jump to navigation

Majandusteadlased ulmemaailmas 2. oktoober 2009

Posted by toimetus in majandus, tõlkelood.
trackback

“Globaalsed filosoofid” ütles Robert Heilbroner seesuguste tuntud majandusteadlaste  kohta nagu Adam Smith, Karl Marx, John Maynard Keynes ja Joseph Schumpeter. Tänapäevased turumajandusest rääkivad ökonomistid aga pole filosoofid, lisaks puudub neil ka haritus.

Kas kunagi varem on ajaloos leidunud tervet koolkonda professionaale, kes oleks nii suurejooneliselt eksinud? Pakun, et vast enne Kopernikut elanud astronoomid ja kosmoloogid ning seda samasuguse loogika alusel. Ka nemad mõtlesid välja tervikliku, sisemiste vastuoludeta teooriaterikka  süsteemi, mis kirjeldas universumit. Kuid nad eksisid – päike ja teised taevakehad ei tiirle tegelikult ümber maakera ja nende täiuslik kosmosemudel oli vaid iluasi. Nende pseudoteadust toetas ühes osas ka kõikevaldav usk. Usk, millest vabamõtlejad nagu Galileo omal riisikol kõrvale kaldusid.

Tänapäeva majandusteadlaste lugu on samasugune kui Kopernikuse-eelsete teadlaste oma. Neil on samuti oma elegantne süsteem, asi iseeneses ja omaenese ilus, nagu on väitnud Paul Krugman New York Timesist. See lihtsalt ei haaku reaalsusega. Kuid erinevalt Kopernikuse-eelsetest, kelle dogmade ümberlükkamine oli ohtlik vaid lükkajatele, kuid mitte otseselt suvalistele inimestele, on nende tänapäevaste ekvivalentide – majandusteadlaste – dogmad selgeks hädaohuks kõigi heaolule ning seega neetult lähedal igaühe isiklikule nahale.

Kaasaegsete majandusteadlaste probleem, või vähemalt selle tõupuhta turumajanduse liini esindajate probleem, keda seostatakse eelkõige Chicago Ülikooliga, ei olnud mitte ainult nende lihtviisiline suutmatus näha ette eelmise aasta rahandussüsteemi kollapsit.  Nad ei kujutatud ette niisugune kokkukukkumine on üldse võimalik, sest kõike riske oli ju võimalik matemaatiliste mudelitega välja arvutada ja need arvutused aitasid kõigele õiget hinda määrata.  Niisugusele usule toetus pankade igapäevane väärtpaberite hindamine, kus leiti hind igat tüüpi hüpoteekidele. Võimaldati osta ja vahetada täies kindluses, et seda tüüpi tehingud peegeldavad varade õiglast hinda ja nendega seotud riske.

Tegelikult ei peegeldanud. Ei peegeldanud nii kaua, kuni teooria majandusmullidest oli midagi  vaid lootusetute retro-keinisistide ja skeptikute tarbeks.  Peavoolu majandusteooriad, mille põhimõte oli, et kõik on korrektselt hinnatud, majandusmullide ideed ei tunnistanud.

Ainuke majandusteadlane, kes väljub praegusest kriisist kahjustamata ning isegi tõusnud mainega, on loomulikult Keynes. Iga suurriik, olenemata oma majanduslikust või poliitilisest süsteemist, jälgis langusega võitlemisel Keynesi retsepti: suurendada avalikku tarbimist, et täita eratarbimise langusest tekkinud auku.  See on põhjus, miks maailma majandus tundub kollapsist sammukese taganenud olevat ja miks need suurriigid, kes on kõige enam on kulutanud, eriti Hiina, tunduvad kõige kiiremini taastuvat.

Kuid Keynesi visioon pole majandusteadlastes veel end kinnistanud. Majandusteadlased on kui Galileo aegne katoliku kirik, kes ei soovinud oma kosmoloogiat muuta tühisel põhjusel, et faktid tõestasid nende eksimust. Kvantmeetodid pangahooneis ütlevad, et nende matemaatilises mudelis lihtsalt polnud piisavalt riskifaktoreid arvestatud. Kui need aga kord arvesse võetakse, siis paranduvad süsteemid ära ja  pangad võivad jätkata jälle kõige väärtpaberiteks muutmist (mida mõned neist juba teevad, olles näiteks loonud järelturu elukindlustuspoliisidele).

Niisuguse lähenemise probleemi käsitleb Robert Skidelsky oma uues kriisijärgsest majandusest rääkivas raamatus Keynes: The Return of the Master(Keynes: meistri tagasitulek):  inimkäitumist iseloomustab seda laadi ebakindlus, mida ei saa kirjeldada kvantifitseeritud mudelite abiga (Skidelsky on muuhulgas ka Keynes’i kolmeosalise biograafia autor). Psühholoogia mõjutab hindu sama palju kui ratsionaalne arvestus. Ehk, et riik peab end turgudel toimuva perioodilise hullumeelsuse vastu relvastama regulatsioonide ja sotsiaalsete kindlustustega, kuna hullumeelsus on ohuks turgudele niisamuti nagu see on ohuks teistele inimtegevustele.  On ohuks just täpselt seepärast, et turg on ka inimtegevus, mida ei saa taandada matemaatilistele konstruktsioonidele.

Kas tänapäeva majandusteadlased suudavad seda viimast mõtet kunagi tunnistada? 1970ndatel leidis Robert Lekachman irooniliselt, et kuna majandustudengid peavad matemaatikasse niivõrd palju panustama, et see sidus need emotsionaalselt ideega, et matemaatika seletab – lihtsal peab seletama – kogu universumi toimimist. Skidelsky soovitab tungivalt kraadiõppes lisaks makroökonoomikale ka ajalugu või psühholoogiat õppida, et noortele kvantifitseerijatele näidata inimloodud inistitutsioonide keerulisust.

Kui põhivoolu majandusteadus ei muutu, siis võib ta ühel hetkel seista silmitsi kõige hullema saatusega: turud pankrotistuvad. Mitu tudengit on nõus veetma terve oma elu arvutades välja maailma, mida pole olemas?

Originaal: Harold Meyerson. 30. september 2009. Economists for an Imaginary World. The Washington Post.

Advertisements

Kommentaarid

1. Jaak Vackermann - 14. oktoober 2009

Lugege: Kalev Jaik:”Kaks majandusteadust” (Pettus ja majandusteadus)- tagakaanelt ainult:” Terve inimkond on elanud kaks viimast sajandit tegelikult orjuses, oma ajaloo suurimas orjuses ning teda on rängalt petetud ja alt veetud. Üks osa sellest suurest pettusest ja altvedamisest on tänapäevane akadeemiline majandusteadus,mis osutub tegelikult pseudoteaduseks,ja selle pseudoteaduse põhimõtete järgi juhitud praktiline majandus kogu maailmas.Vaja on uut majandusteadust ja uut praktilist majandust, üldse uut ühiskonnakorraldust, kus puuduksid pettus,riisumine ja sabotaaž.” Seal avaldatu on üks mõtlemisainetest, mida võiks arendada kontekstis,et kus oleme ja kuhu tahame. Aga ilma vereta viisakaks jääda püüdes!

2. mina - 19. oktoober 2009

Mitte, et ma kaitseks domineerivaid/ lähiminevikus domineerinud paradigmasid, kuid majandusteaduslik mõtlemine on ikkagi määratult laiem kui mingi Keynes vs Friedman. See määratu ala, mida inglise keeli “heterodox economics” kutsutakse sisaldab endas küllalt palju (sh inter- ja transdistsiplinaarset), mis praeguse mainstriimi valeks tunnistamisel (majandusteadused ikka leiavad enda kohtumõistja olevat empiirikas) õilmitsema hakkavad.

Filosoofist rääkides: ma usun, et kõik inimteaduslikud distsipliinid (s.h. sots, hum, maj, vms) on iseenesest filosoofilised teadused – see ei tähenda, et nad iga kord oma genesist kusagile stoikude või Hume’ini peaksid vägistama. Kuid see on väga-väga teistsugune filosoofia, mistõttu ma ei pea etteheidet, et näiteks teoreetiline antropoloog ei tunne väga hästi filosoofia klassikat, eriti sisukaks.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: