jump to navigation

Üks rahvas, üks riik. I osa 21. mai 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa, II MS, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
comments closed

Austraalia politoloog Heather Rae kirjeldab ühte huvitavat riigiehitamise strateegiat, mida ta nimetab patoloogiliseks homogenisatsiooniks. Püüan sellest terminist ja niisugustest poliitikatest siin blogis anda kolme sissekande kaudu ülevaate ning seejärel arutleda, kuidas see mõiste seostub Eestiga. Kirjutamisel olen kasutanud Heather Rae raamatut “State Identities and Homogenisation of Peoples” ja Ernst Gellneri raamatut “Nations and Nationalism”

Heather Rae tähistab terminiga “patoloogiline homogenisatsioon” riigiloojate erinevaid strateegiaid legitimeerimaks omaenda autoriteeti [authority] ja tähtsustamaks riigi ühtsust läbi avalikult homogeniseeritud elanikkonna loomise. Need strateegiad ulatuvad katsetest mitte seadustada vähemusgruppide kodanikuõigusi sunnitud assimileerimise, väljasaatmise ja hävitamiseni. Nende strateegiate tagajärjed sihtgrupi inimestele on muidugi erinevad, kuid lõpp-eesmärk on sedalaadi tegutsemisel ühine: luua “homogeenne” elanikkond antud riigi piirides. Patoloogilise homogenisatsiooni ja sellega kaasnevate väljajätmiste, genotsiidide ja massimõrvade taga on seega just riigiloomisprotsess [process of state building] [Rae, lk. 5, lk. 51]

Rae osutab, et riikide eliidid toetuvad suveräänsusprintsiibile õigustamaks oma positsiooni riikide korporatiivsete identiteetide määrtlemiseks. Samas tõlgitsetakse suveräänsust nii teoorias kui praktikas mitte ainult mittesekkumisprintsiibina vaid ka tunnustamisprintsiibina – reaalses maailmas on oluline ka valitsuste legitiimseks pidamine teiste riikide poolt. See on kaasa toonud rahvusvahelise kogukonna koostoimimise põhi­mõtete otsingud, mis piiraksid suverääni legitiimset tegutsemissfääri nii riigisiseses kui rahvusvahelises valdkonnas.

Üks riigi keskseid legitimeerimispõhimõtteid tänapäevases rahvusvahelises süsteemis on natsionalism. Kasutan siin Ernst Gellneri määratlust, mille kohaselt natsionalism on “peamiselt poliitiline põhimõte, mille kohaselt poliitiline ja rahvuslik [national] ühik peaksid olema kongruentsed”. Seega ei saaks natsionalismi ja rahvuse põhimõtted tänasel kujul eksisteerida ilma riigita. Riigis, mis ei esinda mingit kindlat rahvusgruppi, annab natsionalism riigiehitajatele [state builders] mõjukad vahendid määratlemaks korporatiivne identiteet ja uue riigi piirid ning legitimeerida omaenda valitsus.

Homogeense kollektiivse identiteedi loomiseks on kasutatud erinevaid poliitikaid. Näiteks on üheks vähemusgrupi assimileerimisvõtteks sunnitud religioonimuutus, viies inimeste massilise lahkumiseni senisest asumiskohast. 17. sajandi lõpu Prantsusmaal põgenesid prantsuse protestandid oma kodumaalt, sest nende religioon muudeti ebaseaduslikuks. See oli ka „valik“, mis anti Hispaania juutidele 15. sajandil – paljud muutusid kristlasteks, aga need, kes soovisid jääda juutideks, aeti riigist välja.

20. sajandil on riigi tehnoloogiline ja bürokraatlik võime märkimisväärselt suurenenud ja aina enm on kasutatud homogenisatsiooni patoloogilistel eesmärkidel massimõrvu ja genotsiidi. Rahvuslikul [national] ajastul on sunniviisiline „ümbermuutmine“ [conversion] peaaegu mittemõeldav, sest identifikatsioon on seotud rassi või etnosega, mida indiviid ei saa muuta. Armeenia genotsiidi puhul 1915-16 oli juhtumeid, kus armeenia kristlased võtsid omaks islamiusu, et surma vältida (eriti lapsed, kes viidi moslemiperekondadesse), aga seda võimalust pakuti vähestele, kuna usuline ja rahvuslik kriteerium olid tihedalt seotud. [Rae lk. 6, lk. 221]

