jump to navigation

Potipõllunduse tagasitulek 25. mai 2010

Posted by toimetus in ideed, poliitika, roheline.
comments closed

Autor: Roy Strider

Paljud kindlasti mäletavad, kuidas ENSV ajal vohasid saastav põllumajanduslik suurtootmine, riigivargus, vaikiv ajastu, aga täpselt samuti tasuta haridus, prii arstiabi ja potipõllumajandus. Kuid siis olid muidugi teised ajad ja mõtteviis oli samuti teine. Kas see nüüd oligi just see nõukogude inimese mõtteviis, aga teistsugune oli see ikka. (veel …)

Advertisements

Uus arusaam sotsialismist 16. märts 2009

Posted by toimetus in ideed, kapitalism, tõlkelood.
Tags:
comments closed

rahuKirjutasid: Barbara Ehrenreich ja Bill Fletcher Jr.

Sotsialism on jälle moes. “Me oleme nüüd kõik sotsialistid,” kuulutab Newsweek. Nagu paremtiib ütleb, elame me juba riigis nimega U.S.S.A. Aga mida on öelda nendel, kes ennast sotsialistidena määratlevad (ja nende progressiivsetel sõpradel) globaalse majanduskriisi kohta? Loodame, et järgnev essee paneb aluse elavale dialoogile (veel …)

Stiglitz: majanduskriisi lahendusvõimalus 9. märts 2009

Posted by toimetus in ideed, majandus, roheline, tõlkelood.
Tags:
comments closed

elekterKirjutasid: Joseph Stiglitz, Nicholas Stern.

Me oleme silmitsi kahe kriisiga: sügav ülemaailmne rahanduskriis, mille põhjustas finantssektori riskide vale hindamine ja veelgi sügavam kliimakriis, mille viljad tunduvad valmivat kaugel tulevikus, kuid „saagikus” johtub meie praegusest tegevusest.

Kliimamuutuste riskiskaala kõikumised on erisugused ja suuremahulised. Samasugused on ka nende vale juhtimise ja (veel …)

Sotsialism ei ole neljatäheline sõna 10. veebruar 2009

Posted by toimetus in ajalugu, ideed, tõlkelood.
comments closed

Kirjutas: Michael Fox

Niisuguses mõttemallis on süüdi viiskümmend aastat kestnud raevukad ja vastikud desinformatsioonikampaaniad, mida on korraldanud nii valitsus kui ka valitsust toetavad ja oma ärihuvide eest võitlevad rühmitused. Kõigepealt pangem ükskord lõplikult paika – nende jaoks, kelle puhul paistab, et nad on võimaldanud domineerival meemil sügavale oma teadvusesse (veel …)

Miks ma olen sotsialist? 9. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, diskrimineerimine, Euroopa, ideed, kapitalism, majandus, tõlkelood.
Tags: ,
comments closed
the Corporation

the Corporation

Kirjutas: Chris Hedges

Korporatiivsed jõud rüüstavad Riigikassat ja on lükanud meid majandussurutisse ning kaks peamist poliitilist parteid ei suuda neid ohjeldada. Demokraatlikust ja Vabariiklikust parteist on saanud vaid priviligeeritute ja jõukate moraalitud klubid, raha ja korporatiivsete huvide hoorad, massiivse relvatööstuste pantvangid ning nad on valetamises ja enesepetmises niivõrd vilunud, et ei oska enam tõde valedest eristada. (veel …)

Kahed vasakpoolsed ja muutuse tõusulaine 2. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, ideed, kodanikeühiskond, meedia, tõlkelood, valimised.
Tags:
comments closed
Ka msn võib olla elu

Ka msn võib olla elu. Pilt internetist.

See lugu The Two Lefts, and a Tidal Wave of Change ilmus
Andrew Lehmani sulest 23. detsembril 2008.

Olla vasakpoolne või progressiivne organisaator ei tähenda sündmuste esile kutsumist, vaid olukorra hindamist. Eesmärk on olla õigel ajal õiges kohas, koos õigete vahendite ja liitlastega – kindlustades end tüseda kontaktide nimekirjaga, jõulise sõnumiga ja tähelepanu tõmbava esitlusega. (veel …)

Aeg revolutsiooniks 27. detsember 2008

Posted by toimetus in Ameerika, diskrimineerimine, ideed, tõlkelood, valimised.
Tags:
comments closed
Obama perekond. Foto aadressilt www.donkeydish.com

Obama perekond. Foto aadressilt http://www.donkeydish.com

See lugu The Time for a Revolution ilmus 18. detsembril Dr. Ron Waltersi sulest.

Barack Obama äsjast võitu analüüsides meenus mulle, et viimane kord, kui võis näha Demokraatide sellist tohutut, rõhuva häälteenamusega saavutatud valimisvõitu, oli 1964. aastal, mil Lyndon Johnsoni valimine võimaldas talle mandaadi, mida ta kasutas Suure Ühiskonna loomiseks. Tol korral, 1964. aastal olid valimiste keskseks teemaks mustade rassilised edusammud, kuid nüüd, 2008. aastal, andsid valimistele hoo ameeriklaste hirmud ja ärevus omaenda majandusliku elujõulisuse pärast. Lähtudes antud erinevusest on suureks küsimuseks, millele mustad nüüd näkku vaatama peavad: kas nad loovutavad omaenda vajadused täieliku muutuse nimel, arvestades asjaolu, et nad on olnud viimase 30 aasta konservatiivse valitsuse poliitika tõttu kõige enam kahju saanud inimesed ning on lisaks ebaproportsionaalselt palju kannatanud käesoleva majanduskriisi tõttu. (veel …)

Orjatöö? 21. november 2007

Posted by Oudekki in haridus, ideed, kodanikeühiskond, töö.
comments closed

MetallitöölineKuulasin täna hommikul Vikerraadiot. Hakatuseks kõneldi sellest, kuidas Tööandjate Keskliit ei näe võimalust, et alampalka võiks tõsta üle 4500 krooni kuus.

Järgmiseks kirjeldati probleemi, kuidas töötleval tööstusel – metallitööstus, masinaehitus, puidutööstus ja natukene tekstiilitööstus (kõik need, kes on Eesti peamised eksportijad) – on puudus oskustöölistest, nii suur puudus, et tuleks hakata võõraid töökäsi importima.

“Vaadake, kui me investeerime koolitusse, siis me saame töötajad ju alles nelja aasta pärast, aga töökäsi on vaja kohe”, rääkis Thor-Sten Vertmann. Vaatamata sellele, et impordiplaani taheti saate andmeil taas juurutada umbes aastaks 2011, sama hästi saaks ju selle ajaga ka koolitusplaanist juba tulemusi. Edasi kõneles Vertmann kuidas “me Aasia odavat tööjõudu ei taha ja India IT-insenerile 18 000 – 20 000 krooni kuus palka maksta ongi see õiglane palk ja ei ole mingit odavat tööjõudu, sest see pakutav summa on ju peaaegu kahekordne Eesti keskmine”.

Stopp! India IT-insenerid tulevad siia metallitööstuse oskustöölisteks? Aga äkki tuleksid selle hinna eest isegi mõned meie IT-insenerid? Ma loodan, et see küsimuseasetus väljendab Tööandjate Keskliidu ajutegevuse võimekust, mitte kogu meie ettevõtjaskonna mõttestikku.

Heitsin pilgu Eesti statistika andmebaasi ja seal kõneldi järgmist:

Keskmine brutokuupalk kroonides aastal 2005 (Hõlmatud on töölepingu, teenistuslepingu ja avaliku teenistuse seaduse alusel töötajad; enam kui 49 töötajaga ettevõtted ning kõik riigi- ja munitsipaalasutused ja -organisatsioonid).

Tekstiilitootmine: 5 682
Rõivatootmine; karusnaha töötlemine ja värvimine: 5 242
Mööblitootmine; mujal liigitamata tootmine: 7 012
Puidutöötlemine, puit- ja korktoodete, punutiste tootmine: 8 013
Metalltoodete tootmine, v.a masinad ja seadmed: 8 532
Muude masinate ja seadmete tootmine: 8 965

Teadus- ja arendustegevus: 8 242
Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne: 7 953

Finantsvahendus, v.a kindlustus ja pensionifondid: 18 211
Arvutid ja nendega seotud tegevus: 19 618

Muide, arvestama peab siin ka regionaalseid erinevusi, näiteks Äripäev kirjutab, et 2006. aastal oli Viljandi Metallitööstuses töötaja keskmine palk 5440 krooni.

Nojah, meie IT-inseneridele äkki peab tõesti enam palka pakkuma, et nad loobuksid erialasest tööst, aga mõni äkki tuleb. Kuid mõne õe või teadlase või sotsiaaltöötaja jne jne saaks küll panna 18 000 EEK/kuus eest metallitööliseks ümber profileeruma (rääkimata teistest oskustöölistest). Tööpäev on ka lühem, eksole, ehkki töö võib raskem olla. Ma arvan, et see jutt, kuidas meil füüsiliselt ei jätku inimesi tööd tegema, ei kannata väga kriitikat, küsimus on selles, et ei suudeta maksta turul nõutavat hinda. Kui oma kogukonnast ei leita töötajaid, siis järelikult ei vasta pakutav palk turul nõutavale. Kõik inimesed ka ei ole hõivatud ning majandusharud konkureerivad töötajate pärast ka omavahel.

Kui tööandjatel on jätkuvalt see küsimus, et enne kui nad saavad koolitamisega ühele poole, on vaja ajutist tööjõudu kuni nii pooleks aastaks – siis kui pakutakse summat suurusjärgus €1300 kuus, siis ma arvan, et EL liikmesriikidest leiab seda tööjõudu kenasti ka, seega ei ole vaja nõuda meie sisserännupoliitika muutmist. Meie tähendab ju praeguseks kogu Euroopa Liitu, kui kolmandatest riikidest saab keegi tulla vabalt Eestisse, saab ta vabalt liikuda igale poole mujale.

Kokkuvõttes jääb mulle ikkagi see mulje, et Tööandjate Keskliit üritab hämades luua võimalust odava tööjõu sissetoomiseks, mis tähendab seda, et ettevõtted ei otsi kasumi teenimiseks võimalusi pakkuda paremat produkti (selle läbi võidaks ühiskond) vaid hoida kokku tööjõukulusid, kuni orjatööjõu kasutamiseni: palga maksmine, mille eest ei saa antud ühiskonnas normaalselt ära elada, s.t. süüa, elukoha eest maksta ja ehk kord kuus lõbutsedagi, on sisuliselt orjatöö kasutamine. Kas me tahame niisugust tulevikku?

Mulle meeldiks tulevik, kus me arvestame oma kogukonna huvidega. Uute inimeste sissetoomine ei tähenda seda, et probleemid on lahendatud, sest ka uued inimesed tahavad elada normaalses keskkonnas. Rääkimata sellest, et igasugune tööjõu meelitamine riikidest vaid kõrge palgaga on sisuliselt koloniaalpoliitika: me võtame nondest riikidest ära kõige helgemad pead ja aktiivsemad inimesed, kes võiksid seal omaenda kogukonda panustada ja suurendame seega veelgi vaesust ja arengutasemete erinevust.

Kõrgharidus massidesse! 1. november 2007

Posted by Oudekki in haridus, ideed.
comments closed

TöömeesEnamik toredaid mõtteid kipub Eestis sumbuma ühte asja – ei ole piisavalt inimesi, täpsemalt siis, piisavalt haritud inimesi. Neid, kes oleksid harjunud mõtlema, looma ning lähtuvalt eelnevast, ka tegutsema, omades ka mingit hulka ekspertteavet. Püüdes organiseerida Eesti kraadiõppureid millegi tegemisse, põrkume me ikka ühele probleemile: ei ole aega, sest peab käima tööl. Kuni selleni, et inimestel ei ole aega lugeda läbi seminariks kohustuslikke tekste, sest nad on tööl. Selle tulemusena muidugi seda mõtlemis-loomisharjumust ka välja ei kujune, ehkki võimekust oleks paljudel.

Eesti kõrgharidus muutub aina enam ja enam silmakirjalikuks ning just seetõttu, et meil on reaalselt võimalik õppida ainult rikastel. Kõrghariduse omandamine on täisajaga töö, mis tähenda ainult ei loengute kuulamist, vaid erinevate allikatega tutvumist, nende allikate sünteesi ja omaenda mõtete produtseerimist jne. Selleks kõigeks on vaja aega ning nagu kogu maailma praktika näitab, et niisugust tegevust ei saa teha mingi muu töö kõrvalt.

Püüd analüüsivat ja uurivat ajakirjandust teha langeb ka sellesse samasse auku – tegijaid ehk hädaga oleks, aga lugejaid ei pruugi enam olla, vähemalt mitte nii palju, et see ära tasuks. Kui inimesed ei ole harjunud iga lauset kriitiliselt lugema, siis ajakirjandus ei õpeta neid seda tegema. Ajakirjandus annab toitu neile, kes juba on analüütilised, kriitilised ja informeeritud.

Mida siis tuleks teha? Ma arvan, et esimene samm selleks, et Eesti ühiskond muutuks võimeliseks iseennast kriitiliselt analüüsima ja kujundama, tuleks garanteerida võimalikult lai ligipääs kõrgharidusele. Ma arvan, et vähemalt 30% inimestest peaksid saama tasuta bakalaureuseõppekoha ja umbes 20% inimestest tasuta magistrikoha. Tasuta tähendab seda, et neile garanteeritakse õppimisvõimalus nii, et nad ei pea äraelamiseks tööl käima – ning nad ka ei tohi seda õppeajal teha muidu, kui ülikooli loal ja ka siis mitte suuremas ulatuses kui 20 tundi nädalas. See tagab meile viieteistkümne aasta jooksul adekvaatse massi kriitiliselt mõtlevaid spetsialiste. See, et äraelamiseks ei pea tööl käima, tähendab ka, et neil on võimalik saada soodustingimustel elukoht/toit, s.t. miinimumvajadused oleksid stipendiumist kaetavad. Kõigil üliõpilastel ühtemoodi, sest neid kõiki on ühtemoodi vaja ja kõigi ülesanded koolis on ühtelaadi.

Ah see argument, et ülikool ei anna praktilisi teadmisi tööturul hakkama saamiseks? Kuulge, ei peagi andma, need praktilised, konkreetsed teadmised saabki tööturul toimides, ülikool annab paindlikkuse seda paremini teha. Kui inimene asub oma esimesele töökohale, siis tal ei ole töökogemust – kas tal on samal ajal ülikooliharidus või mitte, ei muuda asja, tal ei ole töökogemust. Tööandja mõttes ei ole vahet, kas tal on ka akadeemilisi teadmisi :) Kuigi natukene on, sest akadeemilised teadmised ja oskused annavad inimesele võime uut teavet kiiresti omandada, analüüsida ja end paindlikult selle järgi seada.

See plaan tahab suurt hulka ressursse? Tahab küll. Samas teatud ülikoolistruktuur on meil olemas, tegemist on ainult selle laiendamisega (rohkem õpetajaid, ruume jms). Samas, selline kriitiline haritud massi eksisteerimine on ainus võimalus meie riigi arendamiseks, selleks, et meie lastel oleks siin toredam elada, kui meil endal, selleks, et Eesti suudaks oma võimalusi maailmaareenil maksimaalselt ära kasutada. Seega, meil tuleb sellele kulutada paratamatult.

Korralik tasuta kõrgharidus ei ole luksus. Vastupidi, see on minimaalne, mida Eestil on olemasolemiseks vaja.

Kelle asi peaks olema demokraatia? 11. oktoober 2007

Posted by Manjana in ideed, kapitalism, kodanikeühiskond, tõlkelood.
comments closed

Seekord pakume Teile lugemiseks ja arutamiseks ühte peatükki (lk 49-53) Michael Edwardsi 2004 aastal ilmunud raamatust Civil Society

Kui tugev kodanikuühiskond ei suuda luua ühiskonda, mis oleks tugev ja inimsõbralik, kes siis veel saab? Vastuse leiab vaadates erinevaid institutsioone, millel on konkreetsed sotsiaalsed eesmärgid. Kui valitsus, ettevõtted ja perekonnad ei ole osa sotsiaalsest võrgustikust, siis nad peavad olema osa ühiskonnast, kuna nad mõjutavad nii sotsiaalseid norme kui ka poliitilist kliimat ning muudavad avalikku poliitikat. (veel …)

Üleskutse ühiskonnahuvilistele! 7. september 2007

Posted by Manjana in ideed, teised autorid.
comments closed

Lugedes kommentaare postitusele sõnavabadusest, tekkis probleem, et siin antakse sõna ja tolereeritakse vaid neid inimesi, kes meile “truudust on vandunud.” Samas on kirjutajate ring meie blogis ka natuke väikesevõitu.

Samal ajal tuli minu blogisse ettepanek, et
“Mulle meeldiks poliitblog, kus kirjutaksid rõõmsasti vaheldumisi Arni ja Sirje ja Mõni Käreroheline (nimi asendatud)  ja minu poolest kes kõik veel, kui nad ainult huvitavalt kirjutada oskavad ja julgevad ning yksteise suhtes viisakaks jäävad. Kõiki eraldi ei viitsi ju lugeda.”  Oop

Järgmisena sain ma tolle kommentaari peale sellise e-maili (siin veits kärbituna):

SEE ON VÄGA JA VÄGA JA VÄGA OLULINE ETTEPANEK!!! Pane ise nüüd hüüumärke juurde. Nii palju kui jaksad. Sest see on oluline.

Ma kusagil rääkisin sellest “tõsisest suhtumisest”. No kui te tahate ajada seda ‘libertarian left’ värki näiteks umbes, no siis tuleks seda ka ajada. Ja blogi iseenesest on ju olemas – 8mai blogi niisiis.

… Elementaarne, nagu öeldakse. No ja siis oleks neil, kes huvi tunnevad selle teema vastu – et oleks siis selline – ütleme, et asjalik lehekülg. Et pole seda muud pannkoogi ja ooperijutte sees niisiis. Need las jäävad siis iga blogipidaja eraasjaks.

Hüva. Ma panen siia paar aadressi, et siis saad ehk aru, kuidas niisuguseid asju tehakse: www.afterdowningstreet.org
See on peaasjalikult selline sõjavastaste lehekülg. Ma pole küll viimasel ajal lugenud, aga seda tehakse just nii, et kopeeritakse igalt poolt kokku. Ja selliseid lehekülgi on veel. Näiteks see: www.commondreams.org
No ja kui tahad saada päris häid ja põhjalikke ja asjalikke jutte, siis see: www.counterpunch.org/
No ja see on loomulikult üks mitmekesisemaid: http://www.zmag.org
Nii et jah. Mõelge selle peale. See on oluline mu meelest.

Kuna nende eeskujude järgimine nõuab palju tööd või progemist, siis tekkis mul lihtsam mõte.

Teie, kes Te kurdate, et me oleme ühekülgsed, tulge välja oma juttudega – ja teie ka, kes te meid niisama huviga jälgite!

Selleks ei ole vaja kohe liikmeks hakata ja kõiki meie kirjapandud vaateid jagada, oluline on, et jutt oleks asjalik ja räägiks asjadest, mis meile siin Eestis olulised võiksid olla. Hea kui jutus oleks mingi uudne vaade või moment, mida võib-olla kõik veel ei tea. Kui jutt tekitaks disskussiooni ühiskonnas olulistel teemadel. See ei pea olema mingi asi, mida parasjagu kõik ajalehed kirjutavad, ühiskonnas leiab teemasid ju palju-palju.

Kriteeriumid:

Me kunagi otsustasime, et me ei avalda anonüümseid jutte, ka mitte oma liikmetelt. Seega peaks kirjutaja olema kuidagi tuvastatav, kas siis oma nime ja pildiga või lingiga oma blogisse. Kellegi suhtes põhjendamata vaenulikke jutte ei avalda, argumenteeritud kriitika on lubatud. Soovitav on võimalikult täpne allikatele viitamine.

Kuidas?

Te võite saata oma jutu meile emailile kaheksasmai ätt gmail.com. Paneme jutu blogi drafti ja keegi meie liige vaatab selle veel üle, parandab kirjavigu ja aitab otsustada, kas sobib avaldada. Siis avaldamegi. Ja kõik saavad kommenteerida. Ebameeldivaid kommentaare kustutame jätkuvalt.

Mis sa selle eest saad?

Auhindu me välja ei pane, rahalist tasustamist ei toimu. Aga meil on päris kena loetavusega blogi, seega jagame surematut kuulsust!

Kui meil ei ole diktaatorit, siis valitsevad ju nemad! 5. september 2007

Posted by Oudekki in ideed, poliitika.
comments closed

Nemad võivad olla näiteks juudid. Või kommunistid. Või homoseksuaalid. Või firmaomanikud. Või rullnokad, nagu kirjutab Evi Arujärv 17. augusti Päevalehes. Äkki siis ongi tõesti parem, kui on üks tubli mees, kes neil selle kohutava asja ära keelab ja tavalistel inimestel laseb rahulikult oma elu elada? Ja ütleb, mismoodi peab seda oma elu elama, et oleks ikka selge ja hea.

Eksperte ei ole

Paraku ei ole inimesed täiuslikud, me ei ole kõik ühesugused, meie arvamused heast elust erinevad ja mõned meist tahavad võimu kasutada ainult iseenda huvides. Meil ei ole mingit garantiid, et see mees, keda me “neid” ohjeldama valime, on tegelikult ka “tubli”. Või, et ta võimul olles ei korrumpeeruks ning takistaks ka “meid”, mitte ainult rullnokki, kommuniste, homoseksuaale, firmaomanikke või juute. Me ei ole täiuslikud, seega me ei saa ühise elu korraldamiseks valida viisi, mis eeldaks mingi hulga täiuslike ja rikkumatute inimeste olemasolu.

Igatsus “isakese” järele tuleb tihti varjatud eeldusest, nagu ühiskondlikud otsused omaksid üheseid lahendusi, mille saavad langetada eksperdid. See tähendab, et valitsema peaks kõige kõrgemini kvalifitseeritud ekspert. See eeldus aga ei pea paika, mida tõestab ka üks levinud näide:

Oletame, et riigis on puhkemas ohtlik haigus, mille tagajärjel sureb umbes 600 inimest. Sellega tegelemiseks soovitavad eksperdid kahte võimalust, teaduslikult täpsed hinnangud nende programmide tulemite kohta on järgmised:

* programmi A korral jäävad 200 inimest ellu, 400 sureb.
* programmi B korral on 1/3 tõenäosust, et kõik 600 inimest päästetakse ja 2/3 tõenäosust, et 600 inimest sureb.

Milline programm valida?

Seega: kuigi ühiskondlike protsesside ja nende tagajärgede hindamisel, konkreetsete valikute teostamiseks kulutatava raha planeerimisel on kindlasti vaja ekpertteavet ja see ekspertiis on olemas, siis valikuid saab teha ainult kokkulepete teel. Meil ei ole eksperte, kes ütleks, mitme inimese tapmine on hea ja mitme inimeluga saab riskida.

Mida me siis teha saame, kui midagi on valesti?

Hakata vabadeks inimesteks, kes valitsevad ennast ise. Demokraatia eesmärk ei olegi tagada seda, et “nemad” poleks kunagi võimul, ainult seda, et ka “meil” oleks vahepeal võimul olla. Selleks, et “meie” oleksime olemas, ei tohi “meie” püüda “neid” kaotada :)

Rahulolematus konkreetse parlamendikoosseisuga ei tähenda, et me peaksime pöörduma autoritaarsesse korda. Riik ei ole kõrge ja kauge objekt, mis kaitseb meid vigade ja ebameeldivuste eest, riik on lihtsalt mehhanism, mille me oleme loonud nendele poliitilistele küsimustele vastamiseks. Esindusdemokraatia on lihtsalt üks selle mehhanismi vormidest. Rullnokad, juudid, kommunistid, homoseksuaalid ja firmaomanikud on kõik võrdselt pädevad neid otsuseid tegema, ka siis, kui nad üksteist mitte sallima kipuvad.

Parlamendisaadikud, valitsus, peaminister ja president on lihtsalt inimesed, kelle meie territooriumil elav kogukond on palganud ühiseid asju korraldama, lähtuvalt nende poolt esitatavast programmist ja rahva soovidest. Kui nad ei tee oma tööd efektiivselt, siis me laseme nad lahti – nõudes näiteks ennetähtaegseid valimisi või valitsuse tagasiastumist. Kui valitud teevad perioodi kestel midagi, mis meile, rahvale, nende valitute tööandjatele, ei sobi, siis tuleb sellest teada anda. Näiteks tänavale tulles ja oma arvamusi ja soove meelde tuletades.

Kui meil on tunne, et parlamendisaadikud ei vastuta piisavalt, siis meil on alati võimalus otsida viise, kuidas isiklikku vastutust suurendada. Demokraatia ei saa tagada vigadeta otsustamist, aga demokraatia annab võimaluse vigu parandada. Kui valisime halvad juhid, siis teine kord valime uued ja paremad. Kui meil on tunne, et meie valimissüsteem ei taga piisavalt meie tahte väljendust, siis me võime selle ümber teha.

Kui meil on tunne, et otsustajate ring on liiga kitsas, siis me võime seda laiendada. Meie kommunikatsioonitehnoloogilised võimalused lasevad oluliste strateegiliste otsuste tarbeks tehtavad ekperthinnangud teha kättesaadavaks kõigile elanikele. Seega saab igaüks meist langetada informeeritud otsuse selle kohta, kuhu suunas ta tahaks Eesti ühiskonda minemas näha. Me saame kõik osalemises otsustada.

Ainus alternatiiv “isakesele” on vabadus. Ainus alternatiiv sellele, et “nemad” ei valitseks, on koos valitseda. Parafraseerides Terry Pratchettit – tarku ja häid ei ole. Oleme ainult meie.

Eksperthinnang: lõimumine pärast aprillikriisi 28. juuni 2007

Posted by toimetus in ideed, poliitika, teised autorid.
comments closed

Mitte-Eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse tellimusel on valminud uuring, kus analüüsitakse aprillisündmuste põhjusi ja tagajärgi ning sõnastatakse soovitused, sh ka uude integratsioonistrateegiasse. Uuringu koostajateks on 6 Eesti juhtivat sotsiaalteadlast: Martin Ehala, Mati Heidmets, Leif Kalev, Aleksander Pulver, Rein Ruutsoo, Raivo Vetik. Avaldame siin uringu kokkuvõtte, allpool on ka lingid uuringu täistekstile.

Olukord

Aprillikriis tõi välja Eesti nõrgad kohad, pakkudes samal ajal ka uusi võimalusi edasiminekuks. Kriis näitas, et:

  1. Eestis püsib rahvuspõhine vastandumine 20. sajandi olulistes ajalooküsimustes, samuti pole üksmeelt eestivenelaste rolli ja staatuse kohta siinses ühiskonnas;
  2. Venemaa on aktiivselt huvitatud pingete suurenemisest Eestis ning toetab vastandumist enda käsutuses olevate vahenditega.
  3. Rahvussuhetest on saanud Eesti riikliku julgeoleku üks kesksemaid küsimusi.

Kriis lõi võimalused:

  1. Uuesti mõtestada Eesti rahvuspoliitilised huvid ja eesmärgid;
  2. Senisest tulemuslikumalt panustada lõimumisse ning selle kaudu Eesti strateegiliste sihtide, sealhulgas riikliku julgeoleku kindlustamisse.

Taust

Aprillikriisi soodustas viimastel aastatel ilmnenud paigalseis integratsioonivaldkonnas. Naturalisatsioonitempo on alates 2005. aastast oluliselt vähenenud, erimeelsused ajalooküsimustes on kasvanud, rahvusrühmade vastastikune häiritus on suurenenud. Eesti keele valdajate osakaal ei kasva, eestivenelaste hulgas domineerib rahulolematus lõimumispoliitikaga, eestlaste hulgas valitseb aga ükskõiksus selle eluvaldkonna suhtes. Ohumärgiks on asjaolu, et rahvusküsimustest saab järjest rohkem Eesti erakondade omavahelise võitluse vahend, mis suurendab Eesti manipuleeritavust. Arvamus, et pärast pronksööd on õhk puhas ja asjad korras, alahindab olukorra keerukust.

Soovitused
Lähtudes kujunenud arengutest ning arvestades nii teiste maade kogemusi kui ka Eestis läbiviidud uuringute tulemusi, esitame järgmised ettepanekud lõimumisprotsesside toetamiseks:

  1. Tunnistada probleemi ning tõsta selle lahendamine riiklikuks prioriteediks. Aprillikriisi varjatud pinnaseks oli aastatepikkune tegelikust olukorrast möödavaatamine. Eestis elava venekeelse kogukonna meelsus ja tulevik on tegelikult meie riigi üks peamisi ja keerukamaid julgeolekuküsimusi. Riigikogu ja valitsus peavad seda selgesõnaliselt tunnistama ning võtma poliitilise vastutuse lahenduste leidmise eest. See eeldab koalitsioonilepingus integratsiooniteemale keskse koha andmist ning kõigi Eesti tipp-poliitikute isiklikku ja püsivat panust lõimumise toetuseks. Senine projektipõhine tegevus peab asenduma kõiki poliitikavaldkondi läbiva kahepoolse protsessiga.
  2. Sõnastada selged rahvuspoliitilised eesmärgid. Eesti rahvuslik huvi pole ei assimilatsioon ega mitte-eestlaste lahkumine. Meie riigi stabiilsuse võti on selge identiteediga lojaalse eestivenelaste kogukonna tugevnemine Eestis. Eesmärgiks on vastastikust partnerlust väärtustavate hoiakute ning ühiste väärtuste kujundamine, mis hõlmab nii eestlasi kui ka teisi rahvusrühmi.
  3. Toetada eestivenelaste positiivse identiteedi kujunemist. Eestivenelased on kujunev kogukond, kelle poliitiline määratlus on eestlane ning etniline määratlus – eestivenelane. Paljud siinsed venelased ennast juba nii määratlevadki, sellesuunalist arengut tuleb nii moraalselt kui materiaalselt toetada. Kaasa tuleb aidata eestivene eliidi kujunemisele, sh avalike ülikoolide jõupingutustele eestivene noorte kaasamiseks eesti ülikoolidesse. Eriti oluline on venekeelsetele koolidele sobivate ajalooõpikute väljatöötamine, mis ühendaks eestivenelaste ajaloo Eesti ajalooga viisil, mis ei sunniks Eestis sündinud ja kasvanud inimesi end määratlema okupantidena. Toetus tärkavate eestivähemuste identiteetidele peaks väljenduma ka sõnakasutuses. Termini mitte-eestlased asemele tuleks eelistada termineid eestivenelased, eestiaserid, eestirootslased, eestisoomlased jne. Juhul, kui on vaja tähistada korraga kõiki vähemusi, siis kas eestimaalased, kaasmaalased või eestivähemused. Teeme ettepaneku luua valitsuse asjatundjate komisjon eestlasi ja vähemusi ühendavate rituaalide ja sümbolite kujundamiseks, eriti seoses II maailmasõja tähtpäevadega.
  4. Laiendada rahvustevahelise koostöö vorme. Eesti ja eestivene haritlased peaksid korraldama ühise tuleviku teemalise ümarlaua ning välja töötama ettepanekud pingete maandamiseks. Vabariigi Presidendil palume kaaluda võimalust kujundada rahvusvähemuste ümarlaud ühiste väärtuste ümarlauaks, kus eri rahvusrühmade esindajad püüdleksid konsensusele nii meid täna ühendavate väärtuste osas kui ka erinevate ajalookogemuste vastastikku austavaks lõimimiseks. Jõuliselt peaks koostöö edendamisel osalema Ühiskondliku Leppe liikumine, ÜLSA-lt ootame initsiatiivi eesti ja eestivene ühingute ja seltside kootöövõrgustiku loomiseks ning selle kaudu kodanikuühiskonna rolli suurendamiseks lõimumisprotsessis.
  5. Algatada võrdsete võimaluste audit. Selgitamaks ikka veel levivate diskrimineerimissüüdistuste tagamaid teeme õiguskantslerile ettepaneku algatada auditeerimisprotsess eesmärgiga analüüsida, kuivõrd on erinevate rahvusrühmade liikmetele Eestis tagatud võrdsed võimalused hariduse, tööhõive, tervishoiu ja teiste avalike teenuste valdkonnas. Audit oleks avalik protsess, mis julgustab inimesi oma muresid ja probleeme ausalt esitama. Auditi kaudu annab Eesti selge signaali, et meie riik väärtustab kõiki inimesi nende rahvusest sõltumatult ja astub reaalseid samme nende võrdväärse kohtlemise tagamiseks.
  6. Saavutada erakondade kokkulepe loobuda rahvuspopulismi kasutamisest valimisvõitluses. See on oluliseks ohuks Eesti julgeolekule, kuna loob Venemaale võimalusi Eesti ühiskonna destabiliseerimiseks.

Analüüside terviktekstid:

Aprillikriisi põhjused ja tagajärjed. Prof Raivo Vetik, Tallinna Ülikool (ppt)
Eesti rahvuslik julgeolek eeldab uut tunnustamiskultuuri. Prof Raivo Vetik, Tallinna Ülikool (pdf)
Etnogenees Eestis. Prof Martin Ehala, Tallinna Ülikool (ppt)
Etnogenees Eestis. Prof Martin Ehala, Tallinna Ülikool (pdf)
Lõimumise dilemma. Prof. Mati Heidmets, Tallinna Ülikool (ppt)
Rahvussuhete ja integratsioonipoliitika hetkeolukorra analüüs. Prof. Mati Heidmets, Tallinna Ülikool (pdf)
Aprillikriisi õppetunnid: kodanikuühiskond ja lõimumine. Prof Rein Ruutsoo, Tallinna Ülikool (pdf)
Rahvussuhete ja integratsioonipoliitika hetkeolukorra analüüs: psühholoogi pilk. Prof. Aleksander Pulver, Tallinna Ülikool (pdf)
Rahvussuhete ja integratsioonipoliitika hetkeolukorra analüüs. Leif Kalev, Tallinna Ülikool (pdf)

Kaheksanda Mai Liikumine kutsub: Süüta oma aknal küünal! 28. aprill 2007

Posted by Oudekki in ideed, meedia.
comments closed

Kaheksanda Mai Liikume on siiralt mures ja kurb Eestis toimuvate vägivaldsete konfliktide pärast. Me oleme veendunud, et ei jõudemonstratsioonid ega vägivallaaktid ei vii meie riigi probleemide lahenduseni, rääkimata poliitikute üleskutsetest valida ühe või teise rahvusgrupi “pool”. Praegune vastasseis võib suureneda pikaajaliseks rahvuste konfliktiks, mis on ohuks nii kõigi meie riigi elanike elule, vabadusele ja heaolule kui ka Eesti demokraatiale ning edasisele arengule.

Me palume kõigil demokraatlikel poliitilistel jõududel ühineda ning otsida tekkinud olukorrale rahumeelseid lahendusi, mis oleks Eesti riigi kui terviku, mitte üksikute rahvusgruppide huvides. Me loodame, et Eesti otsustajad suudavad teha käike, mis loovad olukorra, kus kõik selle riigi elanikud tunnevad ennast võrdselt väärtustatuna ning Eesti asjade otsustamisesse kaasatuna.

Kaheksanda Mai Liikumine palub kõiki Eesti elanikke pärast päikeseloojangut süüdata oma aknal küünal — alates tänasest kuni rahumeelse lahenduste leidmiseni. Näitame sellega lootust ja soovi eriarvamuste lahendamiseks rahulike meetodite ja läbirääkimiste teel. Näitame oma soovi elada demokraatlikus ja rahumeelses riigis, kus eriarvamused ei too kaasa vihkamist ja vägivalda.

Me keegi ei taha kodusõda, me keegi ei taha rahvuse põhjal riigist väljasaatmisi või kurjategijaks tembeldamisi.

Kaheksanda Mai Liikumine toetab: professorite pöördumine 23. aprill 2007

Posted by Oudekki in ideed, teised autorid.
comments closed

Avalik kiri kaitseministrile

Ettepanek Eesti Vabariigi kaitseministrile seoses Tõnismäe mälestusmärgiga

Austatud hr kaitseminister!

Eesti valitsus on otsustanud alustada töid Tõnismäe mälestusmärgi ümbruses ning andnud Teile volitused sellekohaste otsuste langetamiseks. Selle kirjaga tahavad allakirjutanud juhtida Teie tähelepanu mälestusmärgi ümberpaigutamisega seotud riskidele ning pakkuda koostööd nende analüüsil ja võimalikul maandamisel.

Esimene risk on seotud Eesti strateegiliste huvidega. Oleme seisukohal, et mälestusmärgi teisaldamine võib küll leevendada 9. maiga seotud päevaprobleeme, kuid on tõsine riskifaktor Eesti pikaajaliste huvide seisukohalt. Eesti pikaajalised huvid on sisemine stabiilsus ja rahvusvaheline tõsiseltvõetavus. Pronkssõduri teisaldamine kahjustab mõlemat. Juba täna on mälestusmärgist saanud väga oluline Eesti mainet kujundav teema maailma meediakanalites, paraku valdavalt iroonilises võtmes. Eestile on kleebitud natsiriigi silt, meie tõsiseltvõetavus on saanud tagasilöögi. Kohalikku ellu on pronksmehe saaga toonud nii avalikud kähmlused kui ka ulatusliku rahvustevahelise arveteklaarimise elektroonilistes suhtluskanalites.

Teine risk on seotud ebarealistlike ootustega mälestusmärgi ümberpaigutamise tagajärgede osas. Lootus, et selle abil on võimalik vähendada erimeelsusi või kehtestada ajaloolist õiglust, pole meie arvates põhjendatud. Probleem pole ju pronkssõduri asukohas, vaid väga erinevates, mitmes punktis vastandlikes ajalookäsitlustes. Ka eestlaste seas on 20. sajandil toimunu osas seinast seina arusaamu. Iseenda ajalooga äraleppimine on pikk ja raske töö, mis seisab Eestil alles ees. Sõduri nihutamine ei aita sellele kaasa, vaid kahjustab tõsiselt Eesti ühiskonna integratsiooniprotsessi ning loob piinlikke olukordi kõigile, kellel tuleb maailmale seda otsust selgitada.

Ülalkirjeldatud riskide leevendamiseks on erinevaid võimalusi, sealhulgas tagasipöördumine Lennart Meri kunagise idee juurde kujundada, peale säilmete identifitseerimist ja väärikat ümbermatmist, Tõnismäele kõigi II maailmasõja ohvrite mälestuspaik. Käesoleva kirjaga soovime väljendada oma valmisolekut osaleda nii probleemide analüüsil kui ka ühises tegevuses nende lahendamisel.

Lugupidamisega,

Raul Eamets, TÜ professor
Martin Ehala, TLÜ professor
Mati Heidmets, TLÜ professor
Tiit Hennoste, Helsinki Ülikooli õppejõud
Mati Hint, TLÜ emeriitprofessor
Rainer Kattel, TTÜ professor
Aleksander Pulver, TLÜ professor
Rein Ruutsoo, TLÜ professor
Jüri Talvet, TÜ professor
Peeter Torop, TÜ professor
Rein Veidemann, TLÜ professor
Raivo Vetik, TLÜ professor

Mille jaoks on vaja NATOt? 10. aprill 2007

Posted by Manjana in ajalugu, Euroopa, ideed.
comments closed

NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon nagu teada, on sõjaväeline allianss, mis alustas 1949. aastal Põhja-Atlandi lepinguga ehk Washingtoni lepinguga. Algselt oli NATO loomise eesmärk selge – Ameerika Ühendriigid vajasid sõjalist blokki, mis vastanduks Nõukogude Liidule ja niinimetatud kommunismiohule. Kuna Nõukogude Liitu kuulus üks kuuendik maailmast ja palju erinevaid rahvusriike, pidi ka NATO kujutama endast erinevate riikide ühendust. Just hiljuti oli lõppenud Teine Maailmasõda ja seepärast kuulusid NATO asutajariikide hulka peale USA ja Kanada ka Lääne-Euroopa riigid, aga mitte Lääne-Saksamaa, keda igaks juhuks sõjaliselt enam tõusta lasta ei soovitud.

Peale asutamist toimus esimene NATO laienemine 1952. aastal Kreeka ja Türgi näol. Huvitav on siin juures nende kahe riigi tolleaaegne ebastabiilne õhkkond, kus Kreeka oli just väljunud kodusõjast, mille võitsid parempoolsed jõud ja arvatakse, et ka selle sõja võidu taga oli Ameerika majanduslik toetus. Konkreetne Ameerika tugi oli aga nn Trumani doktriin, mille otsene ülesanne oli 1947. aastal toetada Kreekat ja Türgit rahaliselt, et NSVL neis riikides enda sõjaväebaase ei looks. Seega – algselt oli NATO ainuke eesmärk luua vastujõudu maailmas laienevale kommunismiohule ja selle hirmu taga oli peamiselt USA.

Täpselt sarnane mure oli ka Saksamaal, millest pool oli läinud idablokki ja läänepool jäänud kapitalistlikuks. Nii lubati 1955. aastal NATOga liituda ka Lääne-Saksamaal. Saksamaal on sotsiaaldemokraadid väga vähe valitsuses olnud, nii et poliitilise võimu koha pealt oli NATOsse saamine lihtsalt loomulik jätk konservatiivsele poliitikale. Järgmisena NATOsse astunud Hispaania peaminister oli aga sel ajal hoopiski sotsialist. Seega NATO idee olla konservatiivide ühendus, hakkas muutuma juba 1982. aastal. Ning kui lõpuks kukkus kokku NSV Liit ja paljud Ida-Euroopa riigid, seal hulgas ka Eesti, NATO liikmeteks said, oli NATO esialgne põhiline idee, vastanduda Ida-Euroopale, kadunud, sest idablokist ei kuulu NATOsse vaid SRÜ riigid.

Ametlikult ei ole NATOl ja Venemaal enam ammu mingit vastuseisu. Juba 1996. aastal alustati Venemaaga läbirääkimisi suhte arendamiseks ja need suhted on päris kenasti ka toiminud. Kosovo kriisi ajal oli väikeseid arusaamatusi, aga pärast on suhted NATO ja Venemaa vahel väga soojad olnud. Ka Lääne-Euroopal pole erilist vajadust Venemaaga tüli norida, sest Venemaa nafta- ja gaasivarud on endiselt eurooplastele vajalikud ja majandussidemed on parim vahend sõjaliste konfliktide ära hoidmiseks tänapäeva arenenud riikides.

Mille tarbeks on siis NATOt üldse tänapäeval vaja? Kui otsest vaenlast ei ole, tuleb ta välja mõelda, sest militaarne organisatsioon vajab vaenlast või muidu pole seda organisatsiooni vaja. Ajutiselt on pakkunud rahuldust Lähis-Ida „rahumissioonid”, kuid ka nende pidamine on rahva silmis aina rohkem kriitikat leidnud.

Tegelikult jääb mulje, et NATOl on identiteedikriis ja ainuke, kes seda organisatsiooni tegelikult vajab, on sõjatööstus. Kuna NATO tegevus leiab pidevalt kriitikat rahva hulgas ja sõjatööstusel on vaja oma toodangut kuskil kasutada, siis jääb mulje, et NATO põhiliseks vaenlaseks ongi USA ja Lääne-Euroopa enda rahvas, kes mõistab NATO tegevuse hukka ja millele ei reageerita.

Miks meil on õigus 30. märts 2007

Posted by Oudekki in ideed.
comments closed

Huvitav on asjaolu, et selle blogi kommentaarides on märkimisväärselt palju mõtteid teemal “ärge taotlege seda”, “miks te hoopis seda ei taotle”, “tegelikult toimus hoopis see”. Võib-olla inimesed lihtsalt eelistavad kommenteerida siis, kui nad millegagi nõus ei ole ja muidu on tasa või saadavad erakirja (aitäh nende kõigi eest!)

Teeks nüüd nii, et selle posti kommentaaridesse kirjutavad kõik sellest, mis aspektist nad on Kaheksanda Mail Liikumisega nõus ja miks neil on hea meel, et me oleme olemas. Kõik teemasse mittepuutuvad postid kustutatakse või tõstetakse ümber mõne sobivama posti alla (ja see otsus ei kuulu ka arutlusele).

Pace!