jump to navigation

Vabadus ja vanglapäevikud (lisa Ekspressile) 26. juuni 2009

Posted by Oudekki in kodanikeühiskond, mõtisklused.
comments closed

Kuivõrd Tarmo Vahter kasutas minu poolt mõeldut vaid osaliselt, siis, kallid lugejad, toon Teile neid mõtteid vabadusest, mis trükiversiooni teed ei leidnud. Aitäh Ekspressile ikka huvi tundmast ning vabaduse piiramisest kõnelemast :)

Oli vist aasta 1984 kui otsustasime vanema õega kirjastust mängida ning ajalehti välja anda. Mina olin vist viiene ja õde üheteistkümnene, kuid mõlemad asjatasime päris hingega. Kui vanematele töö vaadata viisime, siis ütles isa, et enne ei tohi üldse kellelegi ajalehte näidata, kui tsensor on selle läbi lugenud, ning konfiskeeris lehe. (veel …)

Brežnevi teine tulemine 21. sajandi Eestis 20. märts 2009

Posted by Oudekki in autoritaarsus, mõtisklused, poliitika, rahvuslus või natsism?.
comments closed

Valituse kokkuistumise koht. Pilt Marten.Antonio Gramsci, kirjeldades Itaalia fašismi, osutas ühele fenomenile, mis esineb ka paljudes teistes diktatuurides: ebademokraatlik kokkulepluspoliitika. Tõepoolest – Mussolini ajal kehtestati teatud ühiskondlikud toimimisprintsiibid ja poliitikad läbirääkimiste kaudu, kus osalesid mitmete huvigruppide esindajad (ärimeestest töölisteni, kirikust kõnelemata). (veel …)

Sildistamine on vahva! 13. märts 2009

Posted by Manjana in mõtisklused, meedia.
comments closed

“Pakistan” –  huvitav, millised assotsiatsioonid tekivad haritud eestlasel kuuldes seda sõna? Eestikeelsesse ajakirjandusse jõuavad sealt peamiselt uudised laadis: „Pakistanis toimus juba kolmas terroriakt ööpäeva jooksul,” „Naaberriik süüdistab Pakistani Mumbai rünnakute korraldamises. Loode-Pakistanis toimus eile võimas pommiplahvatus.” Ehk tegemist on ühe äkilise riigiga, kus pidevalt midagi toimub ja kui toimub Indias Mumbais, siis räägitakse ka, et Pakistan on süüdi. (veel …)

Võti õnne juurde 13. veebruar 2009

Posted by toimetus in kodanikeühiskond, mõtisklused, tõlkelood.
comments closed

…. , millest mitte keegi, isegi mitte õnnegurud, ei räägi

Kirjutas: Frances Moore Lappe

“Mis on õnn? Tunne, et võim suureneb, et vastupanu on ületatud.”

Nii kirjutas Friedrich Nietzsche aastal 1895.

Ma oletan, et paljud teist tunneksid end seda õnne definitsiooni (veel …)

Mu pea on täis raskeid mõtteid 9. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kapitalism, kodanikeühiskond, mõtisklused, poliitika, tõlkelood.
Tags: ,
comments closed

Brigate Rosse juht

Kirjutas: Jacopo Fo

Ma pöördun meenutamaks, milline ma olin 18-aastaselt.

Ja kõige veidram tundub mulle see, et olin tookord täielikult veendunud, et minu saatus saab olema surra varsti sealsamas, andes oma elu püüdes hävitada ebaõiglused. Õnnelik alternatiiv oleks olnud veeta ligi viisteist aastat vanglas või kogu oma elu võõrsil.

Õnneks hiljem tuli mulle kapaga tervet mõistust ja ma loobusin ideest hävitada väikekodanlik riik relvade abil. (veel …)

Kas turumajandus võib käia ajudele? 30. jaanuar 2009

Posted by Manjana in majandus, mõtisklused, psühholoogia, tõlkelood.
comments closed

Suurem osa 20. sajandi majandusteadusest arenes selles suunas, kus aina suuremat tähtsust omandasid erinevad majandusmudelid, kus omavahelisse sõltuvusse üritati panna erinevaid makro- või mikromajanduslikke näitajaid. Seoste arvutamise aluseks on enamasti raha ja kõike on võimalik võrrelda, juhul kui seda saab mõõta. Eesmärgiks oli leida selliseid valemeid, mis aitaksid kas siis riigi või ettevõtte majandustulemusi kasvavas joones kujutleda. (veel …)

Aasta 2007 25. detsember 2007

Posted by Manjana in mõtisklused, poliitika, tegemistest.
comments closed

Sauna tänav

Detsember on kokkuvõtete tegemise aeg. Üritan ka siin väikese aasta kokkuvõtte teha. Kaheksanda Mai Liikumine sai alguse sel aastal. Kuidas täpselt, lugege siit: Kuidas kõik alguse sai. See blogi siin sisaldab kokku 84 postitust ja kõige kuumem päev külastatavuses oli 29 märts, kui kokku oli 4264 külastajat. Kommentaare on praeguseks kokku mõnisada rohkem kui külastajaid tol päeval. Aga see on numbrite statistika, päriselu kuumemad punktid jäid kindlasti tollesse aega, kui pronksöö kõik serverid umbe ajas ja emotsioonidest üles köetud elu käis kommentaariumis. Kõikide närvid vastu ei pidanudki.

Huvitav oli ka too aeg, kui kommentaarides pidevaks löömaks kiskus ja verbaalse poriloopimise initsiaatorid välja tuli lüüa ja tekkis peegelblogi, mille eluiga siiski lühikeseks jäi. Kuskilt sealt kandist pärineb ka ütlus, et Eestis on olemas komplekt vasakpoolsust: mõttekeskus, aktsioonirühm ja partei. Ma ei kujuta ette kui palju me oleme suutnud seda mõttekeskuse rolli täita, aga minu enda jaoks on see mõnes mõttes täitnud küll. Meie kommentaatorid, keda vähemalt mina isiklikult ei tunne, on siin arendanud erinevaid põnevaid arutelusid ühiskondlikult tundlikel teemadel. Esialgne robustsus ja näkku lajatamine on sujuvalt kasvanud argumenteeritud aruteluks, kus inimesed toovad välja uusi argumente ja lükkavad ümber neid, mis loogikasse ei sobi. Mul on tunne, et arutelud siin on olnud tundlikumad ja argumenteeritumad ja sisulisemad kui need, mida massimeedia mõnedel teemadel on pakkunud. Paljud teemad on siin arutelu all püsinud rohkem kui nädal aega järjest. Aga räägiks nüüd laiemalt ka kui endast.

Poliitikaaasta 2007

Raske on üllatada lausega, et 2007 aasta märtsi algul toimunud Riigikogu valimised ja enne seda toimunud valimiskampaania kulgesid dikteeritud rütmis, kus võitjad olid ette teada ja seepärast ei vaevunudki nad erilisi pingutusi tegema. Eelnenud 15 vabadusaasta jooksul oli kontrollitud tõde, et kui valijad lihtsalt ja massiliselt omanimelise reklaamiga üle valada, sinna vahele puistata piisavas koguses tuntud ja armastatud nägusid, kel ka piisavalt eetriaega oma armastust ja asjatundlikust näidata, siis valimistulemus on kulutatud summaga võrdeline. Valitsuse moodustamine on juba ammu kinnise ringi mäng ja rohelisi kollanokki lollitati vaid niikaua kui selgus, et ega nad vanakooli reeglite järgi ikka mängida ei oska.

Lubadused maksuvabadest reedetest ja viie rikkama riigi hulka jõudmisest olid vaid visuaalne kujutis, mis sündinud reklaamifirmade kopivraiterite peades. Kuna visuaal on parim õppematerjal, siis valimislubadustest täidegi see, mida käega katsuda saab: tõmmati maha pronkssõdur ja lasti rahvas tänavale möllama. Need ööd ei unune niipea ja mul on siiani silme ees pilt, kus Toompuiesteel grupp täisrelvis loomahäälega röökivaid sõdureid me poole jookseb just pärast seda, kui venelased oli me rahvusvahelisele seltskonnale soovitanud, et ärge kesklinna minge, seal politsei tulistab. Kuigi rahva seisukohast vaadates võiks öelda, et valitsus täitis oma valijatele antud lubaduse. Pisut kurb vaid, et kõige olulisemaks valijategrupiks on Eestis äärmusrahvuslased.

Tendents, et rahvas silmis “elukutseliste poliitikute” maine aina langeb, on kogu maailmas juba päris pikaajaline. Erilisi ravimeid selle nähtuse raviks pole leiutatud. Ei saa öelda, et poliitikud, tehke nii nagu rahvas nõuab ja meil kõigil hakkab parem. Rahvas oskab tihtipeale küsida nii nagu ajakirjandus neile kaardid on kätte mänginud. Tegelikult on neid probleeme palju, kus võiks rahva arvamusest hoolida. Näiteks neis küsimustes, kus on tegemist valikuga vägivalla poolt või vastu, võiks hoolida neist, kes vägivalda ei poolda, sest me avalik elu kipub liigagi verine olema. Miks ei tunne valitsus huvi selle vastu, et erinevate küsitluste tulemusel ei poolda meie rahvas Lähis-Ida okupeerivates sõdades osalemist? Isegi nondes riikides tehtud kohaliku rahva küsitlused ei poolda seda. Samas on prominentsed poliitikud valmis alati rääkima, et “okupatsioon Eestis oli halb.”

Sarnane näide on ka selle aasta viimase kuu teema: “Kas Keskerakond ja Reformikad ei tahtnud Jõksi seepärast, et too nende rahakotti ja siseasju uuris?” Kas keegi on kuulnud vastust tollele küsimusele? Aga kas keegi on kuulnud sellist küsimust?

Millist muudatust veel oleks oodanud, aga mida ei tulnud?

Oleks oodanud, et nüüd, kui oleme juba jupikese aega Euroopa Liidus olnud, hakkab ajakirjandus ja juhtivad arvamusliidrid rohkem huvi tundma selle vastu, mis toimub meist Läänes. Lootus, et toimub rohkem arutelusid kõiki Euroopa riike puudutavate küsimuste teemadel ja me räägiksime rohkem, mis toimub Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias. Aga tühjagi. Need vähesed reporterid, kes meil mujal on, on kas asjatudmatud või igavad. Süvaanalüüse ilmub ainult Venemaaga seotud teemadel. Kui meil oleks mõni inimene, kes pühendaks nii palju vaimujõudu näiteks Saksamaa siseelusse süüvimisel, kui M. Mihkelson Venemaa omasse, oleks juba täitsa piisav. Või oleks meil sellised analüüsid Eesti poliitikaelu tagamaade teemadel, nagu meil päevast päeva Venemaast räägitakse, siis oleks juba täitsa demokraatliku riigi moodi.

Mis oli hästi?

Kui vaadata kodanikeühiskonna tasandilt, siis oli kõige õnnestunum sündmus igasuvine Pride paraad, millest võttis osa hulk erinevate seksuaalse orientatsiooniga inimesi, kellele on inimõigused olulised. Pride tähtsus Eesti kontekstis seisneb paljuski tema juurtes, mis on vabatahtlike ühenduste juures, mitte mõne partei kontoris, kus Eesti “meeleavaldused” tavaliselt alguse saavad. Kuna teema on delikaatsem kui näiteks Sakala lammutamine (mis oli samuti aasta oluline sündmus näidates rahamaailma võimu), siis ei julgenud ka ükski partei Pride “ära kodustada”, nagu meil tihtipeale kodanikealgatustega juhtunud on.

Tegelikult on hästi ka see, et majanduses on alanud jahenemine, sest selline olukord paneb valitsuse rohkem mõtlema, mitte vaid lahkeid lubadusi jaotama. Kaua neil enam ei ole võimalik rääkida, et majanduse tõus pole aeglustunud või, et kõik see on ainult Savisaare ja Venemaa provokatsioon või väljamõeldis. Olukorras, kus töötajate puudusest saab jälle tööpuudus ning kinnisvarabuumist saab laenu katteks ära võetud kinnisvara turg, on parempoolsetel võimalik juukseid katkuda ja vähestel vasakpoolsetel ridasid koondada.

Rõõmsat aastavahetust Teile kõigile!

Tugevat juhti ja parlamendilt otsustusõigus ära! 18. detsember 2007

Posted by Oudekki in II MS, mõtisklused, poliitika.
comments closed

Seltsimees Leonid… aga demokraatia võiks ka olla: just selline mõtteviis kirjeldab hirmuäratavalt suurt hulka Eesti valijaskonnast.

Riigikantselei poolt tellitud ja TLÜ Rahvusvaheliste- ja sotsiaaluuringute instituudi poolt 2001. läbiviidud uuringu käigus paluti inimestel muu hulgas vastata kolmele küsimusele:

– Kuivõrd Te nõustute järgmise väitega: vajame tugevat juhti, kes looks korra majja
– Mitmeparteiline süsteem on loodud kaose tekitamiseks, vajame üheparteilist süsteemi
– Mõeldes oma elule laias laastus, mil määral Te nõustute või ei nõustu järgmise väitega: “oleks parem, kui me pöörduksime tagasi aega, mil elu oli lihtsam”

Nende küsimuste alusel jagunes Eesti elanikkond järgmistesse klastritesse:

  1. pigem demokraadid, aga ihaldavad tugevat juhti 22%
  2. pigem demokraadid, ühepartei vastaseid enam kui pooldajaid: 21%
  3. veendunud demokraadid 19%
  4. mittedemokraatlike hoiakute kandjad 17%
  5. pigem demokraadid, aga tahavad tagasi kergemaid aegu 14%
  6. seisukohata (kõik kolm vastust “raske öelda”) 7%

Nendest, kes ihkavad tugevat juhti, kes lööks korra majja, leiavad 48%, et vaja on mitmeparteisüsteemi ja 25%, et üheparteisüsteemi; 52%, et otsuseid peaksid tegema spetsialistid ja 2o%, et riigikogu ja valitsus; ning 61%, et demokraatia on parim valitsemissüsteem ja 9% et demokraatia ei ole parim valitsemissüsteem. (Andmed pärinevad Raivo Vetiku raamatust “Kahe vabaduse piiril” Tallinn, 2007)

Seega, kõige enamlevinud vastajatüüp on selline, kes leiab, et riigil peaks olema tugev juht, kes tagab korda ning otsuseid peaksid tegema spetsialistid, mitte valitud rahvaesindajad. Kui selle juures keegi veel ütleb, et “ma pooldan demokraatiat”, siis sisuliselt on tegemist kahe võimalusega: ta kas ei mõista hästi, mida tähendab “demokraatia” või ta on silmakirjalik. Seetõttu see fraas “pigem demokraadid” tolles klastrikirjelduses on minu arvates tsipa positiivne sõnavalik.

Teisest küljest, tugeva juhi ihkajaid ning mittedemokraatlikke hoiakute kandjaid on kokku 39% elanikkonnast, tugeva juhi ihkajate hulgas on ülekaal neil, kes eelistavad parlamendilt otsustusõiguse ära võtta ning anda spetsialistidele (näiteks juhi poolt nimetatud, sest parlament ei saa ju nende üle otsustada). Kui neile lisada 14% inimestest, kes ihkavad tagasi kergemaid aegu, siis võimalus, et üks karismaatiline poliitik, kes lubab korra majja lüüa, otsustajateks panna spetsialistid, et lõppeks see pidev lehmakauplemine ja korruptsioon ning kinnitab, et seeläbi läheb elu kergemaks, pensionid ja palgad tõusevad ja sotsiaalne hoolitsus suureneb, omab väga suurt tõenäosust valimised võita. Halvemal juhul saada absoluutse häälteenamuse parlamendis: lihtsamal juhul umbes nii 40% häältest ja 60% kohtadest, mida Eesti valimissüsteem võimaldab, aga neid protsente vaadates ei tundu ka 67% kohtadest võimatu. Siis on ka võimalik meie Põhiseadus ära muuta ning oma lubadused valijatele ka täita.

Kui Eesti reaalolusid vaadata, siis võib juhtuda, et selle karismaatilise poliitiku oluliseks jooneks võib olla välistav rahvuslus (sel juhul arvatavasti kaotataks osa “kergemate aegade ihkajatest”, aga võidetakse see-eest tollest klastrist, kelles üheparteisüsteemi pooldajaid on küll vähem, aga nad on olemas). See oht ja need inimesed on võimuga väga selgelt seotud juba praegu.

Teine võimalus on, et see karismaatiline poliitik tuleb praeguse võimu kõige selgemast ja tugevamast opositsioonist. Selleks, et olla tugevam vastaste rahvusargumendist, on temal vaja majanduskriisi – piisavalt suurt, et Eesti inimestele oleks see mõju tuntav, piisavalt suurt, et lihtsalt püksirihma pingutamisest ei piisa.

Seni kuni antud karismaatiline poliitik võimul olles parlamenti faktiliselt laiali ei saada, kooduslaagreid ei loo ja tulumaksu 8% ei langeta, ei ole ka ühelgi välisriigil ega ka Euroopa Liidul mingit põhjust ega soovi sekkumiseks, seega ei ole lootust, et need 19% demokraate mingi muu maailma toel oma soove saaksid kehtestada.

Kuid niisuguse stsenaariumi täitumisel oleme kaotanud oma võimaluse ise enda üle otsuseid teha. Selline valitsemine kaotab arvamuste paljususe ning inimeste soovi mõelda ja arutada. Unistus, et tugev juht ja spetsialistid päästavad meid korruptsioonist, jääbki paraku unistuseks (võim korrumpeerib alati, absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt, on näidanud maailma reaalsus), lisaks nagu ma olen juba varem kirjutanud, selline süsteem ei ole jätkusuutlik, kuna me iialgi ei tea, millises ulatuses “juht” meie vabadusi ja soove tulevikus tahab piirama hakata ja kes järgmiseks tuleb. Mittedemokraatiast täiesti rahumeelset ja muretut viisi demokraatiasse tagasitulekuks ei ole. See toob parimal juhul kaasa uue majanduskriisi, paljude inimeste langemise suurde vaesusse ja halvemal juhul kodusõja, vägivaldsed konfliktid. See on tulevik, mida ma Eestis näha ei taha.

Kui teatud inimesed ei taha, et parlament enam otsustaks, siis tähendab see olukorda, kus meil on märkimisväärne inimeste klass, kelle puhul parlamendi otsused mitte kunagi ei täida nende soove ja ootusi, seetõttu nad pöörduvadki karmide alternatiivide poole (mida nii mõnedki ajaloos esinenud diktaatorid efektiivselt ära kasutasid). Seetõttu tulekski meil jälgida, et vähemuste õigused demokraatias oleks kaitstud, muidu hävitatakse demokraatia ära.

Seepärast ma peangi oluliseks, et me kaasaksime inimesi võimalikult palju otsusetegemisprotsessi. Pean oluliseks, et me ausalt räägiksime oma kitsaskohtadest, annaksime võimalikult paljudele inimestele sõna, et need inimesed, kes ei ole saanud maitsa demokraatiat kui niisugust, tunnetaksid iseotsustamise võimalusi. Ma pean oluliseks, et me arutaksime, mis on demokraatia, kui niisugune, millised on selle võimalused ja piirid. Ma pean oluliseks, et inimesed saaksid võimalikult palju langetada praktilises elus langetada otsuseid end ümbritseva avaliku ruumi kohta – ja näeksid, millised on tagajärjed ja tunneksid omaenda vastutust. Nii me kuuleme ka vähemuste arvamusi, nii me mõistame, et ainsad, kes midagi ebameeldivuste vastu ette saavad võtta, oleme meie ise. Siis on ka näha, et riik ei tähenda seda, et meil on üks partei, mille ametnikud mõtlevad kabinetivaikuses välja reaalsusega mittekooskõlasolevaid teooriaid, vaid olukord, kus paljude alternatiivide vahelt valitakse üks välja.

Ja viimaks, kuid mitte vähetähtsamana: ma pean oluliseks, et me räägiksime sellest, mis oli fašism, kes olid Hitler ja Mussolini, kuidas ning millistel oludel ja milliste argumentidega nad võimule tulid ja mida nad oma võimuga tegid. Mõned halvad poliitilised valikud on tuhandete inimeste elu ja tervise hinnaga läbi proovitud. Ma ei tahaks, et nad on surnud ja kannatanud asjata.

Ma vihkan! 27. juuli 2007

Posted by Oudekki in diskrimineerimine, mõtisklused.
comments closed

“Oi, kuidas ma neid venelasi vihkan,” ütles eile mulle tütarlaps, kelle ma olin lubanud autoga koju visata.

Me olime just olnud pargis ja salvestanud suitsetamisteemalist dokumentaali. See tekitas kahes vene noores elevust ja nad jälgisid meid kõrvalt. Pärast võtet sattusin siis neist mööda sõitma, nad tundisid mu läbi autoakna ära ja me naeratasime. “Näe,” ütlesin mina – “nad on ikka veel elevil”. Ja siis mu kõrval istunud tüdruk vastaski selle postituse alguses olnud lausega. “Ja pärast pronksööd ma vihkan neid veel rohkem!”

Miks, uurisin mina, olles maha surunud soovi auto kinni peatada ja paluda tal ise koju minna. Järgnes pikk ja segane seletus: “mis nad tulevad siis meie maale” ja “miks mina pean teenindajana vene keelt oskama kui meil on eesti riik!” Seda, et soome keelt peab Tallinnas teenindaja tihti ka oskama, seda pidas ta normaalseks. “Aga õnneks on mul olnud normaalsed ülemused, kes ütlevad, et sina elad Eestis, sina muid keeli rääkima ei pea.” Siis ta leidis aga, et neid politseis töötavaid venelasi ta austab. Ja sõpru venelasi on tal ka. Ja talle ei meeldi lihtsalt need, kes talle kallale tulevad.

Mulle ka ei meeldi need inimesed, kes mulle kallale tulevad. Kui Leedu tolliametnik minu poole eesti keeles pöördus, siis ma olin õnnelik. “Ma arvan, et ma pean formaalsusi suutma väljendada kõigis põhilistes keeltes, mida selle piiri ületajad räägivad.” Eesti, läti, leedu, poola, vene, saksa ja inglise keeles.

Millegipärast kipuvad eestlased ütlema “ma vihkan venelasi,” kui venelane kallale tuleb, aga kui eestlane kallale tuleb, siis “ma vihkan eestlasi,” ei öelda. Igaks juhuks omistatakse venelastele vaikimisi kollektiivne süü selle eest, mida tegi Stalin või mis juhtus aastal 1940. Eestis.

Aga nagu näha, on paljud meist valmis erandeid tegema. Kui inimene on ikka meeldiv, siis on ükskõik, mis rahvusest ta on. Kuid on ebaõiglane see, et vene rahvusest inimene peab ennast kõigepealt tõestama, et ta on ikka “hea”, et temal on ka eluõigus. Rääkimata sellest, et inimesel ei teki mingit tõrget teisele ütlemaks, et “ma vihkan venelasi”. Minule tegi see lause haiget.

Ma arvan, et need kaks asjaolu ongi see, mida paljud silmas peavad, kui nad räägivad, et venelasi diskrimineeritakse.

Koolis käimine võib rikkuda su rahuliku elu 14. juuli 2007

Posted by Manjana in haridus, mõtisklused.
comments closed

Kes ütles, et haridus on teile kasulik? Ahh, et Teile pole kunagi keegi nii öelnud. Hästi, ma siis ainult mõtlesin nii. Igatahes on haridus kahjulik Teie rahulikule elule. Sa elad täiesti blaseerunult maailmas, kus räägitakse sellest, kuidas riigiametnikud on kohutavalt korrumpeerunud ja pealegi ei tea nad tavaliselt kunagi päriselt noid asju, mille üle nad on otsustama valitud. Sa tead surmkindlalt, et parim meetod mingist ettevõttest parimat tulemust saada, on see usaldada väljaõppinud ärijuhtide kätte, keda innustab tööle see, et ettevõtte peab olema kasumlik ja andma parimaid tulemusi. See kõik on nii lihtne ja arusaadav.

Siis mingi kummalise ajendi tõttu otsustad sa kooli minna ja saad teada asju, mis sinu maailma teistpidi pööravad. Nii võib igaühega juhtuda ja isegi sellises kõrges vanuses, nagu minul. Koolidel on üldjuhul kalduvus õpetada sulle asju, mis on tõestatud mingite uurimuste või katsetega. Sinu pisitilluke maailm lõhutakse sajaks tükiks ja pannakse siis uutmoodi kokku. Tuleb välja, et on olemas ettevõtteid, mille tulemust ei saagi mõõta ainult sellega, kui palju on tulemuse saamiseks kulutatud. On ettevõtteid, kus tihtipeale ei saagi ainult kulutuste suurust vaadata, sest see võib olla ühesugune, aga tulemused on hoolimata sellest erinevad ja erinevad seepärast, et erinevates süsteemides annavad sarnased kulutused erinevaid tulemusi. Nüüd läks vist jutt keeruliseks?

Hästi, ma toon näite. Kuni eelmise aastani elasin ma täielikus rahus, teadmata midagi sellisest sotsiaalteadlasest nagu Esping-Andresen. Nüüd tuli aga välja, et juba 90ndate alguses võttis too teadlane kätte ja jaotas arenenud riigid ära kolmeks ja nood kolm erinevad üksteisest tublisti. Nad erinevad selle poolest, kuidas riigid on organiseerinud oma avalike sotsiaalteenuste turu. On riigid, mis reguleerivad seda turgu riiklikul tasemel täiuslikult, riigid, kes lasevad turgu nähtamatul käel juhtida ja riigid, mis küll hoiavad ja majandavad sotsiaalteenuste turgu ise, aga samas teevad seda paindlikult ja muudavad reegleid vajadusel. Esimene ja viimane variant on mõnes mõttes sarnased, keskmine samas riigi jaoks vähekulukas, mis ei tähenda, et sinna kokkuvõttes vähem raha läheks.

Kummaline lugu selgub aga siis, kui hakata vaatama seda, mis on tulemused erinevatest süsteemidest. Tuleb välja, et riigid, mis reguleerivad ja majandavad oma sotsiaalsüsteeme ise, saavad väljundina paremaid tulemusi. No näiteks on riiklikult hallatava tervishoiu süsteemi puhul rohkem terveks saanud inimesi ja nähtamatu käe puhul on suremus riigis tunduvalt suurem.

Ja see ongi too asi, mille sa koolis käies teada saad ja mis su maailma segi lööb. Siis vaatad veelkord enda ümber ringi ja ikka tundub, et poliitikud on kuidagi korrumpeerunud ja ärimehed samas efektiivsed ning rahvas leiab ka, et mul oli enne õigus. Aga mida siis peaks edasi tegema, uskuma seda, mida teadlased on mujal maailmas ära tõestanud ja võitlema kõigile vastu või mugavalt uskuma, et nii nagu on, nii ongi hästi. Kapitalismi kirumine on ka kuidagi kohatu, kui seda juba 50 aastat ebaõnnestunud tagajärgedega tehti. Kohutav dilemma. Teadmised teevad su lihtsa maailma keeruliseks. Haridus on saatanast ja peaks mõtlevate inimeste jaoks kõrgelt maksustatud olema, siis nad kooli ei tükiks ja kõigil oleks lihtsam. Hea vähemalt, et targemaks tegevad raamatud kõrge hinnaga või võõrkeeltes on, siis nad ei satu vähemalt igaühe kätte.

Jaan Kaplinski mõtisklus 8. mai 2007

Posted by livionimmer in ajalugu, Euroopa, II MS, mõtisklused.
comments closed

Kaheksanda Mai Liikumine kavandas 8. mail 2007 Kaarli puiesteel rahu-teemalist üritust, mille tarbeks tegime üle kuu aja ettevalmistusi. Kuna õhk läks Tallinnas kuumaks, olime sunnitud avaliku ürituse ära jätma. Üheks ettevalmistuseks oli ka see mõtisklus, mille videot allpool näha saate. Leidsime, et Jaan Kaplinski arutlus teemal, mida tähendas II Maailmasõda ja kuidas tema seda lahti räägib, oleks täna oluline inimestele kuulamiseks tuua.

Uus etapp 27. aprill 2007

Posted by Oudekki in mõtisklused, poliitika.
comments closed

Mina olen väga kurb ja ma tean, et teised Kaheksanda Mai Liikumise liikmed on ka väga mures. Edasine mõtteavaldus on minu isiklik arvamus, sest Kaheksanda Mai Liikumise konsensuslikke otsuseid me hakkame täna alles tegema.

Täna ei ole enam küsimus Pronkssõduris, mille valitsus eile öösel otsustas teisaldada. Täna on probleem tärkavas rahvustevahelises konfliktis. Selles, et Tallinnas on tuhandeid inimesi, kes tunnevad ennast Eesti riigi elust nii kõrvalejäetuna, et nad tulevad tänavale ja hakkavad lammutama ja põletama. Ma arvan, et niisugune käitumine ei ole õige, aga riigi ülesanne on luua olukord, kus seda ei ole vaja.

Valitsus ei andnud kogu eilse päeva jooksul ühtegi protestivaid inimesi rahustavat teadaannet. Sellel teemal, et esialgu kaevatakse ainult Tõnismäele maetuid, et neid identifitseerida ja kindlasti arutatakse osapooltega, mis saab monumendist. Ei, ainus valitsusepoolne teave oli, et meil on head politseijõud.

Mind lohutab ainult see tunne, et hetkel oli protest ja marodööritsemine suunatud valitsuse vastu, mitte eestlaste vastu. Hetkel veel on tegemist poliitilise konfliktiga, kus paraku marginaliseeritud grupp on ühest rahvusest.

Üle-eile oli küsimus viies äärmuslases. Täna on üks surnu, 44 vigastatut ja 300 arreteeritut, 99 vigasaanud objekti ja tuhanded inimesed, kes on valmis valitsuse vastu vägivaldselt mässama. Suures osas kahekümendates aastates noored. Need, kes on suurema osa oma elust elanud Eesti Vabariigis. Riigis, mis on neile andnud millegagi signaali, et neil pole kohta ja nendega ei arvestata.

Siin ei ole küsimus selles, kellel on “õigus”. Siin on küsimus kokkuleppesoovis. Ma olen näinud Libeerias, kuidas mässavad 16-aastased poisid on riigi täielikult hävitanud, sest nad tundsid, et neil ei ole kohta ja keegi ei arvesta nendega. Ma ei tahaks seda näha siin.

Täna ei ole enam kohta retoorikal “teisaldamine suurendab pingeid”. Täna on meil pinged ja me peame need niimoodi lahendama, et kodanikud hakkaksid jälle oma riiki uskuma.

Rahvusvahelise kajastuse oleme ka saanud. 

BBC kirjutab Eesti olukorrast:

Eesti teisaldas Nõukogude mälestusmärgi (27. aprill)
Eesti eraldas Nõukogude mälestusmärgi (26. aprill)

Itaalia RAI teletekstis oli selline uudis:

Eesti pealinna kesklinnast on teisaldatud nende Punaarmee sõdurite auks püstitatud monument, kes Teise maailmasõja ajal vabastasid Tallinna natsivägedest. Monumendi teisaldamise vastu seisvate demonstrantide ja politsei vahelistes vägivaldsetes kokkupõrgetes on saanud üks demonstrant surma ja 44 vigastada. Samuti on vigastatud 13 politseinikku. 300 inimest on arreteeritud. Venemaa on nimetanud monumendi teisaldamist “fašismi vastu võidelnute solvamiseks”.

Jah, siin on faktilisi küsitavusi. Aga see on pilt, mida Euroopas meist hetkel antakse.

Väljatõrjumisest 24. aprill 2007

Posted by mr.Costello in mõtisklused.
comments closed

Meie manifestis on ühe probleemina kirjas, et Eesti kodanikud jagatakse “meieks” ja “nendeks” keeleoskuse alusel. Teiste sõnadega: meie arvates on probleemiks, kui eesti keele oskamist või mitteoskamist kasutatakse automaatselt vahendina kogukondade eraldamiseks või ühe kogukonna väljatõrjumiseks, selle asemel, et keelt õpetada ning seeläbi kolmandikku eesti keelt mitterääkivaid Eesti kodanikke läbi sõbraliku suhtumise integreerida.

Käesolevas mõtiskluses rõhutaksingi eelkõige sõbralikkust, sest just see, mitte vaenulikkus, saab olla esimeseks sammuks teineteisemõistmise teel. Leian, et just sõbralikkust ja külalislahkust meie igapäevases kogukondadevahelises suhtluses napib. Kogesin seda ise eile söögisabas seistes.

Minu ees järjekorras seisis üks klient, kes tellis endale kõigepealt borši ning sai suurepäraselt aru teenindaja küsimusest, kas ta soovib sinna peale ka hapukoort. Ega ma ausaltöeldes sellele nii argisele vestlusele tähelepanu pööranud polekski, kui selle kliendi järgmise tellimuse juures poleks tekkinud arusaamatus ning seejärel lahvatanud konflikt.

Mees tellis mingi liharoa ja teenindaja küsis, et millega ta seda soovib.
“Mismõttes, millega?” küsis mees.
“Noh, kas keedukartul, praekartul, püree, riis, tatar,” vuristas neiu teisel pool letti.
“Aa! Kartul, “ ütles mees.
“Keedukartul või praekartul?” täpsustas teenindaja.
Siinkohal sai selle mehe eesti keele sõnavara kahjuks otsa ning ta möönis, nüüd juba vene keeles, et ta ei saa aru, et ta nii palju keelt ei oska.
Neiu leti taga tõlkis öeldu (minu arvates perfektsesse) vene keelde.
“Aa!” ütles mees jälle ja lisas (ikka vene keeles): “Öelnud siis kohe niimoodi!”
Neiu vastu: “Elame Eestimaal, räägime eesti keelt!”.
Klient: “Aga milleks mulle seda vaja!?”
Teenindaja: “Ma ei peagi teist aru saama!”

Ja nii nad üksteise peale kuni lõpuni turtsuma jäidki, teenindaja esitas kõik oma järgnevad küsimused kangekaelselt eesti keeles ning klient vastas sama kangekaelselt vene keeles.

Miks ma sellest kirjutan? Aga sellepärast, et sõbraliku suhtumisega oleks saanud selle konflikti ära hoida. No ei oleks vaja olnud põlema minna ning loosungit “Eesti eestlastele!” (utreerin meelega) nina alla hõõruma hakata. Sest niimoodi jõuti ainult üksteisest kaugemale, mitte lähemale. Nagu Tõnismäel. Jah, asi sai lõpuks aetud aga kehv maik jäi suhu nii mulle, kui ka minust järjekorras järgmisele venelannale.

Miks me oleme nii ebasõbralikud just vene keelt kõnelevate inimeste vastu? Millegipärast pole ma samas söögikohas kordagi näinud sellist suhtumist inglise keelt kõnelevate inimeste puhul. Ikka on leitud, kasvõi tagaruumist, keegi, kes natukenegi menüüd tõlkida pursib. Ning oleks lausa uskumatu, kui inglise keeles teenindust saanud kliendi ütluse peale “Why didn’t you say so in the first place?” nähvataks “Elame Eestimaal, räägime eesti keelt!”

Rääkimata sellest, et ehk oli see mees samuti hoopis turist, kelle emakeeleks vene keel? Olen nimelt kuulnud lugu sellest, kuidas Peterburi ärimeeste delegatsiooni liiget keelduti “Prisma” infoletis vene keeles teenindamast väljendite saatel “Kuradi venelane, õpi eesti keel selgeks!”

Olgu, töenäoliselt polnud see minu loo mees siiski turist, sest mingil määral ta eesti keelt siiski rääkis. Aga ehk oli ta Eesti riigile nii vajalik ukraina keevitaja, kes alles mõni aeg tagasi siia elama on asunud? Kui me talle oma igapäevaelus teada anname, et ta pole siia teretulnud kui ta kohe, esimesest päevast peale, perfektset eesti keelt ei kõnele, siis mis te arvate, mida ta meist, eestlastest, oma kodumaale naastes kõneleb?

Ja lõppude lõpuks polnud absoluutselt süüdi ka see kena teenindajaneiu. Tema käitus ju täiesti nende normide kohaselt, mida talle televiisorist uudiste kaudu serveeritud on. Kui ikka peaminister päev-päeva järel rõhutab, et Eesti on suveränne riik ning tal on kasvõi nui neljaks õigus siin teha, mis pähe tuleb, arvaku muu maailm, mis tahes, siis ma ei imesta, et ka meie riigi kodanikud oma igapäevaelus sellise teerullimentaliteedi omaks võtavad.

Meie, Kaheksanda Mai Liikumise liikmed, seisame resoluutselt vastu igasugustele katsetele jagada eestimaalaseid “meieks” ja “nendeks”. Eesti on meie ühine kodu ning me soovime näidata, et me saame siin ilma kedagi välja tõrjumata, sõbralikult koos elada!

Wabariigi monumentidest II 15. aprill 2007

Posted by livionimmer in mõtisklused, monument.
comments closed

Jätkame Livio Nimmeri mõttearendust.

Eelnevast lähtuvalt tuleb siiski nõustuda nendega, kelle meelest pronkssõduri algne funktsioon oli viidata selle püstitanud türannia võimule. Ilmselt ei kahtle keegi, et pronkssõdur on muu hulgas ka okupatsiooni sümbol. Kuid ma väidan, et pronkssõduri kui okupatsiooni tähistaja roll on aja jooksul muutunud marginaalseks ning selle asemel on pronkssõdurist saanud fašismi võitmise, sõjas hukkunute ja ühe koleda sõja lõppemise mälestusmärk. Sest kui pronkssõdur oleks taasiseseisvumise ajal endiselt kõige enam kandunud okupatsiooni tähendust, oleks see kõrvaldatud koos kõigi teiste silma riivanud nõukogude võimu sümbolitega.

Seda enam, et pronkssõdur on ka okupatsiooni sümbol, oleks põhjust see jätta sinnapaika, kus ta hetkel on – Eesti pealinna kesklinna. Hoolimata sellest, et Prantsuse Revolutsiooni ajal hävitati massiliselt ancien regime’i monumente, hakati sel ajal esimest korda nägema nende ajaloolist ja pedagoogilist väärtust. Ka pronkssõduris on tugev pedagoogiline potentsiaal, mille tõestuseks on tekkinud poleemika ning intensiivistunud ajaloodiskursus. Pronkssõdur kui fašismi langemise, sõjas hukkunute ja ka samaaegselt okupatsioonikoleduste tähistaja väärib igal-juhul säilitamist nähtaval kohal (kuid selle olemasolu afišeerimata), kus see alati hoiataks türannia ja vägivalla eest. Pronks kui metafoor on äärmiselt tugev.

Lühidalt kokku võttes võiks öelda, et kogu pronkssõduri temaatika tulnuks eos summutada ning provokaatoreid ignoreerida. Pronkssõdur poleks meid märganud, kui me oleks lasknud tal rahus oma kohal seista. Kuid nüüd, mil pronkssõdurist on saanud näiliselt ühiskonna märkimisväärseim valupunkt, ei saa ratsionaalne mõistus vaikida. Sõda monumentidega on ühtaegu nii naeruväärne kui ka barbaarne ajaloo ja kultuuri vastu suunatud vandalism. Ning antud juhul kaasneb sellega ka kahe kogukonna teravnev vastandumine, intensiivistuv pingeseisund ühiskonnas, maad võttev „teise” vihkamine ja mõistuse asendumine irratsionaalse hüsteerilisusega. Ma arvan, et 8. Mai liikumise eesmärgiks pole niivõrd olla pronkssõduri poolt, kuivõrd eelmises lauses nimetatud nähtuste vastu.

Wabariigi monumentidest I 14. aprill 2007

Posted by livionimmer in mõtisklused, monument.
comments closed

Livio Nimmer on loonud huvipakkuva mõttearenduse pronkssõduri teemal. Avaldame selle siin blogis kahes osas.

Monument kui sümbol kaotab ajaloo kulgedes oma algse võimu ning tähenduse, muutub harjumuspäraseks ja marginaalseks, kuni viimaks lahustub üldises arhitektoonikas „läbipaistvaks” ruumielemendiks. Monumendi ajalugu on unustusse langemise lugu, mille käigus selle algne mõte ja sisu minetab oma aktuaalsuse, oma jõu, ning algse tähenduse asemele tulevad uued sekundaarsed tähendused. Aja möödudes keskkond „kodustab” monumendi ja monument muutub nähtamatuks. Pole põhjust eeldada, et pronkssõdur oleks erand.

Kuid ka nähtamatuna on monument mälu kandjaks, varjates endas potentsiaalsust uuesti tõlgendamisele. Nii leiamegi end 15 aastat pärast iseseisvumist olukorras, mis on iseloomulik pigem revolutsioonilisele üleminekuajale kui väljakujunenud küpsele riigile. Pronkssõdurist on saanud meile jumal, kellega sõdida. Kuid pronkssõduri ümber puhkenud poleemika on millegi palju laiema sümptom, sest monumentidega võideldakse kahel juhul – kui ühiskond leiab end kriisiolukorrast või kui midagi arukamat teha pole.

Mitte pronkssõdur ise ega selle asukoht pole probleemiks, vaid üldine sotsiaalne taust, millesse monument paigutub: ühelt poolt Eesti tarbimislaenu eest ostetud edulugu ning sellest tuge leidev rahvusliku eneseteadvuse kasv, teiselt poolt ebaõnnestunud vene kogukonna assimilatsioon ja Eestlaste suurenev väljasuremishirm, demograafilisest vetsupotist alla kihutamine koos kaasneva hirmusegase hüsteeria ja pööritusega. Veel mõned aastad tagasi kuulus pronkssõduri-temaatika, vaid marginaalse poliitilise kildkonna retoorikasse ega pälvinud erilist tähelepanu, sest ühiskond seisis teistsuguste probleemide ja väljakutsete ees.

Mõningate mööndustega võiks praegust olukorda tõepoolest võrrelda revolutsioonilise üleminekuajaga: rahva saatus näib taas tervikuna kaalul olevat. Kuid, kui 80ndate lõpus oli vaenlane üheselt defineeritav ja eesmärgid selged, siis hetkel konkreetseid lahendusi silmapiiril pole. On ühiskondlik lepe,„Eesti märk 2”, E-stonia, innovatsioonil baseeruv majandus, iibe tõstmine ja aatomienergia kasutuselevõtt.

Ja paralleelselt on ka kasvav marurahvuslus ning selle sõge hüsteeriline võitlus ancien regime’i jäänukitega. Just viimases on kehastunud soov konkreetse vaenlase ja lihtsate lahenduste järele. Sest kui ühiskond leiab end kriisist, hakatakse otsima süüdlast, või vähemalt, püütakse see välja mõelda. Kahtlemata kõige selgemalt ilmneb see revolutsioonilises loosungis „Kommarid ahju!” ja pronkssõduri lammutamissoovis. Kui puudub kindel tulevikunägemus, või kui probleemid paistavad lahendamatud, on lihtsam tegeleda konkreetsete objektidega nagu „endised kommunistid”, „venelased” või pronkssõdur ning seejuures siiralt uskuda, et need ongi tegelikud probleemid, mille likvideerimine taastab ühiskonna normaalse seisundi.

Prantsuse Revolutsiooni ajal korraldati eelmist riigikorda esindavate monumentide üle avalike kohtuprotsesse, millele järgnesid kujude sümboolsed hukkamised. Rahutustega Ungaris 1956. aastal kaasnes Stalini monumentide hävitamine amokki jooksva rahvamassi poolt; samasugune spontaanne vandalism leidis Budapestis aset ka eelmise aasta septembris puhkenud valitsusvastaste rahutuste käigus ning mõne rahvuslase eestvedamisel lõhuti punasõdurite mälestusmärk, mille osad hiljem hümni saatel Doonau jõkke heideti. NSVL-i lagunemise järel lammutati ja kõrvaldati sadu Lenini kujusid üle Ida-Euroopa. Monumente on alati karistatud – sageli üsna naeruväärsel viisil – asjade eest, milles nad süüdi pole. Ka Eestis, kui Lihulas toimunut meenutada.

Sest võitlus monumentidega on alati kantud teatud hüsteeriast ja spontaansest destruktsioonitungist. Pronkssõduri kirglikud vastased ja pooldajad käituvad otsekui neurootikud, kes elavad oma emotsioone läbi normaalsest intensiivsemalt. Nii polegi imestada, et tsiviliseeritus taandub hüsteerilise tõmblemise ees. Pronkssõduri juures märatseja ei võitle mitte kuju endaga, vaid alateadlikult näeb end lahendamas suuremaid ülesandeid, olgu selleks siis „integratsiooniprobleem”, rahva püsimajäämine, kommunistide võim, kättemaks tehtud kahju eest või riigis peremeheks olemine. Viimased kaks on eriti märkimisväärsed hüsteeriat põhjustavat tegurit. Seejuures on pronkssõdurist saanud okupatsiooni sümbol mõlemale sõdivale poolele, nii pooldajatele kui vastastele, kuid esimeste jaoks on tegu positiivse tähistajaga ja teiste jaoks negatiivsega.

Pronkssõduri juures tõmblemine tundub siiski olevat hingelähedane, vaid mõningatele radikaalselt meelestatud eesti ja vene rahvusgruppidele ning Eesti valitsusele. Nagu arvamusuuringud näitavad, on enamus säilitanud kaine mõistuse ning saab aru, et sõda monumendiga, 15 aastat pärast iseseisvumist, pole soliidne. Sest vägivallatsemine monumentide kallal oli iseloomulik ühele teisele, minevikku jäävale režiimile.

Lugeja haarab telefoni 31. märts 2007

Posted by Kati in mõtisklused.
comments closed

Eile õhtul helistas mulle meeskondanik, kes ütles end olevat rahvastikuministri nõunik Aarne Veedla ja väitis end lugevat meie blogi.

Meil arenes tihe vestlus, mille käigus auväärne härra püüdis mind venda järgnevas:

1. iga viimane kui üks venelane mistahes maailma nurgas on suurvene šovinismi ja imperialismi üksus ning vihkamise kandja;

2. mina, Arni ja Mihkel Raud oleme vene luure agendid;

3. Eesti Päevaleht on Venemaa PR-firma;

4. me ei saa üldse aru, kuidas asjad tegelikult käivad.

Viimase väitega seoses pakkusin, et auväärne härra Veedla võiks meile siis kirjutada, kuidas nad käivad, me paneksime selle kenasti blogisse üles, teeks või rubriigi “meie kriitikuid.”

Sellest võimalusest lugupeetav keeldus.

Kui helistaja oli tõepoolest härra Veedla, siis ma kordaksin oma pakkumist – kirjutage meile.

Üksiti ei tea ma , kas tunda hämmeldust või liigutust, et meie tagasihoidlik blogi paelub kõrgete riigiametnike tähelepanu.

Kui aga keegi auväärt härra Veedla nimel rumalat nalja tegi, pean päris-Veedla ees vabandama.

Memento, ergo sum 29. märts 2007

Posted by Oudekki in mõtisklused, monument.
comments closed

Olgu nende kahjudega pronkssõduri mahavõtmisel nüüd kuidas on, aga ma olen terve päeva mõelnud, et paremaks ei tee tema mahavõtmine aga Eesti olukorda kuidagi. Ühtegi probleemi see käik ei lahenda, ei rahvussuhete mõttes, ei sisepoliitiliselt, ei välispoliitiliselt.

Ma arvan, et olemasolevat olukorda ei pea muutma, kui see asja paremaks ei tee.

Ja ajalugu ei tee tema mahavõtmine ka olematuks. Kuju püstitamine on aastaid tagasi toimunud sündmus ja misiganes põhjustel see ka ei toimunud, olgu need üllad või kohutavad, see toimus. Praegu selle kuju mahavõtmine ei tee noid sündmusi olematuks. Seda vana aega ei saa teiseks teha, see on möödas.

Ja uus aeg on meil sellise ilusa (see on kunst, kindlasti) monumendiga aeg, võtkem sellest parim! Igasugune monument sümboliseerib täpselt seda, mida me ise tahame ta sümboliseerima panna, eriti kui ta ei kujuta mingit konkreetset inimest (modellina on räägitud Palusalust ja üht Eesti kraavikaevajat, kes ennast mõlemast sõdinud poolest kõrvale nihverdas). Paneme ta siis enda jaoks midagi meeldivat sümboliseerima. Või teisest küljest – miks ta peaks üldse midagi sümboliseerima. Ega kunst alati ei peagi ju, see pea andma esteetilise naudingu.

Me oleme vaba maa. Igaüks võib Tõnismäel Pronkssõduri juures mõelda millest tahab. Olgu need mõtted siis kurvad või rõõmsad, peaasi, et on mõtted. Ja ei pea ju nõudma, et teised mõtleksid samamoodi. Jälle, peaasi, et mõtlevad.

Miks me seda teeme 26. märts 2007

Posted by Kati in mõtisklused, tegemistest.
comments closed

Eelmises sissekandes kirjutab Sirje, kuidas me kõik kokku saime.

Mina tahan nüüd kirjutada, miks me seda kõike ikkagi teeme, miks me ei püsi viisakalt kodus ahju taga, vaid algatame hoopis “kahtlasi” liikumisi.

Või, noh, ma saan öelda, miks mina seda kõike teen, sest teiste mõtteid, diktofon pihus, üles kirjutanud ma ju pole. Aga usun küll, et teised meie hulgast arvavad üsna samuti. (:

Alustagem sellest, et Euroopa jaoks lõppes Teine maailmasõda 1945. aasta mais, kui Saksamaa liitlasriikide ees kapituleerus.

Ühes sellega lõpetas oma võidukäigu ka natsionaalsotsialism, üks võikamaid ideoloogiaid maailmas, mis jagas inimesed headeks ja halbadeks, neiks kellel on eluõigus, ja neiks, kel pole. Viimaseid ei häbenetud piinata või tappa.

Sellest ajast saadik on kõik Euroopa rahvad teinud koostööd selle nimel, et natsid enam pead ei tõstaks ja naabrid enam sõjajalal poleks. Vanad vaenlased, sakslased ja prantslasedki on üksteisele leppimiseks käe ulatanud.

Meie, eestlased oleme ju samuti uhkusega eurooplased. Me peaksime justkui jagama sama mõtteviisi.

Paraku on aga nii, et Eestis võib ikka veel saada mõnituste ja teinekord ka füüsilise vägivalla ohvriks tumedama nahavärvi pärast.

Ikka veel on mõnes seltskonnas hea toon öelda: “juudid ahju” ja patseerida ringi natsisümboolikaga varustatult.

Ikka veel on kombeks rääkida, et kui natsid olidki pahad, siis paremad ikka, kui “punased” ja “tiblad” ning see “punane” ja “tibla” tähendab omakorda päris sageli iga viimast kui venelast. Ka neid, kes on sündinud ammu pärast sõda, ja neid, kes tegelikult on ammuks head Eesti Vabariigi kodanikud.

8. mai, päev mida Euroopa ja USA tähistavad kui Teises maailmasõjas hukkunute mälestamise ja leppimise päeva, kaob meil ära infomürasse, mis kõneleb äärmuslaste kemplemistest Tõnismäel.

Mind teeb see kurvaks. Aga ma ei taha niisama virisedes pealtvaatajaks jääda. Ma tahan hoopis maailma omalt poolt, kasvõi kukesammu jagu paremaks teha.

Ma tahan meenutada minevikku, kõnelda, miks oli natsism halb Euroopale ja Eestile. Ja ma tahan vaadata ka tulevikku ja leida võimalusi, kuidas minna koos edasi ilma kellegi väärikust riivamata.

Ma küsin, kuidas saaks nõnda, et keegi ei saaks keele või nahavärvi pärast tänaval peksa ja venelane ei saaks igal juhul “tiblaks” sõimatud vms? Kuidas saaks nii, et ei oleks enam hea toon arutada, et Hitler oligi tore mees? Kuidas saaks kasvõi selle õnnetu pronkspoisi loo lahendatud nõnda, et kõik (natukenegi) rahul oleksid?

Muidugi on need eestlaste jaoks hästi valusad teemad, sest meil ei lõppenud sõda ju päris siis, kui teiste jaoks. Me pidime veel aastakümneid nõukogude režiimi taluma ja seepärast tundub meile teinekord, et meie selles sõjas ainsana või vähemalt kõige enam kannatasimegim, ja et Saksamaa oli äkki hoopis meie poolt jne.

Aga ma usun, et Eesti on praeguseks juba tükk aega olnud vaba ja väärikas riik ning et me ei pea eneseväärikuse säilitamiseks teiste saavutusi pisendama või sootuks unustama.

Ma arvan, et võit Hitleri ja natsismi üle oli väga oluline sündmus hoolimata sellest, et Eesti elu sellest kohe ei paranenud, ning ma olen nõus ulatama leppimiseks käe kõigile neile, kes natsiriigi vastu sõdisid, ka siis, kui nad hiljem osutusid meie, eestlaste vastasteks.

Miks nii? Aga sellepärast, et leppimine ja suuremeelsus on vabade ja väärikate eesõigus. Seepärast olen mina otsustanud selles liikumises ja ka selles blogis jõudumööda toimetada.

PS. kui sa tahad meie kohta ametlikumat juttu lugeda, vajuta nuppu “Meie”.