jump to navigation

Internet rikub ajakirjandust 22. aprill 2009

Posted by toimetus in meedia, tõlkelood.
comments closed

 
Ajal mil aina enam lugejaid tarbib veebiuudiseid, kardab meediaeliit, et nende tööstus pöördub halvemuse poole. President Obama pressipildi kohta leitakse, et see on “umbes õige.”

Autor: Cyra Master, The Atlantic

USA uudistemeedia prominentsete liikmete hulgas läbiviidud küsitluses leidis kaks kolmandikku, et Internet toob ajakirjandusele rohkem kahju kui kasu. (veel …)

Sildistamine on vahva! 13. märts 2009

Posted by Manjana in mõtisklused, meedia.
comments closed

“Pakistan” –  huvitav, millised assotsiatsioonid tekivad haritud eestlasel kuuldes seda sõna? Eestikeelsesse ajakirjandusse jõuavad sealt peamiselt uudised laadis: „Pakistanis toimus juba kolmas terroriakt ööpäeva jooksul,” „Naaberriik süüdistab Pakistani Mumbai rünnakute korraldamises. Loode-Pakistanis toimus eile võimas pommiplahvatus.” Ehk tegemist on ühe äkilise riigiga, kus pidevalt midagi toimub ja kui toimub Indias Mumbais, siis räägitakse ka, et Pakistan on süüdi. (veel …)

Kuidas meedia ja neoliberalism inimest töötlevad 21. veebruar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, kapitalism, kodanikeühiskond, meedia, tõlkelood.
comments closed

Auk vastupanuliikumises: meediast, ajast ja veidrast tänavarahutuste puudumisest
Kirjutas: Paul Street

Nagu paljud vasakpoolsed ja liberaalsed autorid ja aktivistid, nii viitan ka mina sageli avaliku arvamuse uuringute tulemustele, mis näitavad, et suurem osa USA avalikkusest on paljudes olulistes poliitilistes küsimustes tunduvalt vasakpoolsematel seisukohtadel kui USA tegelik (ja mitte nii avalik) poliitika ning riigi kaks domineerivat ärihuvisid esindavat parteid. (veel …)

Kahed vasakpoolsed ja muutuse tõusulaine 2. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, ideed, kodanikeühiskond, meedia, tõlkelood, valimised.
Tags:
comments closed
Ka msn võib olla elu

Ka msn võib olla elu. Pilt internetist.

See lugu The Two Lefts, and a Tidal Wave of Change ilmus
Andrew Lehmani sulest 23. detsembril 2008.

Olla vasakpoolne või progressiivne organisaator ei tähenda sündmuste esile kutsumist, vaid olukorra hindamist. Eesmärk on olla õigel ajal õiges kohas, koos õigete vahendite ja liitlastega – kindlustades end tüseda kontaktide nimekirjaga, jõulise sõnumiga ja tähelepanu tõmbava esitlusega. (veel …)

Kas enamusrahvus või mingi kogukond? 20. mai 2008

Posted by Oudekki in kodanikeühiskond, meedia, rahvuslus või natsism?.
Tags: , ,
comments closed

Communitas Helju Vals ja Mart Ummelas arutavad “Postimehes” sõnas “kogukond” üle, vaadeldes seda kui midagi negatiivset tähistavat sõna. Helju Vals viitab veel ühele Postimehe autorile, Kalle Muulile, kes aasta tagasi leheveergudel väitis umbes midagi seesugust: “eestlased on enamusrahvus, mitte mingi kogukond”. Sama argumentatsiooni olen kohanud mujalgi meedias ning mind on see alati natukene muigama pannud.

Sõna “kogukond” kasutatakse eestikeelses ühiskonnateaduslikus kirjanduses tavaliselt inglisekeelse “community” vastena. Inglisekeelse sõna juured on ladina keeles, mille termin communitas on tuletatud sõnast communis, mida võiks tõlkida kui “ühine, jagatud kõigi või paljude poolt”.

Tihti vaadeldakse kogukonda kui rühma inimesi, kes elavad mingis piirkonnas ja suhtlevad omavahel. Suvalisest rühmast inimestest teeb kogukonna mitte niivõrd ühine maa-ala vaid just asjaolu, et nende vahel eksisteerivad teatud laadi sotsiaalsete suhete võrgustikud. Amitai Etzion nimetab näiteks perekonda minikogukonnaks, lääne ühiskonnateaduslikus kirjanduses eeldatakse sageli, et naabruskonnad moodustavad kogukonna (ehkki tegelikkuses ei pruugi see nii olla, naabrid ei pruugi omavahel suhelda).

Inimestevaheliste suhete liike on aga mitut sorti ja mitmetasandilisi. Ühte kogukonda kuulumine ei välista veel paljudesse teistesse kogukondadesse kuulumist: inimene saab olla korraga naaber, katoliiklane, milanolane jne. Lisaks on kogukonnad oma ülesehituselt erinevad: nagu on osutanud Tanel Mätlik, kogukonnad ei erine omavahel mitte ainult moodustamispõhimõttelt, vaid see sõltub ka tavadest või piirkondadest. Arusaam perekonna mõistest Itaalias võib olla teine kui arusaam perekonna mõistest Rootsis. Mingi etniline kogukond ei pruugi oma tavade ja liikmetevaheliste suhete poolest olla üldse sarnane mingi teise kogukonnaga teises maailma otsas. Selline olukord teeb “kogukonna” mõiste loomulikult ähmaseks ja nii mõnikord liberaalid väidavadki, et “kogukondi” pole olemas, nad ei ole sidusad ja see sõna ei viita ühelegi reaalsuses eksisteerivale asjale. Samas – kuivõrd inimestevahelised suhted siiski eksisteeivad ja mõnikord inimesed toimivad ühiste huvide nimel, siis mulle tundub, et see viimane kriitika jääb tsipa alusetuks.

Seega, kui eeldada, et kogukonnad eksisteerivad, siis võib loomulikult küsida, kas rahvus võiks moodustada kogukonna. See tähendaks, et mingi rahvuse liikmed, kes ühel territooriumil elavad, suhtlevad omavahel mingisugusel viisil ning defineerivad ennast ise mingisuguste sidemete kaudu. David Miller on rahvuslikest kogukondadest rääkides väitnud, et rahvused põhinevad oma liikmete vastastikusel tunnustusel ja uskumusel, et nad omavad teatavaid karakteristikuid, mis eristavad neid teistest. Paljud nendest karakteristikutest osutuvad tihti põhjendamatuteks üldistusteks: näiteks uskumus rahvusele omastest iseloomujoontest ei pruugi tõele vastata iga konkreetse isiku puhul. Teisest küljest võib niisuguste tugevate uskumuste olemasolu panna inimest ennast teadlikult endas (või oma lastes) neid iseloomujooni kujundama. Seega võib rahvust vaadata ka mingi entiteedina, mida inimesed kunstlikult loovad.

Rahvuse pidamist kogukonnaks on lihtsam õigustada, kui lähtuda kodanikust lähtuva rahvuse (civic nationalism) määratlusest, sest see viitab ka kuulumisele mingisugusesse poliitilisse kogukonda, kus suhtlemisele on võimalik osutada. Inimesed suudavad tavaliselt määratleda iseenda kuulumist mingisugusesse kultuuri. Seega – kui leidub mingi hulk inimesi, kes tunnevad end kuuluvat “rahvusesse”, siis võib seda hulka inimesi arvatavasti kogukonnaks pidada ja rahvust kogukonda kirjeldava indikaatorina kasutada. Kindlasti on ilmne aga see, et kui me leiame, et rahvus saab olla kogukonnaks, siis saab selleks olla iga rahvus, sõltumata oma arvukusest või positsioonist (loomulikult ei pea rahvus tingimata kogukond olema).

Kindlasti tuleb eraldi arutleda selle üle kas kogukonda – ka rahvuskogukonda – kuulumine toob kaasa mingeid moraalseid kohustusi ja millisel viisil on võimalik sellest kogukonnast lahkuda või sinna siseneda. See ei puutu aga loo alguses viidatud probleemile ja sõna “kogukond” kasutamise vajalikkusse ehk siis – ei puutu meie praegusse teemasse ja väärib eraldi arutelu.

Kui nüüd väita, et “eestlased ei ole kogukond”, siis see tähendab, et “eestlased ei määratle ennast eestlasena, neil ei ole omavahelisi sidemeid eestlasena” – ükskõik, kas siis kultuuri või kodanikutunde alusel. On täiesti võimalik, et eestlaste ja venelaste kogukondi ei eksisteeri, inimesed on gruppidesse jagunenud millegi muu kui rahvuse alusel ning puuduvad rahvusesse puutuvad huvid. Sellisel juhul aga muutub poliitiliselt mõttetuks rahvusest kõnelemine, lause “eestlased on põlisrahvus” riigiga seotult ebaoluliseks ning selle mõttekus ka üldisel tasandil küsitavaks.

Kui sotsiaalteadlased kirjutavad eesti ja vene kogukonnast, siis nad eeldavad, et leiduvad inimesed, kelle üheks indentiteedi osaks on rahvus. Sõna “kogukond” mittekasutamine ei tee seda inimestegruppi olematuks, nagu loodab Ummelas. Ohtu välistavaks rahvusluseks saab vähendada hoopis aruteludega nende kogukondade kuuluvusest näiteks Eesti kodanike kogukonda – koos võimalike teiste kogukondadega. Seda, kas eesti, vene, ukraina või soome kogukonnad eksisteerivad, saab kindlaks teha pigem sotsioloogiliste meetoditega – ning nendest mitterääkimine ei tee neid olematuks. Veel: kui me aga – näiteks ajakirjanduses – tahame viidata inimeste hulgale, keda seob karakteristikuna mingisugune keel või mingid muud intuitiivsed kultuuritunnused ja kes omavahel mõnevõrra siiski suhtlevad, siis mina ei näe mingit põhjust, miks ei võiks kasutada sõnapaari “eestikeelsete kogukond” (inimesed, kas kasutavad suhtlemiseks eesti keelt).

Sõnad kodanikkond ja kogukond ei ole loomulikult samatähenduslikud, selles mõttes on proua Helju Valsil õigus. Kuid nagu ülalolevast nähtub, nad pole ka vastandid. Kui kodanikkond kogukonda ei moodusta, siis tekib küsimus selle riigi toimimise vajalikkusest ja/või efektiivsusest. Kui meil on kodanikud, kes omavahel ei suhtle (tülitsevad kodanikud suhtlevad!), siis jääb selgusetuks, mille jaoks neil on vaja ühiste asjade korraldamise mehhanismi, ehk riiki kui niisugust.

Meedia vihkab mind, ulub diktaator kuumal saarel 18. mai 2008

Posted by Manjana in kapitalism, meedia, Okeaania, poliitika.
comments closed

JijiFoto ühest turistiblogist

Erinevatel põhjustel kiputakse Eesti meedias rääkima kuidas mingis kauges riigis valitseb kommunistlik režiim, mis on loomulikult paha-paha. Hiina on vast enim mainitud pahalane, kes piirab inimõigusi ja ahistab meediat. (Venemaa vastu ei saa Eesti meedias loomulikult ükski riik, kahjuks on seal parlamendis liiga mitu parteid). Õnneks küll pole Hiinas ühte diktaatorit (veel …)

Kuidas poliitikud ajakirjanikke ära kasutavad 24. november 2007

Posted by Manjana in meedia, poliitika, tõlkelood.
comments closed

Seekord pakume lugemiseks eesti keeles 1995. aastal ilmunud Patrick Dunleavy ja Brendan O’Leary [1992] „Riigiteooriad. Liberaalse demokraatia poliitika” raamatu ühte peatükki, mis räägib pluralistide seisukohtadest meedia ja poliitika suhtes.Kaamerad ja poliitikud

Pluralistide esimesed seisukohad meedia positsiooni kohta olid toetusavaldused vabale ajakirjandusele ja need ennetasid enamike Lääne-Euroopa riikide täielikult demokraatlikke konstitutsioone. 18. ja 19. sajandil nähti eraomanduses olevates ajalehti kui poolkonstitutsiooniliste (parimal juhul) valitsuste võimu kriitilist kontrollijat. Ajalehed ja ajakirjad olid ühtlasi ka esmatähtsad kommunikatsioonikanalid, mille kaudu ilma valimisõiguseta ja poliitiliste parteidega veel mitteühinenud inimesed hoidsid ennast kursis poliitiliste sündmustega. Valitsuste ja varakate klasside sagedased püüded suruda maha ajalehtede massilist levikut üksnes aitasid kindlustada meedia kriitilist rolli pluralismi analüüsimisel ja propageerimisel.

Liberaalses ajakirjandusteooria nägemuses hoiab eraajalehtede omandiõigus ära kommunikatsioonivahendite riigimonopoli. Täpne ja täielik informatsioon poliitika kohta on vajalik, kuigi konkurentsi eesmärk polüarhias on kontroll poliitikute tegevuse üle. Polüarhia on hädaohus, kui valitsev eliit saab kontrollida informatsiooni liikumist, milles valgustatakse nende tegevust. Eraomanikud soovivad saada kasumit ja seepärast nad annavad välja ajalehti, mis on mõeldud poliitilise spektri igale osale, kus vähegi on võimalik koguda lugejaid. Missugused isiklikud sümpaatiad või sidemed omanikel ka ei oleks, peavad ajalehed konkureerima üksteisega, et avaldada lugejate ligimeelitamiseks uudiseid enne teisi. Seega toimib kasumimotiiv varjatud käena avalikustades ja edastades kodanikele informatsiooni poliitikute kohta.

Seda doktriini on varjutanud teistsugune seisukoht, milles osutatakse väiksemat tähelepanu ajakirjanduse eraomandusele ja suuremat professionaalsusele kui demokraatlike väärtuste kaitsjale. Niisuguses tõlgenduses on ajakirjanikud professionaalne grupp, kes taotleb „tõde” suhteliselt omakasupüüdmatul moel. Nemad otsustavad, mida lugeda “uudiseks”, lähtudes eelkõige professionaalsetest väärustest, mitte poliitikute ja omanike juhtnööridest ja ettekirjutustest. Ajakirjandusliku aususe säilitamisel on tähtis roll eduka ajalehe väljaandmisel. Omanikud, kes sekkuvad muutmaks oma ajalehe suundumust erapoolikuks, leiavad end olukorrast, kus nad kaotavad lugejaid, oma parimaid töötajaid ja laiema avalikkuse „usaldust”, mis on oluline ajalehele poliitilise kaalukuse seisukohast.

Nagu teisedki erialad, on ka ajakirjandus hakanud üha enam spetsialiseeruma. Selle tulemusel on ülevaated poliitiliste sündmuste arengust, majanduse, välissuhete, rahaturgude ja tööstusliku arengu teemadel muutunud professionaalsemaks. Taustuudised, analüüsid ja kommentaarid on samuti eripalgelisemad. Ajakirjanike karjäär sõltub vähem sellest, et olla üksikutele omanikele meelepärane ja rohkem nende endi erialastest oskustest. Spetsialiseeritud ajakirjanikud on samuti sõltuvad oma positsiooni säilitamisest samas valdkonnas tegutsejate hulgas. Neil on ettekujutused selle suhtes, mida tähendab “vastutustundlik ajakirjandus”. „Ettearvatud reaktsioonide” reegel sunnib ajakirjandust olema vastutustundlik. Enamikus liberaalsetes demokraatiates on ajakirjanduse “liialdused” tingitud katsetest teostada omaenda järelevalvet vabatahtlikult aktsepteeritud ettekirjutuste alusel, mis suurendavad väljaannete ausust ja korrektsust. Sellised mehhanismid on loodud peamiselt valitsuse otsese sekkumise välistamiseks.

Teine pluralistlik mõttevool hakkas kujunema alates 1920. aastatest seoses ringhäälingu arengu hoogustumisega. Suuremas osas Lääne-Euroopa maades (mitte aga USAs) on omandiõigus ja kontroll televisiooni ja raadio üle kuulunud mitte eraomanikele, vaid riiklikele organisatsioonidele. Isegi USAs on ringhääling reguleeritud ja kontrollitav föderaalsete ametkondade ja Kongressi poolt, kuid sellisel moel, mida peetakse ajakirjanduse jaoks vastuvõetamatuks. Niisugune teistsugune poliitiline kliima on tekkinud kolmel peamisel põhjusel. Esiteks nägid paljud ringhäälingus mõjuvõimsa propaganda potentsiaalset vahendit. Raadio 1920. ja televisioon 1940. aastatel tundusid olevat palju suutelisemad muutma inimeste seisukohti kui trükiajakirjandus. Nähti, et nende tegevuse reguleerimine on hädavajalik hoidmaks ära kolossaalse manipuleeriva võimu sattumist ükskõik missuguse huvigrupi kätte. Ainult riiklik kontroll võib tagada poliitilise teabevahendi, mis on “erapooletu” peamiste parteide suhtes ja tegutseb vastutustundlikult “avalikkuse huvides”.

Teiseks eeldas ringhääling esialgu piiranguid väheste raadio ja telelainepikkuste jaotamisel, mida käsitleti riigi, mitte aga eraisikute “omandina”. Nende põhjenduste osatähtsus on vähenenud, sest siiani pole vaieldamatut teaduslikku kinnitust leidnud asjaolu, et ringhääling on poliitiliselt mõjuvõimsam kui ajalehed. Tehnoloogilised piirangud, mis takistavad ringhäälingujaamade arvu kasvu, on aga muutunud vähem arvestatavaks. Kolmas põhjus, mis tingib riigi kontrolli vajaduse meedia üle tuleneb elitaarsest arusaamast, et on vaja kehtestada ringhäälingustandardid, mis takistavad selle mandumist rahvaajakirjanduse madalaimale tasandile. Standardite nõrgenemist käsitlesid mõned liberaalsed mõtlejad täieliku kommertsialiseerumise loogilise tagajärjena, kuna eratelekompaniid on täielikult sõltuvad reklaamituludest. See mõtteviis mõjutab siiani oluliselt neid Lääne-Euroopa maid, mis on kehtestanud piiranguid juurdepääsuks ringhäälingule, tavaliselt avaliku ja riikliku segasüsteemi vormis.

Riigi sekkumine kas ringhäälingu omandi või reguleerimise vormis on kõikides liberaalsetes demokraatiates tingitud samuti vajadusest kehtestada standardid, mis tagavad “neutraalsuse” ja poliitilise vabaduse. Valitsus ja seadusandlik võim tavaliselt hoiduvad sekkumast igapäevasesse uudiste edastamisse ja selle asemel asutavad küllalt autonoomsed ringhäälinguorganisatsioonid kontrollimaks avalik-õiguslike või kommertskanalite tegevust. Selle tava vastu on eksitud mõnedes maades, nagu näiteks Prantsusmaal parempoolsete valitsuste ajal 1960. ja 1970. aastatel ning Suurbritannias, kui kajastati terrorismijuhtumeid Põhja-Iirimaal. Üldine neutraliteedireeglite säilimine ja riigi reguleerimine „käed eemale” vormis on loonud aluse uuele pluralistlikule tõlgendusele sellest, miks meedia tegevuse tulemused tagavad polüarhia. Avalik-õigusliku ringhäälingu reguleerimine ja eetika toimivad kui tasakaalustavad jõud vaba ajakirjanduse suhtes, sest kuigi inimesed pöörduvad uudiste kiireks saamiseks esmalt televisiooni poole, loevad nad sedasama detailsemal kujul ajalehtedest, kasutades järelikult mitmekesiseid infoallikaid. Mõlema süsteemi erapoolikus on kontrolli all, kuna on võimalik kasutada teisi uudisteallikaid ning nende vahel toimib efektiivne konkurents lugejate või vaatajate pärast. Suurte rahvaajalehtede varjamatult erakondlikke hoiakuid sellistes maades nagu Suurbritannia püütakse piirata erapooletu analüüsiga televisiooniuudistes. Televisioon on üldiselt Lääne demokraatiates tunnustatud “usaldusväärsemaks” kui trükiajakirjandus. Erakondlikud ajakirjandusanalüüsid ei saa uudiste kirjeldamisel luga palju “eemalduda peajoonest”, sest siis lakatakse neid uskumast. “Mitte keegi, kes kavatseb varustada masse (sic) nende igapäevase uudisteportsjoniga, ei tohi lubada endale üle piiri astumist, asjade pakkumist võidakse käsitleda reaalsuse isikliku versioonina” (Polsby). Samas toimib turule orienteeritud ajakirjandus, mis on valmis meelitama lugejaid ligi „kõmuliste” uudistega, vastukaaluna poliitilise eliidi püüetele mõjutada avalik-õiguslikku ringhäälingut.

Vaba ajakirjanduse ühitamine kasvava ajakirjandusliku professionaalsusega, samuti meedia eri tüüpide tasakaalustav võim loob süsteemi, kus toodetakse informatsiooni, mis on vajalik kodanikele efektiivseks kontrolliks poliitikute üle. Poliitilisi uudiseid on rohkem ja nad on üksikasjalikumad kui kunagi varem. Samuti on palju professionaalsem meedia poolt rakendatav tehnoloogia, mille abil selgitatakse välja auditooriumi reaktsioon nende tegevusele (avaliku arvamuse uuringute ja TV reitingute abil). See süsteem laiendab märkimisväärselt valitsuse vastutust. Pluralistid tunnistavad, et meedia domineeriv roll on veelgi vähendanud seadusandliku võimu ja kohtute tähtsust täitevvõimu kontrollimisel. Sampson räägib Suurbritannia meediast kui paraparlamentide kogumist, mis on üle võtnud poliitika üksikasjaliku uurimise funktsioonid, mida varem teostas Alamkoda. Samamoodi illustreeris Watergate kõige näitlikumalt meedia mitteformaalset kontrolli Ameerika täitevvõimu üle. Polsby fikseeris üldisemal kujul asjaolu, et USAs olid parteid meedia kasvava mõju tõttu sunnitud etendama vähenevat rolli. Presidendi otsevalimise kasvav tähtsus on dramaatiliselt suurendanud meedia osa kandidaatide valikul ja poliitika määratlemisel ning see toimub traditsioonilise kohaliku parteieliidi ja põhiliikmete arvel.

Enam kriitilised pluralistid muretsevad, et meedia poliitilise rolli suurenemine ei olegi nii ühemõtteline hüve. Mõnel viisil võib see laiendada kodanike kaudset kontrolli poliitikute üle. See on muutnud samuti kontrolli sisu, mida kodanikud võivad teostada seadusandliku kogu või poliitiliste massiparteide kaudu, kui nad suruvad peale meedia väärtusi ja protseduure, mis võib varjatul kujul muuta poliitika teostamise kulukamaks. Näiteks võivad uudiste “dramaturgiliste vabaduste” tõttu, sagedamini tekkida destabiliseerivad või tsüklilised poliitilised moevoolud ning tähelepanu võib keskenduda väga vähestele stereotüüpsetele poliitilistele “kangelastele”. Samamoodi võivad niisugused järelmõjud vähendada selliste poliitikute vastutust, kes oskavad „edukalt õppida varustama meediat”.

Ei, härra peaminister! 13. november 2007

Posted by Oudekki in diskrimineerimine, iroonia, meedia, valimised.
Tags: ,
comments closed

Magav kutsuJälgides kuidas meedia käsitleb Ansipi ja 1988 aasta meeleavalduse juhtumit, paneb mind imestama see, et inimeste peamine küsimus on: kes selle vana loo avalikustamisest poliitilist kasu lõikab – kas näiteks Keit Pentus või hoopis George Bush? Seda, kas valijad huvitab probleem, et meie meie poliitika üks võtmefiguure, peaminister, on tegelikult silmakirjalik, ei küsita.

Ansip oli silmakirjalik selles mõttes, et ta kaitses Nõukogude Liidu kommunistliku partei liini viimase hetkeni ning kohati tundub, et tugevamaltki kui Moskva seltsimehed. See ei ole muidugi ainult Ansipi puhul nii, see kehtib ka paljude teiste Eesti tolleagsete poliitikute kohta ning kahjuks omab peegeldust ka tänapäevases poliitikas, kus oodatakse, et keegi teine (näiteks Euroopa Liit) kirjutaks ette, kuidas peab käituma.

Praegu oleks hea hetk arutada, kas meile sobib selline silmakirjalikkus ja kodumaiste poliitiliste projektide täielik puudumine. Kas meile sobib, et 1988. aastal “natsionalismi ohtudest” kõnelejad esinevad nüüd rahvuse aadete kaitsjana või paremliberaalidena, mõnikord väites, et tegelikult nad olid seda juba Nõukogude ajal? Muuhulgas, mina ei usu, et keegi siin eriti paremliberaal oli, arvestades teadmiste puudumist nii turumajandusest, kapitalismist kui ka vabadusest kui niisugusest. Ma usun küll, et inimesed olid kas lihtsalt apoliitilised või ka sotsialistid, kommunistid (nii stalinistlikus kui ka näiteks eurokommunismi mõttes), kuid peamiselt tahtsid lihtsalt ja abstraktselt, et midagi oleks teisiti. Ja loomulikult oli ka hulk rahvuslasi.

Kas inimene ei või siis oma vaateid muuta? Ikka võib, kui tal on selleks hea põhjus, aga poliitik demokraatlikus ühiskonnas peaks oma valijatele seletama, mis olid need argumendid, mis kommunistist paremliberaali tegid. Argument “ma olin kommunistlikus parteis selle pärast, et karjääri teha, tegelikult ma ikka olen paremliberaal” on kõige küünilisem üldse. Kui me seda aktsepteerime, siis peab tunnistama, et Nõukogude Liidu reaalne valitsev ideoloogia on võitnud, elagu Nõukogude Eesti 2007! See tähendab, et moraali ei ole avalikus sfääris olemas, see tähendab, et karjääri nimel on lubatud igasugused asjad – kuidas oleks näiteks mõne väikse koonduslaagriga, sest küüditamiseks ei ole Eestis ju ruumi. Kust läheb meie taluvuspiir?

Võib ju küüniliselt kõrvalseisjana öelda, et poliitikud need ongi sellised ja kui sa pole kohanev, siis pole sa poliitik, aga kas on nii? Siin on juba küsimus selles, et milline on valitsev mentaliteet ja kuidas käituvad need, keda kuulatakse. Kuskil peaks olema tasakaal selle vahel, mis on kohanemine keskkonnaga ja millisest punktist algab tõeline valetamine. Kui valitsev arvamus kiidab heaks silmakirjalikkuse, siis käituvad lõpeks kõik nii, sest teisiti käitumine jätaks ebanormaalse mulje. Targem on varjata ja vaikida kui öelda nii nagu tegelikult mõtled.

Ma ei taha üles kutsuda lõpmatule minevikussobramisele, sest sellest saadav kasu on väiksem, kui võimaliku hiiglasliku nõiajahi oht, mille käigus inimesed peavad hakkama tõestama, et nad on süütud. See, mida keegi täpselt Nõukogude Liidus tegi, ei olegi liiga oluline, neid tegusid tuleb ka uurida tollase aja kontekstis. Kuid kui poliitik muudab kardinaalselt oma vaateid, siis ta võlgneb avalikkusele selgituse. Kui poliitik on jätkuval kommunist, sotsialist või sotsiaaldemokraat, siis see, et ta seda ka NSVL-i ajal oli, ei ole tegelikult üldse oluline.

Kui Ansip on reaalselt arvamusel, et “keda koer näksab, see enam meelt avaldama ei tule”, siis mul on Eesti pärast natukene hirm. Nagu näitas aprill 2007, suhtub Ansip meeleavaldustesse jõupositsioonilt, mitte ei soovi pakkuda pareto-optimaalseid lahendusi. Iga kord tänavale tulles võib arvestada võimaliku riigipoolse jõu liigtarvitamisega. Kui Ansip veebruaris 1988 ei omanud mingit arvamust meeleavalduse mahasurumise suhtes, peitis ennast ära ning aprillis 1988 pidas rahvuslikke kõnesid, siis minu jaoks tõestab see, et ta on silmakirjalik ning jääb mulje, et ta valib vaated vastavalt sellele, mis hetkel tundub kasulikum.

Kas me tahame sellist peaministrit? Kas me lubame niisugust suhtumist neile ja tasuks mõelda, et kellele me delegeerime oma võimu selles riigis otsuseid teha?

Kuidas tagada mõttelevikut? 24. september 2007

Posted by toimetus in meedia, teised autorid.
comments closed

Kommentaator Analüütik saatis meile avaldamiseks järgmise loo.

“Kui [olemasolev ajakirjandus] on vilets, siis teeme ise paremini. Kuidas oleks, aktiivsed blogijad ja ausad ajakirjanikud, teeks ühe kooperatiivivormis ajakirjandusväljaande? Mittekollase, mittekallutatud ja analüüsiva?”
(Oudekki kommentaar Ramloffi blogis. 20. september 2007)

Nagu minu loo alguseks valitud tsitaadist nähtub, on Eestis viimastel aegadel tekkinud inimesi, kelle meelest ei ole siinse ajakirjanduse ja üldisemalt meedia hetkesis sugugi mitte selline, nagu see ehk olla võiks. Ühtlasi julgeksin ma kinnitada, et olen sedalaadi vihjeid märganud erinevates internetifoorumites ja kommentaariumides palju ja palju kordi. Ning mida aeg edasi, seda rohkem. Milles siis asi ja millised oleksid võimalused olukorda muuta?

Ilmselt on paljud meediat jälgivad inimesed juba mõnda aega märganud tendentsi, kuidas ajakirjandus end üha selgemalt valitseva rahvuslik-konservatiivse ja ultraparempoolse ideoloogia kiiluvette seab ning kahjuks ka järjest üheülbalisemaks, lamedamaks ja primitiivsemaks muutub. Nõnda siis on arusaadav, et kõige teravamana tajuvad probleemi just vasakpoolse ja liberaalse maailmavaate pooldajad, aga ka lihtsalt intellektuaalsete huvide ja kalduvustega inimesed. Need, kelle kohta ma oma kirjutises kasutan edaspidi nimetust “vasak-liberaalsed intellektuaalid”.Ülaltoodust tulenevalt, ning tänu sellele, et olen ka ise vast keskmisest intensiivsem meediatarbija ja olen nende probleemide peale aeg-ajalt mõelnud, otsustasin ma siis panna kirja mõned mõtted sellest, millised oleksid võimalused Eesti meediaruumi pisut avaramaks ja mitmekesisemaks muuta. Ehk siis kuidas ja millisena võiks tekkida üks nõndanimetatud alternatiivne väljaanne.

Profiil ja orientatsioon
Nagu juba eelpool mainitud, mõjub meediaruumi ühekülgseks muutumine hetkel tõenäoliselt kõige ahistavamalt just nõnda öelda vasak-liberaalsetele intellektuaalidele ning seega on vast mõistetav, kui ma ütlen, et ilmselt oleks vajalik ja põhjendatud Eesti meediaruumi just selles suunas avardada.
Niisiis vaskpoolne. Seda kindlasti. Aga kuna käesolev kirjutis esindab kahtlemata just minu isiklikku arvamust, siis mina rõhutaksin vast veelgi rohkem just kahte järgnevat tunnust – liberaalsust ja intellektuaalsust. Seejuures pean ma muidugi lisama, et liberaalsust eelkõige selle sõna klassikalises, filosoofilises tähenduses – kui vabamõtlemist ja vabameelsust – vastandina konservatiivsusele. Ning samuti on minu meelest Eestis lausa karjuv vajadus just intellektuaalsemat laadi ajakirjanduse järele – sellise ajakirjanduse järele, kus artiklite pikkus ei oleks piiratud 3000-5000 tähemärgiga ning mis poleks orienteeritud ainult kõige vähenõudlikumale publikule – niinimetatud “tavalugejale”.

Võimalused
Kuivõrd mingeid mahukaid finantse võimaliku uue meediakanali loomiseks tõenäoliselt kusagilt kaela langemas ei ole, siis vaatlen ma edaspidi ainult neid versioone, mida oleks võimalik realiseerida kas täiesti ilma rahata või siis minimaalsete finantsidega. See oleks siis vabatahtlik ja puhtalt kodanike isiklikul initsiatiivil põhinev ettevõtmine. Teostuse poole pealt võib tõdeda, et õnneks on meil tänapäeval olemas selline suurepärane leiutis nagu intrenet, tänu millele on võimalik elektroonilisel kujul ilmuv ajaleht/ajakiri teha kättesaadavaks hetkel tõenäoliselt juba suuremale osale Eesti elanikest. Kas see tehniline lahendus veebiväljaande tegijale ka midagi maksma läheb, seda ma ausalt öelda isegi ei tea, aga kuulu järgi oleksid kulud siiski väga väikesed, kui neid üldse on. Samuti ei oska ma öelda, kas oleks otstarbekas lahendada asi nii öelda blogi vormis või siis seada sisse spetsiaalne lehekülg ning seepärast jätaksin selle küsimuse asjatundlikumate inimeste otsustada.

Variandid
Nüüd kirjeldaksin ma mõningaid variante, millistest materjalidest oleks võimalik niisugust veebiväljaannet koostada. Ma olen nõus, et võib-olla paistab minu mõttekäik kohati mõnedele inimestele kuidagi “lihtsakoeline” ja/või “algajalik”, kuid samas tundub see pakkuvat siiski teatud skeemi, kuidas asjaga saaks algust teha. Järgnev on siis üles ehitatud gradatsioonis lihtsamalt keerulisemale.

1. Täielikult quasi-alternatiivne väljaanne.
See kujutaks endast siis nagu teatud “komplekti” mainstream-meedias ilmunud kirjutistest, mis ühel või teisel põhjusel väljaande koostajale sobivad ja/või olulised tunduvad.

Nüüd tekib muidugi kohe küsimus, et milleks niisugust asja vaja, kui need kirjutised juba niikuinii internetis saadaval? Minu meelest ei peaks sellist varianti aga siiski välistama. Nimelt loob selline internetilehekülg ja “komplekt” siiski vähemalt mingisuguse “ruumi” või “keskkonna” või ükskõik kuidas me seda ka nimetaksime. See oleks koht, kus ülalmainitud vasak-liberaalsed intellektuaalid end pisut õdusamalt tunneksid ja kust nad saakisid ülevaate neile potentsiaalselt huvi pakkuvatest ja meeldivatest kirjutistest. Ning kui iga kirjutise (või kirjutise viite) juures on olemas ka kommentaarium, siis on seal ehk pisut suurem tõenäosus midagi olulist leida kui näiteks DELFI portaali “sõimamistoast”. Või ehk leiab seal aeg-ajalt aset mõni mõtestatud arutelu – kui asjalolud juhtumisi soodsas suunas kujunevad.

2. Laenud erinevatest blogidest ja teistelt internetilehekülgedelt.
See variant oleks siis põhimõtteliselt analoogiline eelmisega, lihtsalt selle erinevusega, et kirjutised ei pärine mitte meinstream-meediast, vaid juba nii öelda alternatiivsetest allikatest. Vähemalt osaliselt.

Ka niisugune variant on minu meelest täiesti mõttekas ja arvestatav, sest eks ole ju palju inimesi, kes mitte tervete päevade kaupa internetis ei surfa ning seetõttu oleks see nende jaoks väga soodne võimalus neid huvitavaid kirjutisi üles leida. Ühesõnaga: keegi on nende heaks juba osa selekteerimistööd ära teinud. Samuti kehtivad ka sel puhul need eelmises punktis mainitud “ruumi” ja “keskkonna” head küljed.

3. 1+2.
Ehk siis esimene ja teine variant kombineeritult.

Võib-olla oleks otstarbekas tuua nüüd paar näidet. Kõigepealt ehk internetilehekülg The Crisis Papers, kus on nõnda öelda soovitusliku kirjanduse nimekiri – Recommended Articles of the Week. Ja samuti LeftLink: Your daily propaganda filter).

Need oleksid siis näited vast kõige lihtsamatest võimalustest, mis on koostatud ainult viidetest/linkidest. Teine võimalus on artikleid kopeerida, kuid eks see on juba peaasjalikult tehniline ja võib-olla pisut ka autoriõiguse küsimus.

4. Viited võõrkeelsetele artiklitele.
See on mõistagi pisut vaieldav punkt, sest ilmselt ei ole siiski mõttekas dubleerida juba olemasolevaid (näiteks siis ingliskeelseid) lehekülgi. Samas ei peaks seda varianti siiski ka välistama – kui keegi leiab mõne hea ja huvipakkuva artikli, millest ka teistele teada anda.

Kui ülaltoodud variandid veebiväljaande koostamiseks on suhteliselt lihtsad ja kergesti teostatavad, siis viimased kaks punkti erinevad neist muidugi kardinaalselt. Ja seda põhiliselt töömahukuse poolest.

5. Tõlkeartiklid.
Selle punkti puhul tuleks mõistagi eraldi ära mainida välispoliitikat käsitlevad kirjutised, sest paraku tundub mulle küll, et selles osas on Eesti mainstream-ajakirjanduse olukord vast isegi kõige hullem ja puudujäägid kõige suuremad.

6. Originaalartiklid.
Kuivõrd mul puuduvad praktiliselt täielikult andmed selle kohta, kui palju võiks Eestis leiduda inimesi, kes niisuguse profiili ja orientatsiooniga väljaandele kaastööd ( ja tasuta kaastööd, vähemalt esialgu) teha sooviksid, siis ei hakka ma siinkohal ka eriti spekuleerima, aga nagu ma aru olen saanud – mõni lugu kuus ehk ikka laekuks.

Muidugi tõstatub nüüd küsimus, et kui kitsa või laia väljaanne oma profiili peaks hoidma ning kui palju võiks olla kõikvõimalikke lisateemasid – näiteks ökoloogia, teadus, kodanikuühiskond, demokraatia/sõnavabadus, linnakujundus/keskkond – kui mõnd esimesena pähe tulevat mainida. Aga eks see sõltub juba loomulikult sellest, milline grupp või aktiiv asja juurde komplekteerub ja kes seda üritust vedama hakkavad.

Lõpetuseks peaks nüüd ehk veel kord tõdema, et nõudlus ja vajadus sedasorti (veebi)väljaande järele on Eestis kahtlemata olemas ning seetõttu tasuks asi kindlasti proovimist. Seda enam, et minu poolt välja pakutud variantidest nelja esimest kasutades ei kujuneks ettevõtmine ka kuigi töö- ja ressursimahukaks. Ja kui mõnikord paar tõlget või originaallugu ka saab – siis võib ju projekti nii ehk naa igati õnnestunuks tunnistada.

Meedia sõnavabadus – mis piirini? 29. juuni 2007

Posted by marianna in diskrimineerimine, meedia.
comments closed

Eile sõites kontorisse olin hingepõhjani vapustatud ühe Raadio Mania kommentaatori sõnadest. Kommentaator Andres Oja.

Jutuks tulid vargused, mida pannakse toime bussides ja trammides – röövitakse rahakotte ja mobiiltelefone, ka lastelt, ning kuidas vargaid ära tunda. Kiiduväärt ettevõtmine, alguses. Kuid see, mis vapustas oli teema arendus – selle jutu pealt kommentaator läks sujuvalt üle oma oletustele, mis rahvusest on enamus varastest. Jutu kokkuvõte oli, et integratsiooniprotsess on Eestis täielik mõttetus, ning tema maksumaksjana ei ole nõus maksma ühtki senti nende inimeste integreerimisele, kes on vargad või kes tänavatel karjusid “fashistid” ja “pidarastid”. Ning et kellelegi ei ole seda integratsiooni Eestis vaja.

Selline arutelu oli minu meelest täiesti kohatu, põhjendamatu ning solvav Eestis elavate vähemuste jaoks, keda julmalt ja valimatult võrdsustati avalikult varaste ja kurjategijatega. Mina ei ole nõus, et minu autosse tuleb avalikust meediakanalist muusikapalade vahelt selline alusetu ning solvav natsionalistlik jutt. See raadiojaam on minu jaoks out. Kuid pahameelt teeb see, et minu üksik boikott ei pane lõppu sarnastele kommentaaridele, mis alusetult teevad liiga kõigile Eestis elavatele vähemusvahvuste esindajatele, hoolimata nende eluviisist, ning õhutavad rahvuslikke pingeid ja lõhet ühiskonnas.

Olen kindel, et see juhtum ei ole ainus, kus avalikkuse ees – raadios, televisioonis, trükimeedias – päevast päeva esinevad inimesed võtavad sõna, mõtlemata oma sõnavõttude tagajärgedele: kas see kedagi teenimatult riivab ja keda see riivab. Tekkis mõte – tekitada “natsionalistlike meediakanalite”, või siis “ebademokraatlike meediakanalite” must nimekiri – foorum, kus inimesed saaksid anda edasi oma kogemusi ja tunnistusi juhtumitest. Et raadiojaam või ajaleht või telekanal, kes tolereerib oma avalike töötajate jutus selget natsionalistlikku ebaõiglust ja ebademokraatlikku poleemikat, teeniks ka vastavat reputatsiooni ja vastukaja avalikkuselt.

Meedia on äärmiselt tugev inimeste arvamuse mõjutusvahend, ning sellised juhtumid pööravad seda demokraatliku ja terviku ühiskonna vastu.

Kaheksanda Mai Liikumine kutsub: Süüta oma aknal küünal! 28. aprill 2007

Posted by Oudekki in ideed, meedia.
comments closed

Kaheksanda Mai Liikume on siiralt mures ja kurb Eestis toimuvate vägivaldsete konfliktide pärast. Me oleme veendunud, et ei jõudemonstratsioonid ega vägivallaaktid ei vii meie riigi probleemide lahenduseni, rääkimata poliitikute üleskutsetest valida ühe või teise rahvusgrupi “pool”. Praegune vastasseis võib suureneda pikaajaliseks rahvuste konfliktiks, mis on ohuks nii kõigi meie riigi elanike elule, vabadusele ja heaolule kui ka Eesti demokraatiale ning edasisele arengule.

Me palume kõigil demokraatlikel poliitilistel jõududel ühineda ning otsida tekkinud olukorrale rahumeelseid lahendusi, mis oleks Eesti riigi kui terviku, mitte üksikute rahvusgruppide huvides. Me loodame, et Eesti otsustajad suudavad teha käike, mis loovad olukorra, kus kõik selle riigi elanikud tunnevad ennast võrdselt väärtustatuna ning Eesti asjade otsustamisesse kaasatuna.

Kaheksanda Mai Liikumine palub kõiki Eesti elanikke pärast päikeseloojangut süüdata oma aknal küünal — alates tänasest kuni rahumeelse lahenduste leidmiseni. Näitame sellega lootust ja soovi eriarvamuste lahendamiseks rahulike meetodite ja läbirääkimiste teel. Näitame oma soovi elada demokraatlikus ja rahumeelses riigis, kus eriarvamused ei too kaasa vihkamist ja vägivalda.

Me keegi ei taha kodusõda, me keegi ei taha rahvuse põhjal riigist väljasaatmisi või kurjategijaks tembeldamisi.

Valitsuse jõudemonstratsioon Tõnismäel on oht demokraatiale 26. aprill 2007

Posted by Oudekki in meedia.
comments closed

Pressiteade

Kaheksanda Mai Liikumine tunneb suurt muret seoses täna hommikul toimunud neljasajamehelise politseioperatsiooniga metallaia püstitamiseks Tõnismäel.

Mõistes küll turvalisuse tagamise olulisust, leiab Kaheksanda Mai Liikumine, et Eesti valitsus on selliseks politseioperatsiooniks käsku andes võimalikke riske üle hinnanud. Sedavõrd ulatuslik politseijõudude kasutamine väljakaevamiste turvamisel jätab mulje nagu ei sooviks Eesti valitsus enam toimida demokraatlikul viisil ega otsida olulistes küsimustes avalikku arutelu ning eri osapoolte kokkulepetel põhinevaid lahendusi.

Samuti ei vähenda niisugused operatsioonid rahvuspinnalisi konflikte, vaid võivad neid pigem suurendada. Niisugune käitumine annab ka lisaargumente Eesti suhtes vaenulikult meelestatud jõududele ning võib tekitada hämmeldust ja mõistmatust meie riigi partnerites Euroopas ja mujal maailmas.

Kaheksanda Mai Liikumine kutsub kõiki, kellel on soov elada demokraatlikus, rahumeelses ja mittediskrimineerivas Eestis, 8. mail 2007 kell 18.00 Kaarli puiestee parki tähistama Rahu päeva. Näitame, et valdav osa Eesti elanikest on sõbralikud ja tolerantsed inimesed, kes ei soovi selle ühiskonna lõhenemist “meieks ja nendeks” ning ei aseta inimesi paremusjärjestusse emakeele või nahavärvi põhjal!

Rahu päev toimub loosungi all “Parema maailma poole” ja taotleb põhimõtteid: „Võrdsus, vabadus, vendlus.” Sõna saavad teiste hulgas erinevad ühiskonnaelu tegelased ja akadeemikud, oma nõusoleku esinemiseks on andnud Rein Ruutsoo ja Jaan Kaplinski, kavas on ka lühike filmiprogramm ja muusikud.

Kas kodanikuühiskond lõhestab riiki? 19. aprill 2007

Posted by toimetus in kodanikeühiskond, meedia, teised autorid.
comments closed

Tallinna Ülikooli poliitikateaduste professor Rein Ruutsoo saatis Kaheksanda Mai Liikumise blogis avaldamiseks sellise kirja.

Olin eelmisel nädalal Soomes ja pole saanud end siinsete arengutega kursis hoida, aga kuidas need asjad teil selle asjaga on arenenud?

Vahel tundub, et kisub kuradiks ja demokraatiale ohtlik mõtteviis süveneb nähtamatult ka eestlaste suunas. Vaatasin ETVd ja pr. Ojuland korrutas Foorumis, et juriidiliselt on meil väga tugev alus, et asi on poliitiline. Seda lauset, mida ma ootasin, ei järgnenud. Ojuland hakkas kohe erutatult seletama – vaadake mis toimub! Rääkis – oh õudust – et leidis ühe saidi ja hakkas rääkima “Kaheksanda Mai Liikumisest” ja üles, et “niisugused asjad ei tohiks sündida” ja “me ei tohi lõheneda” jne. Täiesti vihaselt!

Tore, et ta märkas, aga masendavalt ebaintelligentne! Hämmastav – riigis, kus kodanikuühiskonnaline demokraatliku mõtlemise algegi puudub, räägib üks juhtiv poliitik, et kodanikualgatus “lõhestab” nagu seda riiki – kõlab nii nagu räägiti 20 aastat tagasi – “ühtne ja jagamatu!”

Niipalju siis kaasamisest ja osalemisest!

Liikumine, kodanike algatus, pole seega poliitikuile signaal, et peaks “mõtlema hakkama”, et dialoogi oleks vaja, vaid pigem arvatakse, et see tuleb korrale kutsuda. Kogu see jutt oli nii lapsik ja keelekaustus nii abitu, analüüsi asemel retoorika, et mind haaras tõeline hirm nende inimeste ees, kes juhivad riiki.

Eesmaa hakkas ka lõpuks ka seletama, et rahvas on koalitsiooni toetades andnud neile nagu mingi mandaadi – see kuju maha võtta!? Sotse – seda noor ja paljulubavat noormeest ja endist kaitseministrit, polnud. Sotsid on ilmselt pugenud põõsasse ja seda kohta täitis vist Helme… Sest see, kes Rummo koha üle võttis ja ajaleheintervjuus jõudis juba rääkida midagi koalitsioonist, mida “ei tohi lõhki ajada” – koalitsioonilepingus seda [kuju mahavõtmist – KML] ju pole!

Kristiina Ojuland: Kaheksanda Mai Liikumises on lugupeetud inimesed AGA… 18. aprill 2007

Posted by mr.Costello in meedia, monument, poliitika.
comments closed

Kolmapäevases ETV poliitikasaates Foorum rääkisid erinevad poliitikud Venemaa teemadel. Ei saadud mööda ka pronkssõduri teemast. Toome Teile lõigu saatest.

Saatejuht Andres Kuusk küsib Krisiina Ojulandilt:

“Selge see, et Venemaa kasutab väga oskuslikult seda (Pronkssõdurit – KML) ära ja tal on ikkagi väga pikaks ajaks nii-öelda sõjanui olemas. Et, Kristiina Ojuland, kas ja kuivõrd see suhtlust Venemaaga peaks muutma ja mis meie peaks tegema?”

Endine välisminister rääkis alguses ühest ja teisest ja lõpus ka Kaheksanda Mai Liikumisest. Kuulake, mida peaministripartei liige kodanikuliikumistest arvab. Video pikkus on 1 minut ja 40 sekundit.

Ksenofoobiast Venemaal 16. aprill 2007

Posted by Manjana in Euroopa, foobiad, meedia.
comments closed

Kui paar nädalat tagasi kirjutasin Eurooplaste diskrimineerimisharjumustest, siis seekord tulen eestlaste südamele lähemale ja kirjutan hoopis sellest, keda meie suur naaber ahistada tavatseb.

Kõigepealt jälle üks väike uurimustabel, kus kirjas kõik need, keda venelane ei armasta, sest nende rahvus on mingil põhjusel ebameeldiv. Tavalistelt inimestelt küsiti kaks küsimust:
Ksenofoobia Venemaal1. Ma ei ole küll rassist, aga … rahvusest inimesega ma koos töötada ei soovi
2. Ma tõesti ei ole rassist, aga mulle meeldiks, kui Venemaal … rahvusest inimesed ei elaks.

Ettearvatult on venelastest „mitterassistid” allergilised kõigepealt tšetšeenide suhtes ja järgmisel kohal on kohe Romi rahvus. Eestlasi või lätlasi sealt tabelist ei leia, küll on seal aga lääne-eurooplased ja ameeriklased, kuid nendest tunduvalt eespool on hiinlased ja aafriklased.

Venemaa rassismi uurijad on püüdnud venelaste ksenofoobiale ka põhjendusi leida. Välja toodud on kahte põhjust:
Kaugemast ajaloost leitakse põhjuseid juba sellest ajast, kui mongolid vallutasid Venemaa. Aga ka näiteks sinna aega, kus Peeter I raius akna Lääne-Euroopasse, eelistades lääne kultuuri ja unustades oma kohaliku eliidi.

Tänapäevaste põhjustena tuuakse Nõukogude Liidu lagunemist ja probleeme 90ndatel. Skinnid tunnevad ennast kui võitjad. Kuid antisemitism pole popp mitte ainult tänavatel, vaid see õitseb ka Venemaa parlamendis. Kui mujal maailmas on kommunistid tuntud kui multinatsionalistid, siis Venemaal on tüüpiline kommunist suurvene rahvuslane, kes vihkab nii juute kui kaukaaslasi. Viha kaukaaslaste vastu on eriti teravalt suunatud tšetšeenidele, mille põhjustajaks on pikaajaline sõda selle riigiga.

Kaukaaslastega on venelastel maade jagamiseks aga hulk põhjuseid ja üks nendest asus Venemaa turgudel. Ma ei tea, kas keegi lugejatest on kunagi Venemaal turul käinud, aga kui mina käisin aastal 1990 Moskvas, siis turg oli üks mu lemmikkohti, seal sai hommikusöögi. Turg oli täis kaukaaslastest aedviljamüüjaid, kes lahkelt oma kaupa proovida pakkusid ja loomulikult ei jätnud ma võimalust kasutamata. Tänaseks on sellega ühel pool.

Alates 1. aprillist kehtib Venemaal seadus, mis lubab turgudel kaubitseda ainult Venemaa kodanikel. Ametlikult oli uue seaduse eesmärgiks Putini sõnade järgi: „Vähendada pingeid tööturul ja teha turud tsiviliseeritumaks.” Tulemuseks oli, et vaid 68 protsenti turgudest on täidetud kaubitsejatega ja näiteks Tšeljabinski turul on hinnad tõusnud 16 protsenti. Turuhoonete uste peal on sildid: „Otsime tööle isamaaliseid talupidajaid.” Olukorda turgudel kontrollib ka miilits, kes korjab immigrandid kokku ja saadab nad sealt minema. Venelased, kelledest Levada uuringute andmetel on 54 protsenti nõus väitega, et „Venemaa on venelastele,” on seadusega väga rahul.

Üldjuhul tegutsesid Venemaa lääneosas turgudel aserid, usbekid ja tadžikid ning Ida-Siberis hiinlased. Tegemist pole illegaalsete immigrantidega, nad lihtsalt ei oma Vene kodakondsust. Kui eelmisel talvel Moskvas ühel turul lagi sisse langes, siis 66 surma saanud inimestest 64 olid immigrandid. Linnapea Juri Lužkov lubas peredele kaotuse kompenseerida, juhul kui on tegemist linna sissekirjutatud inimestega. Noid aga peaaegu polnudki.

Osaliselt kasutatud Herald Tribune materjale.

Teistmoodi mõtlemisest ja ühiskondlik-poliitilisest mõttest üldse 30. märts 2007

Posted by toimetus in meedia, poliitika, teised autorid.
comments closed

Kommentaator Analyytik on siin ja mõnes teises blogis esitanud huvitavaid arvamusi keelekasutusest Eestis. Seepärast palusime tal ka selle blogi jaoks üks pikem teemaarendus kirja panna – siin see on.

Järgnevas loos jutuks tulevate küsimuste peale olen ma küll korduvalt ja päris palju mõtisklenud, aga kui ma ühel hetkel arvasin, et peaks need mõttelõngad ka üheks konkreetseks artikliks sõlmima, siis selgus esialgu, et asi ei olegi nõnda lihtne. Õnneks aga tuli appi juhus. Sest just hiljutisest Postimehest leidsin ma Erkki Bahovski kirjutise “Sõnad Loevad” (Postimees, 27.03.2007. lk. 2.).

Iseenesest küll suhteliselt tavaline lugu, mille sarnaseid leidub Eesti ajakirjanduses kümnete kaupa. Aga siiski tekkis mul sellega seoses mingi, esialgu küll ebamäärane küsimus. Milline on ikka tegelikult selliste kirjutise eesmärk? Millist ideestikku soovitakse niisuguste mõtteavaldustega ühiskonda sisestada? Et asi selgem oleks, tuleb nüüd ära mainida, et minu meelest teeb autor mainitud kirjutises ikka väga ühese ettepaneku – teatud sõnade kasutamise eest tuleks nende kasutajad kohtusse kaevata!

Kui nüüd veidi järele mõelda, siis tuleb tunnistada, et Eesti ühiskonna jaoks ei ole ju selles midagi uut – niisugust praktikat on harrastatud õigupoolest viimased viisteist aastat. Ja eks tegelikult toimus sama asi ka sellele omakorda eelnenud viiekümne aasta jooksul. Olgu nende viimati mainitud viiekümne aastaga kuidas on, aga et ka viimased viisteist aastat? Miks need asjad siis nüüd niimoodi on välja kukkunud? Sest nagu ma mäletan, ei lubanud laulva revolutsiooni ajal küll keegi midagi niisugust. Pigem vastupidi.

Ja veel veidi mõeldes tuli niisugune sõnade ärakeelamine ja muutmine ja moonutamine mulle millegipärast tuttav ette. Kas ma pole sellest kusagilt lugenud? Mis selle autori nimi nüüd oligi – Orwell? Jah – just nimelt. George Orwell, “1984”. Mis siis ikka, koukisin selle raamatu riiulist välja ja mida ma nägin! Täpselt sobiv koht sattus ette juba esimese minutiga. Ma tsiteerin: “UUSKEELE PÕHIALUSED: Uuskeel oli Okeaania ametlik keel ja see oli loodud selleks, et rahuldada ingsotsi ehk inglise sotsialismi ideoloogilisi vajadusi.” (Georg Orwell, 1984, Loomingu Raamatukogu 1990, nr. 48-51., lk. 207.) Ning kui nüüd seda lõiku veidi parafraseerida ja väikesed muudatused teha, siis kõlaks lause järgmiselt: “Uuskeel oli Estlandi ametlik keel ja see oli loodud selleks, et rahuldada estnatsi ehk eesti natsionalismi ideoloogilisi vajadusi.” Öelge mis tahate, aga kangesti just niimoodi see asi kõlabki.

Hea küll. Kui Erkki Bahovski ülalmainitud kirjatüki näol oleks tegemist mingi erandliku nähtusega, siis poleks ju eriti katki midagi. Aga paraku on asjad teistmoodi. Paraku on Eestis seda “õigete” ja “valede” sõnade ja väljendumiste ideoloogiat juurutatud juba päris palju aastaid. Seda on teinud poliitikud, ühiskonnategelased, meedia – aga ka inimesed tänaval, kohvikus, kõikvõimalikel üritustel jne, jne. Võib-olla ei ole selline “keelereform” toimunud küll eriti agressiivselt, vaid pigem isegi vaikselt ja hiilivalt, poolenisti alateadvuslikul tasandil, aga ometi on see toimunud. Ning loomulikult on sellel ka omad tulemused.

Jah, keel keeleks, aga me peame endale siiski teadvustama, et just keelega on seotud ka meie mõtlemine. Ning kui keel on moonutatud, siis paraku on moonutatud ka mõtlemine. Nõnda siis oleme me jõudnud praeguseks olukorda, kus on juba päris raske rääkida ja arutleda teemedel, mis domineeriva kodanlik-natsionalistliku paradigmaga täpselt kokku ei lange. Sest niisugustest teemadest rääkiv inimene võib alati sattuda rünnaku alla – sel põhjusel, et ta ei kasuta “õigeid” sõnu või et ta väljendab ennast nagu “tibla” või mõtleb nagu “sovjett”. Ning kuna loomulikult soovib enamik inimesi sellise rünnaku alla sattumist vältida, siis väldivad nad ka teatud sõnu. Automaatne enesekontroll. Et mitte öelda enesetsensuur.

Huvitaval kombel ei ole aga kapitalistlike vereimejatel, nende apologeetidel ja eestkõnelejatel mingeid selliseid piiranguid ning nemad võivad kasutada igasuguseid sõnu, sõimata keda tahes ja millal tahes. Ei tea küll miks? Ühe näitena võib siinkohal mainida seda kuulsat särgiskandaali, kus omal ajal Välisministeeriumi ja hiljem minu teada Kaitseministeeriumi palgal olnud inimene ajas selga särgi, millel oli kiri “Kommarid ahju!” Kas selline üleskutse erineb siis tõesti märkimisväärselt loosungist “Juudid ahju!” Minu meelest küll mitte. Vahe lihtsalt selles, et kui esimene kutsub üles inimesi hävitama nende poliitiliste (konkreetselt siis kommunistlike) vaadete pärast, siis teine soovitab sedasama teha rahvuslikul ja/või religioossel põhjusel. Tegemist on ilmselge vaenuõhutamisega ja üleskutsega genotsiidile. Ja mida ütles selle peale Eesti valitsus? Minu mäletamist mööda mitte midagi erilist. Et “juriidiliselt on kõik korras” – või midagi sellesarnast.

Kuidas siis niisugune sõnade ärakeelamine oma mõju avaldab? Näiteks selliselt, et Eestis on üsna keeruline rääkida parempoolsest ja vasakpoolsest poliitikast ning ühe või teisega kaasnevatest maailmavaatelistest aspektidest, majandulikest lahendustest, ühiskonnakorraldust puudutavatest otsustest ja muust sellistest, kuna mingid tarkpead on kuulutanud, et parem-vasak skaalat “lihtsalt enam ei eksisteeri”. Jama! See, et mõnedes Euroopa heaoluriikides on vaheldumisi võimul parem- ja vasaktsentristid, kelle vahel tõepoolest suurt erinevust ei ole, ei tähenda ju ometi seda, et parempoolsus ja vasakpoolsus ning parem-vasak skaala kui niisugune kuhugi kadunud oleks. Ning nendes samades riikides eksisteerivad ju rõõmsasti ka kõikvõimalikud poliitilise skaala äärtel asuvad parteid ja liikumised – hoolimata sellest, et nad enamasti valitsuste moodustamisel suurt kaasa rääkida ei saa.

Või kuidas me saakime arutleda näiteks kõikvõimalike poliitiliste suundumuste üle, nende eeliste ja puuduste üle, kui teatud sõnad on “ebasobivad”. Sest hoolimata Eesti mainstream-meedia poolt kultiveeritavast vaimupimedusest eksisteerib maailmas ikka igasuguseid liikumisi: näiteks maoistid, kommunistid, libertaarsed sotsialistid, anarhistid – kui esimesi meeldetulevaid nimetada. Ning teiselt poolt jälle rassistid, neo-natsid, anarho-kapitalistid, fašistid jne. Kuidas saaks nendest rääkida või kirjutada, kui teatud sõnad on justnagu “valed” ning kui nende kasutamist takistab inimese alateadvusesse sisestatud enesetsensuur?

Ning mis kõige ohtlikum – niisugune sõnapimedus ja selle, tundub et kohati lausa sihiteadlik ja tahtlik kultiveerimine, takistab meil näha ka seda, mis meie enda ühiskonnas toimub. Näiteks ei saa ju kuidagi eitada, et teatud osa elanikkonna hulgas lähevad nii natslikud kui ka fašistlikud ideed ikka peale küll. Ja paraku leidub niisuguste ideede pooldajaid ka meie poliitilistes parteides. Nojah, aga kui teatud sõnad on keelatud, siis ei saa me ju nende probleemidega tegeleda. Sest kes see ikka nii väga kohtu alla sattuda tahab.

Mida siis niisugusel juhul teha? Aga võib-olla vaataks korraks, kuidas on lood sõnakasutusega maailma “demokraatia kantsis” ehk siis Ameerika Ühendriikides. Põgus pilguheit sealsetele internetilehekülgedele annab küll põhjust väita, et vähemalt sõnavabadus on tollel maal küll veel suuresti au sees. Ja seda vaatamata Ühendriike viimastel aastatel valitsenud administratsiooni vastupidistele jõupingutustele.

Nõnda siis nimetab tuntud Ameerika kirjanik ja ajaloolane Gore Vidal praegust USA valitsust sisuliselt “huntaks” (“…and he struck a great political note which other presidents have generally imitated until we get down to this junta…”) ning neo-konservatiive “fašistideks” (“I knew that what those they call the neo conservatives in the United States (the old word that was used to describe them was “fascist”)…“). (“I’m Jealous of Cuba”, An Interview with Gore Vidal. By Rosa Mariam Elizade. December 21, 2006.) Ning ma arvan küll, et ta on suuteline oma seisukohti ka igati põhjendama. Sest ega need sõnad ei ole ju iseenesest midagi erilist: tegemist on ühe puhul suhteliselt konkreetse valitsemisvormiga ja teise puhul jälle sama konkreetse poliitilise süsteemiga. Ning kui praegusel USA valitsusel need tunnusjooned ikka on, siis miks peaks olema keelatud sellele tähelepanu juhtida. Muidugi tekib ka mõte, et järsku on Gore Vidal lihtsalt nii kuulus ja ühtlasi juba nii vana, et praegune administratsioon lihtsalt ei saa temaga enam midagi ette võtta. Aga mulle tundub küll, et sarnaseid seisukohavõtte esineb vähemalt Ameerika internetimeedias ikka rohkem kui küllaldaselt. Tooksin siinkohal siis veel vaid mõne näite, mille puhul juba pealkiri ise enda eest räägib. (Leading Academic: Neo-Nazis Have Signed Us Onto WWIII. Destroying World Order: Analysing the war In Iraq and the Middle East with Dr Franics A Boyle. Steve Watson & Alex Jones. Friday, January 5, 2007.) Ja teine lugu veel: (Christian Fascism: The Jesus Gestapo of St. Orwell. February 07, 2007.) Ning kui keegi tunneb juhtumisi huvi ka nii-öelda krõbedama sõnakasutuse vastu, siis ühe näiteks oleks järgmine lausekatke: “…yes Bill Kristol, the super-reactionary corporate-plutocratic and arch-imperialist Bush-fellationist and leading Neo”conservative” voice for and of the illegal occupation…” (Idiot Winds of Empire. From Bush to the “Liberal” Media Elite. by Paul Street). No ja kui nüüd püüda seda eelpool äratoodud juttu kuidagi Eestiga seostada, siis eks või ju igaüks mõelda, et kes see Eesti tuntud neo-con-ideoloogia maaletooja nüüd õigupoolest on olnud, millise parteiga see inimene on seotud ja mida Gore Vidal nende neo-con’ide kohta õigupoolest ütleski.

Kokkuvõtteks võiks siis tõdeda, et niisugune sõnade ärakeelamine ja moonutamine ja teatud terminite valedeks ja ebasoovitavateks kuulutamine ei ole kaugeltki mitte nii süütu nähtus, nagu see esmapilgul ehk paista võib. See mõjutab ja moonutab väga selgelt kogu mõtlemist ning seega ka arusaamist maailmast ja maailma toimimisest. Ning kui see kõik toimub valitsevate klasside või nende poolt kontrollitava meedia poolt ja kaasabil, siis tekib küll küsimus, et kellele see nüüd õigupoolest kasulik on. Ja miks seda tehakse. Ja kuidas mõjutab see nähtus kogu ühiskonda, ka seda sfääri, mis jääb poliitikast väljapoole. Nendele küsimusele peab aga iga inimene püüdma nüüd juba ise vastust otsida. Vähemalt esialgu. Sest ega ühte artiklit teatavasti üleliia pikaks ajada ei saa ja see kehtib ka käesoleva kirjatüki kohta.

Ansip kas valetab või ei tea midagi 28. märts 2007

Posted by Manjana in meedia, poliitika.
comments closed

Täna õhtul esines meie uus-vana peaminister Ansip Aktuaalses Kaameras ja rääkis, et pronkssõduriga tegeleb sõjahaudade kaitse seadus. “Vastavalt sellele seadusele on kaitseminister moodustanud komisjoni, komisjon on oma ettepaneku teinud, kaitseminister korraldab nüüd edasist tegevust.”

Ansipi sõnul on tal praegu raske ennustada, kas 9. maiks on Tõnismägi piiratud planguga ja plangu taga käivad väljakaevamised või on need väljakaevamised selleks ajaks juba lõppenud.

Muidugi on Ansipil raske otsustada, sest Jürgen Ligi tegeleb oma blogis mingite lõbusate asjadega ja juba pikemat aega pole viitsinud kaitseministrit mängida.

Kui Ansip arvas, et Kaitseministeeriumis on olemas sõjahaudade komisjon ja see tegeleb ainult Pronkssõduri teemaga, siis Ligi esitas selle küsimuse oma komisjonile alles 27. veebruaril. Pärast seda sai komisjon kokku ka. Toimus see 1. märtsil ja räägiti seal kõigepealt metsavendade haudade probleemist ning siis “Ühe päevakorrapunktina arutas komisjon ka kaitseminister Jürgen Ligi kirja. Tänasel nõupidamisel käsitletu osas kaitseministrile kvoorumi puudumisel ettepanekuid ei vormistatud.

Ehk teisiõnu – ei viitsi seal Kaitseministeeriumis enne uut ministrit keegi eriti tööd teha ega kohal käia. Ja ega Ansip ei saa ju ka kõigest teadlik olla. Muidugi on alati olemas variant, et see komisjon üritas veel hiljem ennast kokku võtta, aga kaitseminni lehel pole selle kohta enam midagi kirjas.

Kuna uus mees kaitseministri kohal saab olema Marko Mihkelson, siis ilmselt tehakse seal ametnike elu kuumaks. Huvitav, kas Ligi peab Ansipile aru andma, miks ta komisjon tööd ei teinud või piisab, kui ta vihjab seda Mihkelsonile? Või vormistatakse kiiresti ära ka neljas koosolek, mis otsustab, et Tõnismäe trollipeatuse all on äärmiselt oluline sõjahaud, milles säilinud jäätmed on vaja 62. aastapäeva puhuks välja kaevata.

Kanal2 intervjuu täisversioon 27. märts 2007

Posted by Manjana in meedia, tegemistest.
comments closed

Eilses Reporteri saates näidati Oudekki intervjuust vaid pisike mittemidagiütlev lõik. Nüüd saate vaadata tervet intervjuud. Materjali eest suur tänu Erki Berendsile!

(aitäh, Costello)