jump to navigation

Tähelepanekuid Ameerika hullumajast 18. veebruar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, foobiad, Lähis-Ida, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
comments closed

Kirjutas: Sherwood Ross

Kui Ameerika võtaks plaani lõpetada agressiivsete sõdade pidamine, siis tuleks neil kõigepealt saavutada kontakt reaalsusega. Põhjuseks on möödunud sajand, kui USA valitsused hirmutasid perioodiliselt oma rahvast. Hirmunud rahvas on järeleandlik rahvas ja vastuvõtlik igasugusele kutsetele minna suvalisse võitlusesse. (veel …)

Kuidas feministile lilli kinkida? 8. märts 2008

Posted by Manjana in diskrimineerimine, Euroopa, foobiad.
comments closed

LillKui ma oleksin pidanud midagi naistepäevast kirjutama näiteks kakskümmend aastat tagasi, siis selle jutu sisu oleks olnud täiesti erinev sellest, mida ma tahaksin kirjutada nüüd ja see ei tulene mitte sellest, et kakskümmend aastat tagasi sain ma alles täiskasvanuks ja ka mitte ainult selle pärast, et siis ma elasin Nõukogude Liidus. Siin on hoopis teistsugused ja laiemalt käsitletavad muutused – nii Eestis, minus kui ka terves maailmas. Optimistina tahaksin ma öelda, et maailm on muutunud inimeste jaoks võrdsemaks, eriti just naiste seisukohalt vaadatuna. Kui 20 aastat tagasi tähendas see, et mees on naisega võrdne, peamiselt et ka naine võib olla traktorist, siis tänapäeval on võrdõiguslikkuse mõiste tunduvalt laienenud. Mõnes maailma osas rohkem, mõnes vähem.

Feminismist rääkides tulevad esimesena meelde põhjamaad. Eesti ajakirjanduses on maalitud kohutavaid pilte näiteks Norrast, kus naisi kvootide alusel pannakse ametikohtadele, kus nad ilmselt hakkamagi ei saa. Miks muidu on vaja kvoote – kui nad oleksid pädevad, valitaks ju neid niikuinii – on feministidefoobiat põdevate inimeste argument. Pealegi pole need koodid seal mitte kohustuslikud vaid soovituslikud.

Ma olen alati arvanud, et inimesed, kes põlgavad, kardavad või vihkavad midagi, siis tegelikult ei tea nad täpsemalt midagi ning loomulik alalhoiuinstinkt käsib enne karta kui kahetseda. Teadmatusest sünnivad hirmud. Teised väidavad, et kõik peaks arenema loomulikku rada ja naisõiguslased tegelevad kolmandajärguliste probleemidega, mis laheneks võib-olla ilmagi, kui ühiskond olulisemate probleemide lahendamisega toime tuleks. Minu vaatenurgast on see muna ja kana probleem – kas ühiskonna areng mõjutab inimestevahelisi suhteid või inimestevahelised suhted mõjutavad ühiskonda.

Põhjamaades vaadatakse sooliselt võrdõiguslikku (või siis ka teadlikult seda taotlevat) ühiskonda kui ühiskonda, mis on oma arengutasemelt kõrgemal, kui need, mis pooldavad meeste- ja naistemaailmade eraldamist erinevate reeglite, nõudmiste, keeldude ja radikaalseima variandina ka erinevate vaimsete võimekusega maailmadeks. Õnneks eestlane ikka üldjuhul ei arva, et naised oleksid vaimselt vähem võimekad kui mehed ja tegelikult on kurb statistika hoopis see, et poiste koolist väljalangevus on meie põhihariduse suur probleem ja selle lõpptulemusena on kõrgharitud naiste hulk suurem kui meeste.

Tihtipeale olen ma kohanud erinevate meeste ja ka naiste isiklikes mõtteavaldustes kujutelmi feministidest, millel on tõelisusega sama suur side, kui see, et moslem võrdub terrorist. Kardetakse, et feminist on naine, keda ei tohi uksest eespool sisse lasta või et feminist ei värvi kunagi küüsi ja riietub nii, et keegi aru ei saaks, mis soost ta on. Kindlasti on naisi, kes nii teevad ja mõtlevad, aga kindlasti ei saa feministi välimuse järgi välimäärata. Üldse on inimeste liigitamine üks tänamatu tegevus. Jah, kõik euroopa feministid, keda mina näinud olen, ei lase endale näiteks meestel välja teha, aga selline käitumine ei tähenda mitte kohe feministi vaid pigem inimest, kes tahab teistest sõltumatu olla. Mulle näiteks küll meeldib kui mulle välja tehakse, eriti kui ma tean, et see teine teenib minust palju rohkem.

Ma enda kohta armastan mõelda, et ma olen feminist ja samas ma ei saa sõnastada, et mida see siis täpselt tähendab. Mõnedes tõlgendustes seondub feminist olemine otsekohe sellega, et ma olen poliitilistelt vaadetelt vasakpoolne. See on suhteliselt vanaaegne arvamus, parempoolne feminism on täiesti olemas ja see pole ka mingi haruldus. Samuti võib mees olla feminist, kuigi ma olen meessoost feministe vaid põhjamaades ja õnneks ka Eestis kohanud.

Et nüüd kogu targutus kokku võtta, panen kirja, mida mina mõtlen kui arvan, et keegi on feminist ja mida ma enda puhul silmas pean, kui ennast feministiks pean.

Ma ei arva, et on midagi kindlat, mis meest ja naist eristab, peale füüsiliste sugutunnuste. Jah, mehed on üldjuhul tugevamad, aga alati on tugevaid naisi ja nõrku mehi ja seega on igaüks nii tugev või nõrk, kui ta on ja see ei sõltu tema soost. Samas kasutan ma alati hea meelega nõksu, et las mehed teevad füüsiliselt raskeid asju, siis saan mina laiselda. Et mehed ei ole targemad kui naised, ei ole mitte arvamus vaid faktidega tõestatud. Ka tehniline taiplikus ei ole asi, mis koos meeshormoonidega sünnil kaasa antakse. Samuti pole olemas mehelikku loogikat, see on tihtipeale vaid meeste enesekaitse, kui nad tegelikult vaimselt naisele alla jäävad.

Muideks, meeste tehniliselt taiplikumaks pidamine on samuti hea meetod mehi ekspluateerida. Kui ma ikka tehnikaga mässata ei viitsi, siis kutsun suvalise mehe ja ütlen talle, et oled mees või ei ole, tee korda ja vaene mees ongi sunnitud tegema, sest ta arvab, et … no ma ei tea mida ta arvab. Kui mina oleksin mees, kes tehnikast midagi ei tea, siis ma küll tunnistaksin ausalt, et tehku ise või otsigu keegi teine. Tänapäevane naine julgeb küll ausalt tunnistada, kui ta näiteks keeta ja küpsetada ei oska ja see ei temast sugugi kehvemat naist. (Või kui mõne mehe silmis teeb, siis ma ei soovitaks ühelgi naisel sellise mehega kooselu proovida, tal võib veel mingieid kivinenud arusaamu olla, mis lõppkokkuvõttes kooselu võimatuks teevad). Sugu ei määra midagi, inimene määrab. Ühiskond, mis lähtub soolistest stereotüüpidest, tegeleb tegelikult psühhoterroriga, mis laseb mõningatel juhtudel ennast meestel ja mõningatel juhtudel ennast naistel, oma soolisest kuuluvusest tingituna üleolevana tunda.

Kui nüüd tagasi tulla pealkirja juurde, siis loomulikult võib feministile naistepäevaks lilli kinkida, aga juhul kui ta inimesena seda soovib. Mina näiteks küll ei arva, et mulle peaks just sellel päeval lilli ostma, kui nad kõige kallimad on. Mõistlik oleks soodsamaid hetki oodata ja täna aitab ühest (või enamast) soojast kallistusest küll.

Minu Pride! 14. august 2007

Posted by toimetus in foobiad, kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika, rahvuslus või natsism?.
comments closed

Pride 2007Kaheksanda Mai ja sõpradega Tallinn Pride rongkäigus olles tuli mõte, et võiks panna kirja selle, miks me seal olime ja mida me tundsime. Igaüks enda eest ja enda seest. Siin siis ongi neid mõtteid – kui keegi tahab ka enda kogemusi jagada, kirjuta oudekki-at-gmail.com

Priit Piipuu

Enne Pride’i mõnd foorumit lugedes jäi mulje, et tulemas on väiksemat sorti sõda, nii et minu eelhäälestus oli pigem see, et kas saab kivi või happepommiga pihta, või ei saa. Üritus ise oli ootuste suhtes täielik kontrast. Ei oleks osanud oodata, et Tallinnas on nii palju ilusaid ja õnnelikke inimesi, ja seda nii marssijate kui ka pealtvaatajate osas.

Peale aprillisündmusi tundus, et Eesti lähebki konservatiivse tegumoega politseiriigiks kätte ära. 11. augusti rongkäik andis lootust, et kõik ei ole veel kadunud ning et massimeedias vaenu ja vihkamist levitavad tegelased ehk ei esindagi nii-öelda enamuse arvamust.

Tõnis Tatar – Miks ma Tallinna Pride’st osa võtsin

Ma ei sõitnud Tallinna ainult gay‘de pärast. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et Eesti avalikkus ja poliitiline eliit jääb suhtumises seksuaalvähemustesse arenenud Euroopast mitukümmend aastat maha ja on selle üle uhke. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et rahvuskonservatiivid õigusatavad homode põlgamist eestlaste iibeprobleemidega ja nimetavad sallivaid ja multikultuurseid heaoluühiskondi mandunuteks. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et Eestis üritatakse pinda luua avalikule arutelule, kus homoviha esitletakse tolerantsusega võrdväärse poliitilise platvormina (kujutagem ette, et ajakirjandus annab tõsise näoga sõna rassistidele ja antisemiitidele). Ma ei sõitnud Tallinna mitte ainult seetõttu, et karistamatult avalikkuses vihkamist propageerivatest sõnavõttudest võib kergesti jääda mulje et Eestis pole solvangute, vägivalla ja seadusliku diskrimineerimise ohvrid mitte gay‘d, vaid hoopis heterod. Ma ei sõitnud Tallinna üksnes seetõttu, et ainuüksi samasoolise inimesega tänaval käest kinni hoidmine lõppeb suure tõenäosusega natsidelt peksasaamisega. Ma ei sõitnud Tallinna ka üksnes seetõttu, et ajakirjanduse andmetel pole neid natse Eestis isegi olemas (on noored rahvuslased). Ma ei sõitnud Tallinna isegi mitte seetõttu, et juhtiv Eesti intellektuaal seadis enne paraadi homode sallimise tingimuseks, et nad loobuksid oma värvikirevast rõõmsameelsusest ja maskeeruksid väikekodanlikeks pintsaklipslasteks.

Ma sõitsin Tallinna, sest Eestis lahti rulluvad arengud ajavad mul juba mõnda aega südame pahaks. Ma sõitsin Tallinna, et avaldada toetust ratsionaalsele ühiskonnale, kus ei ole kohta keskaegsetel eelarvamustel. Ma sõitsin Tallinna, et avaldada toetust kultuurile, mis hindab inimest muude tunnuste alusel kui rahvus ja rahakoti paksus. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, mis on avalikult hedonistlik, rõõmsameelne, mitmepalgelisust hindav ja vägivallatu. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, kus ma ei pea nägema ühtegi Eesti lippu ega kuulma 19. sajandi rahvusromantilist pläma, rääkimata Erna-retkest, Sinimägedest ja meie Affen-SS-i “vabadusvõitlejatest”. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kellel oli Pronkssõduri eemaldamise ja arhailise rahvuskonflikti vallandamise pärast sama valus ja häbi kui minul. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millel osalejad ei arva, et seks on järeltulijate saamiseks, kanep narkootikum, homoseksuaalsus haigus ja õlut juuakse ainult grillpidudel. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad teavad, et inimene on väärtus iseenesest ning riik vaid hingetu aparaat tema teenimiseks. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad ei arva, et God hates fags ja Kristus patriootlik pereväärtuste eest seisja. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes peavad tülgastavaks valitsevat topeltmoraali, mis kiidab heaks raha eest ida-viru naiste keppimise, aga mõistab hukka kahe samasoolise inimese armastuse. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad ei arva, et rahvus on inimese primaarne tunnus ja et Eestis elavad venelased on okupandid või nende järeltulijad. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes elavad siin ja praegu, mitte aastas 1944. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes ei ole nõus natsionalistlikest müütidest seestunud poliitikute eest inimest tapma või tapetud saama. Ma ei sõitsin Tallinna, et kohata teisi inimesi, kelle meelest majanduskasv ei ole alibi, millega õigustada Eesti kohta Euroopa õnne-edetabeli punase laternana.

Ma sõitsin Tallinna, sest Eestis ähvardab muutuda riigiks, milles ma ei tahaks elada. Riigiks, kus ähvardab hegemooniat saavutada ideoloogia, mis ühendab endas konservatiivset rahvuslust, natsinostalgiaga läbipõimunud militarismi, väikekodanlikku konsumerismi, protestantlikku töökultust, äärmusparempoolset majanduspoliitikat ja madalalaubalist altkulmupilku kõige suhtes, mis eelmistega vastuolus. Sõitsin Tallinna veendumaks, et Eestis on säilinud killuke eluaseme- ja tarbimislaenudest reostamata idealismi. Sõitsin Tallinna, et kohata ilusaid inimesi.

Ma ei sõitnud Tallinna asjata ja pärast bussiga koju sõites kaardus taevas tõepoolest vikerkaar.

Kalle Kipper

Kõige laiemas plaanis – liberaalina (tõsi, mitte reformierakondlikus tähenduses) lähtun põhimõttest, et inimese isiklike veendumuste/huvide/seksuaaleelistuste reguleerimine teiste poolt ei ole mõttekas seni, kui need ei ohusta ümbritsevaid inimesi. Kuigi see põhimõte kõlab triviaalselt, tasub ta ülekordamist siiski. Seega – homoseksuaalide küsimus on minu jaoks lihtsalt üks paljude seast (teised näited: venelaste seisund Eestis, tiibetlaste olukord Tiibetis, abordiõigus jne.), kus liberaalne maailmavaade on tihti konservatiivide/traditsionalistide/rahvuslaste surve all. Teisiti öeldult – homode seisund ühiskonnas X on heaks indikaatoriks selle kohta, kui hästi ma ennast liberaalina selles ühiskonnas tunneksin. Seepärast ongi meil üsna tuntav vaenulikkus või vähemalt võõristus homode suhtes pannud mind ennast natukene ärevalt tundma – eriti peale aprillisündmusi. Et reaktsioon on asunud pealetungile või nii. Ja ühes sellega ka tunne, et peaksin ise aktiivsemaks muutuma, kellegagi ühinema, kuskil üles astuma – mis iganes. Noh – ja Pride oli selleks ju hea võimalus.

Isiklikumas plaanis kah ühte-teist. Kuigi olen heteroseksuaal ja kipun tänaval järele vaatama valdavalt tüdrukutele/naistele, olen kiindumust tundnud ka meeste suhtes. Nii et kes teab, kas ei või mu elu suur armastus – natuke pateetiliselt öeldud, eks – hoopis meheks osutuda. Ja ma ei taha kohe mitte, et ma sel juhul peaksin seda armastust varjama, värisedes mõttest selle avalikukstuleku üle. Naerma kaasa homovastaste naljade üle, samas kui…. Et ma võiksin selle pärast kaotada töö ja muutuda ühiskonna heidikuks. Ühesõnaga – ettemuretseva inimesena püüan ma sellise olukorra vältimisele jõudumööda kaasa aidata. Pealekauba – usun, et homoseksuaalsuse laialdasem aktsepteerimine ühiskonnas aitab natukene lõdvemaks muuta mehelikkuse ja naiselikkuse kuvandit Eestis. Nö. “naiseliku” mehena tundub Eestis levinud mehelikkuse stereotüüp mulle pisut ahistav. Oli aegu, kus pingutasin ise kõvasti, et sellisele kuvandile vastata. Suurema eduta. Nüüdseks olen jõudnud arusaamisele, et nr. 43 jalga nr. 41 kinga ei topi – pigem otsida suurem king. Lootus on, et kui inimestele piisavalt pikka aega näidata alternatiivsete eluviiside võimalikkust, hakkavad nad lõpuks mõtlema: “Aga mine tea, tegelikult võib ju niimoodi ka. Polegi nii hirmus”. Ja mis oleks parem, kui neid alternatiive luust ja lihast kujul inimestele demonstreerida. Pride ju selleks sobiv võimalus.

Positiivne oli see, et lausvaenulikkust pealtvaatajate poolt kohtas vähe. Räägin muidugi ainult enda muljetest. Et marssisin viimati rongkäigus 1987. aastal, siis oli Pride ka omamoodi uus kogemus selles vallas. Ja inimesed paistsid olevat toredad – ehkki alalhoidliku inimesena natuke võõrastasin esialgu. No et pole nagu päris tõsise väljanägemisega üritus, kus peetakse tõsiseid kõnesid ja kõik on comme il faut riides, vaid rohkem karneval. Ma ju selline ontlik noormees.

Martin Gorris

Kui Lauri Beekman [siin eelnevalt olnud hr Võsandi nimi on eemaldatud, kuivõrd otsuse tegi Lauri Beekman, ning Võsandi jäi neutraalseks – Martin Gorris] Noortekohvikus Lisette’ile lubatud fotonäitusest üleöö keeldus, siis ma ei uskunud, et tegu oli millegi põhimõttelisega: lippudel põhimõtted ju puuduvad – nad lehvivad iga ilmaga. Ja Beekman lehvis ka iga ilmaga.. Põhjendati seda keeldumist igatahes hirmuga, et skinnid võivad Noortekohviku aknad sisse visata, kui Noortekohvik vähemusi toetab. Mõtlesin, et viskan nende aknad siis ise sisse, kuna nad vähemusi EI toeta – põhjuse kristalli(t)ööks leiab ju alati. Aga mingil hetkel hakkas mul lihtsalt klaasist kahju, sest klaas ei ole süüdi, et Beekman on ebausaldusväärne, arg ja kahepalgeline – 3 in 1.

Igatahes ei olnud ma just kaua teadlik, kas Pride sel aastal toimub või mitte. Eestis ei tea ju kunagi, mis värk üritustega on – 9. mai ajaks näiteks teisaldati Pronkssõdur ja ma mõtlesin, et Pride‘i ajaks võidakse vabalt ka Sauna tänav teisaldada, sest Tallinnas ju ei ole Pride’iga sugugi nii nagu Kölnis Christopher Street Day‘ga, mis on justkui aastavahetus: see toimub iga ilmaga ja on täiesti paratamatu. Ennem jäävad jõulud ära kui CSD.

Ma tahtsin ja ei tahtnud Pride‘ile minna. Tahtsin minna sellepärast, et Eesti on väike rassistlik riik, mille elanikud on maailmas vähemuses ja kes ise vihkavad ka vähemusi. Mittetahtmine tekkis alles kohapeal, Sauna tänava kivide vahel rippuvas kuumuses. Ma mõtlesin, et korraldajad on korraldanud ka toetavate heterode sektsiooni. Aga ei olnud… mis andis Martin Helmele ja tema madalalaubalistele, lühinägelikele ja kitsarinnalistele (mõnikord ka kiilaspäistele) mõttekaaslastele vaba voli tõlgendada situatsiooni näiteks stiilis “seksuaalne orientatsioon on propaganda asi”. Et noh… geid tegid propagandat ja nüüd on terve Rewal lillasid täis. Millest edasi saab juba käivitada aktsiooni “pästke Esti rahwas kurja waimo kääst!”. Ühtlasi aga võttis toetavate heterode sektsiooni puudumine Kristiina Ojulandilt võimaluse nimetada minusuguseid tüüpe Eesti rahva lõhestajateks. Ent pole hullu, Ojuland saab mind nüüd palju lühemalt lihtsalt liba-geiks hüüda.

Nii et ma ei saanud marssida toetava heterona. Ma olin lihtsalt kohal – kontvõõrana sellel üritusel. Ma kartsin näha pealtvaatajate ummistunud viha ja liiatigi ei tahtnud ma tahtnud näha neid, kes lihtsalt lülivad kõike. Ega neid, kes räägivad ja räägivad, aga midagi ei ütle. Ma ei tahtnud näha ka kristlasi, kes kogemata olid omavahel sassi ajanud mõisted ‘ligimesearmastus’ ja ‘raev’, sest mõnitada on ju lihtsalt mõnus. Alles Raekoja platsis sain ma aru, et publiku seast korralikke anti-geisid ei leia – ühiskonnast hoolivad paduheterod olid kogunenud rongkäigu lõppu ja pidasid omaskeskis: järelloivmisi ja peamiselt iseendale – oma frustreerivat eitusprotsessiooni. Need olid kapist välja tulnud heterod, kes ühel hetkel koos tundsid, et nad tõesti enam ei suuda taluda inimeste bioloogilist diversiteeti. Nii nad siis võtsidki igaks juhuks kaasa ka enda lapsed ja naabritädid ning, ise üleni valges, lehvitasid vineertahvlitel URL-i, mida ma ei ole siiamaani külastanud.

Ma sain uuesti teada, et Eesti on sotsiaalses mõttes arenguriik. Ja veel niipea ei ole võimalik, et Tallinna meer kasvõi tsiteeriks ühe hoopis tõsiseltvõetavama riigi pealinnapead: “ich bin Schwul und das ist auch gut!”.

Artur A.

Tuleb tunnistada, et otsustasin Pride‘le minna viimasel päeval, otsus langes selliseks lugedes eesti massimeediat ja sealset lokkavad homofoobiat (mäletate kasvõi Liis Lassi artiklit?). Osalesin Pride‘l PunaMusta koosseisus mis kogunes Postimaja ette: kohta kuhu otsustasid ka kiilakad poisid koguneda. Päris paljud tundsid ennast häirituna, et meie kõrvale koonduvad oma 30 natsi ja paar või enamgi filmijat (mitte meedia), mistõttu otsutasid mõned oma nägu varjata. Ei möödunud viit minutitki kui ilmusid erariietes politseinikud, käskisid maskid eemaldada ja panid nimed kirja alusel, et nemad nõuavad seda. Õnneks sai sai kogu seltskond kokku ja marssisime ilusti Sauna tänavale, kõik möödus väga rahulikult, kuigi nii mõnelgi oma väike hirm sees.

Paraad oli lõbus, palju erinevaid ja toredaid inimesi, just PALJU. Meedia tähelepanu oli suur, esireas marssides oli pidevalt näha kuidas mõni operaator või fotograaf oma tööd tegi – ja see on ju hea. Me näitasime igasuguse pessimismi kiuste, et see paraad möödub rahulikult ja lõbusalt. Paistis, et algus pisut venis, kuid kui rongkäik lõpule jõudis, ei tahtnud keegi enam laiali minna. Ja miks pidanukski? Sauna tänaval mängis lõbus suvine muusika, rahvas oli õnnelik kordaläinud rongkäigu üle, kindlasti leidsid paljud endale ka uusi sõpru.

Paar kõrvalmarssinud vene poissi ütlesid mulle, et see aasta on paraad tükkmaad lõbusam ja suurem. Soomest oli PunaMustaga võtnud ühendust 11 inimest, kes avaldasid soovi meiega Pride‘l kaasa marssida. Nendegi arvates oli Tallinn Pride 2007 väga hästi organiseeritud ja igati korda läinud. Seega võib eelmist aastat õnnestunuks lugeda ja olen enamgi kui kindel, et ka seda aastat, sest järgmise aasta rongkäik tuleb veel lõbusam, suurem ja positiivsem. Kohtumiseni järgmisel aastal! :)

Ahto Külvet – Pride 2007: More than Pride!

Pride 2007 Tallinnas oli ülisõbralik ja hästi korraldatud üritus. Rongkäigus osalenuna ei näinud ma pealt ühtegi konflikti, pigem vastupidi! Tegemist oli üritusega mis ületas keele, riigi, rahvuse, vanuse, soo jne piirid. Vikerkaarevärviliste lippude alla oli kogunenud erirahvuseline rõõmus seltskond homoaktiviste, inimõiguslasi, anarhiste, rahupooldajaid ja muidu toredaid inimesi kes naeratades ja pealtvaatajatele lehvitades läbi Tallinna vanalinna kõndisid.

Õhtul meediakajastust vaadates avastasin, et kohal olid ka Pride vastased. Ja nad olid ootamatult integreerumisehoos! Lisaks paraadil osalejatele ühendas Pride 2007 omavahel natsiskinnid, sinimustvalgeid T-särke kandvad venekeelsed kristlikud noored ja mõned lihtsalt elu peale kurjad vanainimesed. Nimeta baari ette kogunenud nahkpead olid äravahetamiseni sarnased sealsamas õlut libistavate briti poissmeestega. Raske pingutus sallivuseharjutusel oli nende otsaesised krimpsu tõmmanud ja sõnavara limiteerinud. Nad olid oma sallimatuses vähemuses ja ma tunnen neile selles kaasa.

Pride 2007 korraldajad on tugeva õlalepatsustuse ära teeninud ja järgmisel aastal peab nii Tallinna Linnavalitsus kui integratsiooniga tegelev rahvastikuministri büroo sellist toredat üritust kindlasti toetama! Veel üks väike samm ja kõik eelpoolnimetatud grupid tähistavad üheskoos sallivust, võrdseid õigusi ja meele-avaldamise võimalust demokraatlikus riigis. Mnjah.

Tilga tõrva meepotti lisas see, et videopildi järgi rakendas politsei praktiliselt “KÕIK ERINEVAD / KÕIK VÕRDSED” plakati ees asjatut vägivalda ühe kulunud välimusega pudelikottidega mehe vastu.

Oudekki Loone

“Tegelikult ma kardan natuke,” ütlesin ma oma Itaalias elavale sõbrale õhtul enne Pride’i telefonis. Ning selle hirmu pärast oligi sellel aastal eriti oluline Pride 2007 osaleda. Kuidas on võimalik, et ma kardan minna tänavale oma arvamust välja ütlema, kuidas on nii, et ma mõtlen: kui tänavu keegi peaks surma saama, siis….?! See ei ole õige! Järelikult on viimane aeg tänavale minna ja ütelda sedasama, mida John Lennon kunagi laulis

Why in the world are we here
Surely not to live in pain and fear

Ma tulin kohale rahu-lipuga, et näidata, et rahu ei ole midagi, mida keegi saab väljaspoolt tuua. Rahu on meis enestes ja ainult meie ise saame otsustada elada vabalt, tolereerivalt, hirmuta, valuta ning mittevägivaldselt. Ja ma nägin, et ma pole ainus, kes seda tahab. Meeleavalduses osalejad jagasid niisugust soovi, sõltumata sellest, et nende visioonid õiglasest ühiskonnakorrast erinesid mitmetes aspektides, nende sissetulekud erinesid, nende isikuomadused ja seksuaalne orientatsioon olid seinast seina, emakeelest rääkimata. Me olime koos, sest me jagasime ühte unistust mittediskrimineerivast kokkulepetel põhinevast rahumeelsest ühiskonnast.

Ja mulle andis Tallinn Pride 2007 kindluse, et see ei ole ainult unistus. Linnarahvas plaksutas, marssijad ei allunud provokatsioonidele – sildid “Jeesus ravib kõigist hälvetest” said vaid aplauside ja hüüete “Jeesus sallib!” osaliseks. Pride‘l ei marssinud meie ühiskonna vähemus, ehkki paljud isikuomadused või poliitilised vaated praidiliste hulgas ei ole Eestis “keskmised”. Aga see polnudki oluline, oluline oli see ühine, mida me jagasime. Ma loodan, et sellised ühiste mõtete avaldamised muutuvad Eesti ühiskonnas tavaks – sest vaadake Pride‘i, seda saab vabalt ja rõõmsalt teha, meid kuulatakse ja meil pole vaja karta.

“See oli suur võit,” kirjutasin ma sellelesamale Itaalias elavale sõbrale järgmisel päeval. “Rõõmus ja sõbralik, ilma intsidentideta manifestatsioon, kus osales märkimisväärne hulk inimesi. Ma naeran neid ridu kirjutades. Sellel maal siin on lootust, meil on lootust!!!!!!”

Kas Eesti suhtub gayparaadi nii nagu Venemaa? 10. august 2007

Posted by Manjana in diskrimineerimine, foobiad, meeleavaldused.
comments closed

2007Laupäeval 11. augustil toimub Tallinnas Pride 2007 nädala viimane lõpuüritus – Pride rongkäik. Pride nädalad Eestis said alguse 2004. aastal, kui see kulges veel täiesti rahulikult, kuigi teema oli Eesti ühiskonnale vägagi värske ja suhteliselt tundmatu. Hoolimata meie ühiskonna konservatiivsusest ja ühiskondlikust arvamusest, et homoseksuaalsus on haigus, on ka igal järgneval suvelõpul sarnane rongkäik Tallinnas toimunud. Esimest korda läks rongkäik vägivaldseks eelmisel aastal, kui äärmuskonservatiivid agressiivseks muutusid ja demonstrante ründama hakkasid.

Demonstratsioonid ja rongkäigud on Eestis alati pisut kummalise maiguga olnud. Eesti NSV ajal olid nad rangelt riigi poolt korraldatud ja paljudele kohustuslikud. Vabanedes totalitaarse korra alt, üritasid eestlased vabaneda kõigest, mis eelnevalt kohustuslik ja tavapärane oli. Me kaotasime ära seadusepügala, kus oli kirjas, et homoseksuaalsus on kriminaalselt karistatav ja kirjutasime oma põhiseadusesse sisse, et kedagi ei tohi diskrimineerida ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Kirjas on kõik ilus ja kena, aga inimesed nii lihtsalt ei muutu. Kui maikuus keelati ära kogunemised Tallinnas, siis riiklikult rahastatud kogunemiste ja demonstratsioonide kohta see ei kehtinud. Neid inimesi, kes ise ja vabatahtlikult demonstratsioone mingi oma õiguse või tõekspidamise eest korraldaks, pole just eriti palju ja tihtipeale jäävad need ka märkamatuks ja osavõtjatevaeseks. Meediasse pääsevad nad siis, kui midagi negatiivset juhtub või seda kuidagi halvustada saab. Positiivset meediakajastust saanud demonstratsioonid on tihtipeale jäänud vaid hüüdjaks hääleks kõrbes. Tuletame vaid meelde puuetega inimeste demonstratsioone Toompeal, nende nõudmised pole valitsejaid huvitanud, sest nad ei ole enamus ja seepärast pole poliitikute jaoks ka nende nõudmised olulised. Kõik see meenutab ENSV aegu.

Pride rongkäigud mujal maailmas algasid 1969. aastal New York’is, kus protestiti gaydevastase vägivalla ja diskrimineerimise vastu. Tänapäevaks on neist rongkäikudest vabas maailmas saanud lõbusad üritused, kus tantsitakse ja lauldakse ning kantakse põnevaid kostüüme. Sellest võtavad osa nii gayd, nende heteroseksuaalsed toetajad, kui ka sajad näitlejad ja esinejad. Kellelgi ei tule pähe, et peaks sellist rongkäiku munadega loopima. Ainukesed riigid, kes on gayparaadide vastu vaenulikud, on endised Ida-Euroopa riigid – Venemaa, Poola, Läti. Riigid, kes ei suuda välja rabeleda oma minevikust, kus homoseksuaalsus oli korraga nii haigus kui kuritegu. Riigid, kus üritatakse inimesi jätkuvalt ühesugusteks vormida, taunides seda, et inimesed on erinevad.

Kas Eesti on Venemaa? Loodetavasti mitte, meie oleme demokraatlik riik, eksole? Või me vähemalt püüame seda olla. Laupäeaval toimuv Pride rongkäik ei ole liputamine oma sugueluga, aga see ei ole Eestis veel ka sama, mis vabas maailmas. Eestis on gayparaadi ülesanne jätkuvalt teadvustada, et hoolimata põhiseadusest, ei kohelda meil inimesi võrdselt ja inimõiguste eiramine on igapäevane praktika.

PS! Homofoobiast olen ma varem kirjutanud siin ja seal on ka disskussioon sel teemal.

Mida te näete? 18. mai 2007

Posted by mr.Costello in foobiad.
comments closed

Vene lipp?

Austatud lugejad, mida te näete ülaloleval pildil?

Mina näen värskelt remonditud koolimaja. Sama, mille peldikuid linnapea Palts külastas ning mis seejärel, küll suure venimise järel, remonti läks.

Aga kujutage ette, mitte kõik ei näe sedasama! Sest suur oli minu üllatus, kui ükspäev ühelt inimeselt kuulsin, et tema näeb hoopis… vene lippu! Ja tema arvates on see värvivalik sobimatu.

Miks ma sellest, mõne arvates ehk järjekordsest üksikjuhtumist kirjutan? Esiteks sellepärast, et minu arvates elu koosnebki üksikjuhtumitest ning neid ignoreerides me ignoreerime elu ning irdume reaalsusest.

Ja teiseks sellepärast, et selline suhtumine pani mind mõtlema ning põhjuste üle juurdlema. Kas tõesti on valitsus aprillisündmustega eestlaste ajud niivõrd puhtaks pesnud, et lisaks punasele värvile ei talu me enam ka sini-puna-valgeid kombinatsioone? Kas Lauri Leesi peab oma kooli laste vormimütsi värvid ära muutma, sest on need ju samuti kahtlaselt vene lipu värvides? Niigi üritatakse Prantsuse Lütseumi direktorist rahvavaenlast teha. Või on tegu lihtlabase russofoobiaga, kus kõiges ja kõige taga kangastub Venemaa ja venelased? Või on (sini)mustvalge ihaluse taga esimene fašismi neljateistkümnest punktist?

Mida näete ja arvate teie?

Pisut homofoobiast 15. mai 2007

Posted by Manjana in ajalugu, diskrimineerimine, foobiad.
comments closed

17. maiPsühhiaater George Weinberg tutvustas väljendit „homofoobia” esmakordselt 1972. aastal oma artiklis „Ühiskond ja terve homoseksuaal.” Sellest sai alguse ka teistmoodi suhtumine homoseksuaalsusesse ja gayde vastastesse stigmadesse. See ei ole mitte homoseksuaalsete inimeste „probleem”, vaid heteroseksuaalsete inimeste, kes on ebatolerantsed gay-meeste ja lesbide vastu. Homofoobia stigmad võiks jaotada tinglikult kolmeks:
Seksuaalne stigma – ühised teadmised sellest, et ühiskond reageerib negatiivselt igale mitteheteroseksuaalsele käitumisele, identiteeti, suhtesse või kogukonda;
Heteroseksism – kultuuriline ideoloogia, mis kinnistab seksuaalset stigmat;
Seksuaalne eelarvamus – negatiivsed isiklikud arvamused, mis seonduvad seksuaalse orientatsiooniga.

Millised muudatused toimusid peale homofoobia teadvustamist? 1973. aastal deklareeris Ameerika Psühhiaatrite Liit, et seksuaalne orientatsioon oma soole ei ole seotud psühholoogilise patoloogiaga nagu seda oli arvatud alates 1952. aastast, kui ta oli kirjas kui haigus. Weinberg leidis, et kui inimesel homoseksuaalsete inimeste läheduses tekivad tugevad negatiivsed reaktsioonid, siis seda võib kirjeldada kui foobiat: „See hirm homoseksuaalsete vastu on nagu hirm nakatuda, hirm, et see vähendab nende asjade tähtsust, mis on talle olulised – kodu ja perekond. See on religioosne hirm, mis võib viia raskele brutaalsele käitumisele, nagu seda hirm tihtipeale teeb.”

Psühhiaater leidis, et homofoobial on tugev seos meeste soorolli identiteediga. Mehed üldjuhul ei soovi teist meest emmata või suudelda, naistel seda probleemi teiste naistega ei ole. Meestelt oodatakse, et nad ei väljendaks hellust teiste meeste suhtes, naised võivad seda omavahel teha. Mehed ei tohiks näha, et mõni mees näeb hea välja, naised võivad teiste naiste füüsilist välimust vabalt kiita. Paljud isad tunnevad, et nad ei tohiks oma poegi kallistada ja suudelda, emad võivad seda tütarde või poegadega ilma probleemideta teha. Arvatakse, et ka pikaaegsed sõbrad ei peaks diivanil lähestikku istuma, naised võivad süüdimatult üksteise lähedal istuda. Ühiskonnas kehtivad soorollid on tihedalt seotud homofoobiaga ja eelkõige on see probleem just meestel.

20. sajandi lõpupoole defineeriti ära ka sellised mõisted nagu lesbofoobia, bifoobia, transfoobia ja ka heterofoobia. Vahemärkusena võiks lisada, et sõna „homofoobia” on ka varem kasutatud ja 1920ndatel tähendas ta hirmu meeste vastu. Homofoobia üle on olnud erinevaid arutelusid. Näiteks 1997. aastal arutati ka teemal, et kas homofoobia võib väljendada meeste hirmu selle pärast, et teine mees ei esine piisavalt maskuliinselt. Sarnasust on leitud ka kahe foobia, ksenofoobia ja homofoobia, vahel. Ksenofoobia, nagu me teame, on individuaalne ja kultuuriline hirm võõramaalaste ja või teiste rahvuste vastu. 1950ndatel olid ka sellised inimesed, kes olid progay aktivistid ja hüüdsid ennast homofiilideks.

Mida tähendab foobia? Foobia on reaktsioon mingi konkreetse objekti vastu. See on irratsionaalne ja patsiendi hinnang pole objektiivselt põhjendatud. Sellega kaasnevad ebameeldivad psühholoogilised sümptomid, mis segavad foobilise inimese tavaelu. Ei saa öelda, et inimeste reaktsioon, kes paaniliselt kardavad madusid ja nende, kes on homofoobsed, oleks täiesti sarnased, aga põhimõtteliselt on see kattuv: ma-panen-silmad-kinni-ma-ei taha-seda-kuulda-ma-ei-taha-seda-näha-ma-löön-su-maha-reaktsioon. Need reaktsioonid ei pruugi ka kõigil ühesugused olla. Näiteks võib mõnel esineda see ka hirmuna, et äkki keegi peab mind homoks. Meditsiiniteadlased ei ole leidnud piisavalt empiirilist materjali, et homofoobi kohta võiks öelda, et ta on psüühiliselt haige inimene. Samuti nagu enne ei olnud ka sellist materjali homode haigeks pidamisele.

Homofoobia ja sellega kaasnevad eelarvamused ja seisukohad on psühholoogilised konstruktsioonid, mis nagu teisedki eelarvamused on inimeste peades ning neid ei saa otseselt uurida. See väljendub alles käitumises ja sõnalistes väljendustes. See võib väljenduda ka inimese näoilmes või hääletoonis, kui rääkida vastaval teemal. Seega on sotsiaalteadlastel, psühholoogidel ja psühhiaatritel veel palju võimalusi seda teemat uurida ja lahti seletada.

Antud jutu kirjutamisel on kasutatud materjale Gregory M. Hereki artiklist “Beyond “Homophobia”: Thinking About Sexual Prejudice and Stigma in the Twenty-First Century”, mis ilmus aprill 2004 ajakirjas “Sexuality Research & Social Policy.”

Ksenofoobiast Venemaal 16. aprill 2007

Posted by Manjana in Euroopa, foobiad, meedia.
comments closed

Kui paar nädalat tagasi kirjutasin Eurooplaste diskrimineerimisharjumustest, siis seekord tulen eestlaste südamele lähemale ja kirjutan hoopis sellest, keda meie suur naaber ahistada tavatseb.

Kõigepealt jälle üks väike uurimustabel, kus kirjas kõik need, keda venelane ei armasta, sest nende rahvus on mingil põhjusel ebameeldiv. Tavalistelt inimestelt küsiti kaks küsimust:
Ksenofoobia Venemaal1. Ma ei ole küll rassist, aga … rahvusest inimesega ma koos töötada ei soovi
2. Ma tõesti ei ole rassist, aga mulle meeldiks, kui Venemaal … rahvusest inimesed ei elaks.

Ettearvatult on venelastest „mitterassistid” allergilised kõigepealt tšetšeenide suhtes ja järgmisel kohal on kohe Romi rahvus. Eestlasi või lätlasi sealt tabelist ei leia, küll on seal aga lääne-eurooplased ja ameeriklased, kuid nendest tunduvalt eespool on hiinlased ja aafriklased.

Venemaa rassismi uurijad on püüdnud venelaste ksenofoobiale ka põhjendusi leida. Välja toodud on kahte põhjust:
Kaugemast ajaloost leitakse põhjuseid juba sellest ajast, kui mongolid vallutasid Venemaa. Aga ka näiteks sinna aega, kus Peeter I raius akna Lääne-Euroopasse, eelistades lääne kultuuri ja unustades oma kohaliku eliidi.

Tänapäevaste põhjustena tuuakse Nõukogude Liidu lagunemist ja probleeme 90ndatel. Skinnid tunnevad ennast kui võitjad. Kuid antisemitism pole popp mitte ainult tänavatel, vaid see õitseb ka Venemaa parlamendis. Kui mujal maailmas on kommunistid tuntud kui multinatsionalistid, siis Venemaal on tüüpiline kommunist suurvene rahvuslane, kes vihkab nii juute kui kaukaaslasi. Viha kaukaaslaste vastu on eriti teravalt suunatud tšetšeenidele, mille põhjustajaks on pikaajaline sõda selle riigiga.

Kaukaaslastega on venelastel maade jagamiseks aga hulk põhjuseid ja üks nendest asus Venemaa turgudel. Ma ei tea, kas keegi lugejatest on kunagi Venemaal turul käinud, aga kui mina käisin aastal 1990 Moskvas, siis turg oli üks mu lemmikkohti, seal sai hommikusöögi. Turg oli täis kaukaaslastest aedviljamüüjaid, kes lahkelt oma kaupa proovida pakkusid ja loomulikult ei jätnud ma võimalust kasutamata. Tänaseks on sellega ühel pool.

Alates 1. aprillist kehtib Venemaal seadus, mis lubab turgudel kaubitseda ainult Venemaa kodanikel. Ametlikult oli uue seaduse eesmärgiks Putini sõnade järgi: „Vähendada pingeid tööturul ja teha turud tsiviliseeritumaks.” Tulemuseks oli, et vaid 68 protsenti turgudest on täidetud kaubitsejatega ja näiteks Tšeljabinski turul on hinnad tõusnud 16 protsenti. Turuhoonete uste peal on sildid: „Otsime tööle isamaaliseid talupidajaid.” Olukorda turgudel kontrollib ka miilits, kes korjab immigrandid kokku ja saadab nad sealt minema. Venelased, kelledest Levada uuringute andmetel on 54 protsenti nõus väitega, et „Venemaa on venelastele,” on seadusega väga rahul.

Üldjuhul tegutsesid Venemaa lääneosas turgudel aserid, usbekid ja tadžikid ning Ida-Siberis hiinlased. Tegemist pole illegaalsete immigrantidega, nad lihtsalt ei oma Vene kodakondsust. Kui eelmisel talvel Moskvas ühel turul lagi sisse langes, siis 66 surma saanud inimestest 64 olid immigrandid. Linnapea Juri Lužkov lubas peredele kaotuse kompenseerida, juhul kui on tegemist linna sissekirjutatud inimestega. Noid aga peaaegu polnudki.

Osaliselt kasutatud Herald Tribune materjale.