jump to navigation

Potipõllunduse tagasitulek 25. mai 2010

Posted by toimetus in ideed, poliitika, roheline.
trackback

Autor: Roy Strider

Paljud kindlasti mäletavad, kuidas ENSV ajal vohasid saastav põllumajanduslik suurtootmine, riigivargus, vaikiv ajastu, aga täpselt samuti tasuta haridus, prii arstiabi ja potipõllumajandus. Kuid siis olid muidugi teised ajad ja mõtteviis oli samuti teine. Kas see nüüd oligi just see nõukogude inimese mõtteviis, aga teistsugune oli see ikka.

Siis ei oleks keegi kasvatanud oma söögikartuleid suures mustas prügikotis ja samamoodi ei meenu, et tol ajal oleks vanadest kummikutest või kalossidest tehtud lillepotte. Passiivmajadest ei teadnud kodanikud ööd ega mütsi ning keegi polnud kuulnud seemnepommidega ja roheliste granaatidega relvastatud geriljaaednikest.

Tänapäeval on kõik teisiti, välja arvatud riigivargus, mis kuulu järgi täpselt endistviisi edasi õilmitseb. Arenenud on ka potipõllumajandus ja viimastel aastatel torkame oma näppe mulda üha enam. Meie uues maailmas on muutunud ka inimeste söögiharjumused. Viimastel aastatel on uuringud näidanud leivateravilja nõudluse kasvu aeglustumist, kuid nõudlus liha järele seoses Hiina, India ja Venemaa tarbijate sissetulekute kasvuga on tõusnud.

Süües vihmametsa

Ühe kilo teravilja tootmiseks kulub umbes üks tonn vett. Ühe kilo loomaliha tootmiseks aga kümme tonni vett ja kaheksa kilo teravilja. Kilo liha söömine on võrdväärne 110 ruutmeetri vihmametsa hävitamisega.

Planeedi elanike jaoks tähendab see lihtsustatult, et suurriikide jõukuse kasv on vastupidi seni arvatud vabaturu isereguleerumisloogikale tõstnud esmaste toidukaupade hindu. Kuigi teatud kaupu on asutud senisest enam tarbima, on see asjaolu hindu tõstnud, mitte langetanud. Toidu kallinemist Eestis võib tunnistada igaüks, selle tervislikkust ja toiteväärtust on seevastu üha enam kahtluse alla seatud niivõrd, kuivõrd kasumijahil suurkorporatsioonid on üle võtnud kohaliku turu ning surnuks konkureerinud kohalikud tootjad.

Just suures osas odavat, ebatervislikku ja tihti teadmata päritolu toitu pakkuvate kettide tegevuse tõttu on meie omatootjate kohalik (öko)toidukaup nõnda kallis, et selle pidev ostmine käib enamikule eestimaalastele üle jõu.

Tarbimisühiskonna hädade, kahtlase toidu ja tühja kõhu vastu saab astuda igaüks väga lihtsate vahenditega. Võib ennustada, et eraviisiline istutamine ja külvamine ületab sel aastal Eestis suurelt varasemate aastate oma.

Istutamine ja rohenäplus on üha popimaks muutumas ka vanas Euroopas. Nii leidsin selgi kevadsuvel Austria jalgratturi Christiani kompostiauke kaevamast, puusepp Thomas Freiburgist pookis õunapuud ja ökoaednik Kimmy kõrvitsaaiast Kichlingsbergenis võiks kirjutada terve raamatu. Juba aastaid olen naasnud Euroopa-sõprade juurest üha uute seemnetega.

Näib, et peaaegu igaüks tuttavate seast, kel paariruutmeetrinegi maalapp käepärast, kasvatab midagi, mida süüa. Tõeline «päristoit» on ühtpidi odav, teisalt tõusva väärtusega. Ja mitte küll ainult seetõttu, on ka aasta läbi head, kuid kevaditi eriti väärtuslikud ühed lihtsad väikesed seemnepakikesed – üks paremaid, maagilisemaid ja odavamaid kinke, mida sõpradele jagada.

Igaüks Eestis sööb kartuleid, kuid vaid vähesed kasvatavad neid ise. Ent toitu saab kasvatada peaaegu kõikjal. Isekasvatatud toit on tervislikum ja toitvam, traditsioonilise peenramaa asemel võib seemekartulid «maha panna» vanadesse autorehvidesse. Just nimelt, mulla ja kompostiga täidetud ja kättesaadavale pinnasele küliliasetatud autorehvi sisse tuleb lihtsalt asetada seemnekartul, seejärel pannakse alumise rehvi peale samal moel teine ja täidetakse mullaga. Sõltuvalt sordist on kartulid valmis paari kuu möödudes, vanu rehve aga vedeleb kõikjal.

Kas teadsite, et ka porgandeid saab edukalt kasvatada konteinerites – kas või vanas katkises lapsepesuvannis? Porgandid ja sibulad on vähenõudlikud, kasutavad vähe kasvuruumi ja on igas köögis teretulnud külalised.

Muidugi tuleb oma hoolealuseid parajalt joota ning rohelise põllumehe ellu kuulub kompostikast – vastasel korral tulevad mängu väetised ja roheline pöördub punaseks. Lisaks toodab kodune kompostimine suure prügimäega võrreldes kolm korda vähem metaani.

Ideaalis oleks kasulik sattuda järgmisesse suletud ringi: kasvata oma toitu, tee seda nii säästlikult ja nutikalt nagu saad, tooda oma toidujääkidest komposti ning muuda muld nõnda veelgi enam toitutootvaks.

Geriljaaednikud Eestisse!

Kuid mida teevad Londoni või Pariisi linnainimesed, kel oma aialapikest pole? Eks sedasama, mida tallinlased või tartlasedki teha saaksid – Euroopa suurlinnades on levimas geriljaaiandus.

Küllap mäletavad paljud lugejad oma raksuskäimisi, kus naabri õunaaiast või mõne memmekese hernemaalt matti võetud. Raksuskäimine on varastamine ja seetõttu nõme, aga õunakrattide vastaspoolt esindavad geriljaaednikud on kasvamas üha tugevamaks piirideüleseks liikumiseks.

Lühidalt seisneb aianduspartisanide tegevus skvottijatega sarnaselt selles, et lagastatud, hüljatud või hoolitsemata avalik ruum võetakse luba küsimata uuesti kasutusele. Igaüks võib istutada tallatud ristmikuäärsele ilusaid lilli või panna tühermaale kasvama kaalikad ja oad. Gerilja­aednikud korrastavad ja täiendavad avalikku ruumi enamasti pimeduse varjus ning nende töö tulemus rikastab meid kõiki.

Paljud meist saavad olla aednikud, kuid igaüks võib olla geriljaaednik. Praegu kuum uudis Eesti sisepoliitikast, kus roheliste erakond tegi läbi huvitava muutuse ja sooritas oma liidrite kätega poliitilise enesetapu, ei tähenda roheluse kadumist meie ümber. Nõnda nagu poliitikas saab aktiivse kodanikuna osaleda ka parteideväliselt, pole maailma paremaks muutmisel roheluse loomiseks vaja kallist traktorit ja uhket mürgipritsi. Pole vaja olla maainimene ning pole vaja tingimata osaleda organiseeritud talgutel. Teinekord piisab killukese ilu loomiseks vaid kodus meisterdatud seemnepommist, mida hallnukrale maalapile heita.

Lihtsaimad seemnepommid valmivad töödeldud paberisse, munakarpidesse, tühjaksimetud kanamunadesse jne, nende valmistamisel ei seata fantaasiale piire, kuid sisu on sarnane: seemned, looduslik väetis, veidi vett.

Tõsi, partisanaednikud istutavad lilli ka kõnniteesillutise vahele ning maanteede telgjoontele tikitud aukudesse – lühidalt kõikjale, kus pidada sõda suundumuse vastu, mille tõttu avalikud kohad muudetakse betoon- ja asfaldikõrbeteks. «Miks ei ole avalikud kohad palju rohelisemad, kaunistatud taimedega, mis on ilusad ja/või maitsvad?» küsib isehakanud istutaja ja lööb labida mulda või kangi asfaldisse.

Lihaloomade ja linnukasvatuse tagajärjel tekib vähemalt 51 protsenti maailma kasvuhoonegaaside kogusest, räägib instituudi World Watch eelmisel aastal koostatud raport. Eestis tapetakse aastas vähemalt 450 000 siga,

67 000 veist, 4000 lammast, 2500 küülikut, 100 000 karuslooma ja 10 000 000 lindu. Üks taimetoitlane päästab aastas 95 looma elu lihtsalt taimetoitlaseks olemisega.

Igaüks saab jätta midagi tegemata ja samas teha midagi nii enda kui meie kõigi tervise ja elukvaliteedi heaks. Lihtsaim on jätta liha söömata ja istutada taimi, eriti selliseid taimi, mis tarbivad vähe vett, kuid toidavad hästi – näiteks ube.

Uuringud näitavad, et taimetoitlased elavad keskmiselt kuus kuni kümme aastat kauem kui lihasööjad ning on ligi kümme korda väiksema tõenäosusega ülekaalulised. Lisaks on poole madalam nende tõenäosus haigestuda südamehaigustesse ja vähki. Taimetoidust saame kätte kõik toitained, mida vajame, välja arvatud küllastunud rasvad, kolesterool ja jäägid.

Ja mida siis veel? Aias töötamine põletab keskmiselt 400 kalorit tunnis ning aitab püsida vormis. Töö taimedega on rahustav ja aitab hoida vaimset tervist, seega tuleks ka arstidel potipõllumajanduse laienemist ja alternatiivset aiandust toetada. «Hull aednik» ei ole hullumeelne.

Artikkel ilmus ka Postimehes, 24. 05. 2010

Advertisements

Kommentaarid

1. asd - 30. mai 2010

_Kilo liha söömine on võrdväärne 110 ruutmeetri vihmametsa hävitamisega_
kust selline väide?

järgmisena seome eestis toidukaupade kallinemise (kas ka võrdluses thi või mõne muu elukallidusse mõõdikuga?) üheselt suurkorporatsioonidega.

_Lihaloomade ja linnukasvatuse tagajärjel tekib vähemalt 51 protsenti maailma kasvuhoonegaaside kogusest, räägib instituudi World Watch eelmisel aastal koostatud raport._
faktivead.

_Uuringud näitavad, et taimetoitlased elavad keskmiselt kuus kuni kümme aastat kauem kui lihasööjad ning on ligi kümme korda väiksema tõenäosusega ülekaalulised. Lisaks on poole madalam nende tõenäosus haigestuda südamehaigustesse ja vähki. Taimetoidust saame kätte kõik toitained, mida vajame, välja arvatud küllastunud rasvad, kolesterool ja jäägid._
osa sellest sisaldab faktivigu.

vahva lihtsustatud maailmapilt ja sihitu paika mittepidavatel faktidel põhinev lahmimine.

2. ivar - 31. mai 2010

aga minule lihtsustatud maailmapilt meeldib. Isegi kui mõne protsendiga ja mitte põhimõtteliselt eksida :)

3. mikk - 4. juuni 2010

_Kilo liha söömine on võrdväärne 110 ruutmeetri vihmametsa hävitamisega_
Kui see väide tõsi on, siis peaks igal aastal hävima oma 30 miljonit ruutkilomeetrit vihmametsa, tegelikult on maakeral vihmametsa vist 10-15 miljonit km2…
Aga keda need faktid huvitavad, eks ole…

4. Oudekki - 4. juuni 2010

Mikk, mina olen seda küll ülekantud tähenduses mõistnud, mitte otseses… :)

5. Mikk - 7. juuni 2010

See lugu räägib numbritest, viitab raportitele, uurimustele…kas kõik on ülekantud tähenduses?

Ja mis ülds eon ülekantud tähendus? Miks mitte otse välja öelda: need väited on valed, selles loos on palju valetamist.

6. Oudekki - 7. juuni 2010

Mina, lihasööja, mõistsin seda nii, et autori järgi teeb inimene kilo liha süües planeedile sama suurt kahju, nagu ta teeks siis, kui ta hävitaks 110 ruutmeetri vihmametsa. Mitte, et kilo liha tootmiseks tarbitakse otseselt 110 ruutmeetrit vihmametsa.


Sorry comments are closed for this entry

%d bloggers like this: