jump to navigation

Hipidel oli õigus! 11. märts 2009

Posted by toimetus in ajalugu, roheline, tõlkelood.
comments closed

Kirjutas: Mark Morford

Ökoloogilised majad? Orgaaniline toit? Loodus on hea? On aeg nendele vanadele sõlmbatika tehnikas värvitud rõivaste kandjate suhtes veidi lugupidamist üles näidata.

Lase edasi! Ütle, milline on sinu liikumine! Nimeta midagi head ja positiivset ja keskkonnasõbralikku ja ökoloogilist, mis toimub just praegu uuesti “roheliseks muutuvas” Ameerikas ning ära ütle, et Texases on vaja rohkem relvi või et naistel peaks olema vähem reproduktiivsusega seonduvaid valikuid või et see lõputu jälkus, mis (veel …)

Ida-Euroopa kuristiku serval 3. märts 2009

Posted by toimetus in ajalugu, Euroopa, kapitalism, majandus, tõlkelood.
comments closed

idaeuroopa20 aastat kestnud karmide neoliberaalsete reformide pärand
Kirjutas: Michael Werbowski

Kakskümmend aastat pärast Berliini müüri langemist näeme me “uues” Euroopas natsionalismi, ksenofoobiat ja paremtiiva ekstremismi tõusu. Regiooni ajalooliselt painanud kummitused on uuesti tagasi, aga miks just preagu? (veel …)

Sotsialism ei ole neljatäheline sõna 10. veebruar 2009

Posted by toimetus in ajalugu, ideed, tõlkelood.
comments closed

Kirjutas: Michael Fox

Niisuguses mõttemallis on süüdi viiskümmend aastat kestnud raevukad ja vastikud desinformatsioonikampaaniad, mida on korraldanud nii valitsus kui ka valitsust toetavad ja oma ärihuvide eest võitlevad rühmitused. Kõigepealt pangem ükskord lõplikult paika – nende jaoks, kelle puhul paistab, et nad on võimaldanud domineerival meemil sügavale oma teadvusesse (veel …)

Ameerika imperialismi lõpp 6. veebruar 2009

Posted by toimetus in ajalugu, Ameerika, tõlkelood.
comments closed
Suzanne Berry

joonistas: Suzanne Berry

Kirjutas: David Michael Green

George Bushi kingitus maailmale

George W. Bush oli kahtlemata halvim USA president riigi kahe ja veerand sajandi pikkuse eksisteerimise jooksul.

Lõppude lõpuks ei teinud ju James Buchanan, eelmine pretendent sellele tiitlile, lihtsalt mitte midagi, siis kui Lõuna lahku lõi. Hah! Sa pead tegema palju rohkem, Jimmy, kui tahad seda krooni kanda! (veel …)

Kapitalism kui ennasthävitav süsteem 3. veebruar 2009

Posted by toimetus in ajalugu, Ameerika, diskrimineerimine, kapitalism, tõlkelood.
comments closed
www.worldbulletin.net

Ellujäämisvõitlus? Pilt: http://www.worldbulletin.net

Kirjutas: Michael Parenti
Apokalüpsis

Pärast kommunistlike valitsuste langemist Ida-Euroopas on kapitalism teinud võidukäiku kui alistamatu süsteem, mis toob majandusliku õitsengu ja demokraatia, kui süsteem, mis jääb valitsema kuni ajaloo lõpuni.

Ometi on praegune majanduskriis veennud ka kõige prominentsemaid vabaturu pooldajaid, et midagi on tõsiselt viltu. Kui tõtt rääkida, siis pole kapitalism siiani kohanenud mitmete ajalooliste jõududega, mis talle lõputult tüli tekitavad: demokraatia, heaolu ja (veel …)

Ladina-Ameerika ja USA 19. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Aafrika, Aasia, ajalugu, Ameerika, Euroopa, kapitalism, Lähis-Ida, majandus, Okeaania, poliitika, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Raamat

Kolmanda maailma fašism

Kirjutas: Hans Bennett

Kauaaegne aktivist ja raamatute autor Edward S. Herman andis intervjuu Philadelphias 26. detsembril, 2008. Intervjuus arutleb Herman milline on ajalooliselt olnud USA mõju Ladina-Ameerikas ning vaatleb seda kontekstis, mida ta nimetab USA anti-demokraatlikuks poliitikaks kõikjal globaalses lõunas ja mis on kavandatud eesmärgiga luua soodne investeerimiskliima USA korporatsioonidele. Ta esitab küsimuse, kuidas on asjad tänapäeval muutunud, seoses Venezuela populaarse presidendi Hugo Chaveze (veel …)

USA Kuuba poliitika: 50 aastat ebaõnnestumist 12. jaanuar 2009

Posted by toimetus in ajalugu, Ameerika, poliitika, tõlkelood.
Tags:
comments closed
media.rd.com

Fidel Castro. Pilt: media.rd.com

Kirjutas: Eugene Robinson

See oli 1. jaanuaril 1959, umbes kell kolm öösel, kui Kuuba diktaator Fulgencio Batista lennuväljale lipsas ja oma saareriigist põgenes, kahmates kaasa nii palju röövsaaki kui tema lennuk kanda jõudis. Mõned tunnid hiljem astus hulljulge noor mees, kelle partisaniüksused olid suurest vähemusest hoolimata Batista armeed võitnud, maa (veel …)

Sarkozy pelgab, et Euroopas kummitab 1968 aasta tont 31. detsember 2008

Posted by toimetus in ajalugu, Euroopa, haridus, kodanikeühiskond, meeleavaldused, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Ksiazek, U.S. News.

Sarkozy esimene valitsusaasta. Foto: Jean-Philippe Ksiazek, U.S. News.

See Leigh Phillipsi lugu Sarkozy fears spectre of 1968 haunting Europe ilmus EUobserveris 23. detsembril 2008.

Ajal, mil erinevates riikides üle kogu mandri lahvatavad üheaegselt hajusad, kuid omavahel seotud sõjakad noorteprotestid, otsustas Prantsusmaa president Nicholas Sarkozy võtta tagasi kaks vaidlusi põhjustanud siseriiklikku seaduseelnõu, peljates, et mööda Euroopat käib ringi tont – 1968. aasta tont. (veel …)

Palestiina: igavene nutumüür 13. juuli 2008

Posted by Manjana in ajalugu, diskrimineerimine, II MS, Lähis-Ida, valimised.
comments closed
Kätest kinni

Palestiinlaste liider Mahmoud Abbas, Sarkozy ja Iisraeli peaminister Ehud Olmert (Foto postimehest)

Sissejuhatuseks tahaks öelda, et antud jutu kirjutasin vasakpoolsete parteide ühenduse NELF koosoleku protokolli järgi. Koosolek toimus selle aasta juunis Küprosel ja sellel osales ka Palestiinas oleva sotsialistide partei , Palestinian People’s Party, juhatuse liige. Palestiina probleem on vasakpoolsete huviorbiidis olnud pikemat aega ning antud jutus on kilde erinevate inimeste sõnavõttudest.

Hetkel elab Palestiina territooriumil Gazas ja Läänekaldal kokku 4 miljonit inimest. Palestiina piirkonnad on Iisraelile vajalikud ka seal asuvate veereservide pärast: 85% neist kasutab Iisrael ja 15% Palestiina. Ka kurikuulsa müüri üks funktsioone on kaitsa veereserve Iisraeli tarbeks. Kontroll vee üle annab Iisaraelile ka võime kontrollida Palestiinat ja neid vajadusel ilma veeta jätta. Praegune olukord Gazas on ebainimlik.

Hamas sai Gazas võimule peale 2007 aasta valimisi. Vaatlejate hinnangul oli tegemist demokraatlike valimistega.

Läbirääkimised Iisraeli valitsusega algasid pool aastat tagasi, kuid pole erilisi tulemusi saavutanud. Palestiinlaste pilgu läbi soovib Iisrael nende läbirääkimistega saavutada vaid positiivset rahvusvahelist tähelepanu, aga mitte otseseid tulemusi. Iisraeli peamine positsioon on, et Jeruusalem on nende pealinn ja praegune Palestiina territooriumi jaotus peaks jääma samasuguseks. Palestiina on valmis tunnustama Iisraeli piire sellistena, nagu need olid 1967. aastal ning, et Iisrael tunnustaks Palestiina riiki.

Õiguslik-poliitilisest taustast

1947 aastal võttis ÜRO assamblee vastu otsuse 181, milles seisis, et hakatakse ülesse ehitama nii Iisraeli kui Palestiina riiki. Kuid tegelikkuses rajati peamiselt Iisraeli.

Praegu on Euroopa Liidus käsil Vahemere Liidu asutamine ning sellele soovitakse üle anda ka vastava regiooni probleemide lahendamine, kuid on karta, et Palestiina probleem võib teiste kõrval marginaalseks osutuda. Liidu ühe initsiaatori, Prantsusmaa huvides on küll Euroopa Liidu ja araabiamaailma vahel paremaid majanduslikke suhteid arendada, kuid sealjuures võiksid araablased Palestiina pigem unustada. 

Palestiinlased leiavad, et EL on Palestiina probleemi arutelus mänginud efektiivset poliitilist rolli, kuid Iisraeli meediapropaganda on vähemalt sama efektiivne. Palestiina ei suuda võistelda rahvusvahelise info andmises Iisraeliga. Euroopa Parlamendi delegatsioon on kohtunud Iisraeli valitsusega ning nõudnud neilt poliitilise võimu ülekasutamise lõpetamist. Palestiinlased sooviksid, et rahvusvaheline üldsus pööraks olukorrale piisavalt tähelepanu, et ei toimuks sõjalisi rünnakuid Gaza vastu.

NELFi koosolekul osalenud Saksa parlamendisaadik rääkis, et Palestiina probleemist on Saksa parlamendis juttu olnud ning oluliseks peetakse erapooletust mõlema osapoole suhtes, kuigi on kindel, et Iisraeli intervensioon Palestiina aladel on õigusrikkumine ning oluline oleks kokku leppida 1967 aastal kehtinud piirides.

Palestiinlased leiavad, et oleks oluline, kui Palestiina probleemi kohta oleks võimalik ÜROs resolutsioon koostada. Juhul kui Palestiina ja Iisraeli vahelise probleemi lahendamisega tegeleb vaid USA, on karta, et nemad kaitsevad vaid Iisraeli huvisid. Palestiinlased sooviksid läbirääkimisi kahe riigi vahel jätkata, kuid nad sooviksid ka mingeid tulemusi, mitte vaid igikestvaid rääkimisi ja praeguse olukorra jätkumist.

Pikemalt loe inglise vikist:
Israeli-Palestinian conflict
History of the Israeli-Palestinian conflict
Positions on Jerusalem

PS! Kirjutasin jutu laupäeval ja pühapäeval oli postimehes selline uudis: Sarkozy hakkas Lähis-Ida rahutoojaks

Kui kodu kaob 16. juuni 2008

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa.
comments closed

VaesusKuigi minu vanaonu oli küüditatute hulgas – tema tuli küll jälle Eestisse tagasi ja ei kandnud viha isegi mitte selle naabrimehe peale, kes olevat tema peale kaevanud – ei suutnud ma laupäeval mingisugustele mäletame-küüditamist üritustele minna.

Sellepärast ei suutnud, et võimul olev valitsus tegeleb mainitud sündmuse politiseerimisega, IRL ja Reformierakond kaklevad selle nimel, kummad sündmust paremini mäletavad. Eesti poliitiline eliit teeb küüditamisega seda, mida Itaalia kommunistlik partei tegi Resistenzaga, ehk matab mälestuse seda “ülistades” ehk siis antud juhul rõhutatult leinates ja oma poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt kirjeldades. Nii kipubki aina enam ja enam küüditamisdiskursuses muutuma juhtivaks mõte või eeldus, et “küüditamine oli vale, sest seda tehti eestlastega” – kui tuleb juttu türgi rahvuslastest, kes armeenlasi kõrbe surema saatsid, siis hakkavad needsamad inimesed järsku türklaste teguviisile õigustusi leidma (nad tegid seda rahvusriigi nimel!), rääkimata sellest, et nii mõnedki, kes küüditamistähtpäevadel demonstratiivselt leinamas käivad, istuvad koju jõudes arvuti taha ja hakkavad teatud foorumites arutlema, kuidas ikka paremini venelasi Eestist välja saata.

Mida rohkem viimaseid on, seda rohkem ongi küüditamisõudused maha maetud, seda enam me unustame, et meetod “pole rahvast, pole probleemi” ei tohiks olla poliitiliste vaidluste lahendamise meetodiks. Meie enda ajalugu – lähiajalugu – demonstreerib meile julma vägivalda, mille ohvriks on olnud meie enda eellased, sugulased, mõnedel on omaenda rasked kogemused. Küüditamist tuleb mäletada juba seepärast, et teada “vägivald on vale valik” – me oleme selle tee ise läbi käinud ja me rohkem ei taha. Kui meil on vaja ühises tegutsemisviisis kokku leppida, siis poliitiliste vastastega räägitakse, mitte ei saadeta neid maalt välja või ei süüdistata ühistegevuse reeturluses, nii nagu mitmed Eesti poliitikud on eile ja täna iirlaste vaba tahte avalduse kohta leidnud. Aga peale veenmise ka ratsionaalsete argumentide meil muid valikuid ei ole, sest me teame ise, milline tunne on jääda “suure karvase kaikaga” meetodi ohvriks, seega võiksime ise mitte kaika järele sirutada.

Küüditamine peaks meile veel andma emotsionaalse mõistmise, kui valus on see, kui sa pead, vastu oma tahtmist, lahkuma paigast, mida sa tahaksid koduks nimetada: isegi siis, kui sa saad uues paigas hakkama. Seepärast ma imestan iga kord, kui kuulen eestlasi hõikamas “kui sulle valitsuse otsus ei meeldi, mine siis minema”. Kui me kujundame oma poliitikat nii, et mõnedele inimestele muutub see koht, mida nad armastavad, elamiskõlbmatuks ja nad peavad ellujäämise nimel sealt lahkuma, süda tilkumas verd, kas see on moraalselt kuidagi parem, kui inimeste keset ööd vägisi loomavankrisse toppimine? See, kui inimene lahkub mingist kohast oma vabal valikul, kuigi ta saaks seal hakkama või seepärast, et mõned inimesed armastavad uusi kohti rohkem kui neid, kus nad on sündinud, ei õigusta seda, et ühiskond peaks sundima mingeid inimesi lahkuma sealt, kuhu nad tunnevad ennast kuuluvat (lihtsalt seetõttu, et usk on vale, poliitiline vaade vale, emakeel vale või raha liiga palju). Me oleme kõik inimesed ja seetõttu tuleb meil leida üksteisega suhtlemiseks inimlikke lahendusi. Küüditamine pole õigustus välistavaks rahvusluseks, sest see teeb uue küüditamise õigustatuks.

Ärme unustame, et küüditamine oli kuritegu inimeste vastu. Igaühe. Punkt.

14. juunit tähistasin mina Juhan Viidingu luuletuse lugemisega:

Vapustus
Kes? Johan.
Mis? Jalutas.
Millal? 1995. a jaanuaris.
Kus? Tallinna südalinnas.
Ja nägi kiviseinal valimiseelset müürilehte, millel seisis: “Eesti eestlastele!”
Johan võpatas, tardus paigale, vaatas üksisilmi ja tundis, et kaotab teadvuse või tasakaalu või mõlemad.
Kujutluspilditormis polnud võimalik orienteeruda, Johan kaotas aja- ja kohataju. (Ta nägi teisi aegu ja kohti, ammuseid – aga siin.)
Ja siis, murdosasekundi möödudes tundis ta, et peab pakkima kohvri, kui veel jõuab, ja lahkuma.
Järgmisel hetkel suutis ta meenutada, et kuulub ise samasse rahvusse, kes kõneleb keeles, milles silt seinal ja see kiri siin.
Seejärel kahtles Johan, kas ta ikka kuulub rahvuse hulka, kelle sekka ta seni oli teadnud end kuuluvat.
Edasi mõtles ta: kui mina lähen, kuhu jäävad või lähevad siis Maria, Jüri, Joosep, Hanna, Andres, Mihhail, Debora, Cornelius, Anna ja teised?
Ta küsis. “Vastu oma saatusele” – vastati.

Skinhead ja neonats 5. mai 2008

Posted by toimetus in ajalugu, Euroopa, rahvuslus või natsism?, teised autorid.
comments closed

SkinheadAitamaks kaasa piknikuaruteludele, avaldame sel nädalal kirjutisi neofašismist/neonatsismist, vägivallatust protestist ja rahuliikumistest. Kui soovid kaasa aidata, anna teada oudekki-at-gmail.com! Tänase loo autoriks on Andres, kes oma perekonnanime jättis meie teada.

Kuigi paremäärmuslus ei oma Eesti “kabinetipoliitikas” nii suurt mõjuvõimu kui mõnes teises riigis, eksisteerib see murettekitav nähtus ka siinmail. Eesti ainus selgelt äärmusparempoolne erakond – Iseseisvuspartei – pole siiani midagi suuremat saavutanud, mis, arvestades üldsuse hoiakuid vähemuste suhtes, on mõneti üllatav. Iseseisvuspartei juhtkond koosneb suuresti inimestest, kelle nimed tavainimesele midagi ei ütle, kuid kui lähemalt uurida võib ära tunda nii mõnegi kogenenud aaria-sõdalase. Võtame näiteks keelatud luulekogu “88” autori või Eesti kuulsaima r.a.c bändi PWA (preserve white aryans) laulja: mõlema mehe vaated (ja välimus) viitavad sellele, et tegu on neonatsidega, inimestega, kes Eesti paremäärmuslust elus hoiavad.

Skinheadide subkultuur sai alguse 60-ndate Inglismaal. Siis oli tegu töölisklassi kuuluvate noortega, kelle peamisteks tunnusteks oli lühikesed juuksed. Poliitika ei olnud põhiline, algul oli suur enamus skinheade apolitiilised, ning peamiselt oldi uhked just klassikuuluvuse üle. Mainitud subkultuuri ei saanud kuidagi rassiliselt piirata, skinheadide hulgas oli nii britte kui ka näiteks Jamaica immigrante. Tööpoliitika, mis soosis immigrantide palkamist madala palga eest, pani paljud “skinnid” töölisklassi probleemides süüdistama just immigrante. 60-ndate lõpus loodi Briti üks kuulsamaid natsionalistlikke liikumisi National Front, mis muutus kunagiste apoliitiliste noorte seas aina populaarsemaks. Rassimivastased skinheadid lõid peagi liikumise SHARP (skinheads against racial predjudice), ning üheksakümnedate alguses New Yorkis ka vasakpoolseid skinheade ühendava liikumise RASH (red anarchist skinheads).

Kuna 70-ndatel hakkas ühe enam kõneainet pakkuma NF-i ja Briti Liikumisse kuulunud skinheadide rassistlikud rünnakud immigrantide vastu, hakkas meedia ja üldsus paratamatult skinheadide ja neonatside vahele võrdusmärki tõmbama. Tänase Eesti kontekstis see nii vale polegi, sest Eestis elavad skinheadi välimusega noored on enamasti paremäärmuslike vaadetega. Iseseisvusparteisse kuuluvad “veteranid” pole, aga kaugeltki mitte kõige ohtlikumad. Palju suuremaks probleemiks on veidi nooremad ja vägivaldsemad natsiskinheadid. Kui neofašism veel ise piisavalt absurdne ei tundu, on eriti kummaline kuidas siinsed noored “aaria rassi sõdalased” omakorda jagunevad erinevatesse rühmitustesse. Nimelt tuleb vahet teha Eesti ja Vene päritolu natsiskinnidel, kellest viimased jälle omakorda Eesti ja Suur-Vene patriootideks jagunevad.

Suurimaid probleeme on tekitanud just viimased. Mitmel korral on eluohtlikult rünnatud vasakpoolseid noori, samuti on nende koduuste taha “visiite” tehtud ning erinevaid üritusi saboteerida üritatud. Eesti päritolu neonatside suurimateks “saavutusteks” on ilmselt gay-pride paraadi ajal osavõtjate suunas loobitavad solvangud ning katsed oma “jõudu” ka tugevamini demonstreerida. Näiteks aastal 2006. toimunud pride-l rünnati selja tagant paraadist osavõtnud tütarlapsi. Õnneks on need eri päritolu, kuid samu ideaale jagavad inimesed just nende samade ideaalide pärast omavahel vaenujalal ja koostöö paistab vähemalt hetkel võimatu.

Vaatamata mitmetele rünnakutele eitavad Eesti politsei ja valitsus paremäärmuslaste probleemi ning avalikkuse ees seda teemat paraku eriti ei puudutata: ilmselt liiga hell teema, ega ei sa ju idanaabri kuuldes tunnistada, et “jah, meil tõesti on ka fašiste”.

Kui kiigata meie naabrite poole, siis Soomes jäid probleemid neonatsidega 90-ndatesse. Rootsis on seevastu paremäärmuslus siiani probleemiks. Igaastane Salemi marss ja Nationaldag on aastaid olnud Põhja-Euroopa suurimateks neofašistide kogunemiskohtadeks. Tänu kohalikule antifa liikumisele (erineb peavoolu antifašismist selle poolest, et kasutatakse vägivalda) on natside rünnakud Rootsis küll vähenenud, kuid lõplik lahendus on veel kaugel. Rootsist veel suuremad probleemid vaevad Venemaad, kus natsiskinheadid on viimaste aastate jooksul tapnud kümneid immigrante ning nende õiguste eest võitlevaid antifašiste. Võimude suhtumine neonatsidesse on probleemne, sest enamiks rassistlikke rünnakuid käsitletakse lihtsalt huligaansusena.

Kahjuks tundub hetkel, et vastupidiselt Rootsile ja Soomele, kus neonatsi probleem on lahenemas või peaaegu lahendatud, on Eestis paremäärmuslus tõusuteel. Eesti ühiskonna üldist ebatolerantsust arvestades pole ka ime, et 15-aastased poisid pead kiilaks ajavad, jopele Eesti lipu õmblevad ning aaria rassi eest “võitlema” asuvad. Paremäärmusluse peatamine on keeruline, sest neonatside meetodeid arvestades on ka antifašistidel tihti keeruline patsifistlikeks jääda. Samas jääb ka ainult antifa liikumisest väheks kui terve ühiskond fašismi tolereerivalt suhtub ja nii pidevalt tänavale uusi vägivaldseid neofašiste toodab.

Vabadussõda või kodusõda? 13. aprill 2008

Posted by Manjana in ajalugu.
comments closed

90 aastatSel aastal tähistab Eesti Vabariik oma 90 sünnipäeva ja tolle päevaga seonduv Eesti Vabadussõda on paljudele eestlastele oluline sündmus. Noid aegu on ajaloolased erinevatel aegadel tõlgendanud nii, nagu see neile parasjagu on sobiv tundunud ja minu tagasihoidlik arvamus on, et hoolimata filmidest ja raamatutest, mis sellest ajastust on kirjutanud, on paljud asjad jätkuvalt ebaselged ja tihtipeale varjutatud poliitiliste tunnetega, mis ei lase kõike objektiivselt analüüsida.

Mida kaugemale need sündmused jäävad, seda kergemini peaks olema võimalik toda ajastut lahata. Just seepärast on mul plaan siinse postitusega tuua üks pilt Vabadussõja algusest. Nagu teada, peetakse vabadussõja esimeseks lahinguks Narva lahingut 1918 aasta lõpus. Miksike,  kus peaks olema info, mida lastele koolis õpetatakse, ütleb selle lahingu kohta nii: 22. novembril ründas Nõukogude Venemaa esimest korda Narvat, kuid rünnaku tõrjusid lahkuvad Saksa väed. 28. novembril ründas Punavägi uuesti Narvat ning järgmisel päeval kuulutati välja sundmobilisatsioon kogu riigis … 28. novembri õhtuks olid Narva kaitsjad sissepiiramisohus ning Viru rinde juhataja kindral A. Tõnisson andis käsu Narva maha jätta.

Mulle meeldib lugeda vanu ajalehti ja juhuslikult ajalehti uurides sattusin ajalehele “Waba Maa”, kus on kirjeldus tollest Narva lahingust. Päris põhjalik ülevaade, kuigi ka mitte just eriti neutraalne. Täiesti külmalt suhtutakse sellesse, et suurem osa inimesi, keda seal vaenlaseks nimetatakse, olid tegelikult eestlased. Vaenlased olid nad aga sellepärast, et nad olid kommunistid. Rõõm umbes 600 Viljandi kommunisti tapmise üle, täitis meedia õnnetundega?! Ehk siis võib öelda, et Vabadussõja esimene lahing toimus sakslaste ja eestlaste (kommunistide) vahel. Meie uuest ajalootõlgendusest võib välja lugeda, et eestlase jaoks on pea alati olnud vaenlane teine eestlane, eriti kui too teine eestlane on kommunist. Pole siis eriti imestada, et praeguseks hetkeks kommuniste meil enam eriti ei leidu, sest nende tapmine kõlab kui püha üritus.

Aga nüüd see vanaaegne kirjeldus Narva lahingust, mis pärit 5. detsembri 1918 . aasta ajalehe “Waba Maa” teiselt ja kolmandalt leheküljelt. Võimalik, et mingid kohanimed on tänapäeval teistsugused. Keelt ei ole tänapäevastatud.

Waba Maa 5. detsember 1918, lk 2, 3
4.detsembril
22. novembril ilmusid traattõkete ette, mis Peterburi pool Narova jõge (Joalast kuni Popovka külani) poolringis ümber Narova käivad, vähemad enamlaste salgad linna sisselaskmist nõudes. Sakslased avasid tuleandmise. Traattõkete juurde jäi kümmekond surnut ja haavatut maha, võeti mõned vangid ja 2 kuulipildujat. Pealetungimine oli tagasi löödud. Katse vähemate jõududega läbi murda läks nurja. Järgmisest päevast peale hakkas Narva iga päev teateid tulema, et enamlased Jamburgi maanteel vägesid koguvad. Nii kestis see viis päeva.
27. nov. peale lõunat tulid juba kindlad sõnumeid, et lähemate tundide jooksul suuremat pealetungimist oodata on. Sakslaste keskel oli iseäralist loidu olekut märgata. Kaitse Liit oli nõrk, et terve väerinna kaitsmist oma peale võtta. Veel selsamal õhtul tuli Viljandi kommunistiline polk, nagu kõneldakse, tuntud Sihveri juhatusel, Vjaski küla lähedal (umbes 12 versta üleval pool Narva linna) üle jõe.
Ületulekut kergendas asjaolu, et venelased siia omal ajal ajutised puusillad olid ehitanud, mis tervelt oma kohtadel seisid. Vjasti all ületulnud vägesid võis 5-6 roodu olla, umbes 600 meest. Ööpimedus ja suured Kulgu metsad varjasid liikumist. Enamlased pugesid Narvat kaitsvate vägede parema tiiva selja taha. Järgmiseks hommikuks (28. november) oli viljandi kommunistlise polgu eessalgad juba Paemurru külani tunginud. Vaenlane ei olnud Narvast siia poole tulevast raudteest enam kuigi kaugel.

Samal hommikul kell 6 avas vaenlane 3 ½ tollistest väljasuurtükkidest tuleandmise linna peale. Kuulu järele juhatanud Anveldi tuleandmist, kes hiljuti suurtükiväe kooli lõpetas. Granadid kukkusid tihedalt, iseäranis Ivani poole peale, kus pool Peterburi uulitsast maha on põlenud. Tuletõrjujad ei saanud abiks minna, vaenlase tuli tõrjus nad üle silla kesklinna tagasi. Sakslased vastasid elavalt. Muu seas tehti viimaste poolt Popovka küla, linna külje all, kuhu enamlased endid koguma hakkasid, peaaegu tervelt maa tasa. Nagu arvata, oli vastastel nõu siin lootsikutega üle tulles meie pahemale tiivale selja taha pugeda. Ka Kulgu metsadest välja tulnud enamlaste salgad võeti sakslaste poolt kuulipildujate tule alla.

Vastuseks selle peale hakati meie omadele Krenholmi kasarmute akendest selja tagant tuld andma, üks saksa soldat sai äraandliku kuuli läbi surma. Saksa kuulipildujate tuli, mida Kaitse Liit ägeda püssitulega toetas, tegi tugevat hävitustööd. Vangid tõendavad, et ületulnud Viljandi polgu osad peaaegu täieste ära on hävitatud, teiste seas olevat ka Sihver surma saanud. Enamlaste salgad jooksid segaduses laiali.

Võit paremal tiival ei suutnud enam seisukorda päästa. Kell 11 tuli teade, et vaenlane Jõesuus dessanti teeb. Sakslased olid samal hommikul oma patareid Jõesuust ära toonud. Enamlaste miinipaadid pääsesid ilma suurema jõupingutuseta silda, kus nad madruseid maale hakkasid saatma.

Dessanditegemisest kaitses ristlejatüüpusline suurem sõjalaev, vist „Aurora”, mida paar päeva enne seda ka Vaivara lahes ristlemas oli nähtud. Narva vägede pahemat tiiva ähvardas tõsine hädaoht. Jõesuus maale tulnud salgad lähenesid üle Ovi küla Peeterristi kirikule, mis Tallinna maanteel. Seisukord läks järjest tõsisemaks. Kell 2 lõpetasid sakslased tuleandmise, hobused rakendati suurtükkidele ette. Raudteesild ja hobuste sild linna vahel, mis kaks päeva tagasi sakslaste poolt ära oli mineeritud, lasti õhku. Umbes 8-10 miljoniline varandus lendas vastu taevast, raudteeühendus Venemaaga oli pikemaks ajaks katkestatud. Selle järele tõmmasid enamlased oma patareid linnale lähemale, nüüd sadasid kuulid ka siia poole jõge. Sakslased olid ära läinud, Kaitse Liit ei jõudnud tervet väerinda oma käes hoida. Anti käsk taganemiseks. Umbes kolm tundi peale sakslasi, kell 5 p.l. lahkusid Eesti väeosad linnast, ühes nendega tulid ka ametlised asutused ja viimased haritud jõud Narvast ära. Linn on praegu ilma arstideta, kooliõpetajateta ja toidumoonata, Rakverest Narva adresseeritud moonarong saadeti teelt tagasi.

Pikkamööda taganedes – sealjuures tuli Eesti Kaitse Liidust paiguti üle 40 versta jala ära käia – taganesid meie peaväed Jõhvi, kuna järelväed Oru jaama peatama jäid, kust nad abi saades 30. nov uueste Narva poole tagasi nihkuma hakkasid. Enamlased ei olnud Narvast kuigi tugevate jõududega edasi tulnud. 1. detsembril võtsid meie eelväed juba Vaivara tagasi, kusjuures paarkümmend vangi saadi. Järgmise päeva jooksul nihkusid eelväed Korsi jaama ära võttes veel umbes kümmekond versta Narvale lähemale. Samal ajal asus Kaitse Liit Peipsist (Vask-Narvast) peale kuni Anjas-Selo külani umbes paarikümne versta pikkusel maaribal uueste Narova äärde. 3. dets. oli meie soomusrongil kokkupõrkamine Vaivara ja Korsi jaamade vahel Vene madrustega, mis näitab, et enamlaste salgad Korsi selja taga veel mööda metsi ringi luusivad.

Enamlaste seisukord võib lähematel päevadel kaunis tõsiseks minna. Merelt ei ole neil vist sõjalist abi loota, sest inglise laevastiku lähenemise pärast, kes teatavaste juba Liibavist välja sõitnud, on nõukogude valitsus kõigile Vene sõjalaevadele käsu andnud Kroonlinna kindluste varjul ankrud sisse visata. Et raudteesild Naroval õhku on lastud, siis ei või soomusrongide ületoomise juttu olla. Ainult kergemate batareidega võiksid enamlased ehk siia poole jõge pääseda. Vana raudtee sild olevat veel niivõrd terve, et sealt suure ettevaatlikkusega hobuse koormatega üle pääseb. Kokku võttes peab ütlema, et seisukord üleüldiselt tuntavalt on paranenud, mis ka ülemjuhataja kindral Tõnissoni telegrammist näha, kes abivägede juurdeveo põhja poole esialgu seisma on pannud.

Kuidas Viktorist Victory sai 21. märts 2008

Posted by Manjana in ajalugu, monument.
comments closed

Erinevate valitsejate peenisepikendajad

Endise heinaturu ümbrus on viimase saja aasta jooksul näinud nii paljutki huvitavat. Mis seal vanadel hallidel aegadel asus, pole mul teada, aga 19. sajandil oli see koht, kus sai heinaga kaubelda või vähemalt kandis ta Heinaturu nime. Ka tol ajal kuulus Eesti Venemaale ja seepärast tekkis sinna plats, mille uueks nimeks sai Peetri plats. 1910. püstitati sinna ka Peetri kuju.

1923. aastal nimetasid eestlased selle kõigepealt ümber Vabaduse platsiks ja 1933. aastal Vabaduse väljakuks ja ka Peeter veeti ära. Siis muutus aga jälle riigikord ja “vabadus” muudeti ümber “võiduks”. Võidu väljakuks meeldis mul endal seda kohta tihtipeale veel nüüdki kutsuda, eriti siis, kui mõnda liiga rahvuslaseks kätte läinut erutada on vaja. 1952. aastal püstitati Võidu väljakule Viktori kuju. Kingissepal oli aga II maailmasõja ja seal saavutatud võiduga sama palju pistmist kui minu tagasihoidliku isikuga.

Kuna eestlased ennast eriti mingi võiduga seondada ei osanud, siis uuesti Eesti Vabariigi loomisel ja võimu enda kätte saamisel, muudeti Võidu väljak ümber Vabaduse väljakuks ja püstitati suure karjumise saatel Vabaduse kell, mida samuti liiga kalliks peeti. Maksis ta 2,3 miljonit ja tema autoriks oli kunstnik, kelle kutseoskustes pole ükski asjatundja kahelnud – Leonhard Lapin.

Ma ei hakkaks siin heietama, et mida mina meie Kaitseministri poolt kinni makstavast mäe külje kujundusest arvan. Ma arvan, et kuna mul pole erilist haridust kunsti alal, siis ma ei peaks arvustama seda, milline see asi välja näeb. Aga mis mind häirib, on see et meie kaitseminister on oma valitsemiseaja ainult skulptuuridega tegelenud. Või vähemalt on see silmapaistvaim osa tema tegevusest.

Kuidas algselt plaanitud vabaduse monumendist sai võidu monument, on juba rohkem kui koomiline, sest täpselt sellesama imelise muutmise on läbi elanud ka too väljak. Kuid ega heinaturg milleski süüdi pole. Heinaturu imeliste nimevahetuste taga on pea alati seisnud võimud, kel tundunud, et nimevahetus muudab midagi. Kuid ei muuda, elu läheb ikka nagu ta läheb ja imelised muutused linna kaunistamises on vaid headeks näideteks sellest, kuivõrd hullud on olnud tolle aja valitsejad. Ja enam ma ei taha seda väljakut Võidu väljakuks kutsuda, sest see tekitab mul tunde, nagu oleks haakristi seinale riputanud.

Mis toimub Birmas või on see hoopis Myanmar? 30. september 2007

Posted by Manjana in Aasia, ajalugu, meeleavaldused.
comments closed
Esmaspäeval, 1. oktoobril, kell 16:00 korraldab liikumine Punamust Toompea lossi ees solidaarsusaktsiooni, näitamaks toetust Birma inimestele ja nõudmaks, et Eesti valitsus mõistaks hukka Myanmari valitseva sõjeväelise hunta. Kutsume kõiki osalema!

Birma ajaloost

Birma riik loodi kuningas Anawrahta poolt 1057 aastal, juhtivaks usundiks on Theravada budism. 19. sajandil kolonialiseeriti Birma Briti võimude poolt ja Birma viimane kuningas saadeti Indiasse pagendusse, kus ta ka suri. Birmast sai Briti India osa. Teise maailmasõja käigus okupeeris Birma Jaapan, kuid pärast sõja lõppu vallutasid britid selle tagasi. 1948 saavutas Birma iseseisvuse. Pärast lühikest demokraatlikku perioodi on Birmat alates aastast 1962 valitsenud sõjaväelised režiimid. Nende riigikorda kutsutakse “sotsialism Birma moodi.” 18. oktoobril 1965 andis Revolutsiooninõukogu välja seaduse, millega kõik ettevõtted riigistati.

1974. ja 1988. aastal üritati valitsust kukatada. 1988 tulid tuhanded tudengid, kontoritöötajad ja mungad tänavale,Aung nõudes demokraatlikku reformi. Nende liidriks tõusis Birma vabadusvõitluse kangelase kindral Aung San’i tütar Aung San Suu Kyi, kes Mahatma Gandhi ja Martin Luther Kingi vägivallatutest meetoditest inspireerituna korraldas kogu maal kõnekoosolekuid ja väljaastumisi ning nõudis rahumeelset üleminekut demokraatiale ja vabasid valimisi. Septembris 1988 surus sõjavägi meeleavaldused brutaalselt maha ja seda aastat jäid tähistama tuhanded surnud.

1990. aastal kuulutas militaarne hunta välja esimesed demokraatlikud valimised üle 30 aasta. Aung San Suu Kyi juhitav opositsiooniline Rahvuslik Liiga Demokraatia eest (NLD) võitis need ülekaalukalt – kuigi liider ise on koduarestis ja osalemisest diskvalifitseeritud. Valimistulemused kuulutati kehtetuks ja valitsev hunta jäi võimule.

1991 sai Aung San Suu Kyi Nobeli rahupreemia oma pühendumuse eest rahumeelsele muutusele. Nobeli preemia komitee tolleaegne juht Francis Sejested nimetas naist “väljapaistvaks näiteks võimutute võimust”. Birmalastele on Aung San Suu Kyi jätkuvalt vabaduse, demokraatia ja rahu sümbol, vaatamata asjaolule, et naine on 1988. aastast saadik peaaegu pidevalt koduarestis olnud.

2005. aasta 6. novembril alustas Birmat karmilt valitsev ülemkindrali Than Shwe pealinna kolimist Yangonist mägede ja džungliga piiratud Pyinmanasse riigi keskosas. Esimestele ümberasujatele üheksast ministeeriumist teatati vaid kaks päeva varem, et nad oma asjad pakiks. Uus pealinn pühitseti ametlikult sisse 2006 aasta veebruaris 12 000-mehelise sõjaväeparaadiga ning nimetati Naypyidaw’ks (loe: nebjidoo) – mis tõlkes tähendab kuninglikku linna.

Militaarrežiimi regionaalseks julgeolekuohuks kuulutades õnnestus Ameerika Ühendriikidel 2006 aasta septembris esimest korda Birma küsimus ÜRO Julgeolekunõukogus tõstatada. Paljud Birma elanikud said sellest värsket lootust, et president Bush saadab väed Birmasse ja kõrvaldab vihatud kindralid, nii nagu ta tegi Saddam Husseiniga.

Ameerika kallaletung arvatakse olevat ka üks põhjusi, miks ülemkindral Than Shwe – kellele kuulub riiki pankrotti viiva Naypyidaw’ idee – pealinna riigi sisemusse kolis ja kindlustas.

Stseenid Birma sõjaväelise režiimi tegelikkusest annavad ainet 2008. aastal kinodesse jõudvale Sylvester Stallone’i uuele filmile «Rambo IV: Pearl of the Cobra». Filmis nõustub Bangkokis elav Rambo päästma misjonärid, kes jäävad kadunuks Birma džunglis karenitest sõjapõgenikele humanitaarabi ja varustust jagades. Sadistlikud Birma armee sõdurid on nad vangistanud.

Valitsevat militaarvõimu on nimetatud kleptokraatiaks: nad ignoreerivad riigi nii majanduslikke kui ka sotsiaalseid probleeme. Riigi vanglates hoitakse poliitilistel põhjustel üle 1300 kodaniku, ida- ja lääneosa džunglites toimub nii kristlike, budistlike kui islamiusuliste vähemusrahvuste genotsiid. Samas on Birma on üks armastatud turismisihtkohti – aga sealsete tavaelanike kasutusse ei jõua peaaegu midagi turismist tulenevatest hüvedest.

Riigi nimest

Riigi nime Euroopa keeltes palus muuta riigi praegune sõjaväeline juhtkond, kes 18. juunil 1989 kuulutas riigi ingliskeelseks nimeks Union of Myanmar. Opositsioon uut nime siiani ei kasuta. ÜRO on nimemuutust tunnustanud. Euroopa Liit pooldab ükskõik kumma nime kasutamist. Mõned riigid, sealhulgas USA ja Suurbritannia kasutavad riigi endist nime (inglise keeles Burma), sest nad ei tunnusta sõjaväelist diktatuuri, millelt uus nimi pärineb. Paljud inimesed maailmas kasutavad nime “Myanmar”, sidumata seda toetusega praegusele režiimile. Eestikeelne põhinimi oli vahepeal “Myanmar”, alates 2006. aasta suvest jälle “Birma”.

2007 aasta sündmused

Kui 1988 aastal rahvaülestõus vägivaldselt maha suruti, kadusid sealt ka massimeeleavaldused. Demokraatlikud jõud kohtasid aina suurenevaid piiranguid oma tööle – aga ka vaesus ja inimõiguste rikkumised üha süvenesid. 2007 aastal süüdistas ka tavaliselt neutraalne Rahvusvaheline Punane Rist Birma valitsust oma kodanike õiguste piiramises.

15. augustil 2007 tõstis Birma valitsus kahekordselt bensiini ja diislihinda (ja viiekordselt kompresseeritud gaasi hinda, mida kasutavad bussid) ning see sai viimaseks piisaks vaesuses elava rahva karikas. Esialgu tuli tänavatele vaid 400 inimese ringis, kellest kümned kohe arreteeriti. Buda mungad, kelle staatus ühiskonnas on väga kõrgelt hinnatud, sekkusid 5. septembril, kui võimud kasutasid karmi jõudu, et laiali peksta Pakokku rahumeelne meeleavaldus. Vähemalt kolm pühameest sai viga, mungad andsid valitsusele aega vabandamiseks 17. septembrini, kuid loomulikult mingit vabandust ei tulnud. Mungad loobusid oma religioossetest toimingutest ja tulid märgatavalt suuremate massidena tänavale – praegu on protestimas kümned tuhanded mungad. Nendega liitusid suured rahvahulgad ning protestijate arv riigi suurima linna tänavatel kerkis 100 000ni – proteste aga surutakse jätkuvalt vägivaldselt maha. Korravalvurid andsid Yangoni kesklinnas demonstrantidele 10 minutit aega, et laiali minna, lubades vastasel juhul meeleavaldajad maha lasta.

27. septembril hukkus Birmas Jaapani ajakirjanik Kenji Nagai. Videolõik tema tapmisest algab kaadritega sellest, kuidas sõdurid ja märulipolitsienikud jälitavad põgenevaid demonstrante. Üks kiivriga sõdur lükkab pikali Nagai. Selili lamav Birma tv piltmees hoiab oma kaamerat veel pea kohal, kui kõlab lask – videol on näha, kuidas Nagai ees seisev mees teda oma relvaga sihib. Pärast lasku läheb sõdur ära – ta jätkab demonstrantide taga ajamist.

Birma valitsus piirab karmilt meediat, e-maili, mobiili ja tavatelefoniga on sealt teavet saada peaaegu võimatu. Politsei jälitab kaamerate ja telefonidega inimesi, rahvusvahelised kõned on häiritud, opositsiooni telefoniliinid on häiritud ja katkestatud, samuti blokeeriti Birma internetilehed (sh blogid), mis sisaldasid teavet ja fotosid valitsuse tegevus kohta. Birma valitsus süüdistab võõrmeediat hävingu õhutamises ja väidab, et internet on häiritud seetõttu, et veealune internetikaabel on saanud vigastada.

30. septembri Päevaleht kirjutab, et kolonel Hla Win otsustas Birmast pageda siis, kui sai käsu tappa üle saja munga. Hla Win sai käsu viia oma alluvad kahte kloostrit ründama. Mungad oleks tulnud maha lasta ja laibad džunglisse viia. Hla Win ei tahtnud korraldusele alluda ja põgenes. Praegu on geriljasõduritelt abi saanud Hla Win Birma ja Tai vahelisel piirialal, kus ta kohtas Norra ajakirjanikku Hans-Joachim Schildet, kes Wini loo maailmale vahendas.

Maailma reageeringud

Europarlament tahab Birma munkade kaitseks Hiina olümpiat boikottida 28.09.2007
Bush kutsus üles avaldama survet Birma valitsusele 27.09.2007
Venemaa ja Hiina peavad Birmas toimuvat riigi siseasjaks 27.09.2007
BBC kokkuvõte: mida maailm arvab 28.09.2007
Piltides: Birma meeleavalduste mahasurumine 29.09.2007

Kasutatud andmeid Vikipeediast ja ajakirjandusest. Artiklit täiendas ka Oudekki.

Täiendus

Vaata Toompeal toimunud solidaarsusaktsiooni videot Päevalehest : http://www.epl.ee/video/402200

6. august 1945 6. august 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, poliitika, roheline.
comments closed

Oli varane hommikutund: vaikne soe ja ilus. Sädelevad lehed peegeldasid valgust pilvitust taevast luues meeldiva kontrasti varjudega mu aias, ma tuiutasin eemalolevalt läbi lõunasse avanevate uste.

Järsku ehmatas mind tugev valgussähvatus – ja siis teine. Nii hästi mäletab inimene väikesed asju, ma mäletan eredalt kuidas kivilatern aias hakkas hiilgama ja mõtlesin, kas see see valgus on tingitud magneesiumileegist või mööduva trammi sädemeist.

Aiavarjud kadusid. Vaade, mis hetk tagasi oli nii ere ja päikeseline, oli nüüd tume ning udune. Läbi keerleva tolmu suutsin ma vaevu eristada puust sammast, mis toetas mu majanurka. See paindus hullumeelselt ja katus lõtkus ohtlikult.

Instinktiivselt püüdsin ma põgeneda, aga praht ja mahakukkunud puit takistas mu teed. Valides ettevaatlikult oma samme, suutsin ma jõuda rokani ja astusin oma aeda. Sügav väsimus haaras mind, nii peatusin, et koguda jõudu. Täielikuks üllatuseks avastasin, et ma olin täiesti alasti. Kus olid mu püksid ja alussärk?

Mis oli juhtunud?

Kogu minu parem külg oli katki ja veritsev. Suur pind tolknes välja haavast minu katkises puusas ja midagi sooja nirises suhu. Minu kaela oli lükitud märkimisväärse suurusega klaasitükk, mille tõmbasin automaatselt välja. Ma jõllitasin oimetuks löödud ning šokeeritud inimese eemalolekuga klaasitükki oma vereplekilises käes.

Kus mu naine on?

Järsku olin täiesti pinges, hakkasin teda hüüdma: “Yaeko-san! Yaeko-san! Kus sa oled?” Veri hakkas purskuma. Kas mu kaelaarter oli katki? Kas ma jooksen verest tühjaks? Hirmul ja irratsionaalne, ma hüüdsin: “See on viietuhandetonnine pomm! Yaeko-san, kus sa oled? Viietuhandetonnine pomm plahvatas!

Hiroshimas elanud dr. Michihiko Hachiya eksis. Kell 08.15 visatud pomm ei olnud viietuhande tonnine, see oli “väike poiss” – little boy, vihjates president Rooseveltile – aatompomm, ning oli võrreldav umbes 12-15000 tonnise TNT-pommiga. Pomm hävitas umbes 13 ruutkilomeetrit, rohkem kui 60% linnast hävitati. Kokku arvutatakse Hiroshima hukkunuid umbes 192 000 – koos nendega, kes surid hiljem radiatsioonist põhjustatud leukeemiasse. Hiroshima umbes 300 000 elanikust suri 140 000. Kõik inimesed ja asjad umbes 450 meetri raadiuses pommi kukkumiskohast, aurustusid.

Aga miks?

1946. aastal avaldas United States Army Air Force uuringu Jaapani strateegilise pommitamise kohta. Seal väideti, et tavalised B-29 rünnakud oleksid viinud Jaapani samasuguse alistumiseni – kindlasti enne 31. detsembrit 1945 ja suure tõenäosusega enne 1. novembrit 1945, ilma igasuguse aatompommi kasutamiseta. Ühendriikide merevägi avaldas samuti oma hinnangu, mille kohaselt Jaapan oleks ka alistunud allveelaevarünnakule, inimesed olid näljas ning juba see oleks toonud kaasa alistumise ning igasugune aatompommirünnak oli ebavajalik.

Ühendriikide Riigidepartemang [State Department] andis samuti oma hinnangu. USA saadik Joseph Grew väitis, et Jaapani diplomaadid proovisid alustada allandmisläbirääkimisi USA-ga läbi tol ajal neutraalse NSV Liidu.

Trumani administratsioon teadis seda kõike – Jaapani koodid olid dekrüptitud – aga nad otsustasid seda ignoreerida. Grew väitis, et kui USA oleks 26. juulil Potsdamis esitatud tingimusteta alistumise nõudest loobunud ja näiteks lubanud Jaapani imperiaalse süsteemi jätkumist, siis oleksid jaapanlased alla andunud loetud päevade jooksul.

Osaliselt oli tegemist külma sõja algusega. Truman teadis, et Jaapan oli alla andmas. 16. juulil 1945 olid ameeriklased edukalt testinud aatompommi ja nüüd otsustati NSV Liidule demonstreerida USA sõjalist jõudu, kasutades objektideks Jaapani linnu.

Ei ole vaja eitada fakti, et Jaapanil üle 8000 lennuki, paljud neist kamikazed, sadu plahvatusainetega suitsiidilaevu ja üle kahe miljoni sõduri. Imperaator Hirohito olevat mõningate allikate kohaselt lootnud USA vägesid lüüa kõigi oma jõududega, arvates, et kaotused võivad murda USA tahte. Ka see oli USA-le teada. Sellisel puhul olekski USA kindlasti kandnud suurt hulka inimkaotusi, Jaapan samuti, ning sõda oleks võinud mõnevõrra venida. Veel enam, Jaapani alistamine oleks arvatavasti tahtnud abi teistelt liitlastelt, sealhulgas NSV Liidult. Ja surma oleksid saanud peamiselt sõdurid, aga mitte tsiviilelanikud. Ning sündinud lapsed ei oleks mõjutatud radiatsioonist, leukeemialained oleksid olnud olemata.

Ka täna, 62 aastat hiljem, ei ole sellest pommist ning kolm päeva hiljem Nagasakile heidetud “paksust mehest” tingitud radiatsioon päris ohutu, ikka veel diagnoositakse inimestel sellest tingitud häireid. Ka täna ei ole meile tegelikult selged kõik Hiroshimale ja Nagasakile heidetud pommide tagajärgi. Inimkaotuste arvude võrdlemine aatompommidega/aatompommideta juhul on tegelikult mõttetu, kuna püsivad radiatsioonimõjud keskkonnale ning inimestele ei ole täpselt kaalutavad-võrreldavad. Lisaks oleks USA saanud oma sõjalist jõudu demonstreerida ka ilma tsiviilelanikke hävitamata.

Aga neil ei olnud soovi. Truman ei kuulanud omaenda sõjaväge ja ei otsinud teisi lahendeid, sest arvatavasti just tema hirm kommunistliku ekspansiooni ees õigustas ka kõige inimvaenulikumaid meetmeid. Aatompomm ei ole tegelikult õigustatav, just kõigi mittesõjaliste ning prognoosimatute tagajärgede pärast. USA oli käepärast laialdane valik diplomaatilisi ja ka sõjalisi võimalusi, aga poliitilise otsusega loobuti nende kasutamisest. USA uuris hiljem põhjalikult Hiroshima ja Nagasaki tagajärgi ja jätkas nende pommide ehitamist. Ja mitte ainult USA.

Neljas maailmasõda peetakse kivide ja kaigastega

Kümme aastat tagasi ma arvasin, et aatomisõja hirmu oleme nüüd võitnud, sest tundus, et Hiroshima tragöödiat ei taha keegi enam korrata. Aga ka praegused poliitilised võimudemonstratsioonid erinevate riikide poolt, sõjaväeprofessionaalide arvamuse ignoreerimine ja hävituslike ning ebainimlike meetodite õigustamine kinnitab mulle, et need poliitilised jõud, kes on valmis teatud tingimustel kasutama aatomirelva, on ikka veel olemas ning võimul. Ma arvan, et mitmed valitsused ka praeguses maailmas on teatud tingimustel valmis vajutama üht teatud nuppu. Selleks, et hävitada maailm, sest praegu ei ole see enam uus relv ainult ühel riigil.

See on meie põlvkonna asi, luua ühiskond, kus sõjaliste konfliktide hulk oleks viidud miinimumini, ning tsiviilelanike hävitamine oleks mõeldamatu. See on meie põlvkonna ülesanne.

Sest muidu võib juhtuda, et ei ole ka enam kivide ja kaigastega sõdijaid.

Üks rahvas, üks riik. II osa 3. juuli 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa.
comments closed

Jätkan Heather Rae patoloogilise homogenisatsiooni mõiste tutvustamist endise Jugoslaavia näitel. Kui pole teisiti märgitud, siis viitavad leheküljenumbrid tema raamatule “State Identities and the Homogenisation of Peoples”

Jugoslaavia 1990 künnisel

Tito surm ning majanduslikud raskused nõudsid kaheksakümnendate Jugoslaavias föderaalsete ja vabariiklike juhtide koostegevust. Selle asemel püüdis Kommunistlik Partei ainult oma tsentraalvõimu tugevdada – ning kohtas vabariikide aina tugevamat vastuseisu. Kommunistliku Partei lagunemine pani vabariikide eliite valima erinevaid edasiminekuteid. [lk 178-181, lk. 210]

1990. aasta valimised tõid üle kogu Jugoslaavia võimule natsionalistid: halva endena järglasriikide vähemustele. Ainsa riigina puudusid märkimisväärsed vähemused Sloveenias, mis ka valis küllalt libraalse edasimineku viisi. Alguses toetati Jugoslaavia konföderatsioonilist mudelit, aga Serbia jätkas retsentraliseerimise läbisurumist – Sloveeniale aga ei tundunud Milosevici Serbia poolt juhitud Jugoslaavias autonoomia enam eriti võimalik. [lk. 193-194]

Võimule tulnud eliit ei soovinud senist kooseksisteerimispoliitikat jätkata. Igal pool peale Makedoonia (kus natsionalistide ülekaal ei olnud valdav), kaotati Jugoslaavias eksisteerinud võrdse kodakondsuse õigused. Niisugune poliitika muidugi vaid lõhestasid Jugoslaaviat tugevamini. Kõige halvemasse seisu sattus Bosnia-Hertsegoviina, mis oli nii Serbia kui Horvaatia huvisfääris: kumbki riikidest ei tunnustanud Bosnia-Hertsegoviina iseseisvust ja nõudsid osasid sellest enesele. [lk. 194]

Sloveenia 1990. aasta referendumil hääletas 90% iseseisvuse poolt. Sloveenia ja Horvaatia deklareerisid end iseseisvaks 25. juunil 1991. Jugoslaavia Riikliku Armee (JNA) jaoks tähendas see ähvardust Jugoslaavia territoriaalse ühtsuse olemasolule. Kuid JNA operatsioon Sloveenias kestis ainult kümme päeva, osaliselt Euroopa Ühenduse läbirääkijate tegevuse tõttu, kuid osaliselt ka seetõttu, et Sloveenia polnud Serbia jaoks oluline, seal ei olnud märkimisväärset serblaste kogukonda. [lk. 185, 194]

Bosnia-Hertsegoviinas ja Horvaatias polnud konfliktid sugugi nii lühikesed. Serbias selleks ajaks tõusuteele asunud välistav natsionalism tõi kaasa analoogilise suundumuse Horvaatias. 1990. aastal Horvaatias võimule tulnud jõud Franjo Tudjmani juhtimisel kaotasid kohe pärast valimisi tänavasiltidelt kirillitsas nimed, serblastest töölised vallandati, valitsus julgustas punavalge malelauasümboli kasutamist – koos fašistliku alltekstiga, mida see sümbol omas. Selline poliitika andis hoogu Horvaatia serblaste iseseisvusnõuetele, eriti Krajina regioonis. Serbia oli selleks ajaks asunud selgelt ekspansionistlikule Suur-Serbia loomisele põhimõttel “Serbia riik serblaste jaoks” ning toetas igati Horvaatia serblaste iseseisvustaotlusi. [lk. 195]

Šovinistlik natsionalism ja sümbolimanipulatsioon

Kosovo on Serbia kogukonna jaoks nende olemasolu sümbol – kuigi käsitlus Kosovost kui serblaste “ajaloolisest asumisalast” on mõneti kaheldav. Näiteks Willem Vermeer kirjutab, et ajaloolised serbia alad paiknesid Kosovost läänes ja Kosovos on “nii kaua kui inimesed mäletavad” olnud albaanlaste enamus. Kuid sellest hoolimata on Kosovo Serbia kultuuri oluline osa, sest seda mõistetakse Serbia kultuuri ajaloolise hällina. Ükskõik milline on ajalooline reaalsus, inimeste mõtetes ja tunnetes on Kosovo seotud nende minevikuga. [Vermeer, Albanians and Serbs in Yugoslavia rmt: The Disintegration in Yugoslavia, lk. 101-124]

Niisugust sümbolit oli natsionalistidel lihtne radikaliseerida. Kosovot kasutati Serbia ühtsustamiseks “ühise vaenlase” ees ning loodi seeläbi genotsiidi lubav ideoloogia. “Prints Lazari märtrikannatused 1389 aasta lahingus” olid etnilist puhastust õigustava mõttesüsteemi keskseks komponendiks. Tavaliselt ei mainitud seda küll otseselt, aga toodi sisse väljendites nagu “meie hulgas olevate moslemite käed on määritud meie eellaste verega … eriti nende, kes ei võtnud omaks islamit” See tõi kaasa moslemite kirjelduse “serblaste reeturitena”. [lk. 189] Michael Sells (The Bridge Betrayed: Religion and Genocide in Bosnia) mainib, et niisugust retoorikat saab jälgida alates 19. sajandi serbia natsionalistidest, mitte varasemast. 19. sajandi natsionalistlik kirjandus loob prints Lazarist “kristuse rüütli”, kes tapetakse koos serbia rahvaga, mis saab tõusta ainult koos Lazari ülestõusmisega. Türklased võrdsustatakse seega “kristusetapjatega” ning see saab kõigi slaavi moslemite sümboliks.

Pärast seda, kui Milosevici režiim rehabiliteeris kommunismi ajal allasurutud ortodoksi kiriku, asus see samuti aktiivselt natsionalistide poolele. 1990. aastal eemaldati koolide õppekavadest marksistlik teooria ja asendati religiooniõpetusega. Kirik toetas Kosovo müüdiga seotud tegevuste ja sündmuste heroiseerimist, 1989. aastal tähistati 1389. aasta lahingu aastapäeva ja Kosovosse tuli märkimisväärne hulk palverändureid, et jälgida lahingu kuuesajandale aastapäevale pühendatud pidustusi – ametlik meedia on kirjutanud nende arvuks kolm miljonit, Noel Malcolm, kes oli sellel üritusel kohal, pakub suurusjärguks 300 – 500 000 inimest. Nende pidustuste käigus demonstreeriti serblasi kui vaprat rahvast, kes on läbi oma ajaloo olnud ohvrid ja kannatajad. [190-192]

Teine Serbia ajaloo aspekt, mida natsionalismimüüdis kasutati, oli Ustasha režiimi poolt Teise Maailmasõja ajal sooritatud kuriteod. Horvaatia revisionistlikud ajaloolased väitsid, et Ustasha käe all hukkunud serbalste arv oli väiksem, kui üldine arvamus näitab, Tudjman kõneles, et serblased polnud kunagi Ustasha spetsiifiline sihtmärk. Horvaatia natsionalistid taastasid vana valge ja punase “malelaua” sümboli, mida Ustasha oli kasutanud ja mis paljude silmis ikka veel sümboliseeris Ustasha režiimi. Vastuseks kujutasid Serbia natsionalistid kõiki horvaate Ustashana ning igasugust vastuseisu Belgradile käsitleti kui sümpaatiat Ustashale ja genotsiidile. [Ivo Banac, “Fearful asymmetry of War”, Daedalus 121:2 (1992) lk. 155-156]

Nii serblaste kui horvaatide poolt ette võetud teod muidugi tugevdasid Serbia natsionalistide positsioone ja Jasenovaci mälestus muutus Serbia natsionalistide sõjahüüuks. Teise maailmasõja-aegsete Ustasha režiimi ohvrite pidulik ümbermatmine mängis keskset rolli tseremoonias, mis ühendas mineviku lüüasaamise Ottomani impeeriumi poolt, tagakiusamise Ustasha poolt ning väited, et serblased kannatasid Kosovos genotsiidipoliitikate all. [lk. 192]

Lisaks massimeeleavaldustele mängis natsionalistide võimuletulekul olulist rolli meedia. Thompson (Forging War: The Media in Serbia, Croatia and Bosnia-Herzegovina) nimetab Kosovo-teemalist meediakampaaniat Milosevici võimuletuleku nurgakiviks. Serbia meedia haaras kinni Milosevici väidetest, et küsimus polnud mitte ainult poliitikas, vaid “meie isamaas”. Keelekasutus meedias langes demagoogiasse, retoorilistesse küsimustesse ja hüüatustesse, “äravalitud rahvas”, kes astub vastu oma saatusele, enesehaletsus, ultimaatumid, vägivalla õigustamine, konspiratsiooniteooriad jne jne. [Sells “Religion, History and Genocide in Bosnia-Herzegovina” rmt: Religion and Justice in the War over Bosnia lk. 53] Niisuguste meetoditega konstrueeriti läbi valitsusmeelse meedia ühetaolist Serbia identiteeti, nii Serbia serblastele kui ka nende, kes elasid Horvaatias või Bosnia-Hertsegoviinas. 1990 aastate Horvaatia valitsuse poliitikad Horvaatia serblaste osas ainult aitasid kaasa Serbia korporatiivse identiteedi loomisele läbi vähemuskogukonna mustamise. Nii Serbia kui Horvaatia meedia sillutas suures osas teed sõjale, suurendades kogukondade võõrandumist ning toites vihkamist. [lk. 192-193]

Mõned meediategelased aitasid niisuguse “rahvusliku konsensuse” loomisele kaasa oma natsionalistlike veendumuste tõttu, mõned majanduslikel kaalutlustel, mõned harjumusest, et valitsusele tuleb olla kuulekas. Need, kes koostööst keeldusid marginaliseeriti kiiresti – kas loobusid tööst valitsusepoolse surve tõttu või vallandati – või kaotasid oma elu. [lk. 193]

Niimoodi lõid serbia natsionalistid selge piiri serblaste ja mitte-serblaste vahele ning asetades mitte-serblased selgelt väljaspoole moraalsete kohustuste piire. Niisuguse mõtteviisi konkreetne tulemus Kosovo jaoks oli autonoomia kaotus aastal 1989. 1990. saadeti laiali Kosovo parlament ja Serbia annekteeris Kosovo. Kosovo ümber loodud sümbolite kompleks legitimeeris etnilist puhastust Bosnia-Hertsegoviinas ja seejärel ka Kosovos endas. Bosnia-Hertsegoviina etniline puhastus ratsionaliseeriti ideoloogiate “Serbia serblastele” ja “kõik serblased ühte riiki” kaudu. [lk. 193]

Natsionalismist genotsiidini

1990. aasta referendum Horvaatia serblaste seas toetas selgelt autonoomiat ja “Serbia autonoomse Krajia regioon” kuulutati välja märtsis 1991. Horvaatia seisis sellele vastu ning järgnesid mitmed relvastatud kokkupõrked, mis tihti viidi ellu viisil, et suurendada etnilist vihkamist (teise maailmasõjaaegsete kuritegude jäljendamine vms). Juulist detsembrini 1991 JNA ja Serbia paramilitaarsed organisatsioonid saavutasid kontrolli umbes kolmandiku Horvaatia üle, selle aja jooksul kirjutati statistikasse üle 10 000 tapetu ja 30 000 haavatu. Selles sõjas Serbia ja Horvaatia vahel muutus “etniline puhastus” esimest korda praktikaks, Serbia väed “puhastasid” mitte-serblastest need piirkonnad, mida nad pidasid enda omadeks. Selle käigus hävitati näiteks süstemaatiliselt Dubrovniki – strateegiliselt ebaolulise punkti – religioosse või kultuurilise tähtsusega hooned, Vukovaris kisti ka haiglavooditest välja 260 patsienti. Niisugused praktikad toetasid etnilise puhastuse eesmärki, hirmutades inimesi lahkuma, hävitades füüsilised märgid nende kogukonna olemasolust.[lk. 195-196]

2. jaanuaril 1992 sõlmiti Sarajevos ÜRO vahendusel formaalne rahuleping ja kaks nädalat hiljem saabusid Horvaatiasse ÜRO rahuvalveväed. See rahu sobis Milosevicile – nüüd kus ÜRO kaitses serblasi “puhastatud” piirkondades oli JNA vaba kasutamiseks muudes paikades. Rahu Horvaatias tähendas sõda Bosnia-Hertsegoviinas – riigis, kus 1991. aasta andmetel 44% elanikest identifitseeris ennast kui moslemit, 31% kui serblast ja 17% kui horvaati. [lk. 197]

1990. aasta valimiste järel nägi moslemite ja horvaatide koalitsioonivalitsus Bosnia-Hertsegoviina tulevikku pigem iseseisvana, kui olemaks osa Serbia poolt domineeritud tsentraliseeritud Jugoslaavias. Serblastele see ei sobinud, kuna see oleks nad muutnud vähemuseks iseseisvas Bosnia-Hertsegoviinas ning ideoloogia “kõik serblased ühes Serbia riigis” välistas sellise valiku. Veebruaris 1992 toimunud referendumi järel kuulutas Bosnia-Hertsegoviina end omaette riigiks, aprillis 1992 tunnustasid seda iseseisvust nii Euroopa Liit kui USA. Samas see tunnustamine ei toonud kaasa mingit materiaalset tuge ning algas Milosevici poolt toetatud horvaatide ja moslemite süstemaatiline mõrvamine, vägistamine ja väljasaatmine – sõda Bosnia-Hertsegoviinas kestis umbes kuni 1995. aastani. [lk. 197-201]

Moslemikogukonna hävitamine Bosnia-Hertsegoviinas oli kindla ülalt-alla hierarhilise mustriga ning üle kogu riigi olemasoleva sarnase süsteemiga. Nagu ka Horvaatias, tehti kõige hullemad kuriteod paramilitaarsete organisatsioonide poolt, kas “eriüksuste” (nagu Arkani “Tiigrid” või Mirko Jovici “Valged Kotkad” vms) poolt või siis kohaliku politsei poolt, tugevdatuna kohalike tsiviilisikutega. [lk. 201 – 202]

Igale etnilise puhastuse operatsioonile eelnes kohaliku meedia ülevõtmine Serbia jõudude poolt, massimeedia hakkas edastama sõnumit, et antud ala serblasi ähvardab genotsiid “Ustasha” või “Mujahideeni” käe all. See propaganda disainiti tekitamaks tavalistes serblastes hirmu, et just neid ähvardas oht, mängides “Kosovo sümbolikontekstile” ja rõhutades “serblaste ajaloolist kannatajastaatust”, mis legitimeeris vägivalda mitte-serblaste vastu.[lk. 202]

Analoogselt Armeenia genotsiidiga olid esimesed ohvrid intellektuaalid ja kultuurilised liidrid: õpetajad, juristid, arstid, kunstnikud, religioossed juhid jne, et hävitada kogukonna “kultuuriline mälu”. Hiljem olid tapmised rohkem juhuslikud, et hirmutada inimesi lahkuma. Paljudes kohtades muudeti elu võimatuks läbi töövõimaluste vähendamise, ning seaduste, mis tegid näiteks Bosnia moslemite igapäevase elu ebameeldivaks (liikumispiirangud, ühenduste loomise piirangud jne). Suur osa oli ka muuseumide, kirikute ja mošeede hävitamine, justkui muutes olematuks kooseksisteerimist, mida natsionalistid püüdsid hävitada. [lk. 203]

Veel üks oluline aspekt oli süstemaatiline vägivald naiste vastu. Vägistatud naistele üteldi “te saate nüüd serbia lapse” – kuna rahvusel ei ole rassitunnuseid, siis lapsi loeti “puhastatuks”, serblasteks. Vägistamine demoraliseeris ohvreid ja kogukonda, tõi kaasa põgenemised ja muutis tõenäoliseks, et ohvrid ei tahtnud tagasi pöörduda. Arvestades sotsiaalset stigmat vägistamise suhtes ning seda, et suur osa vägistamistest olid grupiviisilised, ei saa me arvatavasti iialgi teada täpset vägistamiste arvu, kuid on selge, et see oli süstemaatiline laialtlevinud poliitika. [lk. 203-204]

Sõjad endises Jugoslaavias tõid Euroopasse tagasi ka koonduslaagrid, millest enamik, kuigi mitte kõik, olid loodud Serbia jõudude poolt. Mõnikord olid koonduslaagrid nii täis inimesi, et ühtegi uut vangistatut enam füüsiliselt juurde ei mahtunud. Vähemalt ühel korral tõi see kaasa juurdetoodud bussitäie inimeste massihukkamise.[lk. 204-205]

Samal ajal jätkas valitsuse poolt kontrollitud press olukorra kirjeldamist kui ainult serblaste kaitseaktsioone, nimetades serbia jõudusid samal ajal “vabastajateks”. Inimelude ja omandi massilisest hävitamisest kas vaikiti, või kui see polnud teiste allikate teabe põhjal võimalik, siis kaeti “paralleelsete” raportitega. Näiteks ei mainitud ÜRO raportit mitte-serblastest naiste süstemaatilise vägistamise kohta, küll aga kirjeldati raportit serbia naiste vägistamise kohta.[lk. 205]

Bosnia-Hertsegoviinas püüti süstemaatiliste etnilise puhastuse strateegiatega muuta antud ala etnilist ülesehitust, et luua Suur-Serbia, ning kui see osutus võimatuks, siis luua Bosnia Serblaste Vabariik. Viis, kuidas eliidid oma võimu legitimeerisid ehitati stereotüüpidele ja hirmudele, mis omakorda genereerisid suure hulga uusi stereotüüpe ja hirme.[lk. 204 – 205]

Etniline puhastus ja legitiimsus

Kuigi sõda Bosnia-Hertsegoviinas 1995. aastal lõppes, püsis Milosevic ikka veel võimul ja kasutas ikka veel Kosovo küsimust oma võimu legitimeerimiseks. 1990. aastal end iseseisvaks kuulutanud Kosovot ei olnud tunnustanud ükski teine riik peale Albaania. 1992. aastal toimunud valimised oli Serbia kuulutanud mitteõiguspärasteks. Valitud president Ibrahim Rugova katsed 1992-1998 aastatel konflikti ilma vägivallata lahendada ei leidnud rahvusvalise kogukonna toetust, ning see viis laialtlevinud tunnetuseni, et vägivallavabad viisid ei ole efektiivsed. [lk. 206]

1995. aasta Daytoni Rahuleppele järgnesid Milosevici režiimi etnilistele albaanlastele suunatud repressioonide suurenemine, Kosovo Vabastusarmee (KLA) loomine 1997. aastal, etniliste albaanlaste radikaliseerumine. Üheksakümnendate jooksul lahkusid albaanlased Kosovost – 1989-1998 aastani hinnatakse lahkunute arvu umbes 350 000, 1998. aasta kriisi jooksul veel lisaks 100 000 inimest. Sõltumata rahvusvahelistest diplomaatilistest pingutustest viisid Jugoslaavia jõud 1998. aasta juulis taas ellu rea tsiviilelanikele (ka lastele ja naistele) suunatud terroriakte, et vähendada KLA toetust – KLA kontrollis selleks ajaks 40% Kosovost. Kuid need terroriaktid ainult suurendasid albaanlaste radikaliseerumist.[lk. 206 – 207]

1999. aasta alguses püüdis rahvusvaheline kogukond edutult sundida Milosevici ja Kosovo albaanlasi oma erimeelsuseid lahendama. Kuid läbirääkimiste vaheajal jätkus vägede suurendamine Kosovo piiril ja Kosovos endas, samuti rünnakud tsiviilelanikele ning pingutus kokkuleppeks Belgradiga ei kandnud vilja, alustas NATO 24. märtsil 1999. üksteist nädalat kestnud õhurünnakuid Belgradi vastu. [lk. 207]

Milosevic kasutas õhurünnakuid võimalusena Kosovo etniliste albaanlaste välja ajamiseks, sundides umbes 900 000 inimest sealt lahkuma. Analoogiliselt Bosniaga kasutati vanglast vabastatud kurjategijaid ja paramilitaarseid organisatsioone koos regulaarvägedega tsiviilelanikele suunatud hävitamisel, analoogiliselt oli kõrge ka vägistamiste arv. [lk. 208]

Heather Rae rõhutab, et diplomaatilised läbirääkimised ei saanudki Kosovo konflikti lahendada. Slobodan Milosevic ei olnud huvitatud konflikti kokkuleppelisest lahendusest. Konflikti, mille ta oli ise loonud. Demokraatlike institutsioonide ning vähemuste ja inimõiguste aktsepteerimine oleks sisemaise võimulegitiimsuse viinud sellisele alusele, mis oleks Milosevici enda positsiooni muutnud ebakindlaks ja andnud hüppelaua sisemaistele väljakutsujatele. Demonstratsioonid kogu tema valitsusaja vältel ja Milosevici eemaldamine võimult 2000. aastal näitasid, et tegelikult ei pidanud paljud serblased seda režiimi legitiimseks. Natsionalistlik diskursus koos vähemuste ründamisega lubas aga Milosevici režiimil niisuguse kriitika nimetada “reetmiseks,” vähemalt teatud aja jooksul. See kõik, koos kontrolliga politsei, sõjaväe ja meedia üle ning nõrk organiseerimata opositsioon, lubas Milosevicil jääda võimule rohkem kui kümnendiks. [lk. 209-210]

Kui vaadelda riigiloomet patoloogilise homogenisatsiooni tingimustes, siis polnud Milosevicil 1990. teisel poolel enam tagasiteed. Ta tuli võimule Kosovo sümboolika abil ning ta jäi selle juurde ka neil kordadel, kui ka teistsugused valikud olid võimalikud. Sellest loobumine oleks tähendanud oma legiimsuse kahtluse alla panekut.[lk. 210]

Endises Jugoslaavias toimunud patoloogiline homogenisatsioon on seega osa kaasaegsest riigiehitamise protsessist, mitte “ajaloolise vihkamise” tulem. Eliit kasutas küll kultuurilisi stereotüüpe ja minevikutülisid, et oma võimu legitimeerida, aga nende eesmärk oli luua kaasaegne, iseseisev, territoriaalselt määratletud suveräänne riik. Nii endise Jugoslaavia kui ka armeenlaste genotsiidi juhtum näitab, et natsionalism on konseptsioon, mis võib õigustada patoloogilist homogenisatsiooni kui legitiimset riigiehitamise viisi. Samas need mõlemad juhtumid näitavad, et patoloogiline homogenisatsioon ja genotsiid on olnud eliidi poliitiliseks valikuks. Makedoonias tehti teistsugune valik, Tšehhis tehti teistsugune valik. [lk. 211]

Kuigi ka Eestis oli 1990. alguses natsionalism selgelt olemas ning olid olemas ka inimesed, kes oleksid võinud teha panuse patoloogilisele homogenisatsioonile, siis rahvas neid inimesi selgelt ei toetanud – vähemalt mitte piisavalt, et nad oleksid saanud piisavalt võimu. Viimase aja sündmused näitavad, et valik patoloogiliseks homogenisatsiooniks ei ole ikka veel kadunud.

Eestist ja järelmitest järgmine kord.

Millisest mässust võib alguse saada uus riik? 20. juuni 2007

Posted by Manjana in ajalugu, poliitika.
comments closed

SinimustvalgeJutt, mida Teile lugeda pakun, on osaliselt järg eelmisele jutule ja on kokku pandud kodanikuühiskonda käsitleva ühe loengu materjalidest, mida Tallinna Ülikoolis luges Rein Ruutsoo.

USA politoloog Sidney Tarrow defineeris 1994. aastal sellise nähtuse nagu protestiaktsioonide tsüklilisus, väites, et ühiskondlik aktiivsus võib korduda perioodiliselt ja saab alguse olukorrast, kus suur osa inimestest nõuab muudatusi ühiskonnas, kuid valitsus ise ei pea selliste muudatuste tegemist vajalikuks ja sel juhul asub neid nõudma kodanikuühiskond. Lõpeks võib toimuda kas reform, repressioonid ja mõni kord ka revolutsioon. Repressioonitsüklid vahelduvad kompromissitsüklitega ja repressioonidel on komme korduda.

Kas on võimalik nii proteste korraldada, et valitsejad säilitaksid näo ja jäädaks uskuma, et on tegemist isegi valitsusele meeldivate asjadega?
Näitena võiks tuua olukorra, kus lagunes NSV Liit. Tegemist oli süsteemi kriisiga. Vajadus üheparteilisest riigist mitmeparteilisele üle minna, oli ilmne. Perestroika ajal hakkasid kõigepealt 1986-1987 mässama lätlased, siis eestlased 1987-1989 ja lõpuks leedukad. Miks kõigepealt Läti? Riia oli Balti sõjaväe keskus. Protestid Lätis suruti kohe maha. Aga samas oli tehtud algus, kus üksikud inimesed alustavad meeleheitlikku protesti ja annavad sellega teada muutustest. On arvamusi, et tegelikult ei läinud Läti üldse protestitsüklisse, sest tsükli jaoks oleks see pidanud olema selline, mis laiendab võimalusi.

Selleks, et tegemist oleks tsüklilisusega, peaks osapooltel olema suurem vastastikune sõltuvus kui on konflikti sügavus ja mõlemad pooled peavad tegevuste käigus õppima. Iga uus tsükkel peaks järjest suurendama võimaluste struktuuri ning protestijatel tuleb leida uusi liitlasi.

Eestis algas kogu tsükkel looduskaitse-aktsioonidega (fosforiidisõda) ja see oli ametlikult lubatud (ametlik agenda ja varjatud agenda.) Tekkis vastuolu Moskva ja Tallinna vahel. Tallinn tahtis proteste maha suruda (K.Vaino) ja Moskva (M.Gorbatšov) ei lubanud. Toimus eliidi lõhenemine.

Järgmine samm oli majanduse kiirendamine ja IME-projekt. Kas see oli ka tegelikkuses võimalik või mitte, ei olnud isegi oluline – majanduseliit lõhenes ja mitte ainult Eestis vaid ka Venemaal. Liitlaste hulk suurenes ja ka teemade arv suurenes.

Järgmine samm oli juba raskem. Võeti käsile Stalini-aegsed kuriteod. Tekkis Loominguliste liitude kultuurinõukogu, mida võiks nimetada eliidi konsolideerumiseks. Ka Gorbatšov tegi kultuuriliite – kunstnikeliit ja kinoliit. Algas glasnost ehk avalikustamine. Tuli luua avalik opositsioon, milles mängisid suurt osa ajalehed, saavutades tinglikult „avaliku partei” funktsiooni. Rahvusriikides on oht, et sellistest liitudest võib tõsta pead ka natsionalism. Stalini kuriteod omandasid etnilise tausta, ehk lihtne mõtteviis käis nii – kohe, kui venelased siia Eestisse tulid, siis ka vuhinal tapma hakkasid. Aga perestroika oli jõudnud nii kaugele, et enam tagasi ei saanud. Venemaa lubas Eestile isemajandamist.

Lõpuks tuleb suur narratiiv, kus pannakse paika terve kogukonna saatus – Molotov-Rippentroppi pakt. See avalikustati ja mõisteti ühiselt hukka. Siseliitlastega läks sammhaaval ja gruppide kaupa. Mida teha läänega? Hakati rüüstama juudi surnuaedu ja aeti teiste kaela, et läänele halba muljet jätta.

Balti kett oli juba sümboolse tähendusega – sotsiaalse liikumise mobiliseerimine, mis oli inimlik ja tõmbas laiema üldsuse tähelepanu. See oli märguanne teistele riikidele, et me oleme täiesti normaalsed inimesed, keda ei pea kartma ja kellega saab inimlikult ja riiklikul tasandil suhelda kui võrdsetega.

Üks rahvas, üks riik. I osa 21. mai 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa, II MS, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
comments closed

Austraalia politoloog Heather Rae kirjeldab ühte huvitavat riigiehitamise strateegiat, mida ta nimetab patoloogiliseks homogenisatsiooniks. Püüan sellest terminist ja niisugustest poliitikatest siin blogis anda kolme sissekande kaudu ülevaate ning seejärel arutleda, kuidas see mõiste seostub Eestiga. Kirjutamisel olen kasutanud Heather Rae raamatut “State Identities and Homogenisation of Peoples” ja Ernst Gellneri raamatut “Nations and Nationalism”

Heather Rae tähistab terminiga “patoloogiline homogenisatsioon” riigiloojate erinevaid strateegiaid legitimeerimaks omaenda autoriteeti [authority] ja tähtsustamaks riigi ühtsust läbi avalikult homogeniseeritud elanikkonna loomise. Need strateegiad ulatuvad katsetest mitte seadustada vähemusgruppide kodanikuõigusi sunnitud assimileerimise, väljasaatmise ja hävitamiseni. Nende strateegiate tagajärjed sihtgrupi inimestele on muidugi erinevad, kuid lõpp-eesmärk on sedalaadi tegutsemisel ühine: luua “homogeenne” elanikkond antud riigi piirides. Patoloogilise homogenisatsiooni ja sellega kaasnevate väljajätmiste, genotsiidide ja massimõrvade taga on seega just riigiloomisprotsess [process of state building] [Rae, lk. 5, lk. 51]

Rae osutab, et riikide eliidid toetuvad suveräänsusprintsiibile õigustamaks oma positsiooni riikide korporatiivsete identiteetide määrtlemiseks. Samas tõlgitsetakse suveräänsust nii teoorias kui praktikas mitte ainult mittesekkumisprintsiibina vaid ka tunnustamisprintsiibina – reaalses maailmas on oluline ka valitsuste legitiimseks pidamine teiste riikide poolt. See on kaasa toonud rahvusvahelise kogukonna koostoimimise põhi­mõtete otsingud, mis piiraksid suverääni legitiimset tegutsemissfääri nii riigisiseses kui rahvusvahelises valdkonnas.

Üks riigi keskseid legitimeerimispõhimõtteid tänapäevases rahvusvahelises süsteemis on natsionalism. Kasutan siin Ernst Gellneri määratlust, mille kohaselt natsionalism on “peamiselt poliitiline põhimõte, mille kohaselt poliitiline ja rahvuslik [national] ühik peaksid olema kongruentsed”. Seega ei saaks natsionalismi ja rahvuse põhimõtted tänasel kujul eksisteerida ilma riigita. Riigis, mis ei esinda mingit kindlat rahvusgruppi, annab natsionalism riigiehitajatele [state builders] mõjukad vahendid määratlemaks korporatiivne identiteet ja uue riigi piirid ning legitimeerida omaenda valitsus.

Homogeense kollektiivse identiteedi loomiseks on kasutatud erinevaid poliitikaid. Näiteks on üheks vähemusgrupi assimileerimisvõtteks sunnitud religioonimuutus, viies inimeste massilise lahkumiseni senisest asumiskohast. 17. sajandi lõpu Prantsusmaal põgenesid prantsuse protestandid oma kodumaalt, sest nende religioon muudeti ebaseaduslikuks. See oli ka „valik“, mis anti Hispaania juutidele 15. sajandil – paljud muutusid kristlasteks, aga need, kes soovisid jääda juutideks, aeti riigist välja.

20. sajandil on riigi tehnoloogiline ja bürokraatlik võime märkimisväärselt suurenenud ja aina enm on kasutatud homogenisatsiooni patoloogilistel eesmärkidel massimõrvu ja genotsiidi. Rahvuslikul [national] ajastul on sunniviisiline „ümbermuutmine“ [conversion] peaaegu mittemõeldav, sest identifikatsioon on seotud rassi või etnosega, mida indiviid ei saa muuta. Armeenia genotsiidi puhul 1915-16 oli juhtumeid, kus armeenia kristlased võtsid omaks islamiusu, et surma vältida (eriti lapsed, kes viidi moslemiperekondadesse), aga seda võimalust pakuti vähestele, kuna usuline ja rahvuslik kriteerium olid tihedalt seotud. [Rae lk. 6, lk. 221]

Enne 1900. aastat ei teadnud enamus Anatoolia türklasi oma erilisest “türgi” identiteedist, mis oleks olnud erinev Ottomani impeeriumi või islami identiteedist. Lisaks olid märgatavalt olulisemad lokaalsed identiteedid: sugulus, küla või regioon. Rahvuslikud autorid nagu Ziya Golkap, kasutasid ära impeeriumi peamist religioosset identiteeti – moslemi ideniteeti – et luua natsionalismi vool, mis muundas islami religioosse identiteedi rahvuslikuks „Anatoolial kui isamaal“ põhinevaks identiteediks. Seda kasutas 1908 aasta revolutsioonil võimule tulnud uus poliitiline grupp Noor-Türgid. Hiljem arenes sellest grupist välja Liidu ja Progressi komitee (CUP, the Committee of Union and Progress), mis võttis 1913 aasta riigipöördel võimu. Noor-Türgi režiim seadis eesmärgiks konstrueerida ratsionaliseeritud modernne riik kui türgi rahva riik. Niisuguses kohas ei olnud mingit kohta armeenlastele ja nood tuli „deporteerida“. See deporteerimine kõrbetesse, kui enamik ohverid suri, kombineerituna süstemaatiliste massihukkamistega, oli 20. sajandi esimeseks genotsiidiks. [Rae, lk. 221-222]

Kuigi Entente‘i jõud proovisid Esimese maailmasõja ajal veenda CUPi lõpetamaks armeenlaste deportat­siooni, andis CUP vaid välja formaalse deportatsioonikäsu – armeenlased kuulutati ohuks julgeolekule – ja hävitamisprogramm kulges vaibumatult. Veel enam, valitsus kuulutas, et nende tegevus on riigi „siseasi“. See oli küll vastuolus arenevate inimõiguslike normidega, kuid täielikult kooskõlas traditsioonilise rahvusvahelise õigusega, mille kohaselt riigil oli täielik vabadus oma kodanike kohtlemisel.

Pärast sõda tuli võimule Mustafa Kemali natsionalistlik režiim ja Ottomani Impeerium lagunes lõplikult. Kemali režiim väitis, et Türgi riik ei ole eelnevate kuritegude eest vastutav. Kemali režiim jätkas rahvusriigi loomist patoloogilise homogenisatsiooni meetoditel, saates välja üle ühe miljoni kreeklase. Mitte-türklasest moslemid, nagu näiteks kurdid, määrati assimileerimisele, mille vastu nood 1925. aastal mässama hakkasid. Nende pidev vastuseis viis massimõrvadeni 1930.-40. aastatel. [Rae, lk. 229-230]

Seega interpreteeriti õigust suveräänsusele kui midagi, mis annab valitsustele täieliku võimu [authority] kodanike üle ja riigiloojatele [state-builders] õiguse määratleda riigi korporatiivne identiteet patoloogiliste meetodite, kaasa arvatud genotsiidi abil. Kuigi selleks ajaks oli rahvusvaheline üldsus jõudnud ühisele arusaamale, et genotsiid ja massideportatsioon ei ole moraalselt aktsepteeritavad, takerdus selle arusaama sisseviimine rahvusvahelisse õigusse. Kuid võib ütelda, et just armeenlaste genotsiid Türgis andis tausta massideportatsiooni sõjakuriteoks ja inimsusevastaseks kuriteoks nimetamisel Nürnbergi protsessil. Samas ei tohi unustada, et kuigi tunti õudust massihukkamiste ja -deporatsioonide üle, aktsepteeriti vaikimisi homogeense populatsiooni „loogikat“, mille kohaselt homogeenne riik on eelistatav heterogeensele, sest esimene on stabiilsem.

Järgmises osas vaatlen Kosovo müüdi juhtumit

Pisut homofoobiast 15. mai 2007

Posted by Manjana in ajalugu, diskrimineerimine, foobiad.
comments closed

17. maiPsühhiaater George Weinberg tutvustas väljendit „homofoobia” esmakordselt 1972. aastal oma artiklis „Ühiskond ja terve homoseksuaal.” Sellest sai alguse ka teistmoodi suhtumine homoseksuaalsusesse ja gayde vastastesse stigmadesse. See ei ole mitte homoseksuaalsete inimeste „probleem”, vaid heteroseksuaalsete inimeste, kes on ebatolerantsed gay-meeste ja lesbide vastu. Homofoobia stigmad võiks jaotada tinglikult kolmeks:
Seksuaalne stigma – ühised teadmised sellest, et ühiskond reageerib negatiivselt igale mitteheteroseksuaalsele käitumisele, identiteeti, suhtesse või kogukonda;
Heteroseksism – kultuuriline ideoloogia, mis kinnistab seksuaalset stigmat;
Seksuaalne eelarvamus – negatiivsed isiklikud arvamused, mis seonduvad seksuaalse orientatsiooniga.

Millised muudatused toimusid peale homofoobia teadvustamist? 1973. aastal deklareeris Ameerika Psühhiaatrite Liit, et seksuaalne orientatsioon oma soole ei ole seotud psühholoogilise patoloogiaga nagu seda oli arvatud alates 1952. aastast, kui ta oli kirjas kui haigus. Weinberg leidis, et kui inimesel homoseksuaalsete inimeste läheduses tekivad tugevad negatiivsed reaktsioonid, siis seda võib kirjeldada kui foobiat: „See hirm homoseksuaalsete vastu on nagu hirm nakatuda, hirm, et see vähendab nende asjade tähtsust, mis on talle olulised – kodu ja perekond. See on religioosne hirm, mis võib viia raskele brutaalsele käitumisele, nagu seda hirm tihtipeale teeb.”

Psühhiaater leidis, et homofoobial on tugev seos meeste soorolli identiteediga. Mehed üldjuhul ei soovi teist meest emmata või suudelda, naistel seda probleemi teiste naistega ei ole. Meestelt oodatakse, et nad ei väljendaks hellust teiste meeste suhtes, naised võivad seda omavahel teha. Mehed ei tohiks näha, et mõni mees näeb hea välja, naised võivad teiste naiste füüsilist välimust vabalt kiita. Paljud isad tunnevad, et nad ei tohiks oma poegi kallistada ja suudelda, emad võivad seda tütarde või poegadega ilma probleemideta teha. Arvatakse, et ka pikaaegsed sõbrad ei peaks diivanil lähestikku istuma, naised võivad süüdimatult üksteise lähedal istuda. Ühiskonnas kehtivad soorollid on tihedalt seotud homofoobiaga ja eelkõige on see probleem just meestel.

20. sajandi lõpupoole defineeriti ära ka sellised mõisted nagu lesbofoobia, bifoobia, transfoobia ja ka heterofoobia. Vahemärkusena võiks lisada, et sõna „homofoobia” on ka varem kasutatud ja 1920ndatel tähendas ta hirmu meeste vastu. Homofoobia üle on olnud erinevaid arutelusid. Näiteks 1997. aastal arutati ka teemal, et kas homofoobia võib väljendada meeste hirmu selle pärast, et teine mees ei esine piisavalt maskuliinselt. Sarnasust on leitud ka kahe foobia, ksenofoobia ja homofoobia, vahel. Ksenofoobia, nagu me teame, on individuaalne ja kultuuriline hirm võõramaalaste ja või teiste rahvuste vastu. 1950ndatel olid ka sellised inimesed, kes olid progay aktivistid ja hüüdsid ennast homofiilideks.

Mida tähendab foobia? Foobia on reaktsioon mingi konkreetse objekti vastu. See on irratsionaalne ja patsiendi hinnang pole objektiivselt põhjendatud. Sellega kaasnevad ebameeldivad psühholoogilised sümptomid, mis segavad foobilise inimese tavaelu. Ei saa öelda, et inimeste reaktsioon, kes paaniliselt kardavad madusid ja nende, kes on homofoobsed, oleks täiesti sarnased, aga põhimõtteliselt on see kattuv: ma-panen-silmad-kinni-ma-ei taha-seda-kuulda-ma-ei-taha-seda-näha-ma-löön-su-maha-reaktsioon. Need reaktsioonid ei pruugi ka kõigil ühesugused olla. Näiteks võib mõnel esineda see ka hirmuna, et äkki keegi peab mind homoks. Meditsiiniteadlased ei ole leidnud piisavalt empiirilist materjali, et homofoobi kohta võiks öelda, et ta on psüühiliselt haige inimene. Samuti nagu enne ei olnud ka sellist materjali homode haigeks pidamisele.

Homofoobia ja sellega kaasnevad eelarvamused ja seisukohad on psühholoogilised konstruktsioonid, mis nagu teisedki eelarvamused on inimeste peades ning neid ei saa otseselt uurida. See väljendub alles käitumises ja sõnalistes väljendustes. See võib väljenduda ka inimese näoilmes või hääletoonis, kui rääkida vastaval teemal. Seega on sotsiaalteadlastel, psühholoogidel ja psühhiaatritel veel palju võimalusi seda teemat uurida ja lahti seletada.

Antud jutu kirjutamisel on kasutatud materjale Gregory M. Hereki artiklist “Beyond “Homophobia”: Thinking About Sexual Prejudice and Stigma in the Twenty-First Century”, mis ilmus aprill 2004 ajakirjas “Sexuality Research & Social Policy.”

Jaan Kaplinski mõtisklus 8. mai 2007

Posted by livionimmer in ajalugu, Euroopa, II MS, mõtisklused.
comments closed

Kaheksanda Mai Liikumine kavandas 8. mail 2007 Kaarli puiesteel rahu-teemalist üritust, mille tarbeks tegime üle kuu aja ettevalmistusi. Kuna õhk läks Tallinnas kuumaks, olime sunnitud avaliku ürituse ära jätma. Üheks ettevalmistuseks oli ka see mõtisklus, mille videot allpool näha saate. Leidsime, et Jaan Kaplinski arutlus teemal, mida tähendas II Maailmasõda ja kuidas tema seda lahti räägib, oleks täna oluline inimestele kuulamiseks tuua.

Itaalia 1945: Liberazione 23. aprill 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa, II MS, resistenza.
comments closed

Järg loole: Itaalia: 1945. aasta kevade eel. Allikad ikka samad.

“Minu öine külmkapp,” kutsus proua Cederna oma magamistuba Milanos 1945. aasta talvel ning kirjutab omastele põhjalikust riidessepaneku protseduurist enne magamaminekut. 1945. aasta talv Põhja-Itaalias oli ebatavaliselt karm, temperatuurid langesid kuni -11°C, ei olnud kütet, ei olnud millega taastada katkiläinud aknaid, oli väga vähe toitu. “Nälg oli,” meenutavad inimesed, kui ma neilt selle talve kohta küsin.

Milano poodides ei saanud peaaegu mitte midagi – kolletuv petersell, röstitud maapähklid ja sinakas liimitaoline ollus, mida nimetati Rooma juustuks. Märgatavalt rikkalikuma mustalt turu hinnad käisid töölistele üle jõu. Lisaks iseloomustas seda talve ka massiline tööpuudus; tänu toormaterjali vähesusele ja sabotaažile kukkusid toodangu- ja tööhõivenumrid drastiliselt. Genova ametlik töötute arv oli 1945. aasta esimestel kuudel 11 871, aga deportatsioonihirmus jätsid paljud ennast töötuks registreerimata, tollane fašistlik võim teavitas Saksamaad, et tegelik töötute arv võis olla 40 000.

1945. aasta kevadel oli siiski selge, et vaatamata julmale talvele oli partisaniliikumine selle üle elanud. Nüüd kasvas partisanide arv järsult ning aprilliks 1945 oli neid juba üle 100 000. Venelased sulgesid Kolmanda Riigi vallutused idast ning ameeriklased ja britid läänest ning Põhja-Itaalia vabastamine muutus reaalsuseks.

Selle vabastamise täpne olemus muutus aga Liitlaste ja Resistenza vaheliseks tõsiseks lahkarvamuseks. Liitlased rõhutasid, et sakslased peavad alistuma neile ja ainult neile, nad soovitasid partisanidel mitte võtta ette iseseisvaid aktsioone ja keskenduma tööstus- ja elektriinstallatsioonide päästmisele Saksa “mahakõrvetamise” poliitika eest. Partisanid küll nõustusid vajadusega kaitsta Itaalia tööstuspärandit, aga ei leppinud teisese rolliga Põhja vabastamisel. Eriti kommunistid ja Partito d’Azione rõhusid plaanidele ülestõust peamistes linnades – seda mitte soovist Liitlaste autoriteeti õõnestada või sotsiaalset revolutsiooni teistada, vaid eesmärgiga demonstreerida Resistenza tegelikku jõudu ning lõpetada saksa okupatsioon niisugusel moel, et seda ei saaks kergesti unustada. 25. veebruaril 1945 PCI (Partito Comunista Italiano) liider Palmiro Togliatti telegrammist pärinevad järgmised sõnad: “Me peame võitlema Itaalias olevate Saksa väeüksuste täieliku hävitamiseni ning me peame seisma vastu igale katsele hoida tagasi ülestõuse läbi võltsläbirääkimiste kapitulatsioonist.”

1. aprillil alustasid Liitlaste väed oma viimast pealetungi sakslaste liinile, et murda läbi Põhja-Itaalia tasandikule nii kiiresti kui võimalik. Sakslaste vastupanu oli aga visa ja 13. aprillil kindral Mark Clark hoiatas partisane, et “tegutsemishetk pole veel käes.” Kolm päeva varem oli aga PCI andnud välja oma kuulsa direktiivi nr. 16, mis käskis hakata ülestõuse ette valmistama. 24. ja 26. aprillil, kui Liitlased olid veel Emilias, alustasid Genova, Milano ja Torino ning mitmed teised Põhja-Itaalia linnad ülestõuse natside ja fašistide vastu.

Genovas, kui sai selgeks et saksa kindral von Meinhold valmistus linna evakueerima, otsustas kohalik CLN (Comitato di Liberazione Nazionale) alustada ülestõusuga varem ja mitte oodata mägedes olevate partisanide kohalejõudmist. Von Meinholdi käsutuses oli umbes 15 000 üksust ja umbes viiskümmend suurtükki mägedes linna ümber (Genova asub mäenõlvadel justkui kausis). Ülestõus algas 24. aprillil, 3000 SAPi (Squadre di Azione Patriottica) liiget, keda aitasid paljud tavakodanikud, vallutasid peamised avalikud hooned. Kõik Saksa barakkide telefoniliinid, vee- ja elektriliinid katkestati ning Liguria, mille pealinn Genova on, raudteetransport vajus kaosesse. Sakslased leidsid ennast ühtäkki linna vangistatuna. Kogu 24. aprilli jooksul püüdsid nad mitmetest kohtadest partisaniliinidest läbi murda, aga ägedais tänavalahinguis sunniti nad tagasi. 24. õhtul ähvardas von Meinhold linna pommitada kui tema vägesid ei lasta vabalt lahkuda. CLN keeldus kompromissidest. 25. hommikul vallutasid ülestõusuosalised Sturla barakid ning ründasid Granolo raadiojaama. Võitlus jätkus kogu päeva vältel, kuni kell pool kaheksa õhtul andis von Meinhold tingimusteta alla. Ülestõus jätkus, sest saksa väed sadama ümbruses pidid “vastu pidama viimase meheni.” 26. aprillil jõudsid kohale partisanid mägedest ning nende abiga vallutati sadam ja päästeti see hävitamisest.

Mimma23. aprilli õhtul põgenesid saksa sõdurid tolle kahuri juurest Reggio Emiliast, mis sihtis Modenat, 24. hommikul sisenesid mägedes olnud partisanid linna. Oma kodulinna vabastamiseks tagasipöörduv 23-aastane partisan Mimma (pildil) jõudis parajasti San Pellegrino sillale ning langes seal snaipri kuulist. “Fašistidest snaiperid olid paljudel katustel ja tapsid partisane ja tsiviilisikuid,” räägib Giorgio. “Üks oli meie maja katusel ka, ma mäletan sõdurit, kes tuli meie majja, jooksis üles ja tappis tolle snaipri.” “Kahekümne neljanda aprilli õhtul, kui meie linn oli vaba, tundsin ma oma elu kõige uskumatumat õnnetunnet,” ütleb üle-kaheksakümnene Alba. Nälg oli ka läbi.

Milano vabastati 26. aprilli õhtuks. Mussolini oli ülestõusu alguses selles linnas. 25. aprillil, kardinal Schusteri sekkumise kaudu, kohtus ta CLNi liikmetega, lootes mingit kokkulepet. CLNi nõudeks oli aga tingimusteta allaandmine. Demoraliseeritult põgenes Mussolini Milanost Šveitsi piiri suunas, autokolonnis riietatuna saksa sõduriks. 27. aprilli hommikul peatas Dongos 52. Garibaldi brigaad selle kolonni ja nõudsid läbiotsimist. Mussolini tunti ära ja vangistati. Resistenza juhid, ignoreerides Liitlaste selgeid teistlaadseid nõudeid, andsid kohe käsu Mussolini maha lasta. Mussolini, tema armukese Claretta Petacci ja teiste fašistlike juhtide kehad riputati pea alaspidi sinnasamasse Piazza Loretole, kuhu sakslased olid 1944. aasta suvel jätnud 15 poliitvangi kehad. Mõne tunni pärast lasi Milano uus prefekt Riccardo Lombardi selle verise vaatemängu lõpetada.

1. maiks oli kogu Põhja-Itaalia vaba.

(järgneb)

Mille jaoks on vaja NATOt? 10. aprill 2007

Posted by Manjana in ajalugu, Euroopa, ideed.
comments closed

NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon nagu teada, on sõjaväeline allianss, mis alustas 1949. aastal Põhja-Atlandi lepinguga ehk Washingtoni lepinguga. Algselt oli NATO loomise eesmärk selge – Ameerika Ühendriigid vajasid sõjalist blokki, mis vastanduks Nõukogude Liidule ja niinimetatud kommunismiohule. Kuna Nõukogude Liitu kuulus üks kuuendik maailmast ja palju erinevaid rahvusriike, pidi ka NATO kujutama endast erinevate riikide ühendust. Just hiljuti oli lõppenud Teine Maailmasõda ja seepärast kuulusid NATO asutajariikide hulka peale USA ja Kanada ka Lääne-Euroopa riigid, aga mitte Lääne-Saksamaa, keda igaks juhuks sõjaliselt enam tõusta lasta ei soovitud.

Peale asutamist toimus esimene NATO laienemine 1952. aastal Kreeka ja Türgi näol. Huvitav on siin juures nende kahe riigi tolleaaegne ebastabiilne õhkkond, kus Kreeka oli just väljunud kodusõjast, mille võitsid parempoolsed jõud ja arvatakse, et ka selle sõja võidu taga oli Ameerika majanduslik toetus. Konkreetne Ameerika tugi oli aga nn Trumani doktriin, mille otsene ülesanne oli 1947. aastal toetada Kreekat ja Türgit rahaliselt, et NSVL neis riikides enda sõjaväebaase ei looks. Seega – algselt oli NATO ainuke eesmärk luua vastujõudu maailmas laienevale kommunismiohule ja selle hirmu taga oli peamiselt USA.

Täpselt sarnane mure oli ka Saksamaal, millest pool oli läinud idablokki ja läänepool jäänud kapitalistlikuks. Nii lubati 1955. aastal NATOga liituda ka Lääne-Saksamaal. Saksamaal on sotsiaaldemokraadid väga vähe valitsuses olnud, nii et poliitilise võimu koha pealt oli NATOsse saamine lihtsalt loomulik jätk konservatiivsele poliitikale. Järgmisena NATOsse astunud Hispaania peaminister oli aga sel ajal hoopiski sotsialist. Seega NATO idee olla konservatiivide ühendus, hakkas muutuma juba 1982. aastal. Ning kui lõpuks kukkus kokku NSV Liit ja paljud Ida-Euroopa riigid, seal hulgas ka Eesti, NATO liikmeteks said, oli NATO esialgne põhiline idee, vastanduda Ida-Euroopale, kadunud, sest idablokist ei kuulu NATOsse vaid SRÜ riigid.

Ametlikult ei ole NATOl ja Venemaal enam ammu mingit vastuseisu. Juba 1996. aastal alustati Venemaaga läbirääkimisi suhte arendamiseks ja need suhted on päris kenasti ka toiminud. Kosovo kriisi ajal oli väikeseid arusaamatusi, aga pärast on suhted NATO ja Venemaa vahel väga soojad olnud. Ka Lääne-Euroopal pole erilist vajadust Venemaaga tüli norida, sest Venemaa nafta- ja gaasivarud on endiselt eurooplastele vajalikud ja majandussidemed on parim vahend sõjaliste konfliktide ära hoidmiseks tänapäeva arenenud riikides.

Mille tarbeks on siis NATOt üldse tänapäeval vaja? Kui otsest vaenlast ei ole, tuleb ta välja mõelda, sest militaarne organisatsioon vajab vaenlast või muidu pole seda organisatsiooni vaja. Ajutiselt on pakkunud rahuldust Lähis-Ida „rahumissioonid”, kuid ka nende pidamine on rahva silmis aina rohkem kriitikat leidnud.

Tegelikult jääb mulje, et NATOl on identiteedikriis ja ainuke, kes seda organisatsiooni tegelikult vajab, on sõjatööstus. Kuna NATO tegevus leiab pidevalt kriitikat rahva hulgas ja sõjatööstusel on vaja oma toodangut kuskil kasutada, siis jääb mulje, et NATO põhiliseks vaenlaseks ongi USA ja Lääne-Euroopa enda rahvas, kes mõistab NATO tegevuse hukka ja millele ei reageerita.

Venemaa ja N-Liidu teemal 3. aprill 2007

Posted by Punane Hanrahan in ajalugu.
comments closed

Minu isiklikku suhtumist N-Liitu peegeldab kõige paremini see Emma Goldmani artikkel, mille tõlkisin juba aegu tagasi. Miskipärast aga üheski vaidluses sellele ei viidata, ju siis on kahe silma vahele jäänud. Riputan siis viited selle artikli kõigile osadele siia üles: ehk saab midagi selgemaks ja siis on kergem üheskoos edasi minna:

 I osa

II osa 

III osa 

IV osa 

V osa 

Et ajaloost ei saaks ühishauda 28. märts 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa, monument.
comments closed

1992. aastal otsustas Saksamaa kolida oma parlament taas Berliini ja taastada Reichstagi hoone, luues sellest uue ühendatud Saksamaa sümboli. Seda tööd paluti juhtima sir Norman Foster: üks maailma nimekamaid arhitekte – kelle juhtimisel taasloodi Reichstag uue Berliini sümbolina. Sellena, milles on ühendatud nii linna ida- kui lääneosa ajalugu (ma armastan Berliini, teate).

Tööde käigus leidis sir Foster vene sõdurite poolt tehtud graffiti, küllalt karmide sõnadega, muuhulgas midagi niisugust nagu “sakslased, te hakkate nüüd meie sitta sööma!”.

Kõik Saksamaa poliitilised parteid nõustusid, et see graffiti tuleb säilitada ja katta pärast restaureerimist klaasiga.

Miks?

Sest sakslased otsustasid, et tulevastele põlvedele on väga oluline teada, mis juhtus ja miks, ning et ajalugu ei tule mingis muus valguses püüda näidata, vaid seda tuleb respekteerida.

Ma arvan, et praegu on Saksamaa suhted Venemaaga kõigist Euroopa riikidest kõige paremad. Jah, mitte selle žesti pärast, aga see avas tee uutele mõtteviisidele, kus ajalugu jäetakse ajalooks ning sellel ei lasta mõjutada uute suhete loomist.

Keset Hiroshimat on alles varemed sellesama sõja ühest kõige kohutavamast otsusest, mille paraku tegi hoopis USA. Ning Moskva lähistel on Saksa tankid. Itaalias on Mussolini poolt püstitatud monumente. See kõik on ajalugu, mis on olnud, ning selle hävitamine hävitab meid kõiki.

Meil on pronkssõdur. Ja meenutagu ta kellele mida – küüditatuid või gaasikambris põletatuid või seda, kuidas üks diktaator endale kuuli pähe ajas. Peaasi, et ta meenutab meile meie ajalugu nagu see oli ning me respekteerime seda, mitte ei püüa mõningat minevikku diskrimineerivalt maha kanda ja nimetusse ajaloohauda matta.

Puderkapsaatika vastu 28. märts 2007

Posted by Punane Hanrahan in ajalugu, II MS.
comments closed

Hakkasin ise teadlikumalt II MS-i ja selle lõpu problemaatikaga tegelema möödunud aastakümne keskpaigast peale. Ning samast ajast tajun ka probleemi, et kui seda teemat Eesti ühiskonnas käsitlema hakata, põrkume kohe meeletule puderkapsaatikale. Katsun seda puderkapsaatikat nüüd siis üksipulgi lahti võtta, ehk moodsas keeles öelduna dekonstrueerida.

1)Kui kõnelda võidust natsismi üle, tuuakse automaatselt mängu N-Liidu kuritegude teema.

Minu arust ei ole selline automatism millegagi õigustatud. Üks on üks ja teine on teine. N-Liidu kuriteod ei tee võitu natsismi üle väiksemaks. Nagu ei tee need väiksemaks ka natsismi kuritegusid. Nagu muidugi ka vastupidi. Aga oluline on siin see, et meil on põhjust rõõmustada ühe totalitarismi langemise üle, sellest hoolimata, et teine veel püsima jäi. Praeguseks on meie õnneks mõlemad langenud, nagu Oudekki eelnevas juba õigesti mainis. Kuidagi on eesti rahva teadvuses nii, et natsismi või fašismi kuritegudest ei tohi rääkida, või võitu natsismi üle tähistada, ilma, et kohe toodaks mängu N-Liidu või kommunismi kuriteod. Kusjuures – vastupidi võib miskipärast küll.

2)Edasi jõutakse sujuvalt N-Liidu ja igasuguse kommunismi samastamiseni. Põhimõtteliselt sinnani, et kuritegelik oli näiteks ka prantslaste resistance’i kommunistlik tiib.

Algab Lääne-Euroopa süüdistamine silmakirjalikkuses (see näikse üldse olevat üks eestlaste lemmikharrastusi). Et miks on keelatud natsism, aga ei ole keelatud kommunism jne. Väitega, et N-Liidu kuriteod tuleks samuti hukka mõista, kui natside omad, ma loomulikult nõustun. Aga ma ei saa kuidagi nõustuda lahmimisega, kus “kommunismi” mõiste jäetakse lahti seletamata ja ühte patta pannakse nii sovjeedid ja nende lembijad lääneriikides, kui ka näiteks antisovjetlikud kommunistlikud parteid. Kui keegi siinkohal küsib, kas ma ise olen kommunist, siis muuseas ei. Olen oma poliitilisilt vaateilt libertaarne sotsialist. Niisiis ei kaitse ma siin ja praegu omaenda ideoloogiat.

3)Tuuakse mängu lause, et natsismi vastu võidelnuid võib mälestada ja/või natsismi üle saavutatud võitu pühitseda ikka ainult juhul, kui on olemas mälestusmärk saksa vägedes võidelnud eesti sõdureile.

Üks ei tulene teisest. Ei. Kuidagimoodi, kohe mingi loogika ei anna sellist käiku tuletada. Natsismi lüüasaamist võib pühitseda ka siis, kui saksa vägedes võidelnuid parasjagu ei mälestata. Muuseas – neil ka on Eestis juba monumente. Ühe vastu olen ma aga kindlalt – natsivägedes teeninute heroiseerimise. Nad ei olnud kangelased. Kindlasti ei olnud enamik neist ka kurjategijad. Nad olid ohvrid. Sellisena tuleks neid ka käsitleda. Ning ohvrite mälestamine erineb oluliselt kangelaste mälestamisest. Mul ei ole midagi selle vastu, kui Lihulasse või kuhu iganes püstitatakse näiteks kuju sõduriemale, kes leinab oma, saksa poolel võidelnud, poega. Või siis ka kuju saksa sõdurivormis, aga samamoodi langetatud päi ja leinavana, nagu on Tõnismäe kuju. Ning veel üks asi – kui Euroopa (NB! Just Euroopa – ma ei räägi siin Venemaast, see ei puutu siin kontekstis üldse asjasse, aga vaata järgmine punkt) ikkagi on SS-i kuritegelikuks organisatsiooniks kuulutanud, tuleks meil sellega leppida, mitte jaurata, et “Aga Waffen-SS ei olnud ju”. Küllap Lääne-Euroopa vastavad spetsialistid ja ajaloolased teadsid, mis nad teevad, kui nad kogu SS-i kuritegelikuks kuulutasid. Vähemalt mul ei ole mingit põhjust nende pädevuses kahelda.

4) Tuuakse mängu Venemaa teema

Pidevalt rõhutatakse, et natsismi üle saavutatud võidu tähistamine oleks nagu järeleandmine Venemaale. Kuidas saab rõõmustamine USA ja Briti vägede edu üle olla järeleandmine Venemaale? Kuidas saab rõõmustamine vaba Lääne-Euroopa üle olla järeleandmine Venemaale? Kas te olete mõelnud, kui ülekohtune on selline (ja ka eelkirjeldatud) suhtumine nende eestlaste suhtes, kes II MS ajal teenisid USA või Suurbritannia armees? Erinevalt saksa sõjaväes teeninuist ei olnud nemad kindlasti ohvrid (ilmselt olid nad ainsad Eesti sõjamehed, kes seda ei olnud), aga mida meie oleme nendega teinud? Lihtsalt ja labaselt unustanud.

4) Võib järgneda ka eriti ülbe seisukohavõtt – nimelt see, et USA ja Suurbritannia peaksid meie ees Jalta konverentsi pärast vabandama.

Selline ülbus võtab mul isiklikult silme eest mustaks. USA ja Suurbritannia pidid tollal mõtlema mitte ainult seda, mis on parim neile, vaid paraku seda, mis oleks parim kogu maailma seisukohalt. Ning kogu maailma seisukohalt oli tol hetkel mõttekas Balti riigid ohverdada. Kurb, aga ainuvõimalik. Lääneliitlastel polnud teist valikut, lihtsalt polnud. Ning neid selles tagantjärgi süüdistada ja koguni vabandamist nõuda näitab ainult väiklust ning orienteerumatust maailmapoliitikas.

Jah, muidugi võiksid USA ja Suurbritannia Eesti ees ka vabandada, aga siis peaks Eesti isegi mitmel pool paljude asjade eest vabandama. Nagu näiteks Johan Laidoneri tegude eest Iraagis, kus just tema juhitud komisjoni tegevus meelevaldselt piiride tõmbamise näol pani omal ajal suuresti aluse sellele sigadusele, mis seal tänapäeval toimub.

Demokraatlik antikommunism 27. märts 2007

Posted by toimetus in ajalugu, II MS, teised autorid.
comments closed

Püüame siin blogis avaldada ka erinevate teadlaste, poliitikute ja teiste spetsialistide arvamusi üleskerkinud teemadel. Kiki tõstatas üles küsimuse, miks fašismi peetakse hullemaks kui kommunismi. Esitasin selle küsimuse Marco Montanarile, Istituto per gli Studi di Politica Internazionale (Milano) õppejõule. Ta vastas meie blogi tarbeks järgmiselt.

Mõnikord küsitakse, et miks pole lubatud fašismi sümboleid avalikult demonstreerida, aga samal ajal kommunistlikud sümbolid ei ole keelatud? Teiste sõnadega – “miks peaks kommunismi pidama väiksemaks halvaks kui fašismi?”

Need, kes sellele küsimusele kõige paremini vastata oskaksid, on surnud.

Ma ei viita neile, kes surid Teises maailmasõjas, ühes surmatoovaimas konfliktis, mis pääses valla tänu fašismile. Ma ei viita ka neile, kes tapeti fašismi rassistlike põhimõtete kohaselt niisugustes paikades nagu Treblinka, Belzec ja Auschwitz.

Ma viitan Franklin Delano Rooseveltile, Ameerika Ühendriikide 32. presidendile ja sir Winston Churchillile, Ühendatud Kuningriigi kunagisele peaministrile.

Mõlemad olid kommunismivastased. Mõlemad olid väikekodanliku päritoluga, kasvanud Washingtoni ja Londoni eliidimiljöös, kus usuti, et sotsialism ja kommunism on nende maailmale, nende ühiskonnale, nende moraalsetele väärtustele surmavalt ohtlikud.

Nad ei asutunud selliselt poliitiliselt kursilt kunagi kõrvale.

Mõlemad mehed olid fašismi suhtes kahtlustavad, aga nad ei pidanud seda kunagi suurimaks ohuks – enne kui oli liiga hilja. 1939. aastal ründas Hitler Poolat ja Mussolini neelas alla Albaania. See oli pöördepunkt. Kuigi eraldi, kuigi kandes erinevat vastutust jõudsid mõlemad riigimehed ühele järeldusele. Stalin oli ikka veel kurjategija ja kommunism oli ikka veel oht nende maailmale.

Aga fašism oli oht kogu maailmale.

Kommunismi võit oleks nende silmis olnud katastroof, aga fašismi võit ei oleks olnud midagi muud kui lihtsalt Lõpp.

Ja seepärast need kaks anglosaksi riigimeest, raevukad kommunismivastased, ühendasid käed ja triumfeerisid koos ajaloo kõige hullema kommunistliku liidriga – Jossif Staliniga. Ning lahkusid temast kohe pärast sõja võitu. FDR oli selleks ajaks küll surnud, aga tema poliitika võttis üle Truman.

Ma arvan, et USA ja Ühendatud Kuningriik, katkestades koostöö Staliniga kohe pärast võitu fašimi üle, näitasid meile demokraatlikku antikommunismi – ning lõid sellele ka väga selged piirid. Sõnum, mille Roosevelt ja Churchill andsid edasi tänapäeva antikommunistidele, on kristallselge: võidelge kommunismiga, aga ühinege sellega võitluses fašismi vastu.

See on nende vastus ja see on minu vastus alguses esitatud küsimusele.