jump to navigation

Mis on paremäärmuslus? 9. juuli 2009

Posted by Manjana in autoritaarsus, rahvuslus või natsism?.
comments closed

Kuna Eesti ei ole enam ammu väike kinnine kogukond kuskil maailmaserval, siis ei saa ühiskonnas toimuvat hinnata vaid enda mätta otsast, vaid peaks ka teadma, kuidas erinevaid asju nähakse, kirjeldatakse ja hinnatakse mujal maailmas. Üheks ühiskondlikuks nähtuseks on paremäärmuslus, millest meil aeg-ajalt ikka juttu tuleb ja siis jääb silma, et inimesed mõistavad seda erinevalt ja tihtipeale kasutame me läänemaailmas tuntud kindlaid sümboleid teadmata, et need annavad meist hoopis teistsugust infot, kui me võib-olla sooviksime. (veel …)

Brežnevi teine tulemine 21. sajandi Eestis 20. märts 2009

Posted by Oudekki in autoritaarsus, mõtisklused, poliitika, rahvuslus või natsism?.
comments closed

Valituse kokkuistumise koht. Pilt Marten.Antonio Gramsci, kirjeldades Itaalia fašismi, osutas ühele fenomenile, mis esineb ka paljudes teistes diktatuurides: ebademokraatlik kokkulepluspoliitika. Tõepoolest – Mussolini ajal kehtestati teatud ühiskondlikud toimimisprintsiibid ja poliitikad läbirääkimiste kaudu, kus osalesid mitmete huvigruppide esindajad (ärimeestest töölisteni, kirikust kõnelemata). (veel …)

Chiesa: Arnold Meri protsess on poliitiline 12. märts 2009

Posted by toimetus in II MS, poliitika, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
Tags: ,
comments closed

Ei iial enam!Kirjutas: Giulietto Chiesa

Toon teile, mu lugejad, täna loo, mis ei lase mul olla uhke uue Euroopa üle, mille kodanik ma olen.

Kohtasin Tallinnas, Eestis, Euroopas, 89-aastast härra Arnold Merit. Kohtusime tema majas, pealinna äärel. Peaaegu pime, vähihaige, kuid erakordselt elava mõistusega, noor hingelt ja vaimult. Lisaks tema enda isiklikule loole rääkisime maailma sündmustest Venemaast Hiinani, Euroopast Kesk-Idani. Kes on Arnold Meri, seda teavad paljud eestlased: esimene Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kodanik, (veel …)

Eesti fašism Soomes. Leia 10 erinevust. 19. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, poliitika, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
comments closed

Kuna täna ilmus Iivi Massolt Päevalehes demagoogiline artikkel, siis pakume teile lugemiseks samas stiilis Soome tõlkeartikli, ainult teise nurga alt.

Kirjutas: Leena Hietanen

Fašismi tõus käib alati koos suurte kahtlustega. Ei usuta, et see mida nähtakse, on tõsi. Kui ajakirjanik Imbi Pajul valmis dokumentaalfilm “Tõrjutud mälestused”, siis autor isegi ei varjanud seda, et teos põhineb niisuguse inimese mälestustel, kes midagi ei mäleta. (veel …)

Tähelepanekuid Ameerika hullumajast 18. veebruar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, foobiad, Lähis-Ida, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
comments closed

Kirjutas: Sherwood Ross

Kui Ameerika võtaks plaani lõpetada agressiivsete sõdade pidamine, siis tuleks neil kõigepealt saavutada kontakt reaalsusega. Põhjuseks on möödunud sajand, kui USA valitsused hirmutasid perioodiliselt oma rahvast. Hirmunud rahvas on järeleandlik rahvas ja vastuvõtlik igasugusele kutsetele minna suvalisse võitlusesse. (veel …)

Ladina-Ameerika ja USA 19. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Aafrika, Aasia, ajalugu, Ameerika, Euroopa, kapitalism, Lähis-Ida, majandus, Okeaania, poliitika, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Raamat

Kolmanda maailma fašism

Kirjutas: Hans Bennett

Kauaaegne aktivist ja raamatute autor Edward S. Herman andis intervjuu Philadelphias 26. detsembril, 2008. Intervjuus arutleb Herman milline on ajalooliselt olnud USA mõju Ladina-Ameerikas ning vaatleb seda kontekstis, mida ta nimetab USA anti-demokraatlikuks poliitikaks kõikjal globaalses lõunas ja mis on kavandatud eesmärgiga luua soodne investeerimiskliima USA korporatsioonidele. Ta esitab küsimuse, kuidas on asjad tänapäeval muutunud, seoses Venezuela populaarse presidendi Hugo Chaveze (veel …)

Kas enamusrahvus või mingi kogukond? 20. mai 2008

Posted by Oudekki in kodanikeühiskond, meedia, rahvuslus või natsism?.
Tags: , ,
comments closed

Communitas Helju Vals ja Mart Ummelas arutavad “Postimehes” sõnas “kogukond” üle, vaadeldes seda kui midagi negatiivset tähistavat sõna. Helju Vals viitab veel ühele Postimehe autorile, Kalle Muulile, kes aasta tagasi leheveergudel väitis umbes midagi seesugust: “eestlased on enamusrahvus, mitte mingi kogukond”. Sama argumentatsiooni olen kohanud mujalgi meedias ning mind on see alati natukene muigama pannud.

Sõna “kogukond” kasutatakse eestikeelses ühiskonnateaduslikus kirjanduses tavaliselt inglisekeelse “community” vastena. Inglisekeelse sõna juured on ladina keeles, mille termin communitas on tuletatud sõnast communis, mida võiks tõlkida kui “ühine, jagatud kõigi või paljude poolt”.

Tihti vaadeldakse kogukonda kui rühma inimesi, kes elavad mingis piirkonnas ja suhtlevad omavahel. Suvalisest rühmast inimestest teeb kogukonna mitte niivõrd ühine maa-ala vaid just asjaolu, et nende vahel eksisteerivad teatud laadi sotsiaalsete suhete võrgustikud. Amitai Etzion nimetab näiteks perekonda minikogukonnaks, lääne ühiskonnateaduslikus kirjanduses eeldatakse sageli, et naabruskonnad moodustavad kogukonna (ehkki tegelikkuses ei pruugi see nii olla, naabrid ei pruugi omavahel suhelda).

Inimestevaheliste suhete liike on aga mitut sorti ja mitmetasandilisi. Ühte kogukonda kuulumine ei välista veel paljudesse teistesse kogukondadesse kuulumist: inimene saab olla korraga naaber, katoliiklane, milanolane jne. Lisaks on kogukonnad oma ülesehituselt erinevad: nagu on osutanud Tanel Mätlik, kogukonnad ei erine omavahel mitte ainult moodustamispõhimõttelt, vaid see sõltub ka tavadest või piirkondadest. Arusaam perekonna mõistest Itaalias võib olla teine kui arusaam perekonna mõistest Rootsis. Mingi etniline kogukond ei pruugi oma tavade ja liikmetevaheliste suhete poolest olla üldse sarnane mingi teise kogukonnaga teises maailma otsas. Selline olukord teeb “kogukonna” mõiste loomulikult ähmaseks ja nii mõnikord liberaalid väidavadki, et “kogukondi” pole olemas, nad ei ole sidusad ja see sõna ei viita ühelegi reaalsuses eksisteerivale asjale. Samas – kuivõrd inimestevahelised suhted siiski eksisteeivad ja mõnikord inimesed toimivad ühiste huvide nimel, siis mulle tundub, et see viimane kriitika jääb tsipa alusetuks.

Seega, kui eeldada, et kogukonnad eksisteerivad, siis võib loomulikult küsida, kas rahvus võiks moodustada kogukonna. See tähendaks, et mingi rahvuse liikmed, kes ühel territooriumil elavad, suhtlevad omavahel mingisugusel viisil ning defineerivad ennast ise mingisuguste sidemete kaudu. David Miller on rahvuslikest kogukondadest rääkides väitnud, et rahvused põhinevad oma liikmete vastastikusel tunnustusel ja uskumusel, et nad omavad teatavaid karakteristikuid, mis eristavad neid teistest. Paljud nendest karakteristikutest osutuvad tihti põhjendamatuteks üldistusteks: näiteks uskumus rahvusele omastest iseloomujoontest ei pruugi tõele vastata iga konkreetse isiku puhul. Teisest küljest võib niisuguste tugevate uskumuste olemasolu panna inimest ennast teadlikult endas (või oma lastes) neid iseloomujooni kujundama. Seega võib rahvust vaadata ka mingi entiteedina, mida inimesed kunstlikult loovad.

Rahvuse pidamist kogukonnaks on lihtsam õigustada, kui lähtuda kodanikust lähtuva rahvuse (civic nationalism) määratlusest, sest see viitab ka kuulumisele mingisugusesse poliitilisse kogukonda, kus suhtlemisele on võimalik osutada. Inimesed suudavad tavaliselt määratleda iseenda kuulumist mingisugusesse kultuuri. Seega – kui leidub mingi hulk inimesi, kes tunnevad end kuuluvat “rahvusesse”, siis võib seda hulka inimesi arvatavasti kogukonnaks pidada ja rahvust kogukonda kirjeldava indikaatorina kasutada. Kindlasti on ilmne aga see, et kui me leiame, et rahvus saab olla kogukonnaks, siis saab selleks olla iga rahvus, sõltumata oma arvukusest või positsioonist (loomulikult ei pea rahvus tingimata kogukond olema).

Kindlasti tuleb eraldi arutleda selle üle kas kogukonda – ka rahvuskogukonda – kuulumine toob kaasa mingeid moraalseid kohustusi ja millisel viisil on võimalik sellest kogukonnast lahkuda või sinna siseneda. See ei puutu aga loo alguses viidatud probleemile ja sõna “kogukond” kasutamise vajalikkusse ehk siis – ei puutu meie praegusse teemasse ja väärib eraldi arutelu.

Kui nüüd väita, et “eestlased ei ole kogukond”, siis see tähendab, et “eestlased ei määratle ennast eestlasena, neil ei ole omavahelisi sidemeid eestlasena” – ükskõik, kas siis kultuuri või kodanikutunde alusel. On täiesti võimalik, et eestlaste ja venelaste kogukondi ei eksisteeri, inimesed on gruppidesse jagunenud millegi muu kui rahvuse alusel ning puuduvad rahvusesse puutuvad huvid. Sellisel juhul aga muutub poliitiliselt mõttetuks rahvusest kõnelemine, lause “eestlased on põlisrahvus” riigiga seotult ebaoluliseks ning selle mõttekus ka üldisel tasandil küsitavaks.

Kui sotsiaalteadlased kirjutavad eesti ja vene kogukonnast, siis nad eeldavad, et leiduvad inimesed, kelle üheks indentiteedi osaks on rahvus. Sõna “kogukond” mittekasutamine ei tee seda inimestegruppi olematuks, nagu loodab Ummelas. Ohtu välistavaks rahvusluseks saab vähendada hoopis aruteludega nende kogukondade kuuluvusest näiteks Eesti kodanike kogukonda – koos võimalike teiste kogukondadega. Seda, kas eesti, vene, ukraina või soome kogukonnad eksisteerivad, saab kindlaks teha pigem sotsioloogiliste meetoditega – ning nendest mitterääkimine ei tee neid olematuks. Veel: kui me aga – näiteks ajakirjanduses – tahame viidata inimeste hulgale, keda seob karakteristikuna mingisugune keel või mingid muud intuitiivsed kultuuritunnused ja kes omavahel mõnevõrra siiski suhtlevad, siis mina ei näe mingit põhjust, miks ei võiks kasutada sõnapaari “eestikeelsete kogukond” (inimesed, kas kasutavad suhtlemiseks eesti keelt).

Sõnad kodanikkond ja kogukond ei ole loomulikult samatähenduslikud, selles mõttes on proua Helju Valsil õigus. Kuid nagu ülalolevast nähtub, nad pole ka vastandid. Kui kodanikkond kogukonda ei moodusta, siis tekib küsimus selle riigi toimimise vajalikkusest ja/või efektiivsusest. Kui meil on kodanikud, kes omavahel ei suhtle (tülitsevad kodanikud suhtlevad!), siis jääb selgusetuks, mille jaoks neil on vaja ühiste asjade korraldamise mehhanismi, ehk riiki kui niisugust.

Skinhead ja neonats 5. mai 2008

Posted by toimetus in ajalugu, Euroopa, rahvuslus või natsism?, teised autorid.
comments closed

SkinheadAitamaks kaasa piknikuaruteludele, avaldame sel nädalal kirjutisi neofašismist/neonatsismist, vägivallatust protestist ja rahuliikumistest. Kui soovid kaasa aidata, anna teada oudekki-at-gmail.com! Tänase loo autoriks on Andres, kes oma perekonnanime jättis meie teada.

Kuigi paremäärmuslus ei oma Eesti “kabinetipoliitikas” nii suurt mõjuvõimu kui mõnes teises riigis, eksisteerib see murettekitav nähtus ka siinmail. Eesti ainus selgelt äärmusparempoolne erakond – Iseseisvuspartei – pole siiani midagi suuremat saavutanud, mis, arvestades üldsuse hoiakuid vähemuste suhtes, on mõneti üllatav. Iseseisvuspartei juhtkond koosneb suuresti inimestest, kelle nimed tavainimesele midagi ei ütle, kuid kui lähemalt uurida võib ära tunda nii mõnegi kogenenud aaria-sõdalase. Võtame näiteks keelatud luulekogu “88” autori või Eesti kuulsaima r.a.c bändi PWA (preserve white aryans) laulja: mõlema mehe vaated (ja välimus) viitavad sellele, et tegu on neonatsidega, inimestega, kes Eesti paremäärmuslust elus hoiavad.

Skinheadide subkultuur sai alguse 60-ndate Inglismaal. Siis oli tegu töölisklassi kuuluvate noortega, kelle peamisteks tunnusteks oli lühikesed juuksed. Poliitika ei olnud põhiline, algul oli suur enamus skinheade apolitiilised, ning peamiselt oldi uhked just klassikuuluvuse üle. Mainitud subkultuuri ei saanud kuidagi rassiliselt piirata, skinheadide hulgas oli nii britte kui ka näiteks Jamaica immigrante. Tööpoliitika, mis soosis immigrantide palkamist madala palga eest, pani paljud “skinnid” töölisklassi probleemides süüdistama just immigrante. 60-ndate lõpus loodi Briti üks kuulsamaid natsionalistlikke liikumisi National Front, mis muutus kunagiste apoliitiliste noorte seas aina populaarsemaks. Rassimivastased skinheadid lõid peagi liikumise SHARP (skinheads against racial predjudice), ning üheksakümnedate alguses New Yorkis ka vasakpoolseid skinheade ühendava liikumise RASH (red anarchist skinheads).

Kuna 70-ndatel hakkas ühe enam kõneainet pakkuma NF-i ja Briti Liikumisse kuulunud skinheadide rassistlikud rünnakud immigrantide vastu, hakkas meedia ja üldsus paratamatult skinheadide ja neonatside vahele võrdusmärki tõmbama. Tänase Eesti kontekstis see nii vale polegi, sest Eestis elavad skinheadi välimusega noored on enamasti paremäärmuslike vaadetega. Iseseisvusparteisse kuuluvad “veteranid” pole, aga kaugeltki mitte kõige ohtlikumad. Palju suuremaks probleemiks on veidi nooremad ja vägivaldsemad natsiskinheadid. Kui neofašism veel ise piisavalt absurdne ei tundu, on eriti kummaline kuidas siinsed noored “aaria rassi sõdalased” omakorda jagunevad erinevatesse rühmitustesse. Nimelt tuleb vahet teha Eesti ja Vene päritolu natsiskinnidel, kellest viimased jälle omakorda Eesti ja Suur-Vene patriootideks jagunevad.

Suurimaid probleeme on tekitanud just viimased. Mitmel korral on eluohtlikult rünnatud vasakpoolseid noori, samuti on nende koduuste taha “visiite” tehtud ning erinevaid üritusi saboteerida üritatud. Eesti päritolu neonatside suurimateks “saavutusteks” on ilmselt gay-pride paraadi ajal osavõtjate suunas loobitavad solvangud ning katsed oma “jõudu” ka tugevamini demonstreerida. Näiteks aastal 2006. toimunud pride-l rünnati selja tagant paraadist osavõtnud tütarlapsi. Õnneks on need eri päritolu, kuid samu ideaale jagavad inimesed just nende samade ideaalide pärast omavahel vaenujalal ja koostöö paistab vähemalt hetkel võimatu.

Vaatamata mitmetele rünnakutele eitavad Eesti politsei ja valitsus paremäärmuslaste probleemi ning avalikkuse ees seda teemat paraku eriti ei puudutata: ilmselt liiga hell teema, ega ei sa ju idanaabri kuuldes tunnistada, et “jah, meil tõesti on ka fašiste”.

Kui kiigata meie naabrite poole, siis Soomes jäid probleemid neonatsidega 90-ndatesse. Rootsis on seevastu paremäärmuslus siiani probleemiks. Igaastane Salemi marss ja Nationaldag on aastaid olnud Põhja-Euroopa suurimateks neofašistide kogunemiskohtadeks. Tänu kohalikule antifa liikumisele (erineb peavoolu antifašismist selle poolest, et kasutatakse vägivalda) on natside rünnakud Rootsis küll vähenenud, kuid lõplik lahendus on veel kaugel. Rootsist veel suuremad probleemid vaevad Venemaad, kus natsiskinheadid on viimaste aastate jooksul tapnud kümneid immigrante ning nende õiguste eest võitlevaid antifašiste. Võimude suhtumine neonatsidesse on probleemne, sest enamiks rassistlikke rünnakuid käsitletakse lihtsalt huligaansusena.

Kahjuks tundub hetkel, et vastupidiselt Rootsile ja Soomele, kus neonatsi probleem on lahenemas või peaaegu lahendatud, on Eestis paremäärmuslus tõusuteel. Eesti ühiskonna üldist ebatolerantsust arvestades pole ka ime, et 15-aastased poisid pead kiilaks ajavad, jopele Eesti lipu õmblevad ning aaria rassi eest “võitlema” asuvad. Paremäärmusluse peatamine on keeruline, sest neonatside meetodeid arvestades on ka antifašistidel tihti keeruline patsifistlikeks jääda. Samas jääb ka ainult antifa liikumisest väheks kui terve ühiskond fašismi tolereerivalt suhtub ja nii pidevalt tänavale uusi vägivaldseid neofašiste toodab.

Minu Pride! 14. august 2007

Posted by toimetus in foobiad, kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika, rahvuslus või natsism?.
comments closed

Pride 2007Kaheksanda Mai ja sõpradega Tallinn Pride rongkäigus olles tuli mõte, et võiks panna kirja selle, miks me seal olime ja mida me tundsime. Igaüks enda eest ja enda seest. Siin siis ongi neid mõtteid – kui keegi tahab ka enda kogemusi jagada, kirjuta oudekki-at-gmail.com

Priit Piipuu

Enne Pride’i mõnd foorumit lugedes jäi mulje, et tulemas on väiksemat sorti sõda, nii et minu eelhäälestus oli pigem see, et kas saab kivi või happepommiga pihta, või ei saa. Üritus ise oli ootuste suhtes täielik kontrast. Ei oleks osanud oodata, et Tallinnas on nii palju ilusaid ja õnnelikke inimesi, ja seda nii marssijate kui ka pealtvaatajate osas.

Peale aprillisündmusi tundus, et Eesti lähebki konservatiivse tegumoega politseiriigiks kätte ära. 11. augusti rongkäik andis lootust, et kõik ei ole veel kadunud ning et massimeedias vaenu ja vihkamist levitavad tegelased ehk ei esindagi nii-öelda enamuse arvamust.

Tõnis Tatar – Miks ma Tallinna Pride’st osa võtsin

Ma ei sõitnud Tallinna ainult gay‘de pärast. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et Eesti avalikkus ja poliitiline eliit jääb suhtumises seksuaalvähemustesse arenenud Euroopast mitukümmend aastat maha ja on selle üle uhke. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et rahvuskonservatiivid õigusatavad homode põlgamist eestlaste iibeprobleemidega ja nimetavad sallivaid ja multikultuurseid heaoluühiskondi mandunuteks. Ma ei sõitnud Tallinna ainult seetõttu, et Eestis üritatakse pinda luua avalikule arutelule, kus homoviha esitletakse tolerantsusega võrdväärse poliitilise platvormina (kujutagem ette, et ajakirjandus annab tõsise näoga sõna rassistidele ja antisemiitidele). Ma ei sõitnud Tallinna mitte ainult seetõttu, et karistamatult avalikkuses vihkamist propageerivatest sõnavõttudest võib kergesti jääda mulje et Eestis pole solvangute, vägivalla ja seadusliku diskrimineerimise ohvrid mitte gay‘d, vaid hoopis heterod. Ma ei sõitnud Tallinna üksnes seetõttu, et ainuüksi samasoolise inimesega tänaval käest kinni hoidmine lõppeb suure tõenäosusega natsidelt peksasaamisega. Ma ei sõitnud Tallinna ka üksnes seetõttu, et ajakirjanduse andmetel pole neid natse Eestis isegi olemas (on noored rahvuslased). Ma ei sõitnud Tallinna isegi mitte seetõttu, et juhtiv Eesti intellektuaal seadis enne paraadi homode sallimise tingimuseks, et nad loobuksid oma värvikirevast rõõmsameelsusest ja maskeeruksid väikekodanlikeks pintsaklipslasteks.

Ma sõitsin Tallinna, sest Eestis lahti rulluvad arengud ajavad mul juba mõnda aega südame pahaks. Ma sõitsin Tallinna, et avaldada toetust ratsionaalsele ühiskonnale, kus ei ole kohta keskaegsetel eelarvamustel. Ma sõitsin Tallinna, et avaldada toetust kultuurile, mis hindab inimest muude tunnuste alusel kui rahvus ja rahakoti paksus. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, mis on avalikult hedonistlik, rõõmsameelne, mitmepalgelisust hindav ja vägivallatu. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, kus ma ei pea nägema ühtegi Eesti lippu ega kuulma 19. sajandi rahvusromantilist pläma, rääkimata Erna-retkest, Sinimägedest ja meie Affen-SS-i “vabadusvõitlejatest”. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kellel oli Pronkssõduri eemaldamise ja arhailise rahvuskonflikti vallandamise pärast sama valus ja häbi kui minul. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millel osalejad ei arva, et seks on järeltulijate saamiseks, kanep narkootikum, homoseksuaalsus haigus ja õlut juuakse ainult grillpidudel. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad teavad, et inimene on väärtus iseenesest ning riik vaid hingetu aparaat tema teenimiseks. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad ei arva, et God hates fags ja Kristus patriootlik pereväärtuste eest seisja. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes peavad tülgastavaks valitsevat topeltmoraali, mis kiidab heaks raha eest ida-viru naiste keppimise, aga mõistab hukka kahe samasoolise inimese armastuse. Ma sõitsin Tallinna, et osaleda üritusel, millest osavõtjad ei arva, et rahvus on inimese primaarne tunnus ja et Eestis elavad venelased on okupandid või nende järeltulijad. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes elavad siin ja praegu, mitte aastas 1944. Ma sõitsin Tallinna, et kohata inimesi, kes ei ole nõus natsionalistlikest müütidest seestunud poliitikute eest inimest tapma või tapetud saama. Ma ei sõitsin Tallinna, et kohata teisi inimesi, kelle meelest majanduskasv ei ole alibi, millega õigustada Eesti kohta Euroopa õnne-edetabeli punase laternana.

Ma sõitsin Tallinna, sest Eestis ähvardab muutuda riigiks, milles ma ei tahaks elada. Riigiks, kus ähvardab hegemooniat saavutada ideoloogia, mis ühendab endas konservatiivset rahvuslust, natsinostalgiaga läbipõimunud militarismi, väikekodanlikku konsumerismi, protestantlikku töökultust, äärmusparempoolset majanduspoliitikat ja madalalaubalist altkulmupilku kõige suhtes, mis eelmistega vastuolus. Sõitsin Tallinna veendumaks, et Eestis on säilinud killuke eluaseme- ja tarbimislaenudest reostamata idealismi. Sõitsin Tallinna, et kohata ilusaid inimesi.

Ma ei sõitnud Tallinna asjata ja pärast bussiga koju sõites kaardus taevas tõepoolest vikerkaar.

Kalle Kipper

Kõige laiemas plaanis – liberaalina (tõsi, mitte reformierakondlikus tähenduses) lähtun põhimõttest, et inimese isiklike veendumuste/huvide/seksuaaleelistuste reguleerimine teiste poolt ei ole mõttekas seni, kui need ei ohusta ümbritsevaid inimesi. Kuigi see põhimõte kõlab triviaalselt, tasub ta ülekordamist siiski. Seega – homoseksuaalide küsimus on minu jaoks lihtsalt üks paljude seast (teised näited: venelaste seisund Eestis, tiibetlaste olukord Tiibetis, abordiõigus jne.), kus liberaalne maailmavaade on tihti konservatiivide/traditsionalistide/rahvuslaste surve all. Teisiti öeldult – homode seisund ühiskonnas X on heaks indikaatoriks selle kohta, kui hästi ma ennast liberaalina selles ühiskonnas tunneksin. Seepärast ongi meil üsna tuntav vaenulikkus või vähemalt võõristus homode suhtes pannud mind ennast natukene ärevalt tundma – eriti peale aprillisündmusi. Et reaktsioon on asunud pealetungile või nii. Ja ühes sellega ka tunne, et peaksin ise aktiivsemaks muutuma, kellegagi ühinema, kuskil üles astuma – mis iganes. Noh – ja Pride oli selleks ju hea võimalus.

Isiklikumas plaanis kah ühte-teist. Kuigi olen heteroseksuaal ja kipun tänaval järele vaatama valdavalt tüdrukutele/naistele, olen kiindumust tundnud ka meeste suhtes. Nii et kes teab, kas ei või mu elu suur armastus – natuke pateetiliselt öeldud, eks – hoopis meheks osutuda. Ja ma ei taha kohe mitte, et ma sel juhul peaksin seda armastust varjama, värisedes mõttest selle avalikukstuleku üle. Naerma kaasa homovastaste naljade üle, samas kui…. Et ma võiksin selle pärast kaotada töö ja muutuda ühiskonna heidikuks. Ühesõnaga – ettemuretseva inimesena püüan ma sellise olukorra vältimisele jõudumööda kaasa aidata. Pealekauba – usun, et homoseksuaalsuse laialdasem aktsepteerimine ühiskonnas aitab natukene lõdvemaks muuta mehelikkuse ja naiselikkuse kuvandit Eestis. Nö. “naiseliku” mehena tundub Eestis levinud mehelikkuse stereotüüp mulle pisut ahistav. Oli aegu, kus pingutasin ise kõvasti, et sellisele kuvandile vastata. Suurema eduta. Nüüdseks olen jõudnud arusaamisele, et nr. 43 jalga nr. 41 kinga ei topi – pigem otsida suurem king. Lootus on, et kui inimestele piisavalt pikka aega näidata alternatiivsete eluviiside võimalikkust, hakkavad nad lõpuks mõtlema: “Aga mine tea, tegelikult võib ju niimoodi ka. Polegi nii hirmus”. Ja mis oleks parem, kui neid alternatiive luust ja lihast kujul inimestele demonstreerida. Pride ju selleks sobiv võimalus.

Positiivne oli see, et lausvaenulikkust pealtvaatajate poolt kohtas vähe. Räägin muidugi ainult enda muljetest. Et marssisin viimati rongkäigus 1987. aastal, siis oli Pride ka omamoodi uus kogemus selles vallas. Ja inimesed paistsid olevat toredad – ehkki alalhoidliku inimesena natuke võõrastasin esialgu. No et pole nagu päris tõsise väljanägemisega üritus, kus peetakse tõsiseid kõnesid ja kõik on comme il faut riides, vaid rohkem karneval. Ma ju selline ontlik noormees.

Martin Gorris

Kui Lauri Beekman [siin eelnevalt olnud hr Võsandi nimi on eemaldatud, kuivõrd otsuse tegi Lauri Beekman, ning Võsandi jäi neutraalseks – Martin Gorris] Noortekohvikus Lisette’ile lubatud fotonäitusest üleöö keeldus, siis ma ei uskunud, et tegu oli millegi põhimõttelisega: lippudel põhimõtted ju puuduvad – nad lehvivad iga ilmaga. Ja Beekman lehvis ka iga ilmaga.. Põhjendati seda keeldumist igatahes hirmuga, et skinnid võivad Noortekohviku aknad sisse visata, kui Noortekohvik vähemusi toetab. Mõtlesin, et viskan nende aknad siis ise sisse, kuna nad vähemusi EI toeta – põhjuse kristalli(t)ööks leiab ju alati. Aga mingil hetkel hakkas mul lihtsalt klaasist kahju, sest klaas ei ole süüdi, et Beekman on ebausaldusväärne, arg ja kahepalgeline – 3 in 1.

Igatahes ei olnud ma just kaua teadlik, kas Pride sel aastal toimub või mitte. Eestis ei tea ju kunagi, mis värk üritustega on – 9. mai ajaks näiteks teisaldati Pronkssõdur ja ma mõtlesin, et Pride‘i ajaks võidakse vabalt ka Sauna tänav teisaldada, sest Tallinnas ju ei ole Pride’iga sugugi nii nagu Kölnis Christopher Street Day‘ga, mis on justkui aastavahetus: see toimub iga ilmaga ja on täiesti paratamatu. Ennem jäävad jõulud ära kui CSD.

Ma tahtsin ja ei tahtnud Pride‘ile minna. Tahtsin minna sellepärast, et Eesti on väike rassistlik riik, mille elanikud on maailmas vähemuses ja kes ise vihkavad ka vähemusi. Mittetahtmine tekkis alles kohapeal, Sauna tänava kivide vahel rippuvas kuumuses. Ma mõtlesin, et korraldajad on korraldanud ka toetavate heterode sektsiooni. Aga ei olnud… mis andis Martin Helmele ja tema madalalaubalistele, lühinägelikele ja kitsarinnalistele (mõnikord ka kiilaspäistele) mõttekaaslastele vaba voli tõlgendada situatsiooni näiteks stiilis “seksuaalne orientatsioon on propaganda asi”. Et noh… geid tegid propagandat ja nüüd on terve Rewal lillasid täis. Millest edasi saab juba käivitada aktsiooni “pästke Esti rahwas kurja waimo kääst!”. Ühtlasi aga võttis toetavate heterode sektsiooni puudumine Kristiina Ojulandilt võimaluse nimetada minusuguseid tüüpe Eesti rahva lõhestajateks. Ent pole hullu, Ojuland saab mind nüüd palju lühemalt lihtsalt liba-geiks hüüda.

Nii et ma ei saanud marssida toetava heterona. Ma olin lihtsalt kohal – kontvõõrana sellel üritusel. Ma kartsin näha pealtvaatajate ummistunud viha ja liiatigi ei tahtnud ma tahtnud näha neid, kes lihtsalt lülivad kõike. Ega neid, kes räägivad ja räägivad, aga midagi ei ütle. Ma ei tahtnud näha ka kristlasi, kes kogemata olid omavahel sassi ajanud mõisted ‘ligimesearmastus’ ja ‘raev’, sest mõnitada on ju lihtsalt mõnus. Alles Raekoja platsis sain ma aru, et publiku seast korralikke anti-geisid ei leia – ühiskonnast hoolivad paduheterod olid kogunenud rongkäigu lõppu ja pidasid omaskeskis: järelloivmisi ja peamiselt iseendale – oma frustreerivat eitusprotsessiooni. Need olid kapist välja tulnud heterod, kes ühel hetkel koos tundsid, et nad tõesti enam ei suuda taluda inimeste bioloogilist diversiteeti. Nii nad siis võtsidki igaks juhuks kaasa ka enda lapsed ja naabritädid ning, ise üleni valges, lehvitasid vineertahvlitel URL-i, mida ma ei ole siiamaani külastanud.

Ma sain uuesti teada, et Eesti on sotsiaalses mõttes arenguriik. Ja veel niipea ei ole võimalik, et Tallinna meer kasvõi tsiteeriks ühe hoopis tõsiseltvõetavama riigi pealinnapead: “ich bin Schwul und das ist auch gut!”.

Artur A.

Tuleb tunnistada, et otsustasin Pride‘le minna viimasel päeval, otsus langes selliseks lugedes eesti massimeediat ja sealset lokkavad homofoobiat (mäletate kasvõi Liis Lassi artiklit?). Osalesin Pride‘l PunaMusta koosseisus mis kogunes Postimaja ette: kohta kuhu otsustasid ka kiilakad poisid koguneda. Päris paljud tundsid ennast häirituna, et meie kõrvale koonduvad oma 30 natsi ja paar või enamgi filmijat (mitte meedia), mistõttu otsutasid mõned oma nägu varjata. Ei möödunud viit minutitki kui ilmusid erariietes politseinikud, käskisid maskid eemaldada ja panid nimed kirja alusel, et nemad nõuavad seda. Õnneks sai sai kogu seltskond kokku ja marssisime ilusti Sauna tänavale, kõik möödus väga rahulikult, kuigi nii mõnelgi oma väike hirm sees.

Paraad oli lõbus, palju erinevaid ja toredaid inimesi, just PALJU. Meedia tähelepanu oli suur, esireas marssides oli pidevalt näha kuidas mõni operaator või fotograaf oma tööd tegi – ja see on ju hea. Me näitasime igasuguse pessimismi kiuste, et see paraad möödub rahulikult ja lõbusalt. Paistis, et algus pisut venis, kuid kui rongkäik lõpule jõudis, ei tahtnud keegi enam laiali minna. Ja miks pidanukski? Sauna tänaval mängis lõbus suvine muusika, rahvas oli õnnelik kordaläinud rongkäigu üle, kindlasti leidsid paljud endale ka uusi sõpru.

Paar kõrvalmarssinud vene poissi ütlesid mulle, et see aasta on paraad tükkmaad lõbusam ja suurem. Soomest oli PunaMustaga võtnud ühendust 11 inimest, kes avaldasid soovi meiega Pride‘l kaasa marssida. Nendegi arvates oli Tallinn Pride 2007 väga hästi organiseeritud ja igati korda läinud. Seega võib eelmist aastat õnnestunuks lugeda ja olen enamgi kui kindel, et ka seda aastat, sest järgmise aasta rongkäik tuleb veel lõbusam, suurem ja positiivsem. Kohtumiseni järgmisel aastal! :)

Ahto Külvet – Pride 2007: More than Pride!

Pride 2007 Tallinnas oli ülisõbralik ja hästi korraldatud üritus. Rongkäigus osalenuna ei näinud ma pealt ühtegi konflikti, pigem vastupidi! Tegemist oli üritusega mis ületas keele, riigi, rahvuse, vanuse, soo jne piirid. Vikerkaarevärviliste lippude alla oli kogunenud erirahvuseline rõõmus seltskond homoaktiviste, inimõiguslasi, anarhiste, rahupooldajaid ja muidu toredaid inimesi kes naeratades ja pealtvaatajatele lehvitades läbi Tallinna vanalinna kõndisid.

Õhtul meediakajastust vaadates avastasin, et kohal olid ka Pride vastased. Ja nad olid ootamatult integreerumisehoos! Lisaks paraadil osalejatele ühendas Pride 2007 omavahel natsiskinnid, sinimustvalgeid T-särke kandvad venekeelsed kristlikud noored ja mõned lihtsalt elu peale kurjad vanainimesed. Nimeta baari ette kogunenud nahkpead olid äravahetamiseni sarnased sealsamas õlut libistavate briti poissmeestega. Raske pingutus sallivuseharjutusel oli nende otsaesised krimpsu tõmmanud ja sõnavara limiteerinud. Nad olid oma sallimatuses vähemuses ja ma tunnen neile selles kaasa.

Pride 2007 korraldajad on tugeva õlalepatsustuse ära teeninud ja järgmisel aastal peab nii Tallinna Linnavalitsus kui integratsiooniga tegelev rahvastikuministri büroo sellist toredat üritust kindlasti toetama! Veel üks väike samm ja kõik eelpoolnimetatud grupid tähistavad üheskoos sallivust, võrdseid õigusi ja meele-avaldamise võimalust demokraatlikus riigis. Mnjah.

Tilga tõrva meepotti lisas see, et videopildi järgi rakendas politsei praktiliselt “KÕIK ERINEVAD / KÕIK VÕRDSED” plakati ees asjatut vägivalda ühe kulunud välimusega pudelikottidega mehe vastu.

Oudekki Loone

“Tegelikult ma kardan natuke,” ütlesin ma oma Itaalias elavale sõbrale õhtul enne Pride’i telefonis. Ning selle hirmu pärast oligi sellel aastal eriti oluline Pride 2007 osaleda. Kuidas on võimalik, et ma kardan minna tänavale oma arvamust välja ütlema, kuidas on nii, et ma mõtlen: kui tänavu keegi peaks surma saama, siis….?! See ei ole õige! Järelikult on viimane aeg tänavale minna ja ütelda sedasama, mida John Lennon kunagi laulis

Why in the world are we here
Surely not to live in pain and fear

Ma tulin kohale rahu-lipuga, et näidata, et rahu ei ole midagi, mida keegi saab väljaspoolt tuua. Rahu on meis enestes ja ainult meie ise saame otsustada elada vabalt, tolereerivalt, hirmuta, valuta ning mittevägivaldselt. Ja ma nägin, et ma pole ainus, kes seda tahab. Meeleavalduses osalejad jagasid niisugust soovi, sõltumata sellest, et nende visioonid õiglasest ühiskonnakorrast erinesid mitmetes aspektides, nende sissetulekud erinesid, nende isikuomadused ja seksuaalne orientatsioon olid seinast seina, emakeelest rääkimata. Me olime koos, sest me jagasime ühte unistust mittediskrimineerivast kokkulepetel põhinevast rahumeelsest ühiskonnast.

Ja mulle andis Tallinn Pride 2007 kindluse, et see ei ole ainult unistus. Linnarahvas plaksutas, marssijad ei allunud provokatsioonidele – sildid “Jeesus ravib kõigist hälvetest” said vaid aplauside ja hüüete “Jeesus sallib!” osaliseks. Pride‘l ei marssinud meie ühiskonna vähemus, ehkki paljud isikuomadused või poliitilised vaated praidiliste hulgas ei ole Eestis “keskmised”. Aga see polnudki oluline, oluline oli see ühine, mida me jagasime. Ma loodan, et sellised ühiste mõtete avaldamised muutuvad Eesti ühiskonnas tavaks – sest vaadake Pride‘i, seda saab vabalt ja rõõmsalt teha, meid kuulatakse ja meil pole vaja karta.

“See oli suur võit,” kirjutasin ma sellelesamale Itaalias elavale sõbrale järgmisel päeval. “Rõõmus ja sõbralik, ilma intsidentideta manifestatsioon, kus osales märkimisväärne hulk inimesi. Ma naeran neid ridu kirjutades. Sellel maal siin on lootust, meil on lootust!!!!!!”

Patrioodid ameerika moodi 27. juuni 2007

Posted by Manjana in Ameerika, rahvuslus või natsism?.
comments closed

Paljud ameeriklased arvavad, et vasakpoolselt mõtlevad inimesed ei ole patrioodid, on Ameerika vastased ja vaid poliitiline parempoolsus väljendab tõelist Ameerika hinge. Selline mõtteviis sai alguse kuuekümnendatel, kui USA sõdis Vietnamis ja terminid „progressiivne” ja „patriotism” said endale tänapäevase tähenduse. Kõik teadsid, et konservatiivid lehvitavad ja vasakpoolsed põletavad ameerika lippe. Tõelise Ameerika patrioodi majal lehvib ameerika lipp. Riiklikust mõtteviisist lähtuvat rahvuslust on Jürgen Habermas nimenud ka „põhiseaduslikuks patriotismiks.”

Peale 9/11 sündmusi muutus ameerika lipuvärvide kasutamine veel massilisemaks ja tähed ning triibud ilmusid massiliselt nii autodele, t-särkidele, mütsidele kui ka näiteks tätoveeringutele. Ameerika lippu ja patriotismi peetakse lähedasteks mõisteteks ja tüüpiliseks konservatiivse poliitika väljendusvahendiks.

Euroopas on rahvusluse aluseks peamiselt etniline põlvnemine, mis rajaneb rahva ühisel mälul, sümbolitel ja müütidel. Eurooplaste arvates on ameerika rahvuslik identiteet pigem ideoloogiline ja poliitiline ja mitte nii palju etniliste juurtega. Kuid on ka vastupidiseid arvamusi ja näiteks Samuel Huntington uurib pigem ameerika rahvusluse seotust ameeriklaste anglo-protestantlike juurtega, kuigi ta seondab seda kultuuriliste sarnasustega, mitte vaid etniliste eripäradega. Huntington defineerib anglo-protestantliku kultuurilisuse, kui millegi, mis põhineb inglise keelel, tööeetikal, kristlikul kirikul, individualismil. Tema uuringute järgi on ameeriklased keskmiselt rohkem religioossed, individualistlikud ja töörügajad kui teiste arenenud riikide inimesed. Immigratsioon Ameerikasse on seda kunagi üldiselt levinud malli pisut muutnud, kuna paljud erineva kultuuritaustaga inimesed abielluvad ja ka rahvusgruppide vahelised proportsioonid on riigis muutunud. Huntington leiab, et anglo-protestantliku ideega võõramaalaste assimilatsioon on õnnestunud mitte tänu oma sisukusele, vaid pigem tänu „amerikaniseerumisele.” Samas on USAs jäänud assimilatsioonist välja inimesed, kelle peamiseks keeleks on hispaania keel ning mõnedes osariikides on vaja tööturul läbi löömiseks osata just seda keelt. Üheks peamiseks võtmeküsimuseks ka nende ameeriklaste assimileerimiseks peetakse Ameerikas kahekeelsuse rakendamist. Huntington leiab, et „valgetel rahvuslastel” tuleb aktsepteerida muudatusi, mis on juba aset leidnud ja amerikaniseerumise saab lõpule viia vaid läbi multikultuursuse. Aastakümneid on ameerika rahvuslus on püsinud vaenlase-ideel – antikommunismil.

Mida võiks olla meil, eestimaalastel, õppida Ameerikast? Kui ameerika rahvuslus põhineb paljuski sarnasel mõtteviisil ja probleemiks loetakse mehhiklasi, kelle kultuuriline taustsüsteem on tõeliselt erinev, siis Eestis hetkel veel selliseid immigrante pole. Meie peame enda probleemiks inimesi, kelle ainus erinevus on see, et nad ei räägi eesti keelt. Keelt, mida me isegi täiuslikult ei valda ja rahumeeles segatuna inglisekeelsete sõnadega räägime. Keelt, mida meil meeldib pidada üheks keerulisemalt õpitavaks keeleks kohe hiina keele järgi. Kas siis, kui ka Eestisse tuleb arvestatav osa immigrante Aasiast või mõnest teisest täiesti erineva kultuuritaustaga riigist, kaotame me täielikult pea, sest siis on meie „valge rahvusluse” pilt veel segasem? Või aitab ka meie „riiklus” püsida vaenlase-ideel? Kommuniste meil eriti pole, aga õnneks on Venemaa ligidal, mille vihkamine on meid juba sajandeid ühtsena hoidnud.

Üks rahvas, üks riik. I osa 21. mai 2007

Posted by Oudekki in ajalugu, Euroopa, II MS, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
comments closed

Austraalia politoloog Heather Rae kirjeldab ühte huvitavat riigiehitamise strateegiat, mida ta nimetab patoloogiliseks homogenisatsiooniks. Püüan sellest terminist ja niisugustest poliitikatest siin blogis anda kolme sissekande kaudu ülevaate ning seejärel arutleda, kuidas see mõiste seostub Eestiga. Kirjutamisel olen kasutanud Heather Rae raamatut “State Identities and Homogenisation of Peoples” ja Ernst Gellneri raamatut “Nations and Nationalism”

Heather Rae tähistab terminiga “patoloogiline homogenisatsioon” riigiloojate erinevaid strateegiaid legitimeerimaks omaenda autoriteeti [authority] ja tähtsustamaks riigi ühtsust läbi avalikult homogeniseeritud elanikkonna loomise. Need strateegiad ulatuvad katsetest mitte seadustada vähemusgruppide kodanikuõigusi sunnitud assimileerimise, väljasaatmise ja hävitamiseni. Nende strateegiate tagajärjed sihtgrupi inimestele on muidugi erinevad, kuid lõpp-eesmärk on sedalaadi tegutsemisel ühine: luua “homogeenne” elanikkond antud riigi piirides. Patoloogilise homogenisatsiooni ja sellega kaasnevate väljajätmiste, genotsiidide ja massimõrvade taga on seega just riigiloomisprotsess [process of state building] [Rae, lk. 5, lk. 51]

Rae osutab, et riikide eliidid toetuvad suveräänsusprintsiibile õigustamaks oma positsiooni riikide korporatiivsete identiteetide määrtlemiseks. Samas tõlgitsetakse suveräänsust nii teoorias kui praktikas mitte ainult mittesekkumisprintsiibina vaid ka tunnustamisprintsiibina – reaalses maailmas on oluline ka valitsuste legitiimseks pidamine teiste riikide poolt. See on kaasa toonud rahvusvahelise kogukonna koostoimimise põhi­mõtete otsingud, mis piiraksid suverääni legitiimset tegutsemissfääri nii riigisiseses kui rahvusvahelises valdkonnas.

Üks riigi keskseid legitimeerimispõhimõtteid tänapäevases rahvusvahelises süsteemis on natsionalism. Kasutan siin Ernst Gellneri määratlust, mille kohaselt natsionalism on “peamiselt poliitiline põhimõte, mille kohaselt poliitiline ja rahvuslik [national] ühik peaksid olema kongruentsed”. Seega ei saaks natsionalismi ja rahvuse põhimõtted tänasel kujul eksisteerida ilma riigita. Riigis, mis ei esinda mingit kindlat rahvusgruppi, annab natsionalism riigiehitajatele [state builders] mõjukad vahendid määratlemaks korporatiivne identiteet ja uue riigi piirid ning legitimeerida omaenda valitsus.

Homogeense kollektiivse identiteedi loomiseks on kasutatud erinevaid poliitikaid. Näiteks on üheks vähemusgrupi assimileerimisvõtteks sunnitud religioonimuutus, viies inimeste massilise lahkumiseni senisest asumiskohast. 17. sajandi lõpu Prantsusmaal põgenesid prantsuse protestandid oma kodumaalt, sest nende religioon muudeti ebaseaduslikuks. See oli ka „valik“, mis anti Hispaania juutidele 15. sajandil – paljud muutusid kristlasteks, aga need, kes soovisid jääda juutideks, aeti riigist välja.

20. sajandil on riigi tehnoloogiline ja bürokraatlik võime märkimisväärselt suurenenud ja aina enm on kasutatud homogenisatsiooni patoloogilistel eesmärkidel massimõrvu ja genotsiidi. Rahvuslikul [national] ajastul on sunniviisiline „ümbermuutmine“ [conversion] peaaegu mittemõeldav, sest identifikatsioon on seotud rassi või etnosega, mida indiviid ei saa muuta. Armeenia genotsiidi puhul 1915-16 oli juhtumeid, kus armeenia kristlased võtsid omaks islamiusu, et surma vältida (eriti lapsed, kes viidi moslemiperekondadesse), aga seda võimalust pakuti vähestele, kuna usuline ja rahvuslik kriteerium olid tihedalt seotud. [Rae lk. 6, lk. 221]

Enne 1900. aastat ei teadnud enamus Anatoolia türklasi oma erilisest “türgi” identiteedist, mis oleks olnud erinev Ottomani impeeriumi või islami identiteedist. Lisaks olid märgatavalt olulisemad lokaalsed identiteedid: sugulus, küla või regioon. Rahvuslikud autorid nagu Ziya Golkap, kasutasid ära impeeriumi peamist religioosset identiteeti – moslemi ideniteeti – et luua natsionalismi vool, mis muundas islami religioosse identiteedi rahvuslikuks „Anatoolial kui isamaal“ põhinevaks identiteediks. Seda kasutas 1908 aasta revolutsioonil võimule tulnud uus poliitiline grupp Noor-Türgid. Hiljem arenes sellest grupist välja Liidu ja Progressi komitee (CUP, the Committee of Union and Progress), mis võttis 1913 aasta riigipöördel võimu. Noor-Türgi režiim seadis eesmärgiks konstrueerida ratsionaliseeritud modernne riik kui türgi rahva riik. Niisuguses kohas ei olnud mingit kohta armeenlastele ja nood tuli „deporteerida“. See deporteerimine kõrbetesse, kui enamik ohverid suri, kombineerituna süstemaatiliste massihukkamistega, oli 20. sajandi esimeseks genotsiidiks. [Rae, lk. 221-222]

Kuigi Entente‘i jõud proovisid Esimese maailmasõja ajal veenda CUPi lõpetamaks armeenlaste deportat­siooni, andis CUP vaid välja formaalse deportatsioonikäsu – armeenlased kuulutati ohuks julgeolekule – ja hävitamisprogramm kulges vaibumatult. Veel enam, valitsus kuulutas, et nende tegevus on riigi „siseasi“. See oli küll vastuolus arenevate inimõiguslike normidega, kuid täielikult kooskõlas traditsioonilise rahvusvahelise õigusega, mille kohaselt riigil oli täielik vabadus oma kodanike kohtlemisel.

Pärast sõda tuli võimule Mustafa Kemali natsionalistlik režiim ja Ottomani Impeerium lagunes lõplikult. Kemali režiim väitis, et Türgi riik ei ole eelnevate kuritegude eest vastutav. Kemali režiim jätkas rahvusriigi loomist patoloogilise homogenisatsiooni meetoditel, saates välja üle ühe miljoni kreeklase. Mitte-türklasest moslemid, nagu näiteks kurdid, määrati assimileerimisele, mille vastu nood 1925. aastal mässama hakkasid. Nende pidev vastuseis viis massimõrvadeni 1930.-40. aastatel. [Rae, lk. 229-230]

Seega interpreteeriti õigust suveräänsusele kui midagi, mis annab valitsustele täieliku võimu [authority] kodanike üle ja riigiloojatele [state-builders] õiguse määratleda riigi korporatiivne identiteet patoloogiliste meetodite, kaasa arvatud genotsiidi abil. Kuigi selleks ajaks oli rahvusvaheline üldsus jõudnud ühisele arusaamale, et genotsiid ja massideportatsioon ei ole moraalselt aktsepteeritavad, takerdus selle arusaama sisseviimine rahvusvahelisse õigusse. Kuid võib ütelda, et just armeenlaste genotsiid Türgis andis tausta massideportatsiooni sõjakuriteoks ja inimsusevastaseks kuriteoks nimetamisel Nürnbergi protsessil. Samas ei tohi unustada, et kuigi tunti õudust massihukkamiste ja -deporatsioonide üle, aktsepteeriti vaikimisi homogeense populatsiooni „loogikat“, mille kohaselt homogeenne riik on eelistatav heterogeensele, sest esimene on stabiilsem.

Järgmises osas vaatlen Kosovo müüdi juhtumit