jump to navigation

Kreeklased mõistavad seda 31. mai 2010

Posted by toimetus in Euroopa, kodanikeühiskond, majandus, poliitika, tõlkelood.
comments closed

Kreeklaste terviseks. Nemad teavad mida teha, kui korporatsioonid röövivad ja rüüstavad nende riiki. Nad teavad mida teha, kui Goldman Sachs ja rahvusvahelised pankurid mängivad kokku nende võimueliidiga, et võltsida majandusandmeid ning siis miljardite peale kihla vedada, et Kreeka majandus variseb kokku. Nad teavad mida teha siis, kui neile öeldakse, et nende pensioneid, toetusi ja töökohti tuleb vähendada, et maksta korporatiivsetele pankadele, kes esmajärjekorras neile vee peale tõmbasid. Kuuluta välja üldstreik. Tänavarahutused. Lülita välja linnakeskused. Viska värdjad välja! Ära pelga klassisõja keelt – rikkad versus vaesed, oligarhid versus kodanikud, kapitalistid versus proletariaat. Kreeklased, erinevalt enamikust meist, mõistavad seda. (veel …)

Mitte kedagi ei jäeta maha 10. juuli 2009

Posted by Oudekki in autoritaarsus, kodanikeühiskond, poliitika.
comments closed

Eesti pani oma demokraatiale aluse 28. juunil 1992, kui rahvahääletusel kinnitati meie põhiseadus. Eesti reaalne demokraatia sündis aga nüüd, 17 aastat hiljem, 1. juulil 2009, kui riigi ülesehitamistoimingud on lõppenud, kui institutsioonid on valmis ning ühiskonnas tuleb hakata elama – nende eelmise sajandi üheksakümnendate aastate poliitilises kuumuses külma peaga kirja pandud imeliste põhimõtete järgi. (veel …)

Hurraa Eesti kodanikuühiskonnale!!! 1. juuli 2009

Posted by Oudekki in kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika.
comments closed

PugnoChiusoMa ei mäleta, kunas ma nii väga rõõmustasin kuulates presidendi – ükskõik millise – väljaütlemisi. Ma ei tea, kas ma olengi kunagi niimoodi mööda tuba tantsinud, nagu siis, kui ma lugesin presidendi mõistlikke ja kaalutletud sõnu Eesti demokraatia mustal esmaspäeval vastuvõetud seaduste kohta.

Õnnelik ei ole ma ainult selle pärast, et president on ratsionaalne ning juriidiliselt mõtlev demokraatlik inimene. Olen õnnelik kuna meid, ratsionaalselt mõtlevaid demokraatiat väärtustavaid inimesi on palju ning me oleme suutnud killukese panustada, et meie (veel …)

Vabadus ja vanglapäevikud (lisa Ekspressile) 26. juuni 2009

Posted by Oudekki in kodanikeühiskond, mõtisklused.
comments closed

Kuivõrd Tarmo Vahter kasutas minu poolt mõeldut vaid osaliselt, siis, kallid lugejad, toon Teile neid mõtteid vabadusest, mis trükiversiooni teed ei leidnud. Aitäh Ekspressile ikka huvi tundmast ning vabaduse piiramisest kõnelemast :)

Oli vist aasta 1984 kui otsustasime vanema õega kirjastust mängida ning ajalehti välja anda. Mina olin vist viiene ja õde üheteistkümnene, kuid mõlemad asjatasime päris hingega. Kui vanematele töö vaadata viisime, siis ütles isa, et enne ei tohi üldse kellelegi ajalehte näidata, kui tsensor on selle läbi lugenud, ning konfiskeeris lehe. (veel …)

Kaitse kogunemisvabadust! 16. juuni 2009

Posted by Oudekki in kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika.
Tags:
comments closed

veb_6957

Riigikogus esindatud parteid on omavahelise kakluse jooksul kahe silma vahele jätnud asjaolu, et seadused pole mitte ainult poliitilise kapitali kogumise vahend ning omavahelise võimuvõitluse instrument vaid miski, millest lähtuvalt inimesed, kodanikud, nende valijad, oma elu korraldavad. 15. juunil võttis Riigikogu vastu muuhulgas seadusmuudatuse, mis seaduskuulekal inimesel teeb sisuliselt võimatuks avalikku kogunemist korraldada ilma mingi normi vastu eksimata. Kogunemisvabaduse piiramine õõnestab tugevalt demokraatiat. Praegu on lootus, et härra president Toomas Hendrik Ilves näeb selle sätte ohtu demokraatiale ning põhiseadusele ning jätab seaduse välja kuulutamata. Saada ka sina allolev kiri presidendile, (veel …)

Mis toimus eelmisel kolmapäeval? 9. juuni 2009

Posted by Manjana in kodanikeühiskond, majandus, meeleavaldused, poliitika, töö.
comments closed

oiglaneMeie blogi lugejad ilmselt teavad, et kolmapäeval toimus Toompeal Ametiühingute Keskliidu organiseeritud kõnekoosolek. Sellest räägiti juba vähemalt kuu aega ette. Kuulsin veel teisipäeval raadiost, et rahvast tuuakse bussidega kohale kogu Eestist ja turvameeste palkamine läks ametiühingutele päris palju maksma.

Kolmapäeval, natuke enne kella kahte, seadsingi sammud Hirvepargi kandist Toompea poole. Toompuiesteel kohtasin palju huvitavaid politseipatrulle. Mina näiteks ei teadnud, et meil on olemas politsei ATVga ja politseinikud jalgratastel. (veel …)

Tudengid tõstavad mässu 23. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kodanikeühiskond, meeleavaldused, tõlkelood.
comments closed
Londoni Majanduskooli raamatukogu. Pilt: www.archimage.co.uk

Londoni Majanduskooli raamatukogu. Pilt: http://www.archimage.co.uk

1968. aasta vaimsus on uuesti ärkamas.
Kirjutas: Emily Dugan

Üliõpilaslinnakute istumisstreigid algasid reaktsioonina Gaza rünnakuile, kuid praeguseks on rahutus juba laiemalt levinud ning tähelepanu on hakatud pöörama ka teistele teemadele. (veel …)

Kuidas meedia ja neoliberalism inimest töötlevad 21. veebruar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, kapitalism, kodanikeühiskond, meedia, tõlkelood.
comments closed

Auk vastupanuliikumises: meediast, ajast ja veidrast tänavarahutuste puudumisest
Kirjutas: Paul Street

Nagu paljud vasakpoolsed ja liberaalsed autorid ja aktivistid, nii viitan ka mina sageli avaliku arvamuse uuringute tulemustele, mis näitavad, et suurem osa USA avalikkusest on paljudes olulistes poliitilistes küsimustes tunduvalt vasakpoolsematel seisukohtadel kui USA tegelik (ja mitte nii avalik) poliitika ning riigi kaks domineerivat ärihuvisid esindavat parteid. (veel …)

Võti õnne juurde 13. veebruar 2009

Posted by toimetus in kodanikeühiskond, mõtisklused, tõlkelood.
comments closed

…. , millest mitte keegi, isegi mitte õnnegurud, ei räägi

Kirjutas: Frances Moore Lappe

“Mis on õnn? Tunne, et võim suureneb, et vastupanu on ületatud.”

Nii kirjutas Friedrich Nietzsche aastal 1895.

Ma oletan, et paljud teist tunneksid end seda õnne definitsiooni (veel …)

Kadugu nad kõik! 11. veebruar 2009

Posted by toimetus in kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika, tõlkelood.
comments closed

Kirjutas: Naomi Klein

Vaadates, kuidas Islandil rahvahulgad oma potte ja panne kolkisid, kuni nende valitsus langes, meenus mulle üks 2002. aastal antikapitalistlikes ringkondades populaarne olnud salm: “Teie olete Enron. Meie oleme Argentiina.”

Selle sõnum oli piisavalt lihtne. Teie – mingitel kaubandusläbirääkimistel (veel …)

Mu pea on täis raskeid mõtteid 9. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kapitalism, kodanikeühiskond, mõtisklused, poliitika, tõlkelood.
Tags: ,
comments closed

Brigate Rosse juht

Kirjutas: Jacopo Fo

Ma pöördun meenutamaks, milline ma olin 18-aastaselt.

Ja kõige veidram tundub mulle see, et olin tookord täielikult veendunud, et minu saatus saab olema surra varsti sealsamas, andes oma elu püüdes hävitada ebaõiglused. Õnnelik alternatiiv oleks olnud veeta ligi viisteist aastat vanglas või kogu oma elu võõrsil.

Õnneks hiljem tuli mulle kapaga tervet mõistust ja ma loobusin ideest hävitada väikekodanlik riik relvade abil. (veel …)

Prantsusmaa valitsus tunneb hirmu vasakpoolsuse tõusu ees 4. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kodanikeühiskond, tõlkelood.
Tags:
comments closed
bouffonduroi.over-blog.fr

Pilt: bouffonduroi.over-blog.fr

Kirjutas: Paul Henley

“Sarkozyl on igati põhjust meid karta,” ütleb Marine, 22-aastane tudeng ja Revolutsioonilise Kommunistliku Liiga liige Tolouse’s.

“Meie oleme need, kes hakkavad murdma vana süsteemi reegleid ja kontrollimehhanisme. Me oleme uus alternatiiv.”

Üle kogu Euroopa on kümned tuhanded kiire majanduslanguse ohvriks langenud ja oma töökohad kaotanud inimesed maruvihased selle pärast, et riigi raha pankadele jagatakse. (veel …)

Prantsusmaa valitsejad on vapustatud 2. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kodanikeühiskond, majandus, meeleavaldused, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Sarko

Millises maailmas elab Sarko? Pilt: sarkozix.canalblog.com

Prantsusmaa: valitsevad ringkonnad on vapustatud 29. jaanuari protestide ulatusest
Kirjutas: Antoine Lerougetel

Prantsusmaa valitsevate ringkondade reaktsioon neljapäeval toimunud ja massiivset vastukaja leidnud aktsioonipäevale, oli tuntavalt närviline. Tänavatele oli tulnud vähemalt 2,5 miljonit töötajat ja noort, kes protesteerisid suureneva töötuse ja kokkuhoiupoliitika vastu, mis seab löögi alla töökohad, töötingimused ja avalike teenuste pakkumise. (veel …)

Prantslaste uus antikapitalistlik partei 17. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kapitalism, kodanikeühiskond, poliitika, tõlkelood.
Tags:
comments closed

Kirjutasid: Jim Jepps & John Mullen

Nouveau parti anticapitaliste

.

Ühendkuningriigis on olnud üllatavalt vähe juttu uue anti-kapitalistliku partei rajamisest Prantsusmaal. Jim Jepps räägib väljaande Socialisme Intenational toimetaja John Mullen’iga, et asjast rohkem teada saada.

JJ: Sa osalesid hiljuti Prantsuse partei Noveau parti anti-capitaliste (NPA) rajamisel. Kuidas see edeneb? (veel …)

Kuidas KAPO loomakaitsjaid töötleb 10. jaanuar 2009

Posted by Manjana in diskrimineerimine, kodanikeühiskond, roheline, teised autorid.
Tags:
comments closed
Vabadus valida elu. Kunstitudengite näitus Maarjamäe lossi aias. Juuni 2008.

Vabadus valida elu. Kunstitudengite näitus Maarjamäe lossi aias. Juuni 2008.

Täna toome Teile lugemiseks keskkooliõpilase Kristina kirjelduse sellest, kuidas salaluure Eestis loomaõiguslasi kohtleb (lühem variant ilmus EPLs). Osa sellest võis näha ka Pealtnägija saates 7. jaanuaril 2009, kuid kestnud on “töö” juba mitu aastat. Kui KAPO kohtus minuga mõni aasta tagasi seepärast, et ma kuulusin Vasakparteisse, siis peale minu poliitilise tegevuse, küsis agent ka minu käest, mida ma tean Eesti loomaõiguslaste liikumisest. Kuna mul puudus igasugune (veel …)

Rahu, ainult rahu! 8. jaanuar 2009

Posted by Oudekki in Euroopa, kodanikeühiskond, meeleavaldused, monument, poliitika.
comments closed
Toomas Huik. Politsei tegi aprillisündmustest omad järeldused

Foto: Toomas Huik. Politsei tegi aprillisündmustest omad järeldused

Ma arvan, et pime soov Klenski ning teiste süüdimõistmiseks tuleb kahest asjaolust.

Kas sina usudki meediat?
Esimest võib lühidalt nimetada “ajakirjanduse võim”: terve aasta jooksul on ajakirjandus pealkirjastanud oma artikleid, kutsudes neid kohtualuseid “pronksöö ninameesteks” ja mässu korraldajateks ning nagu ka härra Ginter osutab: (veel …)

Kahed vasakpoolsed ja muutuse tõusulaine 2. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, ideed, kodanikeühiskond, meedia, tõlkelood, valimised.
Tags:
comments closed
Ka msn võib olla elu

Ka msn võib olla elu. Pilt internetist.

See lugu The Two Lefts, and a Tidal Wave of Change ilmus
Andrew Lehmani sulest 23. detsembril 2008.

Olla vasakpoolne või progressiivne organisaator ei tähenda sündmuste esile kutsumist, vaid olukorra hindamist. Eesmärk on olla õigel ajal õiges kohas, koos õigete vahendite ja liitlastega – kindlustades end tüseda kontaktide nimekirjaga, jõulise sõnumiga ja tähelepanu tõmbava esitlusega. (veel …)

Sarkozy pelgab, et Euroopas kummitab 1968 aasta tont 31. detsember 2008

Posted by toimetus in ajalugu, Euroopa, haridus, kodanikeühiskond, meeleavaldused, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Ksiazek, U.S. News.

Sarkozy esimene valitsusaasta. Foto: Jean-Philippe Ksiazek, U.S. News.

See Leigh Phillipsi lugu Sarkozy fears spectre of 1968 haunting Europe ilmus EUobserveris 23. detsembril 2008.

Ajal, mil erinevates riikides üle kogu mandri lahvatavad üheaegselt hajusad, kuid omavahel seotud sõjakad noorteprotestid, otsustas Prantsusmaa president Nicholas Sarkozy võtta tagasi kaks vaidlusi põhjustanud siseriiklikku seaduseelnõu, peljates, et mööda Euroopat käib ringi tont – 1968. aasta tont. (veel …)

Tänavatele tulnud noori nakatab “Kreeka Sündroom” 22. detsember 2008

Posted by toimetus in diskrimineerimine, Euroopa, haridus, kodanikeühiskond, meeleavaldused, tõlkelood, töö.
Tags:
comments closed

Selle John Lichfieldi loo Greek Syndrome’ is Catching as Youth Take to Streets tõlkis Analyytik.

Rootsikeelne video: Rootsi Malmö linna rahutused 18. detsember 2008. Tuntud ka nime all “Rosengård Revolution”

Kõigepealt oli see Ateenas. Nüüd tuleb kontinendi illusioonidest vabanenud noorsugu tänavatele kõikjal Euroopas.

Paistab, et ühtne Euroopa on olemas. Kui Kreeka tudengid aevastavad või hingavad sisse sõõmu pisargaasi, siis tulevad noored inimesed tänavatele Prantsusmaal ning nüüd ka Rootsis. Eile viskasid maskides noored kaks süütepommi Ateenas asuvasse Prantsuse Instituuti. Aknad purunesid, kuid tõsisemaid kahjustusi hoone ei saanud. Seejärel kirjutasid noored spray-värvidega majaseinale kaks loosungit. Üks kõlas nii: “Säde Ateenas. Tulekahju Pariisis. Vastuhakk on algamas.” Teiselt võis lugeda: “Prantsusmaa, Kreeka, kõikjal ülestõus.”

See oli plaanitud ja jõuline katse seostada erinevaid protestiliikumisi. Seosed Kreeka ja Prantsusmaa protestide vahel – ning vähemal määral Rootsi rahutustega – võivad paista väga nõrgad, koguni olematud. Kuid televisiooni, interneti ja tekstisõnumite ajastul levivad sotsiaalsed ja poliitilised vaevused ning nende sümptomid niisama kiiresti kui gripp.

Ajal mil Euroopa ja kogu maailm pea ees sügavasse majanduslikku surutisse on langemas jälgitakse “Kreeka Sündroomi” – nagu üks Prantsuse ametnik seda nimetab – kogu Euroopa Liidus suure murega. Katse Euroopa Liidus piires aset leidvaid vastuseise politiseerida ja neid omavahel seostada võib osutuda ühe Kreeka eraldiseisva ja tugevalt vasakpoolse rühmituse juhuslikuks eneseväljenduseks. Kuid see juhib tähelepanu kolmes Euroopa Liidu riigis samaaaegselt toimuvate rahutustepuhangute sarnasustele – ja paljudele erinevustele.

Tuhanded noored kreeklased on peaaegu kaks nädalat osalenud ikka ja uuesti puhkevates tänavarahutustes. Nad protestivad kaootilise ja sageli korrumpeerunud sotsiaalse ja poliitilise süsteemi vastu ning seda riigis, mis kõigub siiamaani Euroopaliku “modernsuse” ja segaduses Balkanliku mineviku vahel. Selles mõttes võib neid tõesti ülestõusnuteks nimetada.

Tänavarahutused algasid suuresti “anarhistide” protestidega, pärast seda kui politsei oli tapnud 15 aastase poisi, kuid haarasid seejärel teisi vasaktiiva rühmitusi ja immigrante ning kohati paistis, et peaaegu kõiki 18-30 aastaseid Kreeka linnaelanikke. Protestijate väitel kuuluvad nad ohvriks toodud “600Euro” põlvkonda ning on igaveseks madala kuupalga eest töötama mõistetud. Sel nädalal tulid tänavatele kümned tuhanded Prantsusmaa lütseumitudengid, et protesteerida kavandatavate mõõdukate koolisüsteemi muutuste ja käputäie õpetejakohtade “loomuliku kadumise” vastu. Teisisõnu, nad osalesid tüüpilises kaasaegses Prantsuse revolutsioonis: konservatiivses vasaktiiva vastuhakus, mitte muutuse eest, vaid selle vastu. Lütseumitudengid pooldavad suuresti status quo säilitamist koolides, kuigi nad tunnistavad, et kohmakas Prantuse koolisüsteem neid hästi ei teeni.

Kuid rahutuste taga on veel kolm tegurit: sügav rahulolematus Prantsusmaa poliitilise süsteemiga, vaenulikkus kapitalismi ja “globalismi” vastu ning pidevalt kääriv rahutus Prantsusmaa vaestes, multikultuurilistes äärelinnades.

Malmös loopisid neljapäeval noored inimesed politseid kividega ning süütasid autosid ja prügikonteinereid. See paistis olevat suuresti kohalik, Islami kultuurikeskuse sulgemise vastu suunatud vastuhakk, milles osalesid rahulolematud immigrandid ja teise põlvkonna immigrandid ning millega ühinesid valged vasakpoolsed noored. Nagu Kreekas ja Prantsusmaal nii usuvad ka Rootsi võimud, et korratusi on õhutanud ja võimendanud tugevalt vasakpoolsed poliitilised jõud.

Kolmel maal aset leidnud sündmuste vahel võib olla vähe otseseid seoseid, kuid Euroopa Liidu riikide valitsuste mõtetes olid need seostatud juba enne eilset rünnakut Prantsuse Kultuuriinstituudile. Prantsusmaa President Nikolas Sarkozy andis sel nädalal oma haridusminister Xavier Darcos’ile käsu planeeritud lütseumisüsteemi reform edasi lükata ning seejärel otsustati sellest üldse loobuda. Millest see muutus? Suuresti Kreeka sündmuste tõttu, ütlevad Prantsuse ametiisikud. Eelmisel nädalavahetusel oli Elysee Palees tuline arutelu. Osa nõunikke ja ministerid tahtsid koolireformidega (mida oli juba suuresti leebemaks muudetud) edasi minna. Teine osa oli aga häiritud märkidest, et lütseumiprotestid, kuigi suhteliselt piiratud, on kontrolli alt väljumas.

Tudengite liidrid ei suuda enam oma vägesid juhtida, ütlesid nad. Meeleavaldustega on ühinenud vaestest, multi-rassilistest äärelinnadest tulnud vägivaldsed elemendid. Räägiti, et asjaga on seotud tugevalt vasakpoolsed ja anarhistlikud agitaatorid. Kuna iga õhtu kajastatakse televisioonis Kreeka tänavarahutusi ning Prantsusmaa majandus on suundumas vabalangusesse, siis kartsid ametiisikud, et lütseumiprotestid võivad süüdata midagi tunduvalt ulatuslikumat ja vägivaldsemat.

President Sarkozy oli nõus järele andma. Siiski toimusid lütseumiprotestid edasi. Neljapäeval, pärast seda kui valitsus oli oma seisukohtadest taganenud, oli Prantsusmaa linnade tänavatel rohkem tudengeid kui eelmisel nädalal, mil haridusminister rõhutas, et tal on kavas reformidega edasi minna. Lyonis ja Lilles keerati ümber ja süüdati mõned autod ning hulk protesteerijaid arreteeriti, kuid enamasti olid meeleavaldused rahumeelsed.

Pariisi tänavatel intervjueeritud tudengid ei nõustunud sellega, nagu oleks reformidest loobutud. President Sarkozy ei kontrolli olukorda, ütlesid nad. Ta allub “Brüsselist ja Washingtonist tulevatele korraldustele”. Tegelik eesmärk on Prantsusmaa hariduseelarvest raha välja võtta, et “pangad pinnale upitada”.

Kreeka, Prantsusmaa ja Rootsi protestidel on ühised karakteristikud: põlgus valitsuste ja äriinstitutsioonide vastu, mida on süvendanud pankade ahnusest-õhutatud kollaps; lõtv ja rahutu allianss peamiselt valgete vasakpoolsete tudengite ja teise põlvkonna immigrantide vahel; tundmus, et ollakse osa “ohvriks toodud põlvkonnast”.

Protestijad Islandil ootavad revolutsiooni 20. detsember 2008

Posted by toimetus in Euroopa, kodanikeühiskond, majandus, meeleavaldused, tõlkelood.
Tags:
comments closed

Video Islandi Keskpangast 1. detsember 2008.

Tõlkisime Teile loo, mis ilmus 19. detsembri BBC uudistes ja selle autor on Ray Furlong.

Islandi inimesed ei käi meeleldi demodel. Või vähemalt ei käinud veel väga hiljuti. Aga riigi majanduskriis tõi esile täiesti uue laine ebatüüpilisi protesteerijaid.

Ühel külmal esmapäevaõhtul kogunesid nad Reykjaviki ülikooli kinno. Saal täitus servani erinevas vanuses vihaste inimestega. Laval olevate poliitikute kivinägusid tabab solvangute rahe ja rahvas valab neid üle oma lugudega kaotatud säästudest ja maksmata jäänud majalaenudest.

Olukord meenutab korraga nii 21. sajandi aktsiabörse, grupiteraapiat kui ka katarsise erivormi. Rahvamass hõiskab vaimustunult kaasa kuuldes ühe kõneleja suust üleskutset laenud tagasi maksmata jätta.

Kui Asta Rut Jonasdottir tõuseb kõnetooli, siis tema emigreerumise mõtted võidavad veel suurema aplausi. „Ma olen ravimifirma projektijuht, kuid täna ma räägin siin kui koduperenaine,” ütleb ta pisut ehmununa kuumast vastuvõtust. „Ma olen lahkumisele mõelnud ja põhjuseks on valitsuse täielik mittemidagitegemine. Lahkumine poleks sugugi kerge. Mul on 9-aastane poeg. Võimalik, et kooliaasta lõpus teen ma lõpliku otsuse.”

Asta on Islandi üks ebatõenäolisem protestija: ta pole kunagi poliitiliselt aktiivne olnud, kuid nüüd tunneb, et peab tegutsema, et päästa riiki tabanud hullemast majanduskriisist, millist tema põlvkond ei mäleta näinud olevat.

„Ma loodan, et see, mida me täna teeme ja mida islandlased on teinud viimastel nädalatel, peaks valitsuse lõpuks inimesi kuulama sundima.”

Teised inimesed ei ole nii diplomaatilised. Paljud on kindlad, et valitsus peaks kohe tagasi astuma.

„Muidugi on palju viha ja asju, aga poliitikud peavad kuulama rahvast!” lisab Gunnar Sigurdsson, kes tegeleb nende nüüd iganädalaseks muutunud ürituste organiseerimisega. Härra Sigurdsson, väikese Reykjaviki teatri direktor, on nädalaga muutnud poliitilisest võhikust poliitikastaariks. “Alguse sai see minu tütardest. Mina maksin ruumide üüri ja muu eest. Ma vaatasin poliitkuid teleris ja mõtlesin: ma tahaksin oma küsimustele saada mõningaid vastuseid. Nii saatsingi parlamendisaadikutele e-kirjad ja 13 nendest tuli esimesele kohtumisele.”

Kuna kohtumine pakkus huvi ka meediale, siis kasutas härra Sigurdsson juhust ja esitas valitsusele TV otseülekandes väljakutse, et need ilmuksid järgmisele koosolekule kohale. “Ma ütlesin, et panen kõikide toolide juurde ministrite nimed ja siis on kohe näha, kes tulemata jätab. Nii tuli kohale kaheksa 12-st ministrist.” Isegi peaminister Geir Haarde tuli kohale.

Järgmine Islandi ebatõenäoline protestija on Einar Mar Gudmundsson. Ta on Islandil laialt tuntud kui kirjanik, kes on pidanud tänaval kõnesid ja kirjutanud hulgaliselt artikleid ajalehtedesse. “Islandi poliitikud olid kui unes, kehitades õlgu ja lüües oma finantseerijatega veiniklaase kokku,” kirjutas ta ühes oma viimases artiklis. “Neid solvas vaid see, kui neid ei kutsutud Hollywoodi stiilis sädelevatele glamuuripidudele.”

Preili Jonasdottir, härra Sigurdsson ja härra Gudmundsson püüavad rakendada kõikvõimalikke erinevaid viise Islandil ühiskondlikku arutelu loomiseks. Kõrgkultuuriga ühiskonnas, mis on rahvusvahelisel tasandil olnud pidevalt oma kirjaoskuse ja haridustaseme poolest esireas.

Kuid peale selle on toimunud ka palju otsesest protestitegevust. Sel nädalal hõivasid protestijad Islandi suuruselt teise, riigi kontrolli all oleva panga Landsbanki peakorteri ja büroo. See protest oli järg mõned nädalad tagasi Keskpanga peahoones korraldatud närvilise sit-in‘ile, mis toimus märulipolitseiga silmitsi. Eelmisel nädalal hõivati ka parlamendihoone.

Sellised sündmused on Islandil väga haruldased, üldiselt väga sissepoolepööratud vaikses ühiskonnas. Nüüdseks usuvad aga kõik, et protestid võivad jõuda igale poole.

Sturla Jonssonist sai kaubaautojuhtide ad hoc kõneisik aprillis, juhtides protesti kõrgete kütusehindade vastu. Praeguseks on tema ehitus- ja logistikafirma pankrotis ning ta on kaotamas ka oma isiklikku maja. Härra Jonsson jälgis kuidas protestijate hulk pidevalt suurenes, et olla tunnistajaks vaid sellele, kuidas jõulude lähenemine nende ridu taas harvendas. Ta arvab, et protestijate aur hakkab välja minema.

“Ma ei tea, mis islandlastega on: miks nad ei hakka vastu ega protesti nii nagu inimesed Inglis- ja Prantsusmaal,” ütleb ta ja lisab naeratades, „tegelikult ma arvan, et meile oleks revolutsiooni vaja!”

Hetkel seda siiski ette näha ei ole. Kuid sõltumata protestijate parimatest pingutustest, ei ole ka ühtegi märki, et mõni juhtiv poliitik tagasi astuks.

Märkused:

Demo – moodne väljend demonstratsioonide kohta.
Sit-in – protestiviis, kus inimesed istuvad protestiks kuskile silma jäävale või teisi takistavale kohale, maha
ad hoc – erakorraline, ajutine, vastavalt konkreetsele situatsioonile tekkinud

Kas enamusrahvus või mingi kogukond? 20. mai 2008

Posted by Oudekki in kodanikeühiskond, meedia, rahvuslus või natsism?.
Tags: , ,
comments closed

Communitas Helju Vals ja Mart Ummelas arutavad “Postimehes” sõnas “kogukond” üle, vaadeldes seda kui midagi negatiivset tähistavat sõna. Helju Vals viitab veel ühele Postimehe autorile, Kalle Muulile, kes aasta tagasi leheveergudel väitis umbes midagi seesugust: “eestlased on enamusrahvus, mitte mingi kogukond”. Sama argumentatsiooni olen kohanud mujalgi meedias ning mind on see alati natukene muigama pannud.

Sõna “kogukond” kasutatakse eestikeelses ühiskonnateaduslikus kirjanduses tavaliselt inglisekeelse “community” vastena. Inglisekeelse sõna juured on ladina keeles, mille termin communitas on tuletatud sõnast communis, mida võiks tõlkida kui “ühine, jagatud kõigi või paljude poolt”.

Tihti vaadeldakse kogukonda kui rühma inimesi, kes elavad mingis piirkonnas ja suhtlevad omavahel. Suvalisest rühmast inimestest teeb kogukonna mitte niivõrd ühine maa-ala vaid just asjaolu, et nende vahel eksisteerivad teatud laadi sotsiaalsete suhete võrgustikud. Amitai Etzion nimetab näiteks perekonda minikogukonnaks, lääne ühiskonnateaduslikus kirjanduses eeldatakse sageli, et naabruskonnad moodustavad kogukonna (ehkki tegelikkuses ei pruugi see nii olla, naabrid ei pruugi omavahel suhelda).

Inimestevaheliste suhete liike on aga mitut sorti ja mitmetasandilisi. Ühte kogukonda kuulumine ei välista veel paljudesse teistesse kogukondadesse kuulumist: inimene saab olla korraga naaber, katoliiklane, milanolane jne. Lisaks on kogukonnad oma ülesehituselt erinevad: nagu on osutanud Tanel Mätlik, kogukonnad ei erine omavahel mitte ainult moodustamispõhimõttelt, vaid see sõltub ka tavadest või piirkondadest. Arusaam perekonna mõistest Itaalias võib olla teine kui arusaam perekonna mõistest Rootsis. Mingi etniline kogukond ei pruugi oma tavade ja liikmetevaheliste suhete poolest olla üldse sarnane mingi teise kogukonnaga teises maailma otsas. Selline olukord teeb “kogukonna” mõiste loomulikult ähmaseks ja nii mõnikord liberaalid väidavadki, et “kogukondi” pole olemas, nad ei ole sidusad ja see sõna ei viita ühelegi reaalsuses eksisteerivale asjale. Samas – kuivõrd inimestevahelised suhted siiski eksisteeivad ja mõnikord inimesed toimivad ühiste huvide nimel, siis mulle tundub, et see viimane kriitika jääb tsipa alusetuks.

Seega, kui eeldada, et kogukonnad eksisteerivad, siis võib loomulikult küsida, kas rahvus võiks moodustada kogukonna. See tähendaks, et mingi rahvuse liikmed, kes ühel territooriumil elavad, suhtlevad omavahel mingisugusel viisil ning defineerivad ennast ise mingisuguste sidemete kaudu. David Miller on rahvuslikest kogukondadest rääkides väitnud, et rahvused põhinevad oma liikmete vastastikusel tunnustusel ja uskumusel, et nad omavad teatavaid karakteristikuid, mis eristavad neid teistest. Paljud nendest karakteristikutest osutuvad tihti põhjendamatuteks üldistusteks: näiteks uskumus rahvusele omastest iseloomujoontest ei pruugi tõele vastata iga konkreetse isiku puhul. Teisest küljest võib niisuguste tugevate uskumuste olemasolu panna inimest ennast teadlikult endas (või oma lastes) neid iseloomujooni kujundama. Seega võib rahvust vaadata ka mingi entiteedina, mida inimesed kunstlikult loovad.

Rahvuse pidamist kogukonnaks on lihtsam õigustada, kui lähtuda kodanikust lähtuva rahvuse (civic nationalism) määratlusest, sest see viitab ka kuulumisele mingisugusesse poliitilisse kogukonda, kus suhtlemisele on võimalik osutada. Inimesed suudavad tavaliselt määratleda iseenda kuulumist mingisugusesse kultuuri. Seega – kui leidub mingi hulk inimesi, kes tunnevad end kuuluvat “rahvusesse”, siis võib seda hulka inimesi arvatavasti kogukonnaks pidada ja rahvust kogukonda kirjeldava indikaatorina kasutada. Kindlasti on ilmne aga see, et kui me leiame, et rahvus saab olla kogukonnaks, siis saab selleks olla iga rahvus, sõltumata oma arvukusest või positsioonist (loomulikult ei pea rahvus tingimata kogukond olema).

Kindlasti tuleb eraldi arutleda selle üle kas kogukonda – ka rahvuskogukonda – kuulumine toob kaasa mingeid moraalseid kohustusi ja millisel viisil on võimalik sellest kogukonnast lahkuda või sinna siseneda. See ei puutu aga loo alguses viidatud probleemile ja sõna “kogukond” kasutamise vajalikkusse ehk siis – ei puutu meie praegusse teemasse ja väärib eraldi arutelu.

Kui nüüd väita, et “eestlased ei ole kogukond”, siis see tähendab, et “eestlased ei määratle ennast eestlasena, neil ei ole omavahelisi sidemeid eestlasena” – ükskõik, kas siis kultuuri või kodanikutunde alusel. On täiesti võimalik, et eestlaste ja venelaste kogukondi ei eksisteeri, inimesed on gruppidesse jagunenud millegi muu kui rahvuse alusel ning puuduvad rahvusesse puutuvad huvid. Sellisel juhul aga muutub poliitiliselt mõttetuks rahvusest kõnelemine, lause “eestlased on põlisrahvus” riigiga seotult ebaoluliseks ning selle mõttekus ka üldisel tasandil küsitavaks.

Kui sotsiaalteadlased kirjutavad eesti ja vene kogukonnast, siis nad eeldavad, et leiduvad inimesed, kelle üheks indentiteedi osaks on rahvus. Sõna “kogukond” mittekasutamine ei tee seda inimestegruppi olematuks, nagu loodab Ummelas. Ohtu välistavaks rahvusluseks saab vähendada hoopis aruteludega nende kogukondade kuuluvusest näiteks Eesti kodanike kogukonda – koos võimalike teiste kogukondadega. Seda, kas eesti, vene, ukraina või soome kogukonnad eksisteerivad, saab kindlaks teha pigem sotsioloogiliste meetoditega – ning nendest mitterääkimine ei tee neid olematuks. Veel: kui me aga – näiteks ajakirjanduses – tahame viidata inimeste hulgale, keda seob karakteristikuna mingisugune keel või mingid muud intuitiivsed kultuuritunnused ja kes omavahel mõnevõrra siiski suhtlevad, siis mina ei näe mingit põhjust, miks ei võiks kasutada sõnapaari “eestikeelsete kogukond” (inimesed, kas kasutavad suhtlemiseks eesti keelt).

Sõnad kodanikkond ja kogukond ei ole loomulikult samatähenduslikud, selles mõttes on proua Helju Valsil õigus. Kuid nagu ülalolevast nähtub, nad pole ka vastandid. Kui kodanikkond kogukonda ei moodusta, siis tekib küsimus selle riigi toimimise vajalikkusest ja/või efektiivsusest. Kui meil on kodanikud, kes omavahel ei suhtle (tülitsevad kodanikud suhtlevad!), siis jääb selgusetuks, mille jaoks neil on vaja ühiste asjade korraldamise mehhanismi, ehk riiki kui niisugust.

Korista ise oma sodi! 7. aprill 2008

Posted by Oudekki in kodanikeühiskond, roheline.
Tags:
comments closed

Napoli prügi
Mina küll ei kavatse koristama minna,
leidis üks mu sõber “Teeme Ära 2008″ kampaania kohta Miks ma peaksin andma sellega signaali, et visake jah prügi maha, küll keegi tuleb ja selle tasuta ära koristab?

Umbes 10 000 inimest tema pessimismi ei jaga ja on 3. mai koristuspäevale juba praegu registreerunud. Kuna ka kõik ebaseaduslikud prügikuhilad on kenasti kaardistatud, siis võib arvata, et need koristatakse ära ka. Eestimaa puhas ja võib prügi uuesti maha visata?

Sel juhul kui projekt lõpebki 2008. aastaga (koristasime ära, pidasime pidu, kõik on puhas, lähme samamoodi edasi) või hakkab igal aastal samamoodi korduma (vabatahtlikud panustavad projekti isiklikku raha ja aega ning need, kes prügivedamise eest maksta ei taha naeravad pihku), siis ma kardan, et tegemist ongi prügiviskamise soodustamisega.

Kuid niisugune mõttekäik jätab arvestamata ühe asjaolu. “Teeme Ära 2008” näitab, et prügihunnikute leidmine ning kaardistamine teostatav ja mitte väga keeruline – isegi olukorras, kus tuli otsida aastate jooksul kuhjunud prügi, suudeti see kenasti ära teha. Seega: omavalitsused, kelle valdkonda kuulub prügimajanduse korraldamine ja kes saavad selle tarbeks prügimaksu, oma tööd efektiivselt. Niisugust järeldust kinnitab ka näiteks Sangaste abivallavanema Saarmani kommentaar sellest, miks “hästikorraldatud prügiveoga vallas” ikka suured rämpsuhunnikud tekivad: “Eks see ole selline nurgatagune koht; lihtsalt mööda sõites kiviaia taha ei näegi”. Seega – vald ei soovi mitte prügi koristamist korraldada, vaid teha mingi toiming, millele saab panna sildi “prügikorraldus” ning kas see reaalselt aitab puhtuseks kaasa, pole enam oluline (kui möödasõites ei näe aiatagust külmkappi, siis pole justkui nende asi).

Seega, “Teeme Ära”-kampaania näitab, et praegune prügikoristussüsteem on absoluutselt ebaefektiivne, kuid leidub mõistuspärane alternatiiv: ümbruskonna monitoorimine (eriti neis kohtades, mis on “Teeme Ära 2008” käigus kaardistatud), pidev koristamine (kord kuus?) ja loomulikult trahv – soolane – prügi vales kohas ladustajale. Kui prügi tuleb koristada valedest kohtadest, siis toob see muidugi kaasa kõrgema üldise prügimaksu, kuid viimane tekitab ka naabrivalve situatsiooni: keegi ei taha selle pärast maksta kõrgemat maksu, et naaber viis külmkapi metsa.

Kui igaüks neist kümnetest tuhandetest koristajatest pöördub pärast kampaaniat omaenda omavalitsuse poole ja nõuab uut prügikorraldussüsteemi (näete, tegime ära, see on võimalik, korraldage nüüd edaspidi ka nii), siis võib see isegi reaalsuseks saada. Sellisel juhul saame ka ütelda, et “Teeme Ära 2008” muutis tegelikult ka meie ühist toimimissüsteemi ja oli seega funktsionaalne.

Ei politseiriigile 16. veebruar 2008

Posted by Manjana in diskrimineerimine, kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika, tegemistest.
comments closed

Kaheksanda Mai Liikumine toetab ja osaleb järgmisel reedel Tallinnas toimuvad demonstratsioonil, mis on suunatud Valitsuse seadustemuudatuste vastu. Rohkem infot leiab leheküljelt: Ei politseiriigile! Samal leheküljel saab anda ka oma allkirja seadustemuudatuste vastu. Allkirjad koos järgmise kirja ja põhjenduste loeteluga esitatakse Riigikogule ja Valitsusele.

Sa võid ju lihtsalt pealt vaadata kuidas sinu kodanikeõiguseid kärbitakse, aga sa võid ka proovida, kas Eesti on teel täiusliku demokraatia poole ja hoolib kodanike arvamusest ning osaleda demonstratsioonil.

Ei politseiriigile!

Loe lisaks ka arvamusavaldusi ajakirjanduses:

Postimees: Oudekki Loone: keelame rääkimise? 6. veebruar 2008
Päevaleht: Roy Strider: Eestist saab politseiriik 3. veebruar 2008
Sirp: Hasso Krull: Eesti kui õudusunenägu 1. veebruar 2008
Pihl: jõuline politsei tagab Eestis demokraatia 8. jaanuar2008
Pronksöö kordumist pärssiv eelnõu kompab isikuvabaduste piire 8. jaanuar 2008 Vahur Koorits

Orjatöö? 21. november 2007

Posted by Oudekki in haridus, ideed, kodanikeühiskond, töö.
comments closed

MetallitöölineKuulasin täna hommikul Vikerraadiot. Hakatuseks kõneldi sellest, kuidas Tööandjate Keskliit ei näe võimalust, et alampalka võiks tõsta üle 4500 krooni kuus.

Järgmiseks kirjeldati probleemi, kuidas töötleval tööstusel – metallitööstus, masinaehitus, puidutööstus ja natukene tekstiilitööstus (kõik need, kes on Eesti peamised eksportijad) – on puudus oskustöölistest, nii suur puudus, et tuleks hakata võõraid töökäsi importima.

“Vaadake, kui me investeerime koolitusse, siis me saame töötajad ju alles nelja aasta pärast, aga töökäsi on vaja kohe”, rääkis Thor-Sten Vertmann. Vaatamata sellele, et impordiplaani taheti saate andmeil taas juurutada umbes aastaks 2011, sama hästi saaks ju selle ajaga ka koolitusplaanist juba tulemusi. Edasi kõneles Vertmann kuidas “me Aasia odavat tööjõudu ei taha ja India IT-insenerile 18 000 – 20 000 krooni kuus palka maksta ongi see õiglane palk ja ei ole mingit odavat tööjõudu, sest see pakutav summa on ju peaaegu kahekordne Eesti keskmine”.

Stopp! India IT-insenerid tulevad siia metallitööstuse oskustöölisteks? Aga äkki tuleksid selle hinna eest isegi mõned meie IT-insenerid? Ma loodan, et see küsimuseasetus väljendab Tööandjate Keskliidu ajutegevuse võimekust, mitte kogu meie ettevõtjaskonna mõttestikku.

Heitsin pilgu Eesti statistika andmebaasi ja seal kõneldi järgmist:

Keskmine brutokuupalk kroonides aastal 2005 (Hõlmatud on töölepingu, teenistuslepingu ja avaliku teenistuse seaduse alusel töötajad; enam kui 49 töötajaga ettevõtted ning kõik riigi- ja munitsipaalasutused ja -organisatsioonid).

Tekstiilitootmine: 5 682
Rõivatootmine; karusnaha töötlemine ja värvimine: 5 242
Mööblitootmine; mujal liigitamata tootmine: 7 012
Puidutöötlemine, puit- ja korktoodete, punutiste tootmine: 8 013
Metalltoodete tootmine, v.a masinad ja seadmed: 8 532
Muude masinate ja seadmete tootmine: 8 965

Teadus- ja arendustegevus: 8 242
Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne: 7 953

Finantsvahendus, v.a kindlustus ja pensionifondid: 18 211
Arvutid ja nendega seotud tegevus: 19 618

Muide, arvestama peab siin ka regionaalseid erinevusi, näiteks Äripäev kirjutab, et 2006. aastal oli Viljandi Metallitööstuses töötaja keskmine palk 5440 krooni.

Nojah, meie IT-inseneridele äkki peab tõesti enam palka pakkuma, et nad loobuksid erialasest tööst, aga mõni äkki tuleb. Kuid mõne õe või teadlase või sotsiaaltöötaja jne jne saaks küll panna 18 000 EEK/kuus eest metallitööliseks ümber profileeruma (rääkimata teistest oskustöölistest). Tööpäev on ka lühem, eksole, ehkki töö võib raskem olla. Ma arvan, et see jutt, kuidas meil füüsiliselt ei jätku inimesi tööd tegema, ei kannata väga kriitikat, küsimus on selles, et ei suudeta maksta turul nõutavat hinda. Kui oma kogukonnast ei leita töötajaid, siis järelikult ei vasta pakutav palk turul nõutavale. Kõik inimesed ka ei ole hõivatud ning majandusharud konkureerivad töötajate pärast ka omavahel.

Kui tööandjatel on jätkuvalt see küsimus, et enne kui nad saavad koolitamisega ühele poole, on vaja ajutist tööjõudu kuni nii pooleks aastaks – siis kui pakutakse summat suurusjärgus €1300 kuus, siis ma arvan, et EL liikmesriikidest leiab seda tööjõudu kenasti ka, seega ei ole vaja nõuda meie sisserännupoliitika muutmist. Meie tähendab ju praeguseks kogu Euroopa Liitu, kui kolmandatest riikidest saab keegi tulla vabalt Eestisse, saab ta vabalt liikuda igale poole mujale.

Kokkuvõttes jääb mulle ikkagi see mulje, et Tööandjate Keskliit üritab hämades luua võimalust odava tööjõu sissetoomiseks, mis tähendab seda, et ettevõtted ei otsi kasumi teenimiseks võimalusi pakkuda paremat produkti (selle läbi võidaks ühiskond) vaid hoida kokku tööjõukulusid, kuni orjatööjõu kasutamiseni: palga maksmine, mille eest ei saa antud ühiskonnas normaalselt ära elada, s.t. süüa, elukoha eest maksta ja ehk kord kuus lõbutsedagi, on sisuliselt orjatöö kasutamine. Kas me tahame niisugust tulevikku?

Mulle meeldiks tulevik, kus me arvestame oma kogukonna huvidega. Uute inimeste sissetoomine ei tähenda seda, et probleemid on lahendatud, sest ka uued inimesed tahavad elada normaalses keskkonnas. Rääkimata sellest, et igasugune tööjõu meelitamine riikidest vaid kõrge palgaga on sisuliselt koloniaalpoliitika: me võtame nondest riikidest ära kõige helgemad pead ja aktiivsemad inimesed, kes võiksid seal omaenda kogukonda panustada ja suurendame seega veelgi vaesust ja arengutasemete erinevust.

Kelle asi peaks olema demokraatia? 11. oktoober 2007

Posted by Manjana in ideed, kapitalism, kodanikeühiskond, tõlkelood.
comments closed

Seekord pakume Teile lugemiseks ja arutamiseks ühte peatükki (lk 49-53) Michael Edwardsi 2004 aastal ilmunud raamatust Civil Society

Kui tugev kodanikuühiskond ei suuda luua ühiskonda, mis oleks tugev ja inimsõbralik, kes siis veel saab? Vastuse leiab vaadates erinevaid institutsioone, millel on konkreetsed sotsiaalsed eesmärgid. Kui valitsus, ettevõtted ja perekonnad ei ole osa sotsiaalsest võrgustikust, siis nad peavad olema osa ühiskonnast, kuna nad mõjutavad nii sotsiaalseid norme kui ka poliitilist kliimat ning muudavad avalikku poliitikat. (veel …)

Minu Pride! 14. august 2007

Posted by toimetus in foobiad, kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika, rahvuslus või natsism?.
comments closed

Pride 2007Kaheksanda Mai ja sõpradega Tallinn Pride rongkäigus olles tuli mõte, et võiks panna kirja selle, miks me seal olime ja mida me tundsime. Igaüks enda eest ja enda seest. Siin siis ongi neid mõtteid – kui keegi tahab ka enda kogemusi jagada, kirjuta oudekki-at-gmail.com

Priit Piipuu

Enne Pride’i mõnd foorumit lugedes jäi mulje, et tulemas on väiksemat sorti sõda, nii et minu eelhäälestus oli pigem see, et kas saab kivi või happepommiga pihta, või ei saa. Üritus ise oli ootuste suhtes täielik kontrast. Ei oleks osanud oodata, et Tallinnas on nii palju ilusaid ja õnnelikke inimesi, ja seda nii marssijate kui ka pealtvaatajate osas.

Peale aprillisündmusi tundus, et Eesti lähebki konservatiivse tegumoega politseiriigiks kätte ära. 11. augusti rongkäik andis lootust, et kõik ei ole veel kadunud ning et massimeedias vaenu ja vihkamist levitavad tegelased ehk ei esindagi nii-öelda enamuse arvamust.

Tõnis Tatar – Miks ma Tallinna Pride’st osa võtsin

Ma ei sõitnud Tallinna ainult gay‘de pärast. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et Eesti avalikkus ja poliitiline eliit jääb suhtumises seksuaalvähemustesse arenenud Euroopast mitukümmend aastat maha ja on selle üle uhke. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et rahvuskonservatiivid õigusatavad homode põlgamist eestlaste iibeprobleemidega ja nimetavad sallivaid ja multikultuurseid heaoluühiskondi mandunuteks. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et Eestis üritatakse pinda luua avalikule arutelule, kus homoviha esitletakse tolerantsusega võrdväärse poliitilise platvormina (kujutagem ette, et ajakirjandus annab tõsise näoga sõna rassistidele ja antisemiitidele). Ma ei sõitnud Tallinna mitte ainult seetõttu, et karistamatult avalikkuses vihkamist propageerivatest sõnavõttudest võib kergesti jääda mulje et Eestis pole solvangute, vägivalla ja seadusliku diskrimineerimise ohvrid mitte gay‘d, vaid hoopis heterod. Ma ei sõitnud Tallinna üksnes seetõttu, et ainuüksi samasoolise inimesega tänaval käest kinni hoidmine lõppeb suure tõenäosusega natsidelt peksasaamisega. Ma ei sõitnud Tallinna ka üksnes seetõttu, et ajakirjanduse andmetel pole neid natse Eestis isegi olemas (on noored rahvuslased). Ma ei sõitnud Tallinna isegi mitte seetõttu, et juhtiv Eesti intellektuaal seadis enne paraadi homode sallimise tingimuseks, et nad loobuksid oma värvikirevast rõõmsameelsusest ja maskeeruksid väikekodanlikeks pintsaklipslasteks.

Ma sõitsin Tallinna, sest Eestis lahti rulluvad arengud ajavad mul juba mõnda aega südame pahaks. Ma sõitsin Tallinna, et avaldada toetust ratsionaalsele ühiskonnale, kus ei ole kohta keskaegsetel eelarvamustel. Ma sõitsin Tallinna, et avaldada toetust kultuurile, mis hindab inimest muude tunnuste alusel kui rahvus ja rahakoti paksus. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, mis on avalikult hedonistlik, rõõmsameelne, mitmepalgelisust hindav ja vägivallatu. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, kus ma ei pea nägema ühtegi Eesti lippu ega kuulma 19. sajandi rahvusromantilist pläma, rääkimata Erna-retkest, Sinimägedest ja meie Affen-SS-i “vabadusvõitlejatest”. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kellel oli Pronkssõduri eemaldamise ja arhailise rahvuskonflikti vallandamise pärast sama valus ja häbi kui minul. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millel osalejad ei arva, et seks on järeltulijate saamiseks, kanep narkootikum, homoseksuaalsus haigus ja õlut juuakse ainult grillpidudel. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad teavad, et inimene on väärtus iseenesest ning riik vaid hingetu aparaat tema teenimiseks. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad ei arva, et God hates fags ja Kristus patriootlik pereväärtuste eest seisja. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes peavad tülgastavaks valitsevat topeltmoraali, mis kiidab heaks raha eest ida-viru naiste keppimise, aga mõistab hukka kahe samasoolise inimese armastuse. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad ei arva, et rahvus on inimese primaarne tunnus ja et Eestis elavad venelased on okupandid või nende järeltulijad. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes elavad siin ja praegu, mitte aastas 1944. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes ei ole nõus natsionalistlikest müütidest seestunud poliitikute eest inimest tapma või tapetud saama. Ma ei sõitsin Tallinna, et kohata teisi inimesi, kelle meelest majanduskasv ei ole alibi, millega õigustada Eesti kohta Euroopa õnne-edetabeli punase laternana.

Ma sõitsin Tallinna, sest Eestis ähvardab muutuda riigiks, milles ma ei tahaks elada. Riigiks, kus ähvardab hegemooniat saavutada ideoloogia, mis ühendab endas konservatiivset rahvuslust, natsinostalgiaga läbipõimunud militarismi, väikekodanlikku konsumerismi, protestantlikku töökultust, äärmusparempoolset majanduspoliitikat ja madalalaubalist altkulmupilku kõige suhtes, mis eelmistega vastuolus. Sõitsin Tallinna veendumaks, et Eestis on säilinud killuke eluaseme- ja tarbimislaenudest reostamata idealismi. Sõitsin Tallinna, et kohata ilusaid inimesi.

Ma ei sõitnud Tallinna asjata ja pärast bussiga koju sõites kaardus taevas tõepoolest vikerkaar.

Kalle Kipper

Kõige laiemas plaanis – liberaalina (tõsi, mitte reformierakondlikus tähenduses) lähtun põhimõttest, et inimese isiklike veendumuste/huvide/seksuaaleelistuste reguleerimine teiste poolt ei ole mõttekas seni, kui need ei ohusta ümbritsevaid inimesi. Kuigi see põhimõte kõlab triviaalselt, tasub ta ülekordamist siiski. Seega – homoseksuaalide küsimus on minu jaoks lihtsalt üks paljude seast (teised näited: venelaste seisund Eestis, tiibetlaste olukord Tiibetis, abordiõigus jne.), kus liberaalne maailmavaade on tihti konservatiivide/traditsionalistide/rahvuslaste surve all. Teisiti öeldult – homode seisund ühiskonnas X on heaks indikaatoriks selle kohta, kui hästi ma ennast liberaalina selles ühiskonnas tunneksin. Seepärast ongi meil üsna tuntav vaenulikkus või vähemalt võõristus homode suhtes pannud mind ennast natukene ärevalt tundma – eriti peale aprillisündmusi. Et reaktsioon on asunud pealetungile või nii. Ja ühes sellega ka tunne, et peaksin ise aktiivsemaks muutuma, kellegagi ühinema, kuskil üles astuma – mis iganes. Noh – ja Pride oli selleks ju hea võimalus.

Isiklikumas plaanis kah ühte-teist. Kuigi olen heteroseksuaal ja kipun tänaval järele vaatama valdavalt tüdrukutele/naistele, olen kiindumust tundnud ka meeste suhtes. Nii et kes teab, kas ei või mu elu suur armastus – natuke pateetiliselt öeldud, eks – hoopis meheks osutuda. Ja ma ei taha kohe mitte, et ma sel juhul peaksin seda armastust varjama, värisedes mõttest selle avalikukstuleku üle. Naerma kaasa homovastaste naljade üle, samas kui…. Et ma võiksin selle pärast kaotada töö ja muutuda ühiskonna heidikuks. Ühesõnaga – ettemuretseva inimesena püüan ma sellise olukorra vältimisele jõudumööda kaasa aidata. Pealekauba – usun, et homoseksuaalsuse laialdasem aktsepteerimine ühiskonnas aitab natukene lõdvemaks muuta mehelikkuse ja naiselikkuse kuvandit Eestis. Nö. “naiseliku” mehena tundub Eestis levinud mehelikkuse stereotüüp mulle pisut ahistav. Oli aegu, kus pingutasin ise kõvasti, et sellisele kuvandile vastata. Suurema eduta. Nüüdseks olen jõudnud arusaamisele, et nr. 43 jalga nr. 41 kinga ei topi – pigem otsida suurem king. Lootus on, et kui inimestele piisavalt pikka aega näidata alternatiivsete eluviiside võimalikkust, hakkavad nad lõpuks mõtlema: “Aga mine tea, tegelikult võib ju niimoodi ka. Polegi nii hirmus”. Ja mis oleks parem, kui neid alternatiive luust ja lihast kujul inimestele demonstreerida. Pride ju selleks sobiv võimalus.

Positiivne oli see, et lausvaenulikkust pealtvaatajate poolt kohtas vähe. Räägin muidugi ainult enda muljetest. Et marssisin viimati rongkäigus 1987. aastal, siis oli Pride ka omamoodi uus kogemus selles vallas. Ja inimesed paistsid olevat toredad – ehkki alalhoidliku inimesena natuke võõrastasin esialgu. No et pole nagu päris tõsise väljanägemisega üritus, kus peetakse tõsiseid kõnesid ja kõik on comme il faut riides, vaid rohkem karneval. Ma ju selline ontlik noormees.

Martin Gorris

Kui Lauri Beekman [siin eelnevalt olnud hr Võsandi nimi on eemaldatud, kuivõrd otsuse tegi Lauri Beekman, ning Võsandi jäi neutraalseks – Martin Gorris] Noortekohvikus Lisette’ile lubatud fotonäitusest üleöö keeldus, siis ma ei uskunud, et tegu oli millegi põhimõttelisega: lippudel põhimõtted ju puuduvad – nad lehvivad iga ilmaga. Ja Beekman lehvis ka iga ilmaga.. Põhjendati seda keeldumist igatahes hirmuga, et skinnid võivad Noortekohviku aknad sisse visata, kui Noortekohvik vähemusi toetab. Mõtlesin, et viskan nende aknad siis ise sisse, kuna nad vähemusi EI toeta – põhjuse kristalli(t)ööks leiab ju alati. Aga mingil hetkel hakkas mul lihtsalt klaasist kahju, sest klaas ei ole süüdi, et Beekman on ebausaldusväärne, arg ja kahepalgeline – 3 in 1.

Igatahes ei olnud ma just kaua teadlik, kas Pride sel aastal toimub või mitte. Eestis ei tea ju kunagi, mis värk üritustega on – 9. mai ajaks näiteks teisaldati Pronkssõdur ja ma mõtlesin, et Pride‘i ajaks võidakse vabalt ka Sauna tänav teisaldada, sest Tallinnas ju ei ole Pride’iga sugugi nii nagu Kölnis Christopher Street Day‘ga, mis on justkui aastavahetus: see toimub iga ilmaga ja on täiesti paratamatu. Ennem jäävad jõulud ära kui CSD.

Ma tahtsin ja ei tahtnud Pride‘ile minna. Tahtsin minna sellepärast, et Eesti on väike rassistlik riik, mille elanikud on maailmas vähemuses ja kes ise vihkavad ka vähemusi. Mittetahtmine tekkis alles kohapeal, Sauna tänava kivide vahel rippuvas kuumuses. Ma mõtlesin, et korraldajad on korraldanud ka toetavate heterode sektsiooni. Aga ei olnud… mis andis Martin Helmele ja tema madalalaubalistele, lühinägelikele ja kitsarinnalistele (mõnikord ka kiilaspäistele) mõttekaaslastele vaba voli tõlgendada situatsiooni näiteks stiilis “seksuaalne orientatsioon on propaganda asi”. Et noh… geid tegid propagandat ja nüüd on terve Rewal lillasid täis. Millest edasi saab juba käivitada aktsiooni “pästke Esti rahwas kurja waimo kääst!”. Ühtlasi aga võttis toetavate heterode sektsiooni puudumine Kristiina Ojulandilt võimaluse nimetada minusuguseid tüüpe Eesti rahva lõhestajateks. Ent pole hullu, Ojuland saab mind nüüd palju lühemalt lihtsalt liba-geiks hüüda.

Nii et ma ei saanud marssida toetava heterona. Ma olin lihtsalt kohal – kontvõõrana sellel üritusel. Ma kartsin näha pealtvaatajate ummistunud viha ja liiatigi ei tahtnud ma tahtnud näha neid, kes lihtsalt lülivad kõike. Ega neid, kes räägivad ja räägivad, aga midagi ei ütle. Ma ei tahtnud näha ka kristlasi, kes kogemata olid omavahel sassi ajanud mõisted ‘ligimesearmastus’ ja ‘raev’, sest mõnitada on ju lihtsalt mõnus. Alles Raekoja platsis sain ma aru, et publiku seast korralikke anti-geisid ei leia – ühiskonnast hoolivad paduheterod olid kogunenud rongkäigu lõppu ja pidasid omaskeskis: järelloivmisi ja peamiselt iseendale – oma frustreerivat eitusprotsessiooni. Need olid kapist välja tulnud heterod, kes ühel hetkel koos tundsid, et nad tõesti enam ei suuda taluda inimeste bioloogilist diversiteeti. Nii nad siis võtsidki igaks juhuks kaasa ka enda lapsed ja naabritädid ning, ise üleni valges, lehvitasid vineertahvlitel URL-i, mida ma ei ole siiamaani külastanud.

Ma sain uuesti teada, et Eesti on sotsiaalses mõttes arenguriik. Ja veel niipea ei ole võimalik, et Tallinna meer kasvõi tsiteeriks ühe hoopis tõsiseltvõetavama riigi pealinnapead: “ich bin Schwul und das ist auch gut!”.

Artur A.

Tuleb tunnistada, et otsustasin Pride‘le minna viimasel päeval, otsus langes selliseks lugedes eesti massimeediat ja sealset lokkavad homofoobiat (mäletate kasvõi Liis Lassi artiklit?). Osalesin Pride‘l PunaMusta koosseisus mis kogunes Postimaja ette: kohta kuhu otsustasid ka kiilakad poisid koguneda. Päris paljud tundsid ennast häirituna, et meie kõrvale koonduvad oma 30 natsi ja paar või enamgi filmijat (mitte meedia), mistõttu otsutasid mõned oma nägu varjata. Ei möödunud viit minutitki kui ilmusid erariietes politseinikud, käskisid maskid eemaldada ja panid nimed kirja alusel, et nemad nõuavad seda. Õnneks sai sai kogu seltskond kokku ja marssisime ilusti Sauna tänavale, kõik möödus väga rahulikult, kuigi nii mõnelgi oma väike hirm sees.

Paraad oli lõbus, palju erinevaid ja toredaid inimesi, just PALJU. Meedia tähelepanu oli suur, esireas marssides oli pidevalt näha kuidas mõni operaator või fotograaf oma tööd tegi – ja see on ju hea. Me näitasime igasuguse pessimismi kiuste, et see paraad möödub rahulikult ja lõbusalt. Paistis, et algus pisut venis, kuid kui rongkäik lõpule jõudis, ei tahtnud keegi enam laiali minna. Ja miks pidanukski? Sauna tänaval mängis lõbus suvine muusika, rahvas oli õnnelik kordaläinud rongkäigu üle, kindlasti leidsid paljud endale ka uusi sõpru.

Paar kõrvalmarssinud vene poissi ütlesid mulle, et see aasta on paraad tükkmaad lõbusam ja suurem. Soomest oli PunaMustaga võtnud ühendust 11 inimest, kes avaldasid soovi meiega Pride‘l kaasa marssida. Nendegi arvates oli Tallinn Pride 2007 väga hästi organiseeritud ja igati korda läinud. Seega võib eelmist aastat õnnestunuks lugeda ja olen enamgi kui kindel, et ka seda aastat, sest järgmise aasta rongkäik tuleb veel lõbusam, suurem ja positiivsem. Kohtumiseni järgmisel aastal! :)

Ahto Külvet – Pride 2007: More than Pride!

Pride 2007 Tallinnas oli ülisõbralik ja hästi korraldatud üritus. Rongkäigus osalenuna ei näinud ma pealt ühtegi konflikti, pigem vastupidi! Tegemist oli üritusega mis ületas keele, riigi, rahvuse, vanuse, soo jne piirid. Vikerkaarevärviliste lippude alla oli kogunenud erirahvuseline rõõmus seltskond homoaktiviste, inimõiguslasi, anarhiste, rahupooldajaid ja muidu toredaid inimesi kes naeratades ja pealtvaatajatele lehvitades läbi Tallinna vanalinna kõndisid.

Õhtul meediakajastust vaadates avastasin, et kohal olid ka Pride vastased. Ja nad olid ootamatult integreerumisehoos! Lisaks paraadil osalejatele ühendas Pride 2007 omavahel natsiskinnid, sinimustvalgeid T-särke kandvad venekeelsed kristlikud noored ja mõned lihtsalt elu peale kurjad vanainimesed. Nimeta baari ette kogunenud nahkpead olid äravahetamiseni sarnased sealsamas õlut libistavate briti poissmeestega. Raske pingutus sallivuseharjutusel oli nende otsaesised krimpsu tõmmanud ja sõnavara limiteerinud. Nad olid oma sallimatuses vähemuses ja ma tunnen neile selles kaasa.

Pride 2007 korraldajad on tugeva õlalepatsustuse ära teeninud ja järgmisel aastal peab nii Tallinna Linnavalitsus kui integratsiooniga tegelev rahvastikuministri büroo sellist toredat üritust kindlasti toetama! Veel üks väike samm ja kõik eelpoolnimetatud grupid tähistavad üheskoos sallivust, võrdseid õigusi ja meele-avaldamise võimalust demokraatlikus riigis. Mnjah.

Tilga tõrva meepotti lisas see, et videopildi järgi rakendas politsei praktiliselt “KÕIK ERINEVAD / KÕIK VÕRDSED” plakati ees asjatut vägivalda ühe kulunud välimusega pudelikottidega mehe vastu.

Oudekki Loone

“Tegelikult ma kardan natuke,” ütlesin ma oma Itaalias elavale sõbrale õhtul enne Pride’i telefonis. Ning selle hirmu pärast oligi sellel aastal eriti oluline Pride 2007 osaleda. Kuidas on võimalik, et ma kardan minna tänavale oma arvamust välja ütlema, kuidas on nii, et ma mõtlen: kui tänavu keegi peaks surma saama, siis….?! See ei ole õige! Järelikult on viimane aeg tänavale minna ja ütelda sedasama, mida John Lennon kunagi laulis

Why in the world are we here
Surely not to live in pain and fear

Ma tulin kohale rahu-lipuga, et näidata, et rahu ei ole midagi, mida keegi saab väljaspoolt tuua. Rahu on meis enestes ja ainult meie ise saame otsustada elada vabalt, tolereerivalt, hirmuta, valuta ning mittevägivaldselt. Ja ma nägin, et ma pole ainus, kes seda tahab. Meeleavalduses osalejad jagasid niisugust soovi, sõltumata sellest, et nende visioonid õiglasest ühiskonnakorrast erinesid mitmetes aspektides, nende sissetulekud erinesid, nende isikuomadused ja seksuaalne orientatsioon olid seinast seina, emakeelest rääkimata. Me olime koos, sest me jagasime ühte unistust mittediskrimineerivast kokkulepetel põhinevast rahumeelsest ühiskonnast.

Ja mulle andis Tallinn Pride 2007 kindluse, et see ei ole ainult unistus. Linnarahvas plaksutas, marssijad ei allunud provokatsioonidele – sildid “Jeesus ravib kõigist hälvetest” said vaid aplauside ja hüüete “Jeesus sallib!” osaliseks. Pride‘l ei marssinud meie ühiskonna vähemus, ehkki paljud isikuomadused või poliitilised vaated praidiliste hulgas ei ole Eestis “keskmised”. Aga see polnudki oluline, oluline oli see ühine, mida me jagasime. Ma loodan, et sellised ühiste mõtete avaldamised muutuvad Eesti ühiskonnas tavaks – sest vaadake Pride‘i, seda saab vabalt ja rõõmsalt teha, meid kuulatakse ja meil pole vaja karta.

“See oli suur võit,” kirjutasin ma sellelesamale Itaalias elavale sõbrale järgmisel päeval. “Rõõmus ja sõbralik, ilma intsidentideta manifestatsioon, kus osales märkimisväärne hulk inimesi. Ma naeran neid ridu kirjutades. Sellel maal siin on lootust, meil on lootust!!!!!!”

Lühiülevaade A.N.S.W.E.R.-i aadressil esitatud kriitikast 24. aprill 2007

Posted by Punane Hanrahan in Ameerika, kodanikeühiskond.
comments closed

Kahte USA suurimat rahuliikumist, UFPJ-i (United For Peace and Justice – Ühinenud rahu ja õigluse eest) ja A.N.S.W.E.R.-i, on mõlemat kritiseeritud ebatõhusa demokraatia eest. USA aktiviste ja intellektuaale teeb aga tihti murelikuks A.N.S.W.E.R-i tihe seos Tööliste Maailmaparteiga (WWP), mida peetakse vasakäärmuslikuks isegi vasakäärmuslaste enda ringkonnis.

A.N.S.W.E.R-le on tihti ette heidetud, et tegu on WWP otsese aktsiooni tiivaga. A.N.S.W.E.R-i aktivistid on kriitikale reageerinud viitega tõigale, et enamik kriitikuid pärineb UFPJ-i ridadest.

Sõltumatud kriitikud on viidanud tõigale, et kuigi A.N.S.W.E.R-i asutamine on tihedalt seotud WWP-ga, on liikumisest praeguseks saanud ulatuslik massiliikumine (üks suurimaid USA-s) ja valdav enamus selle liikmeid ei tunne end seotuna WWP-ga. Enamgi veel: suur osa neist pole WWP olemasolust teadlikudki.

Ramsey Clarki mainel pole suurim plekk  aga mitte sugugi Rahvusvahelise Tegevuskeskuse loomine Slobodan Milosevici kaitseks (keskuse tegevus ei olnud kuidagi seotud A.N.S.W.E.R-ga), ega ka mitte Saddam Husseini kaitsemeeskonna juhtimise vabatahtlikult enda peale võtmine, vaid hoopis illegaalne juriidiline abi Ruanda massimõrvade korraldajaile.

A.N.S.W.E.R-le heidetakse ette ka (põhjus on ilmselt just selle juhtkonnas olevate vanameelsete kommunistide isikuis) õõnsa ja aegunud poliitilise retoorika kasutamises. Tihtipeale võib A.N.S.W.E.R-i kõnelejat suust kuulda väljendeid nagu “revolutsioon”,”klassivõitlus”, “anastatud rahvad”, “imperialism” ja “vabastamine”. Paljud intellektuaalid peavad sellist sõnakasutust aegunuks ja tänapäeva väljakutseile mittevastavaks. A.N.S.W.E.R-i edu üheks põhjuseks peetaksegi asjaolu, et suurt hulka liikumisega ühinenud sõjavastaseid lihtsalt ei huvita, mida liikumise mõned juhid räägivad.

Ühtlasi pannakse A.N.S.W.E.R-i süüks ka mõningate rahumeeleavalduste ja muude avalike väljaastumiste kirjutamist enda arvele. Samuti oma osa ülespuhumist aktivismitegevuses mitmel pool maailmas.

Antisemitismisüüdistusega tuli A.N.S.W.E.R-il aga tõsisemat tegemist siis, kui nad ei lubanud tuntud rahuaktivistil, rabi Michael Lerneril esineda 16. veebruaril 2003 peetud rahumeeleavaldusel San Franciscos. Lerner oli selle peale väga solvunud, sest tema juhitav juudi rahupooldajate organisatsioon Tikkun, kuulus meeleavalduse korraldajate hulka.

Nõnda palju siist kriitikast A.N.S.W.E.R.-i aadressil. Paraku tuleb eelotoodud kriitikaga mitmes punktis nõustuda, sest seda kriitikat on esitanud teised rahuliikumise aktivistid ja üldse seltskonnad ning inimesed, kes rahu- ja rassismivastasesse tegevusse siiski hästi suhtuvad ning Bushi ja neokonservatiivide poliitikaga rahul pole. Otseselt pahatahtliku kriitika jätsin siinkohal vaatluse alt välja.  A.N.S.W.E.R-i eelkirjeldatud jooned on tema juurest peletanud mõnegi maineka rahuaktivisti (kes on enamasti küll ühinenud UFPJ-ga ja seega rahuliikumise jaoks kaotsi pole läinud). Sellest hoolimata kuulub A.N.S.W.E.R.-ile USA rahuliikumises siiski juhtiv koht. Järgmisena kavatsen kirjutada teisest suurest USA rahuliikumisest, UFPJ-st, mis on mõnes mõttes A.N.S.W.E.R.-i konkurent.

Meiesarnased liikumised: A.N.S.W.E.R. 22. aprill 2007

Posted by Punane Hanrahan in Ameerika, kodanikeühiskond.
comments closed

William Ramsey Clark on oluline ühiskonna- ja poliitikategelane. Ta oli president Lyndon Johnsoni ajal USA justiitsminister. Erilist tähelepanu aga pälvis ta kaitsjana Iraagi eksdiktaatori Saddam Husseini üle peetud kohtuprotsessil. Pideva töö eest turvalisema ja rahulikuma maailma nimel on ta saanud ka Gandhi rahupreemia.

Aga täna ei huvita meid kõik see, vaid hoopis tõik, et 14.septembril 2001. moodustati Ramsey Clarki eestvedamisel organisatsioon nimega A.N.S.W.E.R. – Act Now to Stop War and End Racism. Organisatsiooni asutamise tõukejõuks oli mõni päev varem toimunud koletu terrorirünnak New Yorgi kaksiktornidele. Clark oli ettenägelik mees ja sai aru, et rahva mõistetav reaktsioon terrorirünnakule võib paisuda ennenägematuks rassismilaineks, mis võib võtta isegi verised mõõtmed. Rahva hullumist, mida kindlasti teatud poliitilised jõud USA-s isikliku kasu huvides omaltpoolt veel soosivad, tuli vältida või vähemalt leevendada. Ning selleks moodustatigi A.N.S.W.E.R..

Juba mõned päevad hiljem, 29. septembril, korraldas A.N.S.W.E.R. esimese massimeeleavalduse “Sõja ja rassismi vastu”. Meeleavaldus oli eeskätt seotud koalitsioonivägede sissetungiga Afganistani. Pärast seda on A.N.S.W.E.R. korraldanud hulgaliselt meeleavaldusi, millest kõigist on osa võtnud sadu tuhandeid inimesi.

A.N.S.W.E.R. peab end eeskätt imperialismivastaseks liikumiseks. Selle täitevkomiteesse kuulub sotsialiste, marksiste, inimõiguslasi ja õige mitmete vasakliberaalsete suundumuste esindajaid. USA Idaranniku intellektuaalide, kes enamasti on oma vaateilt vasakliberaalsed, hulgas on A.N.S.W.E.R. tohutult populaarne. Veendusin selles ise, kui 2003. aasta sügisel USA-s viibisin. Häid sõnu öeldi selle organisatsiooni kohta nii Washingtonis kui New Yorgis ning ütlejate skaala oli küllaltki erinev: protestantlikest ja katoliiklikest kristlasist veendunud ateistideni, keemia emeriitprofessorist noorte kodanikeliikumise aktivistideni. Kiidusõnade lausujaid ühendas vaid see, et nad kõik mahuvad nimetuse “Idaranniku intellektuaal” alla, olles tegevad peamiselt akadeemilistes sfäärides ja kuuludes varanduslikult kõrgemasse keskklassi.

Et A.N.S.W.E.R-i ridadesse kuulub üsna palju kommuniste, on võhikud sellele organisatsioonile ette heitnud stalinistlikke vaateid. Nagu mulle USA-s aga selgitati (ja selgitajad ei olnud ise organisatsiooni liikmed), ei saa olla vääramat ettekujutust – tegu on läbinisti demokraatliku organisatsiooniga, mille ridadest ehk jah kahjuks leiab ka mõne stalinisti, kuid tooniandvad nad kindlasti ei ole. Suurimad USA-s toimunud sõjavastased meeleavaldused, mida me kõik kindlasti teleekraanidelt näinud oleme, on just A.N.S.W.E.R.-i korraldatud. Lisaks sõjavastasele tegevusele on liikumine silma paistnud aga ka palestiinlaste õiguste eest seismisega, samuti kaitsnud immigrantide õigusi ja sotsiaalse õigluse suurendamise eest USA-s.

Halba varju on liikumisele heitnud osade selle liikmete valjuhäälselt eitav suhtumine Iisraeli riiki kui sellisesse. Ametlikult on A.N.S.W.E.R. teatanud, et selle liikmeil puudub konsensus Iisraelisse suhtumises ja seda konsensust ka ei taodelda. Sellest hoolimata on A.N.S.W.E.R. langenud iseenesest õilsaid eesmärke taotleva, antisemitismi vastu võitleva tuntud organisatsiooni “Anti-Defamation League” terava kriitika alla, millest on kahju. Küll teeb liikumine tihedat koostööd Ameerika Muslimite Seltsiga.

A.N.S.W.E.R.-i ridadesse kuulub ka palju tuntud kultuuritegelasi, näiteks folklaulja Ani Di Franco.

Eestis ei ole võimalik midagi nii mastaapsest, kui A.N.S.W.E.R. organiseerida kasvõi juba meie riigi tunduvalt väiksemate mõõtmete tõttu. Siiski oleks see 8.Mai Liikumisele suur au, kui meil õnnestuks A.N.S.W.E.R.-i edu siinseile oludele vastavalt korrata.

Kas kodanikuühiskond lõhestab riiki? 19. aprill 2007

Posted by toimetus in kodanikeühiskond, meedia, teised autorid.
comments closed

Tallinna Ülikooli poliitikateaduste professor Rein Ruutsoo saatis Kaheksanda Mai Liikumise blogis avaldamiseks sellise kirja.

Olin eelmisel nädalal Soomes ja pole saanud end siinsete arengutega kursis hoida, aga kuidas need asjad teil selle asjaga on arenenud?

Vahel tundub, et kisub kuradiks ja demokraatiale ohtlik mõtteviis süveneb nähtamatult ka eestlaste suunas. Vaatasin ETVd ja pr. Ojuland korrutas Foorumis, et juriidiliselt on meil väga tugev alus, et asi on poliitiline. Seda lauset, mida ma ootasin, ei järgnenud. Ojuland hakkas kohe erutatult seletama – vaadake mis toimub! Rääkis – oh õudust – et leidis ühe saidi ja hakkas rääkima “Kaheksanda Mai Liikumisest” ja üles, et “niisugused asjad ei tohiks sündida” ja “me ei tohi lõheneda” jne. Täiesti vihaselt!

Tore, et ta märkas, aga masendavalt ebaintelligentne! Hämmastav – riigis, kus kodanikuühiskonnaline demokraatliku mõtlemise algegi puudub, räägib üks juhtiv poliitik, et kodanikualgatus “lõhestab” nagu seda riiki – kõlab nii nagu räägiti 20 aastat tagasi – “ühtne ja jagamatu!”

Niipalju siis kaasamisest ja osalemisest!

Liikumine, kodanike algatus, pole seega poliitikuile signaal, et peaks “mõtlema hakkama”, et dialoogi oleks vaja, vaid pigem arvatakse, et see tuleb korrale kutsuda. Kogu see jutt oli nii lapsik ja keelekaustus nii abitu, analüüsi asemel retoorika, et mind haaras tõeline hirm nende inimeste ees, kes juhivad riiki.

Eesmaa hakkas ka lõpuks ka seletama, et rahvas on koalitsiooni toetades andnud neile nagu mingi mandaadi – see kuju maha võtta!? Sotse – seda noor ja paljulubavat noormeest ja endist kaitseministrit, polnud. Sotsid on ilmselt pugenud põõsasse ja seda kohta täitis vist Helme… Sest see, kes Rummo koha üle võttis ja ajaleheintervjuus jõudis juba rääkida midagi koalitsioonist, mida “ei tohi lõhki ajada” – koalitsioonilepingus seda [kuju mahavõtmist – KML] ju pole!