jump to navigation

Meeleavaldus sõnavabaduse kaitseks Leedus, täna! 15. juuli 2009

Posted by toimetus in autoritaarsus, meeleavaldused, sõnavabadus.
comments closed

MTÜ Eesti Gei Noored kutsub sind ja sinu sõpru 15. juulil kell 19.00 Leedu saatkonna ette, mis asub Tallinnas aadressil Uus tänav 15, et süüdata küünlad ning näidata, et ka meid puudutab Leedu Vabariigis toimuv ebaõiglus, et toetame Leedu LGBTQ aktiviste ning kõiki teisi kodanikke, kes tunnevad, et neil on õigus täielikule sõnavabadusele. (veel …)

Advertisements

Hurraa Eesti kodanikuühiskonnale!!! 1. juuli 2009

Posted by Oudekki in kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika.
comments closed

PugnoChiusoMa ei mäleta, kunas ma nii väga rõõmustasin kuulates presidendi – ükskõik millise – väljaütlemisi. Ma ei tea, kas ma olengi kunagi niimoodi mööda tuba tantsinud, nagu siis, kui ma lugesin presidendi mõistlikke ja kaalutletud sõnu Eesti demokraatia mustal esmaspäeval vastuvõetud seaduste kohta.

Õnnelik ei ole ma ainult selle pärast, et president on ratsionaalne ning juriidiliselt mõtlev demokraatlik inimene. Olen õnnelik kuna meid, ratsionaalselt mõtlevaid demokraatiat väärtustavaid inimesi on palju ning me oleme suutnud killukese panustada, et meie (veel …)

Kaitse kogunemisvabadust! 16. juuni 2009

Posted by Oudekki in kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika.
Tags:
comments closed

veb_6957

Riigikogus esindatud parteid on omavahelise kakluse jooksul kahe silma vahele jätnud asjaolu, et seadused pole mitte ainult poliitilise kapitali kogumise vahend ning omavahelise võimuvõitluse instrument vaid miski, millest lähtuvalt inimesed, kodanikud, nende valijad, oma elu korraldavad. 15. juunil võttis Riigikogu vastu muuhulgas seadusmuudatuse, mis seaduskuulekal inimesel teeb sisuliselt võimatuks avalikku kogunemist korraldada ilma mingi normi vastu eksimata. Kogunemisvabaduse piiramine õõnestab tugevalt demokraatiat. Praegu on lootus, et härra president Toomas Hendrik Ilves näeb selle sätte ohtu demokraatiale ning põhiseadusele ning jätab seaduse välja kuulutamata. Saada ka sina allolev kiri presidendile, (veel …)

Mis toimus eelmisel kolmapäeval? 9. juuni 2009

Posted by Manjana in kodanikeühiskond, majandus, meeleavaldused, poliitika, töö.
comments closed

oiglaneMeie blogi lugejad ilmselt teavad, et kolmapäeval toimus Toompeal Ametiühingute Keskliidu organiseeritud kõnekoosolek. Sellest räägiti juba vähemalt kuu aega ette. Kuulsin veel teisipäeval raadiost, et rahvast tuuakse bussidega kohale kogu Eestist ja turvameeste palkamine läks ametiühingutele päris palju maksma.

Kolmapäeval, natuke enne kella kahte, seadsingi sammud Hirvepargi kandist Toompea poole. Toompuiesteel kohtasin palju huvitavaid politseipatrulle. Mina näiteks ei teadnud, et meil on olemas politsei ATVga ja politseinikud jalgratastel. (veel …)

Inglismaa valmistub raevukaks suveks 5. märts 2009

Posted by toimetus in Euroopa, meeleavaldused, poliitika, tõlkelood.
comments closed

Kirjutas: Fred Weston

Kõrged Briti politseiametnikud on väljendanud muret, et riik võib seista silmitsi tänavaprotestide plahvatusliku laienemisega. Metropolitan Police avaliku korra osakonna juht ja üks kõrgemaid politseiametnikke riigis, superintendent David Hartshorn rääkis ajalehele „The Guardian” antud intervjuus võimalusest, et käesoleva aasta jooksul puhkevad samasugused tänavarahutused nagu need, mis raputasid riiki (veel …)

Siin juba nii ei juhtu. Kas tõesti? 28. veebruar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, Euroopa, meeleavaldused, tõlkelood.
comments closed
Pariis. Mai 1968. Punased lipud koos mustadega.

Pariis. Mai 1968. Punased lipud koos mustadega.

Kirjutas: Ted Rall

PARIIS. Enamik ameeriklasi ei hooli sellest, mis Prantsusmaal toimub. Kuid “Vana Euroopa” vanim riik on jäänud läänemaailma intellektuaalseks pealinnaks ja selle üheks kõige tähtsamaks poliitiliste trendide loojaks.

Olukorrale, mis on praktiliselt samasugune nagu meil – majanduslik kollaps, valitsuse impotentsus, korporatiivne korruptsioon – reageerivad prantslased jõulise pöördega vasakule. Üleriigilised streigid ja massiivsed demonstratsioonid toimuvad iga mõne nädala tagant. Kui kaugele vasakule? Aga nii kaugele: kunagise presidendi François Mitterand’i Sotsialistlikku Parteid, mis vastab üldjoontes (veel …)

Tudengid tõstavad mässu 23. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kodanikeühiskond, meeleavaldused, tõlkelood.
comments closed
Londoni Majanduskooli raamatukogu. Pilt: www.archimage.co.uk

Londoni Majanduskooli raamatukogu. Pilt: http://www.archimage.co.uk

1968. aasta vaimsus on uuesti ärkamas.
Kirjutas: Emily Dugan

Üliõpilaslinnakute istumisstreigid algasid reaktsioonina Gaza rünnakuile, kuid praeguseks on rahutus juba laiemalt levinud ning tähelepanu on hakatud pöörama ka teistele teemadele. (veel …)

Kadugu nad kõik! 11. veebruar 2009

Posted by toimetus in kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika, tõlkelood.
comments closed

Kirjutas: Naomi Klein

Vaadates, kuidas Islandil rahvahulgad oma potte ja panne kolkisid, kuni nende valitsus langes, meenus mulle üks 2002. aastal antikapitalistlikes ringkondades populaarne olnud salm: “Teie olete Enron. Meie oleme Argentiina.”

Selle sõnum oli piisavalt lihtne. Teie – mingitel kaubandusläbirääkimistel (veel …)

Prantsusmaa valitsejad on vapustatud 2. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kodanikeühiskond, majandus, meeleavaldused, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Sarko

Millises maailmas elab Sarko? Pilt: sarkozix.canalblog.com

Prantsusmaa: valitsevad ringkonnad on vapustatud 29. jaanuari protestide ulatusest
Kirjutas: Antoine Lerougetel

Prantsusmaa valitsevate ringkondade reaktsioon neljapäeval toimunud ja massiivset vastukaja leidnud aktsioonipäevale, oli tuntavalt närviline. Tänavatele oli tulnud vähemalt 2,5 miljonit töötajat ja noort, kes protesteerisid suureneva töötuse ja kokkuhoiupoliitika vastu, mis seab löögi alla töökohad, töötingimused ja avalike teenuste pakkumise. (veel …)

Baltikumi tänavarahutused 22. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kapitalism, meeleavaldused, poliitika, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Läti auto

Läti auto

Reaalselt eksisteeriv thatcherism
Kirjutas: Jeffrey Sommers

Endine Briti peaminister Margaret Thatcher ütles kunagi, et pole olemas mingit ühiskonda, on ainult üksikisikud. Osalt on see just täpselt see, mida äsjased Läti ja Leedu protestid väljendasid – viimasel kahel aastakümnel toimunud (veel …)

Raev lahvatab 21. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, Lähis-Ida, meeleavaldused, tõlkelood.
comments closed
Palestiina vabaks!

Palestiina vabaks!

Rääkimisest tüdinud, mürgeldavad rahvamassid raputavad Euroopat
Kirjutas: Micah M. White

2009. aasta alguses lahvatas raev. Tänasel päeval on tänavatel leviva meeleoluga midagi kvalitatiivselt teistmoodi. Esimest korda neljakümne aasta jooksul on rahva pahameel nii ilmne. Kreeka tänavarahutuste käigus avaldunud üldine rahulolematuse meeleolu levib üha laiemalt. Ning nüüd raputab torm linnasid üle kogu Euroopa, kui Gaza veresauna (veel …)

Rahu, ainult rahu! 8. jaanuar 2009

Posted by Oudekki in Euroopa, kodanikeühiskond, meeleavaldused, monument, poliitika.
comments closed
Toomas Huik. Politsei tegi aprillisündmustest omad järeldused

Foto: Toomas Huik. Politsei tegi aprillisündmustest omad järeldused

Ma arvan, et pime soov Klenski ning teiste süüdimõistmiseks tuleb kahest asjaolust.

Kas sina usudki meediat?
Esimest võib lühidalt nimetada “ajakirjanduse võim”: terve aasta jooksul on ajakirjandus pealkirjastanud oma artikleid, kutsudes neid kohtualuseid “pronksöö ninameesteks” ja mässu korraldajateks ning nagu ka härra Ginter osutab: (veel …)

Sarkozy pelgab, et Euroopas kummitab 1968 aasta tont 31. detsember 2008

Posted by toimetus in ajalugu, Euroopa, haridus, kodanikeühiskond, meeleavaldused, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Ksiazek, U.S. News.

Sarkozy esimene valitsusaasta. Foto: Jean-Philippe Ksiazek, U.S. News.

See Leigh Phillipsi lugu Sarkozy fears spectre of 1968 haunting Europe ilmus EUobserveris 23. detsembril 2008.

Ajal, mil erinevates riikides üle kogu mandri lahvatavad üheaegselt hajusad, kuid omavahel seotud sõjakad noorteprotestid, otsustas Prantsusmaa president Nicholas Sarkozy võtta tagasi kaks vaidlusi põhjustanud siseriiklikku seaduseelnõu, peljates, et mööda Euroopat käib ringi tont – 1968. aasta tont. (veel …)

Kreeka tuld pisargaas ei kustuta 23. detsember 2008

Posted by Kristjan in Euroopa, haridus, meeleavaldused, poliitika.
Tags:
comments closed

Video: Sky News – Chaos in Athens

Peale seda, kui Kreeka politseinik tappis kuuliga rindu noormehe Ateena kesklinnas, on järgnevate päevade jooksul puhkenud rahutusi üritatud marginaliseerida ja üksikute “ekstremistide” kaela ajada. Seda tegid nii Kreeka võimud ja parlamendiparteid kui ka rahvusvaheline ajakirjandus. Alles paar nädalat hiljem hakkasid esimesed väljaanded mõistma, et seekord ei ole tegu vaid pahameelega Kreeka politsei liigagi tavalise vägivallatsemise üle. (veel …)

Tänavatele tulnud noori nakatab “Kreeka Sündroom” 22. detsember 2008

Posted by toimetus in diskrimineerimine, Euroopa, haridus, kodanikeühiskond, meeleavaldused, tõlkelood, töö.
Tags:
comments closed

Selle John Lichfieldi loo Greek Syndrome’ is Catching as Youth Take to Streets tõlkis Analyytik.

Rootsikeelne video: Rootsi Malmö linna rahutused 18. detsember 2008. Tuntud ka nime all “Rosengård Revolution”

Kõigepealt oli see Ateenas. Nüüd tuleb kontinendi illusioonidest vabanenud noorsugu tänavatele kõikjal Euroopas.

Paistab, et ühtne Euroopa on olemas. Kui Kreeka tudengid aevastavad või hingavad sisse sõõmu pisargaasi, siis tulevad noored inimesed tänavatele Prantsusmaal ning nüüd ka Rootsis. Eile viskasid maskides noored kaks süütepommi Ateenas asuvasse Prantsuse Instituuti. Aknad purunesid, kuid tõsisemaid kahjustusi hoone ei saanud. Seejärel kirjutasid noored spray-värvidega majaseinale kaks loosungit. Üks kõlas nii: “Säde Ateenas. Tulekahju Pariisis. Vastuhakk on algamas.” Teiselt võis lugeda: “Prantsusmaa, Kreeka, kõikjal ülestõus.”

See oli plaanitud ja jõuline katse seostada erinevaid protestiliikumisi. Seosed Kreeka ja Prantsusmaa protestide vahel – ning vähemal määral Rootsi rahutustega – võivad paista väga nõrgad, koguni olematud. Kuid televisiooni, interneti ja tekstisõnumite ajastul levivad sotsiaalsed ja poliitilised vaevused ning nende sümptomid niisama kiiresti kui gripp.

Ajal mil Euroopa ja kogu maailm pea ees sügavasse majanduslikku surutisse on langemas jälgitakse “Kreeka Sündroomi” – nagu üks Prantsuse ametnik seda nimetab – kogu Euroopa Liidus suure murega. Katse Euroopa Liidus piires aset leidvaid vastuseise politiseerida ja neid omavahel seostada võib osutuda ühe Kreeka eraldiseisva ja tugevalt vasakpoolse rühmituse juhuslikuks eneseväljenduseks. Kuid see juhib tähelepanu kolmes Euroopa Liidu riigis samaaaegselt toimuvate rahutustepuhangute sarnasustele – ja paljudele erinevustele.

Tuhanded noored kreeklased on peaaegu kaks nädalat osalenud ikka ja uuesti puhkevates tänavarahutustes. Nad protestivad kaootilise ja sageli korrumpeerunud sotsiaalse ja poliitilise süsteemi vastu ning seda riigis, mis kõigub siiamaani Euroopaliku “modernsuse” ja segaduses Balkanliku mineviku vahel. Selles mõttes võib neid tõesti ülestõusnuteks nimetada.

Tänavarahutused algasid suuresti “anarhistide” protestidega, pärast seda kui politsei oli tapnud 15 aastase poisi, kuid haarasid seejärel teisi vasaktiiva rühmitusi ja immigrante ning kohati paistis, et peaaegu kõiki 18-30 aastaseid Kreeka linnaelanikke. Protestijate väitel kuuluvad nad ohvriks toodud “600Euro” põlvkonda ning on igaveseks madala kuupalga eest töötama mõistetud. Sel nädalal tulid tänavatele kümned tuhanded Prantsusmaa lütseumitudengid, et protesteerida kavandatavate mõõdukate koolisüsteemi muutuste ja käputäie õpetejakohtade “loomuliku kadumise” vastu. Teisisõnu, nad osalesid tüüpilises kaasaegses Prantsuse revolutsioonis: konservatiivses vasaktiiva vastuhakus, mitte muutuse eest, vaid selle vastu. Lütseumitudengid pooldavad suuresti status quo säilitamist koolides, kuigi nad tunnistavad, et kohmakas Prantuse koolisüsteem neid hästi ei teeni.

Kuid rahutuste taga on veel kolm tegurit: sügav rahulolematus Prantsusmaa poliitilise süsteemiga, vaenulikkus kapitalismi ja “globalismi” vastu ning pidevalt kääriv rahutus Prantsusmaa vaestes, multikultuurilistes äärelinnades.

Malmös loopisid neljapäeval noored inimesed politseid kividega ning süütasid autosid ja prügikonteinereid. See paistis olevat suuresti kohalik, Islami kultuurikeskuse sulgemise vastu suunatud vastuhakk, milles osalesid rahulolematud immigrandid ja teise põlvkonna immigrandid ning millega ühinesid valged vasakpoolsed noored. Nagu Kreekas ja Prantsusmaal nii usuvad ka Rootsi võimud, et korratusi on õhutanud ja võimendanud tugevalt vasakpoolsed poliitilised jõud.

Kolmel maal aset leidnud sündmuste vahel võib olla vähe otseseid seoseid, kuid Euroopa Liidu riikide valitsuste mõtetes olid need seostatud juba enne eilset rünnakut Prantsuse Kultuuriinstituudile. Prantsusmaa President Nikolas Sarkozy andis sel nädalal oma haridusminister Xavier Darcos’ile käsu planeeritud lütseumisüsteemi reform edasi lükata ning seejärel otsustati sellest üldse loobuda. Millest see muutus? Suuresti Kreeka sündmuste tõttu, ütlevad Prantsuse ametiisikud. Eelmisel nädalavahetusel oli Elysee Palees tuline arutelu. Osa nõunikke ja ministerid tahtsid koolireformidega (mida oli juba suuresti leebemaks muudetud) edasi minna. Teine osa oli aga häiritud märkidest, et lütseumiprotestid, kuigi suhteliselt piiratud, on kontrolli alt väljumas.

Tudengite liidrid ei suuda enam oma vägesid juhtida, ütlesid nad. Meeleavaldustega on ühinenud vaestest, multi-rassilistest äärelinnadest tulnud vägivaldsed elemendid. Räägiti, et asjaga on seotud tugevalt vasakpoolsed ja anarhistlikud agitaatorid. Kuna iga õhtu kajastatakse televisioonis Kreeka tänavarahutusi ning Prantsusmaa majandus on suundumas vabalangusesse, siis kartsid ametiisikud, et lütseumiprotestid võivad süüdata midagi tunduvalt ulatuslikumat ja vägivaldsemat.

President Sarkozy oli nõus järele andma. Siiski toimusid lütseumiprotestid edasi. Neljapäeval, pärast seda kui valitsus oli oma seisukohtadest taganenud, oli Prantsusmaa linnade tänavatel rohkem tudengeid kui eelmisel nädalal, mil haridusminister rõhutas, et tal on kavas reformidega edasi minna. Lyonis ja Lilles keerati ümber ja süüdati mõned autod ning hulk protesteerijaid arreteeriti, kuid enamasti olid meeleavaldused rahumeelsed.

Pariisi tänavatel intervjueeritud tudengid ei nõustunud sellega, nagu oleks reformidest loobutud. President Sarkozy ei kontrolli olukorda, ütlesid nad. Ta allub “Brüsselist ja Washingtonist tulevatele korraldustele”. Tegelik eesmärk on Prantsusmaa hariduseelarvest raha välja võtta, et “pangad pinnale upitada”.

Kreeka, Prantsusmaa ja Rootsi protestidel on ühised karakteristikud: põlgus valitsuste ja äriinstitutsioonide vastu, mida on süvendanud pankade ahnusest-õhutatud kollaps; lõtv ja rahutu allianss peamiselt valgete vasakpoolsete tudengite ja teise põlvkonna immigrantide vahel; tundmus, et ollakse osa “ohvriks toodud põlvkonnast”.

Protestijad Islandil ootavad revolutsiooni 20. detsember 2008

Posted by toimetus in Euroopa, kodanikeühiskond, majandus, meeleavaldused, tõlkelood.
Tags:
comments closed

Video Islandi Keskpangast 1. detsember 2008.

Tõlkisime Teile loo, mis ilmus 19. detsembri BBC uudistes ja selle autor on Ray Furlong.

Islandi inimesed ei käi meeleldi demodel. Või vähemalt ei käinud veel väga hiljuti. Aga riigi majanduskriis tõi esile täiesti uue laine ebatüüpilisi protesteerijaid.

Ühel külmal esmapäevaõhtul kogunesid nad Reykjaviki ülikooli kinno. Saal täitus servani erinevas vanuses vihaste inimestega. Laval olevate poliitikute kivinägusid tabab solvangute rahe ja rahvas valab neid üle oma lugudega kaotatud säästudest ja maksmata jäänud majalaenudest.

Olukord meenutab korraga nii 21. sajandi aktsiabörse, grupiteraapiat kui ka katarsise erivormi. Rahvamass hõiskab vaimustunult kaasa kuuldes ühe kõneleja suust üleskutset laenud tagasi maksmata jätta.

Kui Asta Rut Jonasdottir tõuseb kõnetooli, siis tema emigreerumise mõtted võidavad veel suurema aplausi. „Ma olen ravimifirma projektijuht, kuid täna ma räägin siin kui koduperenaine,” ütleb ta pisut ehmununa kuumast vastuvõtust. „Ma olen lahkumisele mõelnud ja põhjuseks on valitsuse täielik mittemidagitegemine. Lahkumine poleks sugugi kerge. Mul on 9-aastane poeg. Võimalik, et kooliaasta lõpus teen ma lõpliku otsuse.”

Asta on Islandi üks ebatõenäolisem protestija: ta pole kunagi poliitiliselt aktiivne olnud, kuid nüüd tunneb, et peab tegutsema, et päästa riiki tabanud hullemast majanduskriisist, millist tema põlvkond ei mäleta näinud olevat.

„Ma loodan, et see, mida me täna teeme ja mida islandlased on teinud viimastel nädalatel, peaks valitsuse lõpuks inimesi kuulama sundima.”

Teised inimesed ei ole nii diplomaatilised. Paljud on kindlad, et valitsus peaks kohe tagasi astuma.

„Muidugi on palju viha ja asju, aga poliitikud peavad kuulama rahvast!” lisab Gunnar Sigurdsson, kes tegeleb nende nüüd iganädalaseks muutunud ürituste organiseerimisega. Härra Sigurdsson, väikese Reykjaviki teatri direktor, on nädalaga muutnud poliitilisest võhikust poliitikastaariks. “Alguse sai see minu tütardest. Mina maksin ruumide üüri ja muu eest. Ma vaatasin poliitkuid teleris ja mõtlesin: ma tahaksin oma küsimustele saada mõningaid vastuseid. Nii saatsingi parlamendisaadikutele e-kirjad ja 13 nendest tuli esimesele kohtumisele.”

Kuna kohtumine pakkus huvi ka meediale, siis kasutas härra Sigurdsson juhust ja esitas valitsusele TV otseülekandes väljakutse, et need ilmuksid järgmisele koosolekule kohale. “Ma ütlesin, et panen kõikide toolide juurde ministrite nimed ja siis on kohe näha, kes tulemata jätab. Nii tuli kohale kaheksa 12-st ministrist.” Isegi peaminister Geir Haarde tuli kohale.

Järgmine Islandi ebatõenäoline protestija on Einar Mar Gudmundsson. Ta on Islandil laialt tuntud kui kirjanik, kes on pidanud tänaval kõnesid ja kirjutanud hulgaliselt artikleid ajalehtedesse. “Islandi poliitikud olid kui unes, kehitades õlgu ja lüües oma finantseerijatega veiniklaase kokku,” kirjutas ta ühes oma viimases artiklis. “Neid solvas vaid see, kui neid ei kutsutud Hollywoodi stiilis sädelevatele glamuuripidudele.”

Preili Jonasdottir, härra Sigurdsson ja härra Gudmundsson püüavad rakendada kõikvõimalikke erinevaid viise Islandil ühiskondlikku arutelu loomiseks. Kõrgkultuuriga ühiskonnas, mis on rahvusvahelisel tasandil olnud pidevalt oma kirjaoskuse ja haridustaseme poolest esireas.

Kuid peale selle on toimunud ka palju otsesest protestitegevust. Sel nädalal hõivasid protestijad Islandi suuruselt teise, riigi kontrolli all oleva panga Landsbanki peakorteri ja büroo. See protest oli järg mõned nädalad tagasi Keskpanga peahoones korraldatud närvilise sit-in‘ile, mis toimus märulipolitseiga silmitsi. Eelmisel nädalal hõivati ka parlamendihoone.

Sellised sündmused on Islandil väga haruldased, üldiselt väga sissepoolepööratud vaikses ühiskonnas. Nüüdseks usuvad aga kõik, et protestid võivad jõuda igale poole.

Sturla Jonssonist sai kaubaautojuhtide ad hoc kõneisik aprillis, juhtides protesti kõrgete kütusehindade vastu. Praeguseks on tema ehitus- ja logistikafirma pankrotis ning ta on kaotamas ka oma isiklikku maja. Härra Jonsson jälgis kuidas protestijate hulk pidevalt suurenes, et olla tunnistajaks vaid sellele, kuidas jõulude lähenemine nende ridu taas harvendas. Ta arvab, et protestijate aur hakkab välja minema.

“Ma ei tea, mis islandlastega on: miks nad ei hakka vastu ega protesti nii nagu inimesed Inglis- ja Prantsusmaal,” ütleb ta ja lisab naeratades, „tegelikult ma arvan, et meile oleks revolutsiooni vaja!”

Hetkel seda siiski ette näha ei ole. Kuid sõltumata protestijate parimatest pingutustest, ei ole ka ühtegi märki, et mõni juhtiv poliitik tagasi astuks.

Märkused:

Demo – moodne väljend demonstratsioonide kohta.
Sit-in – protestiviis, kus inimesed istuvad protestiks kuskile silma jäävale või teisi takistavale kohale, maha
ad hoc – erakorraline, ajutine, vastavalt konkreetsele situatsioonile tekkinud

Kuidas registreerida meeleavaldust? 17. märts 2008

Posted by Oudekki in meeleavaldused, poliitika.
comments closed

PolitseiriikPean tunnistama, et kui ma läksin liikumise “Ei Politseiriigile” meeleavalduse liikumisskeemi veebruari alguses politseisse kooskõlastama, olin natukene mures ja kuulasin kogu tee autos “Contessa”-t, mis kinnitas, et rahu ja vabaduse eest me oleme juba maksnud, rohkem ei ole vaja. Mure põhjustaks oli nii naljakas olukord – astuda sisse politseiasutusse ja ütleda midagi seesugust, et “tere, mina olen kodanikeliikumisest “Ei Politseiriigile”, ma soovin kooskõlastada meeleavaldust” – kui ka teadmine, mida möödunudaastase Tallinn Pride‘i korraldajad pidid politseiga vestlemisel läbi elama.

Pride’i korraldajatele heideti nimelt ette, et nende meeleavaldusele võivad tulla mõned munadega loopima ning püüti jätta muljet, et ka need on meeleavaldusel osalejad, püüti keelata lühikeste varrukatega särke või nahkpükse meestel ning härra Tarmo Miilits rõhutas ikka ja jälle ühte ja sama lauset: ärge unustage, et me võime selle asja ära keelata ka kaks minutit enne algust.

Minuga oldi viisakad. Isegi sõbralikud, pean mainima, ärakeelamist ei toonud jutuks ükski esimesel kohtumisel kohalolnud kuuest politseiesindajast (ega ka keegi hiljem), päriti ainult, kas välismaalt ka keegi tuleb ja hoiatati “eriti ekstreemsete Soome loomakaitsjate” eest. Kuid sellegipoolest pean siiani kummaliseks seda, kui mitmeid institutsioone tuleb läbi käia selleks, et oma põhiseaduslikku õigust avalikult kõnelda kasutada. Kuna soovi avalikult meelsust üles näidata võib olla ka teistel, siis panen siia kirja kadalipu, mis ühe meeleavalduse registreerimiseks Tallinna linnas vaja. Võtame näiteks sellise meeleavalduse, kuhu on juurde haaratud ka rongkäik.

  1. Tee valmis liikumisskeem, mina kasutan selle jaoks GoogleMaps-i, kus on kõige mugavamalt väljaprinditavad kaardid ja kus saab kaardi peale teekondi mugavalt joonistada.
  2. Mine selle liikumisskeemiga Tallinna Transpordiametisse (praegu Vabaduse väljak 10) ning kooskõlasta seal. Kooskõlastuse tulemuseks peaks olema tempel ja allkiri sinu skeemil. See samm on eriti oluline siis, kui sa soovid liiklust sulgeda, sel juhul annab Transpordiamet sulle vajalikku teavet, kuidas seda teha. Praeguse Tallinnas kehtiva eeskirja kohaselt pead sina organiseerima elanike teavitamise, märkide väljapaneku ja soovitatava ümbersõidu – ning praeguse kehtiva eeskirja järgi pead sa selle eest ka ise maksma. Selle kõige suhtes on Transpordiametil arvatavasti ideid. Kui neile sinu meeleavaldus ei meeldi, siis võib arvestada, et nad soovitavad/nõuavad sult kõige kallimat võimalikku viisi. Mulle ütles hr. Mati Songissepp umbes midagi niisugust, et tänavale tulek on ikka imelik ja kas ma tõesti arvan, et sinna üldse keegi tuleb (selleks ajaks oli meie petitsioonil nii umbes 2000 allkirja)
  3. Täidad ära ja prindid välja registreerimislehe (see leht on kättesaadaval ka linnavalitsuses prindituna). Arvesta, et peale ürituse korraldaja peab olema ka määratud turvalisuse eest vastutav korrapidaja. Selle lehe, koos liikumisplaaniga viid Põhja Politseiprefektuuri kooskõlastamisele. Nad peavad seda menetlema nelja päeva jooksul. Selle aja sees nad helistavad ilmselt sulle ja soovivad sinu korraldatavast üritusest rääkida. Sellel kokkusaamisel peaksid sa oskama politseile selgitada
    • kui palju on oodatav osalejate arv (vastupidiselt hr. Songissepale küsiti minult politseis, et kas mul on plaan, kui peaks tulema 2000 inimest. Plaan mul oli, aga kuna meie võitlus läks niivõrd edukalt ka ilma meeleavalduseta, siis ma ennustasin, et nii palju kohe kindlasti ei tule)
    • kuidas on sinu poolt tagatud ohutus (mitu sinu enda poolt välja pandud korrapidajat on, kuidas nad on eristatud; soovitan kollaseid veste teie ürituse märgiga. Korrapidajate arv sõltub rahvahulgast ja eeldatavatest probleemidest). Kui sa näed ette, et inimesi tuleb üle 2000, siis pakub politsei ka oma abi – sel juhul, kui koordineerivatel isikutel ei ole midagi sinu meeleavalduse vastu. Vastasel korral võidakse nõuda ka näiteks professionaalse turvafirma palkamist.
    • Kuidas on tagatud kommunikatsioon korraldajate ja osalejate vahel, seda nii enne meeleavaldust selles osas, et kuhu ja kunas ja kuidas tulla ning et käituda tuleb rahumeelselt (samuti mainiti mulle, et plakat “Ida-Virumaa iseseisvaks!” oleks riigivastane ja seda ei tohiks kasutada) kui ka meeleavalduse ajal (nii rahu säilitamisel, meeleavalduse lõppenuks kuulutamisel kui näiteks pommiähvarduse puhul inimeste mujalesuunamisel)
    • Eesti tingimustes küll mitte eriti usutav olukord, aga kui sa näed ette, et sinu meeleavaldusele tuleb mitmeid tuhandeid inimesi, siis võiks mõelda ka sellele, kust ja millise transpordiga tullakse ja kuhu need transpordivahendid (bussid, eraautod) pargitakse.
    • Kuidas korraldajad kavatsevad käituda vägivalla puhkemise korral (meeleavaldus peatada, vägivallatsejatega tegeleb politsei, see ei ole korraldajate vastutus. Kui sa meeleavalduse peatad või lõpetad, siis sa ei vastuta varaliselt tehtud kahju eest, kui sa ei lõpeta, siis praeguse Tallinna eeskirja kohaselt vastutad)
    • Kui sa tänavaid ei sulge, kuidas tagada teiste linnaelanike ja autode võimalus neid tänavaid kasutada (kui liikumine on õuealal, siis on mõistlik rongkäik suunata tänava keskele, siis saavad pealtvaatajad ja suvalised inimesed tänava äärtes liikuda. Samas suunas liikuvad autod peavad rongkäigu taga sõitma, vastassuunalised autod võiks aeg-ajalt läbi lasta. Kui sa ei ole õuealal, siis pead kindlasti leidma reguleerijad, kes liiklust sinu rongkäigu ajal peataksid ja ümber suunaksid, Transpordiamet tahab, et neil inimestel oleks reguleerijakoolitus).
  4. Kui saad politseilt kooskõlastuse (allkiri, tempel), siis viid registreerimislehe Tallinna Linnavalitsusse, isiklikult, kaasa isikuttõendav dokument. Kui keegi samal ajal ja kohas meeleavaldust teha ei taha, siis nad on kohustatud selle registreerima. Kui Linnavalitsusele sinu ettevõtmine ei meeldi, siis võib ta püüda sind ümber veenda, kuid registreerimata ei jäta, kui kõik on juriidiliselt korrektne. Meeleavalduse liikumisskeemi võib hiljem koostöös politseiga muuta, sinna enam ei käi meeleavaldusest etteteatamise seitsmepäevane tähtaeg.

Kui sa oled oma meeleavalduse registreerinud piisavalt vara, siis tahab politsei arvatavasti sinuga veel paaril korral kohtuda, et jagada teavet selle kohta, kuidas nemad võimalikke ohte hindavad ja veelkord toimimisviis üle kõnelda. Kindlasti saavad mõned politseinikud meeleavaldusel kohal olema, kui sa oled mõne riigiasutuse – või arvatavasti ka välissaatkonna – lähistel, siis on kindlasti kohal ka julgestuspolitsei. KAPO sellele ametlikule kokkusaamisele arvatavasti ei tule, aga kui neil on aega üle või sinu ettevõtmine tundub suurejooneline olevat või Venemaale kätte paistvat, siis nad arvatavasti helistavad sulle. Kohale tulevad ka, ma arvan. Kuigi “Ei Politseiriigile” meeleavaldusega seoses koostöö politseiga oli ülimeeldiv – lõppes ka vastastikuste tänuavaldustega, et meie tegime seda, mida me lubasime ja politsei oli olemas, aga vaikne ja lugupidav – siis ma arvan, et see kõik on natuke liiga keeruline ettevõtmine minu inimõiguse teostamiseks. Jah, muidugi, kui meeleavaldust korraldada, siis kommunikatsioon, turvalisus ja hädaolukorraplaanid peavad olema läbimõeldud, see ei ole küsimus. Probleem on hoopis selles, et meeleavaldaja peab kõik oma plaanid kooskõlastama võimuorganite juures, andes neile võimaluse meeleavaldajatele verbaalset survet avaldada – sest meelt avaldatakse paraku tavaliselt juhul, kui avaliku võimu tegudega nõus ei olda.

Teine ja tõsisem probleem on aga see, et mitte avalik võim ei taga inimese põhiseadusliku õiguse teostamise võimalust, vaid inimene peab tõestama võimule, et sellel ei teki mingeid kohustusi? Tegelikult peaks meeleavalduste turvamine olema politsei ülesanne, sest politsei on organ, mis tagab inimõiguste ja isikuvabaduste olemasolu riigis, ning avalik linnavõim on see organ, mis on ellu kustutud selleks, et võimaldada elanikel selle linna tänavaid oma põhiseaduslike õiguste raames kasutada. Seega liikluse ümbersuunamine ja kodanike informeerimine peaks olema linnavalitsuse töö. Selle pärast ma makse maksangi, et maksta palka neile, kes korraldavad siis seda ühist vara, mida ma jagan teiste kodanikega. Kui ma selle ühise vara (antud juhul linnaruumi) kasutamise pean ikkagi ise planeerima ja selle eest tasuma, rääkimata oma turvalisusest, siis tekib mul siiras küsimus, et äkki on parempoolsetel õigus ja mingit avalikku võimu pole vaja ning linnavalitsus tuleks laiali saata ning kogu korraldus jätta üksikisikute südamele.

Ma arvan, et avaliku koosoleku korraldamisel peaks korraldaja avaldama vastavasisulise teate kas üleriiklikus või kohaliku levikuga ajalehes näiteks seitse päeva enne meeleavaldust, kui tegemist on liikluse ümberkorraldamist nõudva meeleavaldusega ja kaks päeva enne meeleavaldust, kui liiklust ei ole vaja ümberkorraldada (ja spontaansest meeleavaldusest ei ole vaja teatada, loomulikult). Niisuguse teate avaldamine peaks olema korraldajale tasuta (rahastatakse riigimaksudest teatud kokkulepitud maksimaalse ülempiiriga, teate suurus ja põhimõtteline ülesehitus samuti ühtlustatud). Sellisel juhul saavad nii politsei kui avalik võim plaane teha kõigiks ümberkorraldusteks – ning vajadusel saab loomulikult ju ka alati läbi rääkida. Kuid niisugune korraldus tagaks selle, et inimestel ei ole hirmu meeleavaldust registreerida ning oleks minimeeritud avaliku võimu võimalus meeleavalduse toimumisse sekkuda.

Muide, Itaalias saab meeleavaldusele sõita rongis tasuta või sümboolse hinna eest, sest meeleavaldusel osalemine on põhiseaduslik õigus ning seda ei tohi piirata sinu ainelised võimalused ja paiknemine.

Tallinna avaliku korra eeskiri ja avaliku koosoleku korraldamise nõuetes kehtestatakse, et

“Avaliku koosolekuga kaasnevad rajatiste, liikluse (ühistranspordi, parkimise, fooriprogrammide jne) ümberkorraldamisega seotud kulutused, sealhulgas saamata jääva parkimistulu hüvitab ürituse korraldaja.”

Ma arvan, et see Tallinna eeskiri on põhiseaduse vastane, kuna vaestel inimestel ei ole võimalik avalikku meeleavaldust korraldada, veel enam, see läheb vastuollu ka inimõiguste printsiibiga. Teen ettepaneku algatada selle määruse tühistamine, kes tahab kaasa aidata?

Ei politseiriigile 16. veebruar 2008

Posted by Manjana in diskrimineerimine, kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika, tegemistest.
comments closed

Kaheksanda Mai Liikumine toetab ja osaleb järgmisel reedel Tallinnas toimuvad demonstratsioonil, mis on suunatud Valitsuse seadustemuudatuste vastu. Rohkem infot leiab leheküljelt: Ei politseiriigile! Samal leheküljel saab anda ka oma allkirja seadustemuudatuste vastu. Allkirjad koos järgmise kirja ja põhjenduste loeteluga esitatakse Riigikogule ja Valitsusele.

Sa võid ju lihtsalt pealt vaadata kuidas sinu kodanikeõiguseid kärbitakse, aga sa võid ka proovida, kas Eesti on teel täiusliku demokraatia poole ja hoolib kodanike arvamusest ning osaleda demonstratsioonil.

Ei politseiriigile!

Loe lisaks ka arvamusavaldusi ajakirjanduses:

Postimees: Oudekki Loone: keelame rääkimise? 6. veebruar 2008
Päevaleht: Roy Strider: Eestist saab politseiriik 3. veebruar 2008
Sirp: Hasso Krull: Eesti kui õudusunenägu 1. veebruar 2008
Pihl: jõuline politsei tagab Eestis demokraatia 8. jaanuar2008
Pronksöö kordumist pärssiv eelnõu kompab isikuvabaduste piire 8. jaanuar 2008 Vahur Koorits

Eestlaste kannatlikkus on imetlusväärne! 16. jaanuar 2008

Posted by Oudekki in meeleavaldused, monument, poliitika.
comments closed

Kogunemine puiesteelPealkirjas väljendatud lause ütles mulle Dmitri Klenski, kui me aprilli alguses temaga ühes Tallinna kohvikus kokku saime, et arutada 8. mai meeleavaldust. Meil oli ühine eesmärk näidata, et 8. mai tähistab sõjategevuse lõppu Euroopas pärast Teist maailmasõda ning on seega oluline kõigile sõltumata riigist, rahvusest või emakeelest.

Kannatlikkus tõusis teemaks seetõttu, et me pidasime oluliseks meeleavalduse absoluutset rahumeelsust – see pidi ühendama ikkagi inimesi, kes pooldavad rahumeelseid meetodeid, inimesi, kellel on hea meel elada vabas demokraatlikus riigis. “Kuid kui tulevad kohale inimesed, kes demokraatiat ei poolda,” päris Klenski. Arutlesime, et me ei tohi lasta ennast provotseerida – kindlasti on inimesi, kes ei ole huvitatud eri rahvuseid ühendava demonstratsiooni rahumeelsusest. Leidsime, et meie ei tohi sellega kaasa minna, me peame jääma oma meetodite juurde, ka siis kui keegi peaks tahtma meid mädanenud tomatitega loopida. “Ma tean, et see on raske,” ütlesin mina, “aga meil peab olema kannatlikkust oma ideede rahumeelseks selgitamiseks”. Seepeale leidiski Klenski, et ta imetleb eestlaste võimet olla kannatlik ja arvab, et seda peaksid teised meilt õppima.

Jõudsime tookord kokkuleppele, kuidas organiseerida rahumeelset meeleavaldust, selles, et peamine kaitse tuleb Eesti Vabariigi politseilt – sest tookord olid meil kõigil Eesti politsei suhtes ühesugused tunded: politsei kaitseb meeleavaldajaid (ja seda erinevalt nii lääne kui ida pool asuvate riikide kommetest), me olime kindlad, et politsei saab asuma meie poolel. Klenski lubas meeleavaldusel osaleda ning ka Öise Vahtkonna liikmeid kaasa haarata. Me läksime lahku arusaamas, et see, mida Eesti riik vajab, on olukord, kus eestlased ja venelased (ja kõik teised) tulevad koos tänavale tähistama mingit ühte asja, mis on kõigile kallis, kuigi põhjuseid selleks võib olla tuhandeid. Mainisime ka omavahel, et see meeleavaldus võib osutuda lihtsalt teenäitajaks, tee tuleb läbi käia ning rahulik, salliv ning aruteludele suunatud ühiskond võib võimalik olla mitte enne kui 15-20 aasta pärast, demokraatiat peab õppima.

Meilitsi ja telefonitsi olime hiljem veel ühenduses. Tundus, et kõik tulebki välja – kuigi suur hulk meist ja ka näiteks meie Lääne-Euroopa toetajaist küsisid aeg-ajalt “mis saab, kui Eesti valitsus otsustab enne 8. maid pronkssõduri teisaldada – siis on ju väga tõenäoline stiihilise vägivalla teke“. Kuid samas oli meile kõigile selge, et kui valitsus sellise otsuse tegema peaks, siis meie ei saa enam midagi parata, siis muutuvad protsessid juhitamatuks. Peaminister Ansip andis veel viimase hetkeni lootust, et mingit teisaldamist ei tule – vähemalt mitte enne 9. maid 2007.

26. aprillil kell 4.30 hommikul alustati Tallinnas Tõnismäel umbes 400-liikmelist politseioperatsiooni, et püstitada pronkssõduri ümber metallaed. Selle käigus purustati üks auto, kus istusid kolm protestijat. Minul tekkis hetkeks küsimus, et kas meil on kodusõda, et arheoloogiliste väljakaevamiste algust peab niimoodi turvama ja protestijate suhtes säärast jõudu kasutama? Õhtuks selgus, et see tunne ei olnud mitte ainult minul, Tõnismäele kogunes päeva jooksul tuhatkond inimest, kellest nii mõnelgi võis olla tunne, et tema riigi valitsus on alustanud sõda tema vastu. Ükski Eesti parlamendipartei liige sellele rahvahulgale seletusi ei andnud. Eesti Televisioonis rääkis kaitseminister Aaviksoo, kuidas “kaitseminister peab oskama sõda pidada”. Lennujaamas olev reklaam “Euroopa Liit töötab rahu nimel igal pool maailmas” mõjus tol hetkel eriti irooniliselt.

Venekeelseid pöördumisi rahva, nii rahulike elanike kui protestijate poole ei olnud. Kella kümne paiku õhtul oli Tallinna kesklinnas juba ligi 5000 inimest, kes olid tulnud sinna kindlasti eri motiividega – kuid peamiselt näitama, et nemad on ka olemas, selle riigi osa ja valitsus ei tohiks nende soove tähelepanuta jätta. Järgmise hommiku statistika: üks surnu, 44 vigastatut ja 300 arreteeritut, 99 vigasaanud objekti ja tuhanded inimesed, kes on valmis valitsuse vastu vägivaldselt mässama. Suures osas kahekümendates aastates noored, kes on kogu oma teadliku elu elanud Eesti Vabariigis.

Praegu on alanud protsess inimeste üle, kes olid väidetavalt selle meeleavalduse korraldajateks. Üks nendest 8. Mai Liikumise Lääne-Euroopa toetajatest küsis seepeale “mis, protsess Ansipi üle?” Esialgu aga veel mitte Ansipi vaid Dimitri Klenski, Dmitri Linteri, Maksim Reva ja Mark Sirõki üle, süüdistades neid ajakirjanduse andmeil Karistusseadustiku § 238. alusel: Massilise korratuse organiseerimine Paljusid inimesi hõlmava korratuse organiseerimise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega. Lisaks kirjeldab ajakirjandus, kuidas tõestusmaterjaliks on üleskutsed valmistada lendlehti, lendlehed ise, soov mõjutada inimeste mõttemaailma ning lootust, et edu saavutatakse 15-20 aastaga.

Teisi kolme kohtualust ma isiklikult ei tunne ja nendest nimepidi ka Klenskiga juttu ei olnud. Kuid seda, et Klenski soovis osaleda 8. mail rahumeelses meeleavalduses, seda ma tean. Minu terve mõistus keeldub uskumast, et tal oli samal ajal aega veel korraldada mingit teist meeleavaldust enamvähem sama kuupäeva ümbruses. Minu terve mõistus ei unusta ka seda, mida ma 26. aprillil läbi elasin: seda kuidas inimeste hirm ja teadmatus kasvas välja vägivaldsete meetodite kasutamiseks. Sellel protsessil ei olnud eestvedajaid.

Ma ei unusta kunagi ka seda, et Tallinna kesklinnas olnud umbes 5000 inimesest oli lõhkujaid ja laamendajaid umbkaudu kolmsada – kellest 68 on praeguseks kohtu poolt süüdi mõistetud, ajakirjanduse (Postimees, Päevaleht) andmeil on rahvuselt eestlasi ja venelasi nende hulgas ligikaudu võrdselt. Vahi all pole enam ühtki aprillirahutustes osalejat.

26. aprill 2007 veenis mind veel enam, et vägivaldsed meetodid on 20. sajandi viis ennast kuuldavaks teha. Meil, 21. sajandi teabe ja kommunikatsioonivahenditega heldelt varustatud kodanikel, ei ole seda enam vaja. Meil on oma rahumeelsed meetodid ning meil on kannatlikkus oma ühiskonda kümnete aastate diapasoonis näha: pikaajaline perspektiiv, mida ei ole meie praeguse poliitilise süsteemi võimulolijatel.

Ma loodan, et protsess Klenski, Linteri, Reva ja Sirõki üle saab olema aus ning õigusriigile kohane.

Mis toimub Birmas või on see hoopis Myanmar? 30. september 2007

Posted by Manjana in Aasia, ajalugu, meeleavaldused.
comments closed
Esmaspäeval, 1. oktoobril, kell 16:00 korraldab liikumine Punamust Toompea lossi ees solidaarsusaktsiooni, näitamaks toetust Birma inimestele ja nõudmaks, et Eesti valitsus mõistaks hukka Myanmari valitseva sõjeväelise hunta. Kutsume kõiki osalema!

Birma ajaloost

Birma riik loodi kuningas Anawrahta poolt 1057 aastal, juhtivaks usundiks on Theravada budism. 19. sajandil kolonialiseeriti Birma Briti võimude poolt ja Birma viimane kuningas saadeti Indiasse pagendusse, kus ta ka suri. Birmast sai Briti India osa. Teise maailmasõja käigus okupeeris Birma Jaapan, kuid pärast sõja lõppu vallutasid britid selle tagasi. 1948 saavutas Birma iseseisvuse. Pärast lühikest demokraatlikku perioodi on Birmat alates aastast 1962 valitsenud sõjaväelised režiimid. Nende riigikorda kutsutakse “sotsialism Birma moodi.” 18. oktoobril 1965 andis Revolutsiooninõukogu välja seaduse, millega kõik ettevõtted riigistati.

1974. ja 1988. aastal üritati valitsust kukatada. 1988 tulid tuhanded tudengid, kontoritöötajad ja mungad tänavale,Aung nõudes demokraatlikku reformi. Nende liidriks tõusis Birma vabadusvõitluse kangelase kindral Aung San’i tütar Aung San Suu Kyi, kes Mahatma Gandhi ja Martin Luther Kingi vägivallatutest meetoditest inspireerituna korraldas kogu maal kõnekoosolekuid ja väljaastumisi ning nõudis rahumeelset üleminekut demokraatiale ja vabasid valimisi. Septembris 1988 surus sõjavägi meeleavaldused brutaalselt maha ja seda aastat jäid tähistama tuhanded surnud.

1990. aastal kuulutas militaarne hunta välja esimesed demokraatlikud valimised üle 30 aasta. Aung San Suu Kyi juhitav opositsiooniline Rahvuslik Liiga Demokraatia eest (NLD) võitis need ülekaalukalt – kuigi liider ise on koduarestis ja osalemisest diskvalifitseeritud. Valimistulemused kuulutati kehtetuks ja valitsev hunta jäi võimule.

1991 sai Aung San Suu Kyi Nobeli rahupreemia oma pühendumuse eest rahumeelsele muutusele. Nobeli preemia komitee tolleaegne juht Francis Sejested nimetas naist “väljapaistvaks näiteks võimutute võimust”. Birmalastele on Aung San Suu Kyi jätkuvalt vabaduse, demokraatia ja rahu sümbol, vaatamata asjaolule, et naine on 1988. aastast saadik peaaegu pidevalt koduarestis olnud.

2005. aasta 6. novembril alustas Birmat karmilt valitsev ülemkindrali Than Shwe pealinna kolimist Yangonist mägede ja džungliga piiratud Pyinmanasse riigi keskosas. Esimestele ümberasujatele üheksast ministeeriumist teatati vaid kaks päeva varem, et nad oma asjad pakiks. Uus pealinn pühitseti ametlikult sisse 2006 aasta veebruaris 12 000-mehelise sõjaväeparaadiga ning nimetati Naypyidaw’ks (loe: nebjidoo) – mis tõlkes tähendab kuninglikku linna.

Militaarrežiimi regionaalseks julgeolekuohuks kuulutades õnnestus Ameerika Ühendriikidel 2006 aasta septembris esimest korda Birma küsimus ÜRO Julgeolekunõukogus tõstatada. Paljud Birma elanikud said sellest värsket lootust, et president Bush saadab väed Birmasse ja kõrvaldab vihatud kindralid, nii nagu ta tegi Saddam Husseiniga.

Ameerika kallaletung arvatakse olevat ka üks põhjusi, miks ülemkindral Than Shwe – kellele kuulub riiki pankrotti viiva Naypyidaw’ idee – pealinna riigi sisemusse kolis ja kindlustas.

Stseenid Birma sõjaväelise režiimi tegelikkusest annavad ainet 2008. aastal kinodesse jõudvale Sylvester Stallone’i uuele filmile «Rambo IV: Pearl of the Cobra». Filmis nõustub Bangkokis elav Rambo päästma misjonärid, kes jäävad kadunuks Birma džunglis karenitest sõjapõgenikele humanitaarabi ja varustust jagades. Sadistlikud Birma armee sõdurid on nad vangistanud.

Valitsevat militaarvõimu on nimetatud kleptokraatiaks: nad ignoreerivad riigi nii majanduslikke kui ka sotsiaalseid probleeme. Riigi vanglates hoitakse poliitilistel põhjustel üle 1300 kodaniku, ida- ja lääneosa džunglites toimub nii kristlike, budistlike kui islamiusuliste vähemusrahvuste genotsiid. Samas on Birma on üks armastatud turismisihtkohti – aga sealsete tavaelanike kasutusse ei jõua peaaegu midagi turismist tulenevatest hüvedest.

Riigi nimest

Riigi nime Euroopa keeltes palus muuta riigi praegune sõjaväeline juhtkond, kes 18. juunil 1989 kuulutas riigi ingliskeelseks nimeks Union of Myanmar. Opositsioon uut nime siiani ei kasuta. ÜRO on nimemuutust tunnustanud. Euroopa Liit pooldab ükskõik kumma nime kasutamist. Mõned riigid, sealhulgas USA ja Suurbritannia kasutavad riigi endist nime (inglise keeles Burma), sest nad ei tunnusta sõjaväelist diktatuuri, millelt uus nimi pärineb. Paljud inimesed maailmas kasutavad nime “Myanmar”, sidumata seda toetusega praegusele režiimile. Eestikeelne põhinimi oli vahepeal “Myanmar”, alates 2006. aasta suvest jälle “Birma”.

2007 aasta sündmused

Kui 1988 aastal rahvaülestõus vägivaldselt maha suruti, kadusid sealt ka massimeeleavaldused. Demokraatlikud jõud kohtasid aina suurenevaid piiranguid oma tööle – aga ka vaesus ja inimõiguste rikkumised üha süvenesid. 2007 aastal süüdistas ka tavaliselt neutraalne Rahvusvaheline Punane Rist Birma valitsust oma kodanike õiguste piiramises.

15. augustil 2007 tõstis Birma valitsus kahekordselt bensiini ja diislihinda (ja viiekordselt kompresseeritud gaasi hinda, mida kasutavad bussid) ning see sai viimaseks piisaks vaesuses elava rahva karikas. Esialgu tuli tänavatele vaid 400 inimese ringis, kellest kümned kohe arreteeriti. Buda mungad, kelle staatus ühiskonnas on väga kõrgelt hinnatud, sekkusid 5. septembril, kui võimud kasutasid karmi jõudu, et laiali peksta Pakokku rahumeelne meeleavaldus. Vähemalt kolm pühameest sai viga, mungad andsid valitsusele aega vabandamiseks 17. septembrini, kuid loomulikult mingit vabandust ei tulnud. Mungad loobusid oma religioossetest toimingutest ja tulid märgatavalt suuremate massidena tänavale – praegu on protestimas kümned tuhanded mungad. Nendega liitusid suured rahvahulgad ning protestijate arv riigi suurima linna tänavatel kerkis 100 000ni – proteste aga surutakse jätkuvalt vägivaldselt maha. Korravalvurid andsid Yangoni kesklinnas demonstrantidele 10 minutit aega, et laiali minna, lubades vastasel juhul meeleavaldajad maha lasta.

27. septembril hukkus Birmas Jaapani ajakirjanik Kenji Nagai. Videolõik tema tapmisest algab kaadritega sellest, kuidas sõdurid ja märulipolitsienikud jälitavad põgenevaid demonstrante. Üks kiivriga sõdur lükkab pikali Nagai. Selili lamav Birma tv piltmees hoiab oma kaamerat veel pea kohal, kui kõlab lask – videol on näha, kuidas Nagai ees seisev mees teda oma relvaga sihib. Pärast lasku läheb sõdur ära – ta jätkab demonstrantide taga ajamist.

Birma valitsus piirab karmilt meediat, e-maili, mobiili ja tavatelefoniga on sealt teavet saada peaaegu võimatu. Politsei jälitab kaamerate ja telefonidega inimesi, rahvusvahelised kõned on häiritud, opositsiooni telefoniliinid on häiritud ja katkestatud, samuti blokeeriti Birma internetilehed (sh blogid), mis sisaldasid teavet ja fotosid valitsuse tegevus kohta. Birma valitsus süüdistab võõrmeediat hävingu õhutamises ja väidab, et internet on häiritud seetõttu, et veealune internetikaabel on saanud vigastada.

30. septembri Päevaleht kirjutab, et kolonel Hla Win otsustas Birmast pageda siis, kui sai käsu tappa üle saja munga. Hla Win sai käsu viia oma alluvad kahte kloostrit ründama. Mungad oleks tulnud maha lasta ja laibad džunglisse viia. Hla Win ei tahtnud korraldusele alluda ja põgenes. Praegu on geriljasõduritelt abi saanud Hla Win Birma ja Tai vahelisel piirialal, kus ta kohtas Norra ajakirjanikku Hans-Joachim Schildet, kes Wini loo maailmale vahendas.

Maailma reageeringud

Europarlament tahab Birma munkade kaitseks Hiina olümpiat boikottida 28.09.2007
Bush kutsus üles avaldama survet Birma valitsusele 27.09.2007
Venemaa ja Hiina peavad Birmas toimuvat riigi siseasjaks 27.09.2007
BBC kokkuvõte: mida maailm arvab 28.09.2007
Piltides: Birma meeleavalduste mahasurumine 29.09.2007

Kasutatud andmeid Vikipeediast ja ajakirjandusest. Artiklit täiendas ka Oudekki.

Täiendus

Vaata Toompeal toimunud solidaarsusaktsiooni videot Päevalehest : http://www.epl.ee/video/402200

Toetame kuulmispuudega inimesi! 28. september 2007

Posted by Manjana in diskrimineerimine, meeleavaldused, tegemistest.
comments closed

Mustsärkide marssIlmselt on paljud juba lugenud üleskutset osaleda mustsärkide marsil. Selle marsiga tähistatakse rahvusvahelist kurtide päeva. Samasuguseid marsse samal päeval ja kellaajal korraldatakse üle maailma. Marsi eesmärgiks on juhtida tähelepanu kurtide olemasolule, nende kultuurile ja tahetakse teadvustada viipekeele tähtsust.

Seega: 29. septembril (sel laupäeval) paluks kõigil mustad särgid selga panna ja veidi enne kell 14.00 Tallinna Jaani kiriku ette koguneda. Soovi korral võib kaasa võtta ka valge küünla. Täpselt kell 14.00 hakkame siis K-grupi turvaauto järel marssima. Marsruut kulgeb mööda Harju ja Viru tänavat Tammsaare parki. Seal peame veidi kõnesid ja vaatame väikest kontserti. Kell 16.00 võib musta särgi maha ajada ja afterpartyle siirduda.

KKK mustsärkide marsi kohta
Mis on konkreetsed probleemid Eestis

Tekstid pärinevad Kukupai ajaveebist

Minu Pride! 14. august 2007

Posted by toimetus in foobiad, kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika, rahvuslus või natsism?.
comments closed

Pride 2007Kaheksanda Mai ja sõpradega Tallinn Pride rongkäigus olles tuli mõte, et võiks panna kirja selle, miks me seal olime ja mida me tundsime. Igaüks enda eest ja enda seest. Siin siis ongi neid mõtteid – kui keegi tahab ka enda kogemusi jagada, kirjuta oudekki-at-gmail.com

Priit Piipuu

Enne Pride’i mõnd foorumit lugedes jäi mulje, et tulemas on väiksemat sorti sõda, nii et minu eelhäälestus oli pigem see, et kas saab kivi või happepommiga pihta, või ei saa. Üritus ise oli ootuste suhtes täielik kontrast. Ei oleks osanud oodata, et Tallinnas on nii palju ilusaid ja õnnelikke inimesi, ja seda nii marssijate kui ka pealtvaatajate osas.

Peale aprillisündmusi tundus, et Eesti lähebki konservatiivse tegumoega politseiriigiks kätte ära. 11. augusti rongkäik andis lootust, et kõik ei ole veel kadunud ning et massimeedias vaenu ja vihkamist levitavad tegelased ehk ei esindagi nii-öelda enamuse arvamust.

Tõnis Tatar – Miks ma Tallinna Pride’st osa võtsin

Ma ei sõitnud Tallinna ainult gay‘de pärast. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et Eesti avalikkus ja poliitiline eliit jääb suhtumises seksuaalvähemustesse arenenud Euroopast mitukümmend aastat maha ja on selle üle uhke. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et rahvuskonservatiivid õigusatavad homode põlgamist eestlaste iibeprobleemidega ja nimetavad sallivaid ja multikultuurseid heaoluühiskondi mandunuteks. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et Eestis üritatakse pinda luua avalikule arutelule, kus homoviha esitletakse tolerantsusega võrdväärse poliitilise platvormina (kujutagem ette, et ajakirjandus annab tõsise näoga sõna rassistidele ja antisemiitidele). Ma ei sõitnud Tallinna mitte ainult seetõttu, et karistamatult avalikkuses vihkamist propageerivatest sõnavõttudest võib kergesti jääda mulje et Eestis pole solvangute, vägivalla ja seadusliku diskrimineerimise ohvrid mitte gay‘d, vaid hoopis heterod. Ma ei sõitnud Tallinna üksnes seetõttu, et ainuüksi samasoolise inimesega tänaval käest kinni hoidmine lõppeb suure tõenäosusega natsidelt peksasaamisega. Ma ei sõitnud Tallinna ka üksnes seetõttu, et ajakirjanduse andmetel pole neid natse Eestis isegi olemas (on noored rahvuslased). Ma ei sõitnud Tallinna isegi mitte seetõttu, et juhtiv Eesti intellektuaal seadis enne paraadi homode sallimise tingimuseks, et nad loobuksid oma värvikirevast rõõmsameelsusest ja maskeeruksid väikekodanlikeks pintsaklipslasteks.

Ma sõitsin Tallinna, sest Eestis lahti rulluvad arengud ajavad mul juba mõnda aega südame pahaks. Ma sõitsin Tallinna, et avaldada toetust ratsionaalsele ühiskonnale, kus ei ole kohta keskaegsetel eelarvamustel. Ma sõitsin Tallinna, et avaldada toetust kultuurile, mis hindab inimest muude tunnuste alusel kui rahvus ja rahakoti paksus. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, mis on avalikult hedonistlik, rõõmsameelne, mitmepalgelisust hindav ja vägivallatu. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, kus ma ei pea nägema ühtegi Eesti lippu ega kuulma 19. sajandi rahvusromantilist pläma, rääkimata Erna-retkest, Sinimägedest ja meie Affen-SS-i “vabadusvõitlejatest”. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kellel oli Pronkssõduri eemaldamise ja arhailise rahvuskonflikti vallandamise pärast sama valus ja häbi kui minul. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millel osalejad ei arva, et seks on järeltulijate saamiseks, kanep narkootikum, homoseksuaalsus haigus ja õlut juuakse ainult grillpidudel. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad teavad, et inimene on väärtus iseenesest ning riik vaid hingetu aparaat tema teenimiseks. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad ei arva, et God hates fags ja Kristus patriootlik pereväärtuste eest seisja. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes peavad tülgastavaks valitsevat topeltmoraali, mis kiidab heaks raha eest ida-viru naiste keppimise, aga mõistab hukka kahe samasoolise inimese armastuse. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad ei arva, et rahvus on inimese primaarne tunnus ja et Eestis elavad venelased on okupandid või nende järeltulijad. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes elavad siin ja praegu, mitte aastas 1944. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes ei ole nõus natsionalistlikest müütidest seestunud poliitikute eest inimest tapma või tapetud saama. Ma ei sõitsin Tallinna, et kohata teisi inimesi, kelle meelest majanduskasv ei ole alibi, millega õigustada Eesti kohta Euroopa õnne-edetabeli punase laternana.

Ma sõitsin Tallinna, sest Eestis ähvardab muutuda riigiks, milles ma ei tahaks elada. Riigiks, kus ähvardab hegemooniat saavutada ideoloogia, mis ühendab endas konservatiivset rahvuslust, natsinostalgiaga läbipõimunud militarismi, väikekodanlikku konsumerismi, protestantlikku töökultust, äärmusparempoolset majanduspoliitikat ja madalalaubalist altkulmupilku kõige suhtes, mis eelmistega vastuolus. Sõitsin Tallinna veendumaks, et Eestis on säilinud killuke eluaseme- ja tarbimislaenudest reostamata idealismi. Sõitsin Tallinna, et kohata ilusaid inimesi.

Ma ei sõitnud Tallinna asjata ja pärast bussiga koju sõites kaardus taevas tõepoolest vikerkaar.

Kalle Kipper

Kõige laiemas plaanis – liberaalina (tõsi, mitte reformierakondlikus tähenduses) lähtun põhimõttest, et inimese isiklike veendumuste/huvide/seksuaaleelistuste reguleerimine teiste poolt ei ole mõttekas seni, kui need ei ohusta ümbritsevaid inimesi. Kuigi see põhimõte kõlab triviaalselt, tasub ta ülekordamist siiski. Seega – homoseksuaalide küsimus on minu jaoks lihtsalt üks paljude seast (teised näited: venelaste seisund Eestis, tiibetlaste olukord Tiibetis, abordiõigus jne.), kus liberaalne maailmavaade on tihti konservatiivide/traditsionalistide/rahvuslaste surve all. Teisiti öeldult – homode seisund ühiskonnas X on heaks indikaatoriks selle kohta, kui hästi ma ennast liberaalina selles ühiskonnas tunneksin. Seepärast ongi meil üsna tuntav vaenulikkus või vähemalt võõristus homode suhtes pannud mind ennast natukene ärevalt tundma – eriti peale aprillisündmusi. Et reaktsioon on asunud pealetungile või nii. Ja ühes sellega ka tunne, et peaksin ise aktiivsemaks muutuma, kellegagi ühinema, kuskil üles astuma – mis iganes. Noh – ja Pride oli selleks ju hea võimalus.

Isiklikumas plaanis kah ühte-teist. Kuigi olen heteroseksuaal ja kipun tänaval järele vaatama valdavalt tüdrukutele/naistele, olen kiindumust tundnud ka meeste suhtes. Nii et kes teab, kas ei või mu elu suur armastus – natuke pateetiliselt öeldud, eks – hoopis meheks osutuda. Ja ma ei taha kohe mitte, et ma sel juhul peaksin seda armastust varjama, värisedes mõttest selle avalikukstuleku üle. Naerma kaasa homovastaste naljade üle, samas kui…. Et ma võiksin selle pärast kaotada töö ja muutuda ühiskonna heidikuks. Ühesõnaga – ettemuretseva inimesena püüan ma sellise olukorra vältimisele jõudumööda kaasa aidata. Pealekauba – usun, et homoseksuaalsuse laialdasem aktsepteerimine ühiskonnas aitab natukene lõdvemaks muuta mehelikkuse ja naiselikkuse kuvandit Eestis. Nö. “naiseliku” mehena tundub Eestis levinud mehelikkuse stereotüüp mulle pisut ahistav. Oli aegu, kus pingutasin ise kõvasti, et sellisele kuvandile vastata. Suurema eduta. Nüüdseks olen jõudnud arusaamisele, et nr. 43 jalga nr. 41 kinga ei topi – pigem otsida suurem king. Lootus on, et kui inimestele piisavalt pikka aega näidata alternatiivsete eluviiside võimalikkust, hakkavad nad lõpuks mõtlema: “Aga mine tea, tegelikult võib ju niimoodi ka. Polegi nii hirmus”. Ja mis oleks parem, kui neid alternatiive luust ja lihast kujul inimestele demonstreerida. Pride ju selleks sobiv võimalus.

Positiivne oli see, et lausvaenulikkust pealtvaatajate poolt kohtas vähe. Räägin muidugi ainult enda muljetest. Et marssisin viimati rongkäigus 1987. aastal, siis oli Pride ka omamoodi uus kogemus selles vallas. Ja inimesed paistsid olevat toredad – ehkki alalhoidliku inimesena natuke võõrastasin esialgu. No et pole nagu päris tõsise väljanägemisega üritus, kus peetakse tõsiseid kõnesid ja kõik on comme il faut riides, vaid rohkem karneval. Ma ju selline ontlik noormees.

Martin Gorris

Kui Lauri Beekman [siin eelnevalt olnud hr Võsandi nimi on eemaldatud, kuivõrd otsuse tegi Lauri Beekman, ning Võsandi jäi neutraalseks – Martin Gorris] Noortekohvikus Lisette’ile lubatud fotonäitusest üleöö keeldus, siis ma ei uskunud, et tegu oli millegi põhimõttelisega: lippudel põhimõtted ju puuduvad – nad lehvivad iga ilmaga. Ja Beekman lehvis ka iga ilmaga.. Põhjendati seda keeldumist igatahes hirmuga, et skinnid võivad Noortekohviku aknad sisse visata, kui Noortekohvik vähemusi toetab. Mõtlesin, et viskan nende aknad siis ise sisse, kuna nad vähemusi EI toeta – põhjuse kristalli(t)ööks leiab ju alati. Aga mingil hetkel hakkas mul lihtsalt klaasist kahju, sest klaas ei ole süüdi, et Beekman on ebausaldusväärne, arg ja kahepalgeline – 3 in 1.

Igatahes ei olnud ma just kaua teadlik, kas Pride sel aastal toimub või mitte. Eestis ei tea ju kunagi, mis värk üritustega on – 9. mai ajaks näiteks teisaldati Pronkssõdur ja ma mõtlesin, et Pride‘i ajaks võidakse vabalt ka Sauna tänav teisaldada, sest Tallinnas ju ei ole Pride’iga sugugi nii nagu Kölnis Christopher Street Day‘ga, mis on justkui aastavahetus: see toimub iga ilmaga ja on täiesti paratamatu. Ennem jäävad jõulud ära kui CSD.

Ma tahtsin ja ei tahtnud Pride‘ile minna. Tahtsin minna sellepärast, et Eesti on väike rassistlik riik, mille elanikud on maailmas vähemuses ja kes ise vihkavad ka vähemusi. Mittetahtmine tekkis alles kohapeal, Sauna tänava kivide vahel rippuvas kuumuses. Ma mõtlesin, et korraldajad on korraldanud ka toetavate heterode sektsiooni. Aga ei olnud… mis andis Martin Helmele ja tema madalalaubalistele, lühinägelikele ja kitsarinnalistele (mõnikord ka kiilaspäistele) mõttekaaslastele vaba voli tõlgendada situatsiooni näiteks stiilis “seksuaalne orientatsioon on propaganda asi”. Et noh… geid tegid propagandat ja nüüd on terve Rewal lillasid täis. Millest edasi saab juba käivitada aktsiooni “pästke Esti rahwas kurja waimo kääst!”. Ühtlasi aga võttis toetavate heterode sektsiooni puudumine Kristiina Ojulandilt võimaluse nimetada minusuguseid tüüpe Eesti rahva lõhestajateks. Ent pole hullu, Ojuland saab mind nüüd palju lühemalt lihtsalt liba-geiks hüüda.

Nii et ma ei saanud marssida toetava heterona. Ma olin lihtsalt kohal – kontvõõrana sellel üritusel. Ma kartsin näha pealtvaatajate ummistunud viha ja liiatigi ei tahtnud ma tahtnud näha neid, kes lihtsalt lülivad kõike. Ega neid, kes räägivad ja räägivad, aga midagi ei ütle. Ma ei tahtnud näha ka kristlasi, kes kogemata olid omavahel sassi ajanud mõisted ‘ligimesearmastus’ ja ‘raev’, sest mõnitada on ju lihtsalt mõnus. Alles Raekoja platsis sain ma aru, et publiku seast korralikke anti-geisid ei leia – ühiskonnast hoolivad paduheterod olid kogunenud rongkäigu lõppu ja pidasid omaskeskis: järelloivmisi ja peamiselt iseendale – oma frustreerivat eitusprotsessiooni. Need olid kapist välja tulnud heterod, kes ühel hetkel koos tundsid, et nad tõesti enam ei suuda taluda inimeste bioloogilist diversiteeti. Nii nad siis võtsidki igaks juhuks kaasa ka enda lapsed ja naabritädid ning, ise üleni valges, lehvitasid vineertahvlitel URL-i, mida ma ei ole siiamaani külastanud.

Ma sain uuesti teada, et Eesti on sotsiaalses mõttes arenguriik. Ja veel niipea ei ole võimalik, et Tallinna meer kasvõi tsiteeriks ühe hoopis tõsiseltvõetavama riigi pealinnapead: “ich bin Schwul und das ist auch gut!”.

Artur A.

Tuleb tunnistada, et otsustasin Pride‘le minna viimasel päeval, otsus langes selliseks lugedes eesti massimeediat ja sealset lokkavad homofoobiat (mäletate kasvõi Liis Lassi artiklit?). Osalesin Pride‘l PunaMusta koosseisus mis kogunes Postimaja ette: kohta kuhu otsustasid ka kiilakad poisid koguneda. Päris paljud tundsid ennast häirituna, et meie kõrvale koonduvad oma 30 natsi ja paar või enamgi filmijat (mitte meedia), mistõttu otsutasid mõned oma nägu varjata. Ei möödunud viit minutitki kui ilmusid erariietes politseinikud, käskisid maskid eemaldada ja panid nimed kirja alusel, et nemad nõuavad seda. Õnneks sai sai kogu seltskond kokku ja marssisime ilusti Sauna tänavale, kõik möödus väga rahulikult, kuigi nii mõnelgi oma väike hirm sees.

Paraad oli lõbus, palju erinevaid ja toredaid inimesi, just PALJU. Meedia tähelepanu oli suur, esireas marssides oli pidevalt näha kuidas mõni operaator või fotograaf oma tööd tegi – ja see on ju hea. Me näitasime igasuguse pessimismi kiuste, et see paraad möödub rahulikult ja lõbusalt. Paistis, et algus pisut venis, kuid kui rongkäik lõpule jõudis, ei tahtnud keegi enam laiali minna. Ja miks pidanukski? Sauna tänaval mängis lõbus suvine muusika, rahvas oli õnnelik kordaläinud rongkäigu üle, kindlasti leidsid paljud endale ka uusi sõpru.

Paar kõrvalmarssinud vene poissi ütlesid mulle, et see aasta on paraad tükkmaad lõbusam ja suurem. Soomest oli PunaMustaga võtnud ühendust 11 inimest, kes avaldasid soovi meiega Pride‘l kaasa marssida. Nendegi arvates oli Tallinn Pride 2007 väga hästi organiseeritud ja igati korda läinud. Seega võib eelmist aastat õnnestunuks lugeda ja olen enamgi kui kindel, et ka seda aastat, sest järgmise aasta rongkäik tuleb veel lõbusam, suurem ja positiivsem. Kohtumiseni järgmisel aastal! :)

Ahto Külvet – Pride 2007: More than Pride!

Pride 2007 Tallinnas oli ülisõbralik ja hästi korraldatud üritus. Rongkäigus osalenuna ei näinud ma pealt ühtegi konflikti, pigem vastupidi! Tegemist oli üritusega mis ületas keele, riigi, rahvuse, vanuse, soo jne piirid. Vikerkaarevärviliste lippude alla oli kogunenud erirahvuseline rõõmus seltskond homoaktiviste, inimõiguslasi, anarhiste, rahupooldajaid ja muidu toredaid inimesi kes naeratades ja pealtvaatajatele lehvitades läbi Tallinna vanalinna kõndisid.

Õhtul meediakajastust vaadates avastasin, et kohal olid ka Pride vastased. Ja nad olid ootamatult integreerumisehoos! Lisaks paraadil osalejatele ühendas Pride 2007 omavahel natsiskinnid, sinimustvalgeid T-särke kandvad venekeelsed kristlikud noored ja mõned lihtsalt elu peale kurjad vanainimesed. Nimeta baari ette kogunenud nahkpead olid äravahetamiseni sarnased sealsamas õlut libistavate briti poissmeestega. Raske pingutus sallivuseharjutusel oli nende otsaesised krimpsu tõmmanud ja sõnavara limiteerinud. Nad olid oma sallimatuses vähemuses ja ma tunnen neile selles kaasa.

Pride 2007 korraldajad on tugeva õlalepatsustuse ära teeninud ja järgmisel aastal peab nii Tallinna Linnavalitsus kui integratsiooniga tegelev rahvastikuministri büroo sellist toredat üritust kindlasti toetama! Veel üks väike samm ja kõik eelpoolnimetatud grupid tähistavad üheskoos sallivust, võrdseid õigusi ja meele-avaldamise võimalust demokraatlikus riigis. Mnjah.

Tilga tõrva meepotti lisas see, et videopildi järgi rakendas politsei praktiliselt “KÕIK ERINEVAD / KÕIK VÕRDSED” plakati ees asjatut vägivalda ühe kulunud välimusega pudelikottidega mehe vastu.

Oudekki Loone

“Tegelikult ma kardan natuke,” ütlesin ma oma Itaalias elavale sõbrale õhtul enne Pride’i telefonis. Ning selle hirmu pärast oligi sellel aastal eriti oluline Pride 2007 osaleda. Kuidas on võimalik, et ma kardan minna tänavale oma arvamust välja ütlema, kuidas on nii, et ma mõtlen: kui tänavu keegi peaks surma saama, siis….?! See ei ole õige! Järelikult on viimane aeg tänavale minna ja ütelda sedasama, mida John Lennon kunagi laulis

Why in the world are we here
Surely not to live in pain and fear

Ma tulin kohale rahu-lipuga, et näidata, et rahu ei ole midagi, mida keegi saab väljaspoolt tuua. Rahu on meis enestes ja ainult meie ise saame otsustada elada vabalt, tolereerivalt, hirmuta, valuta ning mittevägivaldselt. Ja ma nägin, et ma pole ainus, kes seda tahab. Meeleavalduses osalejad jagasid niisugust soovi, sõltumata sellest, et nende visioonid õiglasest ühiskonnakorrast erinesid mitmetes aspektides, nende sissetulekud erinesid, nende isikuomadused ja seksuaalne orientatsioon olid seinast seina, emakeelest rääkimata. Me olime koos, sest me jagasime ühte unistust mittediskrimineerivast kokkulepetel põhinevast rahumeelsest ühiskonnast.

Ja mulle andis Tallinn Pride 2007 kindluse, et see ei ole ainult unistus. Linnarahvas plaksutas, marssijad ei allunud provokatsioonidele – sildid “Jeesus ravib kõigist hälvetest” said vaid aplauside ja hüüete “Jeesus sallib!” osaliseks. Pride‘l ei marssinud meie ühiskonna vähemus, ehkki paljud isikuomadused või poliitilised vaated praidiliste hulgas ei ole Eestis “keskmised”. Aga see polnudki oluline, oluline oli see ühine, mida me jagasime. Ma loodan, et sellised ühiste mõtete avaldamised muutuvad Eesti ühiskonnas tavaks – sest vaadake Pride‘i, seda saab vabalt ja rõõmsalt teha, meid kuulatakse ja meil pole vaja karta.

“See oli suur võit,” kirjutasin ma sellelesamale Itaalias elavale sõbrale järgmisel päeval. “Rõõmus ja sõbralik, ilma intsidentideta manifestatsioon, kus osales märkimisväärne hulk inimesi. Ma naeran neid ridu kirjutades. Sellel maal siin on lootust, meil on lootust!!!!!!”

Kas Eesti suhtub gayparaadi nii nagu Venemaa? 10. august 2007

Posted by Manjana in diskrimineerimine, foobiad, meeleavaldused.
comments closed

2007Laupäeval 11. augustil toimub Tallinnas Pride 2007 nädala viimane lõpuüritus – Pride rongkäik. Pride nädalad Eestis said alguse 2004. aastal, kui see kulges veel täiesti rahulikult, kuigi teema oli Eesti ühiskonnale vägagi värske ja suhteliselt tundmatu. Hoolimata meie ühiskonna konservatiivsusest ja ühiskondlikust arvamusest, et homoseksuaalsus on haigus, on ka igal järgneval suvelõpul sarnane rongkäik Tallinnas toimunud. Esimest korda läks rongkäik vägivaldseks eelmisel aastal, kui äärmuskonservatiivid agressiivseks muutusid ja demonstrante ründama hakkasid.

Demonstratsioonid ja rongkäigud on Eestis alati pisut kummalise maiguga olnud. Eesti NSV ajal olid nad rangelt riigi poolt korraldatud ja paljudele kohustuslikud. Vabanedes totalitaarse korra alt, üritasid eestlased vabaneda kõigest, mis eelnevalt kohustuslik ja tavapärane oli. Me kaotasime ära seadusepügala, kus oli kirjas, et homoseksuaalsus on kriminaalselt karistatav ja kirjutasime oma põhiseadusesse sisse, et kedagi ei tohi diskrimineerida ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Kirjas on kõik ilus ja kena, aga inimesed nii lihtsalt ei muutu. Kui maikuus keelati ära kogunemised Tallinnas, siis riiklikult rahastatud kogunemiste ja demonstratsioonide kohta see ei kehtinud. Neid inimesi, kes ise ja vabatahtlikult demonstratsioone mingi oma õiguse või tõekspidamise eest korraldaks, pole just eriti palju ja tihtipeale jäävad need ka märkamatuks ja osavõtjatevaeseks. Meediasse pääsevad nad siis, kui midagi negatiivset juhtub või seda kuidagi halvustada saab. Positiivset meediakajastust saanud demonstratsioonid on tihtipeale jäänud vaid hüüdjaks hääleks kõrbes. Tuletame vaid meelde puuetega inimeste demonstratsioone Toompeal, nende nõudmised pole valitsejaid huvitanud, sest nad ei ole enamus ja seepärast pole poliitikute jaoks ka nende nõudmised olulised. Kõik see meenutab ENSV aegu.

Pride rongkäigud mujal maailmas algasid 1969. aastal New York’is, kus protestiti gaydevastase vägivalla ja diskrimineerimise vastu. Tänapäevaks on neist rongkäikudest vabas maailmas saanud lõbusad üritused, kus tantsitakse ja lauldakse ning kantakse põnevaid kostüüme. Sellest võtavad osa nii gayd, nende heteroseksuaalsed toetajad, kui ka sajad näitlejad ja esinejad. Kellelgi ei tule pähe, et peaks sellist rongkäiku munadega loopima. Ainukesed riigid, kes on gayparaadide vastu vaenulikud, on endised Ida-Euroopa riigid – Venemaa, Poola, Läti. Riigid, kes ei suuda välja rabeleda oma minevikust, kus homoseksuaalsus oli korraga nii haigus kui kuritegu. Riigid, kus üritatakse inimesi jätkuvalt ühesugusteks vormida, taunides seda, et inimesed on erinevad.

Kas Eesti on Venemaa? Loodetavasti mitte, meie oleme demokraatlik riik, eksole? Või me vähemalt püüame seda olla. Laupäeaval toimuv Pride rongkäik ei ole liputamine oma sugueluga, aga see ei ole Eestis veel ka sama, mis vabas maailmas. Eestis on gayparaadi ülesanne jätkuvalt teadvustada, et hoolimata põhiseadusest, ei kohelda meil inimesi võrdselt ja inimõiguste eiramine on igapäevane praktika.

PS! Homofoobiast olen ma varem kirjutanud siin ja seal on ka disskussioon sel teemal.

Hirm ja viha Rostockis: G8 2007 8. juuni 2007

Posted by Kristjan in meeleavaldused, poliitika.
comments closed

Selle kirjutisega avaldab Kaheksanda Mai Liikumine solidaarsust arreteeritud PunaMusta aktivistile Rostockis ning mõistab hukka Saksa politsei ülemäärase jõu ning ebademokraatlike vahendite kasutamise G8 kokkusaamise ajal Heilgendammis, juunis 2007

Autor: Kristjan, Kaheksanda Mai Liikumise liige

Sel aastal on G8 kokkusaamist Heiligendammis saatnud pettumus laial skaalal. Pettunud on need, kes ootavad suure kaheksa poolt mingit abi ilmaolu paremaks muutmisel, pettunud on suured ajakirjad uudiste ootusel. Nagu tavaks saadab G8 kaks erinevat sündmust, üks sees-, teine väljaspool müüre. Selleks, et väljaspool müüre toimuv ei satuks ajalehtedesse muidu kui negatiivses varjundis, kasutatakse politseid; selle hinnaks on sajad arreteeritud ning vigastatud. Esimese suurema ja vägivaldsema meeleavalduse kontosse üksi mahtus pea tuhat vigastatut, ainult et kummalisel kombel läbipekstud ja gaasitatud meeleavaldaja vigastatuna kirja ei lähe, küll aga kilbile kriimu saanud politseinik. Teiste seas on arreteerimis-loterii võitnud ka üks eestlane, kelle väljanõudmisega peab nüüd tegelema Eesti riik. Vahepeal on suutnud pettuda ka politsei: pole nad suutnud demonstrante üle manööverdada ning hoolimata politsei provokatsioonidest on ära jäänud pikem vägivalla puhang, ainukesed korrarikkujad Rostocki lähistel on loomastunud politsenikud ise, kes veekahuri, kumminuia ja pipragaasiga maas istuvate meeleavaldajate kallal kõvasti tööd teevad.

Vägivald

Mõne sõnaga sellest, kuidas korraldatakse vägivaldseid manifestatsioone. Pikka aega enne juunit algas Saksamaal politsei laimu- ja hirmukampaania, puistati erinevaid noortekeskusi ja alternatiivseid organisatsioone, ajalehtedes kirjeldati õudusjutte, kuidas autonoomid on taasavamas RoteArmeFraktion‘e, sõnaga algamas on uus terrorismi-ajastu. Itaalia oludega kursis olijad mäletavad üks ühele vastavat kampaaniat enne Vicenza meeleavaldust, kus räägiti uutest BrigateRosse liikmetest. Saksamaa kampaanial oli mitu eesmärki: juba ette kriminaliseerida meeleavaldusest osavõtjad, hirmutada tavakodanikke ja seega veenda neid mitte Rostocki minema, ärritada neidsamu noortekeskusi ja organisatsioone, teisisõnu provotseerida.

Enne suuri meeleavaldusi esinevad politsei pressiesindajad tavaliselt juttudega, kui palju lisavägesid piirkonda tuuakse ja kuidas valmistutakse meeleavaldajatele vastu astuma. “Seadusliku” poole poolt aidati kaasa kogu Heiligendammi keelutsooniks muutmisega. See on Saksamaa seadustega vastuolus (millegi vastu peab saab saama protesteerida kohas, kus see miski parasjagu toimub), aga kohtud argumente ei kuulanud. Nii ehitatigi Heiligendammi ümber miljoneid eurosid maksma läinud terasmüür, millega piirneb veel teine mitmesajameetrine keelutsoon. Keegi ei räägi rahumeelsete meeleavalduste võimalustest, keegi ei mõtle, kas mitte politsei ise ei eskaleeri vägivalda, ka rahulolematud tavaliselt teatavad, et nemad ebaseaduslikke keelutsoone ei tunnista.

Jõudemonstratsiooniga saab taaskord kahtlejaid veenda koju jääma ning rahulolematuid tulema suuremates numbrites. Meeleavalduse ajal ühinevad rongkäigulistega erariietes politseinikud, kes hiljem esimestena kive loopima hakkavad ja teisi üles kihutavad. Väljaspoolt provotseerivad politseijõud oma suure kohalolekuga, täisvarustuses märulipolitsei surub marssivale rahvale selga, ähvardab veekahuritega, nn “snatch-groups” ründab lühikeste intervallidega ning üritab juhuslikult inimesi arreteerida. Mitmeid aastaid on meeleavaldustel teise poole taktikaks arreteerimiste takistamine käevangu võtmise abil ning politseile vastu hakkamine. Tänu sellisele eskaleerumisele on politseil võimalik rünnata juba täie jõuga ja endale paguneid teenida. Ka laupäeval toodi ettekäändeks paar panka, mida mõned üleannetud kividega loopisid. Hoopis hiljem, kui rongkäik juba sihtpunkti hakkas jõudma ning ektsessid olid jäänud väheseks, ründas marssivat kolonni politseiahelik ja üritas seda kahte lehte ajada. Tulemuseks läbi öö kestnud märul, kus politseinikud eelistasid kontserdil tantsivaid rahumeelseid veega pommitada, gaasitada ja nüpeldada. Kividega akende purustamine on varavastane kuritegu, aga politsei poolt korda saadetud vägiteod on seaduse kaitse all sooritatud isikuvastane kuritegu.

Suurte pealikute kodurahu nimel demokraatia vaikib

Võib vaid ette kujutada politseiülemuste pettumust, kui vägivald jäi nii üürikeseks. Järgnevatel päevadel tehti kõik, et konflikt eskaleeruks, aga asjata. Arreteeriti sadu inimesi, aga hüsteerilisest hirmukampaaniast hoolimata saabus üha enam meeleavaldajaid. Kasutusele on võetud üha enam juhuslikke ettekäändeid nende tulijate tagasi saatmiseks vöi arreteerimiseks. Sarnaselt Seattle’s toimunud rahutustega on piisav näiteks gaasimaskide omamine. Ausalt öeldes, oli Rostockis neil päevil gaasimask suisa kohustus, niivõrd suvaliselt kasutavad “korrakaitsejöud” pipra- ja pisargaasi. Sarnaselt Kopenhaagenile, kus arreteeriti noori salli kandmise eest (siis oli talv), on Rostockis piisav päikeseprillide või kapuutsi kandmine. Puutumatuks ei ole jäänud ajakirjanikud (mitmeid on rünnanud politsei, teistel on pressikaart tühistatud), õigusabi andvate gruppide tegevust (kes teevad nimekirju arreteeritutest, ning otsivad neile abi) on pidevalt piiratud. 2001. aasta Genovas toimunud rahutuste ajal ründasid politseinikud koolimaja, kus magasid sajad aktivistid. Hiljem toodi ettekäändeks Molotovi kokteilid, mida pole siiamaani leitud. Samu argumente kasutades üritasid politseinikud sisse murda ühte Rostocki laagrisse. Asjatu, kui laagrites midagi peale söögi ja magamise tehakse, siis hoopis töötubasid, konverentse, õppuseid stiilis “kuidas käituda, kui politseinikud ründavad koertega”.

Kahjuks Rostockis ei napi meeleavaldamist väärt objekte, korraldati proteste sõjaväe, LIDL kaubandusketi, sõjatööstuse, immigratsiooniameti (loe koonduslaagrite) jne. vastu. Et aktivistid liiga hõlpsalt ühelt meeleavalduselt teisele ei jõuaks, seiskus kohati ühistransport, Rostocki suunduvaid busse peatatakse suvalistel ettekäänetel tundideks, rongidest väljuvaid aktiviste on oodatud politseiahelikes, ja saabunud on siis tagasi rongi pekstud, ning rong tagasi lähtepunkti saadetud.

Kuhu ei pääse meeleavaldajad, ei pääse ka teised

Meeleavalduse asümmeetrilisele iseloomule vastas Heilingdammi ehitatud müür palju enam, kui politsei töökorrale. Tuhanded meeleavaldajad hülgasid igasugused maanteed ja marssisid üle põldude müüri suunas ning hiilisid làbi politsei ahelikest, erinevate sissepääsude juures korraldati istumisstreigid ning sealt pääses läbi vaid politsei rünnakute abil. Kaks ööd kestnud blokaadi ei suutnud “korrakaitsejõud” laiali saata hoolimata agressiivsetest meetodidest. Eile pärast tunde kestnud maasistujate veega uhumist ning peksmist, hootistest pipragaasi puhangutest rääkimata politsei loobus kuna vastupanu ei osutatud. Õhtuks lubati läbi ka protestijatele toodud söögipoolis ning öö võeti vastu muusika ja tantsuga. Blokaadi nurjamiseks ette võetud vahendid ning taktika näitavad, et eesmärgiks ei olnudki mitte (eri)korra hoidmine (küllap siis oleks ka meeleavaldajad väravate eest ära aetud) vaid demonstrantide füüsiline veenmine. Demokraatlikes ühiskondades ei ole üldjuhul politsei rolliks poliitika tegemine, aga Saksamaal osutus olukord teiseks.

Eetrivaikus

Kuna politsei roll ei ole mitte meeleavalduste laiali ajamine ja vägivalla õhutamine vaid hoopis korra hoidmine, siis ei ole peavoolumeedial võimalik ka suuremaid uudiseid kirjutada. Ka meeleavaldajate üldine rahumeelsus ja stoilisus, kui küsimuse all on politseiniku käest peksa saamine ei aita kaasa uudiste tekkele. Järgneb eetrivaikus, ja mitte ainult Eestis, kus ajakirjandus lonkab mõlemat jalga. Ka suurte ja “mitmekülgsemate” väljaannete leheküljed keelduvad igasugusest analüüsist, leida võib üksikuid artikleid, mis kannavad peamiselt desinformatsiooni. Absoluutse triumfi on saanud aga Indymedia. Rostockis töötab Indymedia keskus, töös on Interneti raadio ja telekanal. Samuti on kõigile meeleavaldajatele tagatud läbipääs Internetiühendusele. Kuna Indymedia liikmed on ainukesena sündmuste keskel ja sama agarad, kui politsei video-poisid, siis ongi ainuke koht G8 vastaste protestide kohta teada saamiseks nende kodulehekülg. Mõistagi on taoline informatsioon mõnevõrra ühepoolne, aga igas punktis neutraalsem, ausam ja reaalsem, kui suurte telejaamade kajastatav desinformatsioon.

Epiloog

G8 kohtumine on läbi, vastu on võetud paar suuresõnalist otsust, mille täitmine lõpeb koos kohtumisega. Võrrelda vöib Inglismaal peetud kohtumisega, mille lubadusi pole plaanitudki täita.

Ühendriikide president jätkab oma tuuri Euroopas, mida saadavad valjuhäälsed protestid, laupäeval ootavad teda Roomas paavst ning aktivistid kogu Itaaliast. Ka Rostockis haavata saanud meeleavaldajad paranevad peagi, positiivse külje pealt võetakse kaasa hindamatu kogemus suurte liikumiste korraldamisest, laagrite ning marsside organiseerimisest, kambavaim ning kibe mälestus “korrakaitsjatest”. Saksamaal aga tuleks demokraatliku näo säästmiseks ette võtta väike mängijate vahetus politsei ülemistel korrustel, esineda lubadusega selliste olukordade kordumatusest. Lootus selleks on siiski väike.

Tagantjärgi võib Rostocki syndmustega tutvuda Indymedia kronoloogia-lehekyljel: de.indymedia.org/ticker. Inglise keeles de.indymedia.org/ticker/en