jump to navigation

USA plaanib hariduse rahasse uputada 29. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, haridus, tõlkelood.
Tags: ,
comments closed


Lühendatult tõlgitud ajalehe New York Times artiklist “Stimulus Plan Would Provide Flood of Aid to Education”, autoriks Sam Dillon, ilmunud 27. 01. 2009, paberversioonis 28. 01. 2009.

USA Kongress hääletab kolmapäeval majanduse elavdamise plaani, kus eraldatakse riigi koolipiirkondadele, lastehoiukeskustele ja ülikoolilinnakutele 150 miljard dollarit riigieelarvelist raha. See hiiglaslik kahe-aastane investeering rohkem kui kahekordistab Haridusministeeriumi praegust eelarvet.

Hääletamisele lähevad erakorralised kulutused peaaegu kõikidele haridusvaldkondadele, kaasa arvatud koolide renoveerimine, eriharidus, Head Start ja stipendiumid vaesematele tudengitele, mis on föderaalsete (veel …)

Sarkozy pelgab, et Euroopas kummitab 1968 aasta tont 31. detsember 2008

Posted by toimetus in ajalugu, Euroopa, haridus, kodanikeühiskond, meeleavaldused, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Ksiazek, U.S. News.

Sarkozy esimene valitsusaasta. Foto: Jean-Philippe Ksiazek, U.S. News.

See Leigh Phillipsi lugu Sarkozy fears spectre of 1968 haunting Europe ilmus EUobserveris 23. detsembril 2008.

Ajal, mil erinevates riikides üle kogu mandri lahvatavad üheaegselt hajusad, kuid omavahel seotud sõjakad noorteprotestid, otsustas Prantsusmaa president Nicholas Sarkozy võtta tagasi kaks vaidlusi põhjustanud siseriiklikku seaduseelnõu, peljates, et mööda Euroopat käib ringi tont – 1968. aasta tont. (veel …)

Ülesanne Täidetud: Kuidas Boliivia sai jagu kirjaoskamatusest 30. detsember 2008

Posted by toimetus in Ameerika, haridus, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Morales koos Boliivia naistega. 2006. Pilt aadressilt www.britannica.com

Morales koos aymara naistega. 2006. Foto aadressilt http://www.britannica.com

See jutt pealkirjaga Mission Accomplished: How Bolivia Defeated Illiteracy ilmus Supriyo Chatterjee sulest 23. detsembril 2008.

Evo Moralese valitsus on kolme aastaga saanud hakkama sellega, mida eelmised režiimid kahe sajandiga teha ei suutnud: vabastanud Boliivia kirjaoskamatuse häbist. Sellega on Boliivia, mis on Haiiti järel vaesuselt teine riik Ladina-Ameerikas, saanud kontinendi kolmandaks maaks, kus on saavutatud täielik kirjaoskus. Kuuba saavutas täieliku kirjaoskuse aastal 1961 ja Venezuela aastal 2005. (veel …)

Kreeka tuld pisargaas ei kustuta 23. detsember 2008

Posted by Kristjan in Euroopa, haridus, meeleavaldused, poliitika.
Tags:
comments closed

Video: Sky News – Chaos in Athens

Peale seda, kui Kreeka politseinik tappis kuuliga rindu noormehe Ateena kesklinnas, on järgnevate päevade jooksul puhkenud rahutusi üritatud marginaliseerida ja üksikute “ekstremistide” kaela ajada. Seda tegid nii Kreeka võimud ja parlamendiparteid kui ka rahvusvaheline ajakirjandus. Alles paar nädalat hiljem hakkasid esimesed väljaanded mõistma, et seekord ei ole tegu vaid pahameelega Kreeka politsei liigagi tavalise vägivallatsemise üle. (veel …)

Tänavatele tulnud noori nakatab “Kreeka Sündroom” 22. detsember 2008

Posted by toimetus in diskrimineerimine, Euroopa, haridus, kodanikeühiskond, meeleavaldused, tõlkelood, töö.
Tags:
comments closed

Selle John Lichfieldi loo Greek Syndrome’ is Catching as Youth Take to Streets tõlkis Analyytik.

Rootsikeelne video: Rootsi Malmö linna rahutused 18. detsember 2008. Tuntud ka nime all “Rosengård Revolution”

Kõigepealt oli see Ateenas. Nüüd tuleb kontinendi illusioonidest vabanenud noorsugu tänavatele kõikjal Euroopas.

Paistab, et ühtne Euroopa on olemas. Kui Kreeka tudengid aevastavad või hingavad sisse sõõmu pisargaasi, siis tulevad noored inimesed tänavatele Prantsusmaal ning nüüd ka Rootsis. Eile viskasid maskides noored kaks süütepommi Ateenas asuvasse Prantsuse Instituuti. Aknad purunesid, kuid tõsisemaid kahjustusi hoone ei saanud. Seejärel kirjutasid noored spray-värvidega majaseinale kaks loosungit. Üks kõlas nii: “Säde Ateenas. Tulekahju Pariisis. Vastuhakk on algamas.” Teiselt võis lugeda: “Prantsusmaa, Kreeka, kõikjal ülestõus.”

See oli plaanitud ja jõuline katse seostada erinevaid protestiliikumisi. Seosed Kreeka ja Prantsusmaa protestide vahel – ning vähemal määral Rootsi rahutustega – võivad paista väga nõrgad, koguni olematud. Kuid televisiooni, interneti ja tekstisõnumite ajastul levivad sotsiaalsed ja poliitilised vaevused ning nende sümptomid niisama kiiresti kui gripp.

Ajal mil Euroopa ja kogu maailm pea ees sügavasse majanduslikku surutisse on langemas jälgitakse “Kreeka Sündroomi” – nagu üks Prantsuse ametnik seda nimetab – kogu Euroopa Liidus suure murega. Katse Euroopa Liidus piires aset leidvaid vastuseise politiseerida ja neid omavahel seostada võib osutuda ühe Kreeka eraldiseisva ja tugevalt vasakpoolse rühmituse juhuslikuks eneseväljenduseks. Kuid see juhib tähelepanu kolmes Euroopa Liidu riigis samaaaegselt toimuvate rahutustepuhangute sarnasustele – ja paljudele erinevustele.

Tuhanded noored kreeklased on peaaegu kaks nädalat osalenud ikka ja uuesti puhkevates tänavarahutustes. Nad protestivad kaootilise ja sageli korrumpeerunud sotsiaalse ja poliitilise süsteemi vastu ning seda riigis, mis kõigub siiamaani Euroopaliku “modernsuse” ja segaduses Balkanliku mineviku vahel. Selles mõttes võib neid tõesti ülestõusnuteks nimetada.

Tänavarahutused algasid suuresti “anarhistide” protestidega, pärast seda kui politsei oli tapnud 15 aastase poisi, kuid haarasid seejärel teisi vasaktiiva rühmitusi ja immigrante ning kohati paistis, et peaaegu kõiki 18-30 aastaseid Kreeka linnaelanikke. Protestijate väitel kuuluvad nad ohvriks toodud “600Euro” põlvkonda ning on igaveseks madala kuupalga eest töötama mõistetud. Sel nädalal tulid tänavatele kümned tuhanded Prantsusmaa lütseumitudengid, et protesteerida kavandatavate mõõdukate koolisüsteemi muutuste ja käputäie õpetejakohtade “loomuliku kadumise” vastu. Teisisõnu, nad osalesid tüüpilises kaasaegses Prantsuse revolutsioonis: konservatiivses vasaktiiva vastuhakus, mitte muutuse eest, vaid selle vastu. Lütseumitudengid pooldavad suuresti status quo säilitamist koolides, kuigi nad tunnistavad, et kohmakas Prantuse koolisüsteem neid hästi ei teeni.

Kuid rahutuste taga on veel kolm tegurit: sügav rahulolematus Prantsusmaa poliitilise süsteemiga, vaenulikkus kapitalismi ja “globalismi” vastu ning pidevalt kääriv rahutus Prantsusmaa vaestes, multikultuurilistes äärelinnades.

Malmös loopisid neljapäeval noored inimesed politseid kividega ning süütasid autosid ja prügikonteinereid. See paistis olevat suuresti kohalik, Islami kultuurikeskuse sulgemise vastu suunatud vastuhakk, milles osalesid rahulolematud immigrandid ja teise põlvkonna immigrandid ning millega ühinesid valged vasakpoolsed noored. Nagu Kreekas ja Prantsusmaal nii usuvad ka Rootsi võimud, et korratusi on õhutanud ja võimendanud tugevalt vasakpoolsed poliitilised jõud.

Kolmel maal aset leidnud sündmuste vahel võib olla vähe otseseid seoseid, kuid Euroopa Liidu riikide valitsuste mõtetes olid need seostatud juba enne eilset rünnakut Prantsuse Kultuuriinstituudile. Prantsusmaa President Nikolas Sarkozy andis sel nädalal oma haridusminister Xavier Darcos’ile käsu planeeritud lütseumisüsteemi reform edasi lükata ning seejärel otsustati sellest üldse loobuda. Millest see muutus? Suuresti Kreeka sündmuste tõttu, ütlevad Prantsuse ametiisikud. Eelmisel nädalavahetusel oli Elysee Palees tuline arutelu. Osa nõunikke ja ministerid tahtsid koolireformidega (mida oli juba suuresti leebemaks muudetud) edasi minna. Teine osa oli aga häiritud märkidest, et lütseumiprotestid, kuigi suhteliselt piiratud, on kontrolli alt väljumas.

Tudengite liidrid ei suuda enam oma vägesid juhtida, ütlesid nad. Meeleavaldustega on ühinenud vaestest, multi-rassilistest äärelinnadest tulnud vägivaldsed elemendid. Räägiti, et asjaga on seotud tugevalt vasakpoolsed ja anarhistlikud agitaatorid. Kuna iga õhtu kajastatakse televisioonis Kreeka tänavarahutusi ning Prantsusmaa majandus on suundumas vabalangusesse, siis kartsid ametiisikud, et lütseumiprotestid võivad süüdata midagi tunduvalt ulatuslikumat ja vägivaldsemat.

President Sarkozy oli nõus järele andma. Siiski toimusid lütseumiprotestid edasi. Neljapäeval, pärast seda kui valitsus oli oma seisukohtadest taganenud, oli Prantsusmaa linnade tänavatel rohkem tudengeid kui eelmisel nädalal, mil haridusminister rõhutas, et tal on kavas reformidega edasi minna. Lyonis ja Lilles keerati ümber ja süüdati mõned autod ning hulk protesteerijaid arreteeriti, kuid enamasti olid meeleavaldused rahumeelsed.

Pariisi tänavatel intervjueeritud tudengid ei nõustunud sellega, nagu oleks reformidest loobutud. President Sarkozy ei kontrolli olukorda, ütlesid nad. Ta allub “Brüsselist ja Washingtonist tulevatele korraldustele”. Tegelik eesmärk on Prantsusmaa hariduseelarvest raha välja võtta, et “pangad pinnale upitada”.

Kreeka, Prantsusmaa ja Rootsi protestidel on ühised karakteristikud: põlgus valitsuste ja äriinstitutsioonide vastu, mida on süvendanud pankade ahnusest-õhutatud kollaps; lõtv ja rahutu allianss peamiselt valgete vasakpoolsete tudengite ja teise põlvkonna immigrantide vahel; tundmus, et ollakse osa “ohvriks toodud põlvkonnast”.

Orjatöö? 21. november 2007

Posted by Oudekki in haridus, ideed, kodanikeühiskond, töö.
comments closed

MetallitöölineKuulasin täna hommikul Vikerraadiot. Hakatuseks kõneldi sellest, kuidas Tööandjate Keskliit ei näe võimalust, et alampalka võiks tõsta üle 4500 krooni kuus.

Järgmiseks kirjeldati probleemi, kuidas töötleval tööstusel – metallitööstus, masinaehitus, puidutööstus ja natukene tekstiilitööstus (kõik need, kes on Eesti peamised eksportijad) – on puudus oskustöölistest, nii suur puudus, et tuleks hakata võõraid töökäsi importima.

“Vaadake, kui me investeerime koolitusse, siis me saame töötajad ju alles nelja aasta pärast, aga töökäsi on vaja kohe”, rääkis Thor-Sten Vertmann. Vaatamata sellele, et impordiplaani taheti saate andmeil taas juurutada umbes aastaks 2011, sama hästi saaks ju selle ajaga ka koolitusplaanist juba tulemusi. Edasi kõneles Vertmann kuidas “me Aasia odavat tööjõudu ei taha ja India IT-insenerile 18 000 – 20 000 krooni kuus palka maksta ongi see õiglane palk ja ei ole mingit odavat tööjõudu, sest see pakutav summa on ju peaaegu kahekordne Eesti keskmine”.

Stopp! India IT-insenerid tulevad siia metallitööstuse oskustöölisteks? Aga äkki tuleksid selle hinna eest isegi mõned meie IT-insenerid? Ma loodan, et see küsimuseasetus väljendab Tööandjate Keskliidu ajutegevuse võimekust, mitte kogu meie ettevõtjaskonna mõttestikku.

Heitsin pilgu Eesti statistika andmebaasi ja seal kõneldi järgmist:

Keskmine brutokuupalk kroonides aastal 2005 (Hõlmatud on töölepingu, teenistuslepingu ja avaliku teenistuse seaduse alusel töötajad; enam kui 49 töötajaga ettevõtted ning kõik riigi- ja munitsipaalasutused ja -organisatsioonid).

Tekstiilitootmine: 5 682
Rõivatootmine; karusnaha töötlemine ja värvimine: 5 242
Mööblitootmine; mujal liigitamata tootmine: 7 012
Puidutöötlemine, puit- ja korktoodete, punutiste tootmine: 8 013
Metalltoodete tootmine, v.a masinad ja seadmed: 8 532
Muude masinate ja seadmete tootmine: 8 965

Teadus- ja arendustegevus: 8 242
Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne: 7 953

Finantsvahendus, v.a kindlustus ja pensionifondid: 18 211
Arvutid ja nendega seotud tegevus: 19 618

Muide, arvestama peab siin ka regionaalseid erinevusi, näiteks Äripäev kirjutab, et 2006. aastal oli Viljandi Metallitööstuses töötaja keskmine palk 5440 krooni.

Nojah, meie IT-inseneridele äkki peab tõesti enam palka pakkuma, et nad loobuksid erialasest tööst, aga mõni äkki tuleb. Kuid mõne õe või teadlase või sotsiaaltöötaja jne jne saaks küll panna 18 000 EEK/kuus eest metallitööliseks ümber profileeruma (rääkimata teistest oskustöölistest). Tööpäev on ka lühem, eksole, ehkki töö võib raskem olla. Ma arvan, et see jutt, kuidas meil füüsiliselt ei jätku inimesi tööd tegema, ei kannata väga kriitikat, küsimus on selles, et ei suudeta maksta turul nõutavat hinda. Kui oma kogukonnast ei leita töötajaid, siis järelikult ei vasta pakutav palk turul nõutavale. Kõik inimesed ka ei ole hõivatud ning majandusharud konkureerivad töötajate pärast ka omavahel.

Kui tööandjatel on jätkuvalt see küsimus, et enne kui nad saavad koolitamisega ühele poole, on vaja ajutist tööjõudu kuni nii pooleks aastaks – siis kui pakutakse summat suurusjärgus €1300 kuus, siis ma arvan, et EL liikmesriikidest leiab seda tööjõudu kenasti ka, seega ei ole vaja nõuda meie sisserännupoliitika muutmist. Meie tähendab ju praeguseks kogu Euroopa Liitu, kui kolmandatest riikidest saab keegi tulla vabalt Eestisse, saab ta vabalt liikuda igale poole mujale.

Kokkuvõttes jääb mulle ikkagi see mulje, et Tööandjate Keskliit üritab hämades luua võimalust odava tööjõu sissetoomiseks, mis tähendab seda, et ettevõtted ei otsi kasumi teenimiseks võimalusi pakkuda paremat produkti (selle läbi võidaks ühiskond) vaid hoida kokku tööjõukulusid, kuni orjatööjõu kasutamiseni: palga maksmine, mille eest ei saa antud ühiskonnas normaalselt ära elada, s.t. süüa, elukoha eest maksta ja ehk kord kuus lõbutsedagi, on sisuliselt orjatöö kasutamine. Kas me tahame niisugust tulevikku?

Mulle meeldiks tulevik, kus me arvestame oma kogukonna huvidega. Uute inimeste sissetoomine ei tähenda seda, et probleemid on lahendatud, sest ka uued inimesed tahavad elada normaalses keskkonnas. Rääkimata sellest, et igasugune tööjõu meelitamine riikidest vaid kõrge palgaga on sisuliselt koloniaalpoliitika: me võtame nondest riikidest ära kõige helgemad pead ja aktiivsemad inimesed, kes võiksid seal omaenda kogukonda panustada ja suurendame seega veelgi vaesust ja arengutasemete erinevust.

Kõrgharidus massidesse! 1. november 2007

Posted by Oudekki in haridus, ideed.
comments closed

TöömeesEnamik toredaid mõtteid kipub Eestis sumbuma ühte asja – ei ole piisavalt inimesi, täpsemalt siis, piisavalt haritud inimesi. Neid, kes oleksid harjunud mõtlema, looma ning lähtuvalt eelnevast, ka tegutsema, omades ka mingit hulka ekspertteavet. Püüdes organiseerida Eesti kraadiõppureid millegi tegemisse, põrkume me ikka ühele probleemile: ei ole aega, sest peab käima tööl. Kuni selleni, et inimestel ei ole aega lugeda läbi seminariks kohustuslikke tekste, sest nad on tööl. Selle tulemusena muidugi seda mõtlemis-loomisharjumust ka välja ei kujune, ehkki võimekust oleks paljudel.

Eesti kõrgharidus muutub aina enam ja enam silmakirjalikuks ning just seetõttu, et meil on reaalselt võimalik õppida ainult rikastel. Kõrghariduse omandamine on täisajaga töö, mis tähenda ainult ei loengute kuulamist, vaid erinevate allikatega tutvumist, nende allikate sünteesi ja omaenda mõtete produtseerimist jne. Selleks kõigeks on vaja aega ning nagu kogu maailma praktika näitab, et niisugust tegevust ei saa teha mingi muu töö kõrvalt.

Püüd analüüsivat ja uurivat ajakirjandust teha langeb ka sellesse samasse auku – tegijaid ehk hädaga oleks, aga lugejaid ei pruugi enam olla, vähemalt mitte nii palju, et see ära tasuks. Kui inimesed ei ole harjunud iga lauset kriitiliselt lugema, siis ajakirjandus ei õpeta neid seda tegema. Ajakirjandus annab toitu neile, kes juba on analüütilised, kriitilised ja informeeritud.

Mida siis tuleks teha? Ma arvan, et esimene samm selleks, et Eesti ühiskond muutuks võimeliseks iseennast kriitiliselt analüüsima ja kujundama, tuleks garanteerida võimalikult lai ligipääs kõrgharidusele. Ma arvan, et vähemalt 30% inimestest peaksid saama tasuta bakalaureuseõppekoha ja umbes 20% inimestest tasuta magistrikoha. Tasuta tähendab seda, et neile garanteeritakse õppimisvõimalus nii, et nad ei pea äraelamiseks tööl käima – ning nad ka ei tohi seda õppeajal teha muidu, kui ülikooli loal ja ka siis mitte suuremas ulatuses kui 20 tundi nädalas. See tagab meile viieteistkümne aasta jooksul adekvaatse massi kriitiliselt mõtlevaid spetsialiste. See, et äraelamiseks ei pea tööl käima, tähendab ka, et neil on võimalik saada soodustingimustel elukoht/toit, s.t. miinimumvajadused oleksid stipendiumist kaetavad. Kõigil üliõpilastel ühtemoodi, sest neid kõiki on ühtemoodi vaja ja kõigi ülesanded koolis on ühtelaadi.

Ah see argument, et ülikool ei anna praktilisi teadmisi tööturul hakkama saamiseks? Kuulge, ei peagi andma, need praktilised, konkreetsed teadmised saabki tööturul toimides, ülikool annab paindlikkuse seda paremini teha. Kui inimene asub oma esimesele töökohale, siis tal ei ole töökogemust – kas tal on samal ajal ülikooliharidus või mitte, ei muuda asja, tal ei ole töökogemust. Tööandja mõttes ei ole vahet, kas tal on ka akadeemilisi teadmisi :) Kuigi natukene on, sest akadeemilised teadmised ja oskused annavad inimesele võime uut teavet kiiresti omandada, analüüsida ja end paindlikult selle järgi seada.

See plaan tahab suurt hulka ressursse? Tahab küll. Samas teatud ülikoolistruktuur on meil olemas, tegemist on ainult selle laiendamisega (rohkem õpetajaid, ruume jms). Samas, selline kriitiline haritud massi eksisteerimine on ainus võimalus meie riigi arendamiseks, selleks, et meie lastel oleks siin toredam elada, kui meil endal, selleks, et Eesti suudaks oma võimalusi maailmaareenil maksimaalselt ära kasutada. Seega, meil tuleb sellele kulutada paratamatult.

Korralik tasuta kõrgharidus ei ole luksus. Vastupidi, see on minimaalne, mida Eestil on olemasolemiseks vaja.

Koolis käimine võib rikkuda su rahuliku elu 14. juuli 2007

Posted by Manjana in haridus, mõtisklused.
comments closed

Kes ütles, et haridus on teile kasulik? Ahh, et Teile pole kunagi keegi nii öelnud. Hästi, ma siis ainult mõtlesin nii. Igatahes on haridus kahjulik Teie rahulikule elule. Sa elad täiesti blaseerunult maailmas, kus räägitakse sellest, kuidas riigiametnikud on kohutavalt korrumpeerunud ja pealegi ei tea nad tavaliselt kunagi päriselt noid asju, mille üle nad on otsustama valitud. Sa tead surmkindlalt, et parim meetod mingist ettevõttest parimat tulemust saada, on see usaldada väljaõppinud ärijuhtide kätte, keda innustab tööle see, et ettevõtte peab olema kasumlik ja andma parimaid tulemusi. See kõik on nii lihtne ja arusaadav.

Siis mingi kummalise ajendi tõttu otsustad sa kooli minna ja saad teada asju, mis sinu maailma teistpidi pööravad. Nii võib igaühega juhtuda ja isegi sellises kõrges vanuses, nagu minul. Koolidel on üldjuhul kalduvus õpetada sulle asju, mis on tõestatud mingite uurimuste või katsetega. Sinu pisitilluke maailm lõhutakse sajaks tükiks ja pannakse siis uutmoodi kokku. Tuleb välja, et on olemas ettevõtteid, mille tulemust ei saagi mõõta ainult sellega, kui palju on tulemuse saamiseks kulutatud. On ettevõtteid, kus tihtipeale ei saagi ainult kulutuste suurust vaadata, sest see võib olla ühesugune, aga tulemused on hoolimata sellest erinevad ja erinevad seepärast, et erinevates süsteemides annavad sarnased kulutused erinevaid tulemusi. Nüüd läks vist jutt keeruliseks?

Hästi, ma toon näite. Kuni eelmise aastani elasin ma täielikus rahus, teadmata midagi sellisest sotsiaalteadlasest nagu Esping-Andresen. Nüüd tuli aga välja, et juba 90ndate alguses võttis too teadlane kätte ja jaotas arenenud riigid ära kolmeks ja nood kolm erinevad üksteisest tublisti. Nad erinevad selle poolest, kuidas riigid on organiseerinud oma avalike sotsiaalteenuste turu. On riigid, mis reguleerivad seda turgu riiklikul tasemel täiuslikult, riigid, kes lasevad turgu nähtamatul käel juhtida ja riigid, mis küll hoiavad ja majandavad sotsiaalteenuste turgu ise, aga samas teevad seda paindlikult ja muudavad reegleid vajadusel. Esimene ja viimane variant on mõnes mõttes sarnased, keskmine samas riigi jaoks vähekulukas, mis ei tähenda, et sinna kokkuvõttes vähem raha läheks.

Kummaline lugu selgub aga siis, kui hakata vaatama seda, mis on tulemused erinevatest süsteemidest. Tuleb välja, et riigid, mis reguleerivad ja majandavad oma sotsiaalsüsteeme ise, saavad väljundina paremaid tulemusi. No näiteks on riiklikult hallatava tervishoiu süsteemi puhul rohkem terveks saanud inimesi ja nähtamatu käe puhul on suremus riigis tunduvalt suurem.

Ja see ongi too asi, mille sa koolis käies teada saad ja mis su maailma segi lööb. Siis vaatad veelkord enda ümber ringi ja ikka tundub, et poliitikud on kuidagi korrumpeerunud ja ärimehed samas efektiivsed ning rahvas leiab ka, et mul oli enne õigus. Aga mida siis peaks edasi tegema, uskuma seda, mida teadlased on mujal maailmas ära tõestanud ja võitlema kõigile vastu või mugavalt uskuma, et nii nagu on, nii ongi hästi. Kapitalismi kirumine on ka kuidagi kohatu, kui seda juba 50 aastat ebaõnnestunud tagajärgedega tehti. Kohutav dilemma. Teadmised teevad su lihtsa maailma keeruliseks. Haridus on saatanast ja peaks mõtlevate inimeste jaoks kõrgelt maksustatud olema, siis nad kooli ei tükiks ja kõigil oleks lihtsam. Hea vähemalt, et targemaks tegevad raamatud kõrge hinnaga või võõrkeeltes on, siis nad ei satu vähemalt igaühe kätte.

Milline kool millisele ühiskonnale? 1. juuni 2007

Posted by toimetus in diskrimineerimine, haridus, poliitika.
comments closed

Daniele Monticelliautor: Daniele Monticelli, Kaheksanda Mai Liikumise liige, Tallinna Ülikooli õppejõud

1. juuni on lastekaitse päev, seega õige hetk võtta jälle käsile üks Eesti ühiskonnale iseloomulik diskrimineerimisvorm, mis on eriti tõsine, sest see rakendub lastele. Ma pean silmas koolikatseid. Raevukus, millega kaks aastat tagasi reageeriti tollase haridusministri Toivo Maimetsa kavale keelata sisseastumiskatsed põhikoolidesse, näitab, et küsimus puudutab Eesti ühiskonna eriti tundlikku närvi. See ettepanek tõi nähtavale olulise sotsiaalse probleemi ja lähtus vajadusest korrigeerida viimastel aastatel Eestis valitsenud ühiskondliku arengu mudelit, mida sotsioloogid on vahel nimetanud sotsiaalseks darwinismiks.

Katsete pooldajate kõige olulisem märksõna on „selektsioon” ja nende arvates jagunevad lapsed kaheks: andekateks ja andetuteks, erilisteks ja suvalisteks. Esimeste haridustee peab olema teiste omast kohe algusest peale eraldatud, muidu läheb nende andekus raisku. See näib olevat kõige tähtsam argument sisseastumiskatsete kasuks ja see tulebki kõigepealt kummutada.

Kõik kuueaastased lapsed on andekad, aga see ei tähenda, et nad oleks kõik ühesugused, sest nende anded on erinevad: mõned õpivad kiiremini lugema ja kirjutama, teised joonistavad hästi, kolmandad mõtlevad välja imelisi lugusid, neljandad hoolitsevad hästi väiksemate õdede ja vendade eest, viiendad jooksevad kiiresti jne. Iga selline anne võib aidata lapsel algkoolis hästi toime tulla, aga seda ainult juhul, kui pakutav haridus keskendub lapse tervikliku isiksuse arengule ning väärtustab sotsialiseerimisoskusi ja loomingulisust, nii nagu on viimase saja aasta jooksul korduvalt soovitanud paljud maailma tuntud pedagoogid.

Eliitkoolide katsed ei eralda andekaid lapsi andetutest, vaid „kasulikke” andeid „kasututest”. Täpselt nii, nagu loodusliku valiku poolt väljasõelutud omadused soodustavad looma ellujäämist oma keskkonnas, on sisseastumiskatsetel välja selekteeritud anded kasulikud selles mõttes, et soodustavad lapse ellujäämist eliitkoolide keskkonnas, kus juba algklassides seatakse kesksele kohale teadmiste omandamine. Teadagi on selliste sisseastumiskatsete läbimise eeltingimus lapse vastav dresseerimine, mis sõltub põhiliselt vanemate hoolest, ajavarust ja rahakotist, lasteaia või eelkooli kasvatajate oskustest ning lapse kannatusest, mis on loomulikult ka üks anne. Selles mõttes toodab just sisseastumiskatsete ja eliitkoolide süsteem neid „standardseid kuubikuid”, mida eliitkoolide pooldajad nii väga põlgavad. Koolikatsete ja eliitkoolide süsteem ei anna lapsele aega areneda vastavalt tema eripärale ja tempole.

„Mis selles kõiges halba on?” küsib sotsiaaldarwinist. Idee, et iga kooliklass peaks olema läbilõige ühiskonnast, on darwinisti arust lihtsalt naeruväärne, sest tema arvates ühiskond niimoodi ju ei toimi! Tõepoolest, miks peaksid näiteks Tallinna koolid nägema välja teistmoodi kui Tallinn ise, kus erinevatest kihtidest inimeste elu kulgeb eraldiseisvates maailmades, mis jäävad üksteisele nähtamatuks? Kui tahame, et kool peegeldaks ühiskonda, siis olgu eliitkoolid täpselt samasugused reservaadid nagu eliitelamurajoonid.

Darwinistlikus loogikas järgneb selektsioonile reproduktsioon: kool kopeerib ühiskonda ja tagab selle süsteemi säilimise. Aga kool ei pruugi olla ainult passiivne ühiskondliku tellimuse täitja. Viimastel kümnenditel on nii Läänes kui mujal just koolides sageli sündinud ühiskondliku korra kriitika ning koolides on ka katsetatud alternatiivsetel väärtustel põhinevaid koosolemisvorme. Nii nagu kultuur vabastas inimese karmidest loodusliku valiku seadustest, võib ka kool vabastada lapse karmidest ühiskondliku valiku seadustest või vähemalt püüda seda teha. Eesti koolides üritatakse lõhkuda erinevate projektide abil eestlaste ja muulaste vahelisi kultuurilisi barjääre, samamoodi võiks kool üritada lõhkuda ka eestlaste omavahelisi sotsiaalseid barjääre. Nii väikese rahva puhul nagu eestlased tundub mõistlikuna koolisüsteem, mis põhineb pigem solidaarsusel kui konkurentsil, sest ühiskonna areng ei sõltu mitte ainult eliidi, vaid iga ühiskonnaliikme arengust ja potentsiaali suurendamisest. Selekteeriv kool valib lihtsamat teed, lähtub ebavõrdsetest starditingimustest ja ei üritagi neid muuta. Selle puhul saab töölise lapsest tulevikus tööline, koristaja lapsest koristaja; Eestis muret tekitav koolist väljalangemine on selektsiooni põhimõtte järgi füsioloogiline, paratamatu kadu. Emantsipeeriv ehk vabastav kool lähtuks vastupidi ideaalist, et praeguse töölise laps võib saada tänu haridusele tulevikus näiteks rahvasaadikuks. Sellises koolis oleks väljalangemine talumatu kaotus, mida kool saab alati vältida. Vabastav haridusmudel nõuab õpetajatelt loomulikult palju rohkem, aga kool, mis lihtsalt lepib olemasoleva olukorraga, on loobunud oma tähtsaimast funktsioonist.

Katsete mittepooldamist on tõlgendatud ka kui nende lihtlabast kadedust, kes ise ja kelle lapsed ei ole pääsenud paremate pirukalõikude juurde. Kade on see, kes sotsiaalse darwinismi vaatepunkist vaadatuna ei lepi talle etteantud ühiskondliku positsiooniga. Vaatepunkti vahetades on aga hoopis darwinist põhjendamatute privileegide kaitsja.

Katsete keelustamisega on loomulikult seotud palju teostusprobleeme, sest praegust algharidussüsteemi ei ole nii lihtne ja ohutu korraga ja põhjalikult muuta. Tehniliselt oleks minu arvates mõistlik kaotada katsed järk-järgult, toetades samas tõhusalt kõigi koolide haridusekvaliteedi tõusu. See nõuab aga kõigi nende ühiskondlike ja poliitiliste jõudude koostööd, kes tahavad Eesti arengu nimel loobuda sotsiaalse darwinismi diskrimineerivast paradigmast. Kahjuks ei olnud ilmselt ei Juhan Partsi ega Andrus Ansipi (I ja II) valitsuses need jõud kuigivõrd esindatud. Võimas eliitkoolide lobi jäi peale ning haridusministrid Reps ja Lukas on täiesti unustanud enda eelkäja idee kaotada koolikatsed. Valitsustel, kes on seni toiminud igati sotsiaalse darwinismi loogika kohaselt – piisab, kui mainida siinkohal maksude alandamist –, on loomulikult raske alustada võitlust haridusliku darwinismi vastu. Küsimus on aga see, kas me ise oskame ikka veel ette kujutada teistsugust asjade olemis- ja toimumissviisi ning piisavalt uskuda selle võimalikkusse. Tegemist ei ole reaalsusele vastanduva utoopiaga, vaid vajadusega hakata jutustama teistsugust reaalsust kui see, millesse meid siiamaani uskuma on pandud.