jump to navigation

Ruanda, RPF ja sekkumatusmüüt 5. august 2009

Posted by toimetus in Aafrika, poliitika, tõlkelood.
Tags: , , ,
trackback

Autor:  Richard Seymour

Jamie teatab hiljutisest ÜRO konverentsist “kaitsmisvastutuse” teemal, kus osalesid ka Gareth Evans, Noam Chomsky, Jean Bricmont ja Ngugi wa Thiong’o. Debati jooksul, huvitava debati nii nagu need kujunevad, mainib Evans korduvalt ühte aspekti, mida keegi kahtluse alla ei sea: lugu Ruanda genotsiidist oli sekkumatuse lugu. “Lääs” (või nii tähistatud Euro-Ameerika jõud) demonstreeris “ükskõiksust.” Nad pidasid seda lihtsalt üheks järjekordseks klannivihaks, mis leidis väljapääsu uues verevalamises ning ei suutnud mõista, et tegemist oli genotsiidiga, mis nõudis kiiret sekkumist kaitsmaks süütuid (need rassistlikud heietused vanast klannivihast on kaheldamatult laiduväärsed, kuid kas tagurlik diskursus “hea-vs-kuri”, mida imperialistid armastavad, on kuidagi parem?). Neile, kes pooldavad “humanitaarsekkumist” on õppetund juhtunust see, et rahvusvahelisse õigusse tuleb lisada uued interventsiooninormid, lubades erandjuhtudel sõjalise jõu kasutamist. Edasi: isegi kui olnuks tõsi, et “lääs” ei sekkunud, siis sellest ei ole võimalik kuidagi järeldada, et ta pidanuks: niisuguse järelduse õigustamiseks peab tegema veel rea oletusi. Kuid see ei ole tõsi ning niisuguse idee massiline omaksvõtt kultiveerib väidet USA süütuse kohta, nende nähtavat “ükskõiksust”. Jamie lingib sellele logile, ilmselt otsides postitust, kus ma arutlesin sekkumatuse müüdi üle. Ma tõepoolest kirjutasin natukene selle genotsiidi taustast, kuid ainus koht, kus ma arutlesin konkreetse küsimuse üle oli lühidalt siin intervjuus. Seega, see postitus tegeleb kahe teemaga. Esimene on RPF-i iseloom ja käitumine enne 1990. aasta Ruanda invasiooni ning selle ajal; teine on USA RPF-ile osutatud toetuse iseloom. Mul ei ole palju öelda Prantsusmaa sekkumise kohta: see on oluline osa loost, kuid loodetavasti meile küllalt tuntud.

Meie jutustus ei alga muidugi 6-7 aprilli ööl 1994 aastal, Habyarimana tapmise järel, kui vaatlejad raporteerisid esimestest massimõrvadest. See ei alga ka relvastatud Uganda eksiiltutside Ruanda invasiooniga 1990 aastal. Nagu alati, on tarvis vaadata palju laiemat ajaloolist perspektiivi. Kuna selle “etnilise”1 konflikti alget koloniaalvõimu ajal olen ma juba siin arutanud, siis võib piirduda teatud hulga lihtsate stardipunktidega (ja kui te tahate väga head ülevaadet sellest ajaloost ja järelmitest, siis lugege Mahmood Mamdani When Victims Become Killers, Princeton, 2001). Esiteks, Belgia valitsus kehtestas teatava kahepooluselise etnilise korra, kus tutsi vähemus lõimiti eliiti ja enamik hutusid sunniti alandavatele jõutöödele, kaasa arvatud teoorjus. Teiseks, tutsi diasporaa sündis pärast Belgia võimu lüüasaamist valitseva monarhia ülemklassi kukutamisel ning uute hutu valitsejate repressiivsete poliitikate tagajärjel. Kolmandaks, tutsi vähemuse institutsionaalne ahistamine tõi kaasa ka mitmed põgenikelained riigipoolse tagakiusamise eest: 1959-61, vahetult pärast Belgia võimu kukutamist; 1963-64, pärast Burundi ja Uganda tutside ülestõusukatset, millele valitsus vastas vägivaldsete repressioonidega; ja 1972-73, täpselt enne Habyarimana riigipööret, hutudevastase genotsiidi ajal Burundis. See viimane oli tagajärg läbikukkuva režiimi katsele kujutada end hutude sõbrana ning lõpetati edukalt riigipöördega.

Nendes repressioonilainetes tapeti kümned tuhanded tutsid ja sajad tuhanded tõrjuti maalt välja. Siiski, umbes kahe aastakümne jooksul vägivald enam-vähem vaibus. Enamus Habyarimana repressioone olid klassipõhised. Sellegipoolest olid institutsioonilise ahistamise vormid küllalt piisavad, et säilitada teatud eraldatuseliike, näiteks heidutades segaabielude teket: kui hutu tütar abiellus tutsi perekonda, siis kindlasti tema haridus, töövõimalused ja väljavaated kannatasid. Habyarimana keelustas Ugandas elavate põgenike tagasipöördumise (vt Catherine Newbury, ‘Background to Genocide: Rwanda’, Issue: A Journal of Opinion, Vol. 23, No. 2, Rwanda, 1995; Mamdani, When Victims Become Killers, pp. 3-18; Mamdani, ‘From Conquest to Consent as the Basic of State Formation: Reflections on Rwanda’, New Left Review, March-April 1996).

Ka Ugandas eksiilis olijad kannatasid tagakiusamise ja väljasaatmiste all, eriti Obote kahe valitsemisaja jooksul. Sellel põhjusel liitus vähemus Idi Amini režiimiga 1971 kuni 1980 aastani ja siis Yoweri Museveni Rahvusliku Vastupanuliikumisega (National Resistance Movement), mis kukutas Obote teise presidentuuri 1985. aastal. Sel perioodil loodi ka Ruanda Rahvusliku Ühtsuse Liit (Rwandese Alliance for National Unity (RANU)), Ruanda Patriootliku Rinde (Rwandan Patriotic Front (RPF)) eelkäija. Esindades eksiiltutside vähemust püüdis kõnealune liikumine esialgu üles ehitada laiapõhjalist liikumist, mis võiks muuta Ruanda riiki. Nad väljendasid oma eesmärke kvaasimarksistlikus keeles (hiljem sellest loobuti), väljendamaks ideid, mida nad pidasid tõenäoliselt populaarseks, vabastajalikke eesmärke. 1987. aastal üritas RANU ikka veel leida massitoetust, rõhutades oma “apoliitilisust” ning soovi lihtsalt kõik ruandalased ühendada. See oli vaim, millele toetudes hiljem loodi Ruanda Patriootlik Rinne ning piirati selle tegevuskava kaheksa keskse eesmärgiga, mille hulka kuulusid demokraatia ja rahvuslik ühtsus. Kuid tundub et omavahel leppisid liikumise liidrid kokku sõjalises tegutsemises. 1988 aastaks astusid tutsid Uganda sõjaväkke ning olid avalikult valmis Ruandat ründama (Alan J Kuperman, ‘Explaining the Ultimate Escalation in Rwanda: How and Why Tutsi Rebels Provoked a Retaliatory Genocide’, delivered to the American Political Science Association in August 2003; ‘Wm Cyrus Reed, ‘The Rwandan Patriotic Front: Politics and Development in Rwanda’, Issue: A Journal of Opinion, Vol. 23, No. 2, Rwanda, 1995; Mamdani, 2001, pp 159-185). RPF muutus tõusvas joones Ruanda riigivõimu haaramise projektiks. Tekkib küsimus, kuidas see juhtus. Osa seletusest on NRM-i võit Ugandas, mis tõestas, et väike, isemajandav sõjaline jõud võib kukutada rahvusvaheliselt tunnustatud valitsuse. Kuid seda strateegiat ei oleks saatnud edu, kui RPF-st poleks saanud USA Ruanda-interventsiooni vahendajasõjavägi.

Museveni oli jätkuvalt surve all vabastada ruandalased valitsuse juhtivatelt kohtadelt ja RPF-i relvakõlistamine muutus vastutuseks. Sel põhjusel vabastati novembris 1989 kindral Rwigenya armee ülemjuhataja kohalt ja kindral Kagame sõjaväeluure ülemjuhataja kohalt Kampalas. Mõlemad olid RPF-i juhid, kuid Kagame oli see, kes rajas oma tee Fort Leavenworthis Kansases, kus ta läbis USA armee treeningu. Olles veetnud kuid eriüksuste treeningutel, ta lahkus, aitamaks kaasa juba toimuvale sissetungile Ruandasse. Kagame ei olnud ainus IMET programmis treenitud RPF-i liige, kuid invasiooni efektiivse juhina – pärast Rwigenya surma sõjaväljal – on tema sealviibimine laialdaselt märgitud (ajakirjaniku ja endise mereväeatašee Wayne Madseni tunnistuses Kongressile 1999 väitis ta ka, et Kagame alluvad läbisid treeningu Luke’i õhujõudude baasis Arizonas, niisugustes oskustes nagu maa-õhk rakettide käsitlemine. Nii palju nagu mina olen suutnud kokku koguda, peamine USA-poolne RPF-i toetamise viis oli läbi diplomaatilise lihase kasutamise: oluliste tagajärgedega, nagu näeme. RPF-i sõjaline võimekus ja varustatus tuli peamiselt Uganda (USA liitlase) toetustest.

Museveni ja Habyarimana ettevõetud algatused vältimaks sissetungi lõppesid tõotustega poliitilisest liberalisatsioonist, opositsiooniparteide legaliseerimisest ja ettepanekutest põgenike etapiviisilise tagasipöördumisega, kuid RPF lihtsalt eiras neid. Tegelikult oli neile triviaalselt ebamugav, et Ruanda valitsus oli järsku, küll ettevaatlikult, valmis tegelema probleemidega, mis ülestõusjaid justkui motiveerisid, sest nad ei olnud enam huvitatud lihtsalt reformidest: nad tahtsid osa riigivõimust. Väidetavalt läks RPF isegi nii kaugele, et lasi mõrvata kompromisskokkuleppeid toetanud tutse.

Habyarimana režiimi ettevõetud sammud võisid mõjutada invasiooni ajastust, mis oli osaliselt suunatud tõkestamaks sedalaadi kokkuleppeid (Kuperman, 2003; Newbury, 1995). Kolm päeva enne invasiooni teatas Habyarimana ÜRO-le, et Ruanda annab kodakondsusdokumendid ja reisiõigused põgenikele ning tagasipöördunud repatrieeritakse. Taaskord RPF ei vastanud (Mamdani, 2001, p 159). Ma arvan, et on oluline rõhutada, et tol ajal oli RPF “hea”, vähemalt Briti ajakirjanduse jaoks. Independenti artikkel väitis “Ülestõusnute liikumine … soovib kukutada president Habyarimana ja tema kliki … ja asendada selle demokraatliku, ausa, mitteklannilise režiimiga”. Ah, õnnistus!

Kui invasioon algas, avastas RPF oma tusaks, et hutu talupojad ei olnud väga ärksad saamaks “vabastatud” ja üldiselt põgenesid geriljatsoonidest. Habyarimana vastas invasioonile kümnete tuhandete poliitiliste oponentide, nii hutude kui tutside, vangistamisega ning alustas vägivaldset mahasurumist, milles tapeti sadu tsiviilisikuid. See polnud RPF-i huvides, sest neil puudus igasugune toetus ning enamus, välja arvatud osa hutu opositsioonist, pani RPF-ile pahaks, et repressioonid saadi enda kaela. RPF hakkas toetuma sunnile, ajades tuhanded põgenikud Ugandasse (irooniahoiatus), et luua vabatuletsoone ja sunniviisilist värbamist. Nad ei suutnud, erinevalt Museveni NRA-st moodustada alternatiivseid valitsmisstruktuure, mis oleksid põhinenud “vastupanunõukogudel”, sest neil ei olnud ulatuslikku toetust. Enamik ruandalasi kahtlustas, et RPF soovis taaskehtestada tutsi ülemvõimu, asjaolu, mida hutu rahvuslased võisid kasutada oma huvides, oponeerides Habyarimana püüdeid kompromissile (Mamdani, pp 188-189).

Varases genotsiidialases kirjanduses eeldatakse tihti, et RPF ei oodanud pikka ja verist võitlust Ruanda sõjajõududega. Seega kirjutas Rene Lemerchand “1. oktoobri 1990 invasiooni eelõhtul ei olnud kellelgi RPF-ist vähimatki ideed selle kataklüsmi ulatuse kohta, mida nad olid valla päästmas” (Lemerchand, ‘Rwanda: The Rationality of Genocide’, Issue: A Journal of Opinion, Vol. 23, No. 2, Rwanda, 1995). Tagasivaadates, see oli vale – võib-olla oli see mulje, mida RPF eelistas endast tol ajal luua. Igal juhul, sellest saadik on Alan Kuperman Johns Hopkinsist küsitlenud mitmeid RPF-i juhtivaid liikmeid, kes osalesid sissetungis ja järgnenud sõjas. Ta kirjutab: “Rwigyema ja teised mässuliste kõrgemad juhid nägid ette pikka võitlust arvukama ja paremini varustatud Ruanda sõjaväega” (Kuperman, 2003). Kuid just siis, kui RPF pidi taganema ja paistis olevat oma kõige nõrgemas seisus, sekkus USA ja ütles Habyarimana valitsusele, et see peaks RPF-i kohtlema mitte kui sissetungivat armeed vaid kui legitiimset opositsiooni. See ei olnud lihtsalt sõbralik nõuanne, see tuli koos USA hiiglasehoobiga, võimalusega peatada abi ja laenud. Vastuseks Ruanda mööndustele, kuulutas Bushi saadik Ruandas abi tõusu 11.6 miljonilt dollarilt 20 miljonile dollarile (Barrie Collins, ‘New Wars and Old Wars? The Lessons of Rwanda’, in David Chandler, ed., Rethinking Human Rights: Critical Approaches to International Politics, Palgrave Macmillan, 2003, p. 161)

RPF-le kättesaadavate möönduste ja läbirääkimiste rõhutamisega ei taha ma kuidagi väita nagu olnuks Habyarimana režiim konfliktis kuidagi “hea poiss”, kaugel sellest. Valitsusepoolsed pogrommid ja massimõrvad, mis ülestõusu varastel aastatel valla päästeti oli osa strateegiast, mille eesmärk oli õõnestada sissetungijate mõju karistades tutsi populatsiooni. Nende ainus põhjendus möönduste tegemisele oli enda võimu säilitamine. Kuid RPF uskus, et nad võiksid saavutada rohkem ning olid determineeritud läbi surumaks maksimaalseid eeliseid. Läbirääkimiste ajal parandasid nad oma sõjalist võimekust ja avastasid nüüd, et maailma ainus superjõud toetab neid. Nad alustasid uut rünnakut märtsis 1992 ja jätaksid nendega kogu aasta jooksul. Juulis 1992 intensiivistas Habyarimana valitsus USA korraldusel Arusha läbirääkimisi, saavutati seitsmekuuline ralvarahu, mille murdis RPF 1993. aasta veebruaris. Väites, et nad vastasid pogrommidele ja tutsi tsiviilisikute mõrvamisele Ruanda sõjaväelaste ja karistussalkade poolt (mis kindlasti toimusid), kahekordistasid nad oma kontrolli all olevat territooriumi ja jõudsid 20 miili kaugusele pealinnast, tappes hutu tsiviilisikuid ja paigutades ümber ligi miljon inimest.

Sel hetkel pidi Habyarimana režiim näkku vaatama siseopositsioonile, kes leidis, et ta on RPFile liiga palju järele andnud. See tunne stimuleeris rahvuslasi, tõstes nende positsiooni rahva hulgas üldiselt. Pärast RPF-i rünnakuid 1993. kevadel väljendas isegi RPF-i vastu sõbralik osa hutu opositsioonist tunnet, et nad on reedetud ja sunnitud tagasi tõmbuma. Faustin Twagiramungu, opositsioonipartei MDR liider kritiseeris RPF-i olemast täpselt samasugune nagu Habyarimana partei, soovides lihtsalt kontrolli, mitte läbirääkimiste tulemusena saavutatud kokkulepet. Kuid isegi niisugusel juhul tagas RPF-i sõjaline edu veel järeleandmisi ning Arusha lepe ei olnud midagi muud kui Rinde riigipööre. Kui kokkulepped saanuks tegelikkuseks, saanuks RPF kokku viis valitsusekohta kahekümneühest, 11 kohta 70-st rahvuslikul üleminekuassambleel, mis asetanuks nad võrdsetesse oludesse valitseva MNRD-ga. See peegeldas sõjalist jõudu, mitte rahva toetust. Veel enam, edukad rünnakud Arusha läbirääkimiste ajal andsid RPF-le võimaluse nõuda, et nende esindatus armees tõstetaks 40 protsendilt 50 protsendile (nad saavutasid 50% esindatuse ohvitseride hulgas, kuid 40% esinduse ettepandud ühendarmees) (Kuperman, 2003; Collins, p 166).

USA läbirääkijad teadsid täpselt, et niisugusi mööndusi Habyarimana kaitsta ei saa, kuid nõudsid, et ta neid pakuks või riskiks “rahvusvahelise kogukonna” (st. USA) toetuse kaotamisega. Kui ta kaotaks “rahvusvahelise kogukonna”, siis ta kaotaks abi ja võiks kaotada sõja. See on võtmekoht: USA teadis, et ükski vahend ei olnud kindlam ajamaks karmid vastasseisud armees ja riigis paranoilisse sügavikku, kui sundida neid tingimustesse, mis lõid tegeliku riigipöördevõimaluse. RPF-i “katkematu nõue, et Habyarimana annaks neile üle Ruanda reaalse poliitilise ja sõjalise kontrolli” ei olnud eriti tasakaalus paari mööndusega nende poolt. Kui Habyarimana läinuks sellega kaasa, lõpetanuks ta kindlasti surnuna: nii tegi ta ainsat, mida sai ette võtta enda poliitilise säilimise nimel. Ta kirjutas alla, kuid tegi kõik, et vältida leppe elluviimist. Ta ühendas kõik hutu rahvuslikud voolud oma “Hutu Jõu” liitu ning – jätkuvate rünnakute valguses – suutis luua laia kõlapinnaga argumendi, et RPF-i jätkuv edu väljendas riigi hutu rahvakillule jätkuvat ohtu. (Seda ei saa taandada sureva režiimi propagandaks, see toimis, sest inimestel oli lihtne tõeks pidada, et just see ongi kaalul, palju kaugemale väiksesest ringist, kes plaanis genotsiidi ja hiljem osales selle elluviimises). Endise RPF ohvitseri Jean-Paul Mugabe sõnade kohaselt soovitas RPF samal ajal oma sõduritel Arusha lepet mitte tõsiselt võtta ning valmistuda “lõplikuks” kokkupõrkeks Ruanda valitsusega (Kuperman, 2003; Collins, p 167-171).

RPF-l ei olnud sel hetkel enam valikut, nagu ütleb Kuperman: “nad võinuks teha järeleandmisi oma nõudmistes võimule – näiteks lastes hetkel domineerival Hutu Jõu tiibadel valida üleminekuvalitsuse opositsiooniesindajad – lootes vältida massilist vägivalda tutsi tsiviilisikute vastu. Nad võisid ka valida karmi liini ja valmistuda sõjaliseks pealetungiks, et vallutada Ruanda. Nad valisid viimase.” Nende eskaleerumine ja õudused, mida nad kindlasti ellu viisid (eriti viimasel võimuhaaramisetapil) ainult suurendas ohtu hutu rahvakillu eksistentsile. Isegi kui genotsiid avalikustati, suhtusid nad “kättemaksu tutsi populatsioonile kui hinda saavutamaks” nende eesmärke “isegi, kui hind tõusis oodatust palju kõrgemaks”. Rinne tegi mõned hilinenud katsed võita enda poole neid, keda nad olid välja saatnud või halvasti kohelnud ning isegi üritasid korraldada mingit genotsiidi eeldatavate ohvrite enesekaitset. Kuid see oli teisejärguline. Nagu Kuperman väidab: “lahinguplaan oli tehtud vallutamaks riiki, mitte kaitsmaks tutsi tsiviilisikuid kättemaksuvägivalla eest”. Mässulised vältisid piirkondi, kus genotsiidi ellu viidi või kus inimesed olid suurimas ohus, kartes sõjakahjusid, mida nad kandma pidanuks. Selle asemel võideti ülekaalukalt kogu idapoolne maa, möödudes peaaegu kõigist võitlusüksustest ja võeti ära pealinn, kui hutu armee lagunes. Nad tõepoolest saavutasid oma eesmärgi, haarasid võimu – ehkki, loomulikult, kohutava hinnaga.

Taaskord väitmaks ilmset, rõhutades RPF-i vastutust oma otsuste eest, ei ole mul mingit kavatsust vabandada nende käitumisega välja Hutu Jõu tegevust, mis samuti viis ellu genotsiidi. Vastutus 80% Ruanda tutside hävitamise eest lasub kõigepealt ja peamiselt neil, kes nad seda plaanisid ja ellu viisid. Mitte miski ei kergenda Hutu Jõu vastutust. Kuid RPF-i roll oli purustav ja USA sekkumine nende poolel tegi selle veel väga palju purustavamaks. Põhjus nende halastamatuks käitumiseks kasvab välja nende elitistlikust sõjalisest tegevusest, mis püüdis, kohalike ja rahvusvaheliste jõududega liite sõlmides, kehtestada Ruandas vähemusvalitsust, sõltumata järelmeist tutsi kogukonnale. Faktiliselt täpselt see neil õnnestuski. Tulemusena sündinud režiim jätkas kasu saamist USA sõjalistest harjutustest ning temast sai USA ja Ühendkuningriigi lähimaid liitlasi Aafrika mandril, osales Kongo genotsiidses vägivallas ja represseerib vägivaldselt oponente. Kui Ruanda Patriootlik Rinne olnuks vabastusliikumine, midagi seesugust nagu püüdis olla varajane RANU, rahva huvidega südames, siis olnuks see näha nende strateegias, nende sõjataktikas, nende suhetes rahvahulkadega ja nende järgnevas valitsemisviisis. Seda ei olnud näha: nad ei olnud vabastusliikumine. Kui Ruandas polnuks “lääne” sekkumist, nagu tihti väidetakse, siis toonuks invasioonijärgne “kodusõda” arvatavasti kaasa märgatavalt vähem verevalamist. Tegelikult aset leidnud sekkumine ei suutnud kaugeltki olla tõhus vastumürk genotsiidile, nagu “lääne” sekkumist oletatakse olevat, see aitas genotsiidi sünnile kaasa.

1 “Etnose” kategooria nõuab peaaegu alati jutumärke. Antud juhtumil on see eriti problemaatiline, sest terminid “hutu”, “tutsi” ja “twa” olid ajalooliselt kergelt vahetatavad oma tähenduses ja kippusid koloniaalvõimu ajal omama “rassiliste” kategooriate varju. See mitmetähenduslikkus mõjutab muidugi tänapäeva. Mahmood Mamdani tuletab meelde: “üks teemasid, mida 1979 aastal Ugandas põgenike poolt asutatud Ruanda Liit Rahvuslikuks Ühtsuseks (RANU) aktiivselt arutas, oli see, kas erinevus bahutude ja batutside vahel oli klassierinevus või etnose erinevus”. (Mamdani, ‘From Conquest to Consent as the Basic of State Formation: Reflections on Rwanda, New Left Review, March-April 1996)

Originaal: http://leninology.blogspot.com/2009/07/rwanda-rpf-and-myth-of-non-intervention.html

Advertisements

Kommentaarid

1. riho - 15. august 2009

lisage kalendrisse ka see päev,sel teemal võiks mõni lugu olla-

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=25121469

2. analyytik - 1. september 2009

Teemaväline!

Mõni huviline võiks teha väikese loo Saksa liidumaade äsjastest valimistest.
Ausalt öelda tuli see idee, kuna mulle jäid need numbrid pisut segaseks. Ei lugenud nigu täpselt välja, et kui palju vasakpoolsed täpselt võitsid.
Ma siis mõtlesin, et järsku on keegi paremini kursis.

Mõned lood leidsin, aga maeitea… need numbrid ei olnud nagu päris üheselt mõistetavad kõik.

http://welections.wordpress.com/2009/08/13/election-preview-saarland-saxony-thuringia-2009/

http://www.bild.de/BILD/news/bild-english/world-news/2009/08/31/german-coalition-lottery-starts/cdu-suffers-in-saarland-thuringia-saxony-election.html

Eesti meedia on selle uudise suhtes muidugi pehmelt öeldes napisõnaline.

3. sirje - 1. september 2009

neil tulevad 27. septembril parlamendivalimised, eks siis ole põhjust kirjutada rohkem. liidumaade valimised toimuvad neil pea koguaeg, kuna noid liidumaid on palju.

üldinfona võiks ju mainida, et saksamaal läheb majandusliberaalidel kahtlaselt hästi ja seda kuna päriskole masu pole saksamaale veel kohale jõudnudki ja seepärast vasakpoolsete lootus kohti rohkem kui praegu saada, kipub vett vedama minema.

4. analyytik - 2. september 2009

to: Sirje

Jep! Vot tundus hoopis kuidagi nii, et Die Linke sai ikka igavese portsu hääli. Sellest ka siis minu ettepanek, et järsku saaks adekvaatse loo. Ma ise tõesti ei lugenud välja hästi neid asju ja mõtlesin siis, et järsku Sa näiteks oled kursis. Need lehed, mida ma vaatasin, seal olid nagu imelikult need numbrid. Aga järsku ma ei osanud täpselt aru saada.

Hüva. Seal olid siis kolmed valimised sedakorda (ega neid liidumaid nüüd NII palju kah pole): Saarland, Saxony, Thuringa. Ja seni oli neis siis CDU võimul justkui. Vähemalt oli neil kõige rohkem hääli… Eh.

2004 valimistel oli siis nii (vist) – CDU:
Saarland: 47,5%
Saxoni: 41,1%
Thuringa: 43%

Ja CDU hävis siis täiega – kui ma õigesti aru sain. See tähendab Saarimaal ja Tüüringis. Peale kümne prossa.

2009:
Saarland: 34,5%
Saxoni: 40,2%
Thuringa: 31,2%

OK! A kõige huvitavam on siis Die Linke rida

2009:
Saarland: 23,1%
Saxoni: 20,6%
Thuringa: 27,4%

See mis üllatas, oligi eelkõige Saarimaa, kuna seal ei saanud vasakpoolsed 2004 üldse kohti (PDS – 2,3%). Selle peale ma siis kirjutasingi, kuna ma oletasin, et Sa ehk tead, et milles asi. Et niisugune muutus.

Saksimaal sai Die Linke mõne prossa kaotust ja Tüüringis protsendikese plussi.

A siis Merkel oli mossis olnud ja Steinmeier oli rõõmus. Kusagil vähemalt kirjutas nii.

5. analyytik - 2. september 2009

!
2009:
Die Linke:
Saarland: 21,3%

Sorry.

6. sirje - 2. september 2009

saarlandis saab linke sellepärast nüüd palju hääli, et oskar lafontaine, kes kunagi oli sotsdemmides ja nüüd linkes, on sealt pärit ja kandideerib seal.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: