jump to navigation

Mitte kedagi ei jäeta maha 10. juuli 2009

Posted by Oudekki in autoritaarsus, kodanikeühiskond, poliitika.
trackback

Eesti pani oma demokraatiale aluse 28. juunil 1992, kui rahvahääletusel kinnitati meie põhiseadus. Eesti reaalne demokraatia sündis aga nüüd, 17 aastat hiljem, 1. juulil 2009, kui riigi ülesehitamistoimingud on lõppenud, kui institutsioonid on valmis ning ühiskonnas tuleb hakata elama – nende eelmise sajandi üheksakümnendate aastate poliitilises kuumuses külma peaga kirja pandud imeliste põhimõtete järgi.

Selle pöördelise 2009. aasta alguses otsustas Eesti Vabariigi kohus, et ilma tõenditeta ei saa kedagi süüdi mõista. Niisugune otsus osutus aga pettumuseks paljude poliitikas tegevate inimeste jaoks, isegi nii teravaks pettumuseks, et mõned parlamendiliikmed süüdistasid kohtuvõimu ebaprofessionaalsuses või kutsuti kohtuvõimu üles mõistma õigust leninlikul moel “südametunnistuse” alusel. Kui kohtuvõim endale kindlaks jäi, siis haarasid otsuse suurimad kriitikud härrad Ken-Marti Vaher ning Urmas Reinsalu kättemaksuihas seadusandliku võimu vahendi järgi loomaks olukorda, kus õigusemõistja konkreetseid tõendeid enam küsima ei peaks. Situatsioon, mida härra Montesquieu juba sajandeid tagasi ohtlikuna tajus ning seetõttu oma kuulsa võimude lahususe printsiibi kirja pani; probleem, mida kinnitas Sir John Dalberg-Acton: “Võim kipub korrumpeerima, absoluutne võim absoluutselt.” Nendest mõtetest lähtuvalt püsib ka meie ühiskond põhimõttel, et ükski võim, ei seadusandlik, täidesaatev ega kohtulik ei tohi üksteist üle kaaluda, tagamaks ühiskonna võimet jääda demokraatlikuks. Karistusseadustiku muutmise protsess kinnitas selgelt presidendi kui institutsiooni vajalikkust, eksisteerib keegi, kes väljaspool päevapoliitilist võitlust omab aega ning selget meelt põhiseaduse lugemiseks.

Eesti kannab jätkuvalt autoritaarsest riigist pärit taaka. Seda väljendavad nii härra Kalle Muuli hiljutine avaldus raadioeetris, mille kohaselt teatud meeleavaldajad tuleks vaeseomaks peksta ning seadustada omakohus koos surmanuhtluse õigusega (niimoodi väitis ka kunagine Lenini programm) kui ka proua Iivi Anna Masso oma Eesti Päevalehes ilmunud artiklis “Kuradite riigi kaitseks.” Viimane esitab argumenti, mille kohaselt demokraatiat tundub olevat vaja ainult “läänele” näitamiseks, siseriiklikult peaks siiski maksma vali kord: tegemist mõtteviisiga, mille kohaselt valimistest piisab võimu ükskõikmilliste sammude legitimeerimiseks ning mõtetele, millega ei nõustuta, vastatakse mitte argumentide vaid lihtlabaste laimuga. Meenub kunagine retoorika kõike ebameeldivat kodanlikeks iganditeks kutsuda – hetkel siis kremlimeelseteks, hoolimata arvamuste taga seisvatest erinevatest poliitilistest vaate­punktidest.

Sõnavabadus on oluline. Kui kõiki ideid on lubatud arutada, siis ei ole võimalik poliitilisi vastaseid suvaliste templitega diskrediteerida, templitega, mis põhjendusi ei vaja. Loogikas on ad hominem argument keelatud: tõde ei sõltu selle väljaütlejast. Vene enamlane Nikolai Buhharin kuulutas, et tõde on parteiline: kõik, mida ütleb vale inimene, on vale. Tema erakonnakaaslased Lenin ja Stalin teadsid loogikat ning kuulutasid tõe objektiivseks. Nad lihtsalt teatasid, et nemad teavad tõde ja kõik teised väänavad, nende teiste parteilisest seisukohast lähtudes. Stalin käskis Buhharini maha lasta, mis ta väänab tõde Marxist, Leninist ja Stalinist. Stalini ühiskond ei olnud vaba ühiskond, mina ei taha, et see ühiskond tuleks tagasi. Tembeldamine annab paraku jõudu just neile, kes soovivad Eesti ühiskonda teha autoritaarsemaks ning ebastabiilsemaks: kui inimesi saab hakata ähvardama selle alusel, milline on nende seksuaalne orientatsioon või hinnang mingisugusele ajaloosündmusele, siis see avab ukse ka väljapressimistele ja reetmistele. Me saame ennast kaitsa ebademokraatlike ning autoritaarsete jõudude vastu vaid ühel moel: andes kõigile sõna, andes igale ideele võimaluse läbiarutatud saada ning eksimuste eest mitte vangistada. Arukaid inimesi saab ju argumentidega veenda ning oma veendumusi muutma panna.

Eesti demokraatia läbis 2009. aastal oma esimese tuleproovi edukalt. Poliitilise võimu katsele elanike vabadust ebademokraatlikult piirata reageeriti teravalt: paljud inimesed, kes üksteist ei tundnud, väljendasid presidendile oma põhjendatud muret seesuguse käigu ebademokraatlikkuse ja põhiseadusvastasuse osas. Meie institutsionaalne süsteem töötas, võimude lahususe printsiip on taaskord taganud, et kõik võimuesindajad korraga ei ole pimestatud ühest ebaratsionaalsest hirmust. President kinnitas, et ühiskond lähtub ikka veel tollest enam kui 2000 aastat tagasi kirjapandud põhimõttest, et seadusi ei või teha viha ajel, neid tuleb teha õigluse ajel.

Eelnõu vastustajate meelekindlus, presidendi otsusele järgnenud kergendatud reaktsioon meedia poolt, see kõik pani mind uskuma, et Eesti ühiskond suudab ühtsena käesoleva kriisi kõige raskematele hetkedele vastu astuda. Mitte poliitiliselt ühtselt, mis tooks kaasa erinevuste mahasurumise ning süvendaks keerulisi olusid vihkamisega. Sotsiaalselt ühtselt, lähtudes põhimõttest, mille poolest on eriti kuulsad USA merejalaväelased: “mitte kedagi ei jäeta maha”. Ma usun, et meie kõik suudame ka eelootavast külmast sügisest, tööpuudusest, rasketest majandusoludest üle saada, aidates parimate eliitüksuste põhimõtte järgi raskustest välja kõik meie riigi elanikud – ka need veidrikud punapead, kes räägivad asjadest, millest keegi kohe aru ei saa, ka selle naabri, kellega vaadete pärast tülli võib minna.

Advertisements

Kommentaarid

1. luize - 10. juuli 2009

Eestis on päris palju inimesi, kes leiavad, et demokraatiaga ei ole siin enam midagi pistmist ja lokkav korruptsioon viib meid kurvale lõpule järjest lähemale. Kena, et sa leiad meid siiski demokraatlikus riigis elavat.
Aga ma kardan, see ei ole ka sulle meelepärane demokraatia. Sa pole rahul sellega, mismoodi siin inimesed arvavad. Jah, üksasi on saavutada presidendi tähelepanu ja saavutada seaduse vähemalt edasilükkamine, aga ma kardan, ega see selline ikka välja ei kuku, nagu sa tahaksid. Sina ütled demokraatia ja mõtled rahumeelse meeleavalduse peale, aga palju on selle mõttekäigu järgijaid? Elu on näidanud, et isegi mitte ühe korraliku meeleavalduse jagu.

Selle pöördelise 2009. aasta alguses otsustas Eesti Vabariigi kohus, et ilma tõenditeta ei saa kedagi süüdi mõista.

Nii on. Aga see ei tähenda, nagu nimetet mehed oleksid olnud puhtad poisid. Samamoodi süüdistad sina peaministrit, ilma tõenditeta, ei tohiks olla raske taibata, miks selline asjade käik rahvale ei meeldinud. Muidugi, õiglane oleks olnud kohut mõista kõigi üle, kes sel ööl vägivallaakti toime panid. Ja ei maksa siinkohal rääkida reaktsioonist mingile kuju äravimisele. Õnnetult surma saanud Ganin näiteks oli küll viimane, kes seal midagi avaldas, rääkimata siis lihtsalt laamendajatest. Kui aga süüdimõistmine ilmselge kuriteo eest osutub võimatuks, on midagi seadustes ikka viltu. Kahjuks ei jaga ma su seisukohta, et seadusetegijad seda vihaga tegema hakkasid. Aga kindlasti ei olnud meeleavaldajate huvid neil seda tehes meeles. Pigem soov edaspidi kohtupidamist hõlbustada.
Mis laimu puutub, siis ei maksa siin leheküljel küll pikalt targutada, tembeldamist lendab mõlemal suunal. Ja ei ole vaja ka väga põdeda sel teemal, kui üks loll jõuab rohkem küsida kui üheksa tarka vastata, siis jõuab ta rohkem lollusi ka suust välja ajada, aga tark ei pea kõigest jamast ka välja tegema. Kes avalikult vaeseomaks peksmist soovib toob sellega endale vähemalt sama palju kahju kui anonüümsetele pekstavatele. Iivo Masso arvustas minu jaoks pigem poliitilist korrektsust, mida me “õigesti sõnastatud seadusega” loome. Ja mille kätte me ükskord sureme.

Sügise üle elamiseks muidugi tuleb valmistuda, aga siingi kerkib demokraatia taustal üles mitu võimlaust: kas õigem on oma töötute ja vaesuses virelevate eest hoolitseda või tänaval meelt avaldada, kuni vanemad nälga surevad? Kui asi selleni läheb, mida peaks tegema? Ja kuidas hiljem siis oma südametunnistusega edasi elada? Veidrikud naabrid on üldjuhul kahjutud või naljakadki, aga kui me viisakalt tolereerime 9 mai võidupüha tähistamist riigis, millele se tähendas okupatsiooni, siis võiks kujundada traditsiooniks ka 2 veebruaril Vene saatkonna väravate sini-must-valgeks värvimise. Rahumeelne meelsusavaldus. Või kunst, kuidas võtta.

Oudekki: just-just, edaspidist kohtupidamist hõlbustada, et tõendeid enam küsima ei peaks…. :P Aga kui vanemad kipuvad surema valitsuse otsuste tõttu, siis on viimane aeg minna ja nõuda, et nemad tuleksid ja su vanematele annaksid võimaluse mittesurra. Neil on selline kohustus, nimelt.

2. Gallacher - 10. juuli 2009

Oudekki: “Eesti kannab jätkuvalt autoritaarsest riigist pärit taaka. Seda väljendavad nii härra Kalle Muuli hiljutine avaldus raadioeetris, mille kohaselt teatud meeleavaldajad tuleks vaeseomaks peksta ning seadustada omakohus koos surmanuhtluse õigusega”

See on vale ja laim. Muuli ei rääkinud selles saates sõnagi ei surmanuhtlusest ega omakohtu seadustamisest. Isegi kaudselt mitte. Ja “teatud meeleavaldajate” all mainis ta märatsevaid ja laamendavaid globaliseerumisvastaseid, mitte lihtsalt meeleavaldajaid.

Oudekki: “kui inimesi saab hakata ähvardama selle alusel, milline on nende seksuaalne orientatsioon või hinnang mingisugusele ajaloosündmusele, siis see avab ukse ka väljapressimistele ja reetmistele”

Siinkohal oleks paslik mainida, et nn. demokraatlikke Lääne-Euroopa riike puudutab see probleem oluliselt rohkem kui Eestit. Eestis võib tõepoolest seni veel kõige üle arutleda, ka erinevate ajaloosündmuste üle. Osades Euroopa riikides lõppeb see näiteks vanglakaristusega. Kahtlemata kuulub Eesti selles mõttes Euroopa liberaalsemate riikide hulka.

Oudekki: Muuli ütles, viidates “hädakaitsele”: “mitte midagi imelikku ei oleks olnud selles kui Woodstocki baari kaitsjad oleksid ka püstoli haaranud ja maha lasknud sissetungijad”.Teatud meeleavaldajad olid ja globaliseerumisvastased ja ükski Euroopa seadus ei luba neid praegu ilmselgetel põhjustel vaeseomaks peksta.

3. luize - 10. juuli 2009

Kullake, aga selles ei olegi midgi imelikku kui nad oleksid seda teinud. Kirjenduste järgi oli baaris väga ärev olnud. Või kuidas tulega pildumisele peaks siis reageerima?

4. Gallacher - 10. juuli 2009

Oudekki: Muuli ütles, viidates “hädakaitsele”: “mitte midagi imelikku ei oleks olnud selles kui Woodstocki baari kaitsjad oleksid ka püstoli haaranud ja maha lasknud sissetungijad”.

Mis pistmist on hädakaitsel sellega, mis Sa kirjutasid Muuli seisukohtadest – “seadustada omakohus koos surmanuhtluse õigusega”

Oudekki: kui sa seda lauset hästi loed, siis sa saad aru, et tegemist on üleskutsega inimesi ilma kohtuotsuseta maha lasta, kuigi su enda elule ei ole otsest ohtu – ehkki seadust tõesti rikutakse. Surma sai woodstocki lähedal keegi teine. Umbes poolteist-kaks tundi enne seda surma olin seal juures ja nägin, mis toimus, seda hädakaitse juttu ei ole vaja kõnelda

endine tuttav - 16. juuli 2010

Ohhoo, Oudekki! Sa oled siis järelikult tõsine pealtnägija? Süvaanalüüs on niivõrd kärme tulema, sa vist passisid seal baari ees ikkagi kuni bandiitide rünnaku võiduka lõpuni???!!! Kuidas oleks veelkord ühe tõeväänamisega? Sul tuleb see nii libedalt välja. Mäletad? Aga tuleviku jaoks soovitan: kirjuta parem oma ülikooli ajast ja ära räägi asjadest (poliitikast üldiselt), milles sul on väändes ja kiiksuga arusaam. Sul on omalgi ehk raske seda endale tunnistada, kuid taolisi hüperbolševikke on maamunal paarisaja ringis. Itaalia päike kõrvetab mikroskeeme kiiresti…

Oudekki - 16. juuli 2010

Ehh, tundub, et Eestis on kuumalaine ikka tõesti väga karm olevat. Külm dušš on abiks ja 12-16 vahel ei ole vaja õue minna, siis on ka kõik hästi.

See, kas ma mingi -ist olen või mitte, ei puutu üldse kuidagi argumentatsiooni. Minu suhtumist bolševismi see artikkel siin muidugi peegeldab, kahju, et kuumaga lugeda ei jaksa.

Edu isiklikus elus!

5. ants - 10. juuli 2009

“Eelnõu võtab uute mõistetena kasutusele kuriteole kihutamise katse, nõustumise kuriteo toimepanemise ettepanekuga ja kokkuleppe kuriteo täideviimiseks.
Kuriteole kihutamise katse all mõeldakse eelnõus olukorda, kus isik tahtlikult kallutab teist isikut tahtliku õigusvastase teo toimepanemisele, kuid tegu jääb kihutajast sõltumatutel asjaoludel toime panemata.”
Oudekki – no mina küll ei saa aru, et see nii väga ‘autoritaarne’ oleks. Aga muidugi tuleks seadust veidi korrigeerida, et välistada selle erapoolik tõlgendamine. Midagi karmimat on kindlasti vaja. Sellega tuleb tänapäeva olukorras paraku leppida nagu oleme leppinud läbiotsimistega lennujaamades, et säästa meie endi elusid.

6. Mina - 10. juuli 2009

Lugesin Masso artikli uuesti läbi, mitu korda, ehk nõustub Oudekki selgitama, kus ütles Ivi Masso, et demokraatiat on vaja ainult läänele näitamiseks. Mina lugesin Masso artiklist välja toetust presidendile ja seaduse muutmisele, viimaks seda põhiseadusega kooskõlla . Tsiteerin lõppu:

Pre­si­den­di ot­sus sea­dust uues­ti aru­ta­da tu­gev­dab mit­te ai­nult ava­tud ko­da­ni­kuühis­kon­da ko­dus, vaid ka Ees­ti po­sit­sioo­ni Eu­roo­pa ja maail­ma de­mok­raat­li­ke rah­vas­te hul­gas.

Lgp preili Loone, sildistamist kasutad siin sina. Üle- ja möödainterpreteerides Masso jutust ilmselgelt valikuliselt välja võetud mõtteid.

Praeguses kontekstis nähtub ju üpris selgelt, et sa valetad Masso artikli mõtet “refereerides”. Kas kogu see artikkel oli nüüd selleks, et Massole “ära panna”?

Oudekki: viitan sellele, kui palju ühte aspekti rõhutatakse ja kui palju teist, tervikuna. Seda, mis on üldine järeldus, mis on olulisem kui teine.

7. KotenokPolik - 11. juuli 2009

Добротность друзей тоже стоит учитывать. Дональд Трамп, примерно, для двадцатку потянет.

8. Indrek - 11. juuli 2009

Tänases Päevalehes kirjutab Maire Josing seda, mida Oudekki on korduvalt toonitanud:

“Avalikud liikumised on ühiskonna tasakaalustamiseks vajalikud. Ühiskond toimib siis, kui eri grupid saavad häält teha ja neid võetakse võrdselt kuulda. Kui ühiskonda suunab vaid kitsas grupp inimesi, kellel on raha ja selle abil saadud poliitilist toetust ning oskus kõike juriidiliselt korrektselt teha – see ühiskond ei toimi, või kui toimib, siis me ei tahaks seal elada.
Me hakkame kodanikuühiskonnast alles siis aru saama, kui tuulegeneraator meie aia taha tuleb. Aga ei tohi vaadata nagu lambuke, kui on terve mõistusega näha, et pakutavad lahendused on ühiskonnale kahjulikud, vaid tuleb häält teha ja ühiselt rumalusi takistada.”

Ei tea, kas Maire Josing teeb ka Moskvaga koostööd, kui nüüd Ivi Masso tüüpi sildistamist eeskujuks võtta!

9. Gallacher - 11. juuli 2009

Oudekki, tee mulle lihtsameelsele siiski selgeks:
1. Kas Sinu arvates Woodstockis olnute elule rünnaku käigus oli oht olemas või ei olnud, ja kas seal tekkisid või vähemalt võis olla olukordi kus tulirelva kasutamine jäänuks hädakaitse piiridesse? Paluksin võimalikult põhjalikku ja argumenteeritud vastust, kuna Sa ise olla kohapeal olnud.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: