jump to navigation

Kaheksanda mai piknik 5. mai 2009

Posted by Manjana in II MS, tegemistest.
comments closed
8.mai 2007

8.mai 2007

Aktiivsemad külalised ja liigutajad vast mäletavad, et kahel eelmisel aastal oleme 8. mail kogunenud Tallinnas Kadrioru parki, et sõprade seltsis end hästi tunda ja tähistada sõjategevuse lõppu Euroopas mais 1945. See kevad ei tule teisiti! Kõik sõbrad on oodatud reedel kell 18.00 Kadrioru pargi luigetiigi ja Kreutzwaldi kuju kõrval  asetsevale muruplatsile piknik-koosolekule. Kaasa võib võtta akustilisi muusikavahendeid ja piknikutarbeid. Kapol ja teistel “huvitatutel” palume maskeeruda patsifistideks.

Meeldetuletuseks:

Osalusühiskond tegutseb: päästke Eesti metsad! 8. Mai 2008

Sõja lõpu tähistamise piknik, rongkäik ja akadeemiline arutelu 9. Mai 2007

Meiega koos on ka sel korral punamustad ning metsade päästmise idee kõlbab sel aastal sama hästi kui eelmisel. Vihmasema ilma puhul päästame end kollektiivselt. Arutlusele tulevate teemade ring selgub ilmselt kohapeal, miks mitte kõnelda ka näiteks G8 rollist muutuvas maailmas või sellest, kuidas teha prügikottidest suuri täispuhutavaid ämblikke.

Advertisements

Chiesa: Arnold Meri protsess on poliitiline 12. märts 2009

Posted by toimetus in II MS, poliitika, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
Tags: ,
comments closed

Ei iial enam!Kirjutas: Giulietto Chiesa

Toon teile, mu lugejad, täna loo, mis ei lase mul olla uhke uue Euroopa üle, mille kodanik ma olen.

Kohtasin Tallinnas, Eestis, Euroopas, 89-aastast härra Arnold Merit. Kohtusime tema majas, pealinna äärel. Peaaegu pime, vähihaige, kuid erakordselt elava mõistusega, noor hingelt ja vaimult. Lisaks tema enda isiklikule loole rääkisime maailma sündmustest Venemaast Hiinani, Euroopast Kesk-Idani. Kes on Arnold Meri, seda teavad paljud eestlased: esimene Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kodanik, (veel …)

Palestiina: igavene nutumüür 13. juuli 2008

Posted by Manjana in ajalugu, diskrimineerimine, II MS, Lähis-Ida, valimised.
comments closed
Kätest kinni

Palestiinlaste liider Mahmoud Abbas, Sarkozy ja Iisraeli peaminister Ehud Olmert (Foto postimehest)

Sissejuhatuseks tahaks öelda, et antud jutu kirjutasin vasakpoolsete parteide ühenduse NELF koosoleku protokolli järgi. Koosolek toimus selle aasta juunis Küprosel ja sellel osales ka Palestiinas oleva sotsialistide partei , Palestinian People’s Party, juhatuse liige. Palestiina probleem on vasakpoolsete huviorbiidis olnud pikemat aega ning antud jutus on kilde erinevate inimeste sõnavõttudest.

Hetkel elab Palestiina territooriumil Gazas ja Läänekaldal kokku 4 miljonit inimest. Palestiina piirkonnad on Iisraelile vajalikud ka seal asuvate veereservide pärast: 85% neist kasutab Iisrael ja 15% Palestiina. Ka kurikuulsa müüri üks funktsioone on kaitsa veereserve Iisraeli tarbeks. Kontroll vee üle annab Iisaraelile ka võime kontrollida Palestiinat ja neid vajadusel ilma veeta jätta. Praegune olukord Gazas on ebainimlik.

Hamas sai Gazas võimule peale 2007 aasta valimisi. Vaatlejate hinnangul oli tegemist demokraatlike valimistega.

Läbirääkimised Iisraeli valitsusega algasid pool aastat tagasi, kuid pole erilisi tulemusi saavutanud. Palestiinlaste pilgu läbi soovib Iisrael nende läbirääkimistega saavutada vaid positiivset rahvusvahelist tähelepanu, aga mitte otseseid tulemusi. Iisraeli peamine positsioon on, et Jeruusalem on nende pealinn ja praegune Palestiina territooriumi jaotus peaks jääma samasuguseks. Palestiina on valmis tunnustama Iisraeli piire sellistena, nagu need olid 1967. aastal ning, et Iisrael tunnustaks Palestiina riiki.

Õiguslik-poliitilisest taustast

1947 aastal võttis ÜRO assamblee vastu otsuse 181, milles seisis, et hakatakse ülesse ehitama nii Iisraeli kui Palestiina riiki. Kuid tegelikkuses rajati peamiselt Iisraeli.

Praegu on Euroopa Liidus käsil Vahemere Liidu asutamine ning sellele soovitakse üle anda ka vastava regiooni probleemide lahendamine, kuid on karta, et Palestiina probleem võib teiste kõrval marginaalseks osutuda. Liidu ühe initsiaatori, Prantsusmaa huvides on küll Euroopa Liidu ja araabiamaailma vahel paremaid majanduslikke suhteid arendada, kuid sealjuures võiksid araablased Palestiina pigem unustada. 

Palestiinlased leiavad, et EL on Palestiina probleemi arutelus mänginud efektiivset poliitilist rolli, kuid Iisraeli meediapropaganda on vähemalt sama efektiivne. Palestiina ei suuda võistelda rahvusvahelise info andmises Iisraeliga. Euroopa Parlamendi delegatsioon on kohtunud Iisraeli valitsusega ning nõudnud neilt poliitilise võimu ülekasutamise lõpetamist. Palestiinlased sooviksid, et rahvusvaheline üldsus pööraks olukorrale piisavalt tähelepanu, et ei toimuks sõjalisi rünnakuid Gaza vastu.

NELFi koosolekul osalenud Saksa parlamendisaadik rääkis, et Palestiina probleemist on Saksa parlamendis juttu olnud ning oluliseks peetakse erapooletust mõlema osapoole suhtes, kuigi on kindel, et Iisraeli intervensioon Palestiina aladel on õigusrikkumine ning oluline oleks kokku leppida 1967 aastal kehtinud piirides.

Palestiinlased leiavad, et oleks oluline, kui Palestiina probleemi kohta oleks võimalik ÜROs resolutsioon koostada. Juhul kui Palestiina ja Iisraeli vahelise probleemi lahendamisega tegeleb vaid USA, on karta, et nemad kaitsevad vaid Iisraeli huvisid. Palestiinlased sooviksid läbirääkimisi kahe riigi vahel jätkata, kuid nad sooviksid ka mingeid tulemusi, mitte vaid igikestvaid rääkimisi ja praeguse olukorra jätkumist.

Pikemalt loe inglise vikist:
Israeli-Palestinian conflict
History of the Israeli-Palestinian conflict
Positions on Jerusalem

PS! Kirjutasin jutu laupäeval ja pühapäeval oli postimehes selline uudis: Sarkozy hakkas Lähis-Ida rahutoojaks

Kingad katki, aga tulema peab! 2. mai 2008

Posted by Oudekki in II MS, poliitika, tegemistest.
comments closed

8. mai piknik KadriorusKallid lugejad, kommenteerijad ja kõik teised! Kaheksas mai, päev, millega saab seostada sõjategevuse lõppu Euroopas Teise maailmasõja ajal on taas kätte jõudmas! Seega: kutsume sind Tallinna piknikule, nii nagu aasta tagasigi.

Kohtumispaik luigetiigi kõrval olev muruplats Kreutzwaldi juures ja pikniku algusaeg 8. mai, kell 18.00. Kokkusaamist alustame flashmobiga Eesti metsade kaitseks, seega võta kaasa midagi, millest algab elu – käbi, kastan, tammetõru, kartul. Kell 18.00 kükitame kõik 15 sekundiks ja asetame maha kaasa toodud elu alge. Seejärel jätkame piknikuga.

Segaduste ärahoidmiseks – tegemist ei ole meeleavaldusega või avaliku üritusega, vaid arutelu toomisega veebikommentaariumist kevadõhku. Aruteluteemadeks, päevakohaselt, neofašism, rahuliikumised ja mittevägivaldne protest. Oleks armas, kui sa annaksid oma tulekust ette teada oudekki-at-gmail.com, siis on meil ettekujutust, kui palju inimesi kohale jõuab, aga kohapeal me registreerunute nimekirja ei kontrolli :)

Võta kaasa toitu ja jooke (alkohol keelatud!), mida teistelegi jagada – ning rahumeelne mõtteviis.

Saju korral liigume eeldatavasti edasi Tallinna Ülikooli ruumesse.

Tugevat juhti ja parlamendilt otsustusõigus ära! 18. detsember 2007

Posted by Oudekki in II MS, mõtisklused, poliitika.
comments closed

Seltsimees Leonid… aga demokraatia võiks ka olla: just selline mõtteviis kirjeldab hirmuäratavalt suurt hulka Eesti valijaskonnast.

Riigikantselei poolt tellitud ja TLÜ Rahvusvaheliste- ja sotsiaaluuringute instituudi poolt 2001. läbiviidud uuringu käigus paluti inimestel muu hulgas vastata kolmele küsimusele:

– Kuivõrd Te nõustute järgmise väitega: vajame tugevat juhti, kes looks korra majja
– Mitmeparteiline süsteem on loodud kaose tekitamiseks, vajame üheparteilist süsteemi
– Mõeldes oma elule laias laastus, mil määral Te nõustute või ei nõustu järgmise väitega: “oleks parem, kui me pöörduksime tagasi aega, mil elu oli lihtsam”

Nende küsimuste alusel jagunes Eesti elanikkond järgmistesse klastritesse:

  1. pigem demokraadid, aga ihaldavad tugevat juhti 22%
  2. pigem demokraadid, ühepartei vastaseid enam kui pooldajaid: 21%
  3. veendunud demokraadid 19%
  4. mittedemokraatlike hoiakute kandjad 17%
  5. pigem demokraadid, aga tahavad tagasi kergemaid aegu 14%
  6. seisukohata (kõik kolm vastust “raske öelda”) 7%

Nendest, kes ihkavad tugevat juhti, kes lööks korra majja, leiavad 48%, et vaja on mitmeparteisüsteemi ja 25%, et üheparteisüsteemi; 52%, et otsuseid peaksid tegema spetsialistid ja 2o%, et riigikogu ja valitsus; ning 61%, et demokraatia on parim valitsemissüsteem ja 9% et demokraatia ei ole parim valitsemissüsteem. (Andmed pärinevad Raivo Vetiku raamatust “Kahe vabaduse piiril” Tallinn, 2007)

Seega, kõige enamlevinud vastajatüüp on selline, kes leiab, et riigil peaks olema tugev juht, kes tagab korda ning otsuseid peaksid tegema spetsialistid, mitte valitud rahvaesindajad. Kui selle juures keegi veel ütleb, et “ma pooldan demokraatiat”, siis sisuliselt on tegemist kahe võimalusega: ta kas ei mõista hästi, mida tähendab “demokraatia” või ta on silmakirjalik. Seetõttu see fraas “pigem demokraadid” tolles klastrikirjelduses on minu arvates tsipa positiivne sõnavalik.

Teisest küljest, tugeva juhi ihkajaid ning mittedemokraatlikke hoiakute kandjaid on kokku 39% elanikkonnast, tugeva juhi ihkajate hulgas on ülekaal neil, kes eelistavad parlamendilt otsustusõiguse ära võtta ning anda spetsialistidele (näiteks juhi poolt nimetatud, sest parlament ei saa ju nende üle otsustada). Kui neile lisada 14% inimestest, kes ihkavad tagasi kergemaid aegu, siis võimalus, et üks karismaatiline poliitik, kes lubab korra majja lüüa, otsustajateks panna spetsialistid, et lõppeks see pidev lehmakauplemine ja korruptsioon ning kinnitab, et seeläbi läheb elu kergemaks, pensionid ja palgad tõusevad ja sotsiaalne hoolitsus suureneb, omab väga suurt tõenäosust valimised võita. Halvemal juhul saada absoluutse häälteenamuse parlamendis: lihtsamal juhul umbes nii 40% häältest ja 60% kohtadest, mida Eesti valimissüsteem võimaldab, aga neid protsente vaadates ei tundu ka 67% kohtadest võimatu. Siis on ka võimalik meie Põhiseadus ära muuta ning oma lubadused valijatele ka täita.

Kui Eesti reaalolusid vaadata, siis võib juhtuda, et selle karismaatilise poliitiku oluliseks jooneks võib olla välistav rahvuslus (sel juhul arvatavasti kaotataks osa “kergemate aegade ihkajatest”, aga võidetakse see-eest tollest klastrist, kelles üheparteisüsteemi pooldajaid on küll vähem, aga nad on olemas). See oht ja need inimesed on võimuga väga selgelt seotud juba praegu.

Teine võimalus on, et see karismaatiline poliitik tuleb praeguse võimu kõige selgemast ja tugevamast opositsioonist. Selleks, et olla tugevam vastaste rahvusargumendist, on temal vaja majanduskriisi – piisavalt suurt, et Eesti inimestele oleks see mõju tuntav, piisavalt suurt, et lihtsalt püksirihma pingutamisest ei piisa.

Seni kuni antud karismaatiline poliitik võimul olles parlamenti faktiliselt laiali ei saada, kooduslaagreid ei loo ja tulumaksu 8% ei langeta, ei ole ka ühelgi välisriigil ega ka Euroopa Liidul mingit põhjust ega soovi sekkumiseks, seega ei ole lootust, et need 19% demokraate mingi muu maailma toel oma soove saaksid kehtestada.

Kuid niisuguse stsenaariumi täitumisel oleme kaotanud oma võimaluse ise enda üle otsuseid teha. Selline valitsemine kaotab arvamuste paljususe ning inimeste soovi mõelda ja arutada. Unistus, et tugev juht ja spetsialistid päästavad meid korruptsioonist, jääbki paraku unistuseks (võim korrumpeerib alati, absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt, on näidanud maailma reaalsus), lisaks nagu ma olen juba varem kirjutanud, selline süsteem ei ole jätkusuutlik, kuna me iialgi ei tea, millises ulatuses “juht” meie vabadusi ja soove tulevikus tahab piirama hakata ja kes järgmiseks tuleb. Mittedemokraatiast täiesti rahumeelset ja muretut viisi demokraatiasse tagasitulekuks ei ole. See toob parimal juhul kaasa uue majanduskriisi, paljude inimeste langemise suurde vaesusse ja halvemal juhul kodusõja, vägivaldsed konfliktid. See on tulevik, mida ma Eestis näha ei taha.

Kui teatud inimesed ei taha, et parlament enam otsustaks, siis tähendab see olukorda, kus meil on märkimisväärne inimeste klass, kelle puhul parlamendi otsused mitte kunagi ei täida nende soove ja ootusi, seetõttu nad pöörduvadki karmide alternatiivide poole (mida nii mõnedki ajaloos esinenud diktaatorid efektiivselt ära kasutasid). Seetõttu tulekski meil jälgida, et vähemuste õigused demokraatias oleks kaitstud, muidu hävitatakse demokraatia ära.

Seepärast ma peangi oluliseks, et me kaasaksime inimesi võimalikult palju otsusetegemisprotsessi. Pean oluliseks, et me ausalt räägiksime oma kitsaskohtadest, annaksime võimalikult paljudele inimestele sõna, et need inimesed, kes ei ole saanud maitsa demokraatiat kui niisugust, tunnetaksid iseotsustamise võimalusi. Ma pean oluliseks, et me arutaksime, mis on demokraatia, kui niisugune, millised on selle võimalused ja piirid. Ma pean oluliseks, et inimesed saaksid võimalikult palju langetada praktilises elus langetada otsuseid end ümbritseva avaliku ruumi kohta – ja näeksid, millised on tagajärjed ja tunneksid omaenda vastutust. Nii me kuuleme ka vähemuste arvamusi, nii me mõistame, et ainsad, kes midagi ebameeldivuste vastu ette saavad võtta, oleme meie ise. Siis on ka näha, et riik ei tähenda seda, et meil on üks partei, mille ametnikud mõtlevad kabinetivaikuses välja reaalsusega mittekooskõlasolevaid teooriaid, vaid olukord, kus paljude alternatiivide vahelt valitakse üks välja.

Ja viimaks, kuid mitte vähetähtsamana: ma pean oluliseks, et me räägiksime sellest, mis oli fašism, kes olid Hitler ja Mussolini, kuidas ning millistel oludel ja milliste argumentidega nad võimule tulid ja mida nad oma võimuga tegid. Mõned halvad poliitilised valikud on tuhandete inimeste elu ja tervise hinnaga läbi proovitud. Ma ei tahaks, et nad on surnud ja kannatanud asjata.

Üks rahvas, üks riik. I osa 21. mai 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa, II MS, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
comments closed

Austraalia politoloog Heather Rae kirjeldab ühte huvitavat riigiehitamise strateegiat, mida ta nimetab patoloogiliseks homogenisatsiooniks. Püüan sellest terminist ja niisugustest poliitikatest siin blogis anda kolme sissekande kaudu ülevaate ning seejärel arutleda, kuidas see mõiste seostub Eestiga. Kirjutamisel olen kasutanud Heather Rae raamatut “State Identities and Homogenisation of Peoples” ja Ernst Gellneri raamatut “Nations and Nationalism”

Heather Rae tähistab terminiga “patoloogiline homogenisatsioon” riigiloojate erinevaid strateegiaid legitimeerimaks omaenda autoriteeti [authority] ja tähtsustamaks riigi ühtsust läbi avalikult homogeniseeritud elanikkonna loomise. Need strateegiad ulatuvad katsetest mitte seadustada vähemusgruppide kodanikuõigusi sunnitud assimileerimise, väljasaatmise ja hävitamiseni. Nende strateegiate tagajärjed sihtgrupi inimestele on muidugi erinevad, kuid lõpp-eesmärk on sedalaadi tegutsemisel ühine: luua “homogeenne” elanikkond antud riigi piirides. Patoloogilise homogenisatsiooni ja sellega kaasnevate väljajätmiste, genotsiidide ja massimõrvade taga on seega just riigiloomisprotsess [process of state building] [Rae, lk. 5, lk. 51]

Rae osutab, et riikide eliidid toetuvad suveräänsusprintsiibile õigustamaks oma positsiooni riikide korporatiivsete identiteetide määrtlemiseks. Samas tõlgitsetakse suveräänsust nii teoorias kui praktikas mitte ainult mittesekkumisprintsiibina vaid ka tunnustamisprintsiibina – reaalses maailmas on oluline ka valitsuste legitiimseks pidamine teiste riikide poolt. See on kaasa toonud rahvusvahelise kogukonna koostoimimise põhi­mõtete otsingud, mis piiraksid suverääni legitiimset tegutsemissfääri nii riigisiseses kui rahvusvahelises valdkonnas.

Üks riigi keskseid legitimeerimispõhimõtteid tänapäevases rahvusvahelises süsteemis on natsionalism. Kasutan siin Ernst Gellneri määratlust, mille kohaselt natsionalism on “peamiselt poliitiline põhimõte, mille kohaselt poliitiline ja rahvuslik [national] ühik peaksid olema kongruentsed”. Seega ei saaks natsionalismi ja rahvuse põhimõtted tänasel kujul eksisteerida ilma riigita. Riigis, mis ei esinda mingit kindlat rahvusgruppi, annab natsionalism riigiehitajatele [state builders] mõjukad vahendid määratlemaks korporatiivne identiteet ja uue riigi piirid ning legitimeerida omaenda valitsus.

Homogeense kollektiivse identiteedi loomiseks on kasutatud erinevaid poliitikaid. Näiteks on üheks vähemusgrupi assimileerimisvõtteks sunnitud religioonimuutus, viies inimeste massilise lahkumiseni senisest asumiskohast. 17. sajandi lõpu Prantsusmaal põgenesid prantsuse protestandid oma kodumaalt, sest nende religioon muudeti ebaseaduslikuks. See oli ka „valik“, mis anti Hispaania juutidele 15. sajandil – paljud muutusid kristlasteks, aga need, kes soovisid jääda juutideks, aeti riigist välja.

20. sajandil on riigi tehnoloogiline ja bürokraatlik võime märkimisväärselt suurenenud ja aina enm on kasutatud homogenisatsiooni patoloogilistel eesmärkidel massimõrvu ja genotsiidi. Rahvuslikul [national] ajastul on sunniviisiline „ümbermuutmine“ [conversion] peaaegu mittemõeldav, sest identifikatsioon on seotud rassi või etnosega, mida indiviid ei saa muuta. Armeenia genotsiidi puhul 1915-16 oli juhtumeid, kus armeenia kristlased võtsid omaks islamiusu, et surma vältida (eriti lapsed, kes viidi moslemiperekondadesse), aga seda võimalust pakuti vähestele, kuna usuline ja rahvuslik kriteerium olid tihedalt seotud. [Rae lk. 6, lk. 221]

Enne 1900. aastat ei teadnud enamus Anatoolia türklasi oma erilisest “türgi” identiteedist, mis oleks olnud erinev Ottomani impeeriumi või islami identiteedist. Lisaks olid märgatavalt olulisemad lokaalsed identiteedid: sugulus, küla või regioon. Rahvuslikud autorid nagu Ziya Golkap, kasutasid ära impeeriumi peamist religioosset identiteeti – moslemi ideniteeti – et luua natsionalismi vool, mis muundas islami religioosse identiteedi rahvuslikuks „Anatoolial kui isamaal“ põhinevaks identiteediks. Seda kasutas 1908 aasta revolutsioonil võimule tulnud uus poliitiline grupp Noor-Türgid. Hiljem arenes sellest grupist välja Liidu ja Progressi komitee (CUP, the Committee of Union and Progress), mis võttis 1913 aasta riigipöördel võimu. Noor-Türgi režiim seadis eesmärgiks konstrueerida ratsionaliseeritud modernne riik kui türgi rahva riik. Niisuguses kohas ei olnud mingit kohta armeenlastele ja nood tuli „deporteerida“. See deporteerimine kõrbetesse, kui enamik ohverid suri, kombineerituna süstemaatiliste massihukkamistega, oli 20. sajandi esimeseks genotsiidiks. [Rae, lk. 221-222]

Kuigi Entente’i jõud proovisid Esimese maailmasõja ajal veenda CUPi lõpetamaks armeenlaste deportat­siooni, andis CUP vaid välja formaalse deportatsioonikäsu – armeenlased kuulutati ohuks julgeolekule – ja hävitamisprogramm kulges vaibumatult. Veel enam, valitsus kuulutas, et nende tegevus on riigi „siseasi“. See oli küll vastuolus arenevate inimõiguslike normidega, kuid täielikult kooskõlas traditsioonilise rahvusvahelise õigusega, mille kohaselt riigil oli täielik vabadus oma kodanike kohtlemisel.

Pärast sõda tuli võimule Mustafa Kemali natsionalistlik režiim ja Ottomani Impeerium lagunes lõplikult. Kemali režiim väitis, et Türgi riik ei ole eelnevate kuritegude eest vastutav. Kemali režiim jätkas rahvusriigi loomist patoloogilise homogenisatsiooni meetoditel, saates välja üle ühe miljoni kreeklase. Mitte-türklasest moslemid, nagu näiteks kurdid, määrati assimileerimisele, mille vastu nood 1925. aastal mässama hakkasid. Nende pidev vastuseis viis massimõrvadeni 1930.-40. aastatel. [Rae, lk. 229-230]

Seega interpreteeriti õigust suveräänsusele kui midagi, mis annab valitsustele täieliku võimu [authority] kodanike üle ja riigiloojatele [state-builders] õiguse määratleda riigi korporatiivne identiteet patoloogiliste meetodite, kaasa arvatud genotsiidi abil. Kuigi selleks ajaks oli rahvusvaheline üldsus jõudnud ühisele arusaamale, et genotsiid ja massideportatsioon ei ole moraalselt aktsepteeritavad, takerdus selle arusaama sisseviimine rahvusvahelisse õigusse. Kuid võib ütelda, et just armeenlaste genotsiid Türgis andis tausta massideportatsiooni sõjakuriteoks ja inimsusevastaseks kuriteoks nimetamisel Nürnbergi protsessil. Samas ei tohi unustada, et kuigi tunti õudust massihukkamiste ja -deporatsioonide üle, aktsepteeriti vaikimisi homogeense populatsiooni „loogikat“, mille kohaselt homogeenne riik on eelistatav heterogeensele, sest esimene on stabiilsem.

Järgmises osas vaatlen Kosovo müüdi juhtumit

Jaan Kaplinski mõtisklus 8. mai 2007

Posted by livionimmer in ajalugu, Euroopa, II MS, mõtisklused.
comments closed

Kaheksanda Mai Liikumine kavandas 8. mail 2007 Kaarli puiesteel rahu-teemalist üritust, mille tarbeks tegime üle kuu aja ettevalmistusi. Kuna õhk läks Tallinnas kuumaks, olime sunnitud avaliku ürituse ära jätma. Üheks ettevalmistuseks oli ka see mõtisklus, mille videot allpool näha saate. Leidsime, et Jaan Kaplinski arutlus teemal, mida tähendas II Maailmasõda ja kuidas tema seda lahti räägib, oleks täna oluline inimestele kuulamiseks tuua.

Itaalia 1945: Liberazione 23. aprill 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa, II MS, resistenza.
comments closed

Järg loole: Itaalia: 1945. aasta kevade eel. Allikad ikka samad.

“Minu öine külmkapp,” kutsus proua Cederna oma magamistuba Milanos 1945. aasta talvel ning kirjutab omastele põhjalikust riidessepaneku protseduurist enne magamaminekut. 1945. aasta talv Põhja-Itaalias oli ebatavaliselt karm, temperatuurid langesid kuni -11°C, ei olnud kütet, ei olnud millega taastada katkiläinud aknaid, oli väga vähe toitu. “Nälg oli,” meenutavad inimesed, kui ma neilt selle talve kohta küsin.

Milano poodides ei saanud peaaegu mitte midagi – kolletuv petersell, röstitud maapähklid ja sinakas liimitaoline ollus, mida nimetati Rooma juustuks. Märgatavalt rikkalikuma mustalt turu hinnad käisid töölistele üle jõu. Lisaks iseloomustas seda talve ka massiline tööpuudus; tänu toormaterjali vähesusele ja sabotaažile kukkusid toodangu- ja tööhõivenumrid drastiliselt. Genova ametlik töötute arv oli 1945. aasta esimestel kuudel 11 871, aga deportatsioonihirmus jätsid paljud ennast töötuks registreerimata, tollane fašistlik võim teavitas Saksamaad, et tegelik töötute arv võis olla 40 000.

1945. aasta kevadel oli siiski selge, et vaatamata julmale talvele oli partisaniliikumine selle üle elanud. Nüüd kasvas partisanide arv järsult ning aprilliks 1945 oli neid juba üle 100 000. Venelased sulgesid Kolmanda Riigi vallutused idast ning ameeriklased ja britid läänest ning Põhja-Itaalia vabastamine muutus reaalsuseks.

Selle vabastamise täpne olemus muutus aga Liitlaste ja Resistenza vaheliseks tõsiseks lahkarvamuseks. Liitlased rõhutasid, et sakslased peavad alistuma neile ja ainult neile, nad soovitasid partisanidel mitte võtta ette iseseisvaid aktsioone ja keskenduma tööstus- ja elektriinstallatsioonide päästmisele Saksa “mahakõrvetamise” poliitika eest. Partisanid küll nõustusid vajadusega kaitsta Itaalia tööstuspärandit, aga ei leppinud teisese rolliga Põhja vabastamisel. Eriti kommunistid ja Partito d’Azione rõhusid plaanidele ülestõust peamistes linnades – seda mitte soovist Liitlaste autoriteeti õõnestada või sotsiaalset revolutsiooni teistada, vaid eesmärgiga demonstreerida Resistenza tegelikku jõudu ning lõpetada saksa okupatsioon niisugusel moel, et seda ei saaks kergesti unustada. 25. veebruaril 1945 PCI (Partito Comunista Italiano) liider Palmiro Togliatti telegrammist pärinevad järgmised sõnad: “Me peame võitlema Itaalias olevate Saksa väeüksuste täieliku hävitamiseni ning me peame seisma vastu igale katsele hoida tagasi ülestõuse läbi võltsläbirääkimiste kapitulatsioonist.”

1. aprillil alustasid Liitlaste väed oma viimast pealetungi sakslaste liinile, et murda läbi Põhja-Itaalia tasandikule nii kiiresti kui võimalik. Sakslaste vastupanu oli aga visa ja 13. aprillil kindral Mark Clark hoiatas partisane, et “tegutsemishetk pole veel käes.” Kolm päeva varem oli aga PCI andnud välja oma kuulsa direktiivi nr. 16, mis käskis hakata ülestõuse ette valmistama. 24. ja 26. aprillil, kui Liitlased olid veel Emilias, alustasid Genova, Milano ja Torino ning mitmed teised Põhja-Itaalia linnad ülestõuse natside ja fašistide vastu.

Genovas, kui sai selgeks et saksa kindral von Meinhold valmistus linna evakueerima, otsustas kohalik CLN (Comitato di Liberazione Nazionale) alustada ülestõusuga varem ja mitte oodata mägedes olevate partisanide kohalejõudmist. Von Meinholdi käsutuses oli umbes 15 000 üksust ja umbes viiskümmend suurtükki mägedes linna ümber (Genova asub mäenõlvadel justkui kausis). Ülestõus algas 24. aprillil, 3000 SAPi (Squadre di Azione Patriottica) liiget, keda aitasid paljud tavakodanikud, vallutasid peamised avalikud hooned. Kõik Saksa barakkide telefoniliinid, vee- ja elektriliinid katkestati ning Liguria, mille pealinn Genova on, raudteetransport vajus kaosesse. Sakslased leidsid ennast ühtäkki linna vangistatuna. Kogu 24. aprilli jooksul püüdsid nad mitmetest kohtadest partisaniliinidest läbi murda, aga ägedais tänavalahinguis sunniti nad tagasi. 24. õhtul ähvardas von Meinhold linna pommitada kui tema vägesid ei lasta vabalt lahkuda. CLN keeldus kompromissidest. 25. hommikul vallutasid ülestõusuosalised Sturla barakid ning ründasid Granolo raadiojaama. Võitlus jätkus kogu päeva vältel, kuni kell pool kaheksa õhtul andis von Meinhold tingimusteta alla. Ülestõus jätkus, sest saksa väed sadama ümbruses pidid “vastu pidama viimase meheni.” 26. aprillil jõudsid kohale partisanid mägedest ning nende abiga vallutati sadam ja päästeti see hävitamisest.

Mimma23. aprilli õhtul põgenesid saksa sõdurid tolle kahuri juurest Reggio Emiliast, mis sihtis Modenat, 24. hommikul sisenesid mägedes olnud partisanid linna. Oma kodulinna vabastamiseks tagasipöörduv 23-aastane partisan Mimma (pildil) jõudis parajasti San Pellegrino sillale ning langes seal snaipri kuulist. “Fašistidest snaiperid olid paljudel katustel ja tapsid partisane ja tsiviilisikuid,” räägib Giorgio. “Üks oli meie maja katusel ka, ma mäletan sõdurit, kes tuli meie majja, jooksis üles ja tappis tolle snaipri.” “Kahekümne neljanda aprilli õhtul, kui meie linn oli vaba, tundsin ma oma elu kõige uskumatumat õnnetunnet,” ütleb üle-kaheksakümnene Alba. Nälg oli ka läbi.

Milano vabastati 26. aprilli õhtuks. Mussolini oli ülestõusu alguses selles linnas. 25. aprillil, kardinal Schusteri sekkumise kaudu, kohtus ta CLNi liikmetega, lootes mingit kokkulepet. CLNi nõudeks oli aga tingimusteta allaandmine. Demoraliseeritult põgenes Mussolini Milanost Šveitsi piiri suunas, autokolonnis riietatuna saksa sõduriks. 27. aprilli hommikul peatas Dongos 52. Garibaldi brigaad selle kolonni ja nõudsid läbiotsimist. Mussolini tunti ära ja vangistati. Resistenza juhid, ignoreerides Liitlaste selgeid teistlaadseid nõudeid, andsid kohe käsu Mussolini maha lasta. Mussolini, tema armukese Claretta Petacci ja teiste fašistlike juhtide kehad riputati pea alaspidi sinnasamasse Piazza Loretole, kuhu sakslased olid 1944. aasta suvel jätnud 15 poliitvangi kehad. Mõne tunni pärast lasi Milano uus prefekt Riccardo Lombardi selle verise vaatemängu lõpetada.

1. maiks oli kogu Põhja-Itaalia vaba.

(järgneb)

Itaalia: 1945. aasta kevade eel 21. aprill 2007

Posted by Oudekki in Euroopa, II MS, resistenza.
comments closed

Püüame siin blogis avaldada ka kirjatükke sellest, mis toimus erinevates Euroopa riikides 1945. aasta kevadel ning pisut enne. Käesolev on esimene osa Itaaliat kirjeldavast sissekandest – ning see annab ülevaate 1945. aasta aprillile eelnenud oludest. Allikateks Paul Ginsborgi raamat “A History of Contemporary Italy”, vestlused Milanos ja Reggio Emilias elavate itaallastega, Wikipedia, resistenza.it ning sealt hargnevad veebisaidid.

Pommitamise kartuses oli kümneaastase Giorgio pere kolinud linna lähedale tallu. 1945. aasta kevadel olid ukse taga kaks purjus Saksa sõdurit, ning nõudsid oma püsside ähvardusel raha. “Meil ei ole raha,” seletas Giorgio ning ise värisedes suutis ta mehi veenda ainult toiduga leppima. Saksa sõdurid olid taganemas, hirmul ja purjus. Niisugused sõdurid tapsid ümbruskonnas paljusid ning Giorgio vanemad koos mõnede sõpradega otsustasid kodulinna Reggio Emiliasse, väikesesse Põhja-Itaalia linna, tagasi pöörduda.

“Ma mäletan kuidas me ületasime San Pellegrino silda, kogu meie vara vankritel,” räägib praegu üle-seitsmekümnene Giorgio. “Järsku avati USA lennukilt tuli meie vankririvile”. Nende perekond pääses, aga kogu kaasasolnud asjad ning mööbel hävis. Veel räägib ta, et kui USA väed olid jõudnud Modenasse, siis paigutasud sakslased kahuri via Emilia lõppu sihituna Modena suunas. Samast linnast pärit 83-ne Alba kirjeldab lisaks suuri Saksa Panzerkampfwagen VI (Tiiger) tanke sõitmas kiiresti Reggio ja Modena vahet – ning oma parimat sõbrannat, kes sellel teel jalgrattaga sõitnuna roomikute all hukkus.

Põhja-Itaalia vabrikutes valitses 1944. aastal hirm, et töölised ja masinad viiakse ära Saksamaale. 15. juunil 1944 levis Torinos kuuldus, et FIAT Mirafiori 17. töökoda, kus valmistati lennukimootoreid, plaanitakse demonteerida ja Saksamaale saata. Kogu tööjõud hakkas streikima ning keeldus streigist loobumast ka Valletta pakutava majanduslike mööndustega kui masinad lubatakse Torinost välja viia. 22. juunil hävitas Liitlaste õhurünnak kogu töökoja. Torinolased maksid oma vastuhaku eest kõrget hinda, aga lõid ka mõra sakslaste plaanidesse.

Alates 1943. aasta septembri keskpaigast oli Itaalia löödud kaheks: Napolist lõunapoolsed alad olid Liitlaste käes, põhjas võimutsesid sakslased. Neil õnnestus ka päästa Mussolini vangistusest kõrgel Abruzzi mägedes Gran Sassos ning viia ta Saksamaale. Peagi naasis Mussolini Itaaliasse ning pandi Salò nukuvalitsuse etteotsa. Garda järve läänekaldal olev väike Salò valiti pealinnaks seetõttu, et Mussolinil oli seal enam tõenäosust ellu jääda, kui Põhja suurtes töölislinnades Milanos või Torinos. Vananev Mussolini muutus ainult mänguasjaks nüüd tegelikult käske jagavate sakslaste käes. Üheks valitsuse esimeseks teoks sai võimalikult paljude Itaalia juutide kokku kogumine ja koonduslaagrisse saatmine.

Kohutava natsivalitsuse varju langemisega Põhja-Itaaliale tekkis seal ka vastupanuliikumine: Resistenza. See ühendas paljusid erinevaid jõudusid, kuid laias laastus tugines Resistenza kolmele sambale: organiseeritud poliitiline antifašism, mida esindasid kommunistid – Partito Italiano Communista (PCI, Itaalia Kommunistlik Partei); Partito d’Azione (1942 loodud mõõdukas liberaalne partei) “õigluse ja vabaduse” brigaadid ning sotsialistid (Partito Socialista Italiano, PSIUP, kes selleks ajaks oli küll vaid 1920 alguses eksisteerinud suure partei vari ning ideoloogiliselt positsioonilt küllalt kirju). 1943. aasta teisel poolel muutusid antifašistlikes komiteedes aktiivseks ka kaks ülejäänud fašismivastastjõudu: liberaalid ja kristlikud demokraadid (Democrazia Cristiana, DC). Mainitud parteide visioonid Itaaliast pärast sõja võitu olid väga erinevad (liberaalid tahtsid fašismieelse riigi taastamist, sotsialistid kõnelesid tööliste sotsialistlikust vabariigist, kristlikud demokraadid alles formeerisid oma tahet jne). Samas need erimeelsused pandi Põhja-Itaalia vabastamiseni kõrvale, luues 1944 ka Comitato di Liberazione Nazionale Alta Italia (Ülemise Itaalia vabastamise komitee).

Lisaks organiseeritud vastupanule tähistas Resistenza ka massiliikumist, alates iseseisvatest partisanirühmitustest kuni mainitud streikivad Torino tööliste või ka näiteks “linnaterroristideks” nimetatud Gruppi di Azione Patriottica‘ni (GAP), kes lasid õhku fašistide/natside poolt hõivatut, rääkimata nende sõiduvahenditest, ning tapsid nonde esindajaid.

Saksa vastused GAP-i tegutsemistele olid alati jõhkrad. Üks märkimisväärsem juhtum leidis aset 9. mail 1944 Milanos Piazza Loretol. GAP oli eelmisel päeval õhku lasknud Saksa veoauto, mispeale 15 poliitilist vangi toodi 9. augusti hommikul San Vittore vanglast mainitud väljakule, lasti sealsamas maha ning nende kehad jäeti terveks päevaks vedelema augustikuumusse kärbeste ja möödakäijate morbiidse uudishimu kätte.

(järgneb siin)

Puderkapsaatika vastu 28. märts 2007

Posted by Punane Hanrahan in ajalugu, II MS.
comments closed

Hakkasin ise teadlikumalt II MS-i ja selle lõpu problemaatikaga tegelema möödunud aastakümne keskpaigast peale. Ning samast ajast tajun ka probleemi, et kui seda teemat Eesti ühiskonnas käsitlema hakata, põrkume kohe meeletule puderkapsaatikale. Katsun seda puderkapsaatikat nüüd siis üksipulgi lahti võtta, ehk moodsas keeles öelduna dekonstrueerida.

1)Kui kõnelda võidust natsismi üle, tuuakse automaatselt mängu N-Liidu kuritegude teema.

Minu arust ei ole selline automatism millegagi õigustatud. Üks on üks ja teine on teine. N-Liidu kuriteod ei tee võitu natsismi üle väiksemaks. Nagu ei tee need väiksemaks ka natsismi kuritegusid. Nagu muidugi ka vastupidi. Aga oluline on siin see, et meil on põhjust rõõmustada ühe totalitarismi langemise üle, sellest hoolimata, et teine veel püsima jäi. Praeguseks on meie õnneks mõlemad langenud, nagu Oudekki eelnevas juba õigesti mainis. Kuidagi on eesti rahva teadvuses nii, et natsismi või fašismi kuritegudest ei tohi rääkida, või võitu natsismi üle tähistada, ilma, et kohe toodaks mängu N-Liidu või kommunismi kuriteod. Kusjuures – vastupidi võib miskipärast küll.

2)Edasi jõutakse sujuvalt N-Liidu ja igasuguse kommunismi samastamiseni. Põhimõtteliselt sinnani, et kuritegelik oli näiteks ka prantslaste resistance’i kommunistlik tiib.

Algab Lääne-Euroopa süüdistamine silmakirjalikkuses (see näikse üldse olevat üks eestlaste lemmikharrastusi). Et miks on keelatud natsism, aga ei ole keelatud kommunism jne. Väitega, et N-Liidu kuriteod tuleks samuti hukka mõista, kui natside omad, ma loomulikult nõustun. Aga ma ei saa kuidagi nõustuda lahmimisega, kus “kommunismi” mõiste jäetakse lahti seletamata ja ühte patta pannakse nii sovjeedid ja nende lembijad lääneriikides, kui ka näiteks antisovjetlikud kommunistlikud parteid. Kui keegi siinkohal küsib, kas ma ise olen kommunist, siis muuseas ei. Olen oma poliitilisilt vaateilt libertaarne sotsialist. Niisiis ei kaitse ma siin ja praegu omaenda ideoloogiat.

3)Tuuakse mängu lause, et natsismi vastu võidelnuid võib mälestada ja/või natsismi üle saavutatud võitu pühitseda ikka ainult juhul, kui on olemas mälestusmärk saksa vägedes võidelnud eesti sõdureile.

Üks ei tulene teisest. Ei. Kuidagimoodi, kohe mingi loogika ei anna sellist käiku tuletada. Natsismi lüüasaamist võib pühitseda ka siis, kui saksa vägedes võidelnuid parasjagu ei mälestata. Muuseas – neil ka on Eestis juba monumente. Ühe vastu olen ma aga kindlalt – natsivägedes teeninute heroiseerimise. Nad ei olnud kangelased. Kindlasti ei olnud enamik neist ka kurjategijad. Nad olid ohvrid. Sellisena tuleks neid ka käsitleda. Ning ohvrite mälestamine erineb oluliselt kangelaste mälestamisest. Mul ei ole midagi selle vastu, kui Lihulasse või kuhu iganes püstitatakse näiteks kuju sõduriemale, kes leinab oma, saksa poolel võidelnud, poega. Või siis ka kuju saksa sõdurivormis, aga samamoodi langetatud päi ja leinavana, nagu on Tõnismäe kuju. Ning veel üks asi – kui Euroopa (NB! Just Euroopa – ma ei räägi siin Venemaast, see ei puutu siin kontekstis üldse asjasse, aga vaata järgmine punkt) ikkagi on SS-i kuritegelikuks organisatsiooniks kuulutanud, tuleks meil sellega leppida, mitte jaurata, et “Aga Waffen-SS ei olnud ju”. Küllap Lääne-Euroopa vastavad spetsialistid ja ajaloolased teadsid, mis nad teevad, kui nad kogu SS-i kuritegelikuks kuulutasid. Vähemalt mul ei ole mingit põhjust nende pädevuses kahelda.

4) Tuuakse mängu Venemaa teema

Pidevalt rõhutatakse, et natsismi üle saavutatud võidu tähistamine oleks nagu järeleandmine Venemaale. Kuidas saab rõõmustamine USA ja Briti vägede edu üle olla järeleandmine Venemaale? Kuidas saab rõõmustamine vaba Lääne-Euroopa üle olla järeleandmine Venemaale? Kas te olete mõelnud, kui ülekohtune on selline (ja ka eelkirjeldatud) suhtumine nende eestlaste suhtes, kes II MS ajal teenisid USA või Suurbritannia armees? Erinevalt saksa sõjaväes teeninuist ei olnud nemad kindlasti ohvrid (ilmselt olid nad ainsad Eesti sõjamehed, kes seda ei olnud), aga mida meie oleme nendega teinud? Lihtsalt ja labaselt unustanud.

4) Võib järgneda ka eriti ülbe seisukohavõtt – nimelt see, et USA ja Suurbritannia peaksid meie ees Jalta konverentsi pärast vabandama.

Selline ülbus võtab mul isiklikult silme eest mustaks. USA ja Suurbritannia pidid tollal mõtlema mitte ainult seda, mis on parim neile, vaid paraku seda, mis oleks parim kogu maailma seisukohalt. Ning kogu maailma seisukohalt oli tol hetkel mõttekas Balti riigid ohverdada. Kurb, aga ainuvõimalik. Lääneliitlastel polnud teist valikut, lihtsalt polnud. Ning neid selles tagantjärgi süüdistada ja koguni vabandamist nõuda näitab ainult väiklust ning orienteerumatust maailmapoliitikas.

Jah, muidugi võiksid USA ja Suurbritannia Eesti ees ka vabandada, aga siis peaks Eesti isegi mitmel pool paljude asjade eest vabandama. Nagu näiteks Johan Laidoneri tegude eest Iraagis, kus just tema juhitud komisjoni tegevus meelevaldselt piiride tõmbamise näol pani omal ajal suuresti aluse sellele sigadusele, mis seal tänapäeval toimub.

Demokraatlik antikommunism 27. märts 2007

Posted by toimetus in ajalugu, II MS, teised autorid.
comments closed

Püüame siin blogis avaldada ka erinevate teadlaste, poliitikute ja teiste spetsialistide arvamusi üleskerkinud teemadel. Kiki tõstatas üles küsimuse, miks fašismi peetakse hullemaks kui kommunismi. Esitasin selle küsimuse Marco Montanarile, Istituto per gli Studi di Politica Internazionale (Milano) õppejõule. Ta vastas meie blogi tarbeks järgmiselt.

Mõnikord küsitakse, et miks pole lubatud fašismi sümboleid avalikult demonstreerida, aga samal ajal kommunistlikud sümbolid ei ole keelatud? Teiste sõnadega – “miks peaks kommunismi pidama väiksemaks halvaks kui fašismi?”

Need, kes sellele küsimusele kõige paremini vastata oskaksid, on surnud.

Ma ei viita neile, kes surid Teises maailmasõjas, ühes surmatoovaimas konfliktis, mis pääses valla tänu fašismile. Ma ei viita ka neile, kes tapeti fašismi rassistlike põhimõtete kohaselt niisugustes paikades nagu Treblinka, Belzec ja Auschwitz.

Ma viitan Franklin Delano Rooseveltile, Ameerika Ühendriikide 32. presidendile ja sir Winston Churchillile, Ühendatud Kuningriigi kunagisele peaministrile.

Mõlemad olid kommunismivastased. Mõlemad olid väikekodanliku päritoluga, kasvanud Washingtoni ja Londoni eliidimiljöös, kus usuti, et sotsialism ja kommunism on nende maailmale, nende ühiskonnale, nende moraalsetele väärtustele surmavalt ohtlikud.

Nad ei asutunud selliselt poliitiliselt kursilt kunagi kõrvale.

Mõlemad mehed olid fašismi suhtes kahtlustavad, aga nad ei pidanud seda kunagi suurimaks ohuks – enne kui oli liiga hilja. 1939. aastal ründas Hitler Poolat ja Mussolini neelas alla Albaania. See oli pöördepunkt. Kuigi eraldi, kuigi kandes erinevat vastutust jõudsid mõlemad riigimehed ühele järeldusele. Stalin oli ikka veel kurjategija ja kommunism oli ikka veel oht nende maailmale.

Aga fašism oli oht kogu maailmale.

Kommunismi võit oleks nende silmis olnud katastroof, aga fašismi võit ei oleks olnud midagi muud kui lihtsalt Lõpp.

Ja seepärast need kaks anglosaksi riigimeest, raevukad kommunismivastased, ühendasid käed ja triumfeerisid koos ajaloo kõige hullema kommunistliku liidriga – Jossif Staliniga. Ning lahkusid temast kohe pärast sõja võitu. FDR oli selleks ajaks küll surnud, aga tema poliitika võttis üle Truman.

Ma arvan, et USA ja Ühendatud Kuningriik, katkestades koostöö Staliniga kohe pärast võitu fašimi üle, näitasid meile demokraatlikku antikommunismi – ning lõid sellele ka väga selged piirid. Sõnum, mille Roosevelt ja Churchill andsid edasi tänapäeva antikommunistidele, on kristallselge: võidelge kommunismiga, aga ühinege sellega võitluses fašismi vastu.

See on nende vastus ja see on minu vastus alguses esitatud küsimusele.