jump to navigation

Osalusühiskond tegutseb: päästke Eesti metsad! 8. mai 2008

Posted by Manjana in poliitika, roheline, tegemistest.
Tags:
comments closed

UrvadSel aastal otsustas kodanikuliikumine “Päästke Eesti metsad” korraldada 8. mail kell 18.00 maailmas nimega flashmob tuntud aktsiooni. See on plaanitud kolmeteistkümnesse Eesti linna kohtadesse, kus on kõige aktiivsem inimeste liikumine. Lähemalt loe siit.

Eestis toimuva flashmobi idee on lihtne:

  • Võta kaasa midagi, millest algab elu – käbi, kastan, tammetõru, kartul.
  • Kell 18:00 kükitame kõik 15 sekundiks ja asetame maha kaasa toodud elu alge. Seejärel tõuseme püsti ning läheme oma teed.
  • Kaheksanda Mai Liikumise aktivistid ja meie sõbrad otsustasid sama ürituse korraldada koos ja keskkonnas, kus “elu algel” on ka lootust tõelisele elule ärgata – kuna me tähistame ka sel aastal Kadrioru pargis piknikuga Teise Maailmasõja lõppu Euroopas. Linnainimesele ongi ju metsa asendajaks park. Kuid metsad on meile kõigile ühtviisi olulised. Päästke Eesti metsad organiseerus seoses Valitsuse metsaseaduse muutmise plaanidega.

    Kaheksanda Mai Liikumine toetab erinevaid kodanikealgatusi, mis aitavad nii meil endil kui ka kõigil teistel eestimaalastel elada riigis, kus on austatud nii inimõigused kui ka osalusühiskonna printsiibid. Kui põlise maainimesena tuntud eestlased ei väärtusta looduskeskkonda on vähe lootust ka inimühiskonna väärtustamisele.

    Ootame piknikule meie sõpru, kelledega koos osaleda “päästke Eesti metsad” aktsioonil ja sellele järgneval arutelul ühiskonnaarengu teemadel.

    PS! Tegemist ei ole avaliku koosolekuga Avaliku koosoleku seaduse mõistes.

    Täiendatud kell: 21.29

    Foto tänaõhtusest piknikust, kus Kadriorgu parki sai istutatud mõned küüslaugud.

    Küüslauku istutamas

    Kingad katki, aga tulema peab! 2. mai 2008

    Posted by Oudekki in II MS, poliitika, tegemistest.
    comments closed

    8. mai piknik KadriorusKallid lugejad, kommenteerijad ja kõik teised! Kaheksas mai, päev, millega saab seostada sõjategevuse lõppu Euroopas Teise maailmasõja ajal on taas kätte jõudmas! Seega: kutsume sind Tallinna piknikule, nii nagu aasta tagasigi.

    Kohtumispaik luigetiigi kõrval olev muruplats Kreutzwaldi juures ja pikniku algusaeg 8. mai, kell 18.00. Kokkusaamist alustame flashmobiga Eesti metsade kaitseks, seega võta kaasa midagi, millest algab elu – käbi, kastan, tammetõru, kartul. Kell 18.00 kükitame kõik 15 sekundiks ja asetame maha kaasa toodud elu alge. Seejärel jätkame piknikuga.

    Segaduste ärahoidmiseks – tegemist ei ole meeleavaldusega või avaliku üritusega, vaid arutelu toomisega veebikommentaariumist kevadõhku. Aruteluteemadeks, päevakohaselt, neofašism, rahuliikumised ja mittevägivaldne protest. Oleks armas, kui sa annaksid oma tulekust ette teada oudekki-at-gmail.com, siis on meil ettekujutust, kui palju inimesi kohale jõuab, aga kohapeal me registreerunute nimekirja ei kontrolli :)

    Võta kaasa toitu ja jooke (alkohol keelatud!), mida teistelegi jagada – ning rahumeelne mõtteviis.

    Saju korral liigume eeldatavasti edasi Tallinna Ülikooli ruumesse.

    Kuidas registreerida meeleavaldust? 17. märts 2008

    Posted by Oudekki in meeleavaldused, poliitika.
    comments closed

    PolitseiriikPean tunnistama, et kui ma läksin liikumise “Ei Politseiriigile” meeleavalduse liikumisskeemi veebruari alguses politseisse kooskõlastama, olin natukene mures ja kuulasin kogu tee autos “Contessa”-t, mis kinnitas, et rahu ja vabaduse eest me oleme juba maksnud, rohkem ei ole vaja. Mure põhjustaks oli nii naljakas olukord – astuda sisse politseiasutusse ja ütleda midagi seesugust, et “tere, mina olen kodanikeliikumisest “Ei Politseiriigile”, ma soovin kooskõlastada meeleavaldust” – kui ka teadmine, mida möödunudaastase Tallinn Pride’i korraldajad pidid politseiga vestlemisel läbi elama.

    Pride’i korraldajatele heideti nimelt ette, et nende meeleavaldusele võivad tulla mõned munadega loopima ning püüti jätta muljet, et ka need on meeleavaldusel osalejad, püüti keelata lühikeste varrukatega särke või nahkpükse meestel ning härra Tarmo Miilits rõhutas ikka ja jälle ühte ja sama lauset: ärge unustage, et me võime selle asja ära keelata ka kaks minutit enne algust.

    Minuga oldi viisakad. Isegi sõbralikud, pean mainima, ärakeelamist ei toonud jutuks ükski esimesel kohtumisel kohalolnud kuuest politseiesindajast (ega ka keegi hiljem), päriti ainult, kas välismaalt ka keegi tuleb ja hoiatati “eriti ekstreemsete Soome loomakaitsjate” eest. Kuid sellegipoolest pean siiani kummaliseks seda, kui mitmeid institutsioone tuleb läbi käia selleks, et oma põhiseaduslikku õigust avalikult kõnelda kasutada. Kuna soovi avalikult meelsust üles näidata võib olla ka teistel, siis panen siia kirja kadalipu, mis ühe meeleavalduse registreerimiseks Tallinna linnas vaja. Võtame näiteks sellise meeleavalduse, kuhu on juurde haaratud ka rongkäik.

    1. Tee valmis liikumisskeem, mina kasutan selle jaoks GoogleMaps-i, kus on kõige mugavamalt väljaprinditavad kaardid ja kus saab kaardi peale teekondi mugavalt joonistada.
    2. Mine selle liikumisskeemiga Tallinna Transpordiametisse (praegu Vabaduse väljak 10) ning kooskõlasta seal. Kooskõlastuse tulemuseks peaks olema tempel ja allkiri sinu skeemil. See samm on eriti oluline siis, kui sa soovid liiklust sulgeda, sel juhul annab Transpordiamet sulle vajalikku teavet, kuidas seda teha. Praeguse Tallinnas kehtiva eeskirja kohaselt pead sina organiseerima elanike teavitamise, märkide väljapaneku ja soovitatava ümbersõidu – ning praeguse kehtiva eeskirja järgi pead sa selle eest ka ise maksma. Selle kõige suhtes on Transpordiametil arvatavasti ideid. Kui neile sinu meeleavaldus ei meeldi, siis võib arvestada, et nad soovitavad/nõuavad sult kõige kallimat võimalikku viisi. Mulle ütles hr. Mati Songissepp umbes midagi niisugust, et tänavale tulek on ikka imelik ja kas ma tõesti arvan, et sinna üldse keegi tuleb (selleks ajaks oli meie petitsioonil nii umbes 2000 allkirja)
    3. Täidad ära ja prindid välja registreerimislehe (see leht on kättesaadaval ka linnavalitsuses prindituna). Arvesta, et peale ürituse korraldaja peab olema ka määratud turvalisuse eest vastutav korrapidaja. Selle lehe, koos liikumisplaaniga viid Põhja Politseiprefektuuri kooskõlastamisele. Nad peavad seda menetlema nelja päeva jooksul. Selle aja sees nad helistavad ilmselt sulle ja soovivad sinu korraldatavast üritusest rääkida. Sellel kokkusaamisel peaksid sa oskama politseile selgitada
      • kui palju on oodatav osalejate arv (vastupidiselt hr. Songissepale küsiti minult politseis, et kas mul on plaan, kui peaks tulema 2000 inimest. Plaan mul oli, aga kuna meie võitlus läks niivõrd edukalt ka ilma meeleavalduseta, siis ma ennustasin, et nii palju kohe kindlasti ei tule)
      • kuidas on sinu poolt tagatud ohutus (mitu sinu enda poolt välja pandud korrapidajat on, kuidas nad on eristatud; soovitan kollaseid veste teie ürituse märgiga. Korrapidajate arv sõltub rahvahulgast ja eeldatavatest probleemidest). Kui sa näed ette, et inimesi tuleb üle 2000, siis pakub politsei ka oma abi – sel juhul, kui koordineerivatel isikutel ei ole midagi sinu meeleavalduse vastu. Vastasel korral võidakse nõuda ka näiteks professionaalse turvafirma palkamist.
      • Kuidas on tagatud kommunikatsioon korraldajate ja osalejate vahel, seda nii enne meeleavaldust selles osas, et kuhu ja kunas ja kuidas tulla ning et käituda tuleb rahumeelselt (samuti mainiti mulle, et plakat “Ida-Virumaa iseseisvaks!” oleks riigivastane ja seda ei tohiks kasutada) kui ka meeleavalduse ajal (nii rahu säilitamisel, meeleavalduse lõppenuks kuulutamisel kui näiteks pommiähvarduse puhul inimeste mujalesuunamisel)
      • Eesti tingimustes küll mitte eriti usutav olukord, aga kui sa näed ette, et sinu meeleavaldusele tuleb mitmeid tuhandeid inimesi, siis võiks mõelda ka sellele, kust ja millise transpordiga tullakse ja kuhu need transpordivahendid (bussid, eraautod) pargitakse.
      • Kuidas korraldajad kavatsevad käituda vägivalla puhkemise korral (meeleavaldus peatada, vägivallatsejatega tegeleb politsei, see ei ole korraldajate vastutus. Kui sa meeleavalduse peatad või lõpetad, siis sa ei vastuta varaliselt tehtud kahju eest, kui sa ei lõpeta, siis praeguse Tallinna eeskirja kohaselt vastutad)
      • Kui sa tänavaid ei sulge, kuidas tagada teiste linnaelanike ja autode võimalus neid tänavaid kasutada (kui liikumine on õuealal, siis on mõistlik rongkäik suunata tänava keskele, siis saavad pealtvaatajad ja suvalised inimesed tänava äärtes liikuda. Samas suunas liikuvad autod peavad rongkäigu taga sõitma, vastassuunalised autod võiks aeg-ajalt läbi lasta. Kui sa ei ole õuealal, siis pead kindlasti leidma reguleerijad, kes liiklust sinu rongkäigu ajal peataksid ja ümber suunaksid, Transpordiamet tahab, et neil inimestel oleks reguleerijakoolitus).
    4. Kui saad politseilt kooskõlastuse (allkiri, tempel), siis viid registreerimislehe Tallinna Linnavalitsusse, isiklikult, kaasa isikuttõendav dokument. Kui keegi samal ajal ja kohas meeleavaldust teha ei taha, siis nad on kohustatud selle registreerima. Kui Linnavalitsusele sinu ettevõtmine ei meeldi, siis võib ta püüda sind ümber veenda, kuid registreerimata ei jäta, kui kõik on juriidiliselt korrektne. Meeleavalduse liikumisskeemi võib hiljem koostöös politseiga muuta, sinna enam ei käi meeleavaldusest etteteatamise seitsmepäevane tähtaeg.

    Kui sa oled oma meeleavalduse registreerinud piisavalt vara, siis tahab politsei arvatavasti sinuga veel paaril korral kohtuda, et jagada teavet selle kohta, kuidas nemad võimalikke ohte hindavad ja veelkord toimimisviis üle kõnelda. Kindlasti saavad mõned politseinikud meeleavaldusel kohal olema, kui sa oled mõne riigiasutuse – või arvatavasti ka välissaatkonna – lähistel, siis on kindlasti kohal ka julgestuspolitsei. KAPO sellele ametlikule kokkusaamisele arvatavasti ei tule, aga kui neil on aega üle või sinu ettevõtmine tundub suurejooneline olevat või Venemaale kätte paistvat, siis nad arvatavasti helistavad sulle. Kohale tulevad ka, ma arvan. Kuigi “Ei Politseiriigile” meeleavaldusega seoses koostöö politseiga oli ülimeeldiv – lõppes ka vastastikuste tänuavaldustega, et meie tegime seda, mida me lubasime ja politsei oli olemas, aga vaikne ja lugupidav – siis ma arvan, et see kõik on natuke liiga keeruline ettevõtmine minu inimõiguse teostamiseks. Jah, muidugi, kui meeleavaldust korraldada, siis kommunikatsioon, turvalisus ja hädaolukorraplaanid peavad olema läbimõeldud, see ei ole küsimus. Probleem on hoopis selles, et meeleavaldaja peab kõik oma plaanid kooskõlastama võimuorganite juures, andes neile võimaluse meeleavaldajatele verbaalset survet avaldada – sest meelt avaldatakse paraku tavaliselt juhul, kui avaliku võimu tegudega nõus ei olda.

    Teine ja tõsisem probleem on aga see, et mitte avalik võim ei taga inimese põhiseadusliku õiguse teostamise võimalust, vaid inimene peab tõestama võimule, et sellel ei teki mingeid kohustusi? Tegelikult peaks meeleavalduste turvamine olema politsei ülesanne, sest politsei on organ, mis tagab inimõiguste ja isikuvabaduste olemasolu riigis, ning avalik linnavõim on see organ, mis on ellu kustutud selleks, et võimaldada elanikel selle linna tänavaid oma põhiseaduslike õiguste raames kasutada. Seega liikluse ümbersuunamine ja kodanike informeerimine peaks olema linnavalitsuse töö. Selle pärast ma makse maksangi, et maksta palka neile, kes korraldavad siis seda ühist vara, mida ma jagan teiste kodanikega. Kui ma selle ühise vara (antud juhul linnaruumi) kasutamise pean ikkagi ise planeerima ja selle eest tasuma, rääkimata oma turvalisusest, siis tekib mul siiras küsimus, et äkki on parempoolsetel õigus ja mingit avalikku võimu pole vaja ning linnavalitsus tuleks laiali saata ning kogu korraldus jätta üksikisikute südamele.

    Ma arvan, et avaliku koosoleku korraldamisel peaks korraldaja avaldama vastavasisulise teate kas üleriiklikus või kohaliku levikuga ajalehes näiteks seitse päeva enne meeleavaldust, kui tegemist on liikluse ümberkorraldamist nõudva meeleavaldusega ja kaks päeva enne meeleavaldust, kui liiklust ei ole vaja ümberkorraldada (ja spontaansest meeleavaldusest ei ole vaja teatada, loomulikult). Niisuguse teate avaldamine peaks olema korraldajale tasuta (rahastatakse riigimaksudest teatud kokkulepitud maksimaalse ülempiiriga, teate suurus ja põhimõtteline ülesehitus samuti ühtlustatud). Sellisel juhul saavad nii politsei kui avalik võim plaane teha kõigiks ümberkorraldusteks – ning vajadusel saab loomulikult ju ka alati läbi rääkida. Kuid niisugune korraldus tagaks selle, et inimestel ei ole hirmu meeleavaldust registreerida ning oleks minimeeritud avaliku võimu võimalus meeleavalduse toimumisse sekkuda.

    Muide, Itaalias saab meeleavaldusele sõita rongis tasuta või sümboolse hinna eest, sest meeleavaldusel osalemine on põhiseaduslik õigus ning seda ei tohi piirata sinu ainelised võimalused ja paiknemine.

    Tallinna avaliku korra eeskiri ja avaliku koosoleku korraldamise nõuetes kehtestatakse, et

    “Avaliku koosolekuga kaasnevad rajatiste, liikluse (ühistranspordi, parkimise, fooriprogrammide jne) ümberkorraldamisega seotud kulutused, sealhulgas saamata jääva parkimistulu hüvitab ürituse korraldaja.”

    Ma arvan, et see Tallinna eeskiri on põhiseaduse vastane, kuna vaestel inimestel ei ole võimalik avalikku meeleavaldust korraldada, veel enam, see läheb vastuollu ka inimõiguste printsiibiga. Teen ettepaneku algatada selle määruse tühistamine, kes tahab kaasa aidata?

    Eesti liitub USA uueks osariigiks 12. märts 2008

    Posted by Manjana in Euroopa, poliitika.
    comments closed

    Kolmapäeval 12. märtsil kirjutas siseminister Pihl USAga alla kahepoolse nn. memorandumi, mis peaks eestlastele kunagi avama viisavabaduse USAga. Tundub kaugelt vaadates selline tore asi. Suurem osa Euroopa Liidu riike ju saavad USAsse viisavabalt, ainult viimased liitujad ja Kreeka ei saa. Selles valguses tundub ka arusaamatu, et miks Euroopa Liidu Komisjonile selline kahepoolne viisavabaduse leping ei meeldi. Samasugused lepingud on juba alla kirjutanud Tšehhi, Slovakkial on see plaanis järgmisel kuul ja Läti kirjutab koos meiega.

    Alati kui midagi tundub arusaamatu, siis on süüdi vähene infohulk, sest alati on kõigele põhjendused, eriti kui räägime välispoliitikast. Inetu on see, et keegi meie välispoliitika ekspertidest sellest otsesõnu rääkida ei taha. Ilves on ju olnud välisminister, töötanud aasta Europarlamendis, ta ju tegelikult teab. Väide, et midagi on “imelik”, on sellise tasemega asjatundja suust rohkem kui imelik. Teisipäevaõhtuses Aktuaalses Kaameras küsiti Riigikogu inimestelt, kes ka nagu võiksid või peaksid teadma, et mida nad arvavad ja kõik arvasid, et “kenä keik.”

    Tegelikult ju ongi kõik seadustega kooskõlas. Euroopa Liit ei ole põhimõtteliselt föderatiivne riik, kus on ühine välisminister, kes välisasju ajab. See on riikide liit, kus välislepingud on iga riigi siseasi. Sarnaselt väidab ka USA, et viisalepingud ongi bilateraalsed ja teisiti nemad neid ei sõlmigi. See, et Eesti ja Läti seda juhuslikult ühel päeval teevad, on ju ka normaalne? Kas ikka on? Palju lugejaile meenub meie minevikust asju, kus Läti ja Eesti on ühel päeval samu asju tahtnud? Mulle meenub viimase 70 aasta kohta neid allkirju, lepinguid ja muidki nii palju, et kokkusattumusteks on neid kummaline nimetada. Teate, et ükski välisturist kaugelt ei viitsi ainult Tallinna tulla ja tegelikult müüaksegi meid kahte riiki alati koos. Mis ei tähenda, et meie valitsused oleks omavahel tihedas läbikäimises, kaugeltki mitte.

    Kuid mida me siis selle viisavabaduse kohta teame. Me teame, et praegustel Euroopa USAga viisavabadel riikidel on olemas teatud kindlad reeglid, kuidas viisavabadust teostatakse. Uutel liitujatel saavad need reeglid hoopis keerulisemad olema. Siis kui kõik uued liitujad on oma uutele memorandumitele alla kirjutanud, on Euroopa Liit samuti kaheks jaotatud nagu praegugi, kuid USAl on võimalus öelda, et reeglid võiksid ikka kõigil ühised olla. Kuna USA eesmärk on saada suuremat kontrolli kõigi nende inimeste üle, kes nende piiri on ületanud, siis soovib ta, et ka vanad lepingu teinud riigid alluksid uutele reeglitele. Välislepingute ümber kirjutamine pole aga “piece of cake” ja sellele peab hea põhjendus olema. Ida-Euroopa riigid annavad selle. 1:0 USA kasuks.

    Ja ega viisavabadus ei tähenda, et kõik, kes piirini on jõudnud, sealt ka üle lastakse, eriti kui tuleb välja, et keegi on kunagi midagi valesti teinud. Noh kuulunud mõnda valesse organisatsiooni või mida iganes.

    Teisest küljest kinnitab niisugune olukord siiski asjaolu, et mingit ühist välispoliitikat EL ei saa niipea olema. Kui USA suhtes, mis loetakse siiski demokraatlike riikide sekka, ning mis on üks suurimaid majanduslikke võime sellel planeedil, ei suudeta ühist tegutsemisviisi kokku leppida, siis ei ole eriti suurt lootust, et midagi niisugust suudetakse kokku leppida nende riikide suhtes, mis vajavad mingeid uusi ja lihvitumaid suhtlemisviise. Veel enam, arvestades USA ja Venemaa poliitiliste huvide erinevust ja paljusid põrkumisi, siis võib suhteliselt kindlalt ütelda, et kui EL ei ole ühist poliitikat USA suhtes, seni ei ole ka ühist poliitikat Venemaa suhtes. Need liikmesriigid, kes soovivad Venemaaga erikokkuleppeid sõlmida, hakkavad kindlasti Eesti argumente tasalülitama aspektiga “USA puhul me ju lasime läbi…”

    Samas, Euroopa Liit on ennast näidanud siiski efektiivse jõuna majandusläbirääkimises – vaadakem näiteks trahve ja ettekirjutusi Microsoftile. Samamoodi on EL turg piisavalt suur, et suvalise riigi suurfirma toimimisele kirjutada ette enda arusaam mõistuspärasest ärist, mis laseb riike valitseda inimestel, mitte võimu kogundada üksikute korporatsioonide kätte, see tagab kokkuleppelise toimimise tootja ja taebija vahel. Eesti turg on piisavalt väike, seega, meie valitsusel ei ole erilist läbirääkimisjõudu Shelli või Microsofti või kellega iganes. See on koht, kus me saaksime kasutada teiste liikmesriikide solidaarsust, kus Euroopa Liit küsib mainitutelt niisugused toimimistingimused nagu ka meile sobivad.

    Kuid solidaarsus on vastastikune. Miks Prantsusmaa, Saksamaa või Itaalia peaks olema huvitatud Eestile soodsaid majandustingimusi kauplemast, kui on näha, et Eesti esmane solidaarsus kuulub USAle? Milliseid soodsaid majandustingimusi USA võiks Eestile pakkuda?

    Artiklit täiendas ka Oudekki

    Ei politseiriigile 16. veebruar 2008

    Posted by Manjana in diskrimineerimine, kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika, tegemistest.
    comments closed

    Kaheksanda Mai Liikumine toetab ja osaleb järgmisel reedel Tallinnas toimuvad demonstratsioonil, mis on suunatud Valitsuse seadustemuudatuste vastu. Rohkem infot leiab leheküljelt: Ei politseiriigile! Samal leheküljel saab anda ka oma allkirja seadustemuudatuste vastu. Allkirjad koos järgmise kirja ja põhjenduste loeteluga esitatakse Riigikogule ja Valitsusele.

    Sa võid ju lihtsalt pealt vaadata kuidas sinu kodanikeõiguseid kärbitakse, aga sa võid ka proovida, kas Eesti on teel täiusliku demokraatia poole ja hoolib kodanike arvamusest ning osaleda demonstratsioonil.

    Ei politseiriigile!

    Loe lisaks ka arvamusavaldusi ajakirjanduses:

    Postimees: Oudekki Loone: keelame rääkimise? 6. veebruar 2008
    Päevaleht: Roy Strider: Eestist saab politseiriik 3. veebruar 2008
    Sirp: Hasso Krull: Eesti kui õudusunenägu 1. veebruar 2008
    Pihl: jõuline politsei tagab Eestis demokraatia 8. jaanuar2008
    Pronksöö kordumist pärssiv eelnõu kompab isikuvabaduste piire 8. jaanuar 2008 Vahur Koorits

    Kas Sina tahaks vastu hääletada? 8. veebruar 2008

    Posted by Manjana in poliitika.
    comments closed

    Rohkem seksikaid mehi!Võib öelda, et iga aastaga langeb valimisaktiivsus pea kõikides demokraatlikes riikides, kuid mitte nendes, kus valimised on kohustuslikud. Valimisaktiivsuse langus on nähtus, mis paneb poliitikuid muretsema. Madala valimisaktiivsusega paistavad eriti silma postsotsialistlikud riigid ja kõige kehvemad olid tulemused 2004 aasta Euroopa Parlamendi valimiste ajal, kus näiteks Eestis käis valimas 27 protsenti valimisõiguslikest kodanikest.

    Aren Lijphart leidis oma 1999. aastal tehtud uurimuses „Patterns of Democracy: Government Forms and Performance in Thirty Six Countries”, et madal valimisaktiivsus on kaudne indikaator poliitilise ebavõrdsuse mõõtmiseks. USA politoloogid on leidnud, et Ameerikas on valimisaktiivsus ka tugevalt seotud sotsiaalmajandusliku olukorraga, kus vaesemad ja ka näiteks nooremad inimesed, ei käi aktiivselt valimas. Ameerika poliitikutele annab see ka lihtsa võimaluse vaesemate inimeste sotsiaaltoetuste vähendamiseks.

    Ameerika ja Briti pluralistidel on laialt võttes kolm üksteisest lahknevat valimiskäitumise uurimise käsitlust. Toon need siin ära tekkimise ajalises järjestuses:
    Esiteks pluralistlik „realism”, mille järgi kodanike vähest osalemist valimistel tuleb võtta külmavereliselt ja rahulikult. Suuremale osale inimestest on poliitikas osalemine kõrvaline tegevus ja ükskõiksus vihjab sellele, et valitsus vähemalt ei käi inimestele närvidele. 1950. ja 1960. aastatel tehtud poliitilised uurimuste tulemusel leiti, et suur osa hääletajatest tegutses tuginedes väga pealiskaudsetele ettekujutustele poliitikast ja ebapüsivale poliitilisele informatsioonile. 1957 aastal oli Maurice Duverger seisukohal, et pika aja jooksul kujunenud parteieelistused ja valikud eri erakondade poliitika vahel on olulised. Selliseid parteisüsteeme nagu Ameerika Ühendriikides, mis ei soodustanud niisugust sõltuvust, käsitleti „mittearenenuna.” Ameerika pluralistid võtsid omaks teistsuguse seisukoha, väites, et igasugune parteisüsteem peab peegeldama suures rahvusriigis eksisteerivate huvide mitmekesisust. 1961 aastal väitis Edward Banfield, et USA parteiidentiteet on reaalne, kuid kattub paljude teiste gruppide identiteetidega, mis põhinevad etnilistel, rassilistel, territoriaalsetel, majanduslikel ja sotsiaalsetel tunnustel.

    Teisena teooria – valimised kui hääletajate mõju poliitilistele liidritele. Anthony Downs leidis 1957. aastal, et on olemas ratsionaalsed tegutsejad, kes teevad valiku kandidaatide või parteide vahel arvestades kulutusi ja kasu, mida pakutavate programmide rakendamine nende jaoks kaasa toob. Valija ostab tuntud ja head kaubamärki. Sellega arvestavad ka parteide liidrid, kes üritavad valijale just seda pakkuda, mida neilt oodatakse. Parteid on kui kaup, mida turustatakse ja valijad on kui ratsionaalseid otsuseid tegevad tarbijad.

    Kõige viimasemad pluralistide uurimused väljendavad kriitikat väikese osalemise kohta mõnedes valimis- ja parteisüsteemides. 1981 aastal leidis Vernon Bogdanor, et mõned parteikonkurentsi süsteemid on ebatäiuslikud ja peaks suurendama parteiliidrite vastutust valijate ees ja rakendama suurema proportsionaalsusega valimissüsteeme, selliseid nagu need, mis võeti kasutusele 1970. ja 1980. aastatel Hispaania, Kreeka ja Portugali uutes demokraatiates ning samuti Prantsusmaal. Suurbritannias on pluralistlik valimissüsteem olnud kasutusel üle kahe sajandi, ent valijate toetuse suurenemine kolmandale parteile on sundinud enamikku pluraliste tunnistama, et vajalik oleks suurema proportsionaalsusega valimissüsteem.

    Hollandi sotsioloogid on leidnud, et inimeste individuaalset valimiskäitumist mõjutavad mitmed faktorid: vanus (vanemad inimesed käivad rohkem valimas kui nooremad), religioossus (usklikud käivad tihedamalt valimas kui mitteusklikud), kõrgem sissetulek, haridus ja klassipositsioon (kõrgemad näitajad tingivad tihedamat valimas käimist). Samuti on leitud, et kui inimene on sotsiaalselt aktiivne ja omab mingit kindlat grupikuuluvust, kus on kombeks valimas käia, teevad seda ka teised grupiliikmed. Huvitav näitaja hollandi uurimuses oli see, et inimesed, kes küll on usklikud, aga regulaarselt kirikus ei käi, käivad ka valimas harvemini kui mitteusklikud. Muideks, Holland kehtestas 1917 aastal koos valimisõigusega kõigile ka valimiskohustuse kõigile ja valimistel käimise kohustuslikkus kaotati 1970 aastal.

    Sellised on lühidalt välja toodud erinevad põhjused, miks inimesed valimas käivad ja kes üldse käivad. Aga õhku jääb ikkagi küsimus, et kas poliitikud peaksid midagi erilist ette võtma, kui valimisaktiivsus väga madalale langeb? Või piisab mõttest, et juu siis asi pole veel päris hull, kui inimestel puudub vajadus “jalgadega hääletada”. Siiani on eesti poliitikud kasutanud valimisaktiivsuse suurendamiseks labast võtet – kui sa meid ei vali siis saab/ei saa võimule Savisaar. See trikk on isegi töötanud, aga kui kauaks veel? Erinevates peades ringleb mõtteid erinevatest uutest trikkidest. Ekstreemsemad on vast valimiste kohustuslikuks muutmine või siis näiteks vastu hääletamine paralleelselt poolt hääletamisega. Eestlastele ju ikka meeldiks millegi vastu hääletada, äkki oleks see kaval trikk? Või siis mitte?

    Kuidas Inglismaal geneetiliselt muundatud taimi kasvatatakse 25. jaanuar 2008

    Posted by Manjana in Euroopa, poliitika, roheline, tõlkelood.
    Tags: , ,
    comments closed

    GM-vaba umbrohi24. jaanuari Postimehes ilmus jutt, et Eestis peaks veel jaanuaris 2008 minema kooskõlastusringile eelnõu, mis lihtsustaks geenmuundatud organismide (GMO) kasvatamislubade saamist. Pakume Teile lühendatud kokkuvõtet Birminghami Ülikooli politoloogiadoktorite David Mashi ja David Toke artiklist Policy networks and the GM crops issue: assessing the utility of a dialectical model of policy networks, mis ilmus ajakirjas Public Administration, juunis 2003.

    Artikkel räägib üksikasjalikult erinevatest organisatsioonidest, kes osalesid Inglismaal geneetiliselt muundatud teraviljadega seotud seaduste ja määruste kujundamises ja kinnitamises. Nende organisatsioonide suure hulga tõttu olen tõlget lihtsusanud ja süvenen peamiselt otsutusprotsessidele.

    Inglismaal tuli geneetiliselt muundatud (GM) teraviljadega esimest korda tegemist siis, kui 1996 aasta lõpus ilmus poelettidele USAst imporditud GM-soja, millega seoses tekkis ka vajadus vastavate poliitikate järgi. Tol ajal jäi GM poliitika peamiselt biotehnoloogiafirmade, põllumajandusettevõtete ja Põllumajandusministeeriumi huvisfääri. Alates 1998 aastast tegeles vastavate huvigruppide koordineerimisega GM-lobbigrupp, kuhu kuulusid nii biotehnoloogiafirmad, toiduainetetööstused kui ka erinevad põllumajandusega tegelevad organisatsioonid. Juulis 1998 avalikustas Friends of the Earth uurimuse, kust selgus, et kaheksa liiget nõuandva komisjoni kolmeteistkümnest olid otseselt seotud biotehnoloogiafirmadega.

    Nõuandev komitee andis juba 1998. aasta keskpaigaks nõusoleku mõnedele GM-liikide heakskiitmiseks ja kasvatamiseks. Nende hulka kuulusid herbatsiidide-tolerantsed taimeliigid, mis võimaldavad paremini umbrohtu hävitada ja kasvatavad produktiivsust umbes 10 protsenti. Sellised GM-taimed pakuvad suurt huvi põllupidajatele ja tööstusele. Juhtivaid keskkonnakaitseorganisatsioone asja äriline külg aga ei huvita, nende jaoks valmistab muret geenide üle kandumine nendelt herbatsiidide tolerantsetelt taimedelt umbrohule – nähtus, mille avastasid USA teadlased ja mida peeti suureks probleemiks põllumeestele. Debattides käsitleti seda küsimust peamiselt umbrohu-keskselt: arvutati kokku rahalisi kulutusi superumbrohu hävitamiseks, laiemat keskkonnaprobleemi ei nähtud.

    1998. aasta lõpus algatas Inglismaa keskkonnakaitseminister Michael Meacher vastava poliitika muutmise ja 21. oktoobril 1998. kuulutas ta välja ühe-aastase pausi GM-taimede turustamises, nõudes uurimusi GM taimede mõjust keskkonnale. Järgmisel aastal pidas valitsus GM-lobbigrupiga läbirääkimisi, et nad vabatahtlikult ei kasvataks uusi taimi kuni uuringud lõpevad – kuni 2003 aastani.

    GM-teraviljade litsentseerimine sõltus Inglismaal peamiselt sellest, kas konkreetsete taimede puhul oli teaduslike uurimustega tõestatud looduskaitseliste tingimuste täidetus (äriline istutamine peatati kuni teaduslike uuringute lõppemiseni).

    GM-lobbigruppidesse kaasati ka neid looduskaitsjad, kelle vaated ei olnud täielikult GM-teraviljade kasvatamise vastased (looduskaitsjate kaasamine legitimeeris litsentseerimist). GM-teraviljade vastaseid radikaalseid rühmitusi nagu Greenpeace, Friends of the Hearth ja mahepõllupidajad, ei kaasatud, sest nemad olid igasuguste GM-teraviljade avamaal kasvatamise vastu. Kuigi tavatarbijad olid GM-teraviljade vastu ning avalik arvamus muretses peamiselt toiduainete ohutuse pärast, siis peamine avalik debatt toimus siiski keskkonnaregulatsioonide teemal.

    Kuna peamine osa GM-teraviljade teemalisi seadusi kuulub Euroopa Liidu pädevusse, siis osa regulatsioone on jäetud ka EL liikmesmaade otsustuspädevusse, samas ei saanud kohalikul tasandil otsustada need organisatsioonid, kes olid GM-teraviljade kasvatamise vastu. Seega jäi nendele vaid Inglismaa GM-teraviljapoliitika kriitika ning globaalses plaanis arutleti GM-teraviljadest kui ohust väikestele kolmanda maailma riikide põllumeestele.

    Mõnedele mahepõllumeeste organisatsiooni liikmetele anti 1999. aastal formaalne konsultatiivne sõnaõigus põllumajanduse ja keskkonna biotehnoloogia komisjonis, mis loodi eesmärgiga laiendada laiemat debatti ärilisel eesmärgil kasvatavate GM-taimede kasvatamise litsentside jaotamise küsimustes. Samas puudub sel komisjonil litsentside küsimuses otsene vastutus.

    Uute poliitikate tulemusel muutusid mõnede organisatsioonide jõuvahekorrad. Nõuandva komitee liikmeskond reorganiseeriti: 10 liiget 13st vahetati välja ja nende asemele tulid akadeemilise taustaga eksperdid, kel polnud otsest sidet biotehnoloogiliste firmadega. Uurimise alla võeti bioloogilise mitmekesisuse probleem. Litsentside väljastamisel tuli omavahel kokkuleppele jõuda nii teadlaste komiteel, nõuandval komiteel kui ka avalikkuse esindajatel. 2001. aastal muudeti ka Euroopa Liidus direktiivi nii, et uuringuid võib teha ka mõnes teises EL riigis.

    2001. aastal korraldasid orgaanilise põllumajanduse grupi liikmed kampaania ühe biotehnoloogiafirma vastu, kes tahtis avamaal kasvatada GM-maisi. Biotehnoloogiafirma oli algselt kasvatamise lõpetamise vastu, kuid kui neid lubati katusorganisatsioonist välja visata, nad nõustusid. Nii loobutigi tollest konkreetsest maisist, et mitte tervet litsentseerimist untsu keerata. Tolle katusorganisatsiooni puhul on tegemist Inglise suurima valitsusvälise organisatsiooniga, kes tegeleb keskkonnaküsimustega, neil on üle miljoni liikme, 1000 töötajat, kaasaarvatud hulk teadlasi ja poliitika lobbiste. Nende legitiimsuse tagab suur liikmeskond ja organisatsiooni laiahaardelisus.

    Fakt on see, et põhiline poliitiline diskussioon Inglismaal GM taimede küsimuses oli pigem majanduslikku laadi kui keskkonnakaitse teemaline. Oluline ei olnud mitte superumbrohu probleem, vaid pigem selle hävitamise maksumus.

    GMO-taimedest blogosfääris: Frankensteini eine ehk kas geenmuundatud toit sünnib süüa? (Kati) ja Roheliseks kasvajad, kommentaarium (Epp)

    Eestlaste kannatlikkus on imetlusväärne! 16. jaanuar 2008

    Posted by Oudekki in meeleavaldused, monument, poliitika.
    comments closed

    Kogunemine puiesteelPealkirjas väljendatud lause ütles mulle Dmitri Klenski, kui me aprilli alguses temaga ühes Tallinna kohvikus kokku saime, et arutada 8. mai meeleavaldust. Meil oli ühine eesmärk näidata, et 8. mai tähistab sõjategevuse lõppu Euroopas pärast Teist maailmasõda ning on seega oluline kõigile sõltumata riigist, rahvusest või emakeelest.

    Kannatlikkus tõusis teemaks seetõttu, et me pidasime oluliseks meeleavalduse absoluutset rahumeelsust – see pidi ühendama ikkagi inimesi, kes pooldavad rahumeelseid meetodeid, inimesi, kellel on hea meel elada vabas demokraatlikus riigis. “Kuid kui tulevad kohale inimesed, kes demokraatiat ei poolda,” päris Klenski. Arutlesime, et me ei tohi lasta ennast provotseerida – kindlasti on inimesi, kes ei ole huvitatud eri rahvuseid ühendava demonstratsiooni rahumeelsusest. Leidsime, et meie ei tohi sellega kaasa minna, me peame jääma oma meetodite juurde, ka siis kui keegi peaks tahtma meid mädanenud tomatitega loopida. “Ma tean, et see on raske,” ütlesin mina, “aga meil peab olema kannatlikkust oma ideede rahumeelseks selgitamiseks”. Seepeale leidiski Klenski, et ta imetleb eestlaste võimet olla kannatlik ja arvab, et seda peaksid teised meilt õppima.

    Jõudsime tookord kokkuleppele, kuidas organiseerida rahumeelset meeleavaldust, selles, et peamine kaitse tuleb Eesti Vabariigi politseilt – sest tookord olid meil kõigil Eesti politsei suhtes ühesugused tunded: politsei kaitseb meeleavaldajaid (ja seda erinevalt nii lääne kui ida pool asuvate riikide kommetest), me olime kindlad, et politsei saab asuma meie poolel. Klenski lubas meeleavaldusel osaleda ning ka Öise Vahtkonna liikmeid kaasa haarata. Me läksime lahku arusaamas, et see, mida Eesti riik vajab, on olukord, kus eestlased ja venelased (ja kõik teised) tulevad koos tänavale tähistama mingit ühte asja, mis on kõigile kallis, kuigi põhjuseid selleks võib olla tuhandeid. Mainisime ka omavahel, et see meeleavaldus võib osutuda lihtsalt teenäitajaks, tee tuleb läbi käia ning rahulik, salliv ning aruteludele suunatud ühiskond võib võimalik olla mitte enne kui 15-20 aasta pärast, demokraatiat peab õppima.

    Meilitsi ja telefonitsi olime hiljem veel ühenduses. Tundus, et kõik tulebki välja – kuigi suur hulk meist ja ka näiteks meie Lääne-Euroopa toetajaist küsisid aeg-ajalt “mis saab, kui Eesti valitsus otsustab enne 8. maid pronkssõduri teisaldada – siis on ju väga tõenäoline stiihilise vägivalla teke“. Kuid samas oli meile kõigile selge, et kui valitsus sellise otsuse tegema peaks, siis meie ei saa enam midagi parata, siis muutuvad protsessid juhitamatuks. Peaminister Ansip andis veel viimase hetkeni lootust, et mingit teisaldamist ei tule – vähemalt mitte enne 9. maid 2007.

    26. aprillil kell 4.30 hommikul alustati Tallinnas Tõnismäel umbes 400-liikmelist politseioperatsiooni, et püstitada pronkssõduri ümber metallaed. Selle käigus purustati üks auto, kus istusid kolm protestijat. Minul tekkis hetkeks küsimus, et kas meil on kodusõda, et arheoloogiliste väljakaevamiste algust peab niimoodi turvama ja protestijate suhtes säärast jõudu kasutama? Õhtuks selgus, et see tunne ei olnud mitte ainult minul, Tõnismäele kogunes päeva jooksul tuhatkond inimest, kellest nii mõnelgi võis olla tunne, et tema riigi valitsus on alustanud sõda tema vastu. Ükski Eesti parlamendipartei liige sellele rahvahulgale seletusi ei andnud. Eesti Televisioonis rääkis kaitseminister Aaviksoo, kuidas “kaitseminister peab oskama sõda pidada”. Lennujaamas olev reklaam “Euroopa Liit töötab rahu nimel igal pool maailmas” mõjus tol hetkel eriti irooniliselt.

    Venekeelseid pöördumisi rahva, nii rahulike elanike kui protestijate poole ei olnud. Kella kümne paiku õhtul oli Tallinna kesklinnas juba ligi 5000 inimest, kes olid tulnud sinna kindlasti eri motiividega – kuid peamiselt näitama, et nemad on ka olemas, selle riigi osa ja valitsus ei tohiks nende soove tähelepanuta jätta. Järgmise hommiku statistika: üks surnu, 44 vigastatut ja 300 arreteeritut, 99 vigasaanud objekti ja tuhanded inimesed, kes on valmis valitsuse vastu vägivaldselt mässama. Suures osas kahekümendates aastates noored, kes on kogu oma teadliku elu elanud Eesti Vabariigis.

    Praegu on alanud protsess inimeste üle, kes olid väidetavalt selle meeleavalduse korraldajateks. Üks nendest 8. Mai Liikumise Lääne-Euroopa toetajatest küsis seepeale “mis, protsess Ansipi üle?” Esialgu aga veel mitte Ansipi vaid Dimitri Klenski, Dmitri Linteri, Maksim Reva ja Mark Sirõki üle, süüdistades neid ajakirjanduse andmeil Karistusseadustiku § 238. alusel: Massilise korratuse organiseerimine Paljusid inimesi hõlmava korratuse organiseerimise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega. Lisaks kirjeldab ajakirjandus, kuidas tõestusmaterjaliks on üleskutsed valmistada lendlehti, lendlehed ise, soov mõjutada inimeste mõttemaailma ning lootust, et edu saavutatakse 15-20 aastaga.

    Teisi kolme kohtualust ma isiklikult ei tunne ja nendest nimepidi ka Klenskiga juttu ei olnud. Kuid seda, et Klenski soovis osaleda 8. mail rahumeelses meeleavalduses, seda ma tean. Minu terve mõistus keeldub uskumast, et tal oli samal ajal aega veel korraldada mingit teist meeleavaldust enamvähem sama kuupäeva ümbruses. Minu terve mõistus ei unusta ka seda, mida ma 26. aprillil läbi elasin: seda kuidas inimeste hirm ja teadmatus kasvas välja vägivaldsete meetodite kasutamiseks. Sellel protsessil ei olnud eestvedajaid.

    Ma ei unusta kunagi ka seda, et Tallinna kesklinnas olnud umbes 5000 inimesest oli lõhkujaid ja laamendajaid umbkaudu kolmsada – kellest 68 on praeguseks kohtu poolt süüdi mõistetud, ajakirjanduse (Postimees, Päevaleht) andmeil on rahvuselt eestlasi ja venelasi nende hulgas ligikaudu võrdselt. Vahi all pole enam ühtki aprillirahutustes osalejat.

    26. aprill 2007 veenis mind veel enam, et vägivaldsed meetodid on 20. sajandi viis ennast kuuldavaks teha. Meil, 21. sajandi teabe ja kommunikatsioonivahenditega heldelt varustatud kodanikel, ei ole seda enam vaja. Meil on oma rahumeelsed meetodid ning meil on kannatlikkus oma ühiskonda kümnete aastate diapasoonis näha: pikaajaline perspektiiv, mida ei ole meie praeguse poliitilise süsteemi võimulolijatel.

    Ma loodan, et protsess Klenski, Linteri, Reva ja Sirõki üle saab olema aus ning õigusriigile kohane.

    Aasta 2007 25. detsember 2007

    Posted by Manjana in mõtisklused, poliitika, tegemistest.
    comments closed

    Sauna tänav

    Detsember on kokkuvõtete tegemise aeg. Üritan ka siin väikese aasta kokkuvõtte teha. Kaheksanda Mai Liikumine sai alguse sel aastal. Kuidas täpselt, lugege siit: Kuidas kõik alguse sai. See blogi siin sisaldab kokku 84 postitust ja kõige kuumem päev külastatavuses oli 29 märts, kui kokku oli 4264 külastajat. Kommentaare on praeguseks kokku mõnisada rohkem kui külastajaid tol päeval. Aga see on numbrite statistika, päriselu kuumemad punktid jäid kindlasti tollesse aega, kui pronksöö kõik serverid umbe ajas ja emotsioonidest üles köetud elu käis kommentaariumis. Kõikide närvid vastu ei pidanudki.

    Huvitav oli ka too aeg, kui kommentaarides pidevaks löömaks kiskus ja verbaalse poriloopimise initsiaatorid välja tuli lüüa ja tekkis peegelblogi, mille eluiga siiski lühikeseks jäi. Kuskilt sealt kandist pärineb ka ütlus, et Eestis on olemas komplekt vasakpoolsust: mõttekeskus, aktsioonirühm ja partei. Ma ei kujuta ette kui palju me oleme suutnud seda mõttekeskuse rolli täita, aga minu enda jaoks on see mõnes mõttes täitnud küll. Meie kommentaatorid, keda vähemalt mina isiklikult ei tunne, on siin arendanud erinevaid põnevaid arutelusid ühiskondlikult tundlikel teemadel. Esialgne robustsus ja näkku lajatamine on sujuvalt kasvanud argumenteeritud aruteluks, kus inimesed toovad välja uusi argumente ja lükkavad ümber neid, mis loogikasse ei sobi. Mul on tunne, et arutelud siin on olnud tundlikumad ja argumenteeritumad ja sisulisemad kui need, mida massimeedia mõnedel teemadel on pakkunud. Paljud teemad on siin arutelu all püsinud rohkem kui nädal aega järjest. Aga räägiks nüüd laiemalt ka kui endast.

    Poliitikaaasta 2007

    Raske on üllatada lausega, et 2007 aasta märtsi algul toimunud Riigikogu valimised ja enne seda toimunud valimiskampaania kulgesid dikteeritud rütmis, kus võitjad olid ette teada ja seepärast ei vaevunudki nad erilisi pingutusi tegema. Eelnenud 15 vabadusaasta jooksul oli kontrollitud tõde, et kui valijad lihtsalt ja massiliselt omanimelise reklaamiga üle valada, sinna vahele puistata piisavas koguses tuntud ja armastatud nägusid, kel ka piisavalt eetriaega oma armastust ja asjatundlikust näidata, siis valimistulemus on kulutatud summaga võrdeline. Valitsuse moodustamine on juba ammu kinnise ringi mäng ja rohelisi kollanokki lollitati vaid niikaua kui selgus, et ega nad vanakooli reeglite järgi ikka mängida ei oska.

    Lubadused maksuvabadest reedetest ja viie rikkama riigi hulka jõudmisest olid vaid visuaalne kujutis, mis sündinud reklaamifirmade kopivraiterite peades. Kuna visuaal on parim õppematerjal, siis valimislubadustest täidegi see, mida käega katsuda saab: tõmmati maha pronkssõdur ja lasti rahvas tänavale möllama. Need ööd ei unune niipea ja mul on siiani silme ees pilt, kus Toompuiesteel grupp täisrelvis loomahäälega röökivaid sõdureid me poole jookseb just pärast seda, kui venelased oli me rahvusvahelisele seltskonnale soovitanud, et ärge kesklinna minge, seal politsei tulistab. Kuigi rahva seisukohast vaadates võiks öelda, et valitsus täitis oma valijatele antud lubaduse. Pisut kurb vaid, et kõige olulisemaks valijategrupiks on Eestis äärmusrahvuslased.

    Tendents, et rahvas silmis “elukutseliste poliitikute” maine aina langeb, on kogu maailmas juba päris pikaajaline. Erilisi ravimeid selle nähtuse raviks pole leiutatud. Ei saa öelda, et poliitikud, tehke nii nagu rahvas nõuab ja meil kõigil hakkab parem. Rahvas oskab tihtipeale küsida nii nagu ajakirjandus neile kaardid on kätte mänginud. Tegelikult on neid probleeme palju, kus võiks rahva arvamusest hoolida. Näiteks neis küsimustes, kus on tegemist valikuga vägivalla poolt või vastu, võiks hoolida neist, kes vägivalda ei poolda, sest me avalik elu kipub liigagi verine olema. Miks ei tunne valitsus huvi selle vastu, et erinevate küsitluste tulemusel ei poolda meie rahvas Lähis-Ida okupeerivates sõdades osalemist? Isegi nondes riikides tehtud kohaliku rahva küsitlused ei poolda seda. Samas on prominentsed poliitikud valmis alati rääkima, et “okupatsioon Eestis oli halb.”

    Sarnane näide on ka selle aasta viimase kuu teema: “Kas Keskerakond ja Reformikad ei tahtnud Jõksi seepärast, et too nende rahakotti ja siseasju uuris?” Kas keegi on kuulnud vastust tollele küsimusele? Aga kas keegi on kuulnud sellist küsimust?

    Millist muudatust veel oleks oodanud, aga mida ei tulnud?

    Oleks oodanud, et nüüd, kui oleme juba jupikese aega Euroopa Liidus olnud, hakkab ajakirjandus ja juhtivad arvamusliidrid rohkem huvi tundma selle vastu, mis toimub meist Läänes. Lootus, et toimub rohkem arutelusid kõiki Euroopa riike puudutavate küsimuste teemadel ja me räägiksime rohkem, mis toimub Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias. Aga tühjagi. Need vähesed reporterid, kes meil mujal on, on kas asjatudmatud või igavad. Süvaanalüüse ilmub ainult Venemaaga seotud teemadel. Kui meil oleks mõni inimene, kes pühendaks nii palju vaimujõudu näiteks Saksamaa siseelusse süüvimisel, kui M. Mihkelson Venemaa omasse, oleks juba täitsa piisav. Või oleks meil sellised analüüsid Eesti poliitikaelu tagamaade teemadel, nagu meil päevast päeva Venemaast räägitakse, siis oleks juba täitsa demokraatliku riigi moodi.

    Mis oli hästi?

    Kui vaadata kodanikeühiskonna tasandilt, siis oli kõige õnnestunum sündmus igasuvine Pride paraad, millest võttis osa hulk erinevate seksuaalse orientatsiooniga inimesi, kellele on inimõigused olulised. Pride tähtsus Eesti kontekstis seisneb paljuski tema juurtes, mis on vabatahtlike ühenduste juures, mitte mõne partei kontoris, kus Eesti “meeleavaldused” tavaliselt alguse saavad. Kuna teema on delikaatsem kui näiteks Sakala lammutamine (mis oli samuti aasta oluline sündmus näidates rahamaailma võimu), siis ei julgenud ka ükski partei Pride “ära kodustada”, nagu meil tihtipeale kodanikealgatustega juhtunud on.

    Tegelikult on hästi ka see, et majanduses on alanud jahenemine, sest selline olukord paneb valitsuse rohkem mõtlema, mitte vaid lahkeid lubadusi jaotama. Kaua neil enam ei ole võimalik rääkida, et majanduse tõus pole aeglustunud või, et kõik see on ainult Savisaare ja Venemaa provokatsioon või väljamõeldis. Olukorras, kus töötajate puudusest saab jälle tööpuudus ning kinnisvarabuumist saab laenu katteks ära võetud kinnisvara turg, on parempoolsetel võimalik juukseid katkuda ja vähestel vasakpoolsetel ridasid koondada.

    Rõõmsat aastavahetust Teile kõigile!

    Tugevat juhti ja parlamendilt otsustusõigus ära! 18. detsember 2007

    Posted by Oudekki in II MS, mõtisklused, poliitika.
    comments closed

    Seltsimees Leonid… aga demokraatia võiks ka olla: just selline mõtteviis kirjeldab hirmuäratavalt suurt hulka Eesti valijaskonnast.

    Riigikantselei poolt tellitud ja TLÜ Rahvusvaheliste- ja sotsiaaluuringute instituudi poolt 2001. läbiviidud uuringu käigus paluti inimestel muu hulgas vastata kolmele küsimusele:

    – Kuivõrd Te nõustute järgmise väitega: vajame tugevat juhti, kes looks korra majja
    – Mitmeparteiline süsteem on loodud kaose tekitamiseks, vajame üheparteilist süsteemi
    – Mõeldes oma elule laias laastus, mil määral Te nõustute või ei nõustu järgmise väitega: “oleks parem, kui me pöörduksime tagasi aega, mil elu oli lihtsam”

    Nende küsimuste alusel jagunes Eesti elanikkond järgmistesse klastritesse:

    1. pigem demokraadid, aga ihaldavad tugevat juhti 22%
    2. pigem demokraadid, ühepartei vastaseid enam kui pooldajaid: 21%
    3. veendunud demokraadid 19%
    4. mittedemokraatlike hoiakute kandjad 17%
    5. pigem demokraadid, aga tahavad tagasi kergemaid aegu 14%
    6. seisukohata (kõik kolm vastust “raske öelda”) 7%

    Nendest, kes ihkavad tugevat juhti, kes lööks korra majja, leiavad 48%, et vaja on mitmeparteisüsteemi ja 25%, et üheparteisüsteemi; 52%, et otsuseid peaksid tegema spetsialistid ja 2o%, et riigikogu ja valitsus; ning 61%, et demokraatia on parim valitsemissüsteem ja 9% et demokraatia ei ole parim valitsemissüsteem. (Andmed pärinevad Raivo Vetiku raamatust “Kahe vabaduse piiril” Tallinn, 2007)

    Seega, kõige enamlevinud vastajatüüp on selline, kes leiab, et riigil peaks olema tugev juht, kes tagab korda ning otsuseid peaksid tegema spetsialistid, mitte valitud rahvaesindajad. Kui selle juures keegi veel ütleb, et “ma pooldan demokraatiat”, siis sisuliselt on tegemist kahe võimalusega: ta kas ei mõista hästi, mida tähendab “demokraatia” või ta on silmakirjalik. Seetõttu see fraas “pigem demokraadid” tolles klastrikirjelduses on minu arvates tsipa positiivne sõnavalik.

    Teisest küljest, tugeva juhi ihkajaid ning mittedemokraatlikke hoiakute kandjaid on kokku 39% elanikkonnast, tugeva juhi ihkajate hulgas on ülekaal neil, kes eelistavad parlamendilt otsustusõiguse ära võtta ning anda spetsialistidele (näiteks juhi poolt nimetatud, sest parlament ei saa ju nende üle otsustada). Kui neile lisada 14% inimestest, kes ihkavad tagasi kergemaid aegu, siis võimalus, et üks karismaatiline poliitik, kes lubab korra majja lüüa, otsustajateks panna spetsialistid, et lõppeks see pidev lehmakauplemine ja korruptsioon ning kinnitab, et seeläbi läheb elu kergemaks, pensionid ja palgad tõusevad ja sotsiaalne hoolitsus suureneb, omab väga suurt tõenäosust valimised võita. Halvemal juhul saada absoluutse häälteenamuse parlamendis: lihtsamal juhul umbes nii 40% häältest ja 60% kohtadest, mida Eesti valimissüsteem võimaldab, aga neid protsente vaadates ei tundu ka 67% kohtadest võimatu. Siis on ka võimalik meie Põhiseadus ära muuta ning oma lubadused valijatele ka täita.

    Kui Eesti reaalolusid vaadata, siis võib juhtuda, et selle karismaatilise poliitiku oluliseks jooneks võib olla välistav rahvuslus (sel juhul arvatavasti kaotataks osa “kergemate aegade ihkajatest”, aga võidetakse see-eest tollest klastrist, kelles üheparteisüsteemi pooldajaid on küll vähem, aga nad on olemas). See oht ja need inimesed on võimuga väga selgelt seotud juba praegu.

    Teine võimalus on, et see karismaatiline poliitik tuleb praeguse võimu kõige selgemast ja tugevamast opositsioonist. Selleks, et olla tugevam vastaste rahvusargumendist, on temal vaja majanduskriisi – piisavalt suurt, et Eesti inimestele oleks see mõju tuntav, piisavalt suurt, et lihtsalt püksirihma pingutamisest ei piisa.

    Seni kuni antud karismaatiline poliitik võimul olles parlamenti faktiliselt laiali ei saada, kooduslaagreid ei loo ja tulumaksu 8% ei langeta, ei ole ka ühelgi välisriigil ega ka Euroopa Liidul mingit põhjust ega soovi sekkumiseks, seega ei ole lootust, et need 19% demokraate mingi muu maailma toel oma soove saaksid kehtestada.

    Kuid niisuguse stsenaariumi täitumisel oleme kaotanud oma võimaluse ise enda üle otsuseid teha. Selline valitsemine kaotab arvamuste paljususe ning inimeste soovi mõelda ja arutada. Unistus, et tugev juht ja spetsialistid päästavad meid korruptsioonist, jääbki paraku unistuseks (võim korrumpeerib alati, absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt, on näidanud maailma reaalsus), lisaks nagu ma olen juba varem kirjutanud, selline süsteem ei ole jätkusuutlik, kuna me iialgi ei tea, millises ulatuses “juht” meie vabadusi ja soove tulevikus tahab piirama hakata ja kes järgmiseks tuleb. Mittedemokraatiast täiesti rahumeelset ja muretut viisi demokraatiasse tagasitulekuks ei ole. See toob parimal juhul kaasa uue majanduskriisi, paljude inimeste langemise suurde vaesusse ja halvemal juhul kodusõja, vägivaldsed konfliktid. See on tulevik, mida ma Eestis näha ei taha.

    Kui teatud inimesed ei taha, et parlament enam otsustaks, siis tähendab see olukorda, kus meil on märkimisväärne inimeste klass, kelle puhul parlamendi otsused mitte kunagi ei täida nende soove ja ootusi, seetõttu nad pöörduvadki karmide alternatiivide poole (mida nii mõnedki ajaloos esinenud diktaatorid efektiivselt ära kasutasid). Seetõttu tulekski meil jälgida, et vähemuste õigused demokraatias oleks kaitstud, muidu hävitatakse demokraatia ära.

    Seepärast ma peangi oluliseks, et me kaasaksime inimesi võimalikult palju otsusetegemisprotsessi. Pean oluliseks, et me ausalt räägiksime oma kitsaskohtadest, annaksime võimalikult paljudele inimestele sõna, et need inimesed, kes ei ole saanud maitsa demokraatiat kui niisugust, tunnetaksid iseotsustamise võimalusi. Ma pean oluliseks, et me arutaksime, mis on demokraatia, kui niisugune, millised on selle võimalused ja piirid. Ma pean oluliseks, et inimesed saaksid võimalikult palju langetada praktilises elus langetada otsuseid end ümbritseva avaliku ruumi kohta – ja näeksid, millised on tagajärjed ja tunneksid omaenda vastutust. Nii me kuuleme ka vähemuste arvamusi, nii me mõistame, et ainsad, kes midagi ebameeldivuste vastu ette saavad võtta, oleme meie ise. Siis on ka näha, et riik ei tähenda seda, et meil on üks partei, mille ametnikud mõtlevad kabinetivaikuses välja reaalsusega mittekooskõlasolevaid teooriaid, vaid olukord, kus paljude alternatiivide vahelt valitakse üks välja.

    Ja viimaks, kuid mitte vähetähtsamana: ma pean oluliseks, et me räägiksime sellest, mis oli fašism, kes olid Hitler ja Mussolini, kuidas ning millistel oludel ja milliste argumentidega nad võimule tulid ja mida nad oma võimuga tegid. Mõned halvad poliitilised valikud on tuhandete inimeste elu ja tervise hinnaga läbi proovitud. Ma ei tahaks, et nad on surnud ja kannatanud asjata.

    Mul on täisõigus suvalise riigi lippu lehvitada! 10. detsember 2007

    Posted by Manjana in diskrimineerimine, poliitika.
    comments closed

    Rannamäe ja KlenskiMa olen piisavalt suur optimist arvamaks, et iga eestimaalane vastab jaatavalt küsimusele: „Kas sinu arvates peaks Eestis kehtima kõik inimõigused?” Veel enam, ma usun ka, et see sama inimene on nõus, et tema pooldab inimõiguseid ja räägib alati vaid nii, et ta kellegi teise inimõiguseid ei riiva. Inimesed on ju üldiselt head ja noid, kes ennast kurjaks ja ebaõiglaseks peaks, selliseid on keeruline leida.

    Pigem on eestlane nõus sellega, et keegi teine on kuri ja ebaõiglane, keegi, keda ta isegi ei tunne, aga milliseid liigub meie hulgas karjade kaupa. Paneme me ju alati oma korteri ukse lukku, sest usume, et kui kodunt ära minna ja tagasi tulla, siis leiame eest kodumasinatevaba ja ära reostatud elamise. Seega me usume, et kõik kohad on täis vargaid, kes võõrast vara ihkavad. Aga siinkohal on pigem tegemist omanikuõiguste mitte inimõigustega.

    Kui aga jutt läheb rahvusriigile ja kodakondsusele, saab igast teisest eestlasest silmapilkselt inimõiguste vaenlane. Siis ei ürita pea keegi enam tõestada, et ta on humanist ja austab teiste inimeste õiguseid. Et mitte rohkem seletada mingitest ebakonkreetsetes terminites, panen siia kirja ühe külje inimõigustest lähtuvad põhimõtted. Kasutan siinkohal Kanada poliitilise filosoofi Will Kymlicka kirja pandud ideesid, mida peaks ühes tänapäeva demokraatlikus rahvusriigis silmas pidama:
    1) Riik ei tohiks kasutata sunduslikkust, nagu näiteks kohustus õppida selgeks mingi keel;
    2) Riik ei peaks kasutama keeldusid, näiteks, et valimisplakatid ei tohi olla mingis teises keeles, kui vaid riigikeeles;
    3) Valimistel ei tohiks ära keelata ja piirata noid, kes lubavad riigis kehtestada veel mõne uue riigikeele. Näitena võiks võtta Iisraeli, kus ei saa ministriks see, kes eitab, et Iisrael on juudiriik;
    4) Iga inimene võib vabalt rääkida millisest rahvusest või religioonist ta on ja tal pole kohustust neid vahetada;
    5) Kui inimene läheb teise riiki, siis ei ole tal sundust hakata käituma tolle riigi kultuurikommete järgi;
    6) Ükski rahvus oma rahvusriigis ei peaks arvama, et ta on ülim rahvus või parem kui teised;
    7) Tänapäeval peaks riik mõeldes tulevikule lähtuma mõttest olla kosmopoliitne ja ei peaks üritama vägisi kinni hoida oma ürgsest kultuurist. Kohanemine maailmaga on jätkusuutlikum;
    8) Inimene võib olla korraga eestimaalane ja venelane ja käia kirikus jõulude ajal kaks korda. Inimene võib vabalt lehvitada ükskõik millise teise riigi lipuga, ilma, et teda selle eest karistataks;
    9) Vähemusrahvustele on natsionalism lubatud: ametlik keel, oma autonoomsus jne.

    Noh, kuidas oleks, kui meie valitsus esmaspäeval kuulutaks, et alates homsest hakkame me nende põhimõtete järgi käituma? Ohh, ärge nüüd muretsege, valitsus soovib veel mõned kuus koos eksisteerida ja seda tüüpi põhimõtted meie väikeses rahvusriigis juba nii lihtsalt toetust ei leia.

    Me suudame täiesti mõista seda, et Venemaa või Saksamaa on eelmistel sajandil nende reeglite vastu eksinud ja enamus mõistab sellise käitumise ka hukka. Aga kui jutt tuleb meie riigist, siis meile on lubatud teisi rahvuseid piirata ning põhjenduseks on meie rahvaarvu väiksus ja kultuuri unikaalsus. Me muretseme, et meie püha eesti keel võib kaduda sinna, kuhu kadus näiteks liivi keel.

    Kui aus olla, siis mina ei usu, et läbi teiste kultuuride ahistamise on võimalik enda kultuuri paremini hoida. Eestlasi on läbi ajaloo täiega ahistatud ja ikka oleme alles. Meie rahvaarv on olnud ikka väga palju väiksem ja ikka oleme jalule jäänud. See, et keel säiliks jäädavalt ühesugune, seda ei usu niikuinii keegi, kes vähegi teab, kuidas räägiti sedasama keelt näiteks 100 aastat tagasi. Aga ma olen suhteliselt kindel, et rahvuskultuur muutub ja kaob või täiustub olenemata sellest, milliseid poliitilisi nõkse kasutada. Aga teiste rahvuste ahistamine ja alavääristamine oma rahvusriigis, on tegelikult alandav meile endile.

    Ning kui arvata, et meie keele kui rahvuskultuuri ühe põhilise alustala püsimist ähvardab vene keel, siis vaadake lahtiste silmadega ringi ja lugege üle millise keelega on eesti keelt viimastel aastatel kõige aktiivsemalt täiendatud. Kuulake nende inimeste juttu, kes avalikult meedias esinevad või ka näiteks kõrgkoolides meie tudengeid õpetavad. Vene keel see küll ei ole. Meil peetakse eriti tarkadeks neid inimesi, kelle pool juttu on tegelikult inglise keeles. Paljudele inglise keele sõnadele pole eesti keeles isegi vasteid. Sama probleem on muideks ka Venemaal, isegi hullemini kui meil, sest meil on inglise keelega samasugune tähestik, aga venelased kasutavad kirillitsaga segamini ladina tähestikus kirjutatavaid inglise keele sõnu.

    Seega, kui keegi meie kultuuri hävimist võiks põhjustada, siis selleks on pigem inglise keel ja põhjendus, nagu me piiraksime venekeelseid eestimaalasi põhjusega, et mitte piiramine hävitaks meie kultuuri, on valelik ja otsitud vabandus.

    10. detsember on inimõiguste päev
    Vaata ka kuidas liikumine “Kood Roosa” (Code Pink) protestis inimõiguste päeval USAs valge maja ees.

    Kas Savisaar ahistab pensionäre? 1. detsember 2007

    Posted by Oudekki in poliitika.
    Tags: ,
    comments closed

    Tädid arutavad maamaksu küsimusiTõepoolest on tsipa absurdne kui Tallinnas, kus sissetulekud on keskmiselt kõrgemad kui mujal Eestis, on maamaks üks odavamaid. Teiseks, arvestades, et maamaks on täielikult kohalik maks – laekub täies ulatuses kohaliku omavalitsuse eelarvesse – siis võiks Tallinnas selle tõstmine tõesti mõistlik olla, et parandada avalikke teenuseid – alates mainitud kanalisatsiooni ehitamisest, kuni võimalike muude omavalitsuse kompetentsis olevatele küsimustele (tänavate korrashoid, kas mitte ka lasteaiakohad?)

    Samas, Tallinnas on kindlasti oluline, et rakendataks Maamaksuseaduse järgmisi sätteid:
    § 5. lg (2)
    Kohaliku omavalitsusüksuse volikogu võib maamaksumäära kehtestada diferentseeritult maa hinnatsoonide lõikes käesoleva paragrahvi 1. lõikes või käesoleva seaduse paragrahvi 11 1. lõikes nimetatud vahemikus.

    § 11. lg (2)
    Kohalik omavalitsus võib vabastada maamaksust riikliku pensionikindlustuse seaduse (RT I 1998, 64/65, 1009; 2000, 36, 226) alusel pensioni saaja tema kasutuses olevalt elamumaalt linnas kuni 0,1 ha või vallas kuni 1,0 ha ulatuses. Maksuvabastust võib anda tingimusel, et maksuvabastuse taotleja ei saa maa kasutusõiguse alusel rendi- või üüritulu.

    Esimene on oluline seetõttu, et maa väärtus Tallinnas erineb väga suures ulatustes, seega oleks õiglane, kui maamaks peegeldaks samuti maa reaalset väärtust ja kasutusvõimalusi (kui sa saad maad müüa kallimalt, siis ta on ka kõrgemalt maksustatud). Ma arvan tegelikult, et elamumaa ja tootmismaa peaksid olema maksustatud erinevalt, sest tootmine loob selle kasutajale kasumit. Kuna riik loob tootjale keskkonna selleks, et ta üldse toota ja kaubelda saaks, siis on ka mõistlik, et ta selle eest lõivu võtab. Samas elamumaa kasum on märgatavalt väiksem, seega oleks ka õiglane väiksem maksumäär. Kuid samas, praegusel juhul ka see hinnatsoonide lõikes maamaksu arvestamine võib niisugust põhimõtet mõnevõrra tagada.

    Teine punkt on eriti oluline seetõttu, et inimesed, kes enam ei teeni, saaksid rahulikult oma vanaduspäevi veeta ja puhata, maksusüsteem ei tohi muutuda koormaks ühiskonna nõrgematele liikmetele. Tõepoolest, on absurdne, kui omavalitsus tahab teenida tulu infarkti üle elanud pensionärilt, kes elab oma emalt päranduseks saadud majaosas suurel krundil linna servas (vt. Sofie kommentaar Sirje blogis). Seetõttu arvan ma ka, et maamaksuseadust võiks niiviisi muuta, et see võimaldaks teha maksusoodustusi ka paljulapselistele peredele – see oleks märgatavalt mõistlikum nende toetamise viis, kui nendepoolse laenuvõtmise toetamise, mis on ka Eestis korraks välja pakutud.

    Juta rääkis oma ajaveebis, et “Eriti inetu on siinjuures jälle rõhuda mingitele hämaratele ühishuvidele”. Igasugused riigimaksud ikka ju täidavad seda eesmärki, et meil oleks ühiste huvide täitmiseks ühiskassa. Kui keegi kavatseb maksu tõsta, et sellest rahastada oma erahuvisid, siis seda nimetatakse tavaliselt korruptsiooniks.

    Aga Jutal on õigus selles suhtes, et maamaksu põhjendamine jääb tõepoolest hämaraks: teave, mis selle plaanitava umbes 200 miljoni krooni lisandumisega Tallinna eelarvesse ikkagi teha plaanitakse, on segane. Linnavõim peaks avalikkusele esitama kalkulatsioonid, kui palju Nõmme tee kanalisatsioon ikkagi sellest lisaraha saab (räägitud on ka Piritast ja Kristiinest) ning kas on planeeritud veel mingisuguseid kulutusi (200 miljonit ei ole kummist). Sellisel puhul saame me kontrollida, kas linnavõim tõesti tegi seda, mida ta lubas ja millises ulatuses.

    Seega: nõudkem linnavõimult pensionäridele maamaksusoodustust, nõudkem tsoonitiarvutamist ning kulude täpset avalikku kalkuleerimist!

    Kuidas poliitikud ajakirjanikke ära kasutavad 24. november 2007

    Posted by Manjana in meedia, poliitika, tõlkelood.
    comments closed

    Seekord pakume lugemiseks eesti keeles 1995. aastal ilmunud Patrick Dunleavy ja Brendan O’Leary [1992] „Riigiteooriad. Liberaalse demokraatia poliitika” raamatu ühte peatükki, mis räägib pluralistide seisukohtadest meedia ja poliitika suhtes.Kaamerad ja poliitikud

    Pluralistide esimesed seisukohad meedia positsiooni kohta olid toetusavaldused vabale ajakirjandusele ja need ennetasid enamike Lääne-Euroopa riikide täielikult demokraatlikke konstitutsioone. 18. ja 19. sajandil nähti eraomanduses olevates ajalehti kui poolkonstitutsiooniliste (parimal juhul) valitsuste võimu kriitilist kontrollijat. Ajalehed ja ajakirjad olid ühtlasi ka esmatähtsad kommunikatsioonikanalid, mille kaudu ilma valimisõiguseta ja poliitiliste parteidega veel mitteühinenud inimesed hoidsid ennast kursis poliitiliste sündmustega. Valitsuste ja varakate klasside sagedased püüded suruda maha ajalehtede massilist levikut üksnes aitasid kindlustada meedia kriitilist rolli pluralismi analüüsimisel ja propageerimisel.

    Liberaalses ajakirjandusteooria nägemuses hoiab eraajalehtede omandiõigus ära kommunikatsioonivahendite riigimonopoli. Täpne ja täielik informatsioon poliitika kohta on vajalik, kuigi konkurentsi eesmärk polüarhias on kontroll poliitikute tegevuse üle. Polüarhia on hädaohus, kui valitsev eliit saab kontrollida informatsiooni liikumist, milles valgustatakse nende tegevust. Eraomanikud soovivad saada kasumit ja seepärast nad annavad välja ajalehti, mis on mõeldud poliitilise spektri igale osale, kus vähegi on võimalik koguda lugejaid. Missugused isiklikud sümpaatiad või sidemed omanikel ka ei oleks, peavad ajalehed konkureerima üksteisega, et avaldada lugejate ligimeelitamiseks uudiseid enne teisi. Seega toimib kasumimotiiv varjatud käena avalikustades ja edastades kodanikele informatsiooni poliitikute kohta.

    Seda doktriini on varjutanud teistsugune seisukoht, milles osutatakse väiksemat tähelepanu ajakirjanduse eraomandusele ja suuremat professionaalsusele kui demokraatlike väärtuste kaitsjale. Niisuguses tõlgenduses on ajakirjanikud professionaalne grupp, kes taotleb „tõde” suhteliselt omakasupüüdmatul moel. Nemad otsustavad, mida lugeda “uudiseks”, lähtudes eelkõige professionaalsetest väärustest, mitte poliitikute ja omanike juhtnööridest ja ettekirjutustest. Ajakirjandusliku aususe säilitamisel on tähtis roll eduka ajalehe väljaandmisel. Omanikud, kes sekkuvad muutmaks oma ajalehe suundumust erapoolikuks, leiavad end olukorrast, kus nad kaotavad lugejaid, oma parimaid töötajaid ja laiema avalikkuse „usaldust”, mis on oluline ajalehele poliitilise kaalukuse seisukohast.

    Nagu teisedki erialad, on ka ajakirjandus hakanud üha enam spetsialiseeruma. Selle tulemusel on ülevaated poliitiliste sündmuste arengust, majanduse, välissuhete, rahaturgude ja tööstusliku arengu teemadel muutunud professionaalsemaks. Taustuudised, analüüsid ja kommentaarid on samuti eripalgelisemad. Ajakirjanike karjäär sõltub vähem sellest, et olla üksikutele omanikele meelepärane ja rohkem nende endi erialastest oskustest. Spetsialiseeritud ajakirjanikud on samuti sõltuvad oma positsiooni säilitamisest samas valdkonnas tegutsejate hulgas. Neil on ettekujutused selle suhtes, mida tähendab “vastutustundlik ajakirjandus”. „Ettearvatud reaktsioonide” reegel sunnib ajakirjandust olema vastutustundlik. Enamikus liberaalsetes demokraatiates on ajakirjanduse “liialdused” tingitud katsetest teostada omaenda järelevalvet vabatahtlikult aktsepteeritud ettekirjutuste alusel, mis suurendavad väljaannete ausust ja korrektsust. Sellised mehhanismid on loodud peamiselt valitsuse otsese sekkumise välistamiseks.

    Teine pluralistlik mõttevool hakkas kujunema alates 1920. aastatest seoses ringhäälingu arengu hoogustumisega. Suuremas osas Lääne-Euroopa maades (mitte aga USAs) on omandiõigus ja kontroll televisiooni ja raadio üle kuulunud mitte eraomanikele, vaid riiklikele organisatsioonidele. Isegi USAs on ringhääling reguleeritud ja kontrollitav föderaalsete ametkondade ja Kongressi poolt, kuid sellisel moel, mida peetakse ajakirjanduse jaoks vastuvõetamatuks. Niisugune teistsugune poliitiline kliima on tekkinud kolmel peamisel põhjusel. Esiteks nägid paljud ringhäälingus mõjuvõimsa propaganda potentsiaalset vahendit. Raadio 1920. ja televisioon 1940. aastatel tundusid olevat palju suutelisemad muutma inimeste seisukohti kui trükiajakirjandus. Nähti, et nende tegevuse reguleerimine on hädavajalik hoidmaks ära kolossaalse manipuleeriva võimu sattumist ükskõik missuguse huvigrupi kätte. Ainult riiklik kontroll võib tagada poliitilise teabevahendi, mis on “erapooletu” peamiste parteide suhtes ja tegutseb vastutustundlikult “avalikkuse huvides”.

    Teiseks eeldas ringhääling esialgu piiranguid väheste raadio ja telelainepikkuste jaotamisel, mida käsitleti riigi, mitte aga eraisikute “omandina”. Nende põhjenduste osatähtsus on vähenenud, sest siiani pole vaieldamatut teaduslikku kinnitust leidnud asjaolu, et ringhääling on poliitiliselt mõjuvõimsam kui ajalehed. Tehnoloogilised piirangud, mis takistavad ringhäälingujaamade arvu kasvu, on aga muutunud vähem arvestatavaks. Kolmas põhjus, mis tingib riigi kontrolli vajaduse meedia üle tuleneb elitaarsest arusaamast, et on vaja kehtestada ringhäälingustandardid, mis takistavad selle mandumist rahvaajakirjanduse madalaimale tasandile. Standardite nõrgenemist käsitlesid mõned liberaalsed mõtlejad täieliku kommertsialiseerumise loogilise tagajärjena, kuna eratelekompaniid on täielikult sõltuvad reklaamituludest. See mõtteviis mõjutab siiani oluliselt neid Lääne-Euroopa maid, mis on kehtestanud piiranguid juurdepääsuks ringhäälingule, tavaliselt avaliku ja riikliku segasüsteemi vormis.

    Riigi sekkumine kas ringhäälingu omandi või reguleerimise vormis on kõikides liberaalsetes demokraatiates tingitud samuti vajadusest kehtestada standardid, mis tagavad “neutraalsuse” ja poliitilise vabaduse. Valitsus ja seadusandlik võim tavaliselt hoiduvad sekkumast igapäevasesse uudiste edastamisse ja selle asemel asutavad küllalt autonoomsed ringhäälinguorganisatsioonid kontrollimaks avalik-õiguslike või kommertskanalite tegevust. Selle tava vastu on eksitud mõnedes maades, nagu näiteks Prantsusmaal parempoolsete valitsuste ajal 1960. ja 1970. aastatel ning Suurbritannias, kui kajastati terrorismijuhtumeid Põhja-Iirimaal. Üldine neutraliteedireeglite säilimine ja riigi reguleerimine „käed eemale” vormis on loonud aluse uuele pluralistlikule tõlgendusele sellest, miks meedia tegevuse tulemused tagavad polüarhia. Avalik-õigusliku ringhäälingu reguleerimine ja eetika toimivad kui tasakaalustavad jõud vaba ajakirjanduse suhtes, sest kuigi inimesed pöörduvad uudiste kiireks saamiseks esmalt televisiooni poole, loevad nad sedasama detailsemal kujul ajalehtedest, kasutades järelikult mitmekesiseid infoallikaid. Mõlema süsteemi erapoolikus on kontrolli all, kuna on võimalik kasutada teisi uudisteallikaid ning nende vahel toimib efektiivne konkurents lugejate või vaatajate pärast. Suurte rahvaajalehtede varjamatult erakondlikke hoiakuid sellistes maades nagu Suurbritannia püütakse piirata erapooletu analüüsiga televisiooniuudistes. Televisioon on üldiselt Lääne demokraatiates tunnustatud “usaldusväärsemaks” kui trükiajakirjandus. Erakondlikud ajakirjandusanalüüsid ei saa uudiste kirjeldamisel luga palju “eemalduda peajoonest”, sest siis lakatakse neid uskumast. “Mitte keegi, kes kavatseb varustada masse (sic) nende igapäevase uudisteportsjoniga, ei tohi lubada endale üle piiri astumist, asjade pakkumist võidakse käsitleda reaalsuse isikliku versioonina” (Polsby). Samas toimib turule orienteeritud ajakirjandus, mis on valmis meelitama lugejaid ligi „kõmuliste” uudistega, vastukaaluna poliitilise eliidi püüetele mõjutada avalik-õiguslikku ringhäälingut.

    Vaba ajakirjanduse ühitamine kasvava ajakirjandusliku professionaalsusega, samuti meedia eri tüüpide tasakaalustav võim loob süsteemi, kus toodetakse informatsiooni, mis on vajalik kodanikele efektiivseks kontrolliks poliitikute üle. Poliitilisi uudiseid on rohkem ja nad on üksikasjalikumad kui kunagi varem. Samuti on palju professionaalsem meedia poolt rakendatav tehnoloogia, mille abil selgitatakse välja auditooriumi reaktsioon nende tegevusele (avaliku arvamuse uuringute ja TV reitingute abil). See süsteem laiendab märkimisväärselt valitsuse vastutust. Pluralistid tunnistavad, et meedia domineeriv roll on veelgi vähendanud seadusandliku võimu ja kohtute tähtsust täitevvõimu kontrollimisel. Sampson räägib Suurbritannia meediast kui paraparlamentide kogumist, mis on üle võtnud poliitika üksikasjaliku uurimise funktsioonid, mida varem teostas Alamkoda. Samamoodi illustreeris Watergate kõige näitlikumalt meedia mitteformaalset kontrolli Ameerika täitevvõimu üle. Polsby fikseeris üldisemal kujul asjaolu, et USAs olid parteid meedia kasvava mõju tõttu sunnitud etendama vähenevat rolli. Presidendi otsevalimise kasvav tähtsus on dramaatiliselt suurendanud meedia osa kandidaatide valikul ja poliitika määratlemisel ning see toimub traditsioonilise kohaliku parteieliidi ja põhiliikmete arvel.

    Enam kriitilised pluralistid muretsevad, et meedia poliitilise rolli suurenemine ei olegi nii ühemõtteline hüve. Mõnel viisil võib see laiendada kodanike kaudset kontrolli poliitikute üle. See on muutnud samuti kontrolli sisu, mida kodanikud võivad teostada seadusandliku kogu või poliitiliste massiparteide kaudu, kui nad suruvad peale meedia väärtusi ja protseduure, mis võib varjatul kujul muuta poliitika teostamise kulukamaks. Näiteks võivad uudiste “dramaturgiliste vabaduste” tõttu, sagedamini tekkida destabiliseerivad või tsüklilised poliitilised moevoolud ning tähelepanu võib keskenduda väga vähestele stereotüüpsetele poliitilistele “kangelastele”. Samamoodi võivad niisugused järelmõjud vähendada selliste poliitikute vastutust, kes oskavad „edukalt õppida varustama meediat”.

    Kui meil ei ole diktaatorit, siis valitsevad ju nemad! 5. september 2007

    Posted by Oudekki in ideed, poliitika.
    comments closed

    Nemad võivad olla näiteks juudid. Või kommunistid. Või homoseksuaalid. Või firmaomanikud. Või rullnokad, nagu kirjutab Evi Arujärv 17. augusti Päevalehes. Äkki siis ongi tõesti parem, kui on üks tubli mees, kes neil selle kohutava asja ära keelab ja tavalistel inimestel laseb rahulikult oma elu elada? Ja ütleb, mismoodi peab seda oma elu elama, et oleks ikka selge ja hea.

    Eksperte ei ole

    Paraku ei ole inimesed täiuslikud, me ei ole kõik ühesugused, meie arvamused heast elust erinevad ja mõned meist tahavad võimu kasutada ainult iseenda huvides. Meil ei ole mingit garantiid, et see mees, keda me “neid” ohjeldama valime, on tegelikult ka “tubli”. Või, et ta võimul olles ei korrumpeeruks ning takistaks ka “meid”, mitte ainult rullnokki, kommuniste, homoseksuaale, firmaomanikke või juute. Me ei ole täiuslikud, seega me ei saa ühise elu korraldamiseks valida viisi, mis eeldaks mingi hulga täiuslike ja rikkumatute inimeste olemasolu.

    Igatsus “isakese” järele tuleb tihti varjatud eeldusest, nagu ühiskondlikud otsused omaksid üheseid lahendusi, mille saavad langetada eksperdid. See tähendab, et valitsema peaks kõige kõrgemini kvalifitseeritud ekspert. See eeldus aga ei pea paika, mida tõestab ka üks levinud näide:

    Oletame, et riigis on puhkemas ohtlik haigus, mille tagajärjel sureb umbes 600 inimest. Sellega tegelemiseks soovitavad eksperdid kahte võimalust, teaduslikult täpsed hinnangud nende programmide tulemite kohta on järgmised:

    * programmi A korral jäävad 200 inimest ellu, 400 sureb.
    * programmi B korral on 1/3 tõenäosust, et kõik 600 inimest päästetakse ja 2/3 tõenäosust, et 600 inimest sureb.

    Milline programm valida?

    Seega: kuigi ühiskondlike protsesside ja nende tagajärgede hindamisel, konkreetsete valikute teostamiseks kulutatava raha planeerimisel on kindlasti vaja ekpertteavet ja see ekspertiis on olemas, siis valikuid saab teha ainult kokkulepete teel. Meil ei ole eksperte, kes ütleks, mitme inimese tapmine on hea ja mitme inimeluga saab riskida.

    Mida me siis teha saame, kui midagi on valesti?

    Hakata vabadeks inimesteks, kes valitsevad ennast ise. Demokraatia eesmärk ei olegi tagada seda, et “nemad” poleks kunagi võimul, ainult seda, et ka “meil” oleks vahepeal võimul olla. Selleks, et “meie” oleksime olemas, ei tohi “meie” püüda “neid” kaotada :)

    Rahulolematus konkreetse parlamendikoosseisuga ei tähenda, et me peaksime pöörduma autoritaarsesse korda. Riik ei ole kõrge ja kauge objekt, mis kaitseb meid vigade ja ebameeldivuste eest, riik on lihtsalt mehhanism, mille me oleme loonud nendele poliitilistele küsimustele vastamiseks. Esindusdemokraatia on lihtsalt üks selle mehhanismi vormidest. Rullnokad, juudid, kommunistid, homoseksuaalid ja firmaomanikud on kõik võrdselt pädevad neid otsuseid tegema, ka siis, kui nad üksteist mitte sallima kipuvad.

    Parlamendisaadikud, valitsus, peaminister ja president on lihtsalt inimesed, kelle meie territooriumil elav kogukond on palganud ühiseid asju korraldama, lähtuvalt nende poolt esitatavast programmist ja rahva soovidest. Kui nad ei tee oma tööd efektiivselt, siis me laseme nad lahti – nõudes näiteks ennetähtaegseid valimisi või valitsuse tagasiastumist. Kui valitud teevad perioodi kestel midagi, mis meile, rahvale, nende valitute tööandjatele, ei sobi, siis tuleb sellest teada anda. Näiteks tänavale tulles ja oma arvamusi ja soove meelde tuletades.

    Kui meil on tunne, et parlamendisaadikud ei vastuta piisavalt, siis meil on alati võimalus otsida viise, kuidas isiklikku vastutust suurendada. Demokraatia ei saa tagada vigadeta otsustamist, aga demokraatia annab võimaluse vigu parandada. Kui valisime halvad juhid, siis teine kord valime uued ja paremad. Kui meil on tunne, et meie valimissüsteem ei taga piisavalt meie tahte väljendust, siis me võime selle ümber teha.

    Kui meil on tunne, et otsustajate ring on liiga kitsas, siis me võime seda laiendada. Meie kommunikatsioonitehnoloogilised võimalused lasevad oluliste strateegiliste otsuste tarbeks tehtavad ekperthinnangud teha kättesaadavaks kõigile elanikele. Seega saab igaüks meist langetada informeeritud otsuse selle kohta, kuhu suunas ta tahaks Eesti ühiskonda minemas näha. Me saame kõik osalemises otsustada.

    Ainus alternatiiv “isakesele” on vabadus. Ainus alternatiiv sellele, et “nemad” ei valitseks, on koos valitseda. Parafraseerides Terry Pratchettit – tarku ja häid ei ole. Oleme ainult meie.

    Minu Pride! 14. august 2007

    Posted by toimetus in foobiad, kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika, rahvuslus või natsism?.
    comments closed

    Pride 2007Kaheksanda Mai ja sõpradega Tallinn Pride rongkäigus olles tuli mõte, et võiks panna kirja selle, miks me seal olime ja mida me tundsime. Igaüks enda eest ja enda seest. Siin siis ongi neid mõtteid – kui keegi tahab ka enda kogemusi jagada, kirjuta oudekki-at-gmail.com

    Priit Piipuu

    Enne Pride’i mõnd foorumit lugedes jäi mulje, et tulemas on väiksemat sorti sõda, nii et minu eelhäälestus oli pigem see, et kas saab kivi või happepommiga pihta, või ei saa. Üritus ise oli ootuste suhtes täielik kontrast. Ei oleks osanud oodata, et Tallinnas on nii palju ilusaid ja õnnelikke inimesi, ja seda nii marssijate kui ka pealtvaatajate osas.

    Peale aprillisündmusi tundus, et Eesti lähebki konservatiivse tegumoega politseiriigiks kätte ära. 11. augusti rongkäik andis lootust, et kõik ei ole veel kadunud ning et massimeedias vaenu ja vihkamist levitavad tegelased ehk ei esindagi nii-öelda enamuse arvamust.

    Tõnis Tatar – Miks ma Tallinna Pride’st osa võtsin

    Ma ei sõitnud Tallinna ainult gay’de pärast. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et Eesti avalikkus ja poliitiline eliit jääb suhtumises seksuaalvähemustesse arenenud Euroopast mitukümmend aastat maha ja on selle üle uhke. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et rahvuskonservatiivid õigusatavad homode põlgamist eestlaste iibeprobleemidega ja nimetavad sallivaid ja multikultuurseid heaoluühiskondi mandunuteks. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et Eestis üritatakse pinda luua avalikule arutelule, kus homoviha esitletakse tolerantsusega võrdväärse poliitilise platvormina (kujutagem ette, et ajakirjandus annab tõsise näoga sõna rassistidele ja antisemiitidele). Ma ei sõitnud Tallinna mitte ainult seetõttu, et karistamatult avalikkuses vihkamist propageerivatest sõnavõttudest võib kergesti jääda mulje et Eestis pole solvangute, vägivalla ja seadusliku diskrimineerimise ohvrid mitte gay’d, vaid hoopis heterod. Ma ei sõitnud Tallinna üksnes seetõttu, et ainuüksi samasoolise inimesega tänaval käest kinni hoidmine lõppeb suure tõenäosusega natsidelt peksasaamisega. Ma ei sõitnud Tallinna ka üksnes seetõttu, et ajakirjanduse andmetel pole neid natse Eestis isegi olemas (on noored rahvuslased). Ma ei sõitnud Tallinna isegi mitte seetõttu, et juhtiv Eesti intellektuaal seadis enne paraadi homode sallimise tingimuseks, et nad loobuksid oma värvikirevast rõõmsameelsusest ja maskeeruksid väikekodanlikeks pintsaklipslasteks.

    Ma sõitsin Tallinna, sest Eestis lahti rulluvad arengud ajavad mul juba mõnda aega südame pahaks. Ma sõitsin Tallinna, et avaldada toetust ratsionaalsele ühiskonnale, kus ei ole kohta keskaegsetel eelarvamustel. Ma sõitsin Tallinna, et avaldada toetust kultuurile, mis hindab inimest muude tunnuste alusel kui rahvus ja rahakoti paksus. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, mis on avalikult hedonistlik, rõõmsameelne, mitmepalgelisust hindav ja vägivallatu. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, kus ma ei pea nägema ühtegi Eesti lippu ega kuulma 19. sajandi rahvusromantilist pläma, rääkimata Erna-retkest, Sinimägedest ja meie Affen-SS-i “vabadusvõitlejatest”. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kellel oli Pronkssõduri eemaldamise ja arhailise rahvuskonflikti vallandamise pärast sama valus ja häbi kui minul. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millel osalejad ei arva, et seks on järeltulijate saamiseks, kanep narkootikum, homoseksuaalsus haigus ja õlut juuakse ainult grillpidudel. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad teavad, et inimene on väärtus iseenesest ning riik vaid hingetu aparaat tema teenimiseks. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad ei arva, et God hates fags ja Kristus patriootlik pereväärtuste eest seisja. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes peavad tülgastavaks valitsevat topeltmoraali, mis kiidab heaks raha eest ida-viru naiste keppimise, aga mõistab hukka kahe samasoolise inimese armastuse. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad ei arva, et rahvus on inimese primaarne tunnus ja et Eestis elavad venelased on okupandid või nende järeltulijad. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes elavad siin ja praegu, mitte aastas 1944. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes ei ole nõus natsionalistlikest müütidest seestunud poliitikute eest inimest tapma või tapetud saama. Ma ei sõitsin Tallinna, et kohata teisi inimesi, kelle meelest majanduskasv ei ole alibi, millega õigustada Eesti kohta Euroopa õnne-edetabeli punase laternana.

    Ma sõitsin Tallinna, sest Eestis ähvardab muutuda riigiks, milles ma ei tahaks elada. Riigiks, kus ähvardab hegemooniat saavutada ideoloogia, mis ühendab endas konservatiivset rahvuslust, natsinostalgiaga läbipõimunud militarismi, väikekodanlikku konsumerismi, protestantlikku töökultust, äärmusparempoolset majanduspoliitikat ja madalalaubalist altkulmupilku kõige suhtes, mis eelmistega vastuolus. Sõitsin Tallinna veendumaks, et Eestis on säilinud killuke eluaseme- ja tarbimislaenudest reostamata idealismi. Sõitsin Tallinna, et kohata ilusaid inimesi.

    Ma ei sõitnud Tallinna asjata ja pärast bussiga koju sõites kaardus taevas tõepoolest vikerkaar.

    Kalle Kipper

    Kõige laiemas plaanis – liberaalina (tõsi, mitte reformierakondlikus tähenduses) lähtun põhimõttest, et inimese isiklike veendumuste/huvide/seksuaaleelistuste reguleerimine teiste poolt ei ole mõttekas seni, kui need ei ohusta ümbritsevaid inimesi. Kuigi see põhimõte kõlab triviaalselt, tasub ta ülekordamist siiski. Seega – homoseksuaalide küsimus on minu jaoks lihtsalt üks paljude seast (teised näited: venelaste seisund Eestis, tiibetlaste olukord Tiibetis, abordiõigus jne.), kus liberaalne maailmavaade on tihti konservatiivide/traditsionalistide/rahvuslaste surve all. Teisiti öeldult – homode seisund ühiskonnas X on heaks indikaatoriks selle kohta, kui hästi ma ennast liberaalina selles ühiskonnas tunneksin. Seepärast ongi meil üsna tuntav vaenulikkus või vähemalt võõristus homode suhtes pannud mind ennast natukene ärevalt tundma – eriti peale aprillisündmusi. Et reaktsioon on asunud pealetungile või nii. Ja ühes sellega ka tunne, et peaksin ise aktiivsemaks muutuma, kellegagi ühinema, kuskil üles astuma – mis iganes. Noh – ja Pride oli selleks ju hea võimalus.

    Isiklikumas plaanis kah ühte-teist. Kuigi olen heteroseksuaal ja kipun tänaval järele vaatama valdavalt tüdrukutele/naistele, olen kiindumust tundnud ka meeste suhtes. Nii et kes teab, kas ei või mu elu suur armastus – natuke pateetiliselt öeldud, eks – hoopis meheks osutuda. Ja ma ei taha kohe mitte, et ma sel juhul peaksin seda armastust varjama, värisedes mõttest selle avalikukstuleku üle. Naerma kaasa homovastaste naljade üle, samas kui…. Et ma võiksin selle pärast kaotada töö ja muutuda ühiskonna heidikuks. Ühesõnaga – ettemuretseva inimesena püüan ma sellise olukorra vältimisele jõudumööda kaasa aidata. Pealekauba – usun, et homoseksuaalsuse laialdasem aktsepteerimine ühiskonnas aitab natukene lõdvemaks muuta mehelikkuse ja naiselikkuse kuvandit Eestis. Nö. “naiseliku” mehena tundub Eestis levinud mehelikkuse stereotüüp mulle pisut ahistav. Oli aegu, kus pingutasin ise kõvasti, et sellisele kuvandile vastata. Suurema eduta. Nüüdseks olen jõudnud arusaamisele, et nr. 43 jalga nr. 41 kinga ei topi – pigem otsida suurem king. Lootus on, et kui inimestele piisavalt pikka aega näidata alternatiivsete eluviiside võimalikkust, hakkavad nad lõpuks mõtlema: “Aga mine tea, tegelikult võib ju niimoodi ka. Polegi nii hirmus”. Ja mis oleks parem, kui neid alternatiive luust ja lihast kujul inimestele demonstreerida. Pride ju selleks sobiv võimalus.

    Positiivne oli see, et lausvaenulikkust pealtvaatajate poolt kohtas vähe. Räägin muidugi ainult enda muljetest. Et marssisin viimati rongkäigus 1987. aastal, siis oli Pride ka omamoodi uus kogemus selles vallas. Ja inimesed paistsid olevat toredad – ehkki alalhoidliku inimesena natuke võõrastasin esialgu. No et pole nagu päris tõsise väljanägemisega üritus, kus peetakse tõsiseid kõnesid ja kõik on comme il faut riides, vaid rohkem karneval. Ma ju selline ontlik noormees.

    Martin Gorris

    Kui Lauri Beekman [siin eelnevalt olnud hr Võsandi nimi on eemaldatud, kuivõrd otsuse tegi Lauri Beekman, ning Võsandi jäi neutraalseks – Martin Gorris] Noortekohvikus Lisette’ile lubatud fotonäitusest üleöö keeldus, siis ma ei uskunud, et tegu oli millegi põhimõttelisega: lippudel põhimõtted ju puuduvad – nad lehvivad iga ilmaga. Ja Beekman lehvis ka iga ilmaga.. Põhjendati seda keeldumist igatahes hirmuga, et skinnid võivad Noortekohviku aknad sisse visata, kui Noortekohvik vähemusi toetab. Mõtlesin, et viskan nende aknad siis ise sisse, kuna nad vähemusi EI toeta – põhjuse kristalli(t)ööks leiab ju alati. Aga mingil hetkel hakkas mul lihtsalt klaasist kahju, sest klaas ei ole süüdi, et Beekman on ebausaldusväärne, arg ja kahepalgeline – 3 in 1.

    Igatahes ei olnud ma just kaua teadlik, kas Pride sel aastal toimub või mitte. Eestis ei tea ju kunagi, mis värk üritustega on – 9. mai ajaks näiteks teisaldati Pronkssõdur ja ma mõtlesin, et Pride’i ajaks võidakse vabalt ka Sauna tänav teisaldada, sest Tallinnas ju ei ole Pride’iga sugugi nii nagu Kölnis Christopher Street Day‘ga, mis on justkui aastavahetus: see toimub iga ilmaga ja on täiesti paratamatu. Ennem jäävad jõulud ära kui CSD.

    Ma tahtsin ja ei tahtnud Pride’ile minna. Tahtsin minna sellepärast, et Eesti on väike rassistlik riik, mille elanikud on maailmas vähemuses ja kes ise vihkavad ka vähemusi. Mittetahtmine tekkis alles kohapeal, Sauna tänava kivide vahel rippuvas kuumuses. Ma mõtlesin, et korraldajad on korraldanud ka toetavate heterode sektsiooni. Aga ei olnud… mis andis Martin Helmele ja tema madalalaubalistele, lühinägelikele ja kitsarinnalistele (mõnikord ka kiilaspäistele) mõttekaaslastele vaba voli tõlgendada situatsiooni näiteks stiilis “seksuaalne orientatsioon on propaganda asi”. Et noh… geid tegid propagandat ja nüüd on terve Rewal lillasid täis. Millest edasi saab juba käivitada aktsiooni “pästke Esti rahwas kurja waimo kääst!”. Ühtlasi aga võttis toetavate heterode sektsiooni puudumine Kristiina Ojulandilt võimaluse nimetada minusuguseid tüüpe Eesti rahva lõhestajateks. Ent pole hullu, Ojuland saab mind nüüd palju lühemalt lihtsalt liba-geiks hüüda.

    Nii et ma ei saanud marssida toetava heterona. Ma olin lihtsalt kohal – kontvõõrana sellel üritusel. Ma kartsin näha pealtvaatajate ummistunud viha ja liiatigi ei tahtnud ma tahtnud näha neid, kes lihtsalt lülivad kõike. Ega neid, kes räägivad ja räägivad, aga midagi ei ütle. Ma ei tahtnud näha ka kristlasi, kes kogemata olid omavahel sassi ajanud mõisted ‘ligimesearmastus’ ja ‘raev’, sest mõnitada on ju lihtsalt mõnus. Alles Raekoja platsis sain ma aru, et publiku seast korralikke anti-geisid ei leia – ühiskonnast hoolivad paduheterod olid kogunenud rongkäigu lõppu ja pidasid omaskeskis: järelloivmisi ja peamiselt iseendale – oma frustreerivat eitusprotsessiooni. Need olid kapist välja tulnud heterod, kes ühel hetkel koos tundsid, et nad tõesti enam ei suuda taluda inimeste bioloogilist diversiteeti. Nii nad siis võtsidki igaks juhuks kaasa ka enda lapsed ja naabritädid ning, ise üleni valges, lehvitasid vineertahvlitel URL-i, mida ma ei ole siiamaani külastanud.

    Ma sain uuesti teada, et Eesti on sotsiaalses mõttes arenguriik. Ja veel niipea ei ole võimalik, et Tallinna meer kasvõi tsiteeriks ühe hoopis tõsiseltvõetavama riigi pealinnapead: “ich bin Schwul und das ist auch gut!”.

    Artur A.

    Tuleb tunnistada, et otsustasin Pride‘le minna viimasel päeval, otsus langes selliseks lugedes eesti massimeediat ja sealset lokkavad homofoobiat (mäletate kasvõi Liis Lassi artiklit?). Osalesin Pride‘l PunaMusta koosseisus mis kogunes Postimaja ette: kohta kuhu otsustasid ka kiilakad poisid koguneda. Päris paljud tundsid ennast häirituna, et meie kõrvale koonduvad oma 30 natsi ja paar või enamgi filmijat (mitte meedia), mistõttu otsutasid mõned oma nägu varjata. Ei möödunud viit minutitki kui ilmusid erariietes politseinikud, käskisid maskid eemaldada ja panid nimed kirja alusel, et nemad nõuavad seda. Õnneks sai sai kogu seltskond kokku ja marssisime ilusti Sauna tänavale, kõik möödus väga rahulikult, kuigi nii mõnelgi oma väike hirm sees.

    Paraad oli lõbus, palju erinevaid ja toredaid inimesi, just PALJU. Meedia tähelepanu oli suur, esireas marssides oli pidevalt näha kuidas mõni operaator või fotograaf oma tööd tegi – ja see on ju hea. Me näitasime igasuguse pessimismi kiuste, et see paraad möödub rahulikult ja lõbusalt. Paistis, et algus pisut venis, kuid kui rongkäik lõpule jõudis, ei tahtnud keegi enam laiali minna. Ja miks pidanukski? Sauna tänaval mängis lõbus suvine muusika, rahvas oli õnnelik kordaläinud rongkäigu üle, kindlasti leidsid paljud endale ka uusi sõpru.

    Paar kõrvalmarssinud vene poissi ütlesid mulle, et see aasta on paraad tükkmaad lõbusam ja suurem. Soomest oli PunaMustaga võtnud ühendust 11 inimest, kes avaldasid soovi meiega Pride‘l kaasa marssida. Nendegi arvates oli Tallinn Pride 2007 väga hästi organiseeritud ja igati korda läinud. Seega võib eelmist aastat õnnestunuks lugeda ja olen enamgi kui kindel, et ka seda aastat, sest järgmise aasta rongkäik tuleb veel lõbusam, suurem ja positiivsem. Kohtumiseni järgmisel aastal! :)

    Ahto Külvet – Pride 2007: More than Pride!

    Pride 2007 Tallinnas oli ülisõbralik ja hästi korraldatud üritus. Rongkäigus osalenuna ei näinud ma pealt ühtegi konflikti, pigem vastupidi! Tegemist oli üritusega mis ületas keele, riigi, rahvuse, vanuse, soo jne piirid. Vikerkaarevärviliste lippude alla oli kogunenud erirahvuseline rõõmus seltskond homoaktiviste, inimõiguslasi, anarhiste, rahupooldajaid ja muidu toredaid inimesi kes naeratades ja pealtvaatajatele lehvitades läbi Tallinna vanalinna kõndisid.

    Õhtul meediakajastust vaadates avastasin, et kohal olid ka Pride vastased. Ja nad olid ootamatult integreerumisehoos! Lisaks paraadil osalejatele ühendas Pride 2007 omavahel natsiskinnid, sinimustvalgeid T-särke kandvad venekeelsed kristlikud noored ja mõned lihtsalt elu peale kurjad vanainimesed. Nimeta baari ette kogunenud nahkpead olid äravahetamiseni sarnased sealsamas õlut libistavate briti poissmeestega. Raske pingutus sallivuseharjutusel oli nende otsaesised krimpsu tõmmanud ja sõnavara limiteerinud. Nad olid oma sallimatuses vähemuses ja ma tunnen neile selles kaasa.

    Pride 2007 korraldajad on tugeva õlalepatsustuse ära teeninud ja järgmisel aastal peab nii Tallinna Linnavalitsus kui integratsiooniga tegelev rahvastikuministri büroo sellist toredat üritust kindlasti toetama! Veel üks väike samm ja kõik eelpoolnimetatud grupid tähistavad üheskoos sallivust, võrdseid õigusi ja meele-avaldamise võimalust demokraatlikus riigis. Mnjah.

    Tilga tõrva meepotti lisas see, et videopildi järgi rakendas politsei praktiliselt “KÕIK ERINEVAD / KÕIK VÕRDSED” plakati ees asjatut vägivalda ühe kulunud välimusega pudelikottidega mehe vastu.

    Oudekki Loone

    “Tegelikult ma kardan natuke,” ütlesin ma oma Itaalias elavale sõbrale õhtul enne Pride’i telefonis. Ning selle hirmu pärast oligi sellel aastal eriti oluline Pride 2007 osaleda. Kuidas on võimalik, et ma kardan minna tänavale oma arvamust välja ütlema, kuidas on nii, et ma mõtlen: kui tänavu keegi peaks surma saama, siis….?! See ei ole õige! Järelikult on viimane aeg tänavale minna ja ütelda sedasama, mida John Lennon kunagi laulis

    Why in the world are we here
    Surely not to live in pain and fear

    Ma tulin kohale rahu-lipuga, et näidata, et rahu ei ole midagi, mida keegi saab väljaspoolt tuua. Rahu on meis enestes ja ainult meie ise saame otsustada elada vabalt, tolereerivalt, hirmuta, valuta ning mittevägivaldselt. Ja ma nägin, et ma pole ainus, kes seda tahab. Meeleavalduses osalejad jagasid niisugust soovi, sõltumata sellest, et nende visioonid õiglasest ühiskonnakorrast erinesid mitmetes aspektides, nende sissetulekud erinesid, nende isikuomadused ja seksuaalne orientatsioon olid seinast seina, emakeelest rääkimata. Me olime koos, sest me jagasime ühte unistust mittediskrimineerivast kokkulepetel põhinevast rahumeelsest ühiskonnast.

    Ja mulle andis Tallinn Pride 2007 kindluse, et see ei ole ainult unistus. Linnarahvas plaksutas, marssijad ei allunud provokatsioonidele – sildid “Jeesus ravib kõigist hälvetest” said vaid aplauside ja hüüete “Jeesus sallib!” osaliseks. Pride‘l ei marssinud meie ühiskonna vähemus, ehkki paljud isikuomadused või poliitilised vaated praidiliste hulgas ei ole Eestis “keskmised”. Aga see polnudki oluline, oluline oli see ühine, mida me jagasime. Ma loodan, et sellised ühiste mõtete avaldamised muutuvad Eesti ühiskonnas tavaks – sest vaadake Pride’i, seda saab vabalt ja rõõmsalt teha, meid kuulatakse ja meil pole vaja karta.

    “See oli suur võit,” kirjutasin ma sellelesamale Itaalias elavale sõbrale järgmisel päeval. “Rõõmus ja sõbralik, ilma intsidentideta manifestatsioon, kus osales märkimisväärne hulk inimesi. Ma naeran neid ridu kirjutades. Sellel maal siin on lootust, meil on lootust!!!!!!”

    6. august 1945 6. august 2007

    Posted by Oudekki in ajalugu, poliitika, roheline.
    comments closed

    Oli varane hommikutund: vaikne soe ja ilus. Sädelevad lehed peegeldasid valgust pilvitust taevast luues meeldiva kontrasti varjudega mu aias, ma tuiutasin eemalolevalt läbi lõunasse avanevate uste.

    Järsku ehmatas mind tugev valgussähvatus – ja siis teine. Nii hästi mäletab inimene väikesed asju, ma mäletan eredalt kuidas kivilatern aias hakkas hiilgama ja mõtlesin, kas see see valgus on tingitud magneesiumileegist või mööduva trammi sädemeist.

    Aiavarjud kadusid. Vaade, mis hetk tagasi oli nii ere ja päikeseline, oli nüüd tume ning udune. Läbi keerleva tolmu suutsin ma vaevu eristada puust sammast, mis toetas mu majanurka. See paindus hullumeelselt ja katus lõtkus ohtlikult.

    Instinktiivselt püüdsin ma põgeneda, aga praht ja mahakukkunud puit takistas mu teed. Valides ettevaatlikult oma samme, suutsin ma jõuda rokani ja astusin oma aeda. Sügav väsimus haaras mind, nii peatusin, et koguda jõudu. Täielikuks üllatuseks avastasin, et ma olin täiesti alasti. Kus olid mu püksid ja alussärk?

    Mis oli juhtunud?

    Kogu minu parem külg oli katki ja veritsev. Suur pind tolknes välja haavast minu katkises puusas ja midagi sooja nirises suhu. Minu kaela oli lükitud märkimisväärse suurusega klaasitükk, mille tõmbasin automaatselt välja. Ma jõllitasin oimetuks löödud ning šokeeritud inimese eemalolekuga klaasitükki oma vereplekilises käes.

    Kus mu naine on?

    Järsku olin täiesti pinges, hakkasin teda hüüdma: “Yaeko-san! Yaeko-san! Kus sa oled?” Veri hakkas purskuma. Kas mu kaelaarter oli katki? Kas ma jooksen verest tühjaks? Hirmul ja irratsionaalne, ma hüüdsin: “See on viietuhandetonnine pomm! Yaeko-san, kus sa oled? Viietuhandetonnine pomm plahvatas!

    Hiroshimas elanud dr. Michihiko Hachiya eksis. Kell 08.15 visatud pomm ei olnud viietuhande tonnine, see oli “väike poiss” – little boy, vihjates president Rooseveltile – aatompomm, ning oli võrreldav umbes 12-15000 tonnise TNT-pommiga. Pomm hävitas umbes 13 ruutkilomeetrit, rohkem kui 60% linnast hävitati. Kokku arvutatakse Hiroshima hukkunuid umbes 192 000 – koos nendega, kes surid hiljem radiatsioonist põhjustatud leukeemiasse. Hiroshima umbes 300 000 elanikust suri 140 000. Kõik inimesed ja asjad umbes 450 meetri raadiuses pommi kukkumiskohast, aurustusid.

    Aga miks?

    1946. aastal avaldas United States Army Air Force uuringu Jaapani strateegilise pommitamise kohta. Seal väideti, et tavalised B-29 rünnakud oleksid viinud Jaapani samasuguse alistumiseni – kindlasti enne 31. detsembrit 1945 ja suure tõenäosusega enne 1. novembrit 1945, ilma igasuguse aatompommi kasutamiseta. Ühendriikide merevägi avaldas samuti oma hinnangu, mille kohaselt Jaapan oleks ka alistunud allveelaevarünnakule, inimesed olid näljas ning juba see oleks toonud kaasa alistumise ning igasugune aatompommirünnak oli ebavajalik.

    Ühendriikide Riigidepartemang [State Department] andis samuti oma hinnangu. USA saadik Joseph Grew väitis, et Jaapani diplomaadid proovisid alustada allandmisläbirääkimisi USA-ga läbi tol ajal neutraalse NSV Liidu.

    Trumani administratsioon teadis seda kõike – Jaapani koodid olid dekrüptitud – aga nad otsustasid seda ignoreerida. Grew väitis, et kui USA oleks 26. juulil Potsdamis esitatud tingimusteta alistumise nõudest loobunud ja näiteks lubanud Jaapani imperiaalse süsteemi jätkumist, siis oleksid jaapanlased alla andunud loetud päevade jooksul.

    Osaliselt oli tegemist külma sõja algusega. Truman teadis, et Jaapan oli alla andmas. 16. juulil 1945 olid ameeriklased edukalt testinud aatompommi ja nüüd otsustati NSV Liidule demonstreerida USA sõjalist jõudu, kasutades objektideks Jaapani linnu.

    Ei ole vaja eitada fakti, et Jaapanil üle 8000 lennuki, paljud neist kamikazed, sadu plahvatusainetega suitsiidilaevu ja üle kahe miljoni sõduri. Imperaator Hirohito olevat mõningate allikate kohaselt lootnud USA vägesid lüüa kõigi oma jõududega, arvates, et kaotused võivad murda USA tahte. Ka see oli USA-le teada. Sellisel puhul olekski USA kindlasti kandnud suurt hulka inimkaotusi, Jaapan samuti, ning sõda oleks võinud mõnevõrra venida. Veel enam, Jaapani alistamine oleks arvatavasti tahtnud abi teistelt liitlastelt, sealhulgas NSV Liidult. Ja surma oleksid saanud peamiselt sõdurid, aga mitte tsiviilelanikud. Ning sündinud lapsed ei oleks mõjutatud radiatsioonist, leukeemialained oleksid olnud olemata.

    Ka täna, 62 aastat hiljem, ei ole sellest pommist ning kolm päeva hiljem Nagasakile heidetud “paksust mehest” tingitud radiatsioon päris ohutu, ikka veel diagnoositakse inimestel sellest tingitud häireid. Ka täna ei ole meile tegelikult selged kõik Hiroshimale ja Nagasakile heidetud pommide tagajärgi. Inimkaotuste arvude võrdlemine aatompommidega/aatompommideta juhul on tegelikult mõttetu, kuna püsivad radiatsioonimõjud keskkonnale ning inimestele ei ole täpselt kaalutavad-võrreldavad. Lisaks oleks USA saanud oma sõjalist jõudu demonstreerida ka ilma tsiviilelanikke hävitamata.

    Aga neil ei olnud soovi. Truman ei kuulanud omaenda sõjaväge ja ei otsinud teisi lahendeid, sest arvatavasti just tema hirm kommunistliku ekspansiooni ees õigustas ka kõige inimvaenulikumaid meetmeid. Aatompomm ei ole tegelikult õigustatav, just kõigi mittesõjaliste ning prognoosimatute tagajärgede pärast. USA oli käepärast laialdane valik diplomaatilisi ja ka sõjalisi võimalusi, aga poliitilise otsusega loobuti nende kasutamisest. USA uuris hiljem põhjalikult Hiroshima ja Nagasaki tagajärgi ja jätkas nende pommide ehitamist. Ja mitte ainult USA.

    Neljas maailmasõda peetakse kivide ja kaigastega

    Kümme aastat tagasi ma arvasin, et aatomisõja hirmu oleme nüüd võitnud, sest tundus, et Hiroshima tragöödiat ei taha keegi enam korrata. Aga ka praegused poliitilised võimudemonstratsioonid erinevate riikide poolt, sõjaväeprofessionaalide arvamuse ignoreerimine ja hävituslike ning ebainimlike meetodite õigustamine kinnitab mulle, et need poliitilised jõud, kes on valmis teatud tingimustel kasutama aatomirelva, on ikka veel olemas ning võimul. Ma arvan, et mitmed valitsused ka praeguses maailmas on teatud tingimustel valmis vajutama üht teatud nuppu. Selleks, et hävitada maailm, sest praegu ei ole see enam uus relv ainult ühel riigil.

    See on meie põlvkonna asi, luua ühiskond, kus sõjaliste konfliktide hulk oleks viidud miinimumini, ning tsiviilelanike hävitamine oleks mõeldamatu. See on meie põlvkonna ülesanne.

    Sest muidu võib juhtuda, et ei ole ka enam kivide ja kaigastega sõdijaid.

    Eksperthinnang: lõimumine pärast aprillikriisi 28. juuni 2007

    Posted by toimetus in ideed, poliitika, teised autorid.
    comments closed

    Mitte-Eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse tellimusel on valminud uuring, kus analüüsitakse aprillisündmuste põhjusi ja tagajärgi ning sõnastatakse soovitused, sh ka uude integratsioonistrateegiasse. Uuringu koostajateks on 6 Eesti juhtivat sotsiaalteadlast: Martin Ehala, Mati Heidmets, Leif Kalev, Aleksander Pulver, Rein Ruutsoo, Raivo Vetik. Avaldame siin uringu kokkuvõtte, allpool on ka lingid uuringu täistekstile.

    Olukord

    Aprillikriis tõi välja Eesti nõrgad kohad, pakkudes samal ajal ka uusi võimalusi edasiminekuks. Kriis näitas, et:

    1. Eestis püsib rahvuspõhine vastandumine 20. sajandi olulistes ajalooküsimustes, samuti pole üksmeelt eestivenelaste rolli ja staatuse kohta siinses ühiskonnas;
    2. Venemaa on aktiivselt huvitatud pingete suurenemisest Eestis ning toetab vastandumist enda käsutuses olevate vahenditega.
    3. Rahvussuhetest on saanud Eesti riikliku julgeoleku üks kesksemaid küsimusi.

    Kriis lõi võimalused:

    1. Uuesti mõtestada Eesti rahvuspoliitilised huvid ja eesmärgid;
    2. Senisest tulemuslikumalt panustada lõimumisse ning selle kaudu Eesti strateegiliste sihtide, sealhulgas riikliku julgeoleku kindlustamisse.

    Taust

    Aprillikriisi soodustas viimastel aastatel ilmnenud paigalseis integratsioonivaldkonnas. Naturalisatsioonitempo on alates 2005. aastast oluliselt vähenenud, erimeelsused ajalooküsimustes on kasvanud, rahvusrühmade vastastikune häiritus on suurenenud. Eesti keele valdajate osakaal ei kasva, eestivenelaste hulgas domineerib rahulolematus lõimumispoliitikaga, eestlaste hulgas valitseb aga ükskõiksus selle eluvaldkonna suhtes. Ohumärgiks on asjaolu, et rahvusküsimustest saab järjest rohkem Eesti erakondade omavahelise võitluse vahend, mis suurendab Eesti manipuleeritavust. Arvamus, et pärast pronksööd on õhk puhas ja asjad korras, alahindab olukorra keerukust.

    Soovitused
    Lähtudes kujunenud arengutest ning arvestades nii teiste maade kogemusi kui ka Eestis läbiviidud uuringute tulemusi, esitame järgmised ettepanekud lõimumisprotsesside toetamiseks:

    1. Tunnistada probleemi ning tõsta selle lahendamine riiklikuks prioriteediks. Aprillikriisi varjatud pinnaseks oli aastatepikkune tegelikust olukorrast möödavaatamine. Eestis elava venekeelse kogukonna meelsus ja tulevik on tegelikult meie riigi üks peamisi ja keerukamaid julgeolekuküsimusi. Riigikogu ja valitsus peavad seda selgesõnaliselt tunnistama ning võtma poliitilise vastutuse lahenduste leidmise eest. See eeldab koalitsioonilepingus integratsiooniteemale keskse koha andmist ning kõigi Eesti tipp-poliitikute isiklikku ja püsivat panust lõimumise toetuseks. Senine projektipõhine tegevus peab asenduma kõiki poliitikavaldkondi läbiva kahepoolse protsessiga.
    2. Sõnastada selged rahvuspoliitilised eesmärgid. Eesti rahvuslik huvi pole ei assimilatsioon ega mitte-eestlaste lahkumine. Meie riigi stabiilsuse võti on selge identiteediga lojaalse eestivenelaste kogukonna tugevnemine Eestis. Eesmärgiks on vastastikust partnerlust väärtustavate hoiakute ning ühiste väärtuste kujundamine, mis hõlmab nii eestlasi kui ka teisi rahvusrühmi.
    3. Toetada eestivenelaste positiivse identiteedi kujunemist. Eestivenelased on kujunev kogukond, kelle poliitiline määratlus on eestlane ning etniline määratlus – eestivenelane. Paljud siinsed venelased ennast juba nii määratlevadki, sellesuunalist arengut tuleb nii moraalselt kui materiaalselt toetada. Kaasa tuleb aidata eestivene eliidi kujunemisele, sh avalike ülikoolide jõupingutustele eestivene noorte kaasamiseks eesti ülikoolidesse. Eriti oluline on venekeelsetele koolidele sobivate ajalooõpikute väljatöötamine, mis ühendaks eestivenelaste ajaloo Eesti ajalooga viisil, mis ei sunniks Eestis sündinud ja kasvanud inimesi end määratlema okupantidena. Toetus tärkavate eestivähemuste identiteetidele peaks väljenduma ka sõnakasutuses. Termini mitte-eestlased asemele tuleks eelistada termineid eestivenelased, eestiaserid, eestirootslased, eestisoomlased jne. Juhul, kui on vaja tähistada korraga kõiki vähemusi, siis kas eestimaalased, kaasmaalased või eestivähemused. Teeme ettepaneku luua valitsuse asjatundjate komisjon eestlasi ja vähemusi ühendavate rituaalide ja sümbolite kujundamiseks, eriti seoses II maailmasõja tähtpäevadega.
    4. Laiendada rahvustevahelise koostöö vorme. Eesti ja eestivene haritlased peaksid korraldama ühise tuleviku teemalise ümarlaua ning välja töötama ettepanekud pingete maandamiseks. Vabariigi Presidendil palume kaaluda võimalust kujundada rahvusvähemuste ümarlaud ühiste väärtuste ümarlauaks, kus eri rahvusrühmade esindajad püüdleksid konsensusele nii meid täna ühendavate väärtuste osas kui ka erinevate ajalookogemuste vastastikku austavaks lõimimiseks. Jõuliselt peaks koostöö edendamisel osalema Ühiskondliku Leppe liikumine, ÜLSA-lt ootame initsiatiivi eesti ja eestivene ühingute ja seltside kootöövõrgustiku loomiseks ning selle kaudu kodanikuühiskonna rolli suurendamiseks lõimumisprotsessis.
    5. Algatada võrdsete võimaluste audit. Selgitamaks ikka veel levivate diskrimineerimissüüdistuste tagamaid teeme õiguskantslerile ettepaneku algatada auditeerimisprotsess eesmärgiga analüüsida, kuivõrd on erinevate rahvusrühmade liikmetele Eestis tagatud võrdsed võimalused hariduse, tööhõive, tervishoiu ja teiste avalike teenuste valdkonnas. Audit oleks avalik protsess, mis julgustab inimesi oma muresid ja probleeme ausalt esitama. Auditi kaudu annab Eesti selge signaali, et meie riik väärtustab kõiki inimesi nende rahvusest sõltumatult ja astub reaalseid samme nende võrdväärse kohtlemise tagamiseks.
    6. Saavutada erakondade kokkulepe loobuda rahvuspopulismi kasutamisest valimisvõitluses. See on oluliseks ohuks Eesti julgeolekule, kuna loob Venemaale võimalusi Eesti ühiskonna destabiliseerimiseks.

    Analüüside terviktekstid:

    Aprillikriisi põhjused ja tagajärjed. Prof Raivo Vetik, Tallinna Ülikool (ppt)
    Eesti rahvuslik julgeolek eeldab uut tunnustamiskultuuri. Prof Raivo Vetik, Tallinna Ülikool (pdf)
    Etnogenees Eestis. Prof Martin Ehala, Tallinna Ülikool (ppt)
    Etnogenees Eestis. Prof Martin Ehala, Tallinna Ülikool (pdf)
    Lõimumise dilemma. Prof. Mati Heidmets, Tallinna Ülikool (ppt)
    Rahvussuhete ja integratsioonipoliitika hetkeolukorra analüüs. Prof. Mati Heidmets, Tallinna Ülikool (pdf)
    Aprillikriisi õppetunnid: kodanikuühiskond ja lõimumine. Prof Rein Ruutsoo, Tallinna Ülikool (pdf)
    Rahvussuhete ja integratsioonipoliitika hetkeolukorra analüüs: psühholoogi pilk. Prof. Aleksander Pulver, Tallinna Ülikool (pdf)
    Rahvussuhete ja integratsioonipoliitika hetkeolukorra analüüs. Leif Kalev, Tallinna Ülikool (pdf)

    Millisest mässust võib alguse saada uus riik? 20. juuni 2007

    Posted by Manjana in ajalugu, poliitika.
    comments closed

    SinimustvalgeJutt, mida Teile lugeda pakun, on osaliselt järg eelmisele jutule ja on kokku pandud kodanikuühiskonda käsitleva ühe loengu materjalidest, mida Tallinna Ülikoolis luges Rein Ruutsoo.

    USA politoloog Sidney Tarrow defineeris 1994. aastal sellise nähtuse nagu protestiaktsioonide tsüklilisus, väites, et ühiskondlik aktiivsus võib korduda perioodiliselt ja saab alguse olukorrast, kus suur osa inimestest nõuab muudatusi ühiskonnas, kuid valitsus ise ei pea selliste muudatuste tegemist vajalikuks ja sel juhul asub neid nõudma kodanikuühiskond. Lõpeks võib toimuda kas reform, repressioonid ja mõni kord ka revolutsioon. Repressioonitsüklid vahelduvad kompromissitsüklitega ja repressioonidel on komme korduda.

    Kas on võimalik nii proteste korraldada, et valitsejad säilitaksid näo ja jäädaks uskuma, et on tegemist isegi valitsusele meeldivate asjadega?
    Näitena võiks tuua olukorra, kus lagunes NSV Liit. Tegemist oli süsteemi kriisiga. Vajadus üheparteilisest riigist mitmeparteilisele üle minna, oli ilmne. Perestroika ajal hakkasid kõigepealt 1986-1987 mässama lätlased, siis eestlased 1987-1989 ja lõpuks leedukad. Miks kõigepealt Läti? Riia oli Balti sõjaväe keskus. Protestid Lätis suruti kohe maha. Aga samas oli tehtud algus, kus üksikud inimesed alustavad meeleheitlikku protesti ja annavad sellega teada muutustest. On arvamusi, et tegelikult ei läinud Läti üldse protestitsüklisse, sest tsükli jaoks oleks see pidanud olema selline, mis laiendab võimalusi.

    Selleks, et tegemist oleks tsüklilisusega, peaks osapooltel olema suurem vastastikune sõltuvus kui on konflikti sügavus ja mõlemad pooled peavad tegevuste käigus õppima. Iga uus tsükkel peaks järjest suurendama võimaluste struktuuri ning protestijatel tuleb leida uusi liitlasi.

    Eestis algas kogu tsükkel looduskaitse-aktsioonidega (fosforiidisõda) ja see oli ametlikult lubatud (ametlik agenda ja varjatud agenda.) Tekkis vastuolu Moskva ja Tallinna vahel. Tallinn tahtis proteste maha suruda (K.Vaino) ja Moskva (M.Gorbatšov) ei lubanud. Toimus eliidi lõhenemine.

    Järgmine samm oli majanduse kiirendamine ja IME-projekt. Kas see oli ka tegelikkuses võimalik või mitte, ei olnud isegi oluline – majanduseliit lõhenes ja mitte ainult Eestis vaid ka Venemaal. Liitlaste hulk suurenes ja ka teemade arv suurenes.

    Järgmine samm oli juba raskem. Võeti käsile Stalini-aegsed kuriteod. Tekkis Loominguliste liitude kultuurinõukogu, mida võiks nimetada eliidi konsolideerumiseks. Ka Gorbatšov tegi kultuuriliite – kunstnikeliit ja kinoliit. Algas glasnost ehk avalikustamine. Tuli luua avalik opositsioon, milles mängisid suurt osa ajalehed, saavutades tinglikult „avaliku partei” funktsiooni. Rahvusriikides on oht, et sellistest liitudest võib tõsta pead ka natsionalism. Stalini kuriteod omandasid etnilise tausta, ehk lihtne mõtteviis käis nii – kohe, kui venelased siia Eestisse tulid, siis ka vuhinal tapma hakkasid. Aga perestroika oli jõudnud nii kaugele, et enam tagasi ei saanud. Venemaa lubas Eestile isemajandamist.

    Lõpuks tuleb suur narratiiv, kus pannakse paika terve kogukonna saatus – Molotov-Rippentroppi pakt. See avalikustati ja mõisteti ühiselt hukka. Siseliitlastega läks sammhaaval ja gruppide kaupa. Mida teha läänega? Hakati rüüstama juudi surnuaedu ja aeti teiste kaela, et läänele halba muljet jätta.

    Balti kett oli juba sümboolse tähendusega – sotsiaalse liikumise mobiliseerimine, mis oli inimlik ja tõmbas laiema üldsuse tähelepanu. See oli märguanne teistele riikidele, et me oleme täiesti normaalsed inimesed, keda ei pea kartma ja kellega saab inimlikult ja riiklikul tasandil suhelda kui võrdsetega.

    Hirm ja viha Rostockis: G8 2007 8. juuni 2007

    Posted by Kristjan in meeleavaldused, poliitika.
    comments closed

    Selle kirjutisega avaldab Kaheksanda Mai Liikumine solidaarsust arreteeritud PunaMusta aktivistile Rostockis ning mõistab hukka Saksa politsei ülemäärase jõu ning ebademokraatlike vahendite kasutamise G8 kokkusaamise ajal Heilgendammis, juunis 2007

    Autor: Kristjan, Kaheksanda Mai Liikumise liige

    Sel aastal on G8 kokkusaamist Heiligendammis saatnud pettumus laial skaalal. Pettunud on need, kes ootavad suure kaheksa poolt mingit abi ilmaolu paremaks muutmisel, pettunud on suured ajakirjad uudiste ootusel. Nagu tavaks saadab G8 kaks erinevat sündmust, üks sees-, teine väljaspool müüre. Selleks, et väljaspool müüre toimuv ei satuks ajalehtedesse muidu kui negatiivses varjundis, kasutatakse politseid; selle hinnaks on sajad arreteeritud ning vigastatud. Esimese suurema ja vägivaldsema meeleavalduse kontosse üksi mahtus pea tuhat vigastatut, ainult et kummalisel kombel läbipekstud ja gaasitatud meeleavaldaja vigastatuna kirja ei lähe, küll aga kilbile kriimu saanud politseinik. Teiste seas on arreteerimis-loterii võitnud ka üks eestlane, kelle väljanõudmisega peab nüüd tegelema Eesti riik. Vahepeal on suutnud pettuda ka politsei: pole nad suutnud demonstrante üle manööverdada ning hoolimata politsei provokatsioonidest on ära jäänud pikem vägivalla puhang, ainukesed korrarikkujad Rostocki lähistel on loomastunud politsenikud ise, kes veekahuri, kumminuia ja pipragaasiga maas istuvate meeleavaldajate kallal kõvasti tööd teevad.

    Vägivald

    Mõne sõnaga sellest, kuidas korraldatakse vägivaldseid manifestatsioone. Pikka aega enne juunit algas Saksamaal politsei laimu- ja hirmukampaania, puistati erinevaid noortekeskusi ja alternatiivseid organisatsioone, ajalehtedes kirjeldati õudusjutte, kuidas autonoomid on taasavamas RoteArmeFraktion‘e, sõnaga algamas on uus terrorismi-ajastu. Itaalia oludega kursis olijad mäletavad üks ühele vastavat kampaaniat enne Vicenza meeleavaldust, kus räägiti uutest BrigateRosse liikmetest. Saksamaa kampaanial oli mitu eesmärki: juba ette kriminaliseerida meeleavaldusest osavõtjad, hirmutada tavakodanikke ja seega veenda neid mitte Rostocki minema, ärritada neidsamu noortekeskusi ja organisatsioone, teisisõnu provotseerida.

    Enne suuri meeleavaldusi esinevad politsei pressiesindajad tavaliselt juttudega, kui palju lisavägesid piirkonda tuuakse ja kuidas valmistutakse meeleavaldajatele vastu astuma. “Seadusliku” poole poolt aidati kaasa kogu Heiligendammi keelutsooniks muutmisega. See on Saksamaa seadustega vastuolus (millegi vastu peab saab saama protesteerida kohas, kus see miski parasjagu toimub), aga kohtud argumente ei kuulanud. Nii ehitatigi Heiligendammi ümber miljoneid eurosid maksma läinud terasmüür, millega piirneb veel teine mitmesajameetrine keelutsoon. Keegi ei räägi rahumeelsete meeleavalduste võimalustest, keegi ei mõtle, kas mitte politsei ise ei eskaleeri vägivalda, ka rahulolematud tavaliselt teatavad, et nemad ebaseaduslikke keelutsoone ei tunnista.

    Jõudemonstratsiooniga saab taaskord kahtlejaid veenda koju jääma ning rahulolematuid tulema suuremates numbrites. Meeleavalduse ajal ühinevad rongkäigulistega erariietes politseinikud, kes hiljem esimestena kive loopima hakkavad ja teisi üles kihutavad. Väljaspoolt provotseerivad politseijõud oma suure kohalolekuga, täisvarustuses märulipolitsei surub marssivale rahvale selga, ähvardab veekahuritega, nn “snatch-groups” ründab lühikeste intervallidega ning üritab juhuslikult inimesi arreteerida. Mitmeid aastaid on meeleavaldustel teise poole taktikaks arreteerimiste takistamine käevangu võtmise abil ning politseile vastu hakkamine. Tänu sellisele eskaleerumisele on politseil võimalik rünnata juba täie jõuga ja endale paguneid teenida. Ka laupäeval toodi ettekäändeks paar panka, mida mõned üleannetud kividega loopisid. Hoopis hiljem, kui rongkäik juba sihtpunkti hakkas jõudma ning ektsessid olid jäänud väheseks, ründas marssivat kolonni politseiahelik ja üritas seda kahte lehte ajada. Tulemuseks läbi öö kestnud märul, kus politseinikud eelistasid kontserdil tantsivaid rahumeelseid veega pommitada, gaasitada ja nüpeldada. Kividega akende purustamine on varavastane kuritegu, aga politsei poolt korda saadetud vägiteod on seaduse kaitse all sooritatud isikuvastane kuritegu.

    Suurte pealikute kodurahu nimel demokraatia vaikib

    Võib vaid ette kujutada politseiülemuste pettumust, kui vägivald jäi nii üürikeseks. Järgnevatel päevadel tehti kõik, et konflikt eskaleeruks, aga asjata. Arreteeriti sadu inimesi, aga hüsteerilisest hirmukampaaniast hoolimata saabus üha enam meeleavaldajaid. Kasutusele on võetud üha enam juhuslikke ettekäändeid nende tulijate tagasi saatmiseks vöi arreteerimiseks. Sarnaselt Seattle’s toimunud rahutustega on piisav näiteks gaasimaskide omamine. Ausalt öeldes, oli Rostockis neil päevil gaasimask suisa kohustus, niivõrd suvaliselt kasutavad “korrakaitsejöud” pipra- ja pisargaasi. Sarnaselt Kopenhaagenile, kus arreteeriti noori salli kandmise eest (siis oli talv), on Rostockis piisav päikeseprillide või kapuutsi kandmine. Puutumatuks ei ole jäänud ajakirjanikud (mitmeid on rünnanud politsei, teistel on pressikaart tühistatud), õigusabi andvate gruppide tegevust (kes teevad nimekirju arreteeritutest, ning otsivad neile abi) on pidevalt piiratud. 2001. aasta Genovas toimunud rahutuste ajal ründasid politseinikud koolimaja, kus magasid sajad aktivistid. Hiljem toodi ettekäändeks Molotovi kokteilid, mida pole siiamaani leitud. Samu argumente kasutades üritasid politseinikud sisse murda ühte Rostocki laagrisse. Asjatu, kui laagrites midagi peale söögi ja magamise tehakse, siis hoopis töötubasid, konverentse, õppuseid stiilis “kuidas käituda, kui politseinikud ründavad koertega”.

    Kahjuks Rostockis ei napi meeleavaldamist väärt objekte, korraldati proteste sõjaväe, LIDL kaubandusketi, sõjatööstuse, immigratsiooniameti (loe koonduslaagrite) jne. vastu. Et aktivistid liiga hõlpsalt ühelt meeleavalduselt teisele ei jõuaks, seiskus kohati ühistransport, Rostocki suunduvaid busse peatatakse suvalistel ettekäänetel tundideks, rongidest väljuvaid aktiviste on oodatud politseiahelikes, ja saabunud on siis tagasi rongi pekstud, ning rong tagasi lähtepunkti saadetud.

    Kuhu ei pääse meeleavaldajad, ei pääse ka teised

    Meeleavalduse asümmeetrilisele iseloomule vastas Heilingdammi ehitatud müür palju enam, kui politsei töökorrale. Tuhanded meeleavaldajad hülgasid igasugused maanteed ja marssisid üle põldude müüri suunas ning hiilisid làbi politsei ahelikest, erinevate sissepääsude juures korraldati istumisstreigid ning sealt pääses läbi vaid politsei rünnakute abil. Kaks ööd kestnud blokaadi ei suutnud “korrakaitsejõud” laiali saata hoolimata agressiivsetest meetodidest. Eile pärast tunde kestnud maasistujate veega uhumist ning peksmist, hootistest pipragaasi puhangutest rääkimata politsei loobus kuna vastupanu ei osutatud. Õhtuks lubati läbi ka protestijatele toodud söögipoolis ning öö võeti vastu muusika ja tantsuga. Blokaadi nurjamiseks ette võetud vahendid ning taktika näitavad, et eesmärgiks ei olnudki mitte (eri)korra hoidmine (küllap siis oleks ka meeleavaldajad väravate eest ära aetud) vaid demonstrantide füüsiline veenmine. Demokraatlikes ühiskondades ei ole üldjuhul politsei rolliks poliitika tegemine, aga Saksamaal osutus olukord teiseks.

    Eetrivaikus

    Kuna politsei roll ei ole mitte meeleavalduste laiali ajamine ja vägivalla õhutamine vaid hoopis korra hoidmine, siis ei ole peavoolumeedial võimalik ka suuremaid uudiseid kirjutada. Ka meeleavaldajate üldine rahumeelsus ja stoilisus, kui küsimuse all on politseiniku käest peksa saamine ei aita kaasa uudiste tekkele. Järgneb eetrivaikus, ja mitte ainult Eestis, kus ajakirjandus lonkab mõlemat jalga. Ka suurte ja “mitmekülgsemate” väljaannete leheküljed keelduvad igasugusest analüüsist, leida võib üksikuid artikleid, mis kannavad peamiselt desinformatsiooni. Absoluutse triumfi on saanud aga Indymedia. Rostockis töötab Indymedia keskus, töös on Interneti raadio ja telekanal. Samuti on kõigile meeleavaldajatele tagatud läbipääs Internetiühendusele. Kuna Indymedia liikmed on ainukesena sündmuste keskel ja sama agarad, kui politsei video-poisid, siis ongi ainuke koht G8 vastaste protestide kohta teada saamiseks nende kodulehekülg. Mõistagi on taoline informatsioon mõnevõrra ühepoolne, aga igas punktis neutraalsem, ausam ja reaalsem, kui suurte telejaamade kajastatav desinformatsioon.

    Epiloog

    G8 kohtumine on läbi, vastu on võetud paar suuresõnalist otsust, mille täitmine lõpeb koos kohtumisega. Võrrelda vöib Inglismaal peetud kohtumisega, mille lubadusi pole plaanitudki täita.

    Ühendriikide president jätkab oma tuuri Euroopas, mida saadavad valjuhäälsed protestid, laupäeval ootavad teda Roomas paavst ning aktivistid kogu Itaaliast. Ka Rostockis haavata saanud meeleavaldajad paranevad peagi, positiivse külje pealt võetakse kaasa hindamatu kogemus suurte liikumiste korraldamisest, laagrite ning marsside organiseerimisest, kambavaim ning kibe mälestus “korrakaitsjatest”. Saksamaal aga tuleks demokraatliku näo säästmiseks ette võtta väike mängijate vahetus politsei ülemistel korrustel, esineda lubadusega selliste olukordade kordumatusest. Lootus selleks on siiski väike.

    Tagantjärgi võib Rostocki syndmustega tutvuda Indymedia kronoloogia-lehekyljel: de.indymedia.org/ticker. Inglise keeles de.indymedia.org/ticker/en

    Milline kool millisele ühiskonnale? 1. juuni 2007

    Posted by toimetus in diskrimineerimine, haridus, poliitika.
    comments closed

    Daniele Monticelliautor: Daniele Monticelli, Kaheksanda Mai Liikumise liige, Tallinna Ülikooli õppejõud

    1. juuni on lastekaitse päev, seega õige hetk võtta jälle käsile üks Eesti ühiskonnale iseloomulik diskrimineerimisvorm, mis on eriti tõsine, sest see rakendub lastele. Ma pean silmas koolikatseid. Raevukus, millega kaks aastat tagasi reageeriti tollase haridusministri Toivo Maimetsa kavale keelata sisseastumiskatsed põhikoolidesse, näitab, et küsimus puudutab Eesti ühiskonna eriti tundlikku närvi. See ettepanek tõi nähtavale olulise sotsiaalse probleemi ja lähtus vajadusest korrigeerida viimastel aastatel Eestis valitsenud ühiskondliku arengu mudelit, mida sotsioloogid on vahel nimetanud sotsiaalseks darwinismiks.

    Katsete pooldajate kõige olulisem märksõna on „selektsioon” ja nende arvates jagunevad lapsed kaheks: andekateks ja andetuteks, erilisteks ja suvalisteks. Esimeste haridustee peab olema teiste omast kohe algusest peale eraldatud, muidu läheb nende andekus raisku. See näib olevat kõige tähtsam argument sisseastumiskatsete kasuks ja see tulebki kõigepealt kummutada.

    Kõik kuueaastased lapsed on andekad, aga see ei tähenda, et nad oleks kõik ühesugused, sest nende anded on erinevad: mõned õpivad kiiremini lugema ja kirjutama, teised joonistavad hästi, kolmandad mõtlevad välja imelisi lugusid, neljandad hoolitsevad hästi väiksemate õdede ja vendade eest, viiendad jooksevad kiiresti jne. Iga selline anne võib aidata lapsel algkoolis hästi toime tulla, aga seda ainult juhul, kui pakutav haridus keskendub lapse tervikliku isiksuse arengule ning väärtustab sotsialiseerimisoskusi ja loomingulisust, nii nagu on viimase saja aasta jooksul korduvalt soovitanud paljud maailma tuntud pedagoogid.

    Eliitkoolide katsed ei eralda andekaid lapsi andetutest, vaid „kasulikke” andeid „kasututest”. Täpselt nii, nagu loodusliku valiku poolt väljasõelutud omadused soodustavad looma ellujäämist oma keskkonnas, on sisseastumiskatsetel välja selekteeritud anded kasulikud selles mõttes, et soodustavad lapse ellujäämist eliitkoolide keskkonnas, kus juba algklassides seatakse kesksele kohale teadmiste omandamine. Teadagi on selliste sisseastumiskatsete läbimise eeltingimus lapse vastav dresseerimine, mis sõltub põhiliselt vanemate hoolest, ajavarust ja rahakotist, lasteaia või eelkooli kasvatajate oskustest ning lapse kannatusest, mis on loomulikult ka üks anne. Selles mõttes toodab just sisseastumiskatsete ja eliitkoolide süsteem neid „standardseid kuubikuid”, mida eliitkoolide pooldajad nii väga põlgavad. Koolikatsete ja eliitkoolide süsteem ei anna lapsele aega areneda vastavalt tema eripärale ja tempole.

    „Mis selles kõiges halba on?” küsib sotsiaaldarwinist. Idee, et iga kooliklass peaks olema läbilõige ühiskonnast, on darwinisti arust lihtsalt naeruväärne, sest tema arvates ühiskond niimoodi ju ei toimi! Tõepoolest, miks peaksid näiteks Tallinna koolid nägema välja teistmoodi kui Tallinn ise, kus erinevatest kihtidest inimeste elu kulgeb eraldiseisvates maailmades, mis jäävad üksteisele nähtamatuks? Kui tahame, et kool peegeldaks ühiskonda, siis olgu eliitkoolid täpselt samasugused reservaadid nagu eliitelamurajoonid.

    Darwinistlikus loogikas järgneb selektsioonile reproduktsioon: kool kopeerib ühiskonda ja tagab selle süsteemi säilimise. Aga kool ei pruugi olla ainult passiivne ühiskondliku tellimuse täitja. Viimastel kümnenditel on nii Läänes kui mujal just koolides sageli sündinud ühiskondliku korra kriitika ning koolides on ka katsetatud alternatiivsetel väärtustel põhinevaid koosolemisvorme. Nii nagu kultuur vabastas inimese karmidest loodusliku valiku seadustest, võib ka kool vabastada lapse karmidest ühiskondliku valiku seadustest või vähemalt püüda seda teha. Eesti koolides üritatakse lõhkuda erinevate projektide abil eestlaste ja muulaste vahelisi kultuurilisi barjääre, samamoodi võiks kool üritada lõhkuda ka eestlaste omavahelisi sotsiaalseid barjääre. Nii väikese rahva puhul nagu eestlased tundub mõistlikuna koolisüsteem, mis põhineb pigem solidaarsusel kui konkurentsil, sest ühiskonna areng ei sõltu mitte ainult eliidi, vaid iga ühiskonnaliikme arengust ja potentsiaali suurendamisest. Selekteeriv kool valib lihtsamat teed, lähtub ebavõrdsetest starditingimustest ja ei üritagi neid muuta. Selle puhul saab töölise lapsest tulevikus tööline, koristaja lapsest koristaja; Eestis muret tekitav koolist väljalangemine on selektsiooni põhimõtte järgi füsioloogiline, paratamatu kadu. Emantsipeeriv ehk vabastav kool lähtuks vastupidi ideaalist, et praeguse töölise laps võib saada tänu haridusele tulevikus näiteks rahvasaadikuks. Sellises koolis oleks väljalangemine talumatu kaotus, mida kool saab alati vältida. Vabastav haridusmudel nõuab õpetajatelt loomulikult palju rohkem, aga kool, mis lihtsalt lepib olemasoleva olukorraga, on loobunud oma tähtsaimast funktsioonist.

    Katsete mittepooldamist on tõlgendatud ka kui nende lihtlabast kadedust, kes ise ja kelle lapsed ei ole pääsenud paremate pirukalõikude juurde. Kade on see, kes sotsiaalse darwinismi vaatepunkist vaadatuna ei lepi talle etteantud ühiskondliku positsiooniga. Vaatepunkti vahetades on aga hoopis darwinist põhjendamatute privileegide kaitsja.

    Katsete keelustamisega on loomulikult seotud palju teostusprobleeme, sest praegust algharidussüsteemi ei ole nii lihtne ja ohutu korraga ja põhjalikult muuta. Tehniliselt oleks minu arvates mõistlik kaotada katsed järk-järgult, toetades samas tõhusalt kõigi koolide haridusekvaliteedi tõusu. See nõuab aga kõigi nende ühiskondlike ja poliitiliste jõudude koostööd, kes tahavad Eesti arengu nimel loobuda sotsiaalse darwinismi diskrimineerivast paradigmast. Kahjuks ei olnud ilmselt ei Juhan Partsi ega Andrus Ansipi (I ja II) valitsuses need jõud kuigivõrd esindatud. Võimas eliitkoolide lobi jäi peale ning haridusministrid Reps ja Lukas on täiesti unustanud enda eelkäja idee kaotada koolikatsed. Valitsustel, kes on seni toiminud igati sotsiaalse darwinismi loogika kohaselt – piisab, kui mainida siinkohal maksude alandamist –, on loomulikult raske alustada võitlust haridusliku darwinismi vastu. Küsimus on aga see, kas me ise oskame ikka veel ette kujutada teistsugust asjade olemis- ja toimumissviisi ning piisavalt uskuda selle võimalikkusse. Tegemist ei ole reaalsusele vastanduva utoopiaga, vaid vajadusega hakata jutustama teistsugust reaalsust kui see, millesse meid siiamaani uskuma on pandud.

    Uus etapp 27. aprill 2007

    Posted by Oudekki in mõtisklused, poliitika.
    comments closed

    Mina olen väga kurb ja ma tean, et teised Kaheksanda Mai Liikumise liikmed on ka väga mures. Edasine mõtteavaldus on minu isiklik arvamus, sest Kaheksanda Mai Liikumise konsensuslikke otsuseid me hakkame täna alles tegema.

    Täna ei ole enam küsimus Pronkssõduris, mille valitsus eile öösel otsustas teisaldada. Täna on probleem tärkavas rahvustevahelises konfliktis. Selles, et Tallinnas on tuhandeid inimesi, kes tunnevad ennast Eesti riigi elust nii kõrvalejäetuna, et nad tulevad tänavale ja hakkavad lammutama ja põletama. Ma arvan, et niisugune käitumine ei ole õige, aga riigi ülesanne on luua olukord, kus seda ei ole vaja.

    Valitsus ei andnud kogu eilse päeva jooksul ühtegi protestivaid inimesi rahustavat teadaannet. Sellel teemal, et esialgu kaevatakse ainult Tõnismäele maetuid, et neid identifitseerida ja kindlasti arutatakse osapooltega, mis saab monumendist. Ei, ainus valitsusepoolne teave oli, et meil on head politseijõud.

    Mind lohutab ainult see tunne, et hetkel oli protest ja marodööritsemine suunatud valitsuse vastu, mitte eestlaste vastu. Hetkel veel on tegemist poliitilise konfliktiga, kus paraku marginaliseeritud grupp on ühest rahvusest.

    Üle-eile oli küsimus viies äärmuslases. Täna on üks surnu, 44 vigastatut ja 300 arreteeritut, 99 vigasaanud objekti ja tuhanded inimesed, kes on valmis valitsuse vastu vägivaldselt mässama. Suures osas kahekümendates aastates noored. Need, kes on suurema osa oma elust elanud Eesti Vabariigis. Riigis, mis on neile andnud millegagi signaali, et neil pole kohta ja nendega ei arvestata.

    Siin ei ole küsimus selles, kellel on “õigus”. Siin on küsimus kokkuleppesoovis. Ma olen näinud Libeerias, kuidas mässavad 16-aastased poisid on riigi täielikult hävitanud, sest nad tundsid, et neil ei ole kohta ja keegi ei arvesta nendega. Ma ei tahaks seda näha siin.

    Täna ei ole enam kohta retoorikal “teisaldamine suurendab pingeid”. Täna on meil pinged ja me peame need niimoodi lahendama, et kodanikud hakkaksid jälle oma riiki uskuma.

    Rahvusvahelise kajastuse oleme ka saanud. 

    BBC kirjutab Eesti olukorrast:

    Eesti teisaldas Nõukogude mälestusmärgi (27. aprill)
    Eesti eraldas Nõukogude mälestusmärgi (26. aprill)

    Itaalia RAI teletekstis oli selline uudis:

    Eesti pealinna kesklinnast on teisaldatud nende Punaarmee sõdurite auks püstitatud monument, kes Teise maailmasõja ajal vabastasid Tallinna natsivägedest. Monumendi teisaldamise vastu seisvate demonstrantide ja politsei vahelistes vägivaldsetes kokkupõrgetes on saanud üks demonstrant surma ja 44 vigastada. Samuti on vigastatud 13 politseinikku. 300 inimest on arreteeritud. Venemaa on nimetanud monumendi teisaldamist “fašismi vastu võidelnute solvamiseks”.

    Jah, siin on faktilisi küsitavusi. Aga see on pilt, mida Euroopas meist hetkel antakse.

    Kristiina Ojuland: Kaheksanda Mai Liikumises on lugupeetud inimesed AGA… 18. aprill 2007

    Posted by mr.Costello in meedia, monument, poliitika.
    comments closed

    Kolmapäevases ETV poliitikasaates Foorum rääkisid erinevad poliitikud Venemaa teemadel. Ei saadud mööda ka pronkssõduri teemast. Toome Teile lõigu saatest.

    Saatejuht Andres Kuusk küsib Krisiina Ojulandilt:

    “Selge see, et Venemaa kasutab väga oskuslikult seda (Pronkssõdurit – KML) ära ja tal on ikkagi väga pikaks ajaks nii-öelda sõjanui olemas. Et, Kristiina Ojuland, kas ja kuivõrd see suhtlust Venemaaga peaks muutma ja mis meie peaks tegema?”

    Endine välisminister rääkis alguses ühest ja teisest ja lõpus ka Kaheksanda Mai Liikumisest. Kuulake, mida peaministripartei liige kodanikuliikumistest arvab. Video pikkus on 1 minut ja 40 sekundit.

    Keda Euroopas diskrimineeritakse? 3. aprill 2007

    Posted by Manjana in diskrimineerimine, poliitika.
    comments closed

    Juuni-juuli 2006 tehti Euroopa Liidu 25 liikmesriigis Eurobaromeetri uuring teemal, et keda ja kui palju erinevates liikmesriikides diskrimineeritakse.

    Vaatame kõigepealt tabelit, millist siin allpool näha saab. Selle koostamiseks esitati inimestele küsimus: “Kas kuulumine allpool märgitud gruppidesse on sinu riigis eelis, puudus või ei kumbagi?” Toodud on kõige tüüpilisemad probleemid, millest ikka ja jälle räägitakse, aga kui see sind ennast just ei puuduta, siis tundub, et probleemi ei ole. Nagu sealt tabelist näha, siis suurim probleem on inimestel, kes on puuetega, Romi rahvusest (“mustlased”) ja üle 50 aasta vanad. Suurimateks eelisteks peetakse seda, kui olla mees ja/või alla 25 aastane. Alati on ka mingi osa inimesi, kes vastupidiselt enamusele arvavad, ehk siis 3 % eurooplastest arvavad, et puue on eelis.

    Eriti suuri erinevusi ei ole ka uute ja vanade liikmesriikide inimeste arvamuste osas. Kuid samal ajal on uute ja vanade riikide vahel erinevus selles, et uute liikmesriikide inimesed on hoopis vähem teadlikud, et neil on olemas mingi seadus, mis keelab diskrimineerimise.

    Kui inimestelt küsiti, et kas nende meelest on nende riigis diskrimineerimist etnilisel alusel, siis vaid 2% leidis, et üldse ei ole. Samas rootslastest leidis 85%, et nende riigis küll on. Balti riikides arvas üks kolmandik vastanutest, et siin diskrimineeritakse etnilisel pinnal.

    Kui eurooplastelt küsiti, et kuidas nad suhtuvad sellesse, et nende riik on multirahvuseline, siis Rootsis oli sellega rahul 86% vastanutest ja Soomes 81%. Maltas leppis ideega vaid 32% ja Küprosel 39% protsenti. Eestis on multirahvuselise riigiga rahul 58% küsitletutest.

    Kogu selle statistika taustal tasuks mõelda, et inimesed on erinevad ja neil on erinevaid võimed ja oskused. Mõned meie probleemid tulenevad meist endist – laiskus näiteks. Samas on palju asju, millega pole midagi teha: vanus, sugu, puue, rahvus jne.

    Keegi ei saa väita, et minu jaoks on see võõras mure, sest mina ei kaota kunagi oma jalgu või vähemalt ei ela vanaks. Suhtudes põlguse, viha või hirmuga pisut teistsugustesse inimestesse, vihjab vaid selle uskuja ebakindlusele ja ebakindlus on hea stardipunkt selle, et ka sinust võib saada põlatu. Ehk teisisõnu – oleks hea juba täna alustada sellega, et suhtuda tolerantsemalt neisse, kel ei ole nii vedanud nagu meil.

    PS! Tolerantseks (mõistev, salliv) ei saa nimetada inimest, kes näiteks homode abielu pooldab, aga venelasi vihkab. Või kes saab aru, et puuetega inimestel on keeruline tööd leida, samas arvab, et juhtival kohal peab kindlasti mees töötama.

    Fašismi 14 punkti 2. aprill 2007

    Posted by Punane Hanrahan in poliitika.
    comments closed

    2003. aastal kirjutas Laurence W. Britt ajakirjale”Free Ingquiry Magazine” laineidlöönud artikli “Facism Anyone?”, kus on ära toodud ka fašismi 14 punkti. Terve artikli tõlkimiseks pole mul ei aega ega ole sel tegevusel ka mõtet. Aga olgu need 14 punkti siinkohal ka eesti keeles ära toodud, et saada selgust, mis see fašism õigupoolest on. Britt ise teeb enda kirjutisest järelduse, et USA ei ole kindlasti fašistlik riik, vaid on igati demokraatlik riik, hästitoimiva demokraatliku korraldusega, kuid ühiskonnas ja ka poliitilise eliidi hulgas võib täheldada mõningaid ärevusttekitavaid suundumusi, millele tähelepanu juhtida on iga demokraatlikult mõtleva inimese kohus. Sedasama julgen üldiselt väita ka Eesti kohta:

    1. Jõuline ja pidev rahvusluse väljendamine

    Rahvuslippude ebaproportsionaalselt pideva nähtaval kohal esitamisega ja rahvussümboolikaga rinnamärkide ebaloomulikult sagedase kandmisega patriootliku rahvusluse väljendamiseks kinnitavad režiim ja selle kodanikud vastastikku usku oma ideoloogia õigsusse. Löövad loosungid, uhkus sõjaväe üle ning nõuded rahvusliku ühtsuse järele on peamised teemad marurahvusluse väljendamisel. Eelnevaga kaasneb enamasti kõige võõrapärase eitamine, mis piirneb ksenofoobiaga.

    2. Inimõiguste tähtsuse vähendamine ja eitamine

    Fašistlikud režiimid annavad inimõigusile vähe tähendust ning inimõiguste olulisust üritatakse järjekindlalt pisendada valitseva eliidi eesmärkide huvides. Propaganda oskusliku kasutamise abil pannakse rahvas aktsepteerima inimõiguste rikkumist nende gruppide, kelle inimõigusi rikutakse, marginaliseerimise, koguni demoniseerimise läbi. Kui inimõiguste rikkumine muutub silmatorkavaks, hakatakse seda salgama, eitama ja levitama väärinfot.

    3. Vaenlaste ja patuoinaste määratlemine ühendava jõuna

    Fašistlikele režiimidele on omane patuoinaste otsimine tõmbamaks inimeste tähelepanu tegelikelt probleemidelt, õigustamaks režiimi enda tegematajätmisi ja läbikukkumisi ning kanaliseerimaks rahva frustratsiooni kontrollitud suunas. Propaganda ja desinformatsioon on siinkohal enamasti tõhusad vahendid. Tihtipeale initsieerivad fašistlikud režiimid spontaanseid rünnakuid patuoinaste (enamasti kommunistide, sotsialistide, liberaalide, juutide, etniliste ja rassiliste vähemuste, traditsiooniliste rahvuslike vaenlaste, teiste religioonide liikmete, ateistide, homoseksuaalide ja terroristide) vastu. Režiimi aktiivsed vaenlased tembeldatakse terroristideks ja neid koheldakse vastavalt.

    4. Sõjaväe ja sõjalise tegevuse ülimuslikkuse rõhutamine

    Valitsev eliit määratleb end alati sõjaväele lähedalseisvana ning tööstuslikku infrastruktuuri nähakse sõjaväge toetavana. Sõjaväele määratakse ebaproportsionaalselt suur osa riiklikest ressurssidest, isegi kui teised valdkonnad ressursi puudumise all karjuvalt kannatavad. Sõjaväge nähakse rahvusluse peamise väljendajana ning seda kasutatakse, kus vähegi võimalik rahvuslike eesmärkide saavutamiseks, teiste rahvaste alistamiseks ning valitseva eliidi võimu ning maine tõstmiseks.

    5. Rõhutatud seksistlikkus

    Tulenevalt lihtsast tõigast, et fašistlike režiimide poliitilises eliidis ja ka rahvuskultuuris domineerivad mehed, kuulutatakse naised teise klassi kodanikeks. Fašistlikud režiimid on tingimatult abordivastased ja ka homofoobsed. Neid hoiakuid toetavad enamasti drakoonilised seadused, millele langeb osaks riigi peamise religiooni toetus. Toetus saab loomulikult osaks ka kõigile režiimi korraldatavaile tagakiusamisile.

    6. Kontrollitud massimeedia

    Mõningais fašistlikes režiimides on massimeedia riigi range kontrolli all ja ei tohi mingil tingimusel erineda partei pealiinist. Teised režiimid kasutavad meedia ohjeldamiseks paindlikumaid vahendeid. Meetodite hulka kuuluvad allikaile ligipääsu piiramine ja väljaannete litsenseerimine, majanduslik surve, nõuded väljendada patriotismi ja pidev ähvardamine. Üldiselt saavutatakse ka nende vahenditega edu ning suudetakse hoida avalikkust teadmatuses režiimi olemusest.

    7. Kinnismõte ohust rahvuslikule julgeolekule

    Rahvusliku julgeoleku aparaat on tingimatult valitseva eliidi otsese kontrolli all. Seda kasutatakse üldiselt tagakiusamiste vahendina, see tegutseb salaja ning ilma mingite, kodanikuühiskonna seatud, piiranguteta. Salateenistuste tegevust õigustatakse vajadusega kaitsta riiklikku (rahvuslikku) julgeolekut ning küsimuste esitamist selle tegevuse kohta käsitletakse ebapatriootlikuna või isegi otseselt reeturlikuna.

    8. Religiooni ja eliidi tihedad sidemed

    Erinevalt kommunistlikest totalitaarseist režiimidest pole fašistlikke või protofašistlikke režiime nende oponentidel iialgi võimalik süüdistada jumalatuses. Enamik selliseid režiime seob end tihedalt valitseva religiooniga ning eelistab end kujutada selle religiooni sõjalise kaitsjana. Tõik, et valitseva eliidi käitumine on vastuolus sama religiooni üldtunnustatud põhimõtetega lükatakse nii eliidi, kui usujuhtide poolel kalevi alla.

    Propaganda loob illusiooni et valitsev eliit on usu kaitsja ja oponendid on jumalatud. Luuakse üldine ettekujutus, et valitseva eliidi ründamine on ühtlasi ka rünnak religiooni vastu.

    9. Korporatiivse võimu kaitsmine

    Kuigi tavakodanike isiklik elu allutatakse riigi rangele kontrollile, ei seata takistusi korporatiivsete struktuuride tegevuse suhtelisele vabadusele. Valitsev eliit ei näe korporatiivsete struktuuride tegevuses mitte ainult kasu sõjalise toodangu suurendamisel, vaid ka sotsiaalse kontrolli täiendaval tugevdamisel. Majanduseliiti toetab enamasti poliitiline eliit kindlustamaks ühishuvide kaitset, eriti eliidist välja jäävate kodanike represseerimisel.

    10. Tööjõu organiseerumise takistamine ja vaesuse kriminaliseerimine 

    Et organiseeritud tööjõud (ametiühingud) on üks jõukeskusi, mis võib hävitada valitseva eliidi ja tema korporatiivsete liitlaste poliitilise hegemoonia, on eliidil tingimata vaja muuta see jõuetuks. Vaesed ja kehvikud tembeldatakse alamklassiks, kellesse suhtutakse vaenulikult või vähemalt leitakse nende seisund õiglane olevat. Mõni režiim on pidanud vaesust ka otseselt kuritegelikuks või koguni propageerinud vaeste otsest füüsilist hävitamist.

    11. Intellektuaalide ja loomeinimeste alahindamine ning tagakiusamine

    Intellektuaalsust ja sellega vältimatult kaasnevat ideed täielikust väljendusvabadusest käsitlevad fašistlikud režiimid ususalgamisena või väärusuna. Mõtte- ja akadeemilist vabadust käsitletakse vastanduvana riiklikule julgeolekule ja patriootilisele ideaalile.

    Ülikoolid on allutatud rangele kontrollile, poliitilliselt allumatud teaduskonnad suletakse või hakatakse sealseid teadlasi taga kiusama. Võimude seisukohtadega mitte kooskõlas olevaid mõtteavaldusi ja teisitimõtlemist rünnatakse tugevasti, sellised mõtted vaigistatakse või põrmustatakse. Fašistliku režiimi jaoks saavad kunst ja kirjandus eksisteerida ainult rahvuslike huvide kandjana, vastasel korral võetakse neilt olemisõigus.

    12. Kuritöö ja karistuse kinnisidee

    Paljud fašistlikud režiimid loovad drakoonilise kriminaalõigussüsteemi koos ülerahvastatud vanglatega. Politseid jumaldatakse ja sel on pea piiramatu jõud, mis viib kontrollimatule tagakiusamisle. Poliitilisi teisitimõtlejaid üritatakse edukalt süüdi mõista tavakuritegudes ning tavakuritegude eest mõistetavaid ebaproportsionaalselt suuri karistusi kasutatakse režiimi poliitiliste vaenlaste kahjutustamiseks. Rahva hulgas levitatakse hirmu kurjategijate ja reeturite ees ning seda hirmu kasutatakse politsei võimu suurendamise õigustamiseks.

    13. Lokkav onupojapoliitika ja korruptsioon

    Nii majandslik, kui poliitiline eliit kasutab oma positsiooni kiireks rikastumiseks. Korruptsioon töötab kaksipidi: poliitiline eliiti võtab vastu annetusi ja kingitusi majanduseliidilt, kes vastutasuks naudib valitsuse poolehoidu. Poliitiline eliit kasutab kiirrikastumiseks teisigi vahendeid, näiteks riigivara riisumist. Et riikliku julgeoleku aparaat on eliidi kontrolli all ja ajakirjandus suukorvistatud, on korruptsiooni tegelik määr hõlmamatu ja üldsus ei saa hästi aru korruptsiooni mehhanismidest.

    14. Ebaausad valimised

    Valimisi ja arvamusküsitlusi kasutatakse plebistsiidina sellesama rahva arvamuse kujundamiseks. Kui korraldataksegi “päris” valimised “päris” kandidaatidega, tõrjub valitsev eliit kõiki vahendeid kasutades need kiiresti kõrvale ja saavutab soovitud tulemuse. Meetoditena tulevad arvesse kontroll valimismehhanismide üle, opositsiooni pooldajate kõrvaldamine või nende jaoks valimaskäimise raskeks muutmine, häälte kõrvaldamine ning viimasena ka õigussüsteemi kasutamine valimistulemuste tühistamiseks.

    Teistmoodi mõtlemisest ja ühiskondlik-poliitilisest mõttest üldse 30. märts 2007

    Posted by toimetus in meedia, poliitika, teised autorid.
    comments closed

    Kommentaator Analyytik on siin ja mõnes teises blogis esitanud huvitavaid arvamusi keelekasutusest Eestis. Seepärast palusime tal ka selle blogi jaoks üks pikem teemaarendus kirja panna – siin see on.

    Järgnevas loos jutuks tulevate küsimuste peale olen ma küll korduvalt ja päris palju mõtisklenud, aga kui ma ühel hetkel arvasin, et peaks need mõttelõngad ka üheks konkreetseks artikliks sõlmima, siis selgus esialgu, et asi ei olegi nõnda lihtne. Õnneks aga tuli appi juhus. Sest just hiljutisest Postimehest leidsin ma Erkki Bahovski kirjutise “Sõnad Loevad” (Postimees, 27.03.2007. lk. 2.).

    Iseenesest küll suhteliselt tavaline lugu, mille sarnaseid leidub Eesti ajakirjanduses kümnete kaupa. Aga siiski tekkis mul sellega seoses mingi, esialgu küll ebamäärane küsimus. Milline on ikka tegelikult selliste kirjutise eesmärk? Millist ideestikku soovitakse niisuguste mõtteavaldustega ühiskonda sisestada? Et asi selgem oleks, tuleb nüüd ära mainida, et minu meelest teeb autor mainitud kirjutises ikka väga ühese ettepaneku – teatud sõnade kasutamise eest tuleks nende kasutajad kohtusse kaevata!

    Kui nüüd veidi järele mõelda, siis tuleb tunnistada, et Eesti ühiskonna jaoks ei ole ju selles midagi uut – niisugust praktikat on harrastatud õigupoolest viimased viisteist aastat. Ja eks tegelikult toimus sama asi ka sellele omakorda eelnenud viiekümne aasta jooksul. Olgu nende viimati mainitud viiekümne aastaga kuidas on, aga et ka viimased viisteist aastat? Miks need asjad siis nüüd niimoodi on välja kukkunud? Sest nagu ma mäletan, ei lubanud laulva revolutsiooni ajal küll keegi midagi niisugust. Pigem vastupidi.

    Ja veel veidi mõeldes tuli niisugune sõnade ärakeelamine ja muutmine ja moonutamine mulle millegipärast tuttav ette. Kas ma pole sellest kusagilt lugenud? Mis selle autori nimi nüüd oligi – Orwell? Jah – just nimelt. George Orwell, “1984”. Mis siis ikka, koukisin selle raamatu riiulist välja ja mida ma nägin! Täpselt sobiv koht sattus ette juba esimese minutiga. Ma tsiteerin: “UUSKEELE PÕHIALUSED: Uuskeel oli Okeaania ametlik keel ja see oli loodud selleks, et rahuldada ingsotsi ehk inglise sotsialismi ideoloogilisi vajadusi.” (Georg Orwell, 1984, Loomingu Raamatukogu 1990, nr. 48-51., lk. 207.) Ning kui nüüd seda lõiku veidi parafraseerida ja väikesed muudatused teha, siis kõlaks lause järgmiselt: “Uuskeel oli Estlandi ametlik keel ja see oli loodud selleks, et rahuldada estnatsi ehk eesti natsionalismi ideoloogilisi vajadusi.” Öelge mis tahate, aga kangesti just niimoodi see asi kõlabki.

    Hea küll. Kui Erkki Bahovski ülalmainitud kirjatüki näol oleks tegemist mingi erandliku nähtusega, siis poleks ju eriti katki midagi. Aga paraku on asjad teistmoodi. Paraku on Eestis seda “õigete” ja “valede” sõnade ja väljendumiste ideoloogiat juurutatud juba päris palju aastaid. Seda on teinud poliitikud, ühiskonnategelased, meedia – aga ka inimesed tänaval, kohvikus, kõikvõimalikel üritustel jne, jne. Võib-olla ei ole selline “keelereform” toimunud küll eriti agressiivselt, vaid pigem isegi vaikselt ja hiilivalt, poolenisti alateadvuslikul tasandil, aga ometi on see toimunud. Ning loomulikult on sellel ka omad tulemused.

    Jah, keel keeleks, aga me peame endale siiski teadvustama, et just keelega on seotud ka meie mõtlemine. Ning kui keel on moonutatud, siis paraku on moonutatud ka mõtlemine. Nõnda siis oleme me jõudnud praeguseks olukorda, kus on juba päris raske rääkida ja arutleda teemedel, mis domineeriva kodanlik-natsionalistliku paradigmaga täpselt kokku ei lange. Sest niisugustest teemadest rääkiv inimene võib alati sattuda rünnaku alla – sel põhjusel, et ta ei kasuta “õigeid” sõnu või et ta väljendab ennast nagu “tibla” või mõtleb nagu “sovjett”. Ning kuna loomulikult soovib enamik inimesi sellise rünnaku alla sattumist vältida, siis väldivad nad ka teatud sõnu. Automaatne enesekontroll. Et mitte öelda enesetsensuur.

    Huvitaval kombel ei ole aga kapitalistlike vereimejatel, nende apologeetidel ja eestkõnelejatel mingeid selliseid piiranguid ning nemad võivad kasutada igasuguseid sõnu, sõimata keda tahes ja millal tahes. Ei tea küll miks? Ühe näitena võib siinkohal mainida seda kuulsat särgiskandaali, kus omal ajal Välisministeeriumi ja hiljem minu teada Kaitseministeeriumi palgal olnud inimene ajas selga särgi, millel oli kiri “Kommarid ahju!” Kas selline üleskutse erineb siis tõesti märkimisväärselt loosungist “Juudid ahju!” Minu meelest küll mitte. Vahe lihtsalt selles, et kui esimene kutsub üles inimesi hävitama nende poliitiliste (konkreetselt siis kommunistlike) vaadete pärast, siis teine soovitab sedasama teha rahvuslikul ja/või religioossel põhjusel. Tegemist on ilmselge vaenuõhutamisega ja üleskutsega genotsiidile. Ja mida ütles selle peale Eesti valitsus? Minu mäletamist mööda mitte midagi erilist. Et “juriidiliselt on kõik korras” – või midagi sellesarnast.

    Kuidas siis niisugune sõnade ärakeelamine oma mõju avaldab? Näiteks selliselt, et Eestis on üsna keeruline rääkida parempoolsest ja vasakpoolsest poliitikast ning ühe või teisega kaasnevatest maailmavaatelistest aspektidest, majandulikest lahendustest, ühiskonnakorraldust puudutavatest otsustest ja muust sellistest, kuna mingid tarkpead on kuulutanud, et parem-vasak skaalat “lihtsalt enam ei eksisteeri”. Jama! See, et mõnedes Euroopa heaoluriikides on vaheldumisi võimul parem- ja vasaktsentristid, kelle vahel tõepoolest suurt erinevust ei ole, ei tähenda ju ometi seda, et parempoolsus ja vasakpoolsus ning parem-vasak skaala kui niisugune kuhugi kadunud oleks. Ning nendes samades riikides eksisteerivad ju rõõmsasti ka kõikvõimalikud poliitilise skaala äärtel asuvad parteid ja liikumised – hoolimata sellest, et nad enamasti valitsuste moodustamisel suurt kaasa rääkida ei saa.

    Või kuidas me saakime arutleda näiteks kõikvõimalike poliitiliste suundumuste üle, nende eeliste ja puuduste üle, kui teatud sõnad on “ebasobivad”. Sest hoolimata Eesti mainstream-meedia poolt kultiveeritavast vaimupimedusest eksisteerib maailmas ikka igasuguseid liikumisi: näiteks maoistid, kommunistid, libertaarsed sotsialistid, anarhistid – kui esimesi meeldetulevaid nimetada. Ning teiselt poolt jälle rassistid, neo-natsid, anarho-kapitalistid, fašistid jne. Kuidas saaks nendest rääkida või kirjutada, kui teatud sõnad on justnagu “valed” ning kui nende kasutamist takistab inimese alateadvusesse sisestatud enesetsensuur?

    Ning mis kõige ohtlikum – niisugune sõnapimedus ja selle, tundub et kohati lausa sihiteadlik ja tahtlik kultiveerimine, takistab meil näha ka seda, mis meie enda ühiskonnas toimub. Näiteks ei saa ju kuidagi eitada, et teatud osa elanikkonna hulgas lähevad nii natslikud kui ka fašistlikud ideed ikka peale küll. Ja paraku leidub niisuguste ideede pooldajaid ka meie poliitilistes parteides. Nojah, aga kui teatud sõnad on keelatud, siis ei saa me ju nende probleemidega tegeleda. Sest kes see ikka nii väga kohtu alla sattuda tahab.

    Mida siis niisugusel juhul teha? Aga võib-olla vaataks korraks, kuidas on lood sõnakasutusega maailma “demokraatia kantsis” ehk siis Ameerika Ühendriikides. Põgus pilguheit sealsetele internetilehekülgedele annab küll põhjust väita, et vähemalt sõnavabadus on tollel maal küll veel suuresti au sees. Ja seda vaatamata Ühendriike viimastel aastatel valitsenud administratsiooni vastupidistele jõupingutustele.

    Nõnda siis nimetab tuntud Ameerika kirjanik ja ajaloolane Gore Vidal praegust USA valitsust sisuliselt “huntaks” (“…and he struck a great political note which other presidents have generally imitated until we get down to this junta…”) ning neo-konservatiive “fašistideks” (“I knew that what those they call the neo conservatives in the United States (the old word that was used to describe them was “fascist”)…“). (“I’m Jealous of Cuba”, An Interview with Gore Vidal. By Rosa Mariam Elizade. December 21, 2006.) Ning ma arvan küll, et ta on suuteline oma seisukohti ka igati põhjendama. Sest ega need sõnad ei ole ju iseenesest midagi erilist: tegemist on ühe puhul suhteliselt konkreetse valitsemisvormiga ja teise puhul jälle sama konkreetse poliitilise süsteemiga. Ning kui praegusel USA valitsusel need tunnusjooned ikka on, siis miks peaks olema keelatud sellele tähelepanu juhtida. Muidugi tekib ka mõte, et järsku on Gore Vidal lihtsalt nii kuulus ja ühtlasi juba nii vana, et praegune administratsioon lihtsalt ei saa temaga enam midagi ette võtta. Aga mulle tundub küll, et sarnaseid seisukohavõtte esineb vähemalt Ameerika internetimeedias ikka rohkem kui küllaldaselt. Tooksin siinkohal siis veel vaid mõne näite, mille puhul juba pealkiri ise enda eest räägib. (Leading Academic: Neo-Nazis Have Signed Us Onto WWIII. Destroying World Order: Analysing the war In Iraq and the Middle East with Dr Franics A Boyle. Steve Watson & Alex Jones. Friday, January 5, 2007.) Ja teine lugu veel: (Christian Fascism: The Jesus Gestapo of St. Orwell. February 07, 2007.) Ning kui keegi tunneb juhtumisi huvi ka nii-öelda krõbedama sõnakasutuse vastu, siis ühe näiteks oleks järgmine lausekatke: “…yes Bill Kristol, the super-reactionary corporate-plutocratic and arch-imperialist Bush-fellationist and leading Neo”conservative” voice for and of the illegal occupation…” (Idiot Winds of Empire. From Bush to the “Liberal” Media Elite. by Paul Street). No ja kui nüüd püüda seda eelpool äratoodud juttu kuidagi Eestiga seostada, siis eks või ju igaüks mõelda, et kes see Eesti tuntud neo-con-ideoloogia maaletooja nüüd õigupoolest on olnud, millise parteiga see inimene on seotud ja mida Gore Vidal nende neo-con’ide kohta õigupoolest ütleski.

    Kokkuvõtteks võiks siis tõdeda, et niisugune sõnade ärakeelamine ja moonutamine ja teatud terminite valedeks ja ebasoovitavateks kuulutamine ei ole kaugeltki mitte nii süütu nähtus, nagu see esmapilgul ehk paista võib. See mõjutab ja moonutab väga selgelt kogu mõtlemist ning seega ka arusaamist maailmast ja maailma toimimisest. Ning kui see kõik toimub valitsevate klasside või nende poolt kontrollitava meedia poolt ja kaasabil, siis tekib küll küsimus, et kellele see nüüd õigupoolest kasulik on. Ja miks seda tehakse. Ja kuidas mõjutab see nähtus kogu ühiskonda, ka seda sfääri, mis jääb poliitikast väljapoole. Nendele küsimusele peab aga iga inimene püüdma nüüd juba ise vastust otsida. Vähemalt esialgu. Sest ega ühte artiklit teatavasti üleliia pikaks ajada ei saa ja see kehtib ka käesoleva kirjatüki kohta.

    Pragmaatiliselt (täiendatud) 29. märts 2007

    Posted by Oudekki in monument, poliitika.
    comments closed

    Millist kasu me saame Pronkssõduri eemaldamisest?

    – Jüri Böhm on õnnelik ja tema viis sõpra ka
    – Aktiivselt on rahul minu hinnangul umbes 10% elanikkonnast.
    – Isamaaliit on väga rahul, et Ansip nende kastanid tulest välja tõi
    – Ansip ise on ka rahul, sest “Pronkssõdur teisaldada? Tehtud!”

    Seega kasu on mõningane lühiajaline rahuolu.

    Millist kahju me saame?

    – Mitterahul või kurvad on minu hinnangul umbes 20% elanikkonnast, 5-10% on pahased ja ülejäänutel on suhteliselt ükskõik.

    – Oleme andunud Venemaale argumendi rikkumaks meie suhteid Läänega: “nad on fashistid, nad teisaldasid Teise maailmasõja 62. aastapäeva puhul monumendi, mis oli püsitatud liitlaste võidu auks.”. Ja Lääs usub seda seni, kuni me pole aktiivselt näidanud oma mittefašismi ja soovi parandada suhteid Venemaaga. Lääne-Euroopal on huvi omada rahulikke suhteid Venemaaga, Eestist on see märgatavalt olulisem strateegiline partner. Kui me Lääne-Euroopa üldist suundumust toetame, siis muidugi toetatakse meid ka – aga vastupidisel juhul? Miks peaks Lääne-Euroopa oma suhteid mingi väikese fašistliku ennasttäis riigi pärast rikkuma?

    – Venemaa viimase aja energiapoliitika on näidanud suundumust luua süsteem transportimaks oma toorainet otse Lääne-Euroopasse. Gaasitrass Saksamaale saab valmis eeldatavasti paari aastaga. Kui me jätkame Venemaa mõttetut ärritamist, siis ütleb ta meile varsti heameelega: “otsige kuskilt mujalt oma maagaasi”. Ignalina tuumajaam ei ole selleks ajaks kohe kindlasti valmis. Mis me teeme? Hakkame Euroopast sisse ostma? Millise hinnaga? Lääne-Euroopa ütleb meile niisugusel puhul arvatavasti: “ise tekitasite probleemi, ise lahendage” või siis “hüva, me aitame teid, aga Venemaa-suunaline välispoliitika tuleb teil edaspidi meiega kooskõlastada, sest me ei vaja niisuguseid probleeme”. Ning siis oleme kaotanud hea tüki iseseisvusest.

    – Venemaa kaitse-eelarve on üks kolmest maailma suurimast (koos USA ja Hiinaga). Ma arvan, et järgmisel päeval, kui Eesti on Pronkssõduri maha võtnud läheb Venemaa kaitseminister Putini juurde ja palub seda eelarvet veelgi suurendada, viidates siin toimuvale. Ja Putin on nõus. Kas meil on tingimata vaja anda oma panus Venemaa militaarsesse arengusse?

    – Viimaseks ja kõige olulisemaks: Eesti vene kogukond on ärritatud, sest niisugune riigipoolne samm mõjub nendest mittehoolivana. See annab Vene äärmuslastele hea pinna riigivastasteks argumentideks. Pronkssõduri äraviimine ei lahenda kogukondadevahelisi vastuolusid, hoopis suurendab ja neid väljaastumisi NSVLi lippudega ja Eesti lippude ärakiskumisega tuleb juurde. Pronkssõduri äraviimine ei lahenda ühtegi reaalset probleemi, see on lihtsalt üks ummiktee: protestijad leiavad mingi muu objekti ja kõik hakkab otsast peale. Eesti peab hakkama kulutama senisest enam niisuguste rahutuste vältimiseks ja olukorra lahendamiseks. Selle asemel, et kulutada raha ühiskonna ülesehitamiseks või viimaks Eestit viieteistkümne aastaga Euroopa viie rikkaima riigi hulka.

    Kas meil on ikka hädasti seda kõike vaja?

    Ah jaa, terve NSVLi aja püüti ka eestlastele vähem või rohkem “kohta kätte näidata”. Kas see viis kuhugi? Ei viinud, meil on praegu iseseisev riik ja eesti keel ka eksisteerib maailmas. Seega, niisugune pealesurumise poliitika ei vii kuhugi – seda enam, et Eestil on Venemaa suhtes märgatavalt vähem jõupositsiooni kui Venemaal oli Eesti suhtes, kui me veel mõlemad NSVLi liikmed olime :). Aeg oleks hakata mõtlema teistlaadsele poliitilisele käitumisele kui NSVL-is viljeldu.

    Muide, rahvusvaheline poliitika ei keskendu enam ammu sellele, kes Teise maailmas kui palju inimesi tappis ja kes oli suurem kurjategija ja kes kelle ees peab seepärast vabandama. Kalendrit olete vaadanud? Kaarti? Maailma riikide sõjalisi kulutusi ja militaarprojekte? Üks külm sõda on läbi, aga võidurelvastumine ei ole. Kui me jätkame vanade sõdade ümber kaklemist, siis me võime ennast leida ootamatult ja ettevalmistamatult uues kriisisituatsioonis. Siis on juba liiga hilja käike tagasi võtta.

    Ansip kas valetab või ei tea midagi 28. märts 2007

    Posted by Manjana in meedia, poliitika.
    comments closed

    Täna õhtul esines meie uus-vana peaminister Ansip Aktuaalses Kaameras ja rääkis, et pronkssõduriga tegeleb sõjahaudade kaitse seadus. “Vastavalt sellele seadusele on kaitseminister moodustanud komisjoni, komisjon on oma ettepaneku teinud, kaitseminister korraldab nüüd edasist tegevust.”

    Ansipi sõnul on tal praegu raske ennustada, kas 9. maiks on Tõnismägi piiratud planguga ja plangu taga käivad väljakaevamised või on need väljakaevamised selleks ajaks juba lõppenud.

    Muidugi on Ansipil raske otsustada, sest Jürgen Ligi tegeleb oma blogis mingite lõbusate asjadega ja juba pikemat aega pole viitsinud kaitseministrit mängida.

    Kui Ansip arvas, et Kaitseministeeriumis on olemas sõjahaudade komisjon ja see tegeleb ainult Pronkssõduri teemaga, siis Ligi esitas selle küsimuse oma komisjonile alles 27. veebruaril. Pärast seda sai komisjon kokku ka. Toimus see 1. märtsil ja räägiti seal kõigepealt metsavendade haudade probleemist ning siis “Ühe päevakorrapunktina arutas komisjon ka kaitseminister Jürgen Ligi kirja. Tänasel nõupidamisel käsitletu osas kaitseministrile kvoorumi puudumisel ettepanekuid ei vormistatud.

    Ehk teisiõnu – ei viitsi seal Kaitseministeeriumis enne uut ministrit keegi eriti tööd teha ega kohal käia. Ja ega Ansip ei saa ju ka kõigest teadlik olla. Muidugi on alati olemas variant, et see komisjon üritas veel hiljem ennast kokku võtta, aga kaitseminni lehel pole selle kohta enam midagi kirjas.

    Kuna uus mees kaitseministri kohal saab olema Marko Mihkelson, siis ilmselt tehakse seal ametnike elu kuumaks. Huvitav, kas Ligi peab Ansipile aru andma, miks ta komisjon tööd ei teinud või piisab, kui ta vihjab seda Mihkelsonile? Või vormistatakse kiiresti ära ka neljas koosolek, mis otsustab, et Tõnismäe trollipeatuse all on äärmiselt oluline sõjahaud, milles säilinud jäätmed on vaja 62. aastapäeva puhuks välja kaevata.