jump to navigation

Sõjalogistika ehk moodne orjakaubandus Sierra Leones 19. juuli 2009

Posted by toimetus in Aafrika, Lähis-Ida, majandus, poliitika, tõlkelood, teised autorid.
Tags: , , , , , , ,
trackback

Teksti autor: Marco Montanari.

Aafrika külaHispaania kasutas asiento-poliitikat aastatel 1543-1843: kolme sajandi jooksul said paar erakompaniid Hispaania kuningakojalt monopoolse õiguse vahendada tööjõudu Ameerika kuninglikesse istandustesse. Ajaks, mil Brasiilia imperaator Pedro II kaotas viimase seadusliku orjaturu 1888. aastal, oli üle Atlandi veetud rohkem kui kümme miljonit inimest. Tänapäeva delokalisatsiooni oludes on saanud kapitali osaks kihutada palavikuliselt läbi maailma, otsides kõige odavamaid relvi ja ajusid. Samal ajal aga teatud “teenuseid inimestele” ei ole võimalik delokaliseerida, alatest hoolitsusest meie vanurite eest kuni hoolitsuseni meie sõdurite eest. Viimase osas tekkis aga 20. sajandi üheksakümnendatel aastatel kaasaegne ja keerukas asiento vorm.

“Sõjaprofessionaalide” hiiglaslik turg on paljude uurimuste ja arutelude keskmeks. Kui sõja erastamine on saanud palju tähelepanu, siis sõjalogistika privatiseerimist on saatnud pea täielik vaikus. Suhteliselt halvasti ajastatud vaikus, sest just logistikasektorist võib leida teatud ulatuseni orjatööle sarnanevad töötingimusi.

19. sajandil lahkusid orjapidajate brigantiinid Sierra Leone vetest tavaliselt ööpimeduses, et vältida Briti sõjalaevastiku tähelepanu. Tänapäeval kõnnivad korporatsioonide värbamistöötajad Sierra Leones särava päikese all, avaldades oma töökuulutusi meedias ning saates lennukiga töölisi sihtpaikadesse. Noori aafriklasi ei tervita enam ketid ja piitsad. Nende järgi ei ole mingit vajadust. Meeleheitest ja kohutavatest töötingimustest kodumaal piisab, et sundida neid aktsepteerima elajalikke elutingimusi sõjatsoonides. Vähemalt seni, kuni sierraleonelaste kõnekäänuks saanud kannatus vastu peab.

Nafta, sõda ja maksumaksja raha

Maailma sõjalogistikaturu peamine mootor on kolossaalne USA kaitse-eelarve: 2007. aastal üle 700 miljardi dollari. Logistikasektorit juhitakse kaasaegse asiento-poliitika vormis, teatud hulga valitud erafirmade kaudu, kes kontrollivad turgu eksklusiivselt. Nende kompaniide ajalugu – nafta, sõja ja maksumaksja raha segus – on vähetuntud kuid väga õpetlik.

M. W. Kellogg Company loodi 1901. aastal New Yorkis. Kuigi selle esmane tegevusvaldkond oli energiatootmine, spetsialiseerus ettevõte kiiresti naftapuhastusele, muutudes selle juhtivaks jõuks ja ehitas enne Teist Maailmasõda 130 tehast. Vahetult pärast sõda (mille ajal ta võitis Manhattan Projectiga seotud megalepingu), tugevdas Kellogg oma tehnoloogilist edu naftakeemiasektoris (petrochemicals). See oli esimene kompanii, mis võitis Nixoni ja Mao tippkohtumisele järgnenud avanemises lepingud Hiina Rahvavabariigiga. 1988. aastal ostis Kelloggi Dresser Industries, mis tegutses aktiivselt naftateenuste ja -insenerluse turul. 1988. aastal ostis Kelloggi ära Dresser Industries, aktiivne toimija naftateenuste ja -insenerluse alal.

Dresser Industries (DI) loodi 19. sajandi lõpus Bradfordis Pennyslvanias tänu seeriale naftapuurimise- ning transpordivahendite patentidele. 1928. aastal, pisut enne Suurt Depressiooni, sai DI-st avalik börsiettevõte Wall Streeti nimekirjas. Selle tehinguga tegelenud juristide seas oli härra Prescott Bush, kes sai ka koha juhtkonnas, mida hoidis järgnevad 22 aastat. Ka tema poeg töötas aastatel 1948-1951 Dresser Industriesis erinevatel töökohtadel: mees, kes hiljem sai avalikkusele tuntuks kui USA 41. president George H. W. Bush. Vahepeal spetsialiseerus kompanii kõikvõimalikule naftapuurimise ja -tootmise varustusele ja kolis peakontori Dallasesse. Aastate jooksul ostis DI järjest üles oma konkurente ning 1994. sai temast maailma naftasektori kolmas teenusepakkuja. 1998. aastal ühines Dresser Industries oma peamise võistlejaga, Texan Halliburtoniga, mida tol ajal juhtis tulevane asepresident Dick Cheney. Tehingu väärtuseks hinnati 7,7 miljardit dollarit.

Ühinemise esimene tulem oli Kelloggi ja DI sihtasutuse ühendamine Halliburtoni Brown&Root-ga. B&R sündis 1919. aastal, et kontrollida USA sõjalisi laevatehaseid. Suure depressiooni ajal sõlmis B&R pikaajalise liidu Lyndon Baines Johnsoniga, finantseerides tema briljantset poliitilist karjääri. Kohe pärast Teist Maailmasõda sisenes kompanii naftasektorisse, luues maailma esimese avamereplatvormi. 1962. aasta detsembris ostis B&R-i Halliburton. Kui Johnson, kellest sai USA 36. president, alustas Vietnami sõjaks eskaleerunud poliitikat, tekkis ka probleem, kuidas tagada logistilised teenused sadadele tuhandetele Kagu-Aasiasse suunatud üksustele. Selleks loodi võrgustik neljast peamisest lepingulisest teenusepakkujast, kes said endale 85% kõigist sõjalepingutest ning loomulikult õnnestus B&R-il kergelt selle eksklusiivse klubi liikmeks saada.

Niimoodi näiski, et Kellogg, Brown & Root sündis Dick Cheney käe all kui eduka tehingu õpikunäide. Varasemad võistlejad, aktiivsed neis sektoreis, mille ülioluliseks aspektiks oli avalik rahastus ja poliitilised sidemed, ühinesid üheksainsaks suureks kompaniiks, mis oletatavasti oleks iga võimaliku võistleja alla neelanud. Siiski, 2001 aastal ilmnes ühinemise pahupool. Uus kompanii segati mitmetesse Kelloggilt päritud asbestikahjude korvamise kohtuasjadesse. Halliburtoni aktsiad kukkusid ühe aasta jooksul 80% ja juhtkond pidi leidma väljapääsutee. 10. aprillil 2001 DI lahutati taas Halliburtonist – erandiga Kelloggile – ja müüdi maha. Järgmisel aastal koosnes Halliburton Group kahest eraldiseisvast osast: Halliburton Energy Services Group, kes vastutas nafta tuumikäri eest ja KBR, kes vastutas logistika eest, koormatuna asbesti kohtuasjade võlgadega ning panduna peatükk 11 võimu alla (USA pankrotiseadustiku peatükk, mis võimaldab reorganiseerimist pankrotiseaduse järgi). Kogu tegevuse peatamise asemel, vaatas KBR-le vastu pääsemine märkimisväärse LOGCAPi rahavooga oma kohvreisse.

The LOGistics Civil Augmentation Program, 21. sajandi asiento

LOGCAP loodi Ronald Reagani teise ametiaja esimesel aastal: 6. detsembril 1985 armeemäärusega 700-137. Mainitud määruse põhjenduseks oli kiirendada ja lihtsustada suhteid eraettevõtjatest lepingupartneritega sõjaväe meretagustel operatsioonidel. Selmet luua pakkumisi spetsiifilisteks logistilisteks teenusteks, kuulutati välja üks pakkumine, mis nõudis ühelt lepingupartnerilt võimet pakkuda iga teenust, mida armee võis spetsiifiliste hankenõuete kaudu küsida. LOGCAP on
kulud pluss award fee leping, kus fikseeritud 1% kasumile võib lisanduda veel 2%, mis arvutatakse kvalitatiivsete parameetrite alusel. LOGCAP seob küll pakkumise võitja USA tööseadusandlusega, kuid see nõue ei laiene allhankijatele.

USA sõjavägi hakkas kõrgema väejuhatuse umbusu tõttu LOGCAPi lepinguid kasutama alles 1988. aastal, piirates need ebaregulaarsete ja kõrge spetsialiseerumisastmega teenustega nagu näiteks sõjaotstarbelised torujuhtmed. Seejärel – Bush seeniori valitsemisperioodi lõpus – alustas kaitseminister Dick Cheney sõjalise logistika revolutsiooni. 1992. aastal küsis Cheney Brown&Root’ilt uuringut (eelarvega 9 miljonit dollarit) LOGCAPi piiramatu elluviimise soovitatavusest. Positiivne vastus taskus, kuulutas Cheney välja pakkumise LOGCAP I, kestvusega 1992-96, mille võitis 3. augustil 1992 B&R, makroskoopilise huvide konflikti juhtumiga.

Uued lepingud jõustati kohe USA missiooniks Somaalias ning uue demokraatide administratsiooni ajal laiendati need ka Balkani operatsioonidele. 1995. aastal sai Dick Cheneyst Halliburtoni tegevdirektor, kes leidis end kohe skandaali keskmest. Riigikontroll (Government Accountability Office) leidis, et B&R oli LOGCAPi lepinguid ületanud 32% võrra. Skandaal möirgamas, kuulutas Clinton välja LOGCAP II pakkumise, mille võitis DynCorp. Vaatamata kaotusele, süüdistustele ja skandaalidele, vaatamata oma sidemetele G.O.P juhtivate ešelonidega, suutis B&R seletamatult saada demokraatide administratsioonilt uued logistikalepingud 2,5 miljardi dollari väärtuses, mis viidi ellu Bosnia ja Kosovo sõdades nime all “Balkan Support Contract.” Kuid parim ootas KBR-i alles ees.

Richard “Dick” Cheney, saades 2001. aastal asepresidendiks, päästis väledalt Halliburtoni pankrotist, kuhu selle olid viinud tema enda otsused. Õnneks oli LOGCAP II läbi saamas ja uuelt valitsuselt oodati LOGCAP III pakkumist. Lepingu kehtivust pikendati kümnele aastale ja 14. detsembril 2001 võitis KBR-i kontrolli all olev Brown&Root Services USA sõjaväe ühe kõigi aegade suurima lepingu. Pankroti äärel olevast ettevõttest, uurimisalusest pettuses ja miljarditeni ulatuvate kahjudega kohtuprotsessides, sai kümnendiks  USA sõjaväe üks ja ainus logistikapartner. Just siis kui “sõda terroriga” lõi avalöögi militaarsete kulude katkematule tõusule.

Miljardid, skandaalid ja põgenemine Araabiasse

4. märtsini 2007, kuni USA sõjajõud väljastasid siseauditi, küündis Iraagi lepingute (149 hankelepingut LOGCAP III raames) koguväärtus 22.5 miljardi dollarini. Sellele lisandus veel 7 miljonit KBR-le operatsioonide eest Iraagi naftasektoris RIO (Restore Iraqi Oil) egiidi all, leping, mis anti ilma konkursita Texase kompaniile. Veel rohkem maksumaksja raha voolas KBR-i kohvreisse septembris 2005, tänu Katrina-järgsetele operatsioonidele ning uuesti 24. jaanuaril 2006, kui kompanii võitis 385 miljoni dollarise lepingu, et ehitada ajutisi kinnipidamispaiku USAs, mahutavusega 400 000 inimest müstilise ja muretsemapaneva “Counterinsurgency Program” (ülestõusuvastase programmi) raames. Kuigi Halliburton ja KBR teenisid kuue aasta jooksul rohkem kui 30 miljardit dollarit, leidsid nad end taas rahututest vetest.

2001. aastal oli Halliburtonil 17 satelliitkompaniid maksuparadiisides. Üks nendest, Halliburton Products and Services-HPS, oli 1975. aastal registreeritud Kaimanisaartel ja avas oma kontori Teheranis, päästis valla ägeda dispuudi ning pääses napilt süüdistusest Vaenlasega Kauplemise Akti (Trading with the Enemy Act, mille kehtestas Roosevelt pärast Pearl Harborit) alusel. Veel enam, Halliburton sattus oma kahtlustäratavate tehingutega tule alla juba üheksakümnendate alguses müües keelatud seadmeid “Ameerika vaenlastele” (sel korral Liibüale ja Iraagile). Juhtum, mis lõppes nelja miljoni dollarise trahviga. 2002. aastal süüdistati Halliburtoni ja Arthur Anderseni raamatupidamisseaduste rikkumises: uurimine lõppes 2004. aastal 7,5 miljoni dollarise trahviga. 2003. aastal tunnistas Halliburton ennast süüdi kõrgele Nigeeria ametnikule altkäemaksu andmises, et saavutada lubamatuid maksuvabastusi. Hetkel (nov. 2007) on Halliburton tõsiste kuritegude eest uurimise all nii FBI-s SEC-s, rahandus-, justiits- ja kaitseministeeriumis kui ka Prantsusmaa prokuratuuris.

KBR, omakorda, on uurimise all DCAA (Defence Contract Audit Agency, Kaitselepingute Auditeerimisagentuur) vastutusalas. Texase kompaniid süüdistatakse taas ülekuludes, seekord 25% võrra. 2006. aastal üksi moodustasid lubamatud kulud 2,7 miljardit dollarit. Seistes vastamisi föderaalsete uurimiste kohutava perspektiivi ning peatse Valge Maja administratsiooni vahetumisega, võttis Halliburton kasutusele ravimeetmed. KBR, mille väärtust hindasid analüütikud 2,15 ja 3 miljardi dollari vahele, lahutati 2007 aasta aprillis taas tükkideks ning müüdi ära. Kusjuures Halliburton viis oma peakontori Dubaisse, millel ei ole USA-ga väljaandmislepingut. Veel enam, isegi KBR-i allhankijatel on pidevaid probleeme õigusvaldkonnas.

24 000 Iraagis töötavast tsiviillepingupartnerist piisab napilt erinevate ülesannetega hakkamasaamiseks. Ainuüksi toitlustussektoris tegeldakse 80 000 üksusega 43 erinevas militaarinstallatsioonis. Kogu teenus on täielikult allhankijate käes. Korraldavad ettevõtted, hoidmaks tööjõukulusid madalal, värbavad süstemaatiliselt  inimesi vaestest riikidest. 770 sierraleonelase värbamine 2005. aastal lähtus just sellest loogikast. Nad värbas, vahetades välja srilankalased, Briti ESS (Eurest Support Services), mida kontrollis Compass Group.

Suurem kui McDonald’s

2006. aastal oli Compass Groupi aastatulu 16 miljardit eurot, 439 miljoniline netokasum ja ettevõttes oli 407 000 töötajat. See on maailma liider toitlustamises ning, Fortune andmetel, on ta 13. töötajate arvult ning 322 aastasissetulekutelt, eespool McDonald’sist. 15 % tuludest pärineb riiklikeist lepinguist.

Compass Group’i eelkäija oli Factory Canteens Ltd, mis loodi 1941. aastal Suurbritannias varustamaks toiduga laskemoonatehaste töölisi. Grupp, mis hiljem nimetati Bateman Catering Companyks, liitus 1967. aastal Midland Cateringiga, nime alla Grand Metropolitan Catering Services ja 1984. aastal nimetati ta taas ümber Compass Services’ks. 1987. ostis juhtkond ettevõtte, luues Compass Groupi, mis võeti aasta hiljem Londoni Börsi nimekirja.

Ettevõtte rahvusvaheline kasv, mis algas 1993. aastal SAS Service Partneri omandamisega samanimeliselt lennuliinilt, jätkub ka praegu, omandamiste ja koostöölepete (alliances) keeristormis. Näiteks Itaalias kontrollib Briti kompanii Onama s.p.a.-d, gruppi, mille aastasissetulek on 317 miljonit eurot ning tal on partnerlusleping Gruppo Cremonini in Momentum Ltd-ga, ettevõttega, mis pakub toitlustamist Briti Eurostari rongides.

1999. aastal spetsialiseeris Compass Group oma haru ESS-i kaitsetehnoloogiale, avamere- ja kaugsihtkohtadele. Selle kaudu suudeti saada 351-miljoni-dollari toitlustamislepingud kui ÜRO sinikiivrid saadeti Libeeriasse. See leping tõi 2005 aastal kaasa ühe kõige hullema skandaali kogu ÜRO ajaloos, kus süüdistati, arreteeriti ja mõisteti korruptsioonis süüdi kaks ÜRO kõrget ametnikku, Aleksander Jakovlev (ÜRO juhtivametnik hangete alal) ja Vladimir Kuznetsov (ÜRO haldus- ja eelarvekomisjoni esimees). ESS tegi siseauditi, mis viis 2006. aastal mõningatest “mädaõuntest” vabanemiseni: lahkuma pidid Peter Harris, Andy Seiwert ja Doug Kerr. Sir Francis Mackay, juhatuse esimees ja tegevdirektor Mike Bailey astusid tagasi ning asendati vastavalt sir Roy Gardneri ja Richard Cousinsiga. Veel enam, ESS on seotud USA uurimisega Iraagi ülekulude suhtes. 29-aastase P. K., sierraleonelase, lugu algab selles stsenaariumis.

Uued orjad

ESS avaldas 2005. aastal tööpakkumised Iraaki Sierra Leone massimeedias. Need pakkumised olid kooskõlastatud kohalikus Tööministeeriumis. Freetowni ministeeriumi ruumesse, kus intervjuusid peeti, ilmus kohale rohkem kui 7000 kandidaati. Valitutele näidati lepinguid, kuid ainult formaalselt: kui nad raskepärasele lepingule viie minuti jooksul alla ei kirjutanud, siis saadeti tööotsjad minema. Leping kehtis ühe aasta ning oli mõlemapoolsel nõusolekul pikendatav kolmele aastale. Seesuguse küsitava protseduuri tulemusel palgati 770 sierraleonelast ning saadeti Iraaki 110-inimesteliste seltskondadena.

P.K, vanim neljast vennast, sai töökoha. Tema isa, kes suri 2001. aastal, oli rahandusministeeriumi varade osakonna vanemaudiitor. Mehe Kenemast pärit perekond veetis kohutava kodusõjaperioodi metsa peitunutena, pärast sinikiivrite ilmumist naasti pealinna. P. K. sõlmis lepingu 4. augustil 2005 ja astus järgmisel päeval Venemaal tehtud, tunnussiltideta lennuki pardale. Lennuk viis palgatud Freetownist Tripolisse. Kolm tundi hiljem, pärast tankimist, viidi nad Liibüast Bagdadi, kus maanduti 6. augusti öösel. Kohalejõudmisel ootas sierraleonelasi kohutav üllatus. Nende ülesanded olid märkimisväärselt erinevad lubatust – ei mingeid valgekrae töökohti, puhtakujuline füüsiline töö ekstreemsetes tingimustes.

P.K, kellele lubati varustusametniku töökohta, hakkas maha laadima külmutatud liha, 12-14 tundi päevas, saalides põletava kuumuse ja betoonkambrite külmutusseadmete -30 C temperatuuri vahel. Mitte mingeid puhkepäevi, ei mingit arstiabi, 300 dollarit kuupalka, vähem, kui ta sai kodus. Õnnetuste või haiguste ohvrid võisid loota vaid USA sõdurite solidaarsusele, kes tundsid tülgastust nende inimeste elamis- ja töötingimuste vastu ja sõdurite heaolu eest hoolitsedes olid valmis laskma aafriklasi sõjaväehaiglatesse hiilida. See kõik juhtus Camp Warhorse’s, mis hiljem küllalt kohmaka PR-võtte tulemusel nimetati ümber Camp Freedom I. Camp Warhorse asub 65 kilomeetrit Bagdadist kirdes, ühes “Sunni kolmnurga” tipus, Baqubas.

Mõned nädalad hiljem alustasid sierraleonelased häälekat protesti koos streigiga ja nõudsid komandöri toetust. Dining FACility 1 juht Michael L. Perez kohtus nendega ja lubas ESSile mõningat survet avaldada. P. K. andmetel said tema ning tema kolleegid teada, et väidetavalt maksis KBR Briti kompaniile kuus 10 000 dollarit iga töölise kohta. ESS, tuntud kui karmi joone esindaja kõigis töövaidlustes, otsustas esimese tegevusaasta lõpus Iraagist loobuda ja lõpetas automaatselt kõik Freetownis sõlmitud lepingud. ESS-i avalike suhete direktor Paul Kelly õigustas seda LOGCAP allhankijate madala kasumiga, kuna nood pidid härra Kelly sõnul maksma väga kalleid kindlustusmakse. Veel enam: härra Kelly kuulutas, et ESS palkas Sierra Leonest ainult seetõttu, et India, Pakistan, Sri Lanka, Tai ja Filipiinid keelasid pärast mitmeid mõrva- ja inimröövijuhtumeid oma kodanikel töötamast sõjast haaratud Iraagis.

P.K koos üheteistkümne kaasmaalasega ütles lepingu üles, tüdinuna ebainimlikest töötingimustest, ebapiisavast palgast ja tõsistest tervisehäiretest, mida põhjustasid järsud temperatuurimuutused, mida tuli iga päev taluda. Sellele vaatamata õnnestus ESS-il tema lahkumist 2006. aasta maini edasi lükata. Kompanii makstud reis koju algas Dubaisse suunduva Jupiter Airlinesi pardal. Araabia Ühendemiraatides ootasid endised töötajad ilma lubatud toidu ja öömajata, magades 1. terminali põrandal neli ööd ja päeva ESS ametnikku, kes pidi saabuma nende lõppsihtkoha piletitega. Kui ametnik viimaks kohale jõudis andis ta igaühele 10 dinaari (umbes 3 USD, 35 EEK) ja lennupiletid. Näljaste ja kurnatutena jõudsid 11 sierraleonelast Ethiopia Airlines lennuga Addis Ababasse, jätkates sealt reisi Elevandiluurannikule. Kohale jõudnud avastasid nad, et nende pagas oli kaduma läinud. Viimane osa nende reisist, Abidjanist Freetowni, toimus SN Bruxelles pardal. Kui P.K koju jõudis, diagnoositi tal raske kopsupõletik, mis pole üllatav inimese kohta, kes terve aasta töötas katkematute 80-kraadiste temperatuurimuutuste tingimustes.

Epiloog

Selle loo viimane peatükk on ehk kõige grotesksem ja mõnitavam. Naasnuna kodumaale püüdis P. K. kohe Iraaki tagasi minna. Ta pidi põgenema töötusest ning asjad tundusid minevat paremini, hoolimata tema haigusest ja Camp Warhorse’s talutud alanduste ning ahistamiste põletavatest mälestustest.

KBR valis allhankijaks uue toitlustuskompanii, First Kuwaiti Trading Company, mis lubas sierraleonelastele palku 500 ja 800 dollari vahel kuus. First Kuwaiti Trading Company asutas 1996. aastal Liibanoni kristlane maroniit Wadih al-Abs ning firma aastasissetulek on umbes miljard dollarit. Niisugune imetlusväärne kasv on seotud kompanii tihedate sidemetega Kuveidi kuningliku perekonnaga, kes andsid ettevõttele mahukaid lepinguid USA sõjaväega. Praegu (nov. 2007) on FKTC-l 7000 töötajat ning 800 miljoni dollari eest USA sõjaväelepinguid.

Kuveidi kompanii värbamisteenistus jätkas ESS eeskuju, tuli Freetowni, pakkus seekord kõrgemaid palku ning otsis kuni 4000 töötajat. Sierra Leone ei ole mitte ainult üks maailma kõige vaesemaid riike, ta on ka Transparency Internationali korruptsiooniindeksi üks kõige viimasemaid riike. Sierra Leone tööministeerium, pimestatuna võimalusest niisuguselt suurelt lepingult hiigelraha teenida, püüdis ettevõttele kehtestada rangeid nõudeid. FKTC pidi maksma iga töötaja pealt 400 dollarit arstliku kontrolli eest ja veel 400 dollarit iga töötaja passi eest. Kokkuvõttes, kõigi 4000 töötaja pealt 3,2 miljonit dollarit lubamatuid kulusid. Afäärist sai aga teada Ghana saadik Freetownis, võttis Kuveidi kompaniiga ühendust ning pakkus neile värbamisvõimalust omaenda maal, tõotades mitte kehtestada passikulusid. Vaeste omavahelise sõja õpikunäide. Sellal, kui Accras valiti välja tuhandeid inimesi, ründasid 4000, omaenda valitsuse petetud sierraleonelast tööministeeriumi hooneid. Minister, kartes demonstrantide viha, võttis FKTC-ga ühendust, anudes ettevõttelt meelemuutust. Kompanii esindajad tulid juulis 2006 tagasi Freetowni, palgates 350 inimest, valides varemvalitute hulgast puuseppi, müürseppi ja torulukkseppi. P.K unistatud logistikajuhi töökoht oli kaotsiläinute hulgas.

P. K. on kahekordne ohver: ebainimlike töötingimuste ohver, mida suured korporatsioonid kolmanda maailma töölistele peale sunnivad ning vaeste inimeste vahelise sõja ohver. Sõja mida peavad õnnetud riigid, et koguda vähemalt mõned tilgakesed pantagruellikust veiniohvrist, mis nuumab maksumaksja rahaga neid, kes tänu sõjale ja poliitilistele sidemetele tervitavad iga uudist katastroofist või rahvusvahelisest kriisist kui kingitust taevalt. Või, täpsemalt, USA maksumaksjatelt.

Originaal: Marco Montanari “Manodopera. Il viaggio di P. K. dalla Sierra Leone all’Iraq”,  Carta mensile november/2007.

Advertisements

Kommentaarid

1. Hasta La Pasta - 23. juuli 2009

Lugesin selle pika loo lõpuks läbi. Sõjatööstuse tagamaad on muidugi õudsed, selle vastu ei vaidle — ja üldjoontes on artiklis kirjeldatu ka usutav. Masendav, et maailm nii toimibki. Mis sierraleonelast puudutab, on jutt muidugi vastuoluline ja ma ei saa pointist eriti aru.

“Naasnuna kodumaale püüdis P. K. kohe Iraaki tagasi minna. Ta pidi põgenema töötusest […] ründasid 4000, omaenda valitsuse petetud sierraleonelast tööministeeriumi hooneid […] P. K. on kahekordne ohver: ebainimlike töötingimuste ohver, mida suured korporatsioonid kolmanda maailma töölistele peale sunnivad ning vaeste inimeste vahelise sõja ohver.”

Esiteks, sõna “töötus” nagu oleks mingi õigustus, millest laiemas plaanis nagu tuleneks, et kusagil keegi nagu peab kellelegi tööd ja mingeid töötingimusi pakkuma selleks, et inimeste asjad üldse toimiksid. Mina nii ei arva. Töösuhe ei ole inimesele kui olendile loomulik või kaasasündinud nähtus. Tegu on mingisuguse ühiskondliku leiutisega, mis, tõsi küll, vähem või rohkem toimib hetkel, aga ometi ei arva ma, et “õigus tööd saada” peaks olema inimese loomulik õigus. Töösuhe on alati laiema tähendusega kui pelgalt see, et keegi saab raha, mille eest süüa või elada, ja mingid töötingimused. Töösuhe on (kaudselt) võrdväärne orjastamisega.

Seega, kodanik oli kahekordselt rumal. Kõigepealt põgenes ta selle eest, et teda (kaudselt) *ei* orjastata, ja lisaks oli tal kange tung ronida just sinna, kus ta oli — kui artiklit uskuda — äsja kõige tõsisemal moel suihin saanud, kusjuures soovis ta sinna naasta ligikaudu samadel asjaoludel nagu eelmine kord. Ehk siis sama reha.

Teiseks, kui artiklit uskuda, ei pea paika ka fraas “petetud sierraleonelased”. Kui need teised riigid oma kodanikel Iraagis töötamise ära keelasid, kas ka siis oli tegu nende petmisega või ikkagi pigem kaitsmisega? Tegu polnud mitte petetud sierraleonelastega, vaid hoopis sierraleonelastega, kes — paraku mitte valitsuse siiral sellekohasel soovil, kuid siiski — said ilmselt hullemast säästetud.

Kolmandaks, artikli loogika järgi ei ole P.K. kahekordne ohver. See “vaeste inimeste vaheline sõda” tõenäoliselt hoopis säästis teda.

Lõpetuseks tahaksin veel märkida, et kogu asi keerleb ümber mingite räpaste mängude, mida võiks nimetada “vaesed rikaste laua all palukesi haaramas”. Kes neid selleks tegelikult sunnib? Ja miks üldse peaks seda käsitlema kui mingit *võimalust*?

Kes selles süüdi on? Jätan lühiduse huvides paar etappi vahele ja jõuan järeldusele, et osalt kindlasti ajaloolised kolonisaatorid, kuid arvan, et mitte ainult. Vähemalt osaliselt on süüdi ka inimeste, nii rikaste *kui ka vaeste* ahnus, mis neid selliselt käituma sunnib, selle asemel, et (vähemalt vaesed võiksid) otsida ja leida muid mooduseid. Ja P.K. on selles suhtes üsnagi võrreldav teistega. Loomupärast rumalust ei saa õigustuseks pidada; loomupärane arukus/rumalus on suuresti paratamatu/muudetamatu ja on inimkonda pidevalt saatnud kui üks evolutsiooni osa.

Niikaua kui inimene mõtlebki samas, ekspluateerijatele sobivas võtmes: ainus viis elamiseks on olla kellegagi töösuhtes, olla kellegi palgaline ori (olgu siis tingimused vähem või rohkem soodsad), jäävad sellised juhtumid korduma.

Isiklikult näen töösuhte alternatiivi isiklikus ettevõtlikkuses ja isiklikus ettevõtluses, kus inimene saab olla omaenda peremees. Võimalused on mõnikord iseküsimus, aga loomupäraselt arukamad on need võimalused ikka-jälle leidnud. Ma ei arva, et mõnigi inimene võiks olla loodud ja sündinud selleks, et just nimelt teiste heaks ja teistele vaheltkasu tuues töötada.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: