jump to navigation

Tahad kuldset Ansipi kuju? 13. mai 2009

Posted by Oudekki in autoritaarsus, monument.
Tags: ,
comments closed
Kahe tagumikuga Neptun

Kahe tagumikuga Neptun

Kujutelgem, et pärast seda, kui kaheksakümnendate lõpus oleks pärast ühte teatud üliõpilaste meeleavaldust toodud võimuesindajate maja ette kuldne koer väites, et see on kunstiprojekt. Kindlasti oleks see koer kiiresti ära koristatud, kuid tollel ajal oleks see info siiski ka meediasse jõudnud. Kujutelgem, et üks tunnustatumaid Eesti kunstnikke oleks ütelnud niimoodi: “Väga tundlike poliitiliste asjadega mina ei tegeleks. Nõukogude riigivõimuga ei mängita! Minu jaoks ei ole see naljakas.”

Ma arvan, et tollases Eestis oleks ütleja kohta leitud, et too on halvas mõttes võimuga kokkumängija või siis lihtsalt arg või ei saa aru, mida vabadus tähendab või oleks ta lihtsalt (veel …)

Advertisements

Rahu, ainult rahu! 8. jaanuar 2009

Posted by Oudekki in Euroopa, kodanikeühiskond, meeleavaldused, monument, poliitika.
comments closed
Toomas Huik. Politsei tegi aprillisündmustest omad järeldused

Foto: Toomas Huik. Politsei tegi aprillisündmustest omad järeldused

Ma arvan, et pime soov Klenski ning teiste süüdimõistmiseks tuleb kahest asjaolust.

Kas sina usudki meediat?
Esimest võib lühidalt nimetada “ajakirjanduse võim”: terve aasta jooksul on ajakirjandus pealkirjastanud oma artikleid, kutsudes neid kohtualuseid “pronksöö ninameesteks” ja mässu korraldajateks ning nagu ka härra Ginter osutab: (veel …)

Kuidas Viktorist Victory sai 21. märts 2008

Posted by Manjana in ajalugu, monument.
comments closed

Erinevate valitsejate peenisepikendajad

Endise heinaturu ümbrus on viimase saja aasta jooksul näinud nii paljutki huvitavat. Mis seal vanadel hallidel aegadel asus, pole mul teada, aga 19. sajandil oli see koht, kus sai heinaga kaubelda või vähemalt kandis ta Heinaturu nime. Ka tol ajal kuulus Eesti Venemaale ja seepärast tekkis sinna plats, mille uueks nimeks sai Peetri plats. 1910. püstitati sinna ka Peetri kuju.

1923. aastal nimetasid eestlased selle kõigepealt ümber Vabaduse platsiks ja 1933. aastal Vabaduse väljakuks ja ka Peeter veeti ära. Siis muutus aga jälle riigikord ja “vabadus” muudeti ümber “võiduks”. Võidu väljakuks meeldis mul endal seda kohta tihtipeale veel nüüdki kutsuda, eriti siis, kui mõnda liiga rahvuslaseks kätte läinut erutada on vaja. 1952. aastal püstitati Võidu väljakule Viktori kuju. Kingissepal oli aga II maailmasõja ja seal saavutatud võiduga sama palju pistmist kui minu tagasihoidliku isikuga.

Kuna eestlased ennast eriti mingi võiduga seondada ei osanud, siis uuesti Eesti Vabariigi loomisel ja võimu enda kätte saamisel, muudeti Võidu väljak ümber Vabaduse väljakuks ja püstitati suure karjumise saatel Vabaduse kell, mida samuti liiga kalliks peeti. Maksis ta 2,3 miljonit ja tema autoriks oli kunstnik, kelle kutseoskustes pole ükski asjatundja kahelnud – Leonhard Lapin.

Ma ei hakkaks siin heietama, et mida mina meie Kaitseministri poolt kinni makstavast mäe külje kujundusest arvan. Ma arvan, et kuna mul pole erilist haridust kunsti alal, siis ma ei peaks arvustama seda, milline see asi välja näeb. Aga mis mind häirib, on see et meie kaitseminister on oma valitsemiseaja ainult skulptuuridega tegelenud. Või vähemalt on see silmapaistvaim osa tema tegevusest.

Kuidas algselt plaanitud vabaduse monumendist sai võidu monument, on juba rohkem kui koomiline, sest täpselt sellesama imelise muutmise on läbi elanud ka too väljak. Kuid ega heinaturg milleski süüdi pole. Heinaturu imeliste nimevahetuste taga on pea alati seisnud võimud, kel tundunud, et nimevahetus muudab midagi. Kuid ei muuda, elu läheb ikka nagu ta läheb ja imelised muutused linna kaunistamises on vaid headeks näideteks sellest, kuivõrd hullud on olnud tolle aja valitsejad. Ja enam ma ei taha seda väljakut Võidu väljakuks kutsuda, sest see tekitab mul tunde, nagu oleks haakristi seinale riputanud.

Eestlaste kannatlikkus on imetlusväärne! 16. jaanuar 2008

Posted by Oudekki in meeleavaldused, monument, poliitika.
comments closed

Kogunemine puiesteelPealkirjas väljendatud lause ütles mulle Dmitri Klenski, kui me aprilli alguses temaga ühes Tallinna kohvikus kokku saime, et arutada 8. mai meeleavaldust. Meil oli ühine eesmärk näidata, et 8. mai tähistab sõjategevuse lõppu Euroopas pärast Teist maailmasõda ning on seega oluline kõigile sõltumata riigist, rahvusest või emakeelest.

Kannatlikkus tõusis teemaks seetõttu, et me pidasime oluliseks meeleavalduse absoluutset rahumeelsust – see pidi ühendama ikkagi inimesi, kes pooldavad rahumeelseid meetodeid, inimesi, kellel on hea meel elada vabas demokraatlikus riigis. “Kuid kui tulevad kohale inimesed, kes demokraatiat ei poolda,” päris Klenski. Arutlesime, et me ei tohi lasta ennast provotseerida – kindlasti on inimesi, kes ei ole huvitatud eri rahvuseid ühendava demonstratsiooni rahumeelsusest. Leidsime, et meie ei tohi sellega kaasa minna, me peame jääma oma meetodite juurde, ka siis kui keegi peaks tahtma meid mädanenud tomatitega loopida. “Ma tean, et see on raske,” ütlesin mina, “aga meil peab olema kannatlikkust oma ideede rahumeelseks selgitamiseks”. Seepeale leidiski Klenski, et ta imetleb eestlaste võimet olla kannatlik ja arvab, et seda peaksid teised meilt õppima.

Jõudsime tookord kokkuleppele, kuidas organiseerida rahumeelset meeleavaldust, selles, et peamine kaitse tuleb Eesti Vabariigi politseilt – sest tookord olid meil kõigil Eesti politsei suhtes ühesugused tunded: politsei kaitseb meeleavaldajaid (ja seda erinevalt nii lääne kui ida pool asuvate riikide kommetest), me olime kindlad, et politsei saab asuma meie poolel. Klenski lubas meeleavaldusel osaleda ning ka Öise Vahtkonna liikmeid kaasa haarata. Me läksime lahku arusaamas, et see, mida Eesti riik vajab, on olukord, kus eestlased ja venelased (ja kõik teised) tulevad koos tänavale tähistama mingit ühte asja, mis on kõigile kallis, kuigi põhjuseid selleks võib olla tuhandeid. Mainisime ka omavahel, et see meeleavaldus võib osutuda lihtsalt teenäitajaks, tee tuleb läbi käia ning rahulik, salliv ning aruteludele suunatud ühiskond võib võimalik olla mitte enne kui 15-20 aasta pärast, demokraatiat peab õppima.

Meilitsi ja telefonitsi olime hiljem veel ühenduses. Tundus, et kõik tulebki välja – kuigi suur hulk meist ja ka näiteks meie Lääne-Euroopa toetajaist küsisid aeg-ajalt “mis saab, kui Eesti valitsus otsustab enne 8. maid pronkssõduri teisaldada – siis on ju väga tõenäoline stiihilise vägivalla teke“. Kuid samas oli meile kõigile selge, et kui valitsus sellise otsuse tegema peaks, siis meie ei saa enam midagi parata, siis muutuvad protsessid juhitamatuks. Peaminister Ansip andis veel viimase hetkeni lootust, et mingit teisaldamist ei tule – vähemalt mitte enne 9. maid 2007.

26. aprillil kell 4.30 hommikul alustati Tallinnas Tõnismäel umbes 400-liikmelist politseioperatsiooni, et püstitada pronkssõduri ümber metallaed. Selle käigus purustati üks auto, kus istusid kolm protestijat. Minul tekkis hetkeks küsimus, et kas meil on kodusõda, et arheoloogiliste väljakaevamiste algust peab niimoodi turvama ja protestijate suhtes säärast jõudu kasutama? Õhtuks selgus, et see tunne ei olnud mitte ainult minul, Tõnismäele kogunes päeva jooksul tuhatkond inimest, kellest nii mõnelgi võis olla tunne, et tema riigi valitsus on alustanud sõda tema vastu. Ükski Eesti parlamendipartei liige sellele rahvahulgale seletusi ei andnud. Eesti Televisioonis rääkis kaitseminister Aaviksoo, kuidas “kaitseminister peab oskama sõda pidada”. Lennujaamas olev reklaam “Euroopa Liit töötab rahu nimel igal pool maailmas” mõjus tol hetkel eriti irooniliselt.

Venekeelseid pöördumisi rahva, nii rahulike elanike kui protestijate poole ei olnud. Kella kümne paiku õhtul oli Tallinna kesklinnas juba ligi 5000 inimest, kes olid tulnud sinna kindlasti eri motiividega – kuid peamiselt näitama, et nemad on ka olemas, selle riigi osa ja valitsus ei tohiks nende soove tähelepanuta jätta. Järgmise hommiku statistika: üks surnu, 44 vigastatut ja 300 arreteeritut, 99 vigasaanud objekti ja tuhanded inimesed, kes on valmis valitsuse vastu vägivaldselt mässama. Suures osas kahekümendates aastates noored, kes on kogu oma teadliku elu elanud Eesti Vabariigis.

Praegu on alanud protsess inimeste üle, kes olid väidetavalt selle meeleavalduse korraldajateks. Üks nendest 8. Mai Liikumise Lääne-Euroopa toetajatest küsis seepeale “mis, protsess Ansipi üle?” Esialgu aga veel mitte Ansipi vaid Dimitri Klenski, Dmitri Linteri, Maksim Reva ja Mark Sirõki üle, süüdistades neid ajakirjanduse andmeil Karistusseadustiku § 238. alusel: Massilise korratuse organiseerimine Paljusid inimesi hõlmava korratuse organiseerimise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega. Lisaks kirjeldab ajakirjandus, kuidas tõestusmaterjaliks on üleskutsed valmistada lendlehti, lendlehed ise, soov mõjutada inimeste mõttemaailma ning lootust, et edu saavutatakse 15-20 aastaga.

Teisi kolme kohtualust ma isiklikult ei tunne ja nendest nimepidi ka Klenskiga juttu ei olnud. Kuid seda, et Klenski soovis osaleda 8. mail rahumeelses meeleavalduses, seda ma tean. Minu terve mõistus keeldub uskumast, et tal oli samal ajal aega veel korraldada mingit teist meeleavaldust enamvähem sama kuupäeva ümbruses. Minu terve mõistus ei unusta ka seda, mida ma 26. aprillil läbi elasin: seda kuidas inimeste hirm ja teadmatus kasvas välja vägivaldsete meetodite kasutamiseks. Sellel protsessil ei olnud eestvedajaid.

Ma ei unusta kunagi ka seda, et Tallinna kesklinnas olnud umbes 5000 inimesest oli lõhkujaid ja laamendajaid umbkaudu kolmsada – kellest 68 on praeguseks kohtu poolt süüdi mõistetud, ajakirjanduse (Postimees, Päevaleht) andmeil on rahvuselt eestlasi ja venelasi nende hulgas ligikaudu võrdselt. Vahi all pole enam ühtki aprillirahutustes osalejat.

26. aprill 2007 veenis mind veel enam, et vägivaldsed meetodid on 20. sajandi viis ennast kuuldavaks teha. Meil, 21. sajandi teabe ja kommunikatsioonivahenditega heldelt varustatud kodanikel, ei ole seda enam vaja. Meil on oma rahumeelsed meetodid ning meil on kannatlikkus oma ühiskonda kümnete aastate diapasoonis näha: pikaajaline perspektiiv, mida ei ole meie praeguse poliitilise süsteemi võimulolijatel.

Ma loodan, et protsess Klenski, Linteri, Reva ja Sirõki üle saab olema aus ning õigusriigile kohane.

Mälestusi ja mõtteid: 9/11 11. september 2007

Posted by Manjana in Ameerika, monument.
comments closed

We rememberMa mäletan seda septembrikuu päeva väga hästi – see oli too päev, mil ma lõpuks otsustasin USA aktsiabörsilt aktsiad ära osta. Mitte küll täpselt üheteistkümnendal kuupäeval, sest too päev olid kõik USA börsid kinni, vaid paar päeva hiljem, kui peaaegu kõik aktsiahinnad olid mitmeid kordi langenud. Mõne aja pärast tõusid hinnad jälle normaalsesse seisu ja mina tundsin ennast kröösusena. Kuna minu jaoks oli aktsibörs sarnane arvutimänguga, siis varsti olin ostmiste ja müümiste käigus kasumi maha mänginud ja hülgasin selle lõbustuse.

Ma mäletan seda ka, kuidas ma erinevatest uudistekanalitest Ameerikas toimuvat jälgisin. Tundus pisut kolmanda maailmasõja algusena ja isegi natuke hirmus oli. Umbes nii nagu siis, kui ma elasin Keilas ja Tallinnas sõitsid tankid teletorni poole. Hirmus, aga õnneks minust kaugemal. Sama taibukas on tegelikult ka ameeriklaste idee siduda 9/11 sündmusi ja Saddam Husseini, umbes nagu võiks kõik pahad ühendada ja nende kaela kõik oma probleemid ajada. Mingist hetkest muutus USA valitsusele olulisemaks see, et on hea põhjus terroriste taga ajada ning hukkunud inimesed ja nende tuttavate ning sugulaste mure, kadus tahaplaanile.

Elu läheb aga edasi. Et minevikust õppida, on inimestel kombeks mälestusmärke püstitada, mida tähtsad poliitikud pidulikult avada saavad. Kui meil on plaanis ehitada kõigest 28 meetrine sammas tähistamaks Eesti vabadust, siis ameeriklased mõtlevad suurelt. Ameeriklased tahavad kaksiktornide kohale püstitada Vabaduse Torni (Freedom Tower), millest saab maailma kõige kõrgem hoone – 541 meetrit ehk natuke üle poole kilomeetri kõrge. Pinda on sinna planeeritud 241000 ruutmeetrit ja sisse saab kolida juba 2010 aastal. Miks meie vabadussambasse eksklusiivkortereid osta ei saa? Kesklinna pole ju taibukas lihtsalt mingit kohatäidet planeerida, vahet ei ole, kas on tegemist vabaduse saamise või tuhandete hukkunute ja terrorismiajastu algusega.

Kui kõrget müüri oleks vaja? 2. mai 2007

Posted by Manjana in monument.
comments closed

Sõdur Filtri teel Sõdur seisab nüüd Filtri teel ja antifašism on Eestis hetkel selline asi, millega avalikult julgevad veel vaid vene rahvuslased tegeleda. Kahekõned kuluaarides on täis erinevaid versioone, vandenõuteooriaid ja salaplaane, mida enda ümber ringi vaadates üksteisele räägitakse.

Kas pronkssõdur saeti tükkideks, on populaarne küsimus Venemaal. Kui seda skulptuuri selja tagant vaadata, siis seal on tõesti õmblusjälg, aga samas tundub see jälg olevat piisavalt vana välimusega, et uskuda, nagu see võiks eile tehtud olla. On hulk küsimusi, milledele oleks vastused olemas, kui eelmisel nädalal toimunud sündmused oleksid olnud algusest peale selgelt sõnastatud ja kõigile nähtavalt teostatud.

Film, mis oleks näidanud kuidas ja kes võtsid sõduri maha ja kuhu ta siis viidi ja mis edasi sai, oleks praegu päris hea müügiartikkel, aga seda pole meil kuskilt enam võtta. Või on? Miks ei näidatud üheski videos enne seda, kui kirikumehed oma jutluse seal telgis tegid, telki seest tervikuna, näidati vaid kummalisi ribasid ja öeldi, et sõdur on läinud?

Teine küsimus, millele ilmselt kunagi vastust ei saa, on see, et miks alustati väljakaevamisi ja telgiehitust just enne esimest ja üheksandat maid, kui igal pool maailmas aktiviseeruvad just erinevad vasakpoolsed liikumised, mida Eestis sisuliselt peaaegu ei eksisteeri. Rahvale kõlab loogiliselt, et kui tänaval hakkasid märatsemised, siis päästa polnud enam midagi ja parim võimalus oli sõdur ära viia.

Üks linnalegende kõlab nii, et valitsus teadis, et 9. mail läheb niikuinii jamaks, sest Liim oli terveks päevaks Tõnismäe broneerinud. Valitsus lihtsalt tegi asja kiirelt varem ära, et mitte sõjalõpupäevale liigset tähelepanu tõmmata. Nagu ma täna raadiost kuulsin, siis Liim viib oma ürituse ikka läbi, kui talle just kirjalikku keeldu postiga ei saadeta.

Teine kummaline linnalegend räägib sellest, kuidas USA on huvitatud Euroopa Liidu ja Ida-Euroopa vahelistest jamadest, sest siis on Euroopa Liit nõrgem ning USA oleks kaheldamatult maailma vägevaim. Hoolimata sellest, et Friedmani preemia ei viinud Laari peaministriks, üritavad nad ikka ja jälle seda, et Eesti isoleeruks ülejäänud Euroopast, sest mitte üks mõistlik suurriik ei hakka toetama Eestit, kui on tegemist Venemaaga. Lihtsam on Eesti lihtsalt omaette jätta. Kui meiega on samal meelel erinevad Ida-Euroopa riigid, on USA plaan täitunud veelgi täiuslikumalt.

Jah, ma tean, et need küsimused on antud hetkel päevakorrast maas ja olulisem on hoopis see, et Eesti saatkonnas on jama ning tapetud mees oli tegelikult oma taskutesse võõrast vara toppinud. “Eesti on hädaohus!” Sellises situatsioonis pole aeg analüüsiks vaid tuleb tegeleda riigikaitsega. Aga kui selline situatsioon jätkub aastaid, mis siis?

Üks isiklik arvamus veel. Minu arust pole sõdurile vaja jälle müüri selja taha ehitada. Ta tundub praegu hoopis inimlikum, kui siis kui ta Tõnismäel oli.

Hüvasti suur narratiiv? Debatt nõukogude sõjamälestusmärgi ümber Tallinnas 21. aprill 2007

Posted by toimetus in monument, teised autorid.
comments closed

Tallinna Ülikooli juures töötav sotsiaalteadlne Siobhan Kattago kirjutas Kaheksanda Mai Liikumise blogi tarvis oma pikema ettekande põhjal essee. Ettekande täistekst avaldatakse: “Constellations: An International Journal of Critical and Democratic Theory, 2007.

Sõdadevahelisil aastail kirjutas Austria kirjanik Robert Musil tabavalt, et „monumendid on nii silmatorkamatult silmatorkavad. Ei ole midagi nähtamatumat monumendist.“ Musilil on osalt õigus – monumendid kaovad väga kergesti maastikku ja on nähtavad vaid kas turistidele, kes otsivad ajaloolisi huviväärsusi, või kohalikele elanikele miitingupaikadena. Kuid mis juhtub, kui pikalt uinunud monument ühtäkki ellu ärkab ja muutub piinavalt nähtavaks? Selline on olukord seoses nõndanimetatud pronkssõduriga, ehitatud Nõukogude Eestis (1947) meenutamaks punaaarmeed Tallinna keskuses. Mitmel viisil täidab pronkssõdur Marxi ettekuulutuse, et:

„Inimesed teevad oma ajalugu, kuid nad ei tee seda just nii, nagu nad tahavad; nad ei tee seda nende endi valitud tingimusil, vaid tingimusil, mis otseselt põrkuvad nende minevikuga ja on pärit sestsamast minevikust. Kõigi surnud põlvkondade traditsioon lasub luupainajana elavate ajudel.“

Kui ajaloolised sündmused, nagu Teine Maailmasõda on lahutavad ja sisestavad erinevaid mälestusi, võib minevik võtta luupainajaliku kvaliteedi, mis on aldis liialdusile, romantiseerimisele ja mütoloogiale. Enamgi veel, minevik muutub vahendiks poliitikuile, kes mängivad üksikisikute hirmude ja turvatundetusega rekonstrueerides nende ühiskondlikke identiteete üleminekuühiskondades, nagu postsovjeetlikus Eestis. Nõukogude sõjamälestusmärk, pronkssõdur, personifitseerib erinevaid mälestusi II Maailmasõja tähendusest Eesti elanike hulgas. Vene sõjaveteranidele ja osale venekeelsest noorsoost on see jõuline sümbol sellest, kuidas N-Liit vabastas Euroopa fašismist, mida Lääs alatunnustab. Paljudele eestlasile on pronkssõdur vastupidi mõru meeldetuletus nõukogude okupatsioonist ja riikliku iseseisvuse kaotamisest.

Praegune sümboliline lahing pronkssõduri tähenduse üle on rohkem kui märk aktuaalseist integratsiooniprobleemidest eestlaste ja venekeelse vähemuse vahel ja on pigem osa suuremast ümberhindamisest II Maailmasõja tähendustes pärast kommunismi langust. Lääne-Euroopa ajaloo- ja sotsioloogiline II Maailmasõja uurimus on keskendunud peamiselt Natsi-Saksamaa rollile. Debattidest ajaloo õiglasest esitamisest muuseumeis, monumentides ja filmides kuni vaidluseni üleminekuühiskonna õigussüsteemi üle esitatakse samalaadseid probleeme, kuidas üksikisikud demokraatlikes ühiskondades peaksid toime tulema mineviku negatiivsete traditsioonidega. Kas tuleks minevikku lihtsalt eitada või see kuidagi olevikku integreerida? Postkommunistlikud ühiskonnad, nagu Eesti, on alles nüüd vabad läbi kaaluma oma lähiminevikku, esitades erinevaid tõlgendusi ja mälestusi II Maailmasõjast, natsiokupatsioonist (1941-1944) ja nõukogude okupatsioonist (1940-1941, 1944-1991).

Katsed joonistada Euroopa mälu suure narratiivi raames lükkavad kalevi alla paljud erinevad kogemused II Maailmasõjast ja kontinenti lõhestanud külmast sõjast. Nagu Tony Judt veenvalt näidanud on, on Euroopa pärast 1945 aastat endiselt täis eksitavaid müüte ja vääritimäletamisi. Sümboliline konflikt nõukogude monumendi ümber Tallinnas on näide, kuidas elada avatud, multikulturaalses ja muutuvas Euroopas.

Kui ühiskondlikud identiteedid on õrnad ja ebastabiilsed, muutub minevik rüüstatavaks aardekirstuks. Probleem tekkib, kui kumbki pool pole valmis kompromissiks või ajaloolise tõe tõlgenduste paljususeks. Nii venelased kui eestlased seostavad monumenti rahvusliku identideediga ja rahvusliku kaotusega: eestlased Eesti rahvusliku identideediga ja vene vähemus vastavalt vene, või kohati ka nõukogude identideediga. Mõlemad pooled nõuavad „tõde“. Pronkssõdurit, kuigi leinavat, ühendatakse endiselt kommunistliku sümboolikaga ja ei peeta piisavalt avatuks erinevaiks tähendusiks. Minevik on praeguses Eesti ühiskonnas liiga esindatud, et selliseid abstraktsioone võimaldada.

Kui Tallinna pronkssõdurit tõlgendada vaid kui “vabastamist”, ajalugu lamestatakse ja “tõde” nõukogude okupatsioonist, küüditamisist ja Eesti iseseisvuse kaotamisest unustatakse. Kui monumenti käsitletakse ainult kui “okupatsiooni”, jäetakse kõrvale nõukogude armee kompleksne roll Euroopa vabastamisel fašismist. Enamgi veel, need eestlased, kes sunniti võitlema ükskõik kas nõukogude või saksa poolel, unustatakse. Lõpuks, tõika, et 28 protsenti praeguse Eesti elanikkonnast moodustavad etnilised venelased, ei saa ei ignoreerida ega olematuks kuulutada.

Väljakutse on siin ühishuvide ja mõistmise kokkupuutepunktide leidmine. Jääb üle vaid loota, et kuulumine Euroopasse, mis on ideoloogilise äärmusluse kurbadest tagajärgedest palju õppinud, on ühendav sild kahe kogukonna vahel. Jääb lootus, et 9.mai võib tähistada mitte ainult võidupäeva nõukogude poole jaoks, vaid palju tähtsamana päeva järelemõtlemiseks meie ühise Euroopa üle, avatud ühiskonna üle, mis on pigem kaasav ja rahvusjärgne, kui võõrastevaenulik ja rahvusliku identideedi külge kinnistatud. Elu avatud ühiskonnas tähendab elu paljude väikeste narratiivide keskel. Kui kalendrikuupäevil ja monumentidel on mitmeid tähendusi, on katse leida suurt narratiivi ainult ühe aktsepteeritava tähendusega võimatu ja isegi soovimatu.

Kristiina Ojuland: Kaheksanda Mai Liikumises on lugupeetud inimesed AGA… 18. aprill 2007

Posted by mr.Costello in meedia, monument, poliitika.
comments closed

Kolmapäevases ETV poliitikasaates Foorum rääkisid erinevad poliitikud Venemaa teemadel. Ei saadud mööda ka pronkssõduri teemast. Toome Teile lõigu saatest.

Saatejuht Andres Kuusk küsib Krisiina Ojulandilt:

“Selge see, et Venemaa kasutab väga oskuslikult seda (Pronkssõdurit – KML) ära ja tal on ikkagi väga pikaks ajaks nii-öelda sõjanui olemas. Et, Kristiina Ojuland, kas ja kuivõrd see suhtlust Venemaaga peaks muutma ja mis meie peaks tegema?”

Endine välisminister rääkis alguses ühest ja teisest ja lõpus ka Kaheksanda Mai Liikumisest. Kuulake, mida peaministripartei liige kodanikuliikumistest arvab. Video pikkus on 1 minut ja 40 sekundit.

Wabariigi monumentidest II 15. aprill 2007

Posted by livionimmer in mõtisklused, monument.
comments closed

Jätkame Livio Nimmeri mõttearendust.

Eelnevast lähtuvalt tuleb siiski nõustuda nendega, kelle meelest pronkssõduri algne funktsioon oli viidata selle püstitanud türannia võimule. Ilmselt ei kahtle keegi, et pronkssõdur on muu hulgas ka okupatsiooni sümbol. Kuid ma väidan, et pronkssõduri kui okupatsiooni tähistaja roll on aja jooksul muutunud marginaalseks ning selle asemel on pronkssõdurist saanud fašismi võitmise, sõjas hukkunute ja ühe koleda sõja lõppemise mälestusmärk. Sest kui pronkssõdur oleks taasiseseisvumise ajal endiselt kõige enam kandunud okupatsiooni tähendust, oleks see kõrvaldatud koos kõigi teiste silma riivanud nõukogude võimu sümbolitega.

Seda enam, et pronkssõdur on ka okupatsiooni sümbol, oleks põhjust see jätta sinnapaika, kus ta hetkel on – Eesti pealinna kesklinna. Hoolimata sellest, et Prantsuse Revolutsiooni ajal hävitati massiliselt ancien regime’i monumente, hakati sel ajal esimest korda nägema nende ajaloolist ja pedagoogilist väärtust. Ka pronkssõduris on tugev pedagoogiline potentsiaal, mille tõestuseks on tekkinud poleemika ning intensiivistunud ajaloodiskursus. Pronkssõdur kui fašismi langemise, sõjas hukkunute ja ka samaaegselt okupatsioonikoleduste tähistaja väärib igal-juhul säilitamist nähtaval kohal (kuid selle olemasolu afišeerimata), kus see alati hoiataks türannia ja vägivalla eest. Pronks kui metafoor on äärmiselt tugev.

Lühidalt kokku võttes võiks öelda, et kogu pronkssõduri temaatika tulnuks eos summutada ning provokaatoreid ignoreerida. Pronkssõdur poleks meid märganud, kui me oleks lasknud tal rahus oma kohal seista. Kuid nüüd, mil pronkssõdurist on saanud näiliselt ühiskonna märkimisväärseim valupunkt, ei saa ratsionaalne mõistus vaikida. Sõda monumentidega on ühtaegu nii naeruväärne kui ka barbaarne ajaloo ja kultuuri vastu suunatud vandalism. Ning antud juhul kaasneb sellega ka kahe kogukonna teravnev vastandumine, intensiivistuv pingeseisund ühiskonnas, maad võttev „teise” vihkamine ja mõistuse asendumine irratsionaalse hüsteerilisusega. Ma arvan, et 8. Mai liikumise eesmärgiks pole niivõrd olla pronkssõduri poolt, kuivõrd eelmises lauses nimetatud nähtuste vastu.

Wabariigi monumentidest I 14. aprill 2007

Posted by livionimmer in mõtisklused, monument.
comments closed

Livio Nimmer on loonud huvipakkuva mõttearenduse pronkssõduri teemal. Avaldame selle siin blogis kahes osas.

Monument kui sümbol kaotab ajaloo kulgedes oma algse võimu ning tähenduse, muutub harjumuspäraseks ja marginaalseks, kuni viimaks lahustub üldises arhitektoonikas „läbipaistvaks” ruumielemendiks. Monumendi ajalugu on unustusse langemise lugu, mille käigus selle algne mõte ja sisu minetab oma aktuaalsuse, oma jõu, ning algse tähenduse asemele tulevad uued sekundaarsed tähendused. Aja möödudes keskkond „kodustab” monumendi ja monument muutub nähtamatuks. Pole põhjust eeldada, et pronkssõdur oleks erand.

Kuid ka nähtamatuna on monument mälu kandjaks, varjates endas potentsiaalsust uuesti tõlgendamisele. Nii leiamegi end 15 aastat pärast iseseisvumist olukorras, mis on iseloomulik pigem revolutsioonilisele üleminekuajale kui väljakujunenud küpsele riigile. Pronkssõdurist on saanud meile jumal, kellega sõdida. Kuid pronkssõduri ümber puhkenud poleemika on millegi palju laiema sümptom, sest monumentidega võideldakse kahel juhul – kui ühiskond leiab end kriisiolukorrast või kui midagi arukamat teha pole.

Mitte pronkssõdur ise ega selle asukoht pole probleemiks, vaid üldine sotsiaalne taust, millesse monument paigutub: ühelt poolt Eesti tarbimislaenu eest ostetud edulugu ning sellest tuge leidev rahvusliku eneseteadvuse kasv, teiselt poolt ebaõnnestunud vene kogukonna assimilatsioon ja Eestlaste suurenev väljasuremishirm, demograafilisest vetsupotist alla kihutamine koos kaasneva hirmusegase hüsteeria ja pööritusega. Veel mõned aastad tagasi kuulus pronkssõduri-temaatika, vaid marginaalse poliitilise kildkonna retoorikasse ega pälvinud erilist tähelepanu, sest ühiskond seisis teistsuguste probleemide ja väljakutsete ees.

Mõningate mööndustega võiks praegust olukorda tõepoolest võrrelda revolutsioonilise üleminekuajaga: rahva saatus näib taas tervikuna kaalul olevat. Kuid, kui 80ndate lõpus oli vaenlane üheselt defineeritav ja eesmärgid selged, siis hetkel konkreetseid lahendusi silmapiiril pole. On ühiskondlik lepe,„Eesti märk 2”, E-stonia, innovatsioonil baseeruv majandus, iibe tõstmine ja aatomienergia kasutuselevõtt.

Ja paralleelselt on ka kasvav marurahvuslus ning selle sõge hüsteeriline võitlus ancien regime’i jäänukitega. Just viimases on kehastunud soov konkreetse vaenlase ja lihtsate lahenduste järele. Sest kui ühiskond leiab end kriisist, hakatakse otsima süüdlast, või vähemalt, püütakse see välja mõelda. Kahtlemata kõige selgemalt ilmneb see revolutsioonilises loosungis „Kommarid ahju!” ja pronkssõduri lammutamissoovis. Kui puudub kindel tulevikunägemus, või kui probleemid paistavad lahendamatud, on lihtsam tegeleda konkreetsete objektidega nagu „endised kommunistid”, „venelased” või pronkssõdur ning seejuures siiralt uskuda, et need ongi tegelikud probleemid, mille likvideerimine taastab ühiskonna normaalse seisundi.

Prantsuse Revolutsiooni ajal korraldati eelmist riigikorda esindavate monumentide üle avalike kohtuprotsesse, millele järgnesid kujude sümboolsed hukkamised. Rahutustega Ungaris 1956. aastal kaasnes Stalini monumentide hävitamine amokki jooksva rahvamassi poolt; samasugune spontaanne vandalism leidis Budapestis aset ka eelmise aasta septembris puhkenud valitsusvastaste rahutuste käigus ning mõne rahvuslase eestvedamisel lõhuti punasõdurite mälestusmärk, mille osad hiljem hümni saatel Doonau jõkke heideti. NSVL-i lagunemise järel lammutati ja kõrvaldati sadu Lenini kujusid üle Ida-Euroopa. Monumente on alati karistatud – sageli üsna naeruväärsel viisil – asjade eest, milles nad süüdi pole. Ka Eestis, kui Lihulas toimunut meenutada.

Sest võitlus monumentidega on alati kantud teatud hüsteeriast ja spontaansest destruktsioonitungist. Pronkssõduri kirglikud vastased ja pooldajad käituvad otsekui neurootikud, kes elavad oma emotsioone läbi normaalsest intensiivsemalt. Nii polegi imestada, et tsiviliseeritus taandub hüsteerilise tõmblemise ees. Pronkssõduri juures märatseja ei võitle mitte kuju endaga, vaid alateadlikult näeb end lahendamas suuremaid ülesandeid, olgu selleks siis „integratsiooniprobleem”, rahva püsimajäämine, kommunistide võim, kättemaks tehtud kahju eest või riigis peremeheks olemine. Viimased kaks on eriti märkimisväärsed hüsteeriat põhjustavat tegurit. Seejuures on pronkssõdurist saanud okupatsiooni sümbol mõlemale sõdivale poolele, nii pooldajatele kui vastastele, kuid esimeste jaoks on tegu positiivse tähistajaga ja teiste jaoks negatiivsega.

Pronkssõduri juures tõmblemine tundub siiski olevat hingelähedane, vaid mõningatele radikaalselt meelestatud eesti ja vene rahvusgruppidele ning Eesti valitsusele. Nagu arvamusuuringud näitavad, on enamus säilitanud kaine mõistuse ning saab aru, et sõda monumendiga, 15 aastat pärast iseseisvumist, pole soliidne. Sest vägivallatsemine monumentide kallal oli iseloomulik ühele teisele, minevikku jäävale režiimile.

Põhimõtteliselt oleme me ju ühesugused… 29. märts 2007

Posted by mr.Costello in monument.
comments closed

Memento, ergo sum 29. märts 2007

Posted by Oudekki in mõtisklused, monument.
comments closed

Olgu nende kahjudega pronkssõduri mahavõtmisel nüüd kuidas on, aga ma olen terve päeva mõelnud, et paremaks ei tee tema mahavõtmine aga Eesti olukorda kuidagi. Ühtegi probleemi see käik ei lahenda, ei rahvussuhete mõttes, ei sisepoliitiliselt, ei välispoliitiliselt.

Ma arvan, et olemasolevat olukorda ei pea muutma, kui see asja paremaks ei tee.

Ja ajalugu ei tee tema mahavõtmine ka olematuks. Kuju püstitamine on aastaid tagasi toimunud sündmus ja misiganes põhjustel see ka ei toimunud, olgu need üllad või kohutavad, see toimus. Praegu selle kuju mahavõtmine ei tee noid sündmusi olematuks. Seda vana aega ei saa teiseks teha, see on möödas.

Ja uus aeg on meil sellise ilusa (see on kunst, kindlasti) monumendiga aeg, võtkem sellest parim! Igasugune monument sümboliseerib täpselt seda, mida me ise tahame ta sümboliseerima panna, eriti kui ta ei kujuta mingit konkreetset inimest (modellina on räägitud Palusalust ja üht Eesti kraavikaevajat, kes ennast mõlemast sõdinud poolest kõrvale nihverdas). Paneme ta siis enda jaoks midagi meeldivat sümboliseerima. Või teisest küljest – miks ta peaks üldse midagi sümboliseerima. Ega kunst alati ei peagi ju, see pea andma esteetilise naudingu.

Me oleme vaba maa. Igaüks võib Tõnismäel Pronkssõduri juures mõelda millest tahab. Olgu need mõtted siis kurvad või rõõmsad, peaasi, et on mõtted. Ja ei pea ju nõudma, et teised mõtleksid samamoodi. Jälle, peaasi, et mõtlevad.

Pragmaatiliselt (täiendatud) 29. märts 2007

Posted by Oudekki in monument, poliitika.
comments closed

Millist kasu me saame Pronkssõduri eemaldamisest?

– Jüri Böhm on õnnelik ja tema viis sõpra ka
– Aktiivselt on rahul minu hinnangul umbes 10% elanikkonnast.
– Isamaaliit on väga rahul, et Ansip nende kastanid tulest välja tõi
– Ansip ise on ka rahul, sest “Pronkssõdur teisaldada? Tehtud!”

Seega kasu on mõningane lühiajaline rahuolu.

Millist kahju me saame?

– Mitterahul või kurvad on minu hinnangul umbes 20% elanikkonnast, 5-10% on pahased ja ülejäänutel on suhteliselt ükskõik.

– Oleme andunud Venemaale argumendi rikkumaks meie suhteid Läänega: “nad on fashistid, nad teisaldasid Teise maailmasõja 62. aastapäeva puhul monumendi, mis oli püsitatud liitlaste võidu auks.”. Ja Lääs usub seda seni, kuni me pole aktiivselt näidanud oma mittefašismi ja soovi parandada suhteid Venemaaga. Lääne-Euroopal on huvi omada rahulikke suhteid Venemaaga, Eestist on see märgatavalt olulisem strateegiline partner. Kui me Lääne-Euroopa üldist suundumust toetame, siis muidugi toetatakse meid ka – aga vastupidisel juhul? Miks peaks Lääne-Euroopa oma suhteid mingi väikese fašistliku ennasttäis riigi pärast rikkuma?

– Venemaa viimase aja energiapoliitika on näidanud suundumust luua süsteem transportimaks oma toorainet otse Lääne-Euroopasse. Gaasitrass Saksamaale saab valmis eeldatavasti paari aastaga. Kui me jätkame Venemaa mõttetut ärritamist, siis ütleb ta meile varsti heameelega: “otsige kuskilt mujalt oma maagaasi”. Ignalina tuumajaam ei ole selleks ajaks kohe kindlasti valmis. Mis me teeme? Hakkame Euroopast sisse ostma? Millise hinnaga? Lääne-Euroopa ütleb meile niisugusel puhul arvatavasti: “ise tekitasite probleemi, ise lahendage” või siis “hüva, me aitame teid, aga Venemaa-suunaline välispoliitika tuleb teil edaspidi meiega kooskõlastada, sest me ei vaja niisuguseid probleeme”. Ning siis oleme kaotanud hea tüki iseseisvusest.

– Venemaa kaitse-eelarve on üks kolmest maailma suurimast (koos USA ja Hiinaga). Ma arvan, et järgmisel päeval, kui Eesti on Pronkssõduri maha võtnud läheb Venemaa kaitseminister Putini juurde ja palub seda eelarvet veelgi suurendada, viidates siin toimuvale. Ja Putin on nõus. Kas meil on tingimata vaja anda oma panus Venemaa militaarsesse arengusse?

– Viimaseks ja kõige olulisemaks: Eesti vene kogukond on ärritatud, sest niisugune riigipoolne samm mõjub nendest mittehoolivana. See annab Vene äärmuslastele hea pinna riigivastasteks argumentideks. Pronkssõduri äraviimine ei lahenda kogukondadevahelisi vastuolusid, hoopis suurendab ja neid väljaastumisi NSVLi lippudega ja Eesti lippude ärakiskumisega tuleb juurde. Pronkssõduri äraviimine ei lahenda ühtegi reaalset probleemi, see on lihtsalt üks ummiktee: protestijad leiavad mingi muu objekti ja kõik hakkab otsast peale. Eesti peab hakkama kulutama senisest enam niisuguste rahutuste vältimiseks ja olukorra lahendamiseks. Selle asemel, et kulutada raha ühiskonna ülesehitamiseks või viimaks Eestit viieteistkümne aastaga Euroopa viie rikkaima riigi hulka.

Kas meil on ikka hädasti seda kõike vaja?

Ah jaa, terve NSVLi aja püüti ka eestlastele vähem või rohkem “kohta kätte näidata”. Kas see viis kuhugi? Ei viinud, meil on praegu iseseisev riik ja eesti keel ka eksisteerib maailmas. Seega, niisugune pealesurumise poliitika ei vii kuhugi – seda enam, et Eestil on Venemaa suhtes märgatavalt vähem jõupositsiooni kui Venemaal oli Eesti suhtes, kui me veel mõlemad NSVLi liikmed olime :). Aeg oleks hakata mõtlema teistlaadsele poliitilisele käitumisele kui NSVL-is viljeldu.

Muide, rahvusvaheline poliitika ei keskendu enam ammu sellele, kes Teise maailmas kui palju inimesi tappis ja kes oli suurem kurjategija ja kes kelle ees peab seepärast vabandama. Kalendrit olete vaadanud? Kaarti? Maailma riikide sõjalisi kulutusi ja militaarprojekte? Üks külm sõda on läbi, aga võidurelvastumine ei ole. Kui me jätkame vanade sõdade ümber kaklemist, siis me võime ennast leida ootamatult ja ettevalmistamatult uues kriisisituatsioonis. Siis on juba liiga hilja käike tagasi võtta.

Et ajaloost ei saaks ühishauda 28. märts 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa, monument.
comments closed

1992. aastal otsustas Saksamaa kolida oma parlament taas Berliini ja taastada Reichstagi hoone, luues sellest uue ühendatud Saksamaa sümboli. Seda tööd paluti juhtima sir Norman Foster: üks maailma nimekamaid arhitekte – kelle juhtimisel taasloodi Reichstag uue Berliini sümbolina. Sellena, milles on ühendatud nii linna ida- kui lääneosa ajalugu (ma armastan Berliini, teate).

Tööde käigus leidis sir Foster vene sõdurite poolt tehtud graffiti, küllalt karmide sõnadega, muuhulgas midagi niisugust nagu “sakslased, te hakkate nüüd meie sitta sööma!”.

Kõik Saksamaa poliitilised parteid nõustusid, et see graffiti tuleb säilitada ja katta pärast restaureerimist klaasiga.

Miks?

Sest sakslased otsustasid, et tulevastele põlvedele on väga oluline teada, mis juhtus ja miks, ning et ajalugu ei tule mingis muus valguses püüda näidata, vaid seda tuleb respekteerida.

Ma arvan, et praegu on Saksamaa suhted Venemaaga kõigist Euroopa riikidest kõige paremad. Jah, mitte selle žesti pärast, aga see avas tee uutele mõtteviisidele, kus ajalugu jäetakse ajalooks ning sellel ei lasta mõjutada uute suhete loomist.

Keset Hiroshimat on alles varemed sellesama sõja ühest kõige kohutavamast otsusest, mille paraku tegi hoopis USA. Ning Moskva lähistel on Saksa tankid. Itaalias on Mussolini poolt püstitatud monumente. See kõik on ajalugu, mis on olnud, ning selle hävitamine hävitab meid kõiki.

Meil on pronkssõdur. Ja meenutagu ta kellele mida – küüditatuid või gaasikambris põletatuid või seda, kuidas üks diktaator endale kuuli pähe ajas. Peaasi, et ta meenutab meile meie ajalugu nagu see oli ning me respekteerime seda, mitte ei püüa mõningat minevikku diskrimineerivalt maha kanda ja nimetusse ajaloohauda matta.