas 50 aastat, esimesest sambakarnevalist 2 aastat, pinged võiks hakata juba vaibuma. Paraku aga ei ole vaibunud ja ei ole ühtegi märki, et need võiksid ka kunagi vaibuda. See on probleem, millele peaks tähelepanu juhtima.

Teine huvitav asi, mida EPLis kommentaare lugedes märkasin, oli see, et need isikud, kes kunagi igale samba- või rahvusvähemuste teemalisele artiklile täiesti etteaimatavaid kommentaare lisasid, teevad seda ka praegu innuga edasi. Huvitav, et eelarvekärped ei ole nende palgafondi mõjutanud ;)

16. Mina - 13. mai 2009

Ma lugesin juba sinu blogi postitust sellest kuldsõdurist ja mõtlesin, et kommin, et sina oled selle töö üks parimaid nautijaid (nautida võib ka valu, emotsioon on emotsioon).

Ojaa, kuid minu küsimused sisaldavad sõna kunst ja kunstnik rohkem kui ühiskond, ansip või rahvus. Ma näen teemat seal.

17. Gallacher - 13. mai 2009

Oudekki, kui mõni teine kunstnik pannuks samal päeval näiteks sõjaväekalmistul või sealsamas Tõnismäel üles nt kullatud waffen-SSi võitleja kuju, siis veetuks ka see minema. Vahe on vaid selles, et sellisel juhul Sa ilmselt seda jutukest poleks kirjutanud. See ongi see, miks ma rääkisin maailmavaatelistest erinevustest.
Mis puutub Normani ja Böhmi taieste võrdlusesse, siis mis neis kokkuvõttes vahet oli? Kunstilisest seisukohast ilmselt mitte midagi. Sa kirjutad, et Böhmi perfoormans oli provokatiivsem kuna ta tükkis kohta, kus venelased karjas koos. Noh, füüsiliselt ju küll, aga kohalike telekanalite vaadatavust arvestades, kui silmas pidada erinevaid rahvusgruppe, on asi jälle vastupidine. Ja Böhmi keisist oli vähem juttu põhjusel, et kogu see teema polnud nii põletav ja tundlik nagu peale aprilliöid. Kokkuvõttes, sama värk.Ehk nagu varem öeldud, maitseasi.
Muide, kui Sa oled analyytikuga sama meelt, et poliitilistel põhjustel saadetakse politsei kohale ja õnnetuid teisitimõtlejaid represseeritakse, siis kuidas selles valguses suhtud Saksamaal ja veel mõneski riigis praktiseeritavasse seadusandlusesse, kus keelatud on teatud sümbolid, teatud ajaloosündmuste tõlgendamine jne? Eesti riik ja siinne seadusandlus tundub sellega võrreldes ikka äärmiselt liberaalne, kas pole?

18. Gallacher - 13. mai 2009

Sirje: “Või piirdub nende seltskonna kunst vaid vene saatkonna ees haakristiga vehkimises?”

Seda, miks nad kunsti ei tee, ma ei tea, kuna ei tunne neid isiklikult.Aga kas see repliik tähendab, et Hitleri Ja Stalini rezhiimide vaheline paralleel on kuidagi halvustav? Kui jah, siis kellele? Või pead viisnurga keskele tõmmatud haakristi natsismipropagandaks?

Sirje: Miks halvustav? Aga ainult haakrist või sirp ja vasar (või nood kõik koos) on väga igav. Nagu ka ainult okastraatpärg. Normani see konkreetne projekt on hoopis laiem, kui see, mis eelmisel nädalal tõnismäel oli.

19. z - 13. mai 2009

“Ma lugesin juba sinu blogi postitust sellest kuldsõdurist ja mõtlesin, et kommin, et sina oled selle töö üks parimaid nautijaid (nautida võib ka valu, emotsioon on emotsioon). Miks? Śest see erutab sind.”

jah, iga kriitik, kes ütleb, et teos on sitt, on TEGELIKULT selle teose suurim nautija (ta lihtsal ise ei tea seda – seda teavad vaid isehakanud psühholoogid). Imeline loogikalend.

20. z - 13. mai 2009

“Mul tekkis järjekordse sambakarnevali retseptsiooni jälgides küsimus, et miks see ikkagi sedavõrd etteaimatav on? Teisest Maailmasõjast on mõõdas 50 aastat, esimesest sambakarnevalist 2 aastat, pinged võiks hakata juba vaibuma. Paraku aga ei ole vaibunud ja ei ole ühtegi märki, et need võiksid ka kunagi vaibuda. See on probleem, millele peaks tähelepanu juhtima.”

Aga kui vähe on tegelikult Eesti saanud olla iseseisev? Minu meelest praegused pinged on tekkinud kõige rohkem põhjusel, et osa siinsetest venelastest ei saa veel aru, et nad ei ela mitte Nõukogude Liidus, vaid Eestis. Et EV’s normaalselt elada, peavad nad oskama eesti keelt, mida osa neist pole aga veel jõudnud või tahtnud ära õppida. Ja nii nad tunnevadki, et asjad ei suju, et nad ei ole konkurentsivõimelised ja süüdistavad selles EV valitsust. Ma pole veel üheltki venelaselt, kes on majanduslikult heal järjel, kuulnud, et teda diskrimineeritaks. Kõik edumeelsemad oskavad mitte vaid eesti keelt, vaid ka muid keeli, ega virise. Virisevad need, kes hakkama ei saa.
Ja loomulikult on veel see ajaloolise tõe küsimus. Küüditamise küsimus. Eestlased pole sellest valust veel üle saanud, sest sellest pole piisavalt räägitud, seda on varjatud nagu häbi, aga see pole eestlaste häbi. Seetõttu ma ka pooldan väga seda avalikustamist, millega Oksanen ja Paju praegu tegelevad. Selle protsessi algusjärgus pole mõtet rääkidagi Võidupüha tähistamisest Eestis, sest see vaid rõhutaks-üigustaks vallutajate käitumist, kes nüüd üritavad ennast esitleda vabastajatena.

Sirje: Jama, aga nagu ma jõudsin lugeda, et II MS-st on möödas vaid 50 aastat, keeldus mu sisemine mina edasi lugemast. Nii palju ei saa eksida! Pole võimalik, et eelmine aastapäev oleks kellelegi, kes asja vastu huvi tunneb, võinud märkamatuks jääda. Vean kihla, et sa pole oksaneni raamatut ka lugenud.

21. priitp - 13. mai 2009

… Ma pole veel üheltki venelaselt, kes on majanduslikult heal järjel, kuulnud, et teda diskrimineeritaks. …

Kas see on äkki rahvusliku temperamendi erinevus? Alapriviligeeritud venelased ütlevad selgelt välja, mida nad valitsusest arvavad ja nende võõraviha objektiks on seesama valitsus. Alapriviligeeritud eestlane jätab oma arvamuse tavaliselt enda teada ja tema võõraviha objekt on mõni vähemus.

Ja loomulikult on veel see ajaloolise tõe küsimus. Küüditamise küsimus. Eestlased pole sellest valust veel üle saanud, sest sellest pole piisavalt räägitud, seda on varjatud nagu häbi, aga see pole eestlaste häbi.

Kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses räägiti küüditamistest küll. Erinevus tundub olevat vaatepunktis: siis põhines jutt memuaarsel materjalil. Kahjuks ei mäleta (ja ei viitsi üle kontrollida), kui palju selleteemalist sekundaarset materjali ilmus ja kui palju arutelu oli. Praegu osalevad arutelus (või on see pigem monoloog iseendaga) peamiselt need, kellel on küüditamistega kaudne side ja lähtepunktiks on pigem Laari-Vahtre ajalookirjutus. Tundub, et partei peajoon ei ole antud juhul kommunikatsiooniks piisavalt tõhus lähtekoht ;)

Rääkimata selles, mis valust on üle saada näiteks hiljuti keskkooli lõpetanud übernatsionalistil? ;)

22. priitp - 13. mai 2009

Sirje: Jama, aga nagu ma jõudsin lugeda, et II MS-st on möödas vaid 50 aastat,

50 on kena ümargune number ja sobib näpuka tegemiseks suurepäraselt :)

23. z - 13. mai 2009

Irw@Sirje, enne ikka loe ka kelle näpukaga tegu. :-D Ja su kihlvedu on juba ette kaotatud :-D

24. z - 13. mai 2009

Priit,

siinkohal ei saa ajada kõike valitsuse kaela. Täpselt samamoodi, nagu ei ole valitsus süüdi selles, et mõni inimene lõpetab vaid põhikooli. Või et mõni ongi eluaeg vaid liinitööline. Küll aga on harimatul ja vaesel lihtne tuua oma seisukorra ettekäändeks rahvusküsimuse.
Ma ise ei ole üldse mingi reformikate fänn, see on erakond, kes kaitseb alati ärimeeste huve ja kellele sotsiaalsed teemad on kauged. Ja mina neid ei valinud. Aga oli see Eesti enamus, kes valis. Nii et rahvas väärib oma valitsust.

Sa küsid, et mis valust on üle saada hiljuti keskkooli lõpetanud übernatsionalistil. Ausalt, ma isiklikult ühtki niisugust ei tunne. Kuid ma tean paljusid, kellele Bäckmani ja Hietaneni jutt on hingesülitamine. Eestlaste küüditamise küsimust tuleks minu meelest käsitleda nagu on käsitletud juutide holokausti. Ja sama palju peaks ka ülejäänud maailm sellest teadma. Minu meelest on just nimelt tähtis, et meie side ajalooga ei katkeks.

25. Tqnis - 13. mai 2009

Priitp, mind puhtpõhimõtteliselt huvitaks, kas äsja keskkooli lõpetanud übernatsionalistil pole Sinu arvates põhjust valu tunda sellepärast, et ta on noor või sellepärast, et tal pole kõrgharidust või sellepärast, et ta on übernatsionalist?

26. luize - 14. mai 2009

Teatud mõttes on Oudekki kirjatükk ka perfoormens. Provokatsioon. Või siis pigem mitte teatud mõttes vaid ongi. Ja reageerinud on ka kõik vastavalt. Kunst toimib ja on kõigile ühtemoodi arusaadav.
Aktide kui sellise koha pealt võiks muidugi lisada, et Sass Mülleri sittumine* Raekoja platsil oli ka omamoodi provotseeriv kunstiperfoormens. Näiteks “ma olen nälgiv kunstitegija, isegi ihuhäda kergendamiseks pole mul kohta ning nüüd ma teen seda kõigi nähes linnavalitsuse ees”. Tegelikult vedas Sass lihtsalt pudeli viina peale kihla. Ja “organid” ei sekkunud seetõttu, et kuni nad aru said, mis toimus, oli Sass tükkis viinaga ammu Supilinna tuterdanud. Ehk viinagi nahka joonud.
Võime iseendale asju meelepäraselt ära seletada on imeline. Kahjuks ei pruugi teiste veenmine nii lihtne olla. Ja sitt on tavaliselt alati lihtsalt sitt.

*Muidugi, see võis Peeter Volkonski ka olla. Linnalegend käib mõlema kohta.

27. Piret - 14. mai 2009

” Kunst toimib ja on kõigile ühtemoodi arusaadav.” Oh, kallis Luize, sa oled vist vaga kinnises maailmas elanud. Kunsti yle on vist yhed koige suuremad vaidlused yldse, nii inimeste tasandil kui riigi tasandil.

Huvitav, et seoses Kuldsoduriga pole raagitud New Yorgis (see tahendab maailmas :)) kovasti sensatsiooni tekitanud Virgin Mary’st elevandisonnikuga. Linnapea proovis ara keelata ja koik oiendasid, kas on kunst voi pole.

http://news.bbc.co.uk/2/hi/entertainment/459846.stm

http://www.salon.com/ent/feature/1999/10/02/dung/

” For 500 years artists have been courting hype; it was virtually a Renaissance ideal. Michelangelo, Cellini, Vasari and Caravaggio were some of the greatest self-promoters of all time. To them you can add David, Delacroix, Courbet, Rodin and Picasso.”

28. priitp - 15. mai 2009

…kas äsja keskkooli lõpetanud übernatsionalistil pole Sinu arvates põhjust valu tunda sellepärast, et ta on noor või sellepärast, et tal pole kõrgharidust või sellepärast, et ta on übernatsionalist?

Maailmavalu on kindlasti olemas, ülejäänu osas pole eriti kindel, isikliku kogemuse puudumise tõttu, eks ole. Mul ei ole ka kõrgharidust, nii et see vihje antud juhul ei tööta kohe üldse ;)

29. Hubbil - 17. mai 2009

Ma valetasin, kui utlesin, et ma olen lopetanud eesti keeles kirjutamise.

Asi laks liiga ponevaks. Preili Norman on suudi selles, et ma soin oma sonad ara.

Kristina Norman tegi toesti midagi haruldast. Kergitan kaabut. Esiteks ta paljastas selle, et Eesti kui riik pole midagi oppinud kahe aasta jooksul ja teiseks tehes seda labi kunsti. Veneetsiasse ma sellel aastal ei joua, loodan, et keegi teeb video, mida saaks vaadata.

30. Gallacher - 17. mai 2009

Tänases saates “Olukorrast riigis” ütles Samost kuldsed sõnad kogu selle loo kohta.

31. analyytik - 19. mai 2009

Vikerraadio
Päevakommentaar
Rain Kooli
18.05.2009

http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1144301

32. Marinkina - 21. mai 2009

1 п. “Не имей сто друзей, а имей сто шекелей” тоже хорошо рифмуется :)
8 п. Ты никогда не потеряешь работу. Когда закончатся фотографии можно размещать рисунки (да хоть бы и конкурс объявить на лучший рисунок Одри (-:), аппликации и фотографии поделок из пластилина…
9 п. Сто пудов ! :)

33. Hubbil - 22. mai 2009

Vene keelega on minul uks selline vark, et nuansid kipuvad kaduma. Teatud sonade tagapohi, assotsiatsioonid jms. Mulle meeldib vaga Vladimir Vossotski, aga kui uhes seltskonnas teised hirnuvad ennast herneks, pean mina kusima, et mis ta nuud nii naljakat utles. Vossotski oma 7-keelelisel kitarril:

Igatahes, Marinkina jai mulle kullalt arusaamatuks, mis ta nuud oieti oelda tahtis.

34. Gavrilin - 23. mai 2009

1 п. “Не имей сто друзей, а имей сто шекелей” тоже хорошо рифмуется :)
8 п. Ты никогда не потеряешь работу. Когда закончатся фотографии можно размещать рисунки (да хоть бы и конкурс объявить на лучший рисунок Одри (-:), аппликации и фотографии поделок из пластилина…
9 п. Сто пудов ! :)

35. analyytik - 23. mai 2009
36. Ferinannnd - 25. mai 2009

красиво, сделал! Благодарю!!!

37. Hubbil - 1. juuni 2009

Kuulge, kas ## 32, 34 ja 36 on provokaatorid? Vaatasin nuud seda blogi nadal hiljem ja jalle ei saanud pihta, milles asi on, miks nad siin blogis kirjutavad. Mis on mote nende kommides? Hmm

38. Tom - 2. juuni 2009

See on mingi uut tüüpi späm, mis kuidagi filtrist läbi ja sisse imbub. Mingil määral aitab IP blokeerimine. Ise pikemat aega nendega hädas

Sirje:Kuna seal ühtegi ohtlikku linki ja sisu pole, siis ma kustutama hetkel ei hakka.

39. analyytik - 2. juuni 2009

to: Sirje

Valimistest kah.

Kirjutasid kusagil nii: “Nagu ma juba varem ütlesin, mina hääletan GUE-NGLi poolt…”

Ma siis mõtlesin, et võiks midagi siin blogis kah olla valimistest. Näiteks sellesama GUE-NGL kohta. OK! Ma ei hakka mingit lugu nõudma muidugi, teeksid ehk lühisõnumi ja paar linki selle GUE-NGL tutvustuseks. Ma lihtsalt oletan, et Sul on mõned paremad lingid teada.

Eestist siis läheks sinna fraktsiooni Vasakpartei. Kas keegi veel. Klenski? Kusagil ta vist nagu mainis. Kui mainis. Jahah, kuidagi niru see informatsioon. Nii üleüldse.

Kas Vasakparteiga on mingi jama, Sa kusagil nagu kirjutasid. Täna oli vist Vikerraadio Reporteritunnis ka Vasakpartei. Oli Kelam ja siis miskid kristlased ja Vasakpartei. Vasakpartei kodanik rääkis suht mõnusat juttu tegelt. ;) Kuigi Kelam mölises enamiku saatest täis lihtsalt oma standardlolliloba.

Hüva. Kui viitsid, võiks ju ühe postituse teha. Kui kirjutada ei viitsi, siis pane miski peotäis linke vähemalt – kui Sulle midagi olulist on ette sattunud.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: