jump to navigation

Kreeklased mõistavad seda 31. mai 2010

Posted by toimetus in Euroopa, kodanikeühiskond, majandus, poliitika, tõlkelood.
comments closed

Kreeklaste terviseks. Nemad teavad mida teha, kui korporatsioonid röövivad ja rüüstavad nende riiki. Nad teavad mida teha, kui Goldman Sachs ja rahvusvahelised pankurid mängivad kokku nende võimueliidiga, et võltsida majandusandmeid ning siis miljardite peale kihla vedada, et Kreeka majandus variseb kokku. Nad teavad mida teha siis, kui neile öeldakse, et nende pensioneid, toetusi ja töökohti tuleb vähendada, et maksta korporatiivsetele pankadele, kes esmajärjekorras neile vee peale tõmbasid. Kuuluta välja üldstreik. Tänavarahutused. Lülita välja linnakeskused. Viska värdjad välja! Ära pelga klassisõja keelt – rikkad versus vaesed, oligarhid versus kodanikud, kapitalistid versus proletariaat. Kreeklased, erinevalt enamikust meist, mõistavad seda. (veel …)

Miniatuurne Saksamaa utoopia 15. september 2009

Posted by toimetus in Euroopa, poliitika, tõlkelood.
Tags:
comments closed

Saksamaal on valimisralli lõpukorral, kuid Hamburgi Miniatuurne Imedemaa (MI) avas näituse, mis pakub valijatele ise katsuda kuue Saksamaa suurima partei poolt pakutavat ideaalse ühiskonna visiooni. Igale parteile anti üks ruutmeeter, et nad saaksid sinna oma utoopia luua.

Oma külad on loonud Angela Merkeli Konservatiivsed Kristlikud Demokraadid CDU, nende Baieris asuv sõsarpartei Kristlik Sotsiaalne Liit CSU, vasaktsentristlikud Sotsiaaldemokraadid SPD, ettevõtlussõbralikud Vabad Demokraadid FDP, Rohelised ja sotsialistlikud Vasakpoolsed. (veel …)

Inglismaa valmistub raevukaks suveks 5. märts 2009

Posted by toimetus in Euroopa, meeleavaldused, poliitika, tõlkelood.
comments closed

Kirjutas: Fred Weston

Kõrged Briti politseiametnikud on väljendanud muret, et riik võib seista silmitsi tänavaprotestide plahvatusliku laienemisega. Metropolitan Police avaliku korra osakonna juht ja üks kõrgemaid politseiametnikke riigis, superintendent David Hartshorn rääkis ajalehele „The Guardian” antud intervjuus võimalusest, et käesoleva aasta jooksul puhkevad samasugused tänavarahutused nagu need, mis raputasid riiki (veel …)

Ida-Euroopa kuristiku serval 3. märts 2009

Posted by toimetus in ajalugu, Euroopa, kapitalism, majandus, tõlkelood.
comments closed

idaeuroopa20 aastat kestnud karmide neoliberaalsete reformide pärand
Kirjutas: Michael Werbowski

Kakskümmend aastat pärast Berliini müüri langemist näeme me “uues” Euroopas natsionalismi, ksenofoobiat ja paremtiiva ekstremismi tõusu. Regiooni ajalooliselt painanud kummitused on uuesti tagasi, aga miks just preagu? (veel …)

Siin juba nii ei juhtu. Kas tõesti? 28. veebruar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, Euroopa, meeleavaldused, tõlkelood.
comments closed
Pariis. Mai 1968. Punased lipud koos mustadega.

Pariis. Mai 1968. Punased lipud koos mustadega.

Kirjutas: Ted Rall

PARIIS. Enamik ameeriklasi ei hooli sellest, mis Prantsusmaal toimub. Kuid “Vana Euroopa” vanim riik on jäänud läänemaailma intellektuaalseks pealinnaks ja selle üheks kõige tähtsamaks poliitiliste trendide loojaks.

Olukorrale, mis on praktiliselt samasugune nagu meil – majanduslik kollaps, valitsuse impotentsus, korporatiivne korruptsioon – reageerivad prantslased jõulise pöördega vasakule. Üleriigilised streigid ja massiivsed demonstratsioonid toimuvad iga mõne nädala tagant. Kui kaugele vasakule? Aga nii kaugele: kunagise presidendi François Mitterand’i Sotsialistlikku Parteid, mis vastab üldjoontes (veel …)

Kas Venemaa on vaenlane või partner? 26. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, poliitika, tõlkelood.
Tags:
comments closed

joschka_fischer1Kirjutas: Joschka Fischer, endine Saksamaa välisminister.
19 aastat on lääs (Ameerika ja Euroopa) põigelnud vastamisest kriitilisele strateegilisele küsimusele: millist rolli nii ülemaailmselt kui ka Euroopas peaks endine nõukogude Venemaa tegelikult mängima? Kas teda peaks kohtlema kui keerulist partnerit või kui strateegilist vaenlast?

Isegi kui eelmise suve kriisi ajal, mil Venemaa oli välksõjas Gruusia vastu ja valiku tegemine muutus ülioluliseks, ei pakkunud lääs mingit vastust Venemaa küsimusele. Järgides enamust Ida-Euroopas, (veel …)

Tudengid tõstavad mässu 23. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kodanikeühiskond, meeleavaldused, tõlkelood.
comments closed
Londoni Majanduskooli raamatukogu. Pilt: www.archimage.co.uk

Londoni Majanduskooli raamatukogu. Pilt: http://www.archimage.co.uk

1968. aasta vaimsus on uuesti ärkamas.
Kirjutas: Emily Dugan

Üliõpilaslinnakute istumisstreigid algasid reaktsioonina Gaza rünnakuile, kuid praeguseks on rahutus juba laiemalt levinud ning tähelepanu on hakatud pöörama ka teistele teemadele. (veel …)

Eesti fašism Soomes. Leia 10 erinevust. 19. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, poliitika, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
comments closed

Kuna täna ilmus Iivi Massolt Päevalehes demagoogiline artikkel, siis pakume teile lugemiseks samas stiilis Soome tõlkeartikli, ainult teise nurga alt.

Kirjutas: Leena Hietanen

Fašismi tõus käib alati koos suurte kahtlustega. Ei usuta, et see mida nähtakse, on tõsi. Kui ajakirjanik Imbi Pajul valmis dokumentaalfilm “Tõrjutud mälestused”, siis autor isegi ei varjanud seda, et teos põhineb niisuguse inimese mälestustel, kes midagi ei mäleta. (veel …)

Mu pea on täis raskeid mõtteid 9. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kapitalism, kodanikeühiskond, mõtisklused, poliitika, tõlkelood.
Tags: ,
comments closed

Brigate Rosse juht

Kirjutas: Jacopo Fo

Ma pöördun meenutamaks, milline ma olin 18-aastaselt.

Ja kõige veidram tundub mulle see, et olin tookord täielikult veendunud, et minu saatus saab olema surra varsti sealsamas, andes oma elu püüdes hävitada ebaõiglused. Õnnelik alternatiiv oleks olnud veeta ligi viisteist aastat vanglas või kogu oma elu võõrsil.

Õnneks hiljem tuli mulle kapaga tervet mõistust ja ma loobusin ideest hävitada väikekodanlik riik relvade abil. (veel …)

Prantsusmaa valitsus tunneb hirmu vasakpoolsuse tõusu ees 4. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kodanikeühiskond, tõlkelood.
Tags:
comments closed
bouffonduroi.over-blog.fr

Pilt: bouffonduroi.over-blog.fr

Kirjutas: Paul Henley

“Sarkozyl on igati põhjust meid karta,” ütleb Marine, 22-aastane tudeng ja Revolutsioonilise Kommunistliku Liiga liige Tolouse’s.

“Meie oleme need, kes hakkavad murdma vana süsteemi reegleid ja kontrollimehhanisme. Me oleme uus alternatiiv.”

Üle kogu Euroopa on kümned tuhanded kiire majanduslanguse ohvriks langenud ja oma töökohad kaotanud inimesed maruvihased selle pärast, et riigi raha pankadele jagatakse. (veel …)

Prantsusmaa valitsejad on vapustatud 2. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kodanikeühiskond, majandus, meeleavaldused, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Sarko

Millises maailmas elab Sarko? Pilt: sarkozix.canalblog.com

Prantsusmaa: valitsevad ringkonnad on vapustatud 29. jaanuari protestide ulatusest
Kirjutas: Antoine Lerougetel

Prantsusmaa valitsevate ringkondade reaktsioon neljapäeval toimunud ja massiivset vastukaja leidnud aktsioonipäevale, oli tuntavalt närviline. Tänavatele oli tulnud vähemalt 2,5 miljonit töötajat ja noort, kes protesteerisid suureneva töötuse ja kokkuhoiupoliitika vastu, mis seab löögi alla töökohad, töötingimused ja avalike teenuste pakkumise. (veel …)

Kreeka põgenike olukord halveneb 26. jaanuar 2009

Posted by toimetus in diskrimineerimine, Euroopa, Lähis-Ida, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Paljud Iraani, Iraagi ja Afganistani põgenikud jõuavad Kreekasse

Paljud Iraani, Iraagi ja Afganistani põgenikud jõuavad Kreekasse

Kirjutas: Danylo Hawaleshka

Ramzan ei oska täpselt öelda kui vana ta on: umbes 23, arvab ta. Illegaalne Afganistani immigrant ei tähista sünnipäevi, vaid elab ühe päeva korraga valvatuna Kreeka radaritest.

On kolmapäev, Ramzan’i isegi raske elu on teinud pöörde veel halvema poole.

Kohe peale seitset õhtul kohaliku aja järgi, kui ta oma sõbraga Kreeka (veel …)

Baltikumi tänavarahutused 22. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kapitalism, meeleavaldused, poliitika, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Läti auto

Läti auto

Reaalselt eksisteeriv thatcherism
Kirjutas: Jeffrey Sommers

Endine Briti peaminister Margaret Thatcher ütles kunagi, et pole olemas mingit ühiskonda, on ainult üksikisikud. Osalt on see just täpselt see, mida äsjased Läti ja Leedu protestid väljendasid – viimasel kahel aastakümnel toimunud (veel …)

Raev lahvatab 21. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, Lähis-Ida, meeleavaldused, tõlkelood.
comments closed
Palestiina vabaks!

Palestiina vabaks!

Rääkimisest tüdinud, mürgeldavad rahvamassid raputavad Euroopat
Kirjutas: Micah M. White

2009. aasta alguses lahvatas raev. Tänasel päeval on tänavatel leviva meeleoluga midagi kvalitatiivselt teistmoodi. Esimest korda neljakümne aasta jooksul on rahva pahameel nii ilmne. Kreeka tänavarahutuste käigus avaldunud üldine rahulolematuse meeleolu levib üha laiemalt. Ning nüüd raputab torm linnasid üle kogu Euroopa, kui Gaza veresauna (veel …)

Ladina-Ameerika ja USA 19. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Aafrika, Aasia, ajalugu, Ameerika, Euroopa, kapitalism, Lähis-Ida, majandus, Okeaania, poliitika, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Raamat

Kolmanda maailma fašism

Kirjutas: Hans Bennett

Kauaaegne aktivist ja raamatute autor Edward S. Herman andis intervjuu Philadelphias 26. detsembril, 2008. Intervjuus arutleb Herman milline on ajalooliselt olnud USA mõju Ladina-Ameerikas ning vaatleb seda kontekstis, mida ta nimetab USA anti-demokraatlikuks poliitikaks kõikjal globaalses lõunas ja mis on kavandatud eesmärgiga luua soodne investeerimiskliima USA korporatsioonidele. Ta esitab küsimuse, kuidas on asjad tänapäeval muutunud, seoses Venezuela populaarse presidendi Hugo Chaveze (veel …)

Prantslaste uus antikapitalistlik partei 17. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kapitalism, kodanikeühiskond, poliitika, tõlkelood.
Tags:
comments closed

Kirjutasid: Jim Jepps & John Mullen

Nouveau parti anticapitaliste

.

Ühendkuningriigis on olnud üllatavalt vähe juttu uue anti-kapitalistliku partei rajamisest Prantsusmaal. Jim Jepps räägib väljaande Socialisme Intenational toimetaja John Mullen’iga, et asjast rohkem teada saada.

JJ: Sa osalesid hiljuti Prantsuse partei Noveau parti anti-capitaliste (NPA) rajamisel. Kuidas see edeneb? (veel …)

Kas Eestit on veel aastaks või paariks? 15. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, majandus, poliitika, tõlkelood.
comments closed
Tornide linn

Tornide linn

Kirjutas: Juha Molari, Suomen Antifasistinen Komitea (SAFKA)

1,5 miljonilise rahvaga ei saa majandus toimida. Veel paar aastat tagasi paistis statistika kena olevat ja riiki kiideti ja selle eest tuleb tänada muidugi välismaiseid investoreid. Nüüd on tarbijahindade tõus muutunud pöörasemaks kui ükskõik millal pärast 1998. aasta augustikuud, (veel …)

Miks ma olen sotsialist? 9. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, diskrimineerimine, Euroopa, ideed, kapitalism, majandus, tõlkelood.
Tags: ,
comments closed
the Corporation

the Corporation

Kirjutas: Chris Hedges

Korporatiivsed jõud rüüstavad Riigikassat ja on lükanud meid majandussurutisse ning kaks peamist poliitilist parteid ei suuda neid ohjeldada. Demokraatlikust ja Vabariiklikust parteist on saanud vaid priviligeeritute ja jõukate moraalitud klubid, raha ja korporatiivsete huvide hoorad, massiivse relvatööstuste pantvangid ning nad on valetamises ja enesepetmises niivõrd vilunud, et ei oska enam tõde valedest eristada. (veel …)

Rahu, ainult rahu! 8. jaanuar 2009

Posted by Oudekki in Euroopa, kodanikeühiskond, meeleavaldused, monument, poliitika.
comments closed
Toomas Huik. Politsei tegi aprillisündmustest omad järeldused

Foto: Toomas Huik. Politsei tegi aprillisündmustest omad järeldused

Ma arvan, et pime soov Klenski ning teiste süüdimõistmiseks tuleb kahest asjaolust.

Kas sina usudki meediat?
Esimest võib lühidalt nimetada “ajakirjanduse võim”: terve aasta jooksul on ajakirjandus pealkirjastanud oma artikleid, kutsudes neid kohtualuseid “pronksöö ninameesteks” ja mässu korraldajateks ning nagu ka härra Ginter osutab: (veel …)

Sarkozy pelgab, et Euroopas kummitab 1968 aasta tont 31. detsember 2008

Posted by toimetus in ajalugu, Euroopa, haridus, kodanikeühiskond, meeleavaldused, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Ksiazek, U.S. News.

Sarkozy esimene valitsusaasta. Foto: Jean-Philippe Ksiazek, U.S. News.

See Leigh Phillipsi lugu Sarkozy fears spectre of 1968 haunting Europe ilmus EUobserveris 23. detsembril 2008.

Ajal, mil erinevates riikides üle kogu mandri lahvatavad üheaegselt hajusad, kuid omavahel seotud sõjakad noorteprotestid, otsustas Prantsusmaa president Nicholas Sarkozy võtta tagasi kaks vaidlusi põhjustanud siseriiklikku seaduseelnõu, peljates, et mööda Euroopat käib ringi tont – 1968. aasta tont. (veel …)

Kreeka tuld pisargaas ei kustuta 23. detsember 2008

Posted by Kristjan in Euroopa, haridus, meeleavaldused, poliitika.
Tags:
comments closed

Video: Sky News – Chaos in Athens

Peale seda, kui Kreeka politseinik tappis kuuliga rindu noormehe Ateena kesklinnas, on järgnevate päevade jooksul puhkenud rahutusi üritatud marginaliseerida ja üksikute “ekstremistide” kaela ajada. Seda tegid nii Kreeka võimud ja parlamendiparteid kui ka rahvusvaheline ajakirjandus. Alles paar nädalat hiljem hakkasid esimesed väljaanded mõistma, et seekord ei ole tegu vaid pahameelega Kreeka politsei liigagi tavalise vägivallatsemise üle. (veel …)

Tänavatele tulnud noori nakatab “Kreeka Sündroom” 22. detsember 2008

Posted by toimetus in diskrimineerimine, Euroopa, haridus, kodanikeühiskond, meeleavaldused, tõlkelood, töö.
Tags:
comments closed

Selle John Lichfieldi loo Greek Syndrome’ is Catching as Youth Take to Streets tõlkis Analyytik.

Rootsikeelne video: Rootsi Malmö linna rahutused 18. detsember 2008. Tuntud ka nime all “Rosengård Revolution”

Kõigepealt oli see Ateenas. Nüüd tuleb kontinendi illusioonidest vabanenud noorsugu tänavatele kõikjal Euroopas.

Paistab, et ühtne Euroopa on olemas. Kui Kreeka tudengid aevastavad või hingavad sisse sõõmu pisargaasi, siis tulevad noored inimesed tänavatele Prantsusmaal ning nüüd ka Rootsis. Eile viskasid maskides noored kaks süütepommi Ateenas asuvasse Prantsuse Instituuti. Aknad purunesid, kuid tõsisemaid kahjustusi hoone ei saanud. Seejärel kirjutasid noored spray-värvidega majaseinale kaks loosungit. Üks kõlas nii: “Säde Ateenas. Tulekahju Pariisis. Vastuhakk on algamas.” Teiselt võis lugeda: “Prantsusmaa, Kreeka, kõikjal ülestõus.”

See oli plaanitud ja jõuline katse seostada erinevaid protestiliikumisi. Seosed Kreeka ja Prantsusmaa protestide vahel – ning vähemal määral Rootsi rahutustega – võivad paista väga nõrgad, koguni olematud. Kuid televisiooni, interneti ja tekstisõnumite ajastul levivad sotsiaalsed ja poliitilised vaevused ning nende sümptomid niisama kiiresti kui gripp.

Ajal mil Euroopa ja kogu maailm pea ees sügavasse majanduslikku surutisse on langemas jälgitakse “Kreeka Sündroomi” – nagu üks Prantsuse ametnik seda nimetab – kogu Euroopa Liidus suure murega. Katse Euroopa Liidus piires aset leidvaid vastuseise politiseerida ja neid omavahel seostada võib osutuda ühe Kreeka eraldiseisva ja tugevalt vasakpoolse rühmituse juhuslikuks eneseväljenduseks. Kuid see juhib tähelepanu kolmes Euroopa Liidu riigis samaaaegselt toimuvate rahutustepuhangute sarnasustele – ja paljudele erinevustele.

Tuhanded noored kreeklased on peaaegu kaks nädalat osalenud ikka ja uuesti puhkevates tänavarahutustes. Nad protestivad kaootilise ja sageli korrumpeerunud sotsiaalse ja poliitilise süsteemi vastu ning seda riigis, mis kõigub siiamaani Euroopaliku “modernsuse” ja segaduses Balkanliku mineviku vahel. Selles mõttes võib neid tõesti ülestõusnuteks nimetada.

Tänavarahutused algasid suuresti “anarhistide” protestidega, pärast seda kui politsei oli tapnud 15 aastase poisi, kuid haarasid seejärel teisi vasaktiiva rühmitusi ja immigrante ning kohati paistis, et peaaegu kõiki 18-30 aastaseid Kreeka linnaelanikke. Protestijate väitel kuuluvad nad ohvriks toodud “600Euro” põlvkonda ning on igaveseks madala kuupalga eest töötama mõistetud. Sel nädalal tulid tänavatele kümned tuhanded Prantsusmaa lütseumitudengid, et protesteerida kavandatavate mõõdukate koolisüsteemi muutuste ja käputäie õpetejakohtade “loomuliku kadumise” vastu. Teisisõnu, nad osalesid tüüpilises kaasaegses Prantsuse revolutsioonis: konservatiivses vasaktiiva vastuhakus, mitte muutuse eest, vaid selle vastu. Lütseumitudengid pooldavad suuresti status quo säilitamist koolides, kuigi nad tunnistavad, et kohmakas Prantuse koolisüsteem neid hästi ei teeni.

Kuid rahutuste taga on veel kolm tegurit: sügav rahulolematus Prantsusmaa poliitilise süsteemiga, vaenulikkus kapitalismi ja “globalismi” vastu ning pidevalt kääriv rahutus Prantsusmaa vaestes, multikultuurilistes äärelinnades.

Malmös loopisid neljapäeval noored inimesed politseid kividega ning süütasid autosid ja prügikonteinereid. See paistis olevat suuresti kohalik, Islami kultuurikeskuse sulgemise vastu suunatud vastuhakk, milles osalesid rahulolematud immigrandid ja teise põlvkonna immigrandid ning millega ühinesid valged vasakpoolsed noored. Nagu Kreekas ja Prantsusmaal nii usuvad ka Rootsi võimud, et korratusi on õhutanud ja võimendanud tugevalt vasakpoolsed poliitilised jõud.

Kolmel maal aset leidnud sündmuste vahel võib olla vähe otseseid seoseid, kuid Euroopa Liidu riikide valitsuste mõtetes olid need seostatud juba enne eilset rünnakut Prantsuse Kultuuriinstituudile. Prantsusmaa President Nikolas Sarkozy andis sel nädalal oma haridusminister Xavier Darcos’ile käsu planeeritud lütseumisüsteemi reform edasi lükata ning seejärel otsustati sellest üldse loobuda. Millest see muutus? Suuresti Kreeka sündmuste tõttu, ütlevad Prantsuse ametiisikud. Eelmisel nädalavahetusel oli Elysee Palees tuline arutelu. Osa nõunikke ja ministerid tahtsid koolireformidega (mida oli juba suuresti leebemaks muudetud) edasi minna. Teine osa oli aga häiritud märkidest, et lütseumiprotestid, kuigi suhteliselt piiratud, on kontrolli alt väljumas.

Tudengite liidrid ei suuda enam oma vägesid juhtida, ütlesid nad. Meeleavaldustega on ühinenud vaestest, multi-rassilistest äärelinnadest tulnud vägivaldsed elemendid. Räägiti, et asjaga on seotud tugevalt vasakpoolsed ja anarhistlikud agitaatorid. Kuna iga õhtu kajastatakse televisioonis Kreeka tänavarahutusi ning Prantsusmaa majandus on suundumas vabalangusesse, siis kartsid ametiisikud, et lütseumiprotestid võivad süüdata midagi tunduvalt ulatuslikumat ja vägivaldsemat.

President Sarkozy oli nõus järele andma. Siiski toimusid lütseumiprotestid edasi. Neljapäeval, pärast seda kui valitsus oli oma seisukohtadest taganenud, oli Prantsusmaa linnade tänavatel rohkem tudengeid kui eelmisel nädalal, mil haridusminister rõhutas, et tal on kavas reformidega edasi minna. Lyonis ja Lilles keerati ümber ja süüdati mõned autod ning hulk protesteerijaid arreteeriti, kuid enamasti olid meeleavaldused rahumeelsed.

Pariisi tänavatel intervjueeritud tudengid ei nõustunud sellega, nagu oleks reformidest loobutud. President Sarkozy ei kontrolli olukorda, ütlesid nad. Ta allub “Brüsselist ja Washingtonist tulevatele korraldustele”. Tegelik eesmärk on Prantsusmaa hariduseelarvest raha välja võtta, et “pangad pinnale upitada”.

Kreeka, Prantsusmaa ja Rootsi protestidel on ühised karakteristikud: põlgus valitsuste ja äriinstitutsioonide vastu, mida on süvendanud pankade ahnusest-õhutatud kollaps; lõtv ja rahutu allianss peamiselt valgete vasakpoolsete tudengite ja teise põlvkonna immigrantide vahel; tundmus, et ollakse osa “ohvriks toodud põlvkonnast”.

Protestijad Islandil ootavad revolutsiooni 20. detsember 2008

Posted by toimetus in Euroopa, kodanikeühiskond, majandus, meeleavaldused, tõlkelood.
Tags:
comments closed

Video Islandi Keskpangast 1. detsember 2008.

Tõlkisime Teile loo, mis ilmus 19. detsembri BBC uudistes ja selle autor on Ray Furlong.

Islandi inimesed ei käi meeleldi demodel. Või vähemalt ei käinud veel väga hiljuti. Aga riigi majanduskriis tõi esile täiesti uue laine ebatüüpilisi protesteerijaid.

Ühel külmal esmapäevaõhtul kogunesid nad Reykjaviki ülikooli kinno. Saal täitus servani erinevas vanuses vihaste inimestega. Laval olevate poliitikute kivinägusid tabab solvangute rahe ja rahvas valab neid üle oma lugudega kaotatud säästudest ja maksmata jäänud majalaenudest.

Olukord meenutab korraga nii 21. sajandi aktsiabörse, grupiteraapiat kui ka katarsise erivormi. Rahvamass hõiskab vaimustunult kaasa kuuldes ühe kõneleja suust üleskutset laenud tagasi maksmata jätta.

Kui Asta Rut Jonasdottir tõuseb kõnetooli, siis tema emigreerumise mõtted võidavad veel suurema aplausi. „Ma olen ravimifirma projektijuht, kuid täna ma räägin siin kui koduperenaine,” ütleb ta pisut ehmununa kuumast vastuvõtust. „Ma olen lahkumisele mõelnud ja põhjuseks on valitsuse täielik mittemidagitegemine. Lahkumine poleks sugugi kerge. Mul on 9-aastane poeg. Võimalik, et kooliaasta lõpus teen ma lõpliku otsuse.”

Asta on Islandi üks ebatõenäolisem protestija: ta pole kunagi poliitiliselt aktiivne olnud, kuid nüüd tunneb, et peab tegutsema, et päästa riiki tabanud hullemast majanduskriisist, millist tema põlvkond ei mäleta näinud olevat.

„Ma loodan, et see, mida me täna teeme ja mida islandlased on teinud viimastel nädalatel, peaks valitsuse lõpuks inimesi kuulama sundima.”

Teised inimesed ei ole nii diplomaatilised. Paljud on kindlad, et valitsus peaks kohe tagasi astuma.

„Muidugi on palju viha ja asju, aga poliitikud peavad kuulama rahvast!” lisab Gunnar Sigurdsson, kes tegeleb nende nüüd iganädalaseks muutunud ürituste organiseerimisega. Härra Sigurdsson, väikese Reykjaviki teatri direktor, on nädalaga muutnud poliitilisest võhikust poliitikastaariks. “Alguse sai see minu tütardest. Mina maksin ruumide üüri ja muu eest. Ma vaatasin poliitkuid teleris ja mõtlesin: ma tahaksin oma küsimustele saada mõningaid vastuseid. Nii saatsingi parlamendisaadikutele e-kirjad ja 13 nendest tuli esimesele kohtumisele.”

Kuna kohtumine pakkus huvi ka meediale, siis kasutas härra Sigurdsson juhust ja esitas valitsusele TV otseülekandes väljakutse, et need ilmuksid järgmisele koosolekule kohale. “Ma ütlesin, et panen kõikide toolide juurde ministrite nimed ja siis on kohe näha, kes tulemata jätab. Nii tuli kohale kaheksa 12-st ministrist.” Isegi peaminister Geir Haarde tuli kohale.

Järgmine Islandi ebatõenäoline protestija on Einar Mar Gudmundsson. Ta on Islandil laialt tuntud kui kirjanik, kes on pidanud tänaval kõnesid ja kirjutanud hulgaliselt artikleid ajalehtedesse. “Islandi poliitikud olid kui unes, kehitades õlgu ja lüües oma finantseerijatega veiniklaase kokku,” kirjutas ta ühes oma viimases artiklis. “Neid solvas vaid see, kui neid ei kutsutud Hollywoodi stiilis sädelevatele glamuuripidudele.”

Preili Jonasdottir, härra Sigurdsson ja härra Gudmundsson püüavad rakendada kõikvõimalikke erinevaid viise Islandil ühiskondlikku arutelu loomiseks. Kõrgkultuuriga ühiskonnas, mis on rahvusvahelisel tasandil olnud pidevalt oma kirjaoskuse ja haridustaseme poolest esireas.

Kuid peale selle on toimunud ka palju otsesest protestitegevust. Sel nädalal hõivasid protestijad Islandi suuruselt teise, riigi kontrolli all oleva panga Landsbanki peakorteri ja büroo. See protest oli järg mõned nädalad tagasi Keskpanga peahoones korraldatud närvilise sit-in‘ile, mis toimus märulipolitseiga silmitsi. Eelmisel nädalal hõivati ka parlamendihoone.

Sellised sündmused on Islandil väga haruldased, üldiselt väga sissepoolepööratud vaikses ühiskonnas. Nüüdseks usuvad aga kõik, et protestid võivad jõuda igale poole.

Sturla Jonssonist sai kaubaautojuhtide ad hoc kõneisik aprillis, juhtides protesti kõrgete kütusehindade vastu. Praeguseks on tema ehitus- ja logistikafirma pankrotis ning ta on kaotamas ka oma isiklikku maja. Härra Jonsson jälgis kuidas protestijate hulk pidevalt suurenes, et olla tunnistajaks vaid sellele, kuidas jõulude lähenemine nende ridu taas harvendas. Ta arvab, et protestijate aur hakkab välja minema.

“Ma ei tea, mis islandlastega on: miks nad ei hakka vastu ega protesti nii nagu inimesed Inglis- ja Prantsusmaal,” ütleb ta ja lisab naeratades, „tegelikult ma arvan, et meile oleks revolutsiooni vaja!”

Hetkel seda siiski ette näha ei ole. Kuid sõltumata protestijate parimatest pingutustest, ei ole ka ühtegi märki, et mõni juhtiv poliitik tagasi astuks.

Märkused:

Demo – moodne väljend demonstratsioonide kohta.
Sit-in – protestiviis, kus inimesed istuvad protestiks kuskile silma jäävale või teisi takistavale kohale, maha
ad hoc – erakorraline, ajutine, vastavalt konkreetsele situatsioonile tekkinud

Kui kodu kaob 16. juuni 2008

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa.
comments closed

VaesusKuigi minu vanaonu oli küüditatute hulgas – tema tuli küll jälle Eestisse tagasi ja ei kandnud viha isegi mitte selle naabrimehe peale, kes olevat tema peale kaevanud – ei suutnud ma laupäeval mingisugustele mäletame-küüditamist üritustele minna.

Sellepärast ei suutnud, et võimul olev valitsus tegeleb mainitud sündmuse politiseerimisega, IRL ja Reformierakond kaklevad selle nimel, kummad sündmust paremini mäletavad. Eesti poliitiline eliit teeb küüditamisega seda, mida Itaalia kommunistlik partei tegi Resistenzaga, ehk matab mälestuse seda “ülistades” ehk siis antud juhul rõhutatult leinates ja oma poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt kirjeldades. Nii kipubki aina enam ja enam küüditamisdiskursuses muutuma juhtivaks mõte või eeldus, et “küüditamine oli vale, sest seda tehti eestlastega” – kui tuleb juttu türgi rahvuslastest, kes armeenlasi kõrbe surema saatsid, siis hakkavad needsamad inimesed järsku türklaste teguviisile õigustusi leidma (nad tegid seda rahvusriigi nimel!), rääkimata sellest, et nii mõnedki, kes küüditamistähtpäevadel demonstratiivselt leinamas käivad, istuvad koju jõudes arvuti taha ja hakkavad teatud foorumites arutlema, kuidas ikka paremini venelasi Eestist välja saata.

Mida rohkem viimaseid on, seda rohkem ongi küüditamisõudused maha maetud, seda enam me unustame, et meetod “pole rahvast, pole probleemi” ei tohiks olla poliitiliste vaidluste lahendamise meetodiks. Meie enda ajalugu – lähiajalugu – demonstreerib meile julma vägivalda, mille ohvriks on olnud meie enda eellased, sugulased, mõnedel on omaenda rasked kogemused. Küüditamist tuleb mäletada juba seepärast, et teada “vägivald on vale valik” – me oleme selle tee ise läbi käinud ja me rohkem ei taha. Kui meil on vaja ühises tegutsemisviisis kokku leppida, siis poliitiliste vastastega räägitakse, mitte ei saadeta neid maalt välja või ei süüdistata ühistegevuse reeturluses, nii nagu mitmed Eesti poliitikud on eile ja täna iirlaste vaba tahte avalduse kohta leidnud. Aga peale veenmise ka ratsionaalsete argumentide meil muid valikuid ei ole, sest me teame ise, milline tunne on jääda “suure karvase kaikaga” meetodi ohvriks, seega võiksime ise mitte kaika järele sirutada.

Küüditamine peaks meile veel andma emotsionaalse mõistmise, kui valus on see, kui sa pead, vastu oma tahtmist, lahkuma paigast, mida sa tahaksid koduks nimetada: isegi siis, kui sa saad uues paigas hakkama. Seepärast ma imestan iga kord, kui kuulen eestlasi hõikamas “kui sulle valitsuse otsus ei meeldi, mine siis minema”. Kui me kujundame oma poliitikat nii, et mõnedele inimestele muutub see koht, mida nad armastavad, elamiskõlbmatuks ja nad peavad ellujäämise nimel sealt lahkuma, süda tilkumas verd, kas see on moraalselt kuidagi parem, kui inimeste keset ööd vägisi loomavankrisse toppimine? See, kui inimene lahkub mingist kohast oma vabal valikul, kuigi ta saaks seal hakkama või seepärast, et mõned inimesed armastavad uusi kohti rohkem kui neid, kus nad on sündinud, ei õigusta seda, et ühiskond peaks sundima mingeid inimesi lahkuma sealt, kuhu nad tunnevad ennast kuuluvat (lihtsalt seetõttu, et usk on vale, poliitiline vaade vale, emakeel vale või raha liiga palju). Me oleme kõik inimesed ja seetõttu tuleb meil leida üksteisega suhtlemiseks inimlikke lahendusi. Küüditamine pole õigustus välistavaks rahvusluseks, sest see teeb uue küüditamise õigustatuks.

Ärme unustame, et küüditamine oli kuritegu inimeste vastu. Igaühe. Punkt.

14. juunit tähistasin mina Juhan Viidingu luuletuse lugemisega:

Vapustus
Kes? Johan.
Mis? Jalutas.
Millal? 1995. a jaanuaris.
Kus? Tallinna südalinnas.
Ja nägi kiviseinal valimiseelset müürilehte, millel seisis: “Eesti eestlastele!”
Johan võpatas, tardus paigale, vaatas üksisilmi ja tundis, et kaotab teadvuse või tasakaalu või mõlemad.
Kujutluspilditormis polnud võimalik orienteeruda, Johan kaotas aja- ja kohataju. (Ta nägi teisi aegu ja kohti, ammuseid – aga siin.)
Ja siis, murdosasekundi möödudes tundis ta, et peab pakkima kohvri, kui veel jõuab, ja lahkuma.
Järgmisel hetkel suutis ta meenutada, et kuulub ise samasse rahvusse, kes kõneleb keeles, milles silt seinal ja see kiri siin.
Seejärel kahtles Johan, kas ta ikka kuulub rahvuse hulka, kelle sekka ta seni oli teadnud end kuuluvat.
Edasi mõtles ta: kui mina lähen, kuhu jäävad või lähevad siis Maria, Jüri, Joosep, Hanna, Andres, Mihhail, Debora, Cornelius, Anna ja teised?
Ta küsis. “Vastu oma saatusele” – vastati.

Skinhead ja neonats 5. mai 2008

Posted by toimetus in ajalugu, Euroopa, rahvuslus või natsism?, teised autorid.
comments closed

SkinheadAitamaks kaasa piknikuaruteludele, avaldame sel nädalal kirjutisi neofašismist/neonatsismist, vägivallatust protestist ja rahuliikumistest. Kui soovid kaasa aidata, anna teada oudekki-at-gmail.com! Tänase loo autoriks on Andres, kes oma perekonnanime jättis meie teada.

Kuigi paremäärmuslus ei oma Eesti “kabinetipoliitikas” nii suurt mõjuvõimu kui mõnes teises riigis, eksisteerib see murettekitav nähtus ka siinmail. Eesti ainus selgelt äärmusparempoolne erakond – Iseseisvuspartei – pole siiani midagi suuremat saavutanud, mis, arvestades üldsuse hoiakuid vähemuste suhtes, on mõneti üllatav. Iseseisvuspartei juhtkond koosneb suuresti inimestest, kelle nimed tavainimesele midagi ei ütle, kuid kui lähemalt uurida võib ära tunda nii mõnegi kogenenud aaria-sõdalase. Võtame näiteks keelatud luulekogu “88” autori või Eesti kuulsaima r.a.c bändi PWA (preserve white aryans) laulja: mõlema mehe vaated (ja välimus) viitavad sellele, et tegu on neonatsidega, inimestega, kes Eesti paremäärmuslust elus hoiavad.

Skinheadide subkultuur sai alguse 60-ndate Inglismaal. Siis oli tegu töölisklassi kuuluvate noortega, kelle peamisteks tunnusteks oli lühikesed juuksed. Poliitika ei olnud põhiline, algul oli suur enamus skinheade apolitiilised, ning peamiselt oldi uhked just klassikuuluvuse üle. Mainitud subkultuuri ei saanud kuidagi rassiliselt piirata, skinheadide hulgas oli nii britte kui ka näiteks Jamaica immigrante. Tööpoliitika, mis soosis immigrantide palkamist madala palga eest, pani paljud “skinnid” töölisklassi probleemides süüdistama just immigrante. 60-ndate lõpus loodi Briti üks kuulsamaid natsionalistlikke liikumisi National Front, mis muutus kunagiste apoliitiliste noorte seas aina populaarsemaks. Rassimivastased skinheadid lõid peagi liikumise SHARP (skinheads against racial predjudice), ning üheksakümnedate alguses New Yorkis ka vasakpoolseid skinheade ühendava liikumise RASH (red anarchist skinheads).

Kuna 70-ndatel hakkas ühe enam kõneainet pakkuma NF-i ja Briti Liikumisse kuulunud skinheadide rassistlikud rünnakud immigrantide vastu, hakkas meedia ja üldsus paratamatult skinheadide ja neonatside vahele võrdusmärki tõmbama. Tänase Eesti kontekstis see nii vale polegi, sest Eestis elavad skinheadi välimusega noored on enamasti paremäärmuslike vaadetega. Iseseisvusparteisse kuuluvad “veteranid” pole, aga kaugeltki mitte kõige ohtlikumad. Palju suuremaks probleemiks on veidi nooremad ja vägivaldsemad natsiskinheadid. Kui neofašism veel ise piisavalt absurdne ei tundu, on eriti kummaline kuidas siinsed noored “aaria rassi sõdalased” omakorda jagunevad erinevatesse rühmitustesse. Nimelt tuleb vahet teha Eesti ja Vene päritolu natsiskinnidel, kellest viimased jälle omakorda Eesti ja Suur-Vene patriootideks jagunevad.

Suurimaid probleeme on tekitanud just viimased. Mitmel korral on eluohtlikult rünnatud vasakpoolseid noori, samuti on nende koduuste taha “visiite” tehtud ning erinevaid üritusi saboteerida üritatud. Eesti päritolu neonatside suurimateks “saavutusteks” on ilmselt gay-pride paraadi ajal osavõtjate suunas loobitavad solvangud ning katsed oma “jõudu” ka tugevamini demonstreerida. Näiteks aastal 2006. toimunud pride-l rünnati selja tagant paraadist osavõtnud tütarlapsi. Õnneks on need eri päritolu, kuid samu ideaale jagavad inimesed just nende samade ideaalide pärast omavahel vaenujalal ja koostöö paistab vähemalt hetkel võimatu.

Vaatamata mitmetele rünnakutele eitavad Eesti politsei ja valitsus paremäärmuslaste probleemi ning avalikkuse ees seda teemat paraku eriti ei puudutata: ilmselt liiga hell teema, ega ei sa ju idanaabri kuuldes tunnistada, et “jah, meil tõesti on ka fašiste”.

Kui kiigata meie naabrite poole, siis Soomes jäid probleemid neonatsidega 90-ndatesse. Rootsis on seevastu paremäärmuslus siiani probleemiks. Igaastane Salemi marss ja Nationaldag on aastaid olnud Põhja-Euroopa suurimateks neofašistide kogunemiskohtadeks. Tänu kohalikule antifa liikumisele (erineb peavoolu antifašismist selle poolest, et kasutatakse vägivalda) on natside rünnakud Rootsis küll vähenenud, kuid lõplik lahendus on veel kaugel. Rootsist veel suuremad probleemid vaevad Venemaad, kus natsiskinheadid on viimaste aastate jooksul tapnud kümneid immigrante ning nende õiguste eest võitlevaid antifašiste. Võimude suhtumine neonatsidesse on probleemne, sest enamiks rassistlikke rünnakuid käsitletakse lihtsalt huligaansusena.

Kahjuks tundub hetkel, et vastupidiselt Rootsile ja Soomele, kus neonatsi probleem on lahenemas või peaaegu lahendatud, on Eestis paremäärmuslus tõusuteel. Eesti ühiskonna üldist ebatolerantsust arvestades pole ka ime, et 15-aastased poisid pead kiilaks ajavad, jopele Eesti lipu õmblevad ning aaria rassi eest “võitlema” asuvad. Paremäärmusluse peatamine on keeruline, sest neonatside meetodeid arvestades on ka antifašistidel tihti keeruline patsifistlikeks jääda. Samas jääb ka ainult antifa liikumisest väheks kui terve ühiskond fašismi tolereerivalt suhtub ja nii pidevalt tänavale uusi vägivaldseid neofašiste toodab.

Eesti liitub USA uueks osariigiks 12. märts 2008

Posted by Manjana in Euroopa, poliitika.
comments closed

Kolmapäeval 12. märtsil kirjutas siseminister Pihl USAga alla kahepoolse nn. memorandumi, mis peaks eestlastele kunagi avama viisavabaduse USAga. Tundub kaugelt vaadates selline tore asi. Suurem osa Euroopa Liidu riike ju saavad USAsse viisavabalt, ainult viimased liitujad ja Kreeka ei saa. Selles valguses tundub ka arusaamatu, et miks Euroopa Liidu Komisjonile selline kahepoolne viisavabaduse leping ei meeldi. Samasugused lepingud on juba alla kirjutanud Tšehhi, Slovakkial on see plaanis järgmisel kuul ja Läti kirjutab koos meiega.

Alati kui midagi tundub arusaamatu, siis on süüdi vähene infohulk, sest alati on kõigele põhjendused, eriti kui räägime välispoliitikast. Inetu on see, et keegi meie välispoliitika ekspertidest sellest otsesõnu rääkida ei taha. Ilves on ju olnud välisminister, töötanud aasta Europarlamendis, ta ju tegelikult teab. Väide, et midagi on “imelik”, on sellise tasemega asjatundja suust rohkem kui imelik. Teisipäevaõhtuses Aktuaalses Kaameras küsiti Riigikogu inimestelt, kes ka nagu võiksid või peaksid teadma, et mida nad arvavad ja kõik arvasid, et “kenä keik.”

Tegelikult ju ongi kõik seadustega kooskõlas. Euroopa Liit ei ole põhimõtteliselt föderatiivne riik, kus on ühine välisminister, kes välisasju ajab. See on riikide liit, kus välislepingud on iga riigi siseasi. Sarnaselt väidab ka USA, et viisalepingud ongi bilateraalsed ja teisiti nemad neid ei sõlmigi. See, et Eesti ja Läti seda juhuslikult ühel päeval teevad, on ju ka normaalne? Kas ikka on? Palju lugejaile meenub meie minevikust asju, kus Läti ja Eesti on ühel päeval samu asju tahtnud? Mulle meenub viimase 70 aasta kohta neid allkirju, lepinguid ja muidki nii palju, et kokkusattumusteks on neid kummaline nimetada. Teate, et ükski välisturist kaugelt ei viitsi ainult Tallinna tulla ja tegelikult müüaksegi meid kahte riiki alati koos. Mis ei tähenda, et meie valitsused oleks omavahel tihedas läbikäimises, kaugeltki mitte.

Kuid mida me siis selle viisavabaduse kohta teame. Me teame, et praegustel Euroopa USAga viisavabadel riikidel on olemas teatud kindlad reeglid, kuidas viisavabadust teostatakse. Uutel liitujatel saavad need reeglid hoopis keerulisemad olema. Siis kui kõik uued liitujad on oma uutele memorandumitele alla kirjutanud, on Euroopa Liit samuti kaheks jaotatud nagu praegugi, kuid USAl on võimalus öelda, et reeglid võiksid ikka kõigil ühised olla. Kuna USA eesmärk on saada suuremat kontrolli kõigi nende inimeste üle, kes nende piiri on ületanud, siis soovib ta, et ka vanad lepingu teinud riigid alluksid uutele reeglitele. Välislepingute ümber kirjutamine pole aga “piece of cake” ja sellele peab hea põhjendus olema. Ida-Euroopa riigid annavad selle. 1:0 USA kasuks.

Ja ega viisavabadus ei tähenda, et kõik, kes piirini on jõudnud, sealt ka üle lastakse, eriti kui tuleb välja, et keegi on kunagi midagi valesti teinud. Noh kuulunud mõnda valesse organisatsiooni või mida iganes.

Teisest küljest kinnitab niisugune olukord siiski asjaolu, et mingit ühist välispoliitikat EL ei saa niipea olema. Kui USA suhtes, mis loetakse siiski demokraatlike riikide sekka, ning mis on üks suurimaid majanduslikke võime sellel planeedil, ei suudeta ühist tegutsemisviisi kokku leppida, siis ei ole eriti suurt lootust, et midagi niisugust suudetakse kokku leppida nende riikide suhtes, mis vajavad mingeid uusi ja lihvitumaid suhtlemisviise. Veel enam, arvestades USA ja Venemaa poliitiliste huvide erinevust ja paljusid põrkumisi, siis võib suhteliselt kindlalt ütelda, et kui EL ei ole ühist poliitikat USA suhtes, seni ei ole ka ühist poliitikat Venemaa suhtes. Need liikmesriigid, kes soovivad Venemaaga erikokkuleppeid sõlmida, hakkavad kindlasti Eesti argumente tasalülitama aspektiga “USA puhul me ju lasime läbi…”

Samas, Euroopa Liit on ennast näidanud siiski efektiivse jõuna majandusläbirääkimises – vaadakem näiteks trahve ja ettekirjutusi Microsoftile. Samamoodi on EL turg piisavalt suur, et suvalise riigi suurfirma toimimisele kirjutada ette enda arusaam mõistuspärasest ärist, mis laseb riike valitseda inimestel, mitte võimu kogundada üksikute korporatsioonide kätte, see tagab kokkuleppelise toimimise tootja ja taebija vahel. Eesti turg on piisavalt väike, seega, meie valitsusel ei ole erilist läbirääkimisjõudu Shelli või Microsofti või kellega iganes. See on koht, kus me saaksime kasutada teiste liikmesriikide solidaarsust, kus Euroopa Liit küsib mainitutelt niisugused toimimistingimused nagu ka meile sobivad.

Kuid solidaarsus on vastastikune. Miks Prantsusmaa, Saksamaa või Itaalia peaks olema huvitatud Eestile soodsaid majandustingimusi kauplemast, kui on näha, et Eesti esmane solidaarsus kuulub USAle? Milliseid soodsaid majandustingimusi USA võiks Eestile pakkuda?

Artiklit täiendas ka Oudekki

Kuidas feministile lilli kinkida? 8. märts 2008

Posted by Manjana in diskrimineerimine, Euroopa, foobiad.
comments closed

LillKui ma oleksin pidanud midagi naistepäevast kirjutama näiteks kakskümmend aastat tagasi, siis selle jutu sisu oleks olnud täiesti erinev sellest, mida ma tahaksin kirjutada nüüd ja see ei tulene mitte sellest, et kakskümmend aastat tagasi sain ma alles täiskasvanuks ja ka mitte ainult selle pärast, et siis ma elasin Nõukogude Liidus. Siin on hoopis teistsugused ja laiemalt käsitletavad muutused – nii Eestis, minus kui ka terves maailmas. Optimistina tahaksin ma öelda, et maailm on muutunud inimeste jaoks võrdsemaks, eriti just naiste seisukohalt vaadatuna. Kui 20 aastat tagasi tähendas see, et mees on naisega võrdne, peamiselt et ka naine võib olla traktorist, siis tänapäeval on võrdõiguslikkuse mõiste tunduvalt laienenud. Mõnes maailma osas rohkem, mõnes vähem.

Feminismist rääkides tulevad esimesena meelde põhjamaad. Eesti ajakirjanduses on maalitud kohutavaid pilte näiteks Norrast, kus naisi kvootide alusel pannakse ametikohtadele, kus nad ilmselt hakkamagi ei saa. Miks muidu on vaja kvoote – kui nad oleksid pädevad, valitaks ju neid niikuinii – on feministidefoobiat põdevate inimeste argument. Pealegi pole need koodid seal mitte kohustuslikud vaid soovituslikud.

Ma olen alati arvanud, et inimesed, kes põlgavad, kardavad või vihkavad midagi, siis tegelikult ei tea nad täpsemalt midagi ning loomulik alalhoiuinstinkt käsib enne karta kui kahetseda. Teadmatusest sünnivad hirmud. Teised väidavad, et kõik peaks arenema loomulikku rada ja naisõiguslased tegelevad kolmandajärguliste probleemidega, mis laheneks võib-olla ilmagi, kui ühiskond olulisemate probleemide lahendamisega toime tuleks. Minu vaatenurgast on see muna ja kana probleem – kas ühiskonna areng mõjutab inimestevahelisi suhteid või inimestevahelised suhted mõjutavad ühiskonda.

Põhjamaades vaadatakse sooliselt võrdõiguslikku (või siis ka teadlikult seda taotlevat) ühiskonda kui ühiskonda, mis on oma arengutasemelt kõrgemal, kui need, mis pooldavad meeste- ja naistemaailmade eraldamist erinevate reeglite, nõudmiste, keeldude ja radikaalseima variandina ka erinevate vaimsete võimekusega maailmadeks. Õnneks eestlane ikka üldjuhul ei arva, et naised oleksid vaimselt vähem võimekad kui mehed ja tegelikult on kurb statistika hoopis see, et poiste koolist väljalangevus on meie põhihariduse suur probleem ja selle lõpptulemusena on kõrgharitud naiste hulk suurem kui meeste.

Tihtipeale olen ma kohanud erinevate meeste ja ka naiste isiklikes mõtteavaldustes kujutelmi feministidest, millel on tõelisusega sama suur side, kui see, et moslem võrdub terrorist. Kardetakse, et feminist on naine, keda ei tohi uksest eespool sisse lasta või et feminist ei värvi kunagi küüsi ja riietub nii, et keegi aru ei saaks, mis soost ta on. Kindlasti on naisi, kes nii teevad ja mõtlevad, aga kindlasti ei saa feministi välimuse järgi välimäärata. Üldse on inimeste liigitamine üks tänamatu tegevus. Jah, kõik euroopa feministid, keda mina näinud olen, ei lase endale näiteks meestel välja teha, aga selline käitumine ei tähenda mitte kohe feministi vaid pigem inimest, kes tahab teistest sõltumatu olla. Mulle näiteks küll meeldib kui mulle välja tehakse, eriti kui ma tean, et see teine teenib minust palju rohkem.

Ma enda kohta armastan mõelda, et ma olen feminist ja samas ma ei saa sõnastada, et mida see siis täpselt tähendab. Mõnedes tõlgendustes seondub feminist olemine otsekohe sellega, et ma olen poliitilistelt vaadetelt vasakpoolne. See on suhteliselt vanaaegne arvamus, parempoolne feminism on täiesti olemas ja see pole ka mingi haruldus. Samuti võib mees olla feminist, kuigi ma olen meessoost feministe vaid põhjamaades ja õnneks ka Eestis kohanud.

Et nüüd kogu targutus kokku võtta, panen kirja, mida mina mõtlen kui arvan, et keegi on feminist ja mida ma enda puhul silmas pean, kui ennast feministiks pean.

Ma ei arva, et on midagi kindlat, mis meest ja naist eristab, peale füüsiliste sugutunnuste. Jah, mehed on üldjuhul tugevamad, aga alati on tugevaid naisi ja nõrku mehi ja seega on igaüks nii tugev või nõrk, kui ta on ja see ei sõltu tema soost. Samas kasutan ma alati hea meelega nõksu, et las mehed teevad füüsiliselt raskeid asju, siis saan mina laiselda. Et mehed ei ole targemad kui naised, ei ole mitte arvamus vaid faktidega tõestatud. Ka tehniline taiplikus ei ole asi, mis koos meeshormoonidega sünnil kaasa antakse. Samuti pole olemas mehelikku loogikat, see on tihtipeale vaid meeste enesekaitse, kui nad tegelikult vaimselt naisele alla jäävad.

Muideks, meeste tehniliselt taiplikumaks pidamine on samuti hea meetod mehi ekspluateerida. Kui ma ikka tehnikaga mässata ei viitsi, siis kutsun suvalise mehe ja ütlen talle, et oled mees või ei ole, tee korda ja vaene mees ongi sunnitud tegema, sest ta arvab, et … no ma ei tea mida ta arvab. Kui mina oleksin mees, kes tehnikast midagi ei tea, siis ma küll tunnistaksin ausalt, et tehku ise või otsigu keegi teine. Tänapäevane naine julgeb küll ausalt tunnistada, kui ta näiteks keeta ja küpsetada ei oska ja see ei temast sugugi kehvemat naist. (Või kui mõne mehe silmis teeb, siis ma ei soovitaks ühelgi naisel sellise mehega kooselu proovida, tal võib veel mingieid kivinenud arusaamu olla, mis lõppkokkuvõttes kooselu võimatuks teevad). Sugu ei määra midagi, inimene määrab. Ühiskond, mis lähtub soolistest stereotüüpidest, tegeleb tegelikult psühhoterroriga, mis laseb mõningatel juhtudel ennast meestel ja mõningatel juhtudel ennast naistel, oma soolisest kuuluvusest tingituna üleolevana tunda.

Kui nüüd tagasi tulla pealkirja juurde, siis loomulikult võib feministile naistepäevaks lilli kinkida, aga juhul kui ta inimesena seda soovib. Mina näiteks küll ei arva, et mulle peaks just sellel päeval lilli ostma, kui nad kõige kallimad on. Mõistlik oleks soodsamaid hetki oodata ja täna aitab ühest (või enamast) soojast kallistusest küll.

Kuidas Inglismaal geneetiliselt muundatud taimi kasvatatakse 25. jaanuar 2008

Posted by Manjana in Euroopa, poliitika, roheline, tõlkelood.
Tags: , ,
comments closed

GM-vaba umbrohi24. jaanuari Postimehes ilmus jutt, et Eestis peaks veel jaanuaris 2008 minema kooskõlastusringile eelnõu, mis lihtsustaks geenmuundatud organismide (GMO) kasvatamislubade saamist. Pakume Teile lühendatud kokkuvõtet Birminghami Ülikooli politoloogiadoktorite David Mashi ja David Toke artiklist Policy networks and the GM crops issue: assessing the utility of a dialectical model of policy networks, mis ilmus ajakirjas Public Administration, juunis 2003.

Artikkel räägib üksikasjalikult erinevatest organisatsioonidest, kes osalesid Inglismaal geneetiliselt muundatud teraviljadega seotud seaduste ja määruste kujundamises ja kinnitamises. Nende organisatsioonide suure hulga tõttu olen tõlget lihtsusanud ja süvenen peamiselt otsutusprotsessidele.

Inglismaal tuli geneetiliselt muundatud (GM) teraviljadega esimest korda tegemist siis, kui 1996 aasta lõpus ilmus poelettidele USAst imporditud GM-soja, millega seoses tekkis ka vajadus vastavate poliitikate järgi. Tol ajal jäi GM poliitika peamiselt biotehnoloogiafirmade, põllumajandusettevõtete ja Põllumajandusministeeriumi huvisfääri. Alates 1998 aastast tegeles vastavate huvigruppide koordineerimisega GM-lobbigrupp, kuhu kuulusid nii biotehnoloogiafirmad, toiduainetetööstused kui ka erinevad põllumajandusega tegelevad organisatsioonid. Juulis 1998 avalikustas Friends of the Earth uurimuse, kust selgus, et kaheksa liiget nõuandva komisjoni kolmeteistkümnest olid otseselt seotud biotehnoloogiafirmadega.

Nõuandev komitee andis juba 1998. aasta keskpaigaks nõusoleku mõnedele GM-liikide heakskiitmiseks ja kasvatamiseks. Nende hulka kuulusid herbatsiidide-tolerantsed taimeliigid, mis võimaldavad paremini umbrohtu hävitada ja kasvatavad produktiivsust umbes 10 protsenti. Sellised GM-taimed pakuvad suurt huvi põllupidajatele ja tööstusele. Juhtivaid keskkonnakaitseorganisatsioone asja äriline külg aga ei huvita, nende jaoks valmistab muret geenide üle kandumine nendelt herbatsiidide tolerantsetelt taimedelt umbrohule – nähtus, mille avastasid USA teadlased ja mida peeti suureks probleemiks põllumeestele. Debattides käsitleti seda küsimust peamiselt umbrohu-keskselt: arvutati kokku rahalisi kulutusi superumbrohu hävitamiseks, laiemat keskkonnaprobleemi ei nähtud.

1998. aasta lõpus algatas Inglismaa keskkonnakaitseminister Michael Meacher vastava poliitika muutmise ja 21. oktoobril 1998. kuulutas ta välja ühe-aastase pausi GM-taimede turustamises, nõudes uurimusi GM taimede mõjust keskkonnale. Järgmisel aastal pidas valitsus GM-lobbigrupiga läbirääkimisi, et nad vabatahtlikult ei kasvataks uusi taimi kuni uuringud lõpevad – kuni 2003 aastani.

GM-teraviljade litsentseerimine sõltus Inglismaal peamiselt sellest, kas konkreetsete taimede puhul oli teaduslike uurimustega tõestatud looduskaitseliste tingimuste täidetus (äriline istutamine peatati kuni teaduslike uuringute lõppemiseni).

GM-lobbigruppidesse kaasati ka neid looduskaitsjad, kelle vaated ei olnud täielikult GM-teraviljade kasvatamise vastased (looduskaitsjate kaasamine legitimeeris litsentseerimist). GM-teraviljade vastaseid radikaalseid rühmitusi nagu Greenpeace, Friends of the Hearth ja mahepõllupidajad, ei kaasatud, sest nemad olid igasuguste GM-teraviljade avamaal kasvatamise vastu. Kuigi tavatarbijad olid GM-teraviljade vastu ning avalik arvamus muretses peamiselt toiduainete ohutuse pärast, siis peamine avalik debatt toimus siiski keskkonnaregulatsioonide teemal.

Kuna peamine osa GM-teraviljade teemalisi seadusi kuulub Euroopa Liidu pädevusse, siis osa regulatsioone on jäetud ka EL liikmesmaade otsustuspädevusse, samas ei saanud kohalikul tasandil otsustada need organisatsioonid, kes olid GM-teraviljade kasvatamise vastu. Seega jäi nendele vaid Inglismaa GM-teraviljapoliitika kriitika ning globaalses plaanis arutleti GM-teraviljadest kui ohust väikestele kolmanda maailma riikide põllumeestele.

Mõnedele mahepõllumeeste organisatsiooni liikmetele anti 1999. aastal formaalne konsultatiivne sõnaõigus põllumajanduse ja keskkonna biotehnoloogia komisjonis, mis loodi eesmärgiga laiendada laiemat debatti ärilisel eesmärgil kasvatavate GM-taimede kasvatamise litsentside jaotamise küsimustes. Samas puudub sel komisjonil litsentside küsimuses otsene vastutus.

Uute poliitikate tulemusel muutusid mõnede organisatsioonide jõuvahekorrad. Nõuandva komitee liikmeskond reorganiseeriti: 10 liiget 13st vahetati välja ja nende asemele tulid akadeemilise taustaga eksperdid, kel polnud otsest sidet biotehnoloogiliste firmadega. Uurimise alla võeti bioloogilise mitmekesisuse probleem. Litsentside väljastamisel tuli omavahel kokkuleppele jõuda nii teadlaste komiteel, nõuandval komiteel kui ka avalikkuse esindajatel. 2001. aastal muudeti ka Euroopa Liidus direktiivi nii, et uuringuid võib teha ka mõnes teises EL riigis.

2001. aastal korraldasid orgaanilise põllumajanduse grupi liikmed kampaania ühe biotehnoloogiafirma vastu, kes tahtis avamaal kasvatada GM-maisi. Biotehnoloogiafirma oli algselt kasvatamise lõpetamise vastu, kuid kui neid lubati katusorganisatsioonist välja visata, nad nõustusid. Nii loobutigi tollest konkreetsest maisist, et mitte tervet litsentseerimist untsu keerata. Tolle katusorganisatsiooni puhul on tegemist Inglise suurima valitsusvälise organisatsiooniga, kes tegeleb keskkonnaküsimustega, neil on üle miljoni liikme, 1000 töötajat, kaasaarvatud hulk teadlasi ja poliitika lobbiste. Nende legitiimsuse tagab suur liikmeskond ja organisatsiooni laiahaardelisus.

Fakt on see, et põhiline poliitiline diskussioon Inglismaal GM taimede küsimuses oli pigem majanduslikku laadi kui keskkonnakaitse teemaline. Oluline ei olnud mitte superumbrohu probleem, vaid pigem selle hävitamise maksumus.

GMO-taimedest blogosfääris: Frankensteini eine ehk kas geenmuundatud toit sünnib süüa? (Kati) ja Roheliseks kasvajad, kommentaarium (Epp)

Üks rahvas, üks riik. II osa 3. juuli 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa.
comments closed

Jätkan Heather Rae patoloogilise homogenisatsiooni mõiste tutvustamist endise Jugoslaavia näitel. Kui pole teisiti märgitud, siis viitavad leheküljenumbrid tema raamatule “State Identities and the Homogenisation of Peoples”

Jugoslaavia 1990 künnisel

Tito surm ning majanduslikud raskused nõudsid kaheksakümnendate Jugoslaavias föderaalsete ja vabariiklike juhtide koostegevust. Selle asemel püüdis Kommunistlik Partei ainult oma tsentraalvõimu tugevdada – ning kohtas vabariikide aina tugevamat vastuseisu. Kommunistliku Partei lagunemine pani vabariikide eliite valima erinevaid edasiminekuteid. [lk 178-181, lk. 210]

1990. aasta valimised tõid üle kogu Jugoslaavia võimule natsionalistid: halva endena järglasriikide vähemustele. Ainsa riigina puudusid märkimisväärsed vähemused Sloveenias, mis ka valis küllalt libraalse edasimineku viisi. Alguses toetati Jugoslaavia konföderatsioonilist mudelit, aga Serbia jätkas retsentraliseerimise läbisurumist – Sloveeniale aga ei tundunud Milosevici Serbia poolt juhitud Jugoslaavias autonoomia enam eriti võimalik. [lk. 193-194]

Võimule tulnud eliit ei soovinud senist kooseksisteerimispoliitikat jätkata. Igal pool peale Makedoonia (kus natsionalistide ülekaal ei olnud valdav), kaotati Jugoslaavias eksisteerinud võrdse kodakondsuse õigused. Niisugune poliitika muidugi vaid lõhestasid Jugoslaaviat tugevamini. Kõige halvemasse seisu sattus Bosnia-Hertsegoviina, mis oli nii Serbia kui Horvaatia huvisfääris: kumbki riikidest ei tunnustanud Bosnia-Hertsegoviina iseseisvust ja nõudsid osasid sellest enesele. [lk. 194]

Sloveenia 1990. aasta referendumil hääletas 90% iseseisvuse poolt. Sloveenia ja Horvaatia deklareerisid end iseseisvaks 25. juunil 1991. Jugoslaavia Riikliku Armee (JNA) jaoks tähendas see ähvardust Jugoslaavia territoriaalse ühtsuse olemasolule. Kuid JNA operatsioon Sloveenias kestis ainult kümme päeva, osaliselt Euroopa Ühenduse läbirääkijate tegevuse tõttu, kuid osaliselt ka seetõttu, et Sloveenia polnud Serbia jaoks oluline, seal ei olnud märkimisväärset serblaste kogukonda. [lk. 185, 194]

Bosnia-Hertsegoviinas ja Horvaatias polnud konfliktid sugugi nii lühikesed. Serbias selleks ajaks tõusuteele asunud välistav natsionalism tõi kaasa analoogilise suundumuse Horvaatias. 1990. aastal Horvaatias võimule tulnud jõud Franjo Tudjmani juhtimisel kaotasid kohe pärast valimisi tänavasiltidelt kirillitsas nimed, serblastest töölised vallandati, valitsus julgustas punavalge malelauasümboli kasutamist – koos fašistliku alltekstiga, mida see sümbol omas. Selline poliitika andis hoogu Horvaatia serblaste iseseisvusnõuetele, eriti Krajina regioonis. Serbia oli selleks ajaks asunud selgelt ekspansionistlikule Suur-Serbia loomisele põhimõttel “Serbia riik serblaste jaoks” ning toetas igati Horvaatia serblaste iseseisvustaotlusi. [lk. 195]

Šovinistlik natsionalism ja sümbolimanipulatsioon

Kosovo on Serbia kogukonna jaoks nende olemasolu sümbol – kuigi käsitlus Kosovost kui serblaste “ajaloolisest asumisalast” on mõneti kaheldav. Näiteks Willem Vermeer kirjutab, et ajaloolised serbia alad paiknesid Kosovost läänes ja Kosovos on “nii kaua kui inimesed mäletavad” olnud albaanlaste enamus. Kuid sellest hoolimata on Kosovo Serbia kultuuri oluline osa, sest seda mõistetakse Serbia kultuuri ajaloolise hällina. Ükskõik milline on ajalooline reaalsus, inimeste mõtetes ja tunnetes on Kosovo seotud nende minevikuga. [Vermeer, Albanians and Serbs in Yugoslavia rmt: The Disintegration in Yugoslavia, lk. 101-124]

Niisugust sümbolit oli natsionalistidel lihtne radikaliseerida. Kosovot kasutati Serbia ühtsustamiseks “ühise vaenlase” ees ning loodi seeläbi genotsiidi lubav ideoloogia. “Prints Lazari märtrikannatused 1389 aasta lahingus” olid etnilist puhastust õigustava mõttesüsteemi keskseks komponendiks. Tavaliselt ei mainitud seda küll otseselt, aga toodi sisse väljendites nagu “meie hulgas olevate moslemite käed on määritud meie eellaste verega … eriti nende, kes ei võtnud omaks islamit” See tõi kaasa moslemite kirjelduse “serblaste reeturitena”. [lk. 189] Michael Sells (The Bridge Betrayed: Religion and Genocide in Bosnia) mainib, et niisugust retoorikat saab jälgida alates 19. sajandi serbia natsionalistidest, mitte varasemast. 19. sajandi natsionalistlik kirjandus loob prints Lazarist “kristuse rüütli”, kes tapetakse koos serbia rahvaga, mis saab tõusta ainult koos Lazari ülestõusmisega. Türklased võrdsustatakse seega “kristusetapjatega” ning see saab kõigi slaavi moslemite sümboliks.

Pärast seda, kui Milosevici režiim rehabiliteeris kommunismi ajal allasurutud ortodoksi kiriku, asus see samuti aktiivselt natsionalistide poolele. 1990. aastal eemaldati koolide õppekavadest marksistlik teooria ja asendati religiooniõpetusega. Kirik toetas Kosovo müüdiga seotud tegevuste ja sündmuste heroiseerimist, 1989. aastal tähistati 1389. aasta lahingu aastapäeva ja Kosovosse tuli märkimisväärne hulk palverändureid, et jälgida lahingu kuuesajandale aastapäevale pühendatud pidustusi – ametlik meedia on kirjutanud nende arvuks kolm miljonit, Noel Malcolm, kes oli sellel üritusel kohal, pakub suurusjärguks 300 – 500 000 inimest. Nende pidustuste käigus demonstreeriti serblasi kui vaprat rahvast, kes on läbi oma ajaloo olnud ohvrid ja kannatajad. [190-192]

Teine Serbia ajaloo aspekt, mida natsionalismimüüdis kasutati, oli Ustasha režiimi poolt Teise Maailmasõja ajal sooritatud kuriteod. Horvaatia revisionistlikud ajaloolased väitsid, et Ustasha käe all hukkunud serbalste arv oli väiksem, kui üldine arvamus näitab, Tudjman kõneles, et serblased polnud kunagi Ustasha spetsiifiline sihtmärk. Horvaatia natsionalistid taastasid vana valge ja punase “malelaua” sümboli, mida Ustasha oli kasutanud ja mis paljude silmis ikka veel sümboliseeris Ustasha režiimi. Vastuseks kujutasid Serbia natsionalistid kõiki horvaate Ustashana ning igasugust vastuseisu Belgradile käsitleti kui sümpaatiat Ustashale ja genotsiidile. [Ivo Banac, “Fearful asymmetry of War”, Daedalus 121:2 (1992) lk. 155-156]

Nii serblaste kui horvaatide poolt ette võetud teod muidugi tugevdasid Serbia natsionalistide positsioone ja Jasenovaci mälestus muutus Serbia natsionalistide sõjahüüuks. Teise maailmasõja-aegsete Ustasha režiimi ohvrite pidulik ümbermatmine mängis keskset rolli tseremoonias, mis ühendas mineviku lüüasaamise Ottomani impeeriumi poolt, tagakiusamise Ustasha poolt ning väited, et serblased kannatasid Kosovos genotsiidipoliitikate all. [lk. 192]

Lisaks massimeeleavaldustele mängis natsionalistide võimuletulekul olulist rolli meedia. Thompson (Forging War: The Media in Serbia, Croatia and Bosnia-Herzegovina) nimetab Kosovo-teemalist meediakampaaniat Milosevici võimuletuleku nurgakiviks. Serbia meedia haaras kinni Milosevici väidetest, et küsimus polnud mitte ainult poliitikas, vaid “meie isamaas”. Keelekasutus meedias langes demagoogiasse, retoorilistesse küsimustesse ja hüüatustesse, “äravalitud rahvas”, kes astub vastu oma saatusele, enesehaletsus, ultimaatumid, vägivalla õigustamine, konspiratsiooniteooriad jne jne. [Sells “Religion, History and Genocide in Bosnia-Herzegovina” rmt: Religion and Justice in the War over Bosnia lk. 53] Niisuguste meetoditega konstrueeriti läbi valitsusmeelse meedia ühetaolist Serbia identiteeti, nii Serbia serblastele kui ka nende, kes elasid Horvaatias või Bosnia-Hertsegoviinas. 1990 aastate Horvaatia valitsuse poliitikad Horvaatia serblaste osas ainult aitasid kaasa Serbia korporatiivse identiteedi loomisele läbi vähemuskogukonna mustamise. Nii Serbia kui Horvaatia meedia sillutas suures osas teed sõjale, suurendades kogukondade võõrandumist ning toites vihkamist. [lk. 192-193]

Mõned meediategelased aitasid niisuguse “rahvusliku konsensuse” loomisele kaasa oma natsionalistlike veendumuste tõttu, mõned majanduslikel kaalutlustel, mõned harjumusest, et valitsusele tuleb olla kuulekas. Need, kes koostööst keeldusid marginaliseeriti kiiresti – kas loobusid tööst valitsusepoolse surve tõttu või vallandati – või kaotasid oma elu. [lk. 193]

Niimoodi lõid serbia natsionalistid selge piiri serblaste ja mitte-serblaste vahele ning asetades mitte-serblased selgelt väljaspoole moraalsete kohustuste piire. Niisuguse mõtteviisi konkreetne tulemus Kosovo jaoks oli autonoomia kaotus aastal 1989. 1990. saadeti laiali Kosovo parlament ja Serbia annekteeris Kosovo. Kosovo ümber loodud sümbolite kompleks legitimeeris etnilist puhastust Bosnia-Hertsegoviinas ja seejärel ka Kosovos endas. Bosnia-Hertsegoviina etniline puhastus ratsionaliseeriti ideoloogiate “Serbia serblastele” ja “kõik serblased ühte riiki” kaudu. [lk. 193]

Natsionalismist genotsiidini

1990. aasta referendum Horvaatia serblaste seas toetas selgelt autonoomiat ja “Serbia autonoomse Krajia regioon” kuulutati välja märtsis 1991. Horvaatia seisis sellele vastu ning järgnesid mitmed relvastatud kokkupõrked, mis tihti viidi ellu viisil, et suurendada etnilist vihkamist (teise maailmasõjaaegsete kuritegude jäljendamine vms). Juulist detsembrini 1991 JNA ja Serbia paramilitaarsed organisatsioonid saavutasid kontrolli umbes kolmandiku Horvaatia üle, selle aja jooksul kirjutati statistikasse üle 10 000 tapetu ja 30 000 haavatu. Selles sõjas Serbia ja Horvaatia vahel muutus “etniline puhastus” esimest korda praktikaks, Serbia väed “puhastasid” mitte-serblastest need piirkonnad, mida nad pidasid enda omadeks. Selle käigus hävitati näiteks süstemaatiliselt Dubrovniki – strateegiliselt ebaolulise punkti – religioosse või kultuurilise tähtsusega hooned, Vukovaris kisti ka haiglavooditest välja 260 patsienti. Niisugused praktikad toetasid etnilise puhastuse eesmärki, hirmutades inimesi lahkuma, hävitades füüsilised märgid nende kogukonna olemasolust.[lk. 195-196]

2. jaanuaril 1992 sõlmiti Sarajevos ÜRO vahendusel formaalne rahuleping ja kaks nädalat hiljem saabusid Horvaatiasse ÜRO rahuvalveväed. See rahu sobis Milosevicile – nüüd kus ÜRO kaitses serblasi “puhastatud” piirkondades oli JNA vaba kasutamiseks muudes paikades. Rahu Horvaatias tähendas sõda Bosnia-Hertsegoviinas – riigis, kus 1991. aasta andmetel 44% elanikest identifitseeris ennast kui moslemit, 31% kui serblast ja 17% kui horvaati. [lk. 197]

1990. aasta valimiste järel nägi moslemite ja horvaatide koalitsioonivalitsus Bosnia-Hertsegoviina tulevikku pigem iseseisvana, kui olemaks osa Serbia poolt domineeritud tsentraliseeritud Jugoslaavias. Serblastele see ei sobinud, kuna see oleks nad muutnud vähemuseks iseseisvas Bosnia-Hertsegoviinas ning ideoloogia “kõik serblased ühes Serbia riigis” välistas sellise valiku. Veebruaris 1992 toimunud referendumi järel kuulutas Bosnia-Hertsegoviina end omaette riigiks, aprillis 1992 tunnustasid seda iseseisvust nii Euroopa Liit kui USA. Samas see tunnustamine ei toonud kaasa mingit materiaalset tuge ning algas Milosevici poolt toetatud horvaatide ja moslemite süstemaatiline mõrvamine, vägistamine ja väljasaatmine – sõda Bosnia-Hertsegoviinas kestis umbes kuni 1995. aastani. [lk. 197-201]

Moslemikogukonna hävitamine Bosnia-Hertsegoviinas oli kindla ülalt-alla hierarhilise mustriga ning üle kogu riigi olemasoleva sarnase süsteemiga. Nagu ka Horvaatias, tehti kõige hullemad kuriteod paramilitaarsete organisatsioonide poolt, kas “eriüksuste” (nagu Arkani “Tiigrid” või Mirko Jovici “Valged Kotkad” vms) poolt või siis kohaliku politsei poolt, tugevdatuna kohalike tsiviilisikutega. [lk. 201 – 202]

Igale etnilise puhastuse operatsioonile eelnes kohaliku meedia ülevõtmine Serbia jõudude poolt, massimeedia hakkas edastama sõnumit, et antud ala serblasi ähvardab genotsiid “Ustasha” või “Mujahideeni” käe all. See propaganda disainiti tekitamaks tavalistes serblastes hirmu, et just neid ähvardas oht, mängides “Kosovo sümbolikontekstile” ja rõhutades “serblaste ajaloolist kannatajastaatust”, mis legitimeeris vägivalda mitte-serblaste vastu.[lk. 202]

Analoogselt Armeenia genotsiidiga olid esimesed ohvrid intellektuaalid ja kultuurilised liidrid: õpetajad, juristid, arstid, kunstnikud, religioossed juhid jne, et hävitada kogukonna “kultuuriline mälu”. Hiljem olid tapmised rohkem juhuslikud, et hirmutada inimesi lahkuma. Paljudes kohtades muudeti elu võimatuks läbi töövõimaluste vähendamise, ning seaduste, mis tegid näiteks Bosnia moslemite igapäevase elu ebameeldivaks (liikumispiirangud, ühenduste loomise piirangud jne). Suur osa oli ka muuseumide, kirikute ja mošeede hävitamine, justkui muutes olematuks kooseksisteerimist, mida natsionalistid püüdsid hävitada. [lk. 203]

Veel üks oluline aspekt oli süstemaatiline vägivald naiste vastu. Vägistatud naistele üteldi “te saate nüüd serbia lapse” – kuna rahvusel ei ole rassitunnuseid, siis lapsi loeti “puhastatuks”, serblasteks. Vägistamine demoraliseeris ohvreid ja kogukonda, tõi kaasa põgenemised ja muutis tõenäoliseks, et ohvrid ei tahtnud tagasi pöörduda. Arvestades sotsiaalset stigmat vägistamise suhtes ning seda, et suur osa vägistamistest olid grupiviisilised, ei saa me arvatavasti iialgi teada täpset vägistamiste arvu, kuid on selge, et see oli süstemaatiline laialtlevinud poliitika. [lk. 203-204]

Sõjad endises Jugoslaavias tõid Euroopasse tagasi ka koonduslaagrid, millest enamik, kuigi mitte kõik, olid loodud Serbia jõudude poolt. Mõnikord olid koonduslaagrid nii täis inimesi, et ühtegi uut vangistatut enam füüsiliselt juurde ei mahtunud. Vähemalt ühel korral tõi see kaasa juurdetoodud bussitäie inimeste massihukkamise.[lk. 204-205]

Samal ajal jätkas valitsuse poolt kontrollitud press olukorra kirjeldamist kui ainult serblaste kaitseaktsioone, nimetades serbia jõudusid samal ajal “vabastajateks”. Inimelude ja omandi massilisest hävitamisest kas vaikiti, või kui see polnud teiste allikate teabe põhjal võimalik, siis kaeti “paralleelsete” raportitega. Näiteks ei mainitud ÜRO raportit mitte-serblastest naiste süstemaatilise vägistamise kohta, küll aga kirjeldati raportit serbia naiste vägistamise kohta.[lk. 205]

Bosnia-Hertsegoviinas püüti süstemaatiliste etnilise puhastuse strateegiatega muuta antud ala etnilist ülesehitust, et luua Suur-Serbia, ning kui see osutus võimatuks, siis luua Bosnia Serblaste Vabariik. Viis, kuidas eliidid oma võimu legitimeerisid ehitati stereotüüpidele ja hirmudele, mis omakorda genereerisid suure hulga uusi stereotüüpe ja hirme.[lk. 204 – 205]

Etniline puhastus ja legitiimsus

Kuigi sõda Bosnia-Hertsegoviinas 1995. aastal lõppes, püsis Milosevic ikka veel võimul ja kasutas ikka veel Kosovo küsimust oma võimu legitimeerimiseks. 1990. aastal end iseseisvaks kuulutanud Kosovot ei olnud tunnustanud ükski teine riik peale Albaania. 1992. aastal toimunud valimised oli Serbia kuulutanud mitteõiguspärasteks. Valitud president Ibrahim Rugova katsed 1992-1998 aastatel konflikti ilma vägivallata lahendada ei leidnud rahvusvalise kogukonna toetust, ning see viis laialtlevinud tunnetuseni, et vägivallavabad viisid ei ole efektiivsed. [lk. 206]

1995. aasta Daytoni Rahuleppele järgnesid Milosevici režiimi etnilistele albaanlastele suunatud repressioonide suurenemine, Kosovo Vabastusarmee (KLA) loomine 1997. aastal, etniliste albaanlaste radikaliseerumine. Üheksakümnendate jooksul lahkusid albaanlased Kosovost – 1989-1998 aastani hinnatakse lahkunute arvu umbes 350 000, 1998. aasta kriisi jooksul veel lisaks 100 000 inimest. Sõltumata rahvusvahelistest diplomaatilistest pingutustest viisid Jugoslaavia jõud 1998. aasta juulis taas ellu rea tsiviilelanikele (ka lastele ja naistele) suunatud terroriakte, et vähendada KLA toetust – KLA kontrollis selleks ajaks 40% Kosovost. Kuid need terroriaktid ainult suurendasid albaanlaste radikaliseerumist.[lk. 206 – 207]

1999. aasta alguses püüdis rahvusvaheline kogukond edutult sundida Milosevici ja Kosovo albaanlasi oma erimeelsuseid lahendama. Kuid läbirääkimiste vaheajal jätkus vägede suurendamine Kosovo piiril ja Kosovos endas, samuti rünnakud tsiviilelanikele ning pingutus kokkuleppeks Belgradiga ei kandnud vilja, alustas NATO 24. märtsil 1999. üksteist nädalat kestnud õhurünnakuid Belgradi vastu. [lk. 207]

Milosevic kasutas õhurünnakuid võimalusena Kosovo etniliste albaanlaste välja ajamiseks, sundides umbes 900 000 inimest sealt lahkuma. Analoogiliselt Bosniaga kasutati vanglast vabastatud kurjategijaid ja paramilitaarseid organisatsioone koos regulaarvägedega tsiviilelanikele suunatud hävitamisel, analoogiliselt oli kõrge ka vägistamiste arv. [lk. 208]

Heather Rae rõhutab, et diplomaatilised läbirääkimised ei saanudki Kosovo konflikti lahendada. Slobodan Milosevic ei olnud huvitatud konflikti kokkuleppelisest lahendusest. Konflikti, mille ta oli ise loonud. Demokraatlike institutsioonide ning vähemuste ja inimõiguste aktsepteerimine oleks sisemaise võimulegitiimsuse viinud sellisele alusele, mis oleks Milosevici enda positsiooni muutnud ebakindlaks ja andnud hüppelaua sisemaistele väljakutsujatele. Demonstratsioonid kogu tema valitsusaja vältel ja Milosevici eemaldamine võimult 2000. aastal näitasid, et tegelikult ei pidanud paljud serblased seda režiimi legitiimseks. Natsionalistlik diskursus koos vähemuste ründamisega lubas aga Milosevici režiimil niisuguse kriitika nimetada “reetmiseks,” vähemalt teatud aja jooksul. See kõik, koos kontrolliga politsei, sõjaväe ja meedia üle ning nõrk organiseerimata opositsioon, lubas Milosevicil jääda võimule rohkem kui kümnendiks. [lk. 209-210]

Kui vaadelda riigiloomet patoloogilise homogenisatsiooni tingimustes, siis polnud Milosevicil 1990. teisel poolel enam tagasiteed. Ta tuli võimule Kosovo sümboolika abil ning ta jäi selle juurde ka neil kordadel, kui ka teistsugused valikud olid võimalikud. Sellest loobumine oleks tähendanud oma legiimsuse kahtluse alla panekut.[lk. 210]

Endises Jugoslaavias toimunud patoloogiline homogenisatsioon on seega osa kaasaegsest riigiehitamise protsessist, mitte “ajaloolise vihkamise” tulem. Eliit kasutas küll kultuurilisi stereotüüpe ja minevikutülisid, et oma võimu legitimeerida, aga nende eesmärk oli luua kaasaegne, iseseisev, territoriaalselt määratletud suveräänne riik. Nii endise Jugoslaavia kui ka armeenlaste genotsiidi juhtum näitab, et natsionalism on konseptsioon, mis võib õigustada patoloogilist homogenisatsiooni kui legitiimset riigiehitamise viisi. Samas need mõlemad juhtumid näitavad, et patoloogiline homogenisatsioon ja genotsiid on olnud eliidi poliitiliseks valikuks. Makedoonias tehti teistsugune valik, Tšehhis tehti teistsugune valik. [lk. 211]

Kuigi ka Eestis oli 1990. alguses natsionalism selgelt olemas ning olid olemas ka inimesed, kes oleksid võinud teha panuse patoloogilisele homogenisatsioonile, siis rahvas neid inimesi selgelt ei toetanud – vähemalt mitte piisavalt, et nad oleksid saanud piisavalt võimu. Viimase aja sündmused näitavad, et valik patoloogiliseks homogenisatsiooniks ei ole ikka veel kadunud.

Eestist ja järelmitest järgmine kord.

Äkki on korruptsioon ka minevikupärand? 6. juuni 2007

Posted by Manjana in Euroopa, kapitalism, majandus, tõlkelood.
comments closed

Lesli Holmes, kes on tuntud kui kauaaegne postkommunistlike riikide korruptsiooni uurija, on püüdnud välja selgitada millist mõju omab korruptsioon demokraatiale. Holmes uuris oma raamatus „Rotten States? Corruption, Post-Communism, and Neoliberalism”  Bulgaariat, Ungarit, Poolat, Venemaad ja ka Hiinat ja leidis nende riikide korruptsioonis sarnaseid jooni.

Holmes määratleb korruptsiooni kui erinevate riigiametnike ja poliitikute tegusid, mis on vastuolus nii seadustega (veel …)