Enne 1900. aastat ei teadnud enamus Anatoolia türklasi oma erilisest “türgi” identiteedist, mis oleks olnud erinev Ottomani impeeriumi või islami identiteedist. Lisaks olid märgatavalt olulisemad lokaalsed identiteedid: sugulus, küla või regioon. Rahvuslikud autorid nagu Ziya Golkap, kasutasid ära impeeriumi peamist religioosset identiteeti – moslemi ideniteeti – et luua natsionalismi vool, mis muundas islami religioosse identiteedi rahvuslikuks „Anatoolial kui isamaal“ põhinevaks identiteediks. Seda kasutas 1908 aasta revolutsioonil võimule tulnud uus poliitiline grupp Noor-Türgid. Hiljem arenes sellest grupist välja Liidu ja Progressi komitee (CUP, the Committee of Union and Progress), mis võttis 1913 aasta riigipöördel võimu. Noor-Türgi režiim seadis eesmärgiks konstrueerida ratsionaliseeritud modernne riik kui türgi rahva riik. Niisuguses kohas ei olnud mingit kohta armeenlastele ja nood tuli „deporteerida“. See deporteerimine kõrbetesse, kui enamik ohverid suri, kombineerituna süstemaatiliste massihukkamistega, oli 20. sajandi esimeseks genotsiidiks. [Rae, lk. 221-222]

Kuigi Entente’i jõud proovisid Esimese maailmasõja ajal veenda CUPi lõpetamaks armeenlaste deportat­siooni, andis CUP vaid välja formaalse deportatsioonikäsu – armeenlased kuulutati ohuks julgeolekule – ja hävitamisprogramm kulges vaibumatult. Veel enam, valitsus kuulutas, et nende tegevus on riigi „siseasi“. See oli küll vastuolus arenevate inimõiguslike normidega, kuid täielikult kooskõlas traditsioonilise rahvusvahelise õigusega, mille kohaselt riigil oli täielik vabadus oma kodanike kohtlemisel.

Pärast sõda tuli võimule Mustafa Kemali natsionalistlik režiim ja Ottomani Impeerium lagunes lõplikult. Kemali režiim väitis, et Türgi riik ei ole eelnevate kuritegude eest vastutav. Kemali režiim jätkas rahvusriigi loomist patoloogilise homogenisatsiooni meetoditel, saates välja üle ühe miljoni kreeklase. Mitte-türklasest moslemid, nagu näiteks kurdid, määrati assimileerimisele, mille vastu nood 1925. aastal mässama hakkasid. Nende pidev vastuseis viis massimõrvadeni 1930.-40. aastatel. [Rae, lk. 229-230]

Seega interpreteeriti õigust suveräänsusele kui midagi, mis annab valitsustele täieliku võimu [authority] kodanike üle ja riigiloojatele [state-builders] õiguse määratleda riigi korporatiivne identiteet patoloogiliste meetodite, kaasa arvatud genotsiidi abil. Kuigi selleks ajaks oli rahvusvaheline üldsus jõudnud ühisele arusaamale, et genotsiid ja massideportatsioon ei ole moraalselt aktsepteeritavad, takerdus selle arusaama sisseviimine rahvusvahelisse õigusse. Kuid võib ütelda, et just armeenlaste genotsiid Türgis andis tausta massideportatsiooni sõjakuriteoks ja inimsusevastaseks kuriteoks nimetamisel Nürnbergi protsessil. Samas ei tohi unustada, et kuigi tunti õudust massihukkamiste ja -deporatsioonide üle, aktsepteeriti vaikimisi homogeense populatsiooni „loogikat“, mille kohaselt homogeenne riik on eelistatav heterogeensele, sest esimene on stabiilsem.

Järgmises osas vaatlen Kosovo müüdi juhtumit

Jaan Kaplinski mõtisklus 8. mai 2007

Posted by livionimmer in ajalugu, Euroopa, II MS, mõtisklused.
comments closed

Kaheksanda Mai Liikumine kavandas 8. mail 2007 Kaarli puiesteel rahu-teemalist üritust, mille tarbeks tegime üle kuu aja ettevalmistusi. Kuna õhk läks Tallinnas kuumaks, olime sunnitud avaliku ürituse ära jätma. Üheks ettevalmistuseks oli ka see mõtisklus, mille videot allpool näha saate. Leidsime, et Jaan Kaplinski arutlus teemal, mida tähendas II Maailmasõda ja kuidas tema seda lahti räägib, oleks täna oluline inimestele kuulamiseks tuua.

Itaalia 1945: Liberazione 23. aprill 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa, II MS, resistenza.
comments closed

Järg loole: Itaalia: 1945. aasta kevade eel. Allikad ikka samad.

“Minu öine külmkapp,” kutsus proua Cederna oma magamistuba Milanos 1945. aasta talvel ning kirjutab omastele põhjalikust riidessepaneku protseduurist enne magamaminekut. 1945. aasta talv Põhja-Itaalias oli ebatavaliselt karm, temperatuurid langesid kuni -11°C, ei olnud kütet, ei olnud millega taastada katkiläinud aknaid, oli väga vähe toitu. “Nälg oli,” meenutavad inimesed, kui ma neilt selle talve kohta küsin.

Milano poodides ei saanud peaaegu mitte midagi – kolletuv petersell, röstitud maapähklid ja sinakas liimitaoline ollus, mida nimetati Rooma juustuks. Märgatavalt rikkalikuma mustalt turu hinnad käisid töölistele üle jõu. Lisaks iseloomustas seda talve ka massiline tööpuudus; tänu toormaterjali vähesusele ja sabotaažile kukkusid toodangu- ja tööhõivenumrid drastiliselt. Genova ametlik töötute arv oli 1945. aasta esimestel kuudel 11 871, aga deportatsioonihirmus jätsid paljud ennast töötuks registreerimata, tollane fašistlik võim teavitas Saksamaad, et tegelik töötute arv võis olla 40 000.

1945. aasta kevadel oli siiski selge, et vaatamata julmale talvele oli partisaniliikumine selle üle elanud. Nüüd kasvas partisanide arv järsult ning aprilliks 1945 oli neid juba üle 100 000. Venelased sulgesid Kolmanda Riigi vallutused idast ning ameeriklased ja britid läänest ning Põhja-Itaalia vabastamine muutus reaalsuseks.

Selle vabastamise täpne olemus muutus aga Liitlaste ja Resistenza vaheliseks tõsiseks lahkarvamuseks. Liitlased rõhutasid, et sakslased peavad alistuma neile ja ainult neile, nad soovitasid partisanidel mitte võtta ette iseseisvaid aktsioone ja keskenduma tööstus- ja elektriinstallatsioonide päästmisele Saksa “mahakõrvetamise” poliitika eest. Partisanid küll nõustusid vajadusega kaitsta Itaalia tööstuspärandit, aga ei leppinud teisese rolliga Põhja vabastamisel. Eriti kommunistid ja Partito d’Azione rõhusid plaanidele ülestõust peamistes linnades – seda mitte soovist Liitlaste autoriteeti õõnestada või sotsiaalset revolutsiooni teistada, vaid eesmärgiga demonstreerida Resistenza tegelikku jõudu ning lõpetada saksa okupatsioon niisugusel moel, et seda ei saaks kergesti unustada. 25. veebruaril 1945 PCI (Partito Comunista Italiano) liider Palmiro Togliatti telegrammist pärinevad järgmised sõnad: “Me peame võitlema Itaalias olevate Saksa väeüksuste täieliku hävitamiseni ning me peame seisma vastu igale katsele hoida tagasi ülestõuse läbi võltsläbirääkimiste kapitulatsioonist.”

1. aprillil alustasid Liitlaste väed oma viimast pealetungi sakslaste liinile, et murda läbi Põhja-Itaalia tasandikule nii kiiresti kui võimalik. Sakslaste vastupanu oli aga visa ja 13. aprillil kindral Mark Clark hoiatas partisane, et “tegutsemishetk pole veel käes.” Kolm päeva varem oli aga PCI andnud välja oma kuulsa direktiivi nr. 16, mis käskis hakata ülestõuse ette valmistama. 24. ja 26. aprillil, kui Liitlased olid veel Emilias, alustasid Genova, Milano ja Torino ning mitmed teised Põhja-Itaalia linnad ülestõuse natside ja fašistide vastu.

Genovas, kui sai selgeks et saksa kindral von Meinhold valmistus linna evakueerima, otsustas kohalik CLN (Comitato di Liberazione Nazionale) alustada ülestõusuga varem ja mitte oodata mägedes olevate partisanide kohalejõudmist. Von Meinholdi käsutuses oli umbes 15 000 üksust ja umbes viiskümmend suurtükki mägedes linna ümber (Genova asub mäenõlvadel justkui kausis). Ülestõus algas 24. aprillil, 3000 SAPi (Squadre di Azione Patriottica) liiget, keda aitasid paljud tavakodanikud, vallutasid peamised avalikud hooned. Kõik Saksa barakkide telefoniliinid, vee- ja elektriliinid katkestati ning Liguria, mille pealinn Genova on, raudteetransport vajus kaosesse. Sakslased leidsid ennast ühtäkki linna vangistatuna. Kogu 24. aprilli jooksul püüdsid nad mitmetest kohtadest partisaniliinidest läbi murda, aga ägedais tänavalahinguis sunniti nad tagasi. 24. õhtul ähvardas von Meinhold linna pommitada kui tema vägesid ei lasta vabalt lahkuda. CLN keeldus kompromissidest. 25. hommikul vallutasid ülestõusuosalised Sturla barakid ning ründasid Granolo raadiojaama. Võitlus jätkus kogu päeva vältel, kuni kell pool kaheksa õhtul andis von Meinhold tingimusteta alla. Ülestõus jätkus, sest saksa väed sadama ümbruses pidid “vastu pidama viimase meheni.” 26. aprillil jõudsid kohale partisanid mägedest ning nende abiga vallutati sadam ja päästeti see hävitamisest.

Mimma23. aprilli õhtul põgenesid saksa sõdurid tolle kahuri juurest Reggio Emiliast, mis sihtis Modenat, 24. hommikul sisenesid mägedes olnud partisanid linna. Oma kodulinna vabastamiseks tagasipöörduv 23-aastane partisan Mimma (pildil) jõudis parajasti San Pellegrino sillale ning langes seal snaipri kuulist. “Fašistidest snaiperid olid paljudel katustel ja tapsid partisane ja tsiviilisikuid,” räägib Giorgio. “Üks oli meie maja katusel ka, ma mäletan sõdurit, kes tuli meie majja, jooksis üles ja tappis tolle snaipri.” “Kahekümne neljanda aprilli õhtul, kui meie linn oli vaba, tundsin ma oma elu kõige uskumatumat õnnetunnet,” ütleb üle-kaheksakümnene Alba. Nälg oli ka läbi.

Milano vabastati 26. aprilli õhtuks. Mussolini oli ülestõusu alguses selles linnas. 25. aprillil, kardinal Schusteri sekkumise kaudu, kohtus ta CLNi liikmetega, lootes mingit kokkulepet. CLNi nõudeks oli aga tingimusteta allaandmine. Demoraliseeritult põgenes Mussolini Milanost Šveitsi piiri suunas, autokolonnis riietatuna saksa sõduriks. 27. aprilli hommikul peatas Dongos 52. Garibaldi brigaad selle kolonni ja nõudsid läbiotsimist. Mussolini tunti ära ja vangistati. Resistenza juhid, ignoreerides Liitlaste selgeid teistlaadseid nõudeid, andsid kohe käsu Mussolini maha lasta. Mussolini, tema armukese Claretta Petacci ja teiste fašistlike juhtide kehad riputati pea alaspidi sinnasamasse Piazza Loretole, kuhu sakslased olid 1944. aasta suvel jätnud 15 poliitvangi kehad. Mõne tunni pärast lasi Milano uus prefekt Riccardo Lombardi selle verise vaatemängu lõpetada.

1. maiks oli kogu Põhja-Itaalia vaba.

(järgneb)

Itaalia: 1945. aasta kevade eel 21. aprill 2007

Posted by Oudekki in Euroopa, II MS, resistenza.
comments closed

Püüame siin blogis avaldada ka kirjatükke sellest, mis toimus erinevates Euroopa riikides 1945. aasta kevadel ning pisut enne. Käesolev on esimene osa Itaaliat kirjeldavast sissekandest – ning see annab ülevaate 1945. aasta aprillile eelnenud oludest. Allikateks Paul Ginsborgi raamat “A History of Contemporary Italy”, vestlused Milanos ja Reggio Emilias elavate itaallastega, Wikipedia, resistenza.it ning sealt hargnevad veebisaidid.

Pommitamise kartuses oli kümneaastase Giorgio pere kolinud linna lähedale tallu. 1945. aasta kevadel olid ukse taga kaks purjus Saksa sõdurit, ning nõudsid oma püsside ähvardusel raha. “Meil ei ole raha,” seletas Giorgio ning ise värisedes suutis ta mehi veenda ainult toiduga leppima. Saksa sõdurid olid taganemas, hirmul ja purjus. Niisugused sõdurid tapsid ümbruskonnas paljusid ning Giorgio vanemad koos mõnede sõpradega otsustasid kodulinna Reggio Emiliasse, väikesesse Põhja-Itaalia linna, tagasi pöörduda.

“Ma mäletan kuidas me ületasime San Pellegrino silda, kogu meie vara vankritel,” räägib praegu üle-seitsmekümnene Giorgio. “Järsku avati USA lennukilt tuli meie vankririvile”. Nende perekond pääses, aga kogu kaasasolnud asjad ning mööbel hävis. Veel räägib ta, et kui USA väed olid jõudnud Modenasse, siis paigutasud sakslased kahuri via Emilia lõppu sihituna Modena suunas. Samast linnast pärit 83-ne Alba kirjeldab lisaks suuri Saksa Panzerkampfwagen VI (Tiiger) tanke sõitmas kiiresti Reggio ja Modena vahet – ning oma parimat sõbrannat, kes sellel teel jalgrattaga sõitnuna roomikute all hukkus.

Põhja-Itaalia vabrikutes valitses 1944. aastal hirm, et töölised ja masinad viiakse ära Saksamaale. 15. juunil 1944 levis Torinos kuuldus, et FIAT Mirafiori 17. töökoda, kus valmistati lennukimootoreid, plaanitakse demonteerida ja Saksamaale saata. Kogu tööjõud hakkas streikima ning keeldus streigist loobumast ka Valletta pakutava majanduslike mööndustega kui masinad lubatakse Torinost välja viia. 22. juunil hävitas Liitlaste õhurünnak kogu töökoja. Torinolased maksid oma vastuhaku eest kõrget hinda, aga lõid ka mõra sakslaste plaanidesse.

Alates 1943. aasta septembri keskpaigast oli Itaalia löödud kaheks: Napolist lõunapoolsed alad olid Liitlaste käes, põhjas võimutsesid sakslased. Neil õnnestus ka päästa Mussolini vangistusest kõrgel Abruzzi mägedes Gran Sassos ning viia ta Saksamaale. Peagi naasis Mussolini Itaaliasse ning pandi Salò nukuvalitsuse etteotsa. Garda järve läänekaldal olev väike Salò valiti pealinnaks seetõttu, et Mussolinil oli seal enam tõenäosust ellu jääda, kui Põhja suurtes töölislinnades Milanos või Torinos. Vananev Mussolini muutus ainult mänguasjaks nüüd tegelikult käske jagavate sakslaste käes. Üheks valitsuse esimeseks teoks sai võimalikult paljude Itaalia juutide kokku kogumine ja koonduslaagrisse saatmine.

Kohutava natsivalitsuse varju langemisega Põhja-Itaaliale tekkis seal ka vastupanuliikumine: Resistenza. See ühendas paljusid erinevaid jõudusid, kuid laias laastus tugines Resistenza kolmele sambale: organiseeritud poliitiline antifašism, mida esindasid kommunistid – Partito Italiano Communista (PCI, Itaalia Kommunistlik Partei); Partito d’Azione (1942 loodud mõõdukas liberaalne partei) “õigluse ja vabaduse” brigaadid ning sotsialistid (Partito Socialista Italiano, PSIUP, kes selleks ajaks oli küll vaid 1920 alguses eksisteerinud suure partei vari ning ideoloogiliselt positsioonilt küllalt kirju). 1943. aasta teisel poolel muutusid antifašistlikes komiteedes aktiivseks ka kaks ülejäänud fašismivastastjõudu: liberaalid ja kristlikud demokraadid (Democrazia Cristiana, DC). Mainitud parteide visioonid Itaaliast pärast sõja võitu olid väga erinevad (liberaalid tahtsid fašismieelse riigi taastamist, sotsialistid kõnelesid tööliste sotsialistlikust vabariigist, kristlikud demokraadid alles formeerisid oma tahet jne). Samas need erimeelsused pandi Põhja-Itaalia vabastamiseni kõrvale, luues 1944 ka Comitato di Liberazione Nazionale Alta Italia (Ülemise Itaalia vabastamise komitee).

Lisaks organiseeritud vastupanule tähistas Resistenza ka massiliikumist, alates iseseisvatest partisanirühmitustest kuni mainitud streikivad Torino tööliste või ka näiteks “linnaterroristideks” nimetatud Gruppi di Azione Patriottica‘ni (GAP), kes lasid õhku fašistide/natside poolt hõivatut, rääkimata nende sõiduvahenditest, ning tapsid nonde esindajaid.

Saksa vastused GAP-i tegutsemistele olid alati jõhkrad. Üks märkimisväärsem juhtum leidis aset 9. mail 1944 Milanos Piazza Loretol. GAP oli eelmisel päeval õhku lasknud Saksa veoauto, mispeale 15 poliitilist vangi toodi 9. augusti hommikul San Vittore vanglast mainitud väljakule, lasti sealsamas maha ning nende kehad jäeti terveks päevaks vedelema augustikuumusse kärbeste ja möödakäijate morbiidse uudishimu kätte.

(järgneb siin)

Ksenofoobiast Venemaal 16. aprill 2007

Posted by Manjana in Euroopa, foobiad, meedia.
comments closed

Kui paar nädalat tagasi kirjutasin Eurooplaste diskrimineerimisharjumustest, siis seekord tulen eestlaste südamele lähemale ja kirjutan hoopis sellest, keda meie suur naaber ahistada tavatseb.

Kõigepealt jälle üks väike uurimustabel, kus kirjas kõik need, keda venelane ei armasta, sest nende rahvus on mingil põhjusel ebameeldiv. Tavalistelt inimestelt küsiti kaks küsimust:
Ksenofoobia Venemaal1. Ma ei ole küll rassist, aga … rahvusest inimesega ma koos töötada ei soovi
2. Ma tõesti ei ole rassist, aga mulle meeldiks, kui Venemaal … rahvusest inimesed ei elaks.

Ettearvatult on venelastest „mitterassistid” allergilised kõigepealt tšetšeenide suhtes ja järgmisel kohal on kohe Romi rahvus. Eestlasi või lätlasi sealt tabelist ei leia, küll on seal aga lääne-eurooplased ja ameeriklased, kuid nendest tunduvalt eespool on hiinlased ja aafriklased.

Venemaa rassismi uurijad on püüdnud venelaste ksenofoobiale ka põhjendusi leida. Välja toodud on kahte põhjust:
Kaugemast ajaloost leitakse põhjuseid juba sellest ajast, kui mongolid vallutasid Venemaa. Aga ka näiteks sinna aega, kus Peeter I raius akna Lääne-Euroopasse, eelistades lääne kultuuri ja unustades oma kohaliku eliidi.

Tänapäevaste põhjustena tuuakse Nõukogude Liidu lagunemist ja probleeme 90ndatel. Skinnid tunnevad ennast kui võitjad. Kuid antisemitism pole popp mitte ainult tänavatel, vaid see õitseb ka Venemaa parlamendis. Kui mujal maailmas on kommunistid tuntud kui multinatsionalistid, siis Venemaal on tüüpiline kommunist suurvene rahvuslane, kes vihkab nii juute kui kaukaaslasi. Viha kaukaaslaste vastu on eriti teravalt suunatud tšetšeenidele, mille põhjustajaks on pikaajaline sõda selle riigiga.

Kaukaaslastega on venelastel maade jagamiseks aga hulk põhjuseid ja üks nendest asus Venemaa turgudel. Ma ei tea, kas keegi lugejatest on kunagi Venemaal turul käinud, aga kui mina käisin aastal 1990 Moskvas, siis turg oli üks mu lemmikkohti, seal sai hommikusöögi. Turg oli täis kaukaaslastest aedviljamüüjaid, kes lahkelt oma kaupa proovida pakkusid ja loomulikult ei jätnud ma võimalust kasutamata. Tänaseks on sellega ühel pool.

Alates 1. aprillist kehtib Venemaal seadus, mis lubab turgudel kaubitseda ainult Venemaa kodanikel. Ametlikult oli uue seaduse eesmärgiks Putini sõnade järgi: „Vähendada pingeid tööturul ja teha turud tsiviliseeritumaks.” Tulemuseks oli, et vaid 68 protsenti turgudest on täidetud kaubitsejatega ja näiteks Tšeljabinski turul on hinnad tõusnud 16 protsenti. Turuhoonete uste peal on sildid: „Otsime tööle isamaaliseid talupidajaid.” Olukorda turgudel kontrollib ka miilits, kes korjab immigrandid kokku ja saadab nad sealt minema. Venelased, kelledest Levada uuringute andmetel on 54 protsenti nõus väitega, et „Venemaa on venelastele,” on seadusega väga rahul.

Üldjuhul tegutsesid Venemaa lääneosas turgudel aserid, usbekid ja tadžikid ning Ida-Siberis hiinlased. Tegemist pole illegaalsete immigrantidega, nad lihtsalt ei oma Vene kodakondsust. Kui eelmisel talvel Moskvas ühel turul lagi sisse langes, siis 66 surma saanud inimestest 64 olid immigrandid. Linnapea Juri Lužkov lubas peredele kaotuse kompenseerida, juhul kui on tegemist linna sissekirjutatud inimestega. Noid aga peaaegu polnudki.

Osaliselt kasutatud Herald Tribune materjale.

Mille jaoks on vaja NATOt? 10. aprill 2007

Posted by Manjana in ajalugu, Euroopa, ideed.
comments closed

NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon nagu teada, on sõjaväeline allianss, mis alustas 1949. aastal Põhja-Atlandi lepinguga ehk Washingtoni lepinguga. Algselt oli NATO loomise eesmärk selge – Ameerika Ühendriigid vajasid sõjalist blokki, mis vastanduks Nõukogude Liidule ja niinimetatud kommunismiohule. Kuna Nõukogude Liitu kuulus üks kuuendik maailmast ja palju erinevaid rahvusriike, pidi ka NATO kujutama endast erinevate riikide ühendust. Just hiljuti oli lõppenud Teine Maailmasõda ja seepärast kuulusid NATO asutajariikide hulka peale USA ja Kanada ka Lääne-Euroopa riigid, aga mitte Lääne-Saksamaa, keda igaks juhuks sõjaliselt enam tõusta lasta ei soovitud.

Peale asutamist toimus esimene NATO laienemine 1952. aastal Kreeka ja Türgi näol. Huvitav on siin juures nende kahe riigi tolleaaegne ebastabiilne õhkkond, kus Kreeka oli just väljunud kodusõjast, mille võitsid parempoolsed jõud ja arvatakse, et ka selle sõja võidu taga oli Ameerika majanduslik toetus. Konkreetne Ameerika tugi oli aga nn Trumani doktriin, mille otsene ülesanne oli 1947. aastal toetada Kreekat ja Türgit rahaliselt, et NSVL neis riikides enda sõjaväebaase ei looks. Seega – algselt oli NATO ainuke eesmärk luua vastujõudu maailmas laienevale kommunismiohule ja selle hirmu taga oli peamiselt USA.

Täpselt sarnane mure oli ka Saksamaal, millest pool oli läinud idablokki ja läänepool jäänud kapitalistlikuks. Nii lubati 1955. aastal NATOga liituda ka Lääne-Saksamaal. Saksamaal on sotsiaaldemokraadid väga vähe valitsuses olnud, nii et poliitilise võimu koha pealt oli NATOsse saamine lihtsalt loomulik jätk konservatiivsele poliitikale. Järgmisena NATOsse astunud Hispaania peaminister oli aga sel ajal hoopiski sotsialist. Seega NATO idee olla konservatiivide ühendus, hakkas muutuma juba 1982. aastal. Ning kui lõpuks kukkus kokku NSV Liit ja paljud Ida-Euroopa riigid, seal hulgas ka Eesti, NATO liikmeteks said, oli NATO esialgne põhiline idee, vastanduda Ida-Euroopale, kadunud, sest idablokist ei kuulu NATOsse vaid SRÜ riigid.

Ametlikult ei ole NATOl ja Venemaal enam ammu mingit vastuseisu. Juba 1996. aastal alustati Venemaaga läbirääkimisi suhte arendamiseks ja need suhted on päris kenasti ka toiminud. Kosovo kriisi ajal oli väikeseid arusaamatusi, aga pärast on suhted NATO ja Venemaa vahel väga soojad olnud. Ka Lääne-Euroopal pole erilist vajadust Venemaaga tüli norida, sest Venemaa nafta- ja gaasivarud on endiselt eurooplastele vajalikud ja majandussidemed on parim vahend sõjaliste konfliktide ära hoidmiseks tänapäeva arenenud riikides.

Mille tarbeks on siis NATOt üldse tänapäeval vaja? Kui otsest vaenlast ei ole, tuleb ta välja mõelda, sest militaarne organisatsioon vajab vaenlast või muidu pole seda organisatsiooni vaja. Ajutiselt on pakkunud rahuldust Lähis-Ida „rahumissioonid”, kuid ka nende pidamine on rahva silmis aina rohkem kriitikat leidnud.

Tegelikult jääb mulje, et NATOl on identiteedikriis ja ainuke, kes seda organisatsiooni tegelikult vajab, on sõjatööstus. Kuna NATO tegevus leiab pidevalt kriitikat rahva hulgas ja sõjatööstusel on vaja oma toodangut kuskil kasutada, siis jääb mulje, et NATO põhiliseks vaenlaseks ongi USA ja Lääne-Euroopa enda rahvas, kes mõistab NATO tegevuse hukka ja millele ei reageerita.

Et ajaloost ei saaks ühishauda 28. märts 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa, monument.
comments closed

1992. aastal otsustas Saksamaa kolida oma parlament taas Berliini ja taastada Reichstagi hoone, luues sellest uue ühendatud Saksamaa sümboli. Seda tööd paluti juhtima sir Norman Foster: üks maailma nimekamaid arhitekte – kelle juhtimisel taasloodi Reichstag uue Berliini sümbolina. Sellena, milles on ühendatud nii linna ida- kui lääneosa ajalugu (ma armastan Berliini, teate).

Tööde käigus leidis sir Foster vene sõdurite poolt tehtud graffiti, küllalt karmide sõnadega, muuhulgas midagi niisugust nagu “sakslased, te hakkate nüüd meie sitta sööma!”.

Kõik Saksamaa poliitilised parteid nõustusid, et see graffiti tuleb säilitada ja katta pärast restaureerimist klaasiga.

Miks?

Sest sakslased otsustasid, et tulevastele põlvedele on väga oluline teada, mis juhtus ja miks, ning et ajalugu ei tule mingis muus valguses püüda näidata, vaid seda tuleb respekteerida.

Ma arvan, et praegu on Saksamaa suhted Venemaaga kõigist Euroopa riikidest kõige paremad. Jah, mitte selle žesti pärast, aga see avas tee uutele mõtteviisidele, kus ajalugu jäetakse ajalooks ning sellel ei lasta mõjutada uute suhete loomist.

Keset Hiroshimat on alles varemed sellesama sõja ühest kõige kohutavamast otsusest, mille paraku tegi hoopis USA. Ning Moskva lähistel on Saksa tankid. Itaalias on Mussolini poolt püstitatud monumente. See kõik on ajalugu, mis on olnud, ning selle hävitamine hävitab meid kõiki.

Meil on pronkssõdur. Ja meenutagu ta kellele mida – küüditatuid või gaasikambris põletatuid või seda, kuidas üks diktaator endale kuuli pähe ajas. Peaasi, et ta meenutab meile meie ajalugu nagu see oli ning me respekteerime seda, mitte ei püüa mõningat minevikku diskrimineerivalt maha kanda ja nimetusse ajaloohauda matta.