jump to navigation

Mis on paremäärmuslus? 9. juuli 2009

Posted by Manjana in autoritaarsus, rahvuslus või natsism?.
trackback

Kuna Eesti ei ole enam ammu väike kinnine kogukond kuskil maailmaserval, siis ei saa ühiskonnas toimuvat hinnata vaid enda mätta otsast, vaid peaks ka teadma, kuidas erinevaid asju nähakse, kirjeldatakse ja hinnatakse mujal maailmas. Üheks ühiskondlikuks nähtuseks on paremäärmuslus, millest meil aeg-ajalt ikka juttu tuleb ja siis jääb silma, et inimesed mõistavad seda erinevalt ja tihtipeale kasutame me läänemaailmas tuntud kindlaid sümboleid teadmata, et need annavad meist hoopis teistsugust infot, kui me võib-olla sooviksime.

Paremäärmuslust on väga hästi kirjeldatud Saksamaal ja kuna poole Saksamaa lähiajalugu sarnaneb Eestiga ja poole riigi lähiajalugu on olnud klassikaline Lääne-Euroopa, siis on seal palju huvitavat. Saksamaal on paremäärmuslust uuritud vaatenurgast, millised on erinevused idas ja läänes, siis võiks see aidata paremini mõista tausta, mis võib-olla ka meie paremäärmusluse näo kujunemisele on kaasa aidanud.

Erinevad paremäärmusluse elemendid on laialt levinud paljude inimeste seas. Selleks, et inimese maailmapilti saaks paremäärmuslikuks pidada, võiks seal olla kombinatsioon erinevatest hoiakutest: rassism, seksism (kas mees- või naissoo alamaks pidamine), antisemitism, ksenofoobia (mingite rahvuste alavääristamine), ühe tugeva partei vajadus (autoritarism), natsionaalsotsialismi revisionism, sotsiaaldarvinism.

Saksamaal Leipzigi ülikoolis tehtud uuringutes leiti, et kohe peale Saksamaa ühinemist oli paremäärmuslust Ida-Saksamaal vähem kui läänes, kuid 2008 aasta uuringutes oli paremäärmuslikke seisukohti enam-vähem võrdselt juba kõigis liidumaades, samuti kõigis ühiskonna- ja vanusegruppides (vaata uuringuid: www.fes.de/rechtsextremismus). 22 protsenti küsitletutest leidis, et „See mida Saksamaa praegu vajab, oleks üks tugev partei, kes suudaks rahva ühtsena hoida.” 31 protsenti leidis, et võõramaalased tulevad Saksamaale vaid selleks, et sotsiaaltoetuseid tarbida, 18 protsenti leidis, et juutidel on liiga suur mõjuvõim. Üldiselt oli ida pool enam levinud negatiivne suhtumine võõramaalastesse ja vajadus „tugeva käe” järgi ja lääne pool esines rohkem antisemitismi ja natsionaalsotsialismi vigade vähendamist (näiteks: kui Hitler poleks juute tapnud, oleks ta siiani suur riigimees olnud). Võrreldes 2006. aasta uuringut 2008. aasta omaga oli Lääne-Saksamaal paremäärmuslikke vaateid vähemaks jäänud ja Ida-Saksamaal juurde tulnud.

Inimene võib ju omaette uskuda, mida ta soovib, kuid paremäärmuslasena defineeritakse teda  siis, kui inimesed organiseeruvad ja omavad grupina käitumisel ühiseid jooni, mida paremäärmuslaste juures on seotud vägivalla ja provokatsioonidega. Saksamaal seondatakse mitmeid paremäärmuslikke rühmitusi Saksa Rahvusdemokraatliku Parteiga (Nationaldemokratische Partei Deutschlands, NPD), mis on kriitiline nii kommunistide kui ka liberaalse kapitalismi vastu. Partei on esindatud erinevate liidumaade parlamentides. Obama saamist Ameerika presidendiks nimetas NPD „juutide ja neegrite vandenõuks” ja nad leidsid, et Obama tahab hävitada USA „valget identiteeti.”

Märgid, sümbolid ja atribuutika

1488Nii nagu paljudel sotsiaalsetel rühmitustel on oma märgid ja teatud sarnasus välimuses, on need ka paremäärmuslastel. Margus Lepast tehtud filmist said paljud eestlased teada, et number „88” omab mingit salapärast tähendust, mida paljud ei tea. Selle lahti tõlgendamine algab tähestikust, kus kaheksas täht on „H” ja 88 on siis HH, mis tähendab „Heil Hitler”. Seda numbrikombinatsiooni kasutavad neonatsid nii visuaalse kujundina, lauludes kui ka näiteks oma emailides tervituse asemel. Teine tähendus on pärit Hitleri „Mein Kampf” kaheksandast peatükist võetud 88 sõnal.

Teine number on veel – 14. Tihtipeale on 14 kasutuses mingis kombinatsioonis 88ga. Neonatsid ja valged rahvuslased kasutavad numbrit 14 kui sümbolit, mis tähistab 14 sõna kahes erinevas hüüdlauses, mille sisu väljendab valge rassi puhtust ja ülemuslikkust. Neid numbreid on rohkemgi.

Kui eesti keeles kasutatakse suhteliselt vabalt väljendit „valged jõud,” siis läänes on väljend „white power” otsene väljend neonatside leksikast ja väljendab valgenahksete inimeste ülemuslikkust teiste suhtes.

Kui kuuekümnendatel olid paremäärmuslased väliselt suhteliselt äratuntavad oma raskete saabaste, kiilaks aetud peade ja lendurijakkidega, siis tänapäeval on paljude noorte subkultuuride välimuse järgi eristamine keerulisem, kuna nad on omavahel segunenud.

Muidugi ammutab paremäärmuslus inspiratsiooni kõigest, mis on seotud saksa natsionaalsotsialistliku parteiga, kuid mitte ainult. Hulk sümboolikat pärineb ka vanast germaani paganlusest ja skandinaavia mütoloogiast. Näiteks gooti kiri ja ruunimärgid. Eestis võib sellist sümboolikat  massiliselt näha näiteks Metsatölli kontserdil, kelle disaineriks on IRLi kunstnik Jüri Arrak oma mütoloogialembelisuses. Tüüpiline paremäärmuslaste muusika jutustab tavaliselt võitlusest, verest jms. Ei ole midagi halba oma rahvusest hoolimisel, kuid vaid niikaua, kuni seda teistest paremaks ei peeta.

Wewelsburgi lossis asuv Must Päike
Wewelsburgi lossis asuv Must Päike

Kõiki erinevaid riste, mida neonatsid oma sümboolikana kasutavad, ma siia kirja panna ei jõuakski, aga tihedamalt on kasutusel selline asi nagu „must päike” või „päikeseratas,” mida kasutavad ka näiteks saksa uuspaganad. Mäletate laulu ühest vanast lastefilmist: „Päikeseratas, päikeseratas …”  Uusnatsidele sümpatiseerib see sümbol põhjusel, et oli kasutusel SS-laste ajaloos olulise Wewelsburgi lossi mosaiigis. Nagu äärmusparempoolsetele meeldib otsida ülemaailmase illuminaatide või vabamüürlaste vandenõu jälgi, meeldib neile ka ennast põnevalt müstifitseerida.

Viimasena veel üks sümbol, mis on pea sama oluline kui haakrist. Kui kõik teavad, et kommunistide märk on sirp ja vasar, siis paremäärmuslastel on sama oluline ristatud haamer mõõgaga, mis sümboliseerib tööliste ja sõdurite liitu.

Mis oli kogu selle jutu mõte? Igatahes ei tähista see nüüd inimjahi algust, kus kõik, kes vähegi paremäärmuslasele sarnanevad, väärivad ülimat põlgust. Pigem oli see jutt neile, kel tuleb ette suhtlemist näiteks sakslaste või muude haritud läänest pärit inimestega, et nad „ämbrisse ei astuks”. Me võime küll igal peol laulda rõõmsalt „Õllepruulijat” ja ka teada, et see laul on Saksamaalt pärit, aga kui sa ei tea, et seda laulsid peamiselt natsid oma õllekeldrites peetud kogunemistel ja sa ei soovi, et sind Hitleri kummardajaks peetaks, siis tasuks mõnede sümbolitega ettevaatlikumalt ringi käia.

Advertisements

Kommentaarid

1. Hasta La Pasta - 9. juuli 2009

Ajalooline Saksamaa natsionaalsotsialism (ehk natsism) ise oli pigem vasakäärmuslik, kui lähtuda praegu levinud tõekspidamistest kui võrdlusobjektist. See muidugi paljudele ei meeldi ja selle üle on vaieldud — ja nõustun, et siin on teatav suhtelisus, aga põhimõtteliselt liigitub natsism enam-vähem samasse skaalaossa stalinismi ja nõukogude korraga. Kui pidada N-Liitu (eriti muidugi teise ilmasõja aegset) vasakpoolseks, oli seda ka Saksamaa.

Nii N-Liit kui ka Saksamaa ehitasid oma ideoloogia üles töölisklassile ja madalamale keskklassile; apelleerisid rahvale; mõlemad ilmutasid natsionalistlikke tendentse (Saksamaal Vaterland; N-Liidus liikus asi lõpuks “Rodina-mat” kaitsele, mida Vene ideoloogia ka praegu rõhutab: venelased ei kaitsnud mitte N-Liitu “ega stalinistlist korda”, vaid oma Venemaad); mõlemad ei pidanud inimelu võrreldes suurte poliitiliste ja sotsiaalsete eesmärkidega suurt millekski; mõlemat juhtis enam-vähem sarnastel meetoditel üks suur tugev partei; mõlemad ehitasid üles sarnase struktuuriga ideoloogia jne.

Samuti olid mõlemad oma sisult rassistlikud. N-Liidus loodi vahendeid eriti valimata uut inimest, töölisklassi inimest. Ka rahvuslikke eelistusi oli (markantselt isegi N-Liidu hümni tekstis: “[…] loond jäädavaks ajaks *suur* Venemaa hõim”) ning kindlasti võib öelda, et rahvuspoliitikaga manipuleeriti teadlikult. Saksamaal oli sama asi lihtsalt eksplitsiitselt põimitud rahvus- ja rassitunnustega.

See sümbolitejutt (ristid, riitused jne.) on suuremas pildis vaadates sekundaarne.

Kui aga pidada ka N-Liitu paremäärmuslikuks riigiks, siis tasuks paremäärmuslust käsitlevas artiklis mainida ka N-Liidu tegemisi, mitte rõhuda ainult natsismile.

Oudekki: ma olen suhteliselt kindel, et kui me kirjutame järgmise artikli islamist, siis tuleb keegi, kes kinnitab, et NSVL oli tegelikult islamiriik, kusjuures selle eriti äärmuslik ja väärastunud vorm :)

2. Andres - 9. juuli 2009

Soovitan lugeda: HITLER WAS A SOCIALIST

Sealt üks väikse tsitaat: “Let us look at what the Left and Right in politics consist of at present. Consider this description by Edward Feser of someone who would have been a pretty good Presidential candidate for the modern-day U.S. Democratic party:

He had been something of a bohemian in his youth, and always regarded young people and their idealism as the key to progress and the overcoming of outmoded prejudices. And he was widely admired by the young people of his country, many of whom belonged to organizations devoted to practicing and propagating his teachings. He had a lifelong passion for music, art, and architecture, and was even something of a painter. He rejected what he regarded as petty bourgeois moral hang-ups, and he and his girlfriend “lived together” for years. He counted a number of homosexuals as friends and collaborators, and took the view that a man’s personal morals were none of his business; some scholars of his life believe that he himself may have been homosexual or bisexual. He was ahead of his time where a number of contemporary progressive causes are concerned: he disliked smoking, regarding it as a serious danger to public health, and took steps to combat it; he was a vegetarian and animal lover; he enacted tough gun control laws; and he advocated euthanasia for the incurably ill.

He championed the rights of workers, regarded capitalist society as brutal and unjust, and sought a third way between communism and the free market. In this regard, he and his associates greatly admired the strong steps taken by President Franklin Roosevelt’s New Deal to take large-scale economic decision-making out of private hands and put it into those of government planning agencies. His aim was to institute a brand of socialism that avoided the inefficiencies that plagued the Soviet variety, and many former communists found his program highly congenial. He deplored the selfish individualism he took to be endemic to modern Western society, and wanted to replace it with an ethic of self-sacrifice: “As Christ proclaimed ‘love one another’,” he said, “so our call — ‘people’s community,’ ‘public need before private greed,’ ‘communally-minded social consciousness’ — rings out.! This call will echo throughout the world!”

The reference to Christ notwithstanding, he was not personally a Christian, regarding the Catholicism he was baptized into as an irrational superstition. In fact he admired Islam more than Christianity, and he and his policies were highly respected by many of the Muslims of his day. He and his associates had a special distaste for the Catholic Church and, given a choice, preferred modern liberalized Protestantism, taking the view that the best form of Christianity would be one that forsook the traditional other-worldly focus on personal salvation and accommodated itself to the requirements of a program for social justice to be implemented by the state. They also considered the possibility that Christianity might eventually have to be abandoned altogether in favor of a return to paganism, a worldview many of them saw as more humane and truer to the heritage of their people. For he and his associates believed strongly that a people’s ethnic and racial heritage was what mattered most. Some endorsed a kind of cultural relativism according to which what is true or false and right or wrong in some sense depends on one’s ethnic worldview, and especially on what best promotes the well-being of one’s ethnic group.”

3. mihkel - 9. juuli 2009

“Pigem oli see jutt neile, kel tuleb ette suhtlemist näiteks sakslaste või muude haritud läänest pärit inimestega, et nad „ämbrisse ei astuks”. Me võime küll igal peol laulda rõõmsalt „Õllepruulijat” ja ka teada, et see laul on Saksamaalt pärit, aga kui sa ei tea, et seda laulsid peamiselt natsid oma õllekeldrites peetud kogunemistel ja sa ei soovi, et sind Hitleri kummardajaks peetaks, siis tasuks mõnede sümbolitega ettevaatlikumalt ringi käia.”

Kasulik mainitsus, sest tõepoolest need 677 000 eestlast kes eelmisel aastal lennuki, laeva või autoga, olgu tööle või puhkusele sõitsid, hakkasid piiriületamise järel kohe “Õllepruulijat” laulma.

PS. Mõnele vasakäärmuslasele võib see tulla küll üllatusena, kuid haritud inimese üks tunnus teadmine, ühed ja samad sümbolid ja tavad, võivad erinevates maades olla erineva tähendusega.

PSS. kas Avanti Popolot või Internatsionaali võib laulda? Või mida haritud inimesed selle kohta arvava?

4. Gallacher - 9. juuli 2009

Kuulame artiklit lugedes mussi ka: http://www.youtube.com/watch?v=xuxfgj5wSrE

Tõlge:

Hiljuti leidsin ma pööningult ühe kasti
Mille vanaisa sinna 45 peitis
Selles olid kõik kenad vanad asjad
Ja nende peal oli valmis vanaisa vorm

Vanaisas oli Sturmführer SS-is
Vanaisas oli Sturmführer SS-is
Vanaisas oli Sturmführer SS-is
Sturmfuhrer, Sturmführer SS-is

Vanaisa oli kord tankidiviisis
Venemaal siis plats puhtaks löödi
Ei pääsenud ükski politruk
Sest bolševistidele armu ei antud

Vanaisas oli Sturmführer SS-is
Vanaisas oli Sturmführer SS-is
Vanaisas oli Sturmführer SS-is
Sturmfuhrer, Sturmführer SS-is

Sellepärast rõõmustab mind täna
näha vanaisa vana vormi
Siis näen ma mütsil kolpa läikimas
Ja tean, et kõik need sead pistavad varsti jooksu

Sest lapselapsest saab Sturmführer SS-is
Lapselapsest saab Sturmführer SS-is
Lapselapsest saab Sturmführer SS-is
Sturmführer, Sturmführer SS-is

Vanaisas oli Sturmführer SS-is
Vanaisas oli Sturmführer SS-is
Vanaisas oli Sturmführer SS-is
Sturmfuhrer, Sturmführer SS-is

5. Hasta La Pasta - 9. juuli 2009

Oudekki: “ma olen suhteliselt kindel, et kui me kirjutame järgmise artikli islamist, siis tuleb keegi, kes kinnitab, et NSVL oli tegelikult islamiriik”

Asjad ei olegi tihti nii ühesed ja mustvalged, nagu neid mõnikord näidata soovitakse. Ma liigitaksin selle paremäärmusluse jutu asjaolud ka suuresti lääne “poliitkorrektsuse” soovmõtlemiseks, aga võitjate üle teadupärast kohut ei mõisteta. Jään ootama seda aega, kui võitjad tõesti võidavad õigluse nimel ja ei hakka kohe esimese asjana uusi väänduvaid ja väänatavaid ideoloogiaid looma.

Minu arvates ei ole äärmusparempoolsuse defineerimine peaasjalikult Saksa natsismi kaudu kuigi õige ega tõene, sest tollane Saksa kord ei liigitu minu meelest õieti parem- ega vasakpoolseks. Seda tahtsingi öelda.

Sama hästi võiks kirjutada artikli “Kes on paha inimene?” ja defineerida “paha inimese” seal peamiselt natsismi kaudu. (See võiks lääne üldsusele isegi üsna korrektne näida, sest lääne mõtlemises on Hitler — USAs muidugi ka Saddam ja Osama, aga see on vaikselt vaibumas — Saatana kõrval saanud pahaduse võrdkujuks. Eks igal religioonil on muidugi selliseid sümboleid ka vaja.)

6. sirje - 9. juuli 2009

Eks iga jutuga ole nii, et võib rääkida viuh-viuh, võib vähe pikemalt ja kui palju aega lausa romaani valmis kirjutada. Too jutt on kirjutatud saksa allikate põhjal, kuna need uurimused olid hetkel kättesaadavad. Põhjendus, miks saksa, oli kah jutu alguses olemas.

Muidugi võib kirjutada autoritaarsusest, võib kirjutada erinevatest äärmustest, lihtsalt vasak- või parempoolsusest, aga need on teised jutud, exole :)

Gallacher: luuletavad mehed on nummid ;)

Hasta: Kas su haridus võimaldab sul tõesti kirjutada tõsiselt võetava jutu teemal “paha inimene – järelikult nats?”

aa üldiselt võiks kommidest järeldada, et teile ikka meeldis see jutt :D

7. Hasta La Pasta - 9. juuli 2009

Sirje, ma ei pea seda juttu ise kirjutama (ehkki sellise jutu kirjutamiseks poleks ka väga palju haridust vaja). Võtan sinu jutu ja asendan “paremäärmuslane” sõnadega “paha inimene” ja “paremäärmuslus” sõnadega “pahade inimeste värk”, ja tulemus on täpselt sama poliitkorrektne kui originaalartikkel.

Sirje: Sorri, hindasin sind üle. võta seda eelmise kommi pakkumist kui kontrollküsimust ;)

8. Ruuben - 9. juuli 2009

Loodan, et antud artikkel ei pretendeeri absoluutsele tõele, sest definitsioonid ei ole paika pandud looduse poolt, vaid seda teevad inimesed ja pahatihti annavad erinevad inimesed samale sõnale erineva definitsiooni.

Kas mina olen selle analüüsi järgi paremäärmuslane? Mõni rass tundub laias laastus teistest tõepoolest nõrgem. Samuti tunnen kokkukuuluvustunnet pigem oma rassiga, kui teiste rasside esindajatega. Kuna ma pean tõeks rasside vahelisi erinevusi, võib seda pidada rassismi ilminguks.

Meessugu või naissugu ma aga mingil juhul alamaks ei pea, arvan lihtsalt, et meeste ja naiste ülesanded pereelus ei kattu.

Antisemitism…? (peaks siinkohal tähendama vist juudivaenulikkust) Ma ei leia, et terve juutide kogukond oleks vastutav juudiäärmuslaste kuritegude eest. Samas juudi usund on mõneti ise väga vaenulik teiste rahvuste suhtes ja selles suhtes olen küll kriitiline. Juudi veri ei tähenda aga minu jaoks, et tegu oleks automaatselt halva inimesega.

Teisi rahvusi ma ei alaväärista, seega langeb ksenofoobia ära. Iga rahva hulgas võib sündida toredaid inimesi, eriti juhul, kui nad püsivad oma ajaloolisel kodumaal.

Ühe tugeva partei võimul püsimine teeb küll lihtsamaks võtta vastu vajalikke otsuseid (vähendab hõõrdumist), kuid teisalt kui tegu oleks näiteks bolševistliku parteiga, ei tunneks ma end kindlasti selle juhitud riigis turvaliselt. Vajalik on ka, et riigi kodanikud saaks riigi juhtimises kaasa rääkida. Autoritarismiga kaasneb suur risk, et võim võib libiseda asjatundmatute kätte.

Enamik tänapäeva massimeedia kanalites natsionaalsotsialismi kohta räägitavast on minu arvates tunduvalt liialdatud. Jah, natsionaalsotsialismil Saksamaal oli häid külgi (rahvuslik ühtsus, tugev majandus, sõltumatus Lääne finantsgruppidest).

Mis puutub sotsiaaldarvinismi, siis leian, et riik ongi loodud kodanike heaolu tagamiseks. Naturaalmajanduse veendunud pooldajana arvan, et vaesuse vähendamiseks on ka palju lihtsamaid teid.

Niisiis:
Rassism: +
Seksism: –
Antisemitism: +/-
Ksenofoobia: –
Autoritarism: +/-
Natsionaalsotsialismi revisionism: +
Sotsiaaldarvinism: –

7 tingimusest alla poolte täidetud, ilmselt ma paremäärmuslane siiski ei ole.

Sirje: ühe tingimuse jätsid vastamata: kas sa kuulud mõnda agressiivsesse rühmitusse, kellega su vaated kattuvad?

9. Oudekki - 10. juuli 2009

Noh, eks parema ja vasaku ja äärmusega sõltub kõik ka sellest, kui lai spekter on, kes on kõige ääres, on äärmuslane. Selle artikli mõte oligi pigem see, et kuidas näiteks Saksamaal defineeritakse paremat äärmust ning mis laadi aspektid sellele viitavad, lihtsalt, et mõista, milliseid käitumislaade peab rohkem või vähem seletama ja miks mõni välismaalane kreepsu saab, kui nendel eesti rahvuslikke sokkide märgil rõngasristi näeb. Sest esmane sümbol tema jaoks on midagi muud, isegi siis, kui tal meelde tuleb, et siin kultuuriruumis võib muid tähendusi saada.

Kui Itaalias ühel meeleavaldustel ultravasakpoolne rühmitus tuli reformierakonna õhupallidega, siis ma ka ehmatasin :-)

10. Hasta La Pasta - 10. juuli 2009

Oudekki: “et mõista, milliseid käitumislaade peab rohkem või vähem seletada”

Oudekki: “Kui Itaalias ühel meeleavaldustel ultravasakpoolne rühmitus tuli reformierakonna õhupallidega, siis ma ka ehmatasin”

Eks neil itaallastel oli ilmselt siis rohkem seletamist sulle, loodetavasti ei läinud asi füüsiliseks. Ma oleks ka nagu kuulnud, et Itaalias on Reformierakonna õhupallid ja muu oravasümboolika kõva vasakpoolsuse tunnus juba ammustest aegadest. Aga asjatundmatumad muidugi pidavat Itaaliat nende õhupallide tõttu ultraparempoolseks riigiks, seostades seda Reformierakonnaga (Mussolinist rääkimata), ja põlastavad, eriti muidugi maailma vasaküldsus. Kõige radikaalsemad pidada pärast Itaalia nime suhuvõtmist suud loputama.

Oudekki: oh, eks nad ise kohkusid ka ära, kui jutuks tuli. Küsimus ongi selles, et teatud sisseõpitud sümbolid ja reakstsioonid mõjuvad kiiresti, eks :) Muide, see Alemanno rõngasrist mõjus isegi mulle, kes ma olen juba algkoolis õppinud Eesti ja rõngasristi seoseid. Lihtsalt, kui on mingi päevapoliitiline tähendus mingil märgil iga päev nina all, siis…

Sirje: tundub, et hiline kellaaeg tekitab sul fantaasiaid teemal, kuidas oudekki füüsiliseks läheb ;)

11. Hasta La Pasta - 10. juuli 2009

… ja Sirjel fantaasiaid sel teemal, mida mina füüsilise all mõtlen.

12. tqnis - 10. juuli 2009

Hea artikkel ja sümboleid tasub kindlasti tunda. Mina näiteks olen siiamaani pidanud rusika näitamist otseseks ähvarduseks kasutada füüsilist vägivalda, aga tänu siinsele blogile sain teada, et see on hoopis kodanikuühiskonna sümbol. Rusikas, tähendab, mitte füüsiline vägivald.

13. luize - 10. juuli 2009

Oleneb muidugi, kus seda rusikat näha on. Kui keegi selle sulle pimedas nina alla torkab, siis vaevalt, et kodanikuühiskonna sümbolismi üle juurdlema hakkad.

See rõngasristi asi muidugi tekitab küsimusi, et kas me peaksime selle kohaliku ajaloolise tähenduse nüüd kõrvale heitma ja praegused maapealsed ära koristama? Et päevapoliitiliselt korrektne olla?
Ruubeni arutluse järgi sain mina kõigi tunnuste koha peale miinused, lisaks ei kuulu ma ühtegi rühmitusse, rääkimata agressiivsetest. Mul on isegi tunne, et ma olen tunduvalt vähem agressiivne kui suurem enamus siinseid kirjutajaid, rääkimata kommentaatoritest. Aga see viimane on muidugi puhas enesekiitus ja ma ei pahanda, kui te seda ei usu.

Ahjaa, kirjutis ei meeldinud mulle väga. Mitte sisu mõttes. Lohakalt ja ülejala kirjutatud lihtsalt, Sa oskad küll, Sirje, kui tahad.

14. Ruuben - 10. juuli 2009

Juhul, kui pead noorkotkaid agressiivseks rühmituseks…

15. sirje - 10. juuli 2009

Need rõngasristid, mis on kunagi ammu pandud, need on omas ajas. Mul pigem tekitab küsitavusi uute ristide kasutamine. Näiteks need, mis tehti laulupeotule liikumise teekonnal. Mul oli päris elav kujutluspilt kuidas eestlased kiidavad, et meil on üle euroopa parim asi ja siis põletavad igas sadamas kena sümbolit. aga me saame ju alati põhjendada, et me elamegi mõtetes paar sajandit tagasi :)

Vaatasin üle, mis need noorkotkad endast siis täpsemalt kujutavad. päris naljakas oli, meenutas kangesti pioneere. huvitav igatahes millised tänapäeva noored tunnevad vajadust nii arhailise organisatsiooni järgi (aga see on juba teine teema).

16. luize - 10. juuli 2009

Naljakas jah, aga veel naljakam on see, kuidas pioneerid meenutasid noorkotkaid ja skaute.
arhailiseks organisatsiooniks võib ilmselt pidada näiteks katoliku kirikut, noorteliikumised selleni vast ei küündi ikka.

17. Oudekki - 10. juuli 2009

Luize, maapealsete sümbolite kaotamine on minu arvates lubatud ainult väga erilistel juhtudel (noh, kuna Stalini kujude arvuga oli ilmselgelt liialdatud, siis on absoluutselt õigustatud nende koristamine, aga nii stalinismi, natsismi kui fašismisümboleid natuke peaks ka selle pärast alles hoidma, et mäletada, et kunagi oli sihukene võim kes sihukesi asju kasutas).

Uute ristide loomine ütleb muidugi midagi aga ka meie kohta, see on teine asi.

Konkreetsete rõngasristide kasutamise kohta Eesti kontekstis ei ole jälle mitte midagi ütelda, sest sellel on oma tähendus. Kuid mina ei muretseks sellist kujundit kunagi, sest mul ei ole vaja käia ringi asjas, mis demonstreerib, nagu ma oleksin Alemanno pooldaja. Muide, sirbi ja vasara osas, siinsed kommunistid on ka ida-Euroopa tundlikkuse suhtes väga selgelt arusaavad ja tavaliselt ei kasuta isegi oma parteisümboleid eriti avalikult ida-Euroopa kohtades ning siin võtavad vaevaks seletada, et “meil Emilias natukene oli kommunismi kuigi NSVLis ei olnud”.

See, kui me teame, et rõngasrist tähendab mingile seltskonnale konkreetselt autoritaarsust ei tähenda, et peab asjast loobuma vaid see, et me valime, kus ja kuidas kasutada ning arvestame, et rahvusvahelisel turul näiteks omab see mingit muud tähendust ja ei pruugi müügiedu omada :)

18. mihkel - 10. juuli 2009

Kas te selle teemaga üle ei mõtle? Rõngasrist on ju levindu paljudes maades, Skandinaavias, Iirimaal, Shotimaal. Dublinis müüakse seda iga nurga peal, ostavad iirlased ise, ostavad turistid. Keegi ei peida, varja, häbene seda, keegi ei tunne paanilist kohustust kellelegi seletada.

Ja kui keegi ikka nii jubedalt ehmub-kohkub rõngasristi nähes, siis soovitan juua piparmündi teed – rahustab närve.

Oudekki: noh, sai see rist jah kuidagi liiga suurele tähenduse, ma lihtsalt tahtsin illustreerida, et kui mingil sümbolil on konkreetses poliitikas väga selge tähendus, siis sellest ülevaatamine nõuab jõudu. Et isegi mulle, kellel ei ole konkreetse ristiga mittemingit tugevat sidet olnud, on see muutunud Alemanno sümboliks, mis siis veel rääkida neist, kes kasvavad seesuguse tähendusvälja sees. Mõistmist peab üritama saavutada vastastikuselt :)

19. Gallacher - 10. juuli 2009

“Luize, maapealsete sümbolite kaotamine on minu arvates lubatud ainult väga erilistel juhtudel ”

Siis Sa oled väga erandlik vasakpoolne. Alles paari päeva eest oli uudis, et mingis Poola linnas avastati, et üks linnas olev tammepuu on sinna sõja ajal istutatud Hitleri sünnipäeva puhul.Ja kommarist linnapea ei näe muud lahendust kui kavatseb lasta tamme maha saagida. :))

20. mihkel - 10. juuli 2009

Tegelikult oleks palju huvitavam lugeda, kuidas siinsed blogipidajad kirjeldaksid vasakäärmuslust, mis nende tunnuseks on? Ja kas on ka sarnaseid jooni paremäärmuslastega (minu arvates palju)?

21. analyytik - 10. juuli 2009

15. sirje – 10. juuli 2009
“Need rõngasristid, mis on kunagi ammu pandud, need on omas ajas. Mul pigem tekitab küsitavusi uute ristide kasutamine. Näiteks need, mis tehti laulupeotule liikumise teekonnal.”

Just-just, see on KONTEKSTI küsimus. A nii keerulisest sõnast ei saa ilmselt paljud jälle aru.
Ka haakristiga ei ole mingit probleemi kui seda vaadata etnograafilises, religioosses või mõnes muu sellises kontekstis. Kui seda hakatakse aga kasutama Euroopas ning riiklikus, või mis veel teravam, militaarses kontekstis, siis kipub asi jamaks kiskuma.

Sama probleem ka Tallinna rajatud nn. sambaga.
See mõõgaga käsi – igati sobiv, kui see on muuseumis rippuval Vabadusristi Ordenil. Aga siin ja praegu peame me meeles pidama, et seda kandsid oma krae peal SS-lased.
Ja kui RIIK ja VALITSUS püstitavad anno 2009. samba, millel on kujutatud sama sümbol, mida kasutasid SS-lased, siis muutub kogu see “teos” SS-laste monumendiks. Nii lihtne see ongi ja igasugunevastu raiumine ei ole pehmelt öeldes adekvaatne.

See on peen värk tõesti. Kui kusagil kalmistul oli Vabadusristi Ordeni motiiviga sammas ja see näiteks taastati/taastatakse, siis poleks samuti erilist probleemi.
Jajah. Kui TAASTATAKSE siis on võimalik mõista ühte moodi, aga kui tehakse UUS MONUMENT, siis tähendus muutub.

Kui tehakse Jaanituld ja seal kasutatakse rõngasristi või minu poolest kasvõi haakristi mingis tseremoonias – miks mitte!
Aga ülalmainutud Laulupidu? Me peame vaatama seda va ajastu vaimu hetkel. Valitsev režiim teeb ilmselgelt katseid dikitatuuri kehtestamiseks. Ja Laulupidu on mõnes mõttes ikka üsna riiklik üritus. Vähemalt Tallinnas. Ja ei saa eitada, et hetkel on sellised ettevõtmised üsna selgelt natsionalistlikult modereeritud. Ja kui tullakse välja mingi sellise sümboliga, siis läheb kogu üritusele märk külge.

Sirje: mina seda kätt küll SS-ga ei seonda. mitte et ma oleks selliste skulptuuride fänn, kus võetakse mingi vana aumärk, pannakse posti otsa ja arvatakse, et nii monumente tehaksegi, aga ei ole ju. tolle vabadusristi kujundas Nikolai Triik mingi aastal 1919 ja tolle käe mõõgaga olevat ta võtnud Karjala vapilt (praegugi veel sama vapp seal). kuidas see SSi puutub?

22. mihkel - 10. juuli 2009

Anlyytik, sinu “analüüs” on lihtsalt jabur. Sümbolitele ei anna tähenduse mitte kontekst, vaid inimesed (vastuvõtjad).
Kui inimesed ei vaata vabadusristi samamst ss-monumendina (ja nad ei tee seda), siis see ka pole seda. Sama kehtib ka laulupeo ristide jms.kohta.

Muuseas, sinu analüüs, mitte ainult see konkreetne, vaid su tekstides pidevalt korduv analüüs, viitab ühele omadusele mis on sarnane nii parem- kui vasakäärmuslastele.

Nimelt kalduvus paranoiasse, vandenõuteooriatesse, arvamine, et keegi Puppet-Master moderereerib, juhib, korraldab maailmas toimuvat (IMF, juudid, Maailmapank, suurkorporatsioonid, Washington, vabamüürlased jne ).

23. Gallacher - 10. juuli 2009

Analyytiku jutt pole ainult jabur vaid ka demagoogiline ja eksitav. Meelega jättis vennike mainimata selle, mida Sirje välja tõi: tegemist on eeskätt Vabadussõja sümboliga, mis loodud Vabadussõja ajal ja fakt, et Saksa poolel võidelnud Eesti üksustel õnnestus välja kaubelda luba seda mõõgaga kätt lõkmetel kanda, on siinkohal täiesti teisejärguline. Muide, analyytik seda ilmselt ei tea aga needsamad “SS-lased” kandsid mundrivarrukal sinimustvalget. Kas tegemist seega SS-i sümboliga ja tuleb hakata riigilippu vahetama?

24. analyytik - 11. juuli 2009

Sirje: “… tolle vabadusristi kujundas Nikolai Triik mingi aastal 1919 ja tolle käe mõõgaga olevat ta võtnud Karjala vapilt (praegugi veel sama vapp seal). kuidas see SSi puutub?”

Seda küll, et Nikolai Triik kujundas jne. Aga tuletame seda samba lugu natukene meelde. Kas alguses ei olnud siiski mitte nii, et esialgsel kavandil oli küll samasugune rist, kuid risti keskel oli Eesti kontuur. Oli vist nii. Ja siis mingil põhjusel see asi muutus. Et kellelgi oli vaja seda detaili vahetada.

Ei ole vist väga suur saladus, et selle projekti ümber askeldasid igasugused endised sõjamehed ja muu selline seltskond. Millised sõjamehed siis? Kas Vabadussõja veteranid? Ma millegipärast kahtlen selles. Pigem ikka olid need sõjamehed just endised SS-lased. Ja neil oli siis vaja saada üles n-ö oma sümbol. Ehk siis see, mida krae peal kandes nad Hitleri ideede eest verd valasid. 20. SS-diviis oli vist selle grupeeringu nimetus.

No nii. Ja siis noorukid räägiti ära lihtsalt. Ja ettekääne on muidugi sobiv, kuigi mõtleva inimese jaoks kindlasti mitte vettpidav. Ja loomulikult ei tunnista seda asjade käiku ükski osaline. Tõenäoliselt.

See oleks siis näide jälle, et kuidas sihuke sümbol muutub. Kui Vabadusrist on muuseumis, siis pole katki midagi. Aga kui seda sümbolid kasutasid vahepeal SS-lased, siis selle kasutamine praegusel ajal riiklikul monumendil… Minu meelest küsitav siiski.

Kas tuleb kuidagi tuttav märk ette? Teatavad kokkulangevused kraelõkmel oleva märgi ja samba risti keskel oleva märgi vahel on vist olemas.

See konteksti küsimus on tõepoolest pisut selline ajalise järjestuse küsimus. Haakristi kasutati ju aastatuhandeid, aga tänasel päeval ei hakata ju ometi Euroopas seda sümbolit kusagil riiklikul tasandil uuesti kasutama. Ja just sellepärast, et VIIMATI kasutas seda Hitleri Saksamaa.

25. sirje - 11. juuli 2009

Analyytik. See kuidas asjad muutuvad, on jälle teine küsimus. Alguses pidi üldse tulema vabadussammas, aga ei tulnud, tuli vabadussõja sammas. täiesti teine asi. äkki on see millekski hea, et tuli sõjasammas? äkki hakatakse siis sellest sõjast rohkem rääkima? oleks väga kena kui rohkem räägitaks, uuritaks, kirjutataks. hetkel on suurema osa eestlaste jaoks selle koha peal suur tühi auk ja need, kes midagi teavad, teavad kah suht pealiskaudselt. aga see on kah teine teema, mil paremäärmuslusega on seos, kuid lahtirääkimata seos.

26. analyytik - 11. juuli 2009

25. sirje:
“äkki hakatakse siis sellest sõjast rohkem rääkima?”

Ups!
See on nüüd küll pisut subjektiivne seisukoht minu poolt, aga kui nüüd otse väljendada, siis mul hakkab kogu sellest kangelasliku vabadussõja lobast ja selle kasutamisest natsionalistlik-tagurliku propaganda osana juba siiber saama. Lausa oksendamiseni siiber tegelikult.

See ei ole mingi ajaloohuvi ega midagi sellist. Kellel niisugust huvi juhtumisi on olnud, selle on olnud võimalik see asi endale juba ammu-ammu selgeks teha. Mina näiteks olen seda igal juhul kogu aeg teadnud. Ja mingi nõuka aeg ei olnud kindlasti takistuseks. Tavaline Eesti aegne entsüklopeedia oli ka tol ajal üsna kättesaadav. Ja kes kes veidikenegi viitsis vaadata, see leidis üht-teist lisaks ka. See ei olnud nii keelatud teema midagi. Kuigi keskoolis muidugi väljendati seda asja pisut teise nurga alt kui praegu. Aga faktid ei muutu sellest.

Ühesõnaga. Ei ole midagi teha. Tuleb tunnistada, et valitsev režiim on sellest teinud oma propagandavahendi ja propaganda on saast teatavasti. Ja mul ajab see natsionalistlik pläma oksele.

Seda kasutatakse ainult lõputuks tampimiseks ja kõikvõimalike teiste – ja mulle tundub kohati, et tunduvalt olulisemate – teemade summutamiseks. Maailmas on ka teisi asju peale 1919. a. sündmuste.

No positiivne külg siis selles, et mida rohkem seda jura aetakse, seda rohkematel inimestel sellest kõrini saab. Pill tuleb ilmselt lõhki ajada, ega natsipropagandistid vähemaga ei lepi. Selle risti ja viletsuse koos äsja avastatud punaka “tolmukorraga” juba said, nüüd tuleb ilmselt ära oodata esimene riigivisiit, kus kõrge külaline keeldub SS-laste monumendi juures toimuval tseremoonial osalemast. Pärast seda võib selle käkerdise ilmselt ka demonteerida. Ja siis ehk jõuab ka veendunud natsionalistidele ja paremäärmuslastele kohale, mllises maailmas ja millises maailmajaos me elame. Ja millisel sajandil.

27. Hasta La Pasta - 11. juuli 2009

Minu meelest on siin lõimes “mugavaid” segiajamisi. Näiteks see, et öeldakse 20. SS-diviis, mitte Waffen-SSi 20. diviis. Väike vahe? Aga selles mõttes ei ole, et seesama Waffen-SSi diviis vabastati Nürnbergis süüst. Kui me räägime SSist, siis räägime üldiselt kuritegelikust organisatsioonist. Kui räägime Waffen-SSi rahvusdiviisidest, siis ei olnud tegu kuritegeliku organisatsiooni, vaid sõjameestega, ja see ei ole mitte ainult minu väide, vaid midagi, mis on leidnud ametlikku kinnitust ka sõja võitnute poolt.

Aga mugav on unustada või ära jätta see Waffen sealt eest.

28. Hasta La Pasta - 11. juuli 2009

Olles lähemalt kontrollinud, pean täpsustama, et süüst vabastati sellesse diviisi (ja teistesse rahvusdiviisidesse) sundmobiliseeritud (keda siiski oli märkimisväärne hulk).

“Tribunal declares to be criminal within the meaning of the Charter the group composed of those persons who had been officially accepted as members of the SS as enumerated in the preceding paragraph who became or remained members of the organization with knowledge that it was being used for the commission of acts declared criminal by Article 6 of the Charter or who were personally implicated as members of the organization in the commission of such crimes, excluding, however, those who were drafted into membership by the State in such a way as to give them no choice in the matter, and who had committed no such crimes.”

29. Gallacher - 11. juuli 2009

Hasta La Pasta, kõike seda, mida Sa kirjutasid ning paljust muust pealekauba, on analyytikule siin blogis põhjalikult selgitatud. Veendunud neobolshevikku aga muuta ei saa. Ta jääb surmatunnini seisukohale, et näiteks W-SSis olnud Artur Rinne oli fashist ja võitles Hitleri ideede eest, tema kolleeg Raimond Valgre aga aitas purustada Hitleri rezhiimi ning see, et pukis oli Stalin jne ei oma mingi tähtsust. Nagu ikka: Hitler oli Hitler, Stalin tegi mõningaid vigu.
Mind isiklikult aga rõõmustab, et analyytiku taolisi inimesi on meie seas kokkuvõttes siiski käputäis. Kujutan ette kui üksikult ja õnnetult nad end tunda võivad: kogu aeg toimub mingi natsionalistlik-tagurlik värk; avatakse võidusambaid, peetakse laulupidusid, lehvitatakse kodanlikku lippu. Isakest Marxi või Leninit ei mäleta enam keegi neist tõbrastest…:((

Oudekki: Marxi ja Lenini mittemäletamine võib kurjasti kätte maksta, eriti siis, kui neid ei pooldata… Pole ju vaja samu vigu teha, et uuesti peaks kellegi õiguste nimel hulga inimesi mättasse lööma, püüaks vältida :)

30. sirje - 11. juuli 2009

gallacher. ma ei saa aru, miks sind rõõmustab, kui meil on (sinu arvates) vähe inimesi, kelle arvamus keskmisest erineb? minu arvates on see äärmiselt halb, kuna vihjab sellele, et midagi on siin riigis mäda. need analyytiku moodi mõtlejaid võtavad vähe sõna, kuid kõigi ühiskonnas toimivate seaduspärasuste järgi, ei saa neid vähe olla. nad on lihtsalt igaks juhuks vait, sest elu õpetab. kurb riik, kus tuleb vait olla ja sina rõõmustad …

aga et käib too “natsionalistlik-tagurlik värk” (nagu sa väidad) ja kõik kaasa trallivad … kas sa arvad, et kõik on meil siuksed ugri-mugrid vä? vaevalt küll. üldjuhul on kõige suurem hulk inimesi konformistid, kes laulavad kaasa suva lauluga, mis parasjagu kooris lauldakse, peaasi, et silma ei paistaks ja hästi massi sulanduks.

31. tqnis - 11. juuli 2009

Sirje, ma ei saa midagi teha, aga te olete nende rahvusliku liikumise ja iseseisvuspartei tegelastega ikka paganama sarnased. Mõlemad täiesti veendunud, et teie moodi mõtlevaid inimesi ei saa vähe olla, aga kurjad võimud sunnivad nad vait olema, samas ei hääleta pea keegi ei teie ega nende poolt, mõne üksiku aktsiooniga suudate mõningase rahva tähelepanu ja osaluse saavutada.

Noh, ja see suhtumine, et kõige suurem hulk on konformistid, kes suva lauluga kaasa laulavad, on teil ka ühine…

Oudekki: meie poolt ei saagi keegi hääletada, sest me ei taotle võimu. Seda, et kurjad võimud sunniksid kedagi vait olema, seda ma ei usu, eks inimesed ikka ise igaks juhuks ei võta sõna. Kuid jah, see on absoluutselt õige, et radikaalidele ikka paistavad konformistid paremini silma, ükskõik, millisest otsast radikaalid ollakse. Õnneliku Eesti parteile, mis kanepit soovib legaliseerida, samamoodi.

32. analyytik - 12. juuli 2009

Minu meelest see pidev radikaalide jutt siin, see ei ole ehk päris adekvaatne. Ei paista need siinse blogi pidajad teab mis vasakradikaalid midagi.

Jajah. Et mitte paljaste sõnadega piirduda, siis võiks keegi ehk otsida kasvõi internetist mõned selgelt vasakradikaalsete rühmade kirjutised. Siis oleks ehk hea võrrelda. Näiteks Ameerikas on olemas koguni Revolutsiooniline Kommunistlik Partei. See vähemalt kõlab radikaalselt, kuigi ma ei tea, võib-olla on ka see ainult pealkiri. Aga vähemalt pealkiri. Siinse blogi pidajad pole mu meelest ühegi eriti radikaalse loosungiga välja tulnud.

Paremradikaalidega tundub Eestis sama asi olevat. Kuigi jah. Eks nende poolt ole seda radikaalsust pisut enamgi. Kõik see eestlaste ülimuslikkuse ja teiste rahvaste deporteerimise jutt. Kuigi seda enamasti avalikult kirja ei panda vähemalt. No ja siis see, et püütakse rahvast innustada mingite juttudega, et Hitleri ideede eest sõdimine oli tõeline vabastamine jne. A see jutt on ka selline kiusu ajamine rohkem. Vist.

No nii. Aga see, mis ikka päriselt muret teeb, on Eesti ühiskonna selline massiivne mentaalne lamestumine viimastel aastatel. No selline, kuidas selle kohta öeldaksigi … tasapaksu, või umbes nii.

Et teatud seltskond siis on oma agendat kõvasti promonud viimastel aastatel ja siis neile on jäänud mulje, et ongi täiesti korras, kui kõik teistmoodi mõtlejad vaenlaseks kuulutada. Ja eks paljud on siis vait püsinud tõesti. Kuna represseerimise võtteid on mitmesuguseid, näiteks hirm töökohta kaotada või sõprade-tuttvatega tülli minna.

Ja siis ongi sihuke õhkkond – mõneti nagu ka siin kommentaariumis – et kui on seltskond ja seal on kasvõi üksainus agressiivne nats, siis keegi ei taha suud lahti teha. Sest nats kukub kohe huilgama. Seda võin näha praktiliselt iga päev.

Ah jaa, siis sihuke asi ka veel, et loomulikult ei ole probleem mingis kiilakate bandes ehk siis nendes, keda nimetatakse neonatsideks. Need on selgelt marginaalne rühm. Probleem ikka selles, et natsionaalfašistlik ajupesu mühab siin ühikonnas massiivselt ja kõikidel tasanditel. Kuigi nagu juba öeldud – ega neid agressivseid tegelasi nii palju ei olegi. Aga neile on kohati raske vastu hakata, Eriti veel siis, kui sihuke seltskond parajasti riigis võimul. Erandiks ongi vast ainult akadeemiline ringkond, kuna nemad tunnevad vist teatavat vastutust ühiskonna käekäigu pärst ja neil on tagala ka ehk pisut kindlam. Neid nii lihtsalt represseerida ei saaks.

33. Hasta La Pasta - 12. juuli 2009

analyytik: “Probleem ikka selles, et natsionaalfašistlik ajupesu mühab”

Kas see võiks tähendada, et pelgalt fašism ise (ilma mingi lisandita) ei ole sinu meelest olemuselt natsionalistlik/natsionaalne? Või midagi muud sama hägusat? Või lihtsalt tahtsid pikemat võõrsõna panna, et siis hiljem öelda, et “näete, jälle kardate võõrsõnu” / “ei ole piisavalt intelligentsed, et minust aru saada”? :)

Mina arvan, et ajupesu ajupesuks, aga võõrsõnad mühavad siin küll — prevalentselt muidugi analyytiku tekstis, mis formuleerimisklišeedelt meenutab mulle pikantsemaid absatse sovjetiaegsetest publikatsioonidest “Eesti Kommunist”, “Aja Pulss” ja “Rahva Hääl”.

34. Hasta La Pasta - 12. juuli 2009

Pildil: Vormsi kalmistule külvatud paremäärmuslus maa seest tärkamas? :)

35. z - 13. juuli 2009

“Probleem ikka selles, et natsionaalfašistlik ajupesu mühab”

Ei saa nõustuda. Minu meelest pole valitsuses tugevaid natsionaalfašiste, kõiki “pereväärtuste pooldajaid” ei saa ju ometi natsideks tembeldada. Küll aga on seal poliitikuid, kes rahvuslikku sümboolikat oma huvides ära kasutavad, tähelepanu probleemidelt kõrvaale juhtides, rahvust ja rahvuslust justkui rahvale “müües”. Eesti rahvas on nimelt nagu vedru, mida tükk aega on alla surutud ja nüüd pinge alt vabanedes, kargab ei-tea-kuhu. Peaasi, et oleks ikka teiste Euroopa riikidega võrdne. Samas kui vanad riigid niimoodi ei tõmble, on soliidsemad.
Kuigi koorilaul jätab mind külmaks, ei ole elus olnud midagi laulupeo vastu, kena traditsioon ju, kuid sel aastal oli see ikka ülepaisutatud küll. Või siis tants selle samba ümber. Oleks olnud monument väiksem ja odavam, kas siis oleks see näidanud vähemat austust või?

Kumb on siis lõppude lõpuks tähtsam, kas mingi väline hiilgus, lets make happy face and pretend that everything is ok (ameerikalik, ansipilik) või et eesti rahvas oleks tõeliselt ühtne. Aga tõeliselt ühtne me ühiskond pole. Kaugel sellest. Seda näitab too, kuidas koheldakse sotsiaalselt kõige nõrgemaid.

36. analyytik - 13. juuli 2009

35. z – 13. juuli 2009:
…või et eesti rahvas oleks tõeliselt ühtne.

Mida see tähendaks? Millisel juhul see siis niimoodi oleks? Millised tingimused peaksid olema täidetud? jne

Ja mis oleks selle kõige eesmärk siis?

37. z - 13. juuli 2009

Noh, analyytik, mu eelmise kommentaari viimasest lausest peaks juba aru saama, mida ma mõtlen. Iga inimühendus, k.a. riik, eksisteerib selleks, et inimestel oleks seal koos kergem elada, kui üksinda, ja samas ka grupina suurema üksuse suhtes oma õiguseid kaitsta. Igasugused lipud, hümnid, laulupeod on ilus pealiskiht, traditsioon, mis käib selle kõigega kaasas, olemata kindlasti mitte tähtsamad kui riigi eesmärk, põhimõte.

Aga selgita sa parem ise, mida täpsemalt tähendab mõiste “natsionaalfašist”. Mingi eriti õel natsi liik vä? :-D Või selline inimjätis, kelle ema oli nats ja isa fašist? :-D :-D

38. analyytik - 13. juuli 2009

37. z – 13. juuli 2009:
Aga selgita sa parem ise, mida täpsemalt tähendab mõiste “natsionaalfašist”.

Aa… ma ei mäleta, kas sellest pole siis siin juttu olnud või kas see on tõesti nii segane mõiste.
No see natsionaalfašist on siis ilmselt fašist, kellel on spetsiifiline ja tugev kalduvus natsionalismi. Et selline tähelepanuväärselt selgete natsionalistlike joontega fašism. See täiend seal ees on siis nagu üks rõhuasetus või nii.

Ja fašist on siis jälle selline tegelene, kes pooldab fašismi, mis on siis selline totalitaarne ühiskonnakorraldus, kus kõik peavad arvama ja mõtlema nii nagu valitsev ladvik arvab. Ja kus on tendents teisitimõtlejaid represseerida.
Nojah, muidugi on fašismil veel teisi omadusi ka, kunagi oli siin vist üks lugu lausa sel teemal. Miski fašismi 14 punkti või nii oli see pealkiri.

Suht lihtne mu meelest. Ja niisuguseid asju saab teatmeteostest vaadata. Ja fašism ja totalitarism ja natsionalism – need ei ole mitte päris kattuvad mõisted. Kuigi ega ma ka kõiki definitsioone peast ei ta ja neid definitsioone on erinevaid.

***

37. z – 13. juuli 2009:
mu eelmise kommentaari viimasest lausest peaks juba aru saama, mida ma mõtlen. … “Aga tõeliselt ühtne me ühiskond pole. Kaugel sellest. Seda näitab too, kuidas koheldakse sotsiaalselt kõige nõrgemaid.”

Kuidas seostub sotsiaalselt mõnus ja õiglane ühiskond mingi ‘ühtsusega’?
Mitte et ma otseselt vastu vaidleksin, aga kuidagi abstraktseks jääb see. Ja sihke probleem veel isaks, et…. Yeah! Kõik see millest niin eespool ka on pidevalt räägitud. (St. siin blogis üldiselt.) Et algul öeldakse tõepoolest, et peaks olema ühtne ja hooliv ja sõbralik. Ja mõnikord koguni öeldakse et salliv, kuigi viimasel ajal mitte üleliia sageli.

Aga siis teema arenedes selgub, et see ‘ühtsus’ peab olema ikka nii nagu peab. Et ikka päriselt ÜHTNE – üks rahvas, üks riik, üks juht. Seda ei öelda ehk otse välja, aga see sisaldub seal. Implitsiitselt vist öeldakse selle kohta.

Ja siis selgub, et kõik, kes ei ole piisavalt “ühtsed”, et need on kohe vaenlased lausa. Ja vaenlased on üldse kõik need, kes ei ole nii nagu peab – peded, neegrid, feministid, kommunistid jne. Ja siis areneb asi edasi ja selgub üsna kohe, et need, kes “kahjustavad ühtsust” – kas tegudega või arvamisega või mõtlemisega või pelgalt olemasoluga – et neid siis on täiesti mõttekas elimineerida.

Vaat, ma tean natuke ajalugu ka, ja ma tean, et see on olnud kunagi ajaloos. Ja seda nimetati fašimiks üldiselt.

Ma ei oska öelda, võib-olla olen ma kuidagi hälbeline, aga mina sellist Eesti riiki ei tahtnud. No et kus arvatakse, et riiki tuleks juhtida nagu üht rajoonikomitee osaknda. Minu jaoks on sõnavabadus siiski pisut oluline. Ja kui võimul olevad fašistid hakkavad juba lausa avalikult diktatuuri kehtestama… noh, jama ju, aga see lõpeb tõenäoliselt siis sama ülalmainitud ajaloolise analoogia järgi.

39. analyytik - 14. juuli 2009

Seda, et asjad siin maal, ei ole nii nagu need olla võiksid või olema peaksid märkab iga vähegi mõtlev inimene. Üks näide siit.
See on üks klipp, aga kui nime järgi otsida, siis YouTube’s on tema jutte päris palju. Ja kõik üksjagu head.

Vello Väärtnõu räägib olukorrast riigis

Mõni lõik sealt videost:

“Ja nüüd veel, minu meelest – rääkida mingist uuest iseseisvusest – see on juba hoopis hull, mis praegust toimub: Nad võtsid vastu seadused, et sa ei tohi enam midagi öelda, sa ei tohi midagi teha, eksole. See on umbes nii, et võta ennast ahelikku, pange käed raudu ja liikuge meiega koos. See ei ole enam riik.
[—]
Mulle tundub seda, et noh, et asi läheb siin riigis tänu sellele väga viletsaks. Miks? Sest ega majanduskriis ei ole lõppenud. [—] See tähendab, et inimese ostuvõime väheneb. Ja siis kui kõik kallineb ka veel, no siis on nii, et buhvaikad seljas nagu nõukogude ajal … seisevad … Vaba Eesti kodanikud … küla servas … tead [naerab]… Nonsenss! [naerab] Ei! Ma sellist Eestit ei tahtnud ja ma räägin sellest täiesti julgelt.
[—]
Mind paneb imestama see, et kus on kõik need endised dissidendid ja vabadusvõitlejad sõna otsese mõttes? Kus on nende silmad ja kõrvad praegu? Miks nemad ei märka seda? Neil on põhiline see, et me võime olla eestlased totalitaarses Eesti riigis, aga ikkagi oma riik. Ei, see ei ole nii!”

40. Hasta La Pasta - 14. juuli 2009

analyytik: “[…] natsionaalfašist on siis ilmselt fašist, kellel on spetsiifiline ja tugev kalduvus natsionalismi. Et selline tähelepanuväärselt selgete natsionalistlike joontega fašism. […] Ja niisuguseid asju saab teatmeteostest vaadata.”

Teatmeteostes “natsionaalfašisti” üldiselt ei ole. Natsionalism ise on nimelt fašismi kui sellise üks põhitunnuseid . Nii ütlevad ka eri teatmeteosed (nt. Encyclopaedia Britannica (2007), kus “extreme militaristic nationalism” on antud fašismi esimeseks põhitunnuseks, aga ka OED, kus “nationalism” on fašismi domineeriv määratlusaspekt, jpt.).

Huvitav märkida, et Britannica (ega teised teatmeteosed, mida sirvisin) ei kasuta fašismist rääkides etnilisusel põhinevaid momente, vaid jutt on “nation”-ist (ingliskeelse sõna “nation” all mõeldakse Euroopas peamiselt rahvast, mitte rahvust, USAs harilikult riiki). See on ka mõistetav, sest fašism on tänapäeval piisavalt hägune tempel. Kui soovida sellega tembeldada keda tahes (näiteks kui venelane soovib seda kasutada sõna “värdjas” asemel), ei saa asja etnilisusega siduda. Ühe-etnose-marurahvuslus ei mahu sellisena üldse kuigi hästi fašismi definitsioonidesse.

Veel üks jupp Britannica artiklist: “Similarly, some attempt to explain fascist demonologies as the expression of irrationally misdirected anger and frustration”. See näib üsnagi kattuv hinnanguga, mille mina annaksin analyytiku jutule üldiselt.

Oudekki: Itaalias on tavatekstis kasutusel sõna “nazifascisti”, ka olen kohanud aeg-ajalt inglise keeles sama konstruktsiooni, rõhutamaks seda, et mõeldakse riiki ja/või rahvust inimesest ettepoole seadvaid tegelasi, võimalikult laialt. Olen seni analyytiku natsionaalfašismi mõistet samamoodi tõlgendanud. See on siin ikka vaba vestlus :)

41. z - 14. juuli 2009

“Ja sihke probleem veel isaks, et…. Yeah! Kõik see millest niin eespool ka on pidevalt räägitud. (St. siin blogis üldiselt.) Et algul öeldakse tõepoolest, et peaks olema ühtne ja hooliv ja sõbralik. Ja mõnikord koguni öeldakse et salliv, kuigi viimasel ajal mitte üleliia sageli.

Aga siis teema arenedes selgub, et see ‘ühtsus’ peab olema ikka nii nagu peab. Et ikka päriselt ÜHTNE – üks rahvas, üks riik, üks juht. Seda ei öelda ehk otse välja, aga see sisaldub seal. Implitsiitselt vist öeldakse selle kohta.

Ja siis selgub, et kõik, kes ei ole piisavalt “ühtsed”, et need on kohe vaenlased lausa. Ja vaenlased on üldse kõik need, kes ei ole nii nagu peab – peded, neegrid, feministid, kommunistid jne. Ja siis areneb asi edasi ja selgub üsna kohe, et need, kes “kahjustavad ühtsust” – kas tegudega või arvamisega või mõtlemisega või pelgalt olemasoluga – et neid siis on täiesti mõttekas elimineerida.

Vaat, ma tean natuke ajalugu ka, ja ma tean, et see on olnud kunagi ajaloos. Ja seda nimetati fašimiks üldiselt.”

Arvan, et ma pole siin rääkinud midagi, mida võiks isegi õrnalt tõlgendada fašismina. Nii et minu taoline kahtlustamine mingites varjatud tagamõtetes tundub üldiselt ….paranoiline ;-D

42. z - 14. juuli 2009

P.S. “natsionaalfašist’i” mõiste osas sekundeerin HLP’le

43. V.A. - 14. juuli 2009

“Aga siis teema arenedes selgub, et see ‘ühtsus’ peab olema ikka nii nagu peab. Et ikka päriselt ÜHTNE – üks rahvas, üks riik, üks juht.”

No kuulge! No lubage! Seda ma analyytiku küsimuse juures z-le “ühtsuse” mõiste selgitamise kohta juba kahtlustasin, et siin tahetakse vist maksku mis maksab diagnoosida fašismi.

Muidugi, see on diagnoosija poolt väga leidlik dialektika, ainult et minu meelest ei sisaldu z-i tekstis küll mingeid viiteid totalitarismiihalusele vms. Loetagu ikka teksti korralikult ja ühtlasi heatahtlikult.

Usun, et z mõtleb umbes sellist asja nagu “ühiskonna sidusus”. Ja mingi sidusus (koherentsus) on ju mis tahes rühma (kas või perekonna, või linna, või riigi, maailma) rahumeelseks ja õnnelikuks kooseluks vajalik. Paratamatult sõltutakse üksteisest (kui just üksi soosaarel ei elata), mis tähendab ka üksteisega arvestamist ja erinevuste aktsepteerimist.

Ühtlasi söandan soovitada suvelektüüriks Tartu ülikooli emeriitprofessori Leonid Stolovitši suurepärast artiklit viimases Akadeemias (2009:7). Artiklist “Naer totalitaarse filosoofia vastu” saab muu hulgas teada, mis vahe on matil ja diamatil …

44. Oudekki - 14. juuli 2009

See ühtsuse jutt ongi see, millest ma üks artikkel enne rääkisin

– sotsiaalne ühtsus, solidaarsus on mulle näiteks väärtus, sest solidaarsus on inimeste vahel ega sea nõudmisi, et inimesed peavad oma olemuse ümber tegema. See on kinnitus, et me ei toimeta siin maailmas päris üksi.

– poliitiline ühtsus on nõue, et inimesed peavad kõigis olulistes asjades samamoodi mõtlema ja see sillutab tee fašismi või muudesse autoritaarsetesse/totalitaarsetesse mõtteviisidesse.

Mina olen ka Eestis pannud tähele seda loogikat (ei ma ei viitsi praegu tsitaate otsida, sest mul on väga kiire aeg), nagu poliitiline ühtsus oleks mingi sotsiaalse ühtsuse eeldus ning see mulle sugugi ei sobi :) :) Samas sotsiaalset ühtsust ennast vahepeal isegi põlastatakse, sest “igaüks on oma õnne sepp ja misasja sa tuled minu õnnest tükki küsima”.

45. Gallacher - 14. juuli 2009

Oudekki: “Itaalias on tavatekstis kasutusel sõna “nazifascisti”, ka olen kohanud aeg-ajalt inglise keeles sama konstruktsiooni, rõhutamaks seda, et mõeldakse riiki ja/või rahvust inimesest ettepoole seadvaid tegelasi, võimalikult laialt.”

Vasakäärmuslikes ringkondades kasutatakse reeglina selliseid mõisteid kõige selle iseloomustamiseks, mis nende mõttemaailma ei mahu.
Muide, riigi ja/või rahvuse üksikindiviidist ettepoole asetamisel ei pruugi alati totalitarismiga mingit seost olla.

Analyytik: “Ma ei oska öelda, võib-olla olen ma kuidagi hälbeline, aga mina sellist Eesti riiki ei tahtnud. No et kus arvatakse, et riiki tuleks juhtida nagu üht rajoonikomitee osaknda. Minu jaoks on sõnavabadus siiski pisut oluline. Ja kui võimul olevad fašistid hakkavad juba lausa avalikult diktatuuri kehtestama…”

Noh, ei taha mõeldagi millise Eesti riigiga sina rahul oleks. Aga asjast: mis probleem sul seoses sõnavabadusega on? Eesti on teatavasti viimane riik kus ka kõige jaburamaid mõtteavaldusi mingilgi viisil pitsitataks. Ja kuskohas võimul olevad fashistid diktatuuri hakkavad kehtestama? Või äkki koguni Eestis???

Oudekki: ei nõustu sellega, et ühiskond, kus üksikisiku vabadust ei tunnistada, saaks olla mittetotalitaarne/autoritaarne

46. z - 14. juuli 2009

“Noh, ei taha mõeldagi millise Eesti riigiga sina rahul oleks.”

Aga mind küll huvitab, millise riigiga Analyytik rahul oleks. :-) Et kas ta üldse kujutab ette mida ta tahab või teab ta vaid seda mida ei taha (ja kardab). Ja siis kindlasti huvitaks ka see, et kuidas tema ideaal oleks reaalselt teostatav (arvestades, et maailmas on täpselt sama palju agressiivsust, ahnust ja egoismi, kui seda oli enne II Maailmasõda).

Oudekki: mind ka huvitab, aga praegu selline üldmaailmne märkus, et püüaks mitte ühele inimesele kõik korraga turja karata, eks… Püüame püsida argumentide rajal mitte isikideoloogiate ja personaalküsimuste rajal või nii.

47. z - 14. juuli 2009

“Muide, riigi ja/või rahvuse üksikindiviidist ettepoole asetamisel ei pruugi alati totalitarismiga mingit seost olla.”

Ja kui ma juba küsimuste esitamisega hoogu sattusin, siis küsiks samas Gallacherilt, et kui sa nii arvad (tsitaat), siis mis juhtudel VÕIB riigi ja rahvuse huve üksikindiviidi huvidest kõrgemale seada ja millal mitte? Mõned näited? :-)

48. Gallacher - 14. juuli 2009

“Muide, riigi ja/või rahvuse üksikindiviidist ettepoole asetamisel ei pruugi alati totalitarismiga mingit seost olla.”
Ja kui ma juba küsimuste esitamisega hoogu sattusin, siis küsiks samas Gallacherilt, et kui sa nii arvad (tsitaat), siis mis juhtudel VÕIB riigi ja rahvuse huve üksikindiviidi huvidest kõrgemale seada ja millal mitte? Mõned näited? :-)

Näiteks sõjaolukorras, mobilisatsiooni korral. Kui demokraatlik riik mobiliseerib tsivilistid sunniviisiliselt agressori vastu rindele kus paljud neist elu kaotavad, on tegu ju riigi/rahvuse üksikisiku huvidest ettepoole asetamisega sest üksikindiviidi arvamust sellises olukorras väga ei küsita. Samas ei muutu ju demokraatlik riik selletõttu totalitaarseks.
Kui mõtlema hakata, siis taolisi näiteid, ka vähemeksteermseid, leiab ju veel…

“Aga mind küll huvitab, millise riigiga Analyytik rahul oleks. :-)”

Kui lugeda läbi ja panna kokku ta seisukohad siin blogis viimase paari aasta jooksul, siis pakuks vastuseks ENSV-d kuni aastani 1953.

Oudekki: Analyytiku personaalküsimuse võiks siin kohal nüüd jätta.

49. mihkel - 15. juuli 2009

“- sotsiaalne ühtsus, solidaarsus on mulle näiteks väärtus, sest solidaarsus on inimeste vahel ega sea nõudmisi, et inimesed peavad oma olemuse ümber tegema. See on kinnitus, et me ei toimeta siin maailmas päris üksi.

– poliitiline ühtsus on nõue, et inimesed peavad kõigis olulistes asjades samamoodi mõtlema ja see sillutab tee fašismi või muudesse autoritaarsetesse/totalitaarsetesse mõtteviisidesse.”

Mina ei saa küll aru, mida sa sotsiaalse ühtsuse all mõtled? Mille poolest see on teistsugune kui poliitiline ühtsus?

Nii palju kui mina seda blogi olen lugenud, oled sa silmapilgutamata valmis teiste inimeste õigusi rikkuma niikaua kui see su enda huvidega kokku läheb…

Oudekki: minu personaalküsimus ka palun jätta.

50. luize - 15. juuli 2009

Ma ei ole nõus olema solidaarne äärmusliikumistega. Mitte ühegagi.
Ja rumalate inimestega ma lihtsalt ei VIITSI vaielda. Ega targutada. Võibolla peaks end selles suhtes kokku võtma, muidu jääb rumalatele liiga sageli viimane sõna.
Analüütiku personaalküsimusega ei peaks kommentaarides tõepoolest tegelema. Küll aga peaksite te sellega ise tegelema. Sellest, et tema jaburdused teile pigem kahju kui kasu toovad, saate te ju ometi aru.

Oudekki: Analyytik ei ole siin ütelnud midagi sellist, mis otseselt diskussiooni tapaks või viha õhutaks, seega ma arvan, et ban ei ole õigustatud, see on ikka äärmuslik meetod, mida on rakendatud täpselt ühe kommentaatori peal, kes aasta jooksul demonstreeris oma halba tahet. Analyytik on kommentaator võrdselt teistega. Siin kirjutavad mõned tugevalt paremale kaldu tegelased ka, aga kuidagi ei ole jätnud parempoolset tähni sellele veebile. Igaüks vastutab oma sõnade eest ise.

luize - 15. juuli 2009

Oh, eks muid tegelemise viise peale päris ärakeelamise on ka muidugi olemas. Kuhupoole ta kaldus on, pole mu meelest veel kindel, aga kui see on vasakpoolsus, siis tõesti, teie enda tõsiseltvõetavuse huvides, võiks inimesed end pisut selgemalt väljendada ja mitte muliseda lihtsalt.

Aga korduv natsinärakateks sõimamine on minu arust ikka solvang mis solvang.

Oudekki: :) me oleme lihtsalt logi ja mitte leninistlik partei liikmetega, kes nõuab mingil konkreetsel viisil eneseväljendamist ja kõike muud. Igaüks mõtleb ja väljendab nagu tahab ja kommentaariumi asi on selgitusi küsida, kui midagi segaseks jääb. Viisakas võiks olla. Isiklikke solvanguid võiks vältida.

51. Oudekki - 15. juuli 2009

Gallacher, sõjatingimustes ja sõjategevuses loobutaksegi demokraatiast, ehkki tavaliselt väga etteantud piirides etteantud ajaks. See ei ole adekvaatne näide. Teisest küljest, sundmobilisatsiooni probleeme võiks eraldi kohe arutada.

Sotsiaalne ühtsus tähendab seda, et ükskõik kui veider või imelik või saamatu keegi ei oleks, on ka temal nii inimõigused kui mõistlikul tasemel ellujäämisõigus, vastavalt üldisele kultuurile. See tähendab väga laias laastus näiteks seda, et kui kõigil on sitasti, siis need, kes oma 8 ühikust hüvest kaotavad 4, annavad veel 4-st ühe ära neile, kes oma ühest ühikust kaotavad ainult 25%, näiteks. Poliitiline ühtsus tähendab seda, et õigus lisaühikutele on ainult siis kui mingit ideoloogiat pooldatakse.

Poliitikate teemal tähendab see näiteks ka seda, et riigi igal kodanikul peaks olema õigus ravikindlustusele, see tuleneb sellest, et ollakse inimene, mitte sellest, et omatakse mingit staatust ühiskonnas. Osaliselt on ka kõigi huvides, et raskelt haiged inimesed ei oleks tänaval või ei mädaneks oma korteris vms. vähem radikaalset.

manic - 15. juuli 2009

Eestis on sel juhul täiesti olemas sotsiaalne ühtsus, kuivõrd siin on nii inimõiguse kui mõistlikul tasemel ellujäämisõigus.
Aga Eestile oleks vaja suuremal hulgal kolmanda sektori heategevust, kuivõrd erinevalt Oudekkist minul puudub igasugune usk Ansipi riiki või Savisaare omavalitsustesse, kes maksutõusudest laekuvaid rahasid valgekraedest ametnike palkadeks või propagandaks suunavad.

Oudekki - 17. juuli 2009

Minul Ansipi riiki igasugune usk puudub. Õnneks ei ole Eesti veel päriselt Ansipi riik. Ansipi valitsusse ka usk puudub, isegi iseendale ei saanud sammast korralikult püsti panna. Tallinna eelarvet ei ole praegu tugevalt uurinud.

52. analyytik - 17. juuli 2009

Oh-jah! Mingi pidav arusaamatus tundub olevat, kuigi mulle siiski tundub, et see ei ole tegelikult arusaamatus, vaid ikka taotlus ka pisut.

Kirjutasin siis tõepoolest umbes nõnda:

38. analyytik – 13. juuli 2009
Kuidas seostub sotsiaalselt mõnus ja õiglane ühiskond mingi ‘ühtsusega’?
Mitte et ma otseselt vastu vaidleksin, aga kuidagi abstraktseks jääb see. Ja sihke probleem veel isaks, et…. Yeah! Kõik see millest niin eespool ka on pidevalt räägitud. (St. siin blogis üldiselt.) Et algul öeldakse tõepoolest, et peaks olema ühtne ja hooliv ja sõbralik. Ja mõnikord koguni öeldakse et salliv, kuigi viimasel ajal mitte üleliia sageli.

No ja siis z vastas jälle nii:

41. z – 14. juuli 2009
Arvan, et ma pole siin rääkinud midagi, mida võiks isegi õrnalt tõlgendada fašismina. Nii et minu taoline kahtlustamine mingites varjatud tagamõtetes tundub üldiselt ….paranoiline ;-D

***

Vot kas asi siis selles, et z tõlgendab seda minu juttu kuidagi isiklikuna? Ma ei tea täpselt ja ei saa aru ja ausalt öeldes… no veider ühesõnaga.
Ma olen aru saanud, et see bogi on selline ühisk.-pol. blogi. Mee räägime enamjaolt ühisk.-pol. asjadest. Või vähemalt võiksime rääkida.

Niisiis kui keegi kogu aeg tõstatab isiklikke küsimusi, siis ma tõlgendan seda lihtsalt tahtliku segamisena. Ma ei võtnud z’i tsitaati mingiks isiklikuks ründamiseks, vaid näitena sellest, kuidas mingi ‘ühtsuse’ sildi all hoopis toitalitarismi juurutatakse.

***
Nõnna. Ma natuke pealiskaudselt lugesin neid kommentaare siis ja võib-olla ei ole mu statement päris täpne, aga praegu poole rohkem aega tõesti.

53. analyytik - 18. juuli 2009

Jep! Päris huvitavaid lõike siin. ;)

49. mihkel – 15. juuli 2009:
Mina ei saa küll aru, mida sa sotsiaalse ühtsuse all mõtled? Mille poolest see on teistsugune kui poliitiline ühtsus?

Seda küsimust võiks ju lahata täiesti.
Asi siis ilmselt selles, et võib-olla… no ma ei tea, see on selline sõnadega mäng muidugi. Aga siiski.

See ‘sotsiaalne ühtsus’ oleks siis ilmselt midagi sellist nagu solidaarsus. Et meil on mingi ühiskond/sootsium, ja seal inimesed siis tunnetavad, et nad elavad ühes ajas ja ruumis ning et ühel nõul ja jõul saaks kuidagi paremini seda eksistentsi sooritada. Et siis inimesed tunnevad end ühe ühiskonna liikmetena ja arvestavad üksteisega ja toetavad vastastikku ja püüavad arendada seda ühiskonda kõige täiega.
Juu. Ma ei tea kui selgelt see nüüd kõlas, aga no ütleks veel, et selline kogukondlik mõtteviis ja umbes nii.

Aga mis asi on ‘poliitiline ühtsus’?
… Nojah. … Kohe sõnatuks võtab.
Esimene asi, mis pähe tuleb, on see, et on olemas poliitilised parteid. Need vist väljendavad seda n-ö poliitikat teataval kontsentreeritud kujul Ja kui poliitiline partei on ühtne – praktikas tuleb seda küll vist suht harva ette -, siis see on suht hea positsioon. Et on seltskond, kes arvab teatud asjadest üsna sarnaselt ja siis nad teevad partei ja organiseeruvad ja siis ajavad seda asja. Ja kandideerivad valimistel jms.

Selles mõttes on asi siis OK! mu meelst. Aga kuidas saaks olla POLIITILISELT ÜHTNE näiteks mingi rahvas? Või riik?

Seda ma vist küsisingi ja siis see trall siin lahti läks. Algne tsitaat pärines vist sellest sissekandest.

35. z – 13. juuli 2009
“Kumb on siis lõppude lõpuks tähtsam, kas mingi väline hiilgus, lets make happy face and pretend that everything is ok (ameerikalik, ansipilik) või et eesti rahvas oleks tõeliselt ühtne. Aga tõeliselt ühtne me ühiskond pole. Kaugel sellest. Seda näitab too, kuidas koheldakse sotsiaalselt kõige nõrgemaid.”

No iseenesest jah, poleks ju sellel lõigul suurt viga, aga me vist ei noki siin ainult ühe või teise inimese poolt kirja pandud lausete kallal. Ja mulle seostub see ‘ühtsuse’ jutt siin maal järjest sagedamini just selle n-ö poliitilise ühtsuse taotlusega. Et mitte öelda käsu ja nõudmisega. Selle peale ma siis kirjutasin mingi suht mitu lõiku, kui ma õigesti mäletan, ja sain selle peale siis mingit tähenärimist, nagu tavaliselt.

54. analyytik - 18. juuli 2009

43. V.A. – 14. juuli 2009:
“…minu meelest ei sisaldu z-i tekstis küll mingeid viiteid totalitarismiihalusele vms. Loetagu ikka teksti korralikult ja ühtlasi heatahtlikult.”

Ma polegi väitnud, et need kalduvused totalitarismiihalusele esinevad just nimelt z-i tekstis. See oli mõttearendus lihtsalt. Aga seda ma julgen küll öelda, et kui keegi ikka väga palju seda ühtsuse juttu räägib, siis millegipärast paistab seal taga sageli just soov igasugu ‘mitte-ühtne’ seltskond ühiskonnast elimineerida.

Minu jutt oli tegelikult veidi pikem ka. Kui juhtumisi huvi pakub. Kommentaari (38. analyytik – 13. juuli 2009) lõpuosa.

43. V.A. – 14. juuli 2009:
“Usun, et z mõtleb umbes sellist asja nagu “ühiskonna sidusus”. Ja mingi sidusus (koherentsus) on ju mis tahes rühma (kas või perekonna, või linna, või riigi, maailma) rahumeelseks ja õnnelikuks kooseluks vajalik. Paratamatult sõltutakse üksteisest (kui just üksi soosaarel ei elata), mis tähendab ka üksteisega arvestamist ja erinevuste aktsepteerimist.”

Igati nõus selle jutuga. :)
Aga siin blogis ja kommentaarides on siiski ka teatavad ‘iseärasused’, millega me peame paratamatult arvestama.
Jah, loomulikult on ‘heausksus’ iga inimese õigus, aga see ei tähenda ilmtingimata seda, et ma pean iga tülinorija, lurjuse ja ultranatsionalisti suhtes lõpmatueni ‘heausklik’ olema. Mul on õigus ka aru saada, mis kontingent siin ringi luusib ja millega nad tegelevad ja mis on nende eesmärk.
Nii et loodetavasti on arusaadav ka see, et ma EI OLE KOHUSTATUD olema lõpmatuseni heausklik. Et mitte öelda lihtsameelne.

55. V.A. - 18. juuli 2009

Kui rääkida sotsiaalsest/poliitilisest ühtsusest jms, siis minu meelest taandub see suurest identiteediküsimusele. Mis näib olevat praegu Euroopas üsna aktuaalne (nt Prantsusmaal eksisteerib juba paar aastat selline asi nagu identiteediministeerium :), s.o Le ministère de l’Immigration, de l’Intégration, de l’Identité nationale et du Développement solidaire; isegi Hollandis, kus identiteediküsimuse üle pole õieti palju diskuteeritud, on n-ö “hollandlus” – selline mõiste kõlab hollandi keeles väga veidralt – praegu teatav arutlusteema jne). Küsimus on siis, et mis hoiab mingis ühiskonnas elavaid inimesi (veel?) koos? Ja mis on riigi roll selles? Kas on vaja mingit suurt teesi, mis on ka ehk institutsionaliseeritud (mingis ajaloolises järjekorras nt: usk/kirik, rahvuslus/rahvusriik, majanduskasv – mis on kõik religioosselt laetud ja püüavad pakkuda igale inimesele teatud õndsustõotust)? Majanduskriis teravdab seda küsimust veelgi. (Vrd ühe Eesti valitsuse üsna hiljutist lubadust viia Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka … Lubadus, mis kõlab momendil enam kui ebausutavalt ka suurima skeptiku kõrvadele.)

Või võiks inimese suhe riiki ja riigi suhe inimesse olla hoopis pragmaatilisem, ja siduvaks aineks ühiskonnas võiksid olla pigem mingid riigiülesed, üldinimlikud väärtused? Võib-olla saab väga hästi hakkama ka ilma suurte religioossete teesideta, ausammasteta ja paraadideta? Mulle tundub see väljavaade mõistlikum ja atraktiivsem. Eesti praegune valitsus näib aga panustavat rahvuslusele. Jah, isegi kirik (EELK) panustab sellele.

(Annan endale hästi aru, et need on vaid ühe filoloogi suvised, puudulikud, katkendlikud hajamõtted etc.)

56. V.A. - 18. juuli 2009

P.S. “suurima skeptiku” asemel peab olema muidugi “suurima heauskse/optimisti”.

57. analyytik - 18. juuli 2009

55. V.A. – 18. juuli 2009:
“Võib-olla saab väga hästi hakkama ka ilma suurte religioossete teesideta, ausammasteta ja paraadideta? Mulle tundub see väljavaade mõistlikum ja atraktiivsem.”

Kui nüüd nii lennult haarata ja mõtet arendada, siis…
Miskitpidi on ju Eestis olemas näiteks konkreetne kalendaarne pidustus, mis on äärmiselt iidne, äärmiselt populaarne janiiedasi. Selleks on siis Jaanipäev ehk suvine pööripäev. Ja mis kõige olulisem – vähemalt teoreetiliselt on see teema arusaadav KÕIKIDELE siin maal elavatele inimestele. No ja üldse kõikidele inimestele üle kogu maailma muidugi.
Ma ei oska nüüd kohe öelda, kas sellest päris ühtsust väljendava religiooni saaks kujundada, aga põhimõtteliselt ei ole see muidugi võimatu.

Sooh. A mis siis praegu riigi ja omavalitsuste tasandil tehti? Jaanituli jäeti mõnes kohas lihtsalt ära – näit. Tallinnas oli avalikke suuri Jaanitulesid igal juhul vähem kui mullu – ning selle asemel presenteeriti siis seda ristisõdijatele ja SS-lastele pühendatud “teost”. Speerilikul väljakul koos vastavate tulevärkide ja muu sellisega. Pluss siis sinna otsa mingite militaarhullude märjad unenäod sõjaväeparaadi ja muu sellise näol.

Jama! Sellise ‘ühtsuse’ võivad nad endale vahele määrida. Kui ikka peaaegu iga intelligentne inimene ütleb kas siis vestluses või koguni meedia vahendusel välja, et tegemist on 1930. aastate kopeerimisega, siis pole ju võimalik enam halva mängu juures head nägu teha.

Ühesõnaga: siinsel maal ja rahval ja riigimeestel on võimalus täiesti olemas. Kujundagu näiteks Jaanipäevast/pööripäevast rahva ühtsustunde edendamise üritus – koos vastavate tseremooniate ja muu sellisega. Ja hoidku igasugune militaarkama ja riiklik atribuutika ja lõputu lipulehvitamine sellest eemal.

Jajah. See oleks siis just nimelt religioosne üritus – kuigi Eestirahva arusaam sellisest terminist nagu religioon on teatavasti üsna kesine, ning seega palun ärge hakake jälle nokkima siin. Aga minu meelest sobivad kalendaarsed/atronoomilised selleks igal juhul väga hästi. No ja kuidas see saakski teisiti olla. Kui kõikjal maailmas on kümnenid tuhandeid aastaid sobinud, siis sobib ka edaspidi.

Sirje: Ei tohi anda poliitikutele ideed, et kasutagu jaanipäev enda huvides ära! Üldiselt on 2 siukest korralikku peoaega: jaanipäev ja jõulud/aastavahetus. See viimane on poliitikutel korralikult ära okupeeritud: igaüks peab oma aastalõpukõnet ja nühib teleka vahendusel mõnda kirikupinki. Jaanipäev on säilinud normaalsena ja see vaba päev, mida seoses “Suure Võiduga” jaotatakse, on suuremale osale rahvale kena jaanipäevakingitus. Nagu ma juba enne mainisin: ei tea siin riigis sest vabadussõjast keegi suurt miskit. Muideks, jaanipäev kui niisugune ei leia Euroopas erilist tähistamist. Skandinaavias lükkasid nad ka jaanituled lähedal asuvale nädalavahetusele ja tegelikult tähistatakse seda õigel päeval peamiselt Eestis ja Lätis. Lätis on vanaaegseid traditsioone isegi rohkem säilinud. Ka Rootsis on mu teada jaanipäeval erilised traditsioonid.

58. V.A. - 18. juuli 2009

Lihtsalt napp märkus jaanipäeva kohta (jättes kõrvale selle n-ö institutsionaliseerimise ja Eesti riiklusse ankurdamise küsimuse, mille vajaduses ma kahtlen; see pole mu meelest lihtsalt riigi asi, aga soosida, st mitte tõkestada võiks selliseid asju riik ju küll).

Jah, olen väga nõus: jaanipäev on väga hea näide sotsiaalsest ühtsusest, n-ö meietundest, mis ei ole vastandav. Ja säärasena kahtlemata vajalik. See. millise sisu talle keegi annab (kristlikult, paganlikult, kosmiliselt, metafüüsiliselt etc.) ei olegi nii tähtis. Tehku nii, kuidas heaks arvab, kõik on õige. Võidusambad ja -kaared loovad identiteeti aga midagi välistades, välja tõrjudes.

Kas aga kogu elu peab olema üksainus jaanipäev ja lakkamatu harras elevus, vaat see on iseasi. Selline harras elevus hakkab pikapeale ka tervisele :)

59. analyytik - 19. juuli 2009

Sirje: Ei tohi anda poliitikutele ideed, et kasutagu jaanipäev enda huvides ära!

Hüüumärk selles lauses on kindlasti omal kohal.

Noo-jah. Nii et jama igatepidi. Ühest küljest selline ühine ideoloogia võiks ju rahval olla mu meelest. Aga kui poliitikud selle ära sittavad… Kurb oleks kahtlemata.

See minu jutt tegelt oligi inspireeritud pisut just käesoleva aasta sündmustest, kus Jaanipäev üksjagu selle sambajama ja militaarsaasta varju maeti. Mälu järgi oli Jaanitulesid linnas ainult kaks – Vabaõhumuuseumis ja … kusagil veel. Stroomi rannas? Või oli see mujal. Eelmistel aastatel oli igal juhul rohkem.

(Ja loodetavasti ei hakka keegi nüüd siin pajatama “kodustest pühadest” ja tagahoovis grillimisest. See pole see. Ja see ei haakuks eelneva jutuga.)

***

Sirje: Muideks, jaanipäev kui niisugune ei leia Euroopas erilist tähistamist.

Õige tähelepanek. Aga see just olekski siis selline siinse kandi spetsiifika. No et siin on huvitaval kombel see traditsioon säilinud ja üsna tõenäoliselt päris vanal kujul veel pealegi. (Seda, et Jaanipäev on olnud oluline ka mujal, selle kohta on märke ka, aga see oleks pikem jutt.) Nii et üheks “õigeks Eesti asjaks” ju sobiks põhimõtteliselt. Aga seda muidugi, et igasuguse riigi värgi peaks kindlasti sellest eemal hoidma. Meil on vist seaduse järgi ka religioon ja riik lahutatud.

***

Vaatasin uuesti oma kommentaari 57. Ma kirjutasin siis nii:

“Ühesõnaga: siinsel maal ja rahval ja riigimeestel on võimalus täiesti olemas. Kujundagu näiteks Jaanipäevast/pööripäevast rahva ühtsustunde edendamise üritus – koos vastavate tseremooniate ja muu sellisega. Ja hoidku igasugune militaarkama ja riiklik atribuutika ja lõputu lipulehvitamine sellest eemal.”

Esimeses lauses on tõesti sisse lipsanud ‘riigimehed’ aga nojah … kontekst on vähemalt selline, et seda saaks tõlgendada ka kui ‘tõelised maa ja rahva juhid’. Mitte ilmtingimata poliitikud ja valitsuse liikmed jne.

Aga siis V. A. kirjutab nii:

58. V.A. – 18. juuli 2009
“… jättes kõrvale selle n-ö institutsionaliseerimise ja Eesti riiklusse ankurdamise küsimuse, mille vajaduses ma kahtlen …”

Kuidas see asi ikka kohe riikluse ja institutsioonide ja poliitika peale kandub? Siin tundub nagu mingi alateadlik automatism olevat. Kas me siis identifitseerume kuidagi riigiga? Ja kui riiki ei oleks? Kas siis nagu kaoks ka eksistents? Mu meelest on see maa ja rahvas olnud siin ikka tunduvalt kauem kui igasugu intitutsionaliseeritud riiklus.

Eh! Segaseks kiskus vist. A see küsimus tekkis siis nii Sirje kui ka V.A. kommentaari peale.

60. V.A. - 19. juuli 2009

Analyytik: “Kuidas see asi ikka kohe riikluse ja institutsioonide ja poliitika peale kandub? Siin tundub nagu mingi alateadlik automatism olevat. Kas me siis identifitseerume kuidagi riigiga?”

Sõbraliku filoloogimärkuse korras: põhjuseks, miks ma arvasin, et su tekstis on keskmes riik ja institutsioonid, tuleneb sellest, et sa kritiseerid seal ju riiki. Vähemalt nii tundub mulle: “A mis siis praegu riigi ja omavalitsuste tasandil tehti?” ja too hilisem “riigimehed”. Ja kasutad läbivalt passiivkonstruktsioone (umbisikulist tegumoodi), nt: “tehti”, “jäeti ära”, “presenteeriti” või taandad enda lausest kui subjekti: “võivad nad”, “pole ju võimalik head nägu teha”, “kujundagu” — nii et selle tulemusena ma ei saa tõesti hästi aru, kes tegi mida ja kes ei või head nägu teha ja kes peab mida kujundama etc. Ma ei saa aru, kellest või millest on täpsemalt jutt ja mis positsioonilt.

Seesama segadus tekkis mul ka tolle sinu teksti puhul, mis rääkis ühtsuse mõistest. Ka seal ei suutnud ma aru saada, keda sa täpselt kritiseerid: kas Z-i või kuidagi väga-väga laialt mingeid nimetuid hulki. Aga kuna see su kriitika järgnes vahetult ja eksplitsiitselt Z-i märkusele, siis võis seda kriitikat tõlgendada kriitikana Z-i aadressil.

61. Oudekki - 19. juuli 2009

Firenzes tähistatakse jaanipäeva suurejooneliselt, sest San Giovanni on nende kaitsepühak :-) Reggio Emilias ikka ka aeg-ajalt tähistatakse, ilutulestiku ja muuga. Aga see muidugi ei ole see asi, mida põhjamaades tähistatakse, neil ongi ikka pühakupüha, mitte pööripäevapüha. Seda viimast ju väga lõunapool ei olegi vaja tähistada, sest nad ei saa iialgi teada, mis tähendab, et valgusega on kitsas käes ja miks seda ühte hetke tuleb nii väärtuslikuks pidada.

Ühesõnaga, tegelikult ma olen Analyytikuga nõus, et jaanipäev ongi meie püha, paganlik ja ajaloohämarusse ulatuv püha, isegi nii oluline, et katoliku kiri San Giovanni sügiseste vihmade käest juuni keskpaika lükkas, nähes pärast ristisõdu, et põhja pool neil on selline suur tuledetegemine ning puha. Ma arvan, et see on tõepoolest asi, mida iga omavalitsus võiks selgelt toetada ja korraldada, et oleks ühine lõke, tantsimine ning muud huvitavad kombed, tasuta osavõtjale ning ligipääsetav igaühele. Ka selleks, et inimesed pääseksid oma ühest karbist välja ning näeksid, et kõikvõimalikud teised ei ole kurjad ja ei hammusta. Pärast on lihtsam muid asju ka koos ajada.

luize - 20. juuli 2009

Pööripäev rangelt võttes on muidugi paar päeva varem. Soomes küll on jaanipäev lükatud nädalavahetusele, aga mujal Skandinaavias ka? Mu meelest Rootsis ja Norras on maipüha törts kõvem kui jaanipäev isegi.
Jaanipäevalõkked on paljudes omavalitsustes olemas küll, kus te elate muidu?
Võidupüha on jaanipäevast eraldiseisev üritus ja tähistab vabadussõja lõppu.

Mina - 23. juuli 2009

Võidupüha on jaanipäevast eraldiseisev üritus ja tähistab vabadussõja lõppu

Natuke teemast eemale nihkudes – võidupüha vermiti algselt siiski mälestamaks Võnnu lahingus Landesweri löömist. 1934 aastal/aastaks oli ühest kuuajalisest etapist Vabadussõja sees vermitud ideoloogilistel põhjustel omaette sõda. Sellel ajal oli nn protovaenlaseks hoopis (balti)sakslased. Terve sõja peale ei saanud võidupüha teha – sõda lõppes rahulepinguga (Tartu Rahu).

Nüüd on mingid ideoloogilised mängud koos elava mälu kustumisega lubanud hakata tekitama uusi narratiive. Näiteks õudus-stsenaristi Lauri Vahtre teise maailmasõja kontekstis tekkinud “vene kommunisti” representatsiooni projitseerimine esimese maailmasõja peale. jne

62. analyytik - 20. juuli 2009

to: V.A.

Oled teinud mitmeid väga õigeid tähelepanekuid kahtlemata.
St. see, et ma kasutan ehk liiga palju sellist umbisikulist stiili jms.
Ma olen nende märkustega nõus ja ega see stiil mulle endale ka väga ei meeldi ausalt öeldes.
Aga paraku … Vot paraku asi selline, et eks ma püüa seda stiili ka pisut keskkonna järgi sättida. Mis konkreetsemalt tähendab siis seda, et keskkonnas, kus hulgub ringi liiga palju natsinärakaid, reziimi suuvoodreid ja muid isamaalisi nuhivärdjaid – sellises keskonnas tulevad paratamatult sisse teatavad stiilimoonutused.

Mõneti automatism tõepoolest. Ja eelmise riigikorra/ajastu mõju ilmselt ka. Või võib seda juba üle-eelmiseks nimetada? Aga ühiskonnas, kus on organid, seal muutub ka stiil. Ma muide panen viimasel ajal tähele, et ka ajalehtedes on palju juttu n-ö ridade vahel. Kohe vanad head ajad tulevad meelde lausa! No ja ega vahet pole, milline inimeste jälitamise ja tagakiusamise organ parajasti tegutseb – kolme- või neljatäheline.

63. analyytik - 20. juuli 2009

61. Oudekki – 19. juuli 2009
“Aga see muidugi ei ole see asi, mida põhjamaades tähistatakse, neil ongi ikka pühakupüha, mitte pööripäevapüha.”

Nu meil seal kah miski pühak. Püha Johannes või Ristija Johannes või kuidas teda nimetatigi. Millegipärast on tõesti nii, et need pühakud kohe on “sattunud” teatud päevade peale. Aga eks sellele vist ole kaasa ka aidatud veidi.
Mu meelest ei ole siiski sellega probleemi, sest kes veidikene mõelda viitsib, see peaks ju aru saama, mis primaarne ja mis sekundaarne.
No ja kui lausa mingit survet ja tampimist ei ole, siis saab neid asju harmoneerida ka üsna lihtsalt. St. mõni peab oluliseks tähtpäeva ühte ja mõni jälle teist aspekti ning üks ei sega teist.

64. analyytik - 25. juuli 2009

Teemaväline. Mõneti.

Siin on tihtipeale minu kommentaaride puhul igisetud, et sõnastus ei ole just nagu õige. Igisejatele sobiks oma sõnavara laiendamiseks suhteliselt hästi ehk näiteks see kirjatükk. Maintream meedia täiesti. Kuigi mõneti muidugi intelligentsemale seltskonnale orienteeritud.

Brüno – see on Lenin täna
Veiko Märka
Sirp, 24.07.2009

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9051:brueno–see-on-lenin-taena-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3259

Oudekki: Manicule ja teistele lahmijatele: see kommentaar kiidab Märka irooniat ja tõmbab paralleele iseenda omaga.

65. manic - 26. juuli 2009

Oudekkile ja teistele tsensoritele: aitäh, et kõrgintellektuaali segase sõnastuse meile lollidele ka teatavaks teed, ma ei saanud senikuidagi aru, kuidas Analüütik kiidab Märkat kui Märka irvitab temasuguste tüüpide sõnavahu üle.

sirje - 27. juuli 2009

manic on meil permanentses spämmilistis. kuna see komm tundus kuidagi süütum olevat, siis lasin avalikkusele vaatamiseks :)

66. analyytik - 31. juuli 2009

Päeva karikatuur: keeleseadusel on veel arenguruumi
29.07.2009 20:40
Urmas Nemvalts

http://www.postimees.ee/?id=147345

Mida värvi munder?! Mida värvides käeside?!
Ja seda kõike ajalehes, mis on olnud tuntud kui natsionalistliku tagurluse hääletoru?!

67. analyytik - 31. juuli 2009

Mart Ummelas: igasugune «keeleseadus» on muutunud barbaarseks ja natsionalistlikuks terroriks
30.07.2009 12:55
Mart Ummelas, Rahvusr­ing­häälingu toimetaja

http://www.postimees.ee/?id=147401

Natsionaalterrorism! Ja barbaarne veel pealegi!
Vaat kui palju uusi ja huvitavad termineid on võimalik moodustada. Mis mõnede arvates muidugi ei vasta jälle neile kuulsatele “kirjakeele normidele” mille eest fašistlik keelepolitsei end väidab nii meeleheitlikult võitlevat. ;)


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: