jump to navigation

Vabadus ja vanglapäevikud (lisa Ekspressile) 26. juuni 2009

Posted by Oudekki in kodanikeühiskond, mõtisklused.
trackback

Kuivõrd Tarmo Vahter kasutas minu poolt mõeldut vaid osaliselt, siis, kallid lugejad, toon Teile neid mõtteid vabadusest, mis trükiversiooni teed ei leidnud. Aitäh Ekspressile ikka huvi tundmast ning vabaduse piiramisest kõnelemast :)

Oli vist aasta 1984 kui otsustasime vanema õega kirjastust mängida ning ajalehti välja anda. Mina olin vist viiene ja õde üheteistkümnene, kuid mõlemad asjatasime päris hingega. Kui vanematele töö vaadata viisime, siis ütles isa, et enne ei tohi üldse kellelegi ajalehte näidata, kui tsensor on selle läbi lugenud, ning konfiskeeris lehe. Pärast andis tagasi ja teatas, et üks artikkel tuleb välja võtta, sest see on riigivastane. “Mis seal on riigivastast?” küsisime. “Tsensor ei pea põhjendama, “ vastas isa. Ma tajusin seda tulise ebaõiglusena, kuid ei leidnud sõnu väljendamiseks. Isa muidugi nägi meie kimbatust ning tugevat puudutatust – eks selle loomine oli ka olnud tema eesmärk – ning rääkis siis argumendist, mille üks inglise härrasmees rohkem kui sadakond aastat tagasi oli samast kimbatusest lähtuvalt kirja pannud.

Esimese kursuse filosoofiaüliõpilasena leidsin loomulikult tolle härrasmehe John Stuart Milli kuulsa teose “Vabadusest” juba kohustusliku kirjanduse hulgast. Nüüd polnud ma enam laps Nõukogude Liidus, vaid nagu kõik mu kaaslased tolles seminaris, üks vaba kodanik demokraatlikus riigis, osates sõnastada seda, et Mill nõuab vabadust kritiseerida üldtuntud ning -omaksvõetud põhimõtteid. Vastasel juhul on tegemist autoritaarse korraga.

Keelustades mingit tüüpi arvamused rõhub võim oma ilmeksimatusele, väidab end omavat tõemonopoli. Keelustades eksimise võtab seesugune võim inimeselt igasuguse võimaluse jõuda ratsionaalselt tõeni – kui inimesel ei ole lubatud oma arvamust välja ütelda, siis ei saa keegi ka tema veale osutada. Kui inimene õpib mehaaniliselt pähe etteantud tõe, siis ei pruugi ta seda tegelikkuses rakendada. Niimoodi omandatu on harva teadmine, vaid lihtsalt doktriin, mille side reaalsusega pole oluline. Tekivad nõukogude raamatute eessõnad, mida keegi ei võtnud vaevaks lugeda. Kui keelata üleskutsed millegi tegemiseks, siis ei ole võimalik ka neid üleskutsed välja naerda, ignoreerida. Keeld arutada toob kaasa ka vältimatu stagnatsiooni, sest olude muutumisel ei ole võimalik kasutusele võtta uusi poliitikaid – olukord, mille näiteid ka Eesti lähiajaloost on lihtne leida.

Arutlemine omab tähendust ainult avalikus ruumis. Gramsci 1920.-30. aastate vanglapäevikud omandasid tähenduse pärast II maailmasõda, kui need jõudsid lugejateni ning nendest lähtuvalt poliitikaid planeeriti. Itaallased, kelle ühiskondlikku kultuuri on tema mõtted sügavalt imbunud, mäletavad väga hästi, milline oli nende ühiskond, kui Mussolini ära keelas võimuvastased väljaütlemised. Selle mälestuse reaalset toimimist näen Bolognas, kus ma praegu oma doktoritööd kirjutan, enda ümber iga päev.

Bologna tüüpiline meeleavaldus algab konkreetsest punktist konkreetse sõnumiga, kuid harva on teada, kus see lõppeb – kas mõnel linna pearistmikul kogu liiklust blokeerides või näiteks okupeerides rektoraadi iluaeda. Side politseiga loomulikult eksisteerib: iga järgmine idee teatatakse neile, mispeale politsei operatiivselt peatab liikluse ja/või suunab selle ümber, sest meeleavaldajad kasutavad oma põhiseaduslikku õigust arvamusi väljendada. Tavaliselt on aknad inimesi täis, ning kuna kõik on oma elus meelt avaldanud – eriti need, kes olid noored seitsmekümnendatel – siis tuntakse särisevat huvi ning elatakse kaasa.

Kui Sardiinia üliõpilased eelmisel sügisel tulid üliõpilaste üleriigilisele protestile Rooma, mille hulka kuulus sealse ülikooli La Sapienza okupeerimine, siis tulid nad erilaevaga. Itaalia riigis on nimelt levinud põhimõte, et raha ega asukoha pärast ei tohi inimene meeleavalduselt kõrvale jääda ning avalik transport on kohustatud meeleavaldajatele sümboolse hinnaga minimaalset transpordivõimalust pakkuma. Jah, see võimalus on tihti ebamugav, aga sa jõuad vähemalt kohale.

Ma ütlen oma Itaalia sõpradele alati, et nad paneks tähele kui vabas riigis nad elavad. Mul on iga kord kurb ja paha selle pärast, et riigi pealinnas, mille kodanik mina olen, peab meeleavalduse korraldaja linnale kompenseerima saamata jäänud parkimistulud, kui linn seda nõuab. Minu riigis võtab parlament vastu seadusi, mille kohaselt võib vangistada inimesi, kes plaanivad üritusi, mille käigus võib, aga ei pruugi midagi vägivaldset juhtuda. Et see on riik, kus seadustatakse võimalus täidesaatva võimu poolt pelgalt poliitilistest kaalutlustest lähtudes kaitsejõudude kaasamine suvalise siseriikliku probleemi lahendamisse. Riik, kus juba aasta tagasi püüti vastu võtta seadust, mis keelas korraldada koosolekut, kus lihtsalt arutatakse põhiseadusliku korra muutmise üle. Kurb, et Eestist on saamas riik, mis püüab saavutada korda autoritaarsetel meetoditel.

Tegelikult autoritaarsed valitsused ei loo korda. Autoritaarsed valitsused kasutavad seadusi omaenda huvides, neid vajadusel ümber sõnastades ja omaenda seadusi ignoreerides. Mussolini Itaaliast või ka ükskõik millisest NSV Liidu etapist leiab suurel hulgal korruptsiooni, seadustest kõrvalehiilimist, varastavaid ametnikke. Autoritaarne võim võib vast saavutada sotsiaalse konflikti puudumise, kuid sotsiaalne konflikt iseenesest ei näita “korra puudumist.” Sotsiaalne konflikt ei ole ühiskonna haigus vaid palavik, mis indikeerib, et midagi on valesti. Hävitades selle indikaatori lükkab autoritaarne võim lihtsalt probleemi plahvatust edasi. Lisaks, terroriseerides kõiki, kes probleemidele osutavad, õpetab seesugune kord inimestele argpükslust, pealekaebamist, konformismi.

Mul on ikka veel unistus. Ma unistan sellest, et Eesti riigis oleks võimalik ka kõige kohutavamaid ideid välja ütelda, kartmata repressioone, ka seepärast, et vaid niisugune põhimõte loob võimaluse innovatiivsete mõtete tekkeks. Ma unistan sellest, et Eesti riik valiks rahumeelsuse, kuna meie kodanikud saavad seda kõik võrdsetel alustel ratsionaalse arutelu tulemusena otsustada. Ma unistan sellest, et kõigil meie kodanikel oleks võimalus hirmuta ja aktiivselt väljendada kõike muud kui rahulikku meelt, kui keegi nende põhiseaduslikke õigusi üritab kitsendada.

Mäletades kui valus oli isegi mänguajalehe tsenseerimine, unistan, et Eestist ei saaks kunagi riiki, kus sajandi ühiskondlikku elu mõjutavad originaalsed mõtted avaldatakse nime all “Vanglapäevikud”.

Advertisements

Kommentaarid

1. test - 26. juuni 2009

test

Oudekki: loodan, et sai testitud. Komm läks läbi küll, aga teeme nii, et päris ei läbusta.

2. Elli - 26. juuni 2009

“Ma unistan sellest, et Eesti riigis oleks võimalik ka kõige kohutavamaid ideid välja ütelda, kartmata repressioone, ka seepärast, et vaid niisugune põhimõte loob võimaluse innovatiivsete mõtete tekkeks.”

Selline unistus õnneks ei saa täituda. Õnneks töötate ka ise sellele usinalt vastu. Kaks lühidat osutust:

a) Ideed ei ole mingid ohutud kartesiaanlikud hõljumid, mis ühiskonnale mingit mõju ei avalda. Neid ju öeldaksegi selle pärast välja, et midagi muuta ja neil ON VÕIME muuta. Ja see muutus võib olla nii halb kui hea.

b)Iial pole nendeks ideedeks erinevate konstruktiivsuste konkurents, kus head ja vägahead kõrvutuvad ebaefektiivsete, kasutute ja realiseerimatutena (nagu patendiametis).
[kas vabaduse REALISEERING, delfi kommentaarium (ei maksa unustada, et Eesti on üks vabama ajakirjandusega riike!) on pigem rõõmustav või masendav?]

c) tsensori idee ongi ju takistada ohtlike ja vägivaldsete üleskutsete jms levikut. Ükski tsensor ei keela kuitahes pööraseid ideesid tuulepargist või uutest ökomajadest.

P.S. Kas kaheksamaindus ei taha HÄVITADA ühiskonnas VALEDE ideede (levikut, homofoobia, rassiviha jne) ning asendada nende printsiipidega, mille absoluutses õiguses nad absoluutselt veendunud on (inimõigused, üksikisiku vabadus enesemääramisele jne.)?

3. Oudekki - 26. juuni 2009

Kirjastused vabades ühiskondades ikka eelretsenseerivad raamatuid. Kord esitatud üks poliitikateadustealane raamat suurele Suurbritannia kirjastusele, kelle tuntud retsensent, vastava ala spetsialist, kirjutas selle kohta muuhulgas umbes nii: “Antud raamat on meie ühiskonnakorraldusele äärmiselt ohtlik. Seega tuleb see tingimata avaldada”.

See, kas muutus on halb või hea, selle kohta ei ole väga tihti võimalik anda spetsialisti absoluutset vastust. See on inimeste otsus, mõnikord moraaliotsus, aga mõnikord poliitiline. Kuid seda otsust ei saa vastu võtta, kui probleemi üle ei ole kõneldud. Ei ole olemas spetsialisti, kes saaks ütelda, milline muutus on halb ja milline hea, oleme ainult meie – seda argumenti ma olen siin ka varem arutanud: https://8mai.wordpress.com/2007/09/05/kui-meil-ei-ole-diktaatorit-siis-valitsevad-ju-nemad/

Kindlasti, saab piirata otsest laimu ja otsest üleskutset vägivallale – kuid see ei ole antud juhul teemaks.

Kaheksas Mai püüab pakkuda alternatiivi paljudele Eesti peavoolumeedias levinud mõtetele, kõik siinavaldatud artiklid alati ei väljenda aga liikumise liikmete seisukohti, küsimus on arvamuste paljususes.

Loomulikult on siinsetel autoritel oma poliitilised veendumused ja loomulikult me soovime neid levitada. Demokraatlikul moel. Ratsionaalsel moel. Vabal moel. Kellelgi ei ole kohustust jagada meie algpõhimõtteid, aga loomulikult on meil hea meel, kui inimesed seda ratsionaalselt otsustavad. Meil kindlasti ei oleks hea meel, kui keegi siinkirjutatut piibli või koraanina võtaks, aga õnneks see oht puudub.

Loomulikult, ühiskonna toimimiseks on vaja, et inimesed teatud algprintsiipe jagaksid. Kuid need algprintsiibid ei ole jumalast antud, need on läbirääkimiste küsimus. Kuna ühiskond ei saa korraga olla vaba ja mittevaba, siis jah, mina arvan, et vaba ühiskond on väärtus ja ma mittevabadust ei soovi.

Mis puutub Delfi kommentaariumisse, siis see on meie enda probleem. Kui inimesed tahavad oma vabadust nii kasutada, siis ei saa sinna suurt midagi parata. See, mida teha saab, on näidata head eeskuju ja püüda teisiti. Muide, ma olen alati arvanud, et olla loll on üks esimesi inimõigusi üldse :)

4. Elli - 26. juuni 2009

Arvamuste paljusus on üks tüüpiline mantra. Praktikas saab see olla vaid AJUTINE hetk (“Kas M.N. peaks tegema aborti või mitte?”, “Ei!”,”Jaa!! – arvamuste paljusus, eks).

Paljud väited ja printiisib, mida siin enesekirjelduses kasutatakse, on ju ilusad ja õilsad, aga PRAKTIKAS neid ju ei järgita…

camoon, kas homoõiguslased “pakuvad alternatiivi”? Ei, nad NÕUAVAD uut ja teistsugust korda.

Kas kiri presidendile on “alternatiivi pakkumine”? Bhf….

Kas feministide tegevus on “alternatiivi pakkumine”? Bhf..

Haruharva pakub mõni praktik alternatiivi, NÕUTAKSE, TEGUTSETAKSE, SURVESTATAKSE jne.

Arvamuste paljusus on ebamugav pingeseisund, kõik toimivad, et sellest lahti saada. On üsna inimvihkajalik (aga idealism sünnibki suutmatusest taluda inimest sellisena nagu ta on) nõuda arvamuste paljusust kui normaalset olukorda.

Arvamuste paljusus on erimeelsus, eks.

“Erimeelsus” vs “üksmeelsus” – kumb neist sõnadest tähistab positiivset suhet inimeste vahel?

(Filosoofiliselt võib isegi minna kaugemale: kui alternatiivi pakkumine on erimeelsuse (ehk pingeseisundi) loomine, kas see on siis õigustatud/kõlbeline (millistel tingimustel jne))

Siis: nende algprintsiipide kohta on õigem öelda “jumalast antud” kui “kokkulepitud”. Heaks võrdluseks on loomulik keel. :)

5. Oudekki - 26. juuni 2009

Pluralismil on piirid kindlasti. Mõistlike otsuste vastuvõtmiseks on tarvilik kaaluda põhjendusi ja õigustusi, kindlasti. Meie pakume selles kirjas põhjendusi ja õigustusi selleks, miks niisugust seadust ei tule vastu võtta, kui pidada väärtuseks seaduste kooskõla põhiseadusega ning kui pidada väärtuseks Milli tüüpi vabadust (näidates ka argumente selle vabaduse vajalikkusest). Hüüatus, et seda ei ole vaja on hüüatus ning sellele ei saa argumenteeritult vastata.

Alternatiiv ning uus ja teistsugune kord ei ole vastandid. Antud seaduse mõttes on kaks alternatiivi: jätkata senise korraga või muuta korda. Antud kiri toetab alternatiivi jätkata hetkel senise korraga.

See, kas mingisugune nähtus on positiivne või mitte, on väärtushinnangute küsimus. Mina isiklikult eelistan vaba erimeelsust sunnitud üksmeelsusele. Inimkonnal ei ole õigust ühe teistmoodi arvaja arvamust maha suruda rohkem, kui sellel terve ühiskonna arvamust maha suruda.

Minu jaoks on vabadus väärtus. Kuigi minu jaoks ei ole vabadus ainus kõige kõrgem väärtus, on võrdseid kõige kõrgemaid väärtusi tema kõrval, ütlen kohe ära, et ma ei poolda teokraatliku korra kehtestamist Eestis ning sellel teemal ei kavatse ma siin ka edasi argumenteerida.

6. Hubbil - 27. juuni 2009

Oudekki: “Mul on ikka veel unistus.”

“I Have a Dream”. Assotsiatsioonid.

Tagasi tulles oma motete randamiselt, Eestis on ajad tasapisi muutumas. Kaks sammu edasi, uks samm tagasi. Mind isiklikult pani nuud motlema see, kas minu noorem poeg, kes on Toronto Ulikoolis, kavatseb Eestisse kunagi naasta. Kaks vanemat, kes juba ulikooli lopetanud, ei kavatse. Niimoodi siis…

7. Natalja - 27. juuni 2009

Lugesin Teie postitusi ning mul on siiralt hea meel, et kui on veel selliseid inimesi kui Teie ja Kaheksanda Mai Liikumise liikmed, siis ei sure mu lootus kunagi elada meie isamaal sõbralikult ning lugupidavalt ühe rahvana.

Austusega,

Natalja

8. Gallacher - 28. juuni 2009

Oudekki: “Ma unistan sellest, et Eesti riigis oleks võimalik ka kõige kohutavamaid ideid välja ütelda, kartmata repressioone, ka seepärast, et vaid niisugune põhimõte loob võimaluse innovatiivsete mõtete tekkeks.”

Aga siis kui kutsutakse üles hävitama näiteks Eesti riiki? Või siin elavaid eestlasi, juute, venelasi või neegreid? Aga siis kui mingid äärmuslased levitaks üleskutset ja nõuaks Su enda oksatõmbamist?
Lihtsalt huvi pärast küsin sest see sõnavabaduse piir on omaette huvitav teema. Huvitav juba seetõttu, et Su sõbranna Sirje on selles küsimuses üsna teist meelt.

9. Oudekki - 28. juuni 2009

Natalja – aitäh. Samad sõnad Teilegi.

Gallacher – Eesti riiki on võimalik hävitada rahumeelselt ja kokkuleppega. Väljaütlemised, mis pooldavad Euroopa Föderatsiooni teket, Eesti liitmist Soomega või mida iganes, kuuluvad kindlasti mittekeelamisele. Kindlasti ka ei tohiks piirata Hitleri, Heideggeri, Hegeli, Mussolini, Mao ja kelle iganes veel raamatuid, kuigi neist paljudest järelduvad suhteliselt kohutavad printsiibid ning teod. Kindlasti ei tohi keelata, et inimesed saaksid lugeda ja mõista, millistest teooriatest mis järeldub.

Kui keegi hõikab: “lähme tapame X-i”, siis sellele võiks kindlasti järgneda uurimine, kui tõsine see oli. Kui oli tõsine, siis on vägivalla õhutamine, tapmisele kallutamine. Seni need, kes on minu oksatõmbamist nõudnud ei ole mulle väga tõsised tundunud, on olnud täpselt üks kommentaar, mis on selgelt hea maitse ja muid piire ületanud, aga see enam pole netis kättesaadav ka. Kui keegi ütleb “teeme revolutsiooni” – tjah, kuna revolutsiooni eriti ei saa teha, see nõuab kogu rahva teatud meelesituatsiooni, siis ma arvan, et niisugusse üleskutsesse võib suhtuda rahulikult. Kui keegi plaanib tappa peaministrit, siis see on mõrva planeerimine. Kui keegi plaanib trotüüli täis kaubikuga Toompea lossi sõita, siis see on jälle konkreetne vägivaldne akt.

Sõnavabaduse piiridest kirjutasin siin: http://tatsutahime.diaryland.com/detsember08.html#2008-12-09_14:01

Mis Sirjesse puutub, siis ma ei ole tähele pannud, et meie vaated sõnavabadusele väga erineksid.

10. All - 28. juuni 2009

Eestis on tegemist poliitilise ja ametkondliku eliidi klapistumisega, ehk teatud “pink-floyd-thewall’iliku” ruumi tekkega. Ehk parlamendiparteide, ministeeriumide ja riigiametnike kinnise klassi tekkega, isikutega kes pole suutelised oma sotsiaalsest vorgust, seal levinud vaadetest valjapoole nagema. Teatud, “naiste klubi” kus teistsugusus on “uih”.

Ja repressioonid, tsensuur on olemas varjatud kujul, nii isikute kui riigi tasandil. Kui ikka Ansip, Kallas, Lang voi keegi teine (Eesti Pank) ytleb, et miski on nii ja mitte naa, siis nii see ka meedias kajastust leiab. Ellidiriik on syndimas.

11. mihkel - 6. juuli 2009

Miks kogunemisõigus enimel on vaja rikkuda parklaomanike õigusi või nende inimeste õigusi, kes peavad ülatoodud Sardiinia tudengite turismireisi Rooma kinni maksma?

12. Oudekki - 7. juuli 2009

Kallis Mihkel, yhistransport on yhisteks asjadeks. Yhine ruum on yhisteks asjadeks. Manifestatsioon on yhine asi. Kòik teavad, et ka neil vòib olla huvi manifesteerida, sest see on demokraatia alus. Seega kòik maksavad yhise ruumi eest ja siis kasutavad yhiselt.

Manifestatsioon ei ole turismireis. Manifestatsioon on yks viis yhiskonnas toimuvat mòjutada.

13. mihkel - 7. juuli 2009

Manifestatsioon ei ole ühine asi, see on manifestatsiooni korraldajate-osalejate asi. Ei maksa sõnavabadust segi ajada isikliku mugavusega. Kui sa tood John Stuart Milli eeskujuks, võiksid osata ka neil kahel asjal vahet teha.

Kohustada ühtesid inimesi teiste inimeste manifesteerimist kinni maksma on õiguste rikkumine. Kuhu edasi, hakkame meeleavaldajatele palka maksma? Stipendiume maksma? Maksusoodustusi pakkuma?

Praktikas on tihti tegu lihstalt upsakuse, mõttelaiskuse ja viitsmisega. Kui ei taha parkimistasu maksta, siis kõnni 150 meetrit eemale ja pea oma meeleavaldus seal. Või on see liiga pikk maa… Kui ei taha laevapileti eest maksta, pea oma meeleavaldus Sardiinias…jne

Veelkord. Õigused ei ole omavahel konfliktis. Isiklik mugavus tekitab siin õigustega konflikte.

Sinul ehk ei ole imelik oma mugavusi kellegi teise raha eest teostada. Minul aga oleks väga imelik tunne kui teeksin meeleavalduse ja keegi teine maksaks selle eest.

See kompromiteerib ka meeleavadlusi kui selliseid. Palgalised meeleavaldused, subsideeritud meeleavaldused, need kaotavad oma kvaliteeti ja usaldusväärsust.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: