jump to navigation

Sõjalogistika ehk moodne orjakaubandus Sierra Leones 19. juuli 2009

Posted by toimetus in Aafrika, Lähis-Ida, majandus, poliitika, tõlkelood, teised autorid.
Tags: , , , , , , ,
comments closed

Teksti autor: Marco Montanari.

Aafrika külaHispaania kasutas asiento-poliitikat aastatel 1543-1843: kolme sajandi jooksul said paar erakompaniid Hispaania kuningakojalt monopoolse õiguse vahendada tööjõudu Ameerika kuninglikesse istandustesse. Ajaks, mil Brasiilia imperaator Pedro II kaotas viimase seadusliku orjaturu 1888. aastal, oli üle Atlandi veetud rohkem kui kümme miljonit inimest. Tänapäeva delokalisatsiooni oludes (veel …)

Advertisements

Kuidas KAPO loomakaitsjaid töötleb 10. jaanuar 2009

Posted by Manjana in diskrimineerimine, kodanikeühiskond, roheline, teised autorid.
Tags:
comments closed
Vabadus valida elu. Kunstitudengite näitus Maarjamäe lossi aias. Juuni 2008.

Vabadus valida elu. Kunstitudengite näitus Maarjamäe lossi aias. Juuni 2008.

Täna toome Teile lugemiseks keskkooliõpilase Kristina kirjelduse sellest, kuidas salaluure Eestis loomaõiguslasi kohtleb (lühem variant ilmus EPLs). Osa sellest võis näha ka Pealtnägija saates 7. jaanuaril 2009, kuid kestnud on “töö” juba mitu aastat. Kui KAPO kohtus minuga mõni aasta tagasi seepärast, et ma kuulusin Vasakparteisse, siis peale minu poliitilise tegevuse, küsis agent ka minu käest, mida ma tean Eesti loomaõiguslaste liikumisest. Kuna mul puudus igasugune (veel …)

Skinhead ja neonats 5. mai 2008

Posted by toimetus in ajalugu, Euroopa, rahvuslus või natsism?, teised autorid.
comments closed

SkinheadAitamaks kaasa piknikuaruteludele, avaldame sel nädalal kirjutisi neofašismist/neonatsismist, vägivallatust protestist ja rahuliikumistest. Kui soovid kaasa aidata, anna teada oudekki-at-gmail.com! Tänase loo autoriks on Andres, kes oma perekonnanime jättis meie teada.

Kuigi paremäärmuslus ei oma Eesti “kabinetipoliitikas” nii suurt mõjuvõimu kui mõnes teises riigis, eksisteerib see murettekitav nähtus ka siinmail. Eesti ainus selgelt äärmusparempoolne erakond – Iseseisvuspartei – pole siiani midagi suuremat saavutanud, mis, arvestades üldsuse hoiakuid vähemuste suhtes, on mõneti üllatav. Iseseisvuspartei juhtkond koosneb suuresti inimestest, kelle nimed tavainimesele midagi ei ütle, kuid kui lähemalt uurida võib ära tunda nii mõnegi kogenenud aaria-sõdalase. Võtame näiteks keelatud luulekogu “88” autori või Eesti kuulsaima r.a.c bändi PWA (preserve white aryans) laulja: mõlema mehe vaated (ja välimus) viitavad sellele, et tegu on neonatsidega, inimestega, kes Eesti paremäärmuslust elus hoiavad.

Skinheadide subkultuur sai alguse 60-ndate Inglismaal. Siis oli tegu töölisklassi kuuluvate noortega, kelle peamisteks tunnusteks oli lühikesed juuksed. Poliitika ei olnud põhiline, algul oli suur enamus skinheade apolitiilised, ning peamiselt oldi uhked just klassikuuluvuse üle. Mainitud subkultuuri ei saanud kuidagi rassiliselt piirata, skinheadide hulgas oli nii britte kui ka näiteks Jamaica immigrante. Tööpoliitika, mis soosis immigrantide palkamist madala palga eest, pani paljud “skinnid” töölisklassi probleemides süüdistama just immigrante. 60-ndate lõpus loodi Briti üks kuulsamaid natsionalistlikke liikumisi National Front, mis muutus kunagiste apoliitiliste noorte seas aina populaarsemaks. Rassimivastased skinheadid lõid peagi liikumise SHARP (skinheads against racial predjudice), ning üheksakümnedate alguses New Yorkis ka vasakpoolseid skinheade ühendava liikumise RASH (red anarchist skinheads).

Kuna 70-ndatel hakkas ühe enam kõneainet pakkuma NF-i ja Briti Liikumisse kuulunud skinheadide rassistlikud rünnakud immigrantide vastu, hakkas meedia ja üldsus paratamatult skinheadide ja neonatside vahele võrdusmärki tõmbama. Tänase Eesti kontekstis see nii vale polegi, sest Eestis elavad skinheadi välimusega noored on enamasti paremäärmuslike vaadetega. Iseseisvusparteisse kuuluvad “veteranid” pole, aga kaugeltki mitte kõige ohtlikumad. Palju suuremaks probleemiks on veidi nooremad ja vägivaldsemad natsiskinheadid. Kui neofašism veel ise piisavalt absurdne ei tundu, on eriti kummaline kuidas siinsed noored “aaria rassi sõdalased” omakorda jagunevad erinevatesse rühmitustesse. Nimelt tuleb vahet teha Eesti ja Vene päritolu natsiskinnidel, kellest viimased jälle omakorda Eesti ja Suur-Vene patriootideks jagunevad.

Suurimaid probleeme on tekitanud just viimased. Mitmel korral on eluohtlikult rünnatud vasakpoolseid noori, samuti on nende koduuste taha “visiite” tehtud ning erinevaid üritusi saboteerida üritatud. Eesti päritolu neonatside suurimateks “saavutusteks” on ilmselt gay-pride paraadi ajal osavõtjate suunas loobitavad solvangud ning katsed oma “jõudu” ka tugevamini demonstreerida. Näiteks aastal 2006. toimunud pride-l rünnati selja tagant paraadist osavõtnud tütarlapsi. Õnneks on need eri päritolu, kuid samu ideaale jagavad inimesed just nende samade ideaalide pärast omavahel vaenujalal ja koostöö paistab vähemalt hetkel võimatu.

Vaatamata mitmetele rünnakutele eitavad Eesti politsei ja valitsus paremäärmuslaste probleemi ning avalikkuse ees seda teemat paraku eriti ei puudutata: ilmselt liiga hell teema, ega ei sa ju idanaabri kuuldes tunnistada, et “jah, meil tõesti on ka fašiste”.

Kui kiigata meie naabrite poole, siis Soomes jäid probleemid neonatsidega 90-ndatesse. Rootsis on seevastu paremäärmuslus siiani probleemiks. Igaastane Salemi marss ja Nationaldag on aastaid olnud Põhja-Euroopa suurimateks neofašistide kogunemiskohtadeks. Tänu kohalikule antifa liikumisele (erineb peavoolu antifašismist selle poolest, et kasutatakse vägivalda) on natside rünnakud Rootsis küll vähenenud, kuid lõplik lahendus on veel kaugel. Rootsist veel suuremad probleemid vaevad Venemaad, kus natsiskinheadid on viimaste aastate jooksul tapnud kümneid immigrante ning nende õiguste eest võitlevaid antifašiste. Võimude suhtumine neonatsidesse on probleemne, sest enamiks rassistlikke rünnakuid käsitletakse lihtsalt huligaansusena.

Kahjuks tundub hetkel, et vastupidiselt Rootsile ja Soomele, kus neonatsi probleem on lahenemas või peaaegu lahendatud, on Eestis paremäärmuslus tõusuteel. Eesti ühiskonna üldist ebatolerantsust arvestades pole ka ime, et 15-aastased poisid pead kiilaks ajavad, jopele Eesti lipu õmblevad ning aaria rassi eest “võitlema” asuvad. Paremäärmusluse peatamine on keeruline, sest neonatside meetodeid arvestades on ka antifašistidel tihti keeruline patsifistlikeks jääda. Samas jääb ka ainult antifa liikumisest väheks kui terve ühiskond fašismi tolereerivalt suhtub ja nii pidevalt tänavale uusi vägivaldseid neofašiste toodab.

Kuidas tagada mõttelevikut? 24. september 2007

Posted by toimetus in meedia, teised autorid.
comments closed

Kommentaator Analüütik saatis meile avaldamiseks järgmise loo.

“Kui [olemasolev ajakirjandus] on vilets, siis teeme ise paremini. Kuidas oleks, aktiivsed blogijad ja ausad ajakirjanikud, teeks ühe kooperatiivivormis ajakirjandusväljaande? Mittekollase, mittekallutatud ja analüüsiva?”
(Oudekki kommentaar Ramloffi blogis. 20. september 2007)

Nagu minu loo alguseks valitud tsitaadist nähtub, on Eestis viimastel aegadel tekkinud inimesi, kelle meelest ei ole siinse ajakirjanduse ja üldisemalt meedia hetkesis sugugi mitte selline, nagu see ehk olla võiks. Ühtlasi julgeksin ma kinnitada, et olen sedalaadi vihjeid märganud erinevates internetifoorumites ja kommentaariumides palju ja palju kordi. Ning mida aeg edasi, seda rohkem. Milles siis asi ja millised oleksid võimalused olukorda muuta?

Ilmselt on paljud meediat jälgivad inimesed juba mõnda aega märganud tendentsi, kuidas ajakirjandus end üha selgemalt valitseva rahvuslik-konservatiivse ja ultraparempoolse ideoloogia kiiluvette seab ning kahjuks ka järjest üheülbalisemaks, lamedamaks ja primitiivsemaks muutub. Nõnda siis on arusaadav, et kõige teravamana tajuvad probleemi just vasakpoolse ja liberaalse maailmavaate pooldajad, aga ka lihtsalt intellektuaalsete huvide ja kalduvustega inimesed. Need, kelle kohta ma oma kirjutises kasutan edaspidi nimetust “vasak-liberaalsed intellektuaalid”.Ülaltoodust tulenevalt, ning tänu sellele, et olen ka ise vast keskmisest intensiivsem meediatarbija ja olen nende probleemide peale aeg-ajalt mõelnud, otsustasin ma siis panna kirja mõned mõtted sellest, millised oleksid võimalused Eesti meediaruumi pisut avaramaks ja mitmekesisemaks muuta. Ehk siis kuidas ja millisena võiks tekkida üks nõndanimetatud alternatiivne väljaanne.

Profiil ja orientatsioon
Nagu juba eelpool mainitud, mõjub meediaruumi ühekülgseks muutumine hetkel tõenäoliselt kõige ahistavamalt just nõnda öelda vasak-liberaalsetele intellektuaalidele ning seega on vast mõistetav, kui ma ütlen, et ilmselt oleks vajalik ja põhjendatud Eesti meediaruumi just selles suunas avardada.
Niisiis vaskpoolne. Seda kindlasti. Aga kuna käesolev kirjutis esindab kahtlemata just minu isiklikku arvamust, siis mina rõhutaksin vast veelgi rohkem just kahte järgnevat tunnust – liberaalsust ja intellektuaalsust. Seejuures pean ma muidugi lisama, et liberaalsust eelkõige selle sõna klassikalises, filosoofilises tähenduses – kui vabamõtlemist ja vabameelsust – vastandina konservatiivsusele. Ning samuti on minu meelest Eestis lausa karjuv vajadus just intellektuaalsemat laadi ajakirjanduse järele – sellise ajakirjanduse järele, kus artiklite pikkus ei oleks piiratud 3000-5000 tähemärgiga ning mis poleks orienteeritud ainult kõige vähenõudlikumale publikule – niinimetatud “tavalugejale”.

Võimalused
Kuivõrd mingeid mahukaid finantse võimaliku uue meediakanali loomiseks tõenäoliselt kusagilt kaela langemas ei ole, siis vaatlen ma edaspidi ainult neid versioone, mida oleks võimalik realiseerida kas täiesti ilma rahata või siis minimaalsete finantsidega. See oleks siis vabatahtlik ja puhtalt kodanike isiklikul initsiatiivil põhinev ettevõtmine. Teostuse poole pealt võib tõdeda, et õnneks on meil tänapäeval olemas selline suurepärane leiutis nagu intrenet, tänu millele on võimalik elektroonilisel kujul ilmuv ajaleht/ajakiri teha kättesaadavaks hetkel tõenäoliselt juba suuremale osale Eesti elanikest. Kas see tehniline lahendus veebiväljaande tegijale ka midagi maksma läheb, seda ma ausalt öelda isegi ei tea, aga kuulu järgi oleksid kulud siiski väga väikesed, kui neid üldse on. Samuti ei oska ma öelda, kas oleks otstarbekas lahendada asi nii öelda blogi vormis või siis seada sisse spetsiaalne lehekülg ning seepärast jätaksin selle küsimuse asjatundlikumate inimeste otsustada.

Variandid
Nüüd kirjeldaksin ma mõningaid variante, millistest materjalidest oleks võimalik niisugust veebiväljaannet koostada. Ma olen nõus, et võib-olla paistab minu mõttekäik kohati mõnedele inimestele kuidagi “lihtsakoeline” ja/või “algajalik”, kuid samas tundub see pakkuvat siiski teatud skeemi, kuidas asjaga saaks algust teha. Järgnev on siis üles ehitatud gradatsioonis lihtsamalt keerulisemale.

1. Täielikult quasi-alternatiivne väljaanne.
See kujutaks endast siis nagu teatud “komplekti” mainstream-meedias ilmunud kirjutistest, mis ühel või teisel põhjusel väljaande koostajale sobivad ja/või olulised tunduvad.

Nüüd tekib muidugi kohe küsimus, et milleks niisugust asja vaja, kui need kirjutised juba niikuinii internetis saadaval? Minu meelest ei peaks sellist varianti aga siiski välistama. Nimelt loob selline internetilehekülg ja “komplekt” siiski vähemalt mingisuguse “ruumi” või “keskkonna” või ükskõik kuidas me seda ka nimetaksime. See oleks koht, kus ülalmainitud vasak-liberaalsed intellektuaalid end pisut õdusamalt tunneksid ja kust nad saakisid ülevaate neile potentsiaalselt huvi pakkuvatest ja meeldivatest kirjutistest. Ning kui iga kirjutise (või kirjutise viite) juures on olemas ka kommentaarium, siis on seal ehk pisut suurem tõenäosus midagi olulist leida kui näiteks DELFI portaali “sõimamistoast”. Või ehk leiab seal aeg-ajalt aset mõni mõtestatud arutelu – kui asjalolud juhtumisi soodsas suunas kujunevad.

2. Laenud erinevatest blogidest ja teistelt internetilehekülgedelt.
See variant oleks siis põhimõtteliselt analoogiline eelmisega, lihtsalt selle erinevusega, et kirjutised ei pärine mitte meinstream-meediast, vaid juba nii öelda alternatiivsetest allikatest. Vähemalt osaliselt.

Ka niisugune variant on minu meelest täiesti mõttekas ja arvestatav, sest eks ole ju palju inimesi, kes mitte tervete päevade kaupa internetis ei surfa ning seetõttu oleks see nende jaoks väga soodne võimalus neid huvitavaid kirjutisi üles leida. Ühesõnaga: keegi on nende heaks juba osa selekteerimistööd ära teinud. Samuti kehtivad ka sel puhul need eelmises punktis mainitud “ruumi” ja “keskkonna” head küljed.

3. 1+2.
Ehk siis esimene ja teine variant kombineeritult.

Võib-olla oleks otstarbekas tuua nüüd paar näidet. Kõigepealt ehk internetilehekülg The Crisis Papers, kus on nõnda öelda soovitusliku kirjanduse nimekiri – Recommended Articles of the Week. Ja samuti LeftLink: Your daily propaganda filter).

Need oleksid siis näited vast kõige lihtsamatest võimalustest, mis on koostatud ainult viidetest/linkidest. Teine võimalus on artikleid kopeerida, kuid eks see on juba peaasjalikult tehniline ja võib-olla pisut ka autoriõiguse küsimus.

4. Viited võõrkeelsetele artiklitele.
See on mõistagi pisut vaieldav punkt, sest ilmselt ei ole siiski mõttekas dubleerida juba olemasolevaid (näiteks siis ingliskeelseid) lehekülgi. Samas ei peaks seda varianti siiski ka välistama – kui keegi leiab mõne hea ja huvipakkuva artikli, millest ka teistele teada anda.

Kui ülaltoodud variandid veebiväljaande koostamiseks on suhteliselt lihtsad ja kergesti teostatavad, siis viimased kaks punkti erinevad neist muidugi kardinaalselt. Ja seda põhiliselt töömahukuse poolest.

5. Tõlkeartiklid.
Selle punkti puhul tuleks mõistagi eraldi ära mainida välispoliitikat käsitlevad kirjutised, sest paraku tundub mulle küll, et selles osas on Eesti mainstream-ajakirjanduse olukord vast isegi kõige hullem ja puudujäägid kõige suuremad.

6. Originaalartiklid.
Kuivõrd mul puuduvad praktiliselt täielikult andmed selle kohta, kui palju võiks Eestis leiduda inimesi, kes niisuguse profiili ja orientatsiooniga väljaandele kaastööd ( ja tasuta kaastööd, vähemalt esialgu) teha sooviksid, siis ei hakka ma siinkohal ka eriti spekuleerima, aga nagu ma aru olen saanud – mõni lugu kuus ehk ikka laekuks.

Muidugi tõstatub nüüd küsimus, et kui kitsa või laia väljaanne oma profiili peaks hoidma ning kui palju võiks olla kõikvõimalikke lisateemasid – näiteks ökoloogia, teadus, kodanikuühiskond, demokraatia/sõnavabadus, linnakujundus/keskkond – kui mõnd esimesena pähe tulevat mainida. Aga eks see sõltub juba loomulikult sellest, milline grupp või aktiiv asja juurde komplekteerub ja kes seda üritust vedama hakkavad.

Lõpetuseks peaks nüüd ehk veel kord tõdema, et nõudlus ja vajadus sedasorti (veebi)väljaande järele on Eestis kahtlemata olemas ning seetõttu tasuks asi kindlasti proovimist. Seda enam, et minu poolt välja pakutud variantidest nelja esimest kasutades ei kujuneks ettevõtmine ka kuigi töö- ja ressursimahukaks. Ja kui mõnikord paar tõlget või originaallugu ka saab – siis võib ju projekti nii ehk naa igati õnnestunuks tunnistada.

Üleskutse ühiskonnahuvilistele! 7. september 2007

Posted by Manjana in ideed, teised autorid.
comments closed

Lugedes kommentaare postitusele sõnavabadusest, tekkis probleem, et siin antakse sõna ja tolereeritakse vaid neid inimesi, kes meile “truudust on vandunud.” Samas on kirjutajate ring meie blogis ka natuke väikesevõitu.

Samal ajal tuli minu blogisse ettepanek, et
“Mulle meeldiks poliitblog, kus kirjutaksid rõõmsasti vaheldumisi Arni ja Sirje ja Mõni Käreroheline (nimi asendatud)  ja minu poolest kes kõik veel, kui nad ainult huvitavalt kirjutada oskavad ja julgevad ning yksteise suhtes viisakaks jäävad. Kõiki eraldi ei viitsi ju lugeda.”  Oop

Järgmisena sain ma tolle kommentaari peale sellise e-maili (siin veits kärbituna):

SEE ON VÄGA JA VÄGA JA VÄGA OLULINE ETTEPANEK!!! Pane ise nüüd hüüumärke juurde. Nii palju kui jaksad. Sest see on oluline.

Ma kusagil rääkisin sellest “tõsisest suhtumisest”. No kui te tahate ajada seda ‘libertarian left’ värki näiteks umbes, no siis tuleks seda ka ajada. Ja blogi iseenesest on ju olemas – 8mai blogi niisiis.

… Elementaarne, nagu öeldakse. No ja siis oleks neil, kes huvi tunnevad selle teema vastu – et oleks siis selline – ütleme, et asjalik lehekülg. Et pole seda muud pannkoogi ja ooperijutte sees niisiis. Need las jäävad siis iga blogipidaja eraasjaks.

Hüva. Ma panen siia paar aadressi, et siis saad ehk aru, kuidas niisuguseid asju tehakse: www.afterdowningstreet.org
See on peaasjalikult selline sõjavastaste lehekülg. Ma pole küll viimasel ajal lugenud, aga seda tehakse just nii, et kopeeritakse igalt poolt kokku. Ja selliseid lehekülgi on veel. Näiteks see: www.commondreams.org
No ja kui tahad saada päris häid ja põhjalikke ja asjalikke jutte, siis see: www.counterpunch.org/
No ja see on loomulikult üks mitmekesisemaid: http://www.zmag.org
Nii et jah. Mõelge selle peale. See on oluline mu meelest.

Kuna nende eeskujude järgimine nõuab palju tööd või progemist, siis tekkis mul lihtsam mõte.

Teie, kes Te kurdate, et me oleme ühekülgsed, tulge välja oma juttudega – ja teie ka, kes te meid niisama huviga jälgite!

Selleks ei ole vaja kohe liikmeks hakata ja kõiki meie kirjapandud vaateid jagada, oluline on, et jutt oleks asjalik ja räägiks asjadest, mis meile siin Eestis olulised võiksid olla. Hea kui jutus oleks mingi uudne vaade või moment, mida võib-olla kõik veel ei tea. Kui jutt tekitaks disskussiooni ühiskonnas olulistel teemadel. See ei pea olema mingi asi, mida parasjagu kõik ajalehed kirjutavad, ühiskonnas leiab teemasid ju palju-palju.

Kriteeriumid:

Me kunagi otsustasime, et me ei avalda anonüümseid jutte, ka mitte oma liikmetelt. Seega peaks kirjutaja olema kuidagi tuvastatav, kas siis oma nime ja pildiga või lingiga oma blogisse. Kellegi suhtes põhjendamata vaenulikke jutte ei avalda, argumenteeritud kriitika on lubatud. Soovitav on võimalikult täpne allikatele viitamine.

Kuidas?

Te võite saata oma jutu meile emailile kaheksasmai ätt gmail.com. Paneme jutu blogi drafti ja keegi meie liige vaatab selle veel üle, parandab kirjavigu ja aitab otsustada, kas sobib avaldada. Siis avaldamegi. Ja kõik saavad kommenteerida. Ebameeldivaid kommentaare kustutame jätkuvalt.

Mis sa selle eest saad?

Auhindu me välja ei pane, rahalist tasustamist ei toimu. Aga meil on päris kena loetavusega blogi, seega jagame surematut kuulsust!

Eksperthinnang: lõimumine pärast aprillikriisi 28. juuni 2007

Posted by toimetus in ideed, poliitika, teised autorid.
comments closed

Mitte-Eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse tellimusel on valminud uuring, kus analüüsitakse aprillisündmuste põhjusi ja tagajärgi ning sõnastatakse soovitused, sh ka uude integratsioonistrateegiasse. Uuringu koostajateks on 6 Eesti juhtivat sotsiaalteadlast: Martin Ehala, Mati Heidmets, Leif Kalev, Aleksander Pulver, Rein Ruutsoo, Raivo Vetik. Avaldame siin uringu kokkuvõtte, allpool on ka lingid uuringu täistekstile.

Olukord

Aprillikriis tõi välja Eesti nõrgad kohad, pakkudes samal ajal ka uusi võimalusi edasiminekuks. Kriis näitas, et:

  1. Eestis püsib rahvuspõhine vastandumine 20. sajandi olulistes ajalooküsimustes, samuti pole üksmeelt eestivenelaste rolli ja staatuse kohta siinses ühiskonnas;
  2. Venemaa on aktiivselt huvitatud pingete suurenemisest Eestis ning toetab vastandumist enda käsutuses olevate vahenditega.
  3. Rahvussuhetest on saanud Eesti riikliku julgeoleku üks kesksemaid küsimusi.

Kriis lõi võimalused:

  1. Uuesti mõtestada Eesti rahvuspoliitilised huvid ja eesmärgid;
  2. Senisest tulemuslikumalt panustada lõimumisse ning selle kaudu Eesti strateegiliste sihtide, sealhulgas riikliku julgeoleku kindlustamisse.

Taust

Aprillikriisi soodustas viimastel aastatel ilmnenud paigalseis integratsioonivaldkonnas. Naturalisatsioonitempo on alates 2005. aastast oluliselt vähenenud, erimeelsused ajalooküsimustes on kasvanud, rahvusrühmade vastastikune häiritus on suurenenud. Eesti keele valdajate osakaal ei kasva, eestivenelaste hulgas domineerib rahulolematus lõimumispoliitikaga, eestlaste hulgas valitseb aga ükskõiksus selle eluvaldkonna suhtes. Ohumärgiks on asjaolu, et rahvusküsimustest saab järjest rohkem Eesti erakondade omavahelise võitluse vahend, mis suurendab Eesti manipuleeritavust. Arvamus, et pärast pronksööd on õhk puhas ja asjad korras, alahindab olukorra keerukust.

Soovitused
Lähtudes kujunenud arengutest ning arvestades nii teiste maade kogemusi kui ka Eestis läbiviidud uuringute tulemusi, esitame järgmised ettepanekud lõimumisprotsesside toetamiseks:

  1. Tunnistada probleemi ning tõsta selle lahendamine riiklikuks prioriteediks. Aprillikriisi varjatud pinnaseks oli aastatepikkune tegelikust olukorrast möödavaatamine. Eestis elava venekeelse kogukonna meelsus ja tulevik on tegelikult meie riigi üks peamisi ja keerukamaid julgeolekuküsimusi. Riigikogu ja valitsus peavad seda selgesõnaliselt tunnistama ning võtma poliitilise vastutuse lahenduste leidmise eest. See eeldab koalitsioonilepingus integratsiooniteemale keskse koha andmist ning kõigi Eesti tipp-poliitikute isiklikku ja püsivat panust lõimumise toetuseks. Senine projektipõhine tegevus peab asenduma kõiki poliitikavaldkondi läbiva kahepoolse protsessiga.
  2. Sõnastada selged rahvuspoliitilised eesmärgid. Eesti rahvuslik huvi pole ei assimilatsioon ega mitte-eestlaste lahkumine. Meie riigi stabiilsuse võti on selge identiteediga lojaalse eestivenelaste kogukonna tugevnemine Eestis. Eesmärgiks on vastastikust partnerlust väärtustavate hoiakute ning ühiste väärtuste kujundamine, mis hõlmab nii eestlasi kui ka teisi rahvusrühmi.
  3. Toetada eestivenelaste positiivse identiteedi kujunemist. Eestivenelased on kujunev kogukond, kelle poliitiline määratlus on eestlane ning etniline määratlus – eestivenelane. Paljud siinsed venelased ennast juba nii määratlevadki, sellesuunalist arengut tuleb nii moraalselt kui materiaalselt toetada. Kaasa tuleb aidata eestivene eliidi kujunemisele, sh avalike ülikoolide jõupingutustele eestivene noorte kaasamiseks eesti ülikoolidesse. Eriti oluline on venekeelsetele koolidele sobivate ajalooõpikute väljatöötamine, mis ühendaks eestivenelaste ajaloo Eesti ajalooga viisil, mis ei sunniks Eestis sündinud ja kasvanud inimesi end määratlema okupantidena. Toetus tärkavate eestivähemuste identiteetidele peaks väljenduma ka sõnakasutuses. Termini mitte-eestlased asemele tuleks eelistada termineid eestivenelased, eestiaserid, eestirootslased, eestisoomlased jne. Juhul, kui on vaja tähistada korraga kõiki vähemusi, siis kas eestimaalased, kaasmaalased või eestivähemused. Teeme ettepaneku luua valitsuse asjatundjate komisjon eestlasi ja vähemusi ühendavate rituaalide ja sümbolite kujundamiseks, eriti seoses II maailmasõja tähtpäevadega.
  4. Laiendada rahvustevahelise koostöö vorme. Eesti ja eestivene haritlased peaksid korraldama ühise tuleviku teemalise ümarlaua ning välja töötama ettepanekud pingete maandamiseks. Vabariigi Presidendil palume kaaluda võimalust kujundada rahvusvähemuste ümarlaud ühiste väärtuste ümarlauaks, kus eri rahvusrühmade esindajad püüdleksid konsensusele nii meid täna ühendavate väärtuste osas kui ka erinevate ajalookogemuste vastastikku austavaks lõimimiseks. Jõuliselt peaks koostöö edendamisel osalema Ühiskondliku Leppe liikumine, ÜLSA-lt ootame initsiatiivi eesti ja eestivene ühingute ja seltside kootöövõrgustiku loomiseks ning selle kaudu kodanikuühiskonna rolli suurendamiseks lõimumisprotsessis.
  5. Algatada võrdsete võimaluste audit. Selgitamaks ikka veel levivate diskrimineerimissüüdistuste tagamaid teeme õiguskantslerile ettepaneku algatada auditeerimisprotsess eesmärgiga analüüsida, kuivõrd on erinevate rahvusrühmade liikmetele Eestis tagatud võrdsed võimalused hariduse, tööhõive, tervishoiu ja teiste avalike teenuste valdkonnas. Audit oleks avalik protsess, mis julgustab inimesi oma muresid ja probleeme ausalt esitama. Auditi kaudu annab Eesti selge signaali, et meie riik väärtustab kõiki inimesi nende rahvusest sõltumatult ja astub reaalseid samme nende võrdväärse kohtlemise tagamiseks.
  6. Saavutada erakondade kokkulepe loobuda rahvuspopulismi kasutamisest valimisvõitluses. See on oluliseks ohuks Eesti julgeolekule, kuna loob Venemaale võimalusi Eesti ühiskonna destabiliseerimiseks.

Analüüside terviktekstid:

Aprillikriisi põhjused ja tagajärjed. Prof Raivo Vetik, Tallinna Ülikool (ppt)
Eesti rahvuslik julgeolek eeldab uut tunnustamiskultuuri. Prof Raivo Vetik, Tallinna Ülikool (pdf)
Etnogenees Eestis. Prof Martin Ehala, Tallinna Ülikool (ppt)
Etnogenees Eestis. Prof Martin Ehala, Tallinna Ülikool (pdf)
Lõimumise dilemma. Prof. Mati Heidmets, Tallinna Ülikool (ppt)
Rahvussuhete ja integratsioonipoliitika hetkeolukorra analüüs. Prof. Mati Heidmets, Tallinna Ülikool (pdf)
Aprillikriisi õppetunnid: kodanikuühiskond ja lõimumine. Prof Rein Ruutsoo, Tallinna Ülikool (pdf)
Rahvussuhete ja integratsioonipoliitika hetkeolukorra analüüs: psühholoogi pilk. Prof. Aleksander Pulver, Tallinna Ülikool (pdf)
Rahvussuhete ja integratsioonipoliitika hetkeolukorra analüüs. Leif Kalev, Tallinna Ülikool (pdf)

mustvalge 24. aprill 2007

Posted by toimetus in diskrimineerimine, iroonia, teised autorid.
comments closed

Agne Nelk andis Kaheksanda Mai Liikumise blogis avaldamiseks oma luuletuse

kas valged või mustad
ons üks hea ja teine halb
või lihtsalt määrdunud
kas kahe värvi vahe siis nõnda selgelt eristub?

kas värvilised või mustvalged
küsib fotopoe kassiir
ka must on värv ja valgegi
ning kokku saab neist halli
mis peaks siis endast mõtlema
see vaene sebra
olen värvitu
mind polegi
ma lihtsalt leiutatud ennevanasti
kui värvifilmi veel ei olnud

kuid siiski
küsib lehm
kas oled valge sebra sa
kel triibud mustad
või ise musta nahaga
pealt kaetud valge mustriga
valge on parem
ütleb rassist
ega must pole halvem
vastab optimist
mõlemal on omad vead
neist kumbki pole õige hea
teatab pessimist
mustad on värvilised
ja valge pole värv
siis on veel punased ja kollased ja rohelisedki
kes nood siis on
küsib laps
kas silmapete või valgusvihk
või maaväline tundmatu liik

ühed valged kõik nendib rassist
aga mulatid, tõmmud, oliivikarva
kas nemad on kirjud
või hallid
või mustvalged
või värvilised
sa pole ju vikerkaar
et nahavärv on sinine
ja silmamuna roheline
kõht kollane juus punane
ja varbaotsad lillad
sa ikka must või valge
vastab rassist

hea küll ütleb laps
eks mängime siis elu malet
mina olen valge ja sina must
sa kohe algul halvem must
valge hea ja halb on must
ma sestap valge olen just
ei ühel nupul ole tähendust
vaid tähtis võit ja mängulust
kui langeb ratsu, oda, lipp
siis norgu ära lase pead
šahh-matt on valge võidu tipp
sest tead, et valged on ju head.

Kaheksanda Mai Liikumine toetab: professorite pöördumine 23. aprill 2007

Posted by Oudekki in ideed, teised autorid.
comments closed

Avalik kiri kaitseministrile

Ettepanek Eesti Vabariigi kaitseministrile seoses Tõnismäe mälestusmärgiga

Austatud hr kaitseminister!

Eesti valitsus on otsustanud alustada töid Tõnismäe mälestusmärgi ümbruses ning andnud Teile volitused sellekohaste otsuste langetamiseks. Selle kirjaga tahavad allakirjutanud juhtida Teie tähelepanu mälestusmärgi ümberpaigutamisega seotud riskidele ning pakkuda koostööd nende analüüsil ja võimalikul maandamisel.

Esimene risk on seotud Eesti strateegiliste huvidega. Oleme seisukohal, et mälestusmärgi teisaldamine võib küll leevendada 9. maiga seotud päevaprobleeme, kuid on tõsine riskifaktor Eesti pikaajaliste huvide seisukohalt. Eesti pikaajalised huvid on sisemine stabiilsus ja rahvusvaheline tõsiseltvõetavus. Pronkssõduri teisaldamine kahjustab mõlemat. Juba täna on mälestusmärgist saanud väga oluline Eesti mainet kujundav teema maailma meediakanalites, paraku valdavalt iroonilises võtmes. Eestile on kleebitud natsiriigi silt, meie tõsiseltvõetavus on saanud tagasilöögi. Kohalikku ellu on pronksmehe saaga toonud nii avalikud kähmlused kui ka ulatusliku rahvustevahelise arveteklaarimise elektroonilistes suhtluskanalites.

Teine risk on seotud ebarealistlike ootustega mälestusmärgi ümberpaigutamise tagajärgede osas. Lootus, et selle abil on võimalik vähendada erimeelsusi või kehtestada ajaloolist õiglust, pole meie arvates põhjendatud. Probleem pole ju pronkssõduri asukohas, vaid väga erinevates, mitmes punktis vastandlikes ajalookäsitlustes. Ka eestlaste seas on 20. sajandil toimunu osas seinast seina arusaamu. Iseenda ajalooga äraleppimine on pikk ja raske töö, mis seisab Eestil alles ees. Sõduri nihutamine ei aita sellele kaasa, vaid kahjustab tõsiselt Eesti ühiskonna integratsiooniprotsessi ning loob piinlikke olukordi kõigile, kellel tuleb maailmale seda otsust selgitada.

Ülalkirjeldatud riskide leevendamiseks on erinevaid võimalusi, sealhulgas tagasipöördumine Lennart Meri kunagise idee juurde kujundada, peale säilmete identifitseerimist ja väärikat ümbermatmist, Tõnismäele kõigi II maailmasõja ohvrite mälestuspaik. Käesoleva kirjaga soovime väljendada oma valmisolekut osaleda nii probleemide analüüsil kui ka ühises tegevuses nende lahendamisel.

Lugupidamisega,

Raul Eamets, TÜ professor
Martin Ehala, TLÜ professor
Mati Heidmets, TLÜ professor
Tiit Hennoste, Helsinki Ülikooli õppejõud
Mati Hint, TLÜ emeriitprofessor
Rainer Kattel, TTÜ professor
Aleksander Pulver, TLÜ professor
Rein Ruutsoo, TLÜ professor
Jüri Talvet, TÜ professor
Peeter Torop, TÜ professor
Rein Veidemann, TLÜ professor
Raivo Vetik, TLÜ professor

Hüvasti suur narratiiv? Debatt nõukogude sõjamälestusmärgi ümber Tallinnas 21. aprill 2007

Posted by toimetus in monument, teised autorid.
comments closed

Tallinna Ülikooli juures töötav sotsiaalteadlne Siobhan Kattago kirjutas Kaheksanda Mai Liikumise blogi tarvis oma pikema ettekande põhjal essee. Ettekande täistekst avaldatakse: “Constellations: An International Journal of Critical and Democratic Theory, 2007.

Sõdadevahelisil aastail kirjutas Austria kirjanik Robert Musil tabavalt, et „monumendid on nii silmatorkamatult silmatorkavad. Ei ole midagi nähtamatumat monumendist.“ Musilil on osalt õigus – monumendid kaovad väga kergesti maastikku ja on nähtavad vaid kas turistidele, kes otsivad ajaloolisi huviväärsusi, või kohalikele elanikele miitingupaikadena. Kuid mis juhtub, kui pikalt uinunud monument ühtäkki ellu ärkab ja muutub piinavalt nähtavaks? Selline on olukord seoses nõndanimetatud pronkssõduriga, ehitatud Nõukogude Eestis (1947) meenutamaks punaaarmeed Tallinna keskuses. Mitmel viisil täidab pronkssõdur Marxi ettekuulutuse, et:

„Inimesed teevad oma ajalugu, kuid nad ei tee seda just nii, nagu nad tahavad; nad ei tee seda nende endi valitud tingimusil, vaid tingimusil, mis otseselt põrkuvad nende minevikuga ja on pärit sestsamast minevikust. Kõigi surnud põlvkondade traditsioon lasub luupainajana elavate ajudel.“

Kui ajaloolised sündmused, nagu Teine Maailmasõda on lahutavad ja sisestavad erinevaid mälestusi, võib minevik võtta luupainajaliku kvaliteedi, mis on aldis liialdusile, romantiseerimisele ja mütoloogiale. Enamgi veel, minevik muutub vahendiks poliitikuile, kes mängivad üksikisikute hirmude ja turvatundetusega rekonstrueerides nende ühiskondlikke identiteete üleminekuühiskondades, nagu postsovjeetlikus Eestis. Nõukogude sõjamälestusmärk, pronkssõdur, personifitseerib erinevaid mälestusi II Maailmasõja tähendusest Eesti elanike hulgas. Vene sõjaveteranidele ja osale venekeelsest noorsoost on see jõuline sümbol sellest, kuidas N-Liit vabastas Euroopa fašismist, mida Lääs alatunnustab. Paljudele eestlasile on pronkssõdur vastupidi mõru meeldetuletus nõukogude okupatsioonist ja riikliku iseseisvuse kaotamisest.

Praegune sümboliline lahing pronkssõduri tähenduse üle on rohkem kui märk aktuaalseist integratsiooniprobleemidest eestlaste ja venekeelse vähemuse vahel ja on pigem osa suuremast ümberhindamisest II Maailmasõja tähendustes pärast kommunismi langust. Lääne-Euroopa ajaloo- ja sotsioloogiline II Maailmasõja uurimus on keskendunud peamiselt Natsi-Saksamaa rollile. Debattidest ajaloo õiglasest esitamisest muuseumeis, monumentides ja filmides kuni vaidluseni üleminekuühiskonna õigussüsteemi üle esitatakse samalaadseid probleeme, kuidas üksikisikud demokraatlikes ühiskondades peaksid toime tulema mineviku negatiivsete traditsioonidega. Kas tuleks minevikku lihtsalt eitada või see kuidagi olevikku integreerida? Postkommunistlikud ühiskonnad, nagu Eesti, on alles nüüd vabad läbi kaaluma oma lähiminevikku, esitades erinevaid tõlgendusi ja mälestusi II Maailmasõjast, natsiokupatsioonist (1941-1944) ja nõukogude okupatsioonist (1940-1941, 1944-1991).

Katsed joonistada Euroopa mälu suure narratiivi raames lükkavad kalevi alla paljud erinevad kogemused II Maailmasõjast ja kontinenti lõhestanud külmast sõjast. Nagu Tony Judt veenvalt näidanud on, on Euroopa pärast 1945 aastat endiselt täis eksitavaid müüte ja vääritimäletamisi. Sümboliline konflikt nõukogude monumendi ümber Tallinnas on näide, kuidas elada avatud, multikulturaalses ja muutuvas Euroopas.

Kui ühiskondlikud identiteedid on õrnad ja ebastabiilsed, muutub minevik rüüstatavaks aardekirstuks. Probleem tekkib, kui kumbki pool pole valmis kompromissiks või ajaloolise tõe tõlgenduste paljususeks. Nii venelased kui eestlased seostavad monumenti rahvusliku identideediga ja rahvusliku kaotusega: eestlased Eesti rahvusliku identideediga ja vene vähemus vastavalt vene, või kohati ka nõukogude identideediga. Mõlemad pooled nõuavad „tõde“. Pronkssõdurit, kuigi leinavat, ühendatakse endiselt kommunistliku sümboolikaga ja ei peeta piisavalt avatuks erinevaiks tähendusiks. Minevik on praeguses Eesti ühiskonnas liiga esindatud, et selliseid abstraktsioone võimaldada.

Kui Tallinna pronkssõdurit tõlgendada vaid kui “vabastamist”, ajalugu lamestatakse ja “tõde” nõukogude okupatsioonist, küüditamisist ja Eesti iseseisvuse kaotamisest unustatakse. Kui monumenti käsitletakse ainult kui “okupatsiooni”, jäetakse kõrvale nõukogude armee kompleksne roll Euroopa vabastamisel fašismist. Enamgi veel, need eestlased, kes sunniti võitlema ükskõik kas nõukogude või saksa poolel, unustatakse. Lõpuks, tõika, et 28 protsenti praeguse Eesti elanikkonnast moodustavad etnilised venelased, ei saa ei ignoreerida ega olematuks kuulutada.

Väljakutse on siin ühishuvide ja mõistmise kokkupuutepunktide leidmine. Jääb üle vaid loota, et kuulumine Euroopasse, mis on ideoloogilise äärmusluse kurbadest tagajärgedest palju õppinud, on ühendav sild kahe kogukonna vahel. Jääb lootus, et 9.mai võib tähistada mitte ainult võidupäeva nõukogude poole jaoks, vaid palju tähtsamana päeva järelemõtlemiseks meie ühise Euroopa üle, avatud ühiskonna üle, mis on pigem kaasav ja rahvusjärgne, kui võõrastevaenulik ja rahvusliku identideedi külge kinnistatud. Elu avatud ühiskonnas tähendab elu paljude väikeste narratiivide keskel. Kui kalendrikuupäevil ja monumentidel on mitmeid tähendusi, on katse leida suurt narratiivi ainult ühe aktsepteeritava tähendusega võimatu ja isegi soovimatu.

Kas kodanikuühiskond lõhestab riiki? 19. aprill 2007

Posted by toimetus in kodanikeühiskond, meedia, teised autorid.
comments closed

Tallinna Ülikooli poliitikateaduste professor Rein Ruutsoo saatis Kaheksanda Mai Liikumise blogis avaldamiseks sellise kirja.

Olin eelmisel nädalal Soomes ja pole saanud end siinsete arengutega kursis hoida, aga kuidas need asjad teil selle asjaga on arenenud?

Vahel tundub, et kisub kuradiks ja demokraatiale ohtlik mõtteviis süveneb nähtamatult ka eestlaste suunas. Vaatasin ETVd ja pr. Ojuland korrutas Foorumis, et juriidiliselt on meil väga tugev alus, et asi on poliitiline. Seda lauset, mida ma ootasin, ei järgnenud. Ojuland hakkas kohe erutatult seletama – vaadake mis toimub! Rääkis – oh õudust – et leidis ühe saidi ja hakkas rääkima “Kaheksanda Mai Liikumisest” ja üles, et “niisugused asjad ei tohiks sündida” ja “me ei tohi lõheneda” jne. Täiesti vihaselt!

Tore, et ta märkas, aga masendavalt ebaintelligentne! Hämmastav – riigis, kus kodanikuühiskonnaline demokraatliku mõtlemise algegi puudub, räägib üks juhtiv poliitik, et kodanikualgatus “lõhestab” nagu seda riiki – kõlab nii nagu räägiti 20 aastat tagasi – “ühtne ja jagamatu!”

Niipalju siis kaasamisest ja osalemisest!

Liikumine, kodanike algatus, pole seega poliitikuile signaal, et peaks “mõtlema hakkama”, et dialoogi oleks vaja, vaid pigem arvatakse, et see tuleb korrale kutsuda. Kogu see jutt oli nii lapsik ja keelekaustus nii abitu, analüüsi asemel retoorika, et mind haaras tõeline hirm nende inimeste ees, kes juhivad riiki.

Eesmaa hakkas ka lõpuks ka seletama, et rahvas on koalitsiooni toetades andnud neile nagu mingi mandaadi – see kuju maha võtta!? Sotse – seda noor ja paljulubavat noormeest ja endist kaitseministrit, polnud. Sotsid on ilmselt pugenud põõsasse ja seda kohta täitis vist Helme… Sest see, kes Rummo koha üle võttis ja ajaleheintervjuus jõudis juba rääkida midagi koalitsioonist, mida “ei tohi lõhki ajada” – koalitsioonilepingus seda [kuju mahavõtmist – KML] ju pole!

Teistmoodi mõtlemisest ja ühiskondlik-poliitilisest mõttest üldse 30. märts 2007

Posted by toimetus in meedia, poliitika, teised autorid.
comments closed

Kommentaator Analyytik on siin ja mõnes teises blogis esitanud huvitavaid arvamusi keelekasutusest Eestis. Seepärast palusime tal ka selle blogi jaoks üks pikem teemaarendus kirja panna – siin see on.

Järgnevas loos jutuks tulevate küsimuste peale olen ma küll korduvalt ja päris palju mõtisklenud, aga kui ma ühel hetkel arvasin, et peaks need mõttelõngad ka üheks konkreetseks artikliks sõlmima, siis selgus esialgu, et asi ei olegi nõnda lihtne. Õnneks aga tuli appi juhus. Sest just hiljutisest Postimehest leidsin ma Erkki Bahovski kirjutise “Sõnad Loevad” (Postimees, 27.03.2007. lk. 2.).

Iseenesest küll suhteliselt tavaline lugu, mille sarnaseid leidub Eesti ajakirjanduses kümnete kaupa. Aga siiski tekkis mul sellega seoses mingi, esialgu küll ebamäärane küsimus. Milline on ikka tegelikult selliste kirjutise eesmärk? Millist ideestikku soovitakse niisuguste mõtteavaldustega ühiskonda sisestada? Et asi selgem oleks, tuleb nüüd ära mainida, et minu meelest teeb autor mainitud kirjutises ikka väga ühese ettepaneku – teatud sõnade kasutamise eest tuleks nende kasutajad kohtusse kaevata!

Kui nüüd veidi järele mõelda, siis tuleb tunnistada, et Eesti ühiskonna jaoks ei ole ju selles midagi uut – niisugust praktikat on harrastatud õigupoolest viimased viisteist aastat. Ja eks tegelikult toimus sama asi ka sellele omakorda eelnenud viiekümne aasta jooksul. Olgu nende viimati mainitud viiekümne aastaga kuidas on, aga et ka viimased viisteist aastat? Miks need asjad siis nüüd niimoodi on välja kukkunud? Sest nagu ma mäletan, ei lubanud laulva revolutsiooni ajal küll keegi midagi niisugust. Pigem vastupidi.

Ja veel veidi mõeldes tuli niisugune sõnade ärakeelamine ja muutmine ja moonutamine mulle millegipärast tuttav ette. Kas ma pole sellest kusagilt lugenud? Mis selle autori nimi nüüd oligi – Orwell? Jah – just nimelt. George Orwell, “1984”. Mis siis ikka, koukisin selle raamatu riiulist välja ja mida ma nägin! Täpselt sobiv koht sattus ette juba esimese minutiga. Ma tsiteerin: “UUSKEELE PÕHIALUSED: Uuskeel oli Okeaania ametlik keel ja see oli loodud selleks, et rahuldada ingsotsi ehk inglise sotsialismi ideoloogilisi vajadusi.” (Georg Orwell, 1984, Loomingu Raamatukogu 1990, nr. 48-51., lk. 207.) Ning kui nüüd seda lõiku veidi parafraseerida ja väikesed muudatused teha, siis kõlaks lause järgmiselt: “Uuskeel oli Estlandi ametlik keel ja see oli loodud selleks, et rahuldada estnatsi ehk eesti natsionalismi ideoloogilisi vajadusi.” Öelge mis tahate, aga kangesti just niimoodi see asi kõlabki.

Hea küll. Kui Erkki Bahovski ülalmainitud kirjatüki näol oleks tegemist mingi erandliku nähtusega, siis poleks ju eriti katki midagi. Aga paraku on asjad teistmoodi. Paraku on Eestis seda “õigete” ja “valede” sõnade ja väljendumiste ideoloogiat juurutatud juba päris palju aastaid. Seda on teinud poliitikud, ühiskonnategelased, meedia – aga ka inimesed tänaval, kohvikus, kõikvõimalikel üritustel jne, jne. Võib-olla ei ole selline “keelereform” toimunud küll eriti agressiivselt, vaid pigem isegi vaikselt ja hiilivalt, poolenisti alateadvuslikul tasandil, aga ometi on see toimunud. Ning loomulikult on sellel ka omad tulemused.

Jah, keel keeleks, aga me peame endale siiski teadvustama, et just keelega on seotud ka meie mõtlemine. Ning kui keel on moonutatud, siis paraku on moonutatud ka mõtlemine. Nõnda siis oleme me jõudnud praeguseks olukorda, kus on juba päris raske rääkida ja arutleda teemedel, mis domineeriva kodanlik-natsionalistliku paradigmaga täpselt kokku ei lange. Sest niisugustest teemadest rääkiv inimene võib alati sattuda rünnaku alla – sel põhjusel, et ta ei kasuta “õigeid” sõnu või et ta väljendab ennast nagu “tibla” või mõtleb nagu “sovjett”. Ning kuna loomulikult soovib enamik inimesi sellise rünnaku alla sattumist vältida, siis väldivad nad ka teatud sõnu. Automaatne enesekontroll. Et mitte öelda enesetsensuur.

Huvitaval kombel ei ole aga kapitalistlike vereimejatel, nende apologeetidel ja eestkõnelejatel mingeid selliseid piiranguid ning nemad võivad kasutada igasuguseid sõnu, sõimata keda tahes ja millal tahes. Ei tea küll miks? Ühe näitena võib siinkohal mainida seda kuulsat särgiskandaali, kus omal ajal Välisministeeriumi ja hiljem minu teada Kaitseministeeriumi palgal olnud inimene ajas selga särgi, millel oli kiri “Kommarid ahju!” Kas selline üleskutse erineb siis tõesti märkimisväärselt loosungist “Juudid ahju!” Minu meelest küll mitte. Vahe lihtsalt selles, et kui esimene kutsub üles inimesi hävitama nende poliitiliste (konkreetselt siis kommunistlike) vaadete pärast, siis teine soovitab sedasama teha rahvuslikul ja/või religioossel põhjusel. Tegemist on ilmselge vaenuõhutamisega ja üleskutsega genotsiidile. Ja mida ütles selle peale Eesti valitsus? Minu mäletamist mööda mitte midagi erilist. Et “juriidiliselt on kõik korras” – või midagi sellesarnast.

Kuidas siis niisugune sõnade ärakeelamine oma mõju avaldab? Näiteks selliselt, et Eestis on üsna keeruline rääkida parempoolsest ja vasakpoolsest poliitikast ning ühe või teisega kaasnevatest maailmavaatelistest aspektidest, majandulikest lahendustest, ühiskonnakorraldust puudutavatest otsustest ja muust sellistest, kuna mingid tarkpead on kuulutanud, et parem-vasak skaalat “lihtsalt enam ei eksisteeri”. Jama! See, et mõnedes Euroopa heaoluriikides on vaheldumisi võimul parem- ja vasaktsentristid, kelle vahel tõepoolest suurt erinevust ei ole, ei tähenda ju ometi seda, et parempoolsus ja vasakpoolsus ning parem-vasak skaala kui niisugune kuhugi kadunud oleks. Ning nendes samades riikides eksisteerivad ju rõõmsasti ka kõikvõimalikud poliitilise skaala äärtel asuvad parteid ja liikumised – hoolimata sellest, et nad enamasti valitsuste moodustamisel suurt kaasa rääkida ei saa.

Või kuidas me saakime arutleda näiteks kõikvõimalike poliitiliste suundumuste üle, nende eeliste ja puuduste üle, kui teatud sõnad on “ebasobivad”. Sest hoolimata Eesti mainstream-meedia poolt kultiveeritavast vaimupimedusest eksisteerib maailmas ikka igasuguseid liikumisi: näiteks maoistid, kommunistid, libertaarsed sotsialistid, anarhistid – kui esimesi meeldetulevaid nimetada. Ning teiselt poolt jälle rassistid, neo-natsid, anarho-kapitalistid, fašistid jne. Kuidas saaks nendest rääkida või kirjutada, kui teatud sõnad on justnagu “valed” ning kui nende kasutamist takistab inimese alateadvusesse sisestatud enesetsensuur?

Ning mis kõige ohtlikum – niisugune sõnapimedus ja selle, tundub et kohati lausa sihiteadlik ja tahtlik kultiveerimine, takistab meil näha ka seda, mis meie enda ühiskonnas toimub. Näiteks ei saa ju kuidagi eitada, et teatud osa elanikkonna hulgas lähevad nii natslikud kui ka fašistlikud ideed ikka peale küll. Ja paraku leidub niisuguste ideede pooldajaid ka meie poliitilistes parteides. Nojah, aga kui teatud sõnad on keelatud, siis ei saa me ju nende probleemidega tegeleda. Sest kes see ikka nii väga kohtu alla sattuda tahab.

Mida siis niisugusel juhul teha? Aga võib-olla vaataks korraks, kuidas on lood sõnakasutusega maailma “demokraatia kantsis” ehk siis Ameerika Ühendriikides. Põgus pilguheit sealsetele internetilehekülgedele annab küll põhjust väita, et vähemalt sõnavabadus on tollel maal küll veel suuresti au sees. Ja seda vaatamata Ühendriike viimastel aastatel valitsenud administratsiooni vastupidistele jõupingutustele.

Nõnda siis nimetab tuntud Ameerika kirjanik ja ajaloolane Gore Vidal praegust USA valitsust sisuliselt “huntaks” (“…and he struck a great political note which other presidents have generally imitated until we get down to this junta…”) ning neo-konservatiive “fašistideks” (“I knew that what those they call the neo conservatives in the United States (the old word that was used to describe them was “fascist”)…“). (“I’m Jealous of Cuba”, An Interview with Gore Vidal. By Rosa Mariam Elizade. December 21, 2006.) Ning ma arvan küll, et ta on suuteline oma seisukohti ka igati põhjendama. Sest ega need sõnad ei ole ju iseenesest midagi erilist: tegemist on ühe puhul suhteliselt konkreetse valitsemisvormiga ja teise puhul jälle sama konkreetse poliitilise süsteemiga. Ning kui praegusel USA valitsusel need tunnusjooned ikka on, siis miks peaks olema keelatud sellele tähelepanu juhtida. Muidugi tekib ka mõte, et järsku on Gore Vidal lihtsalt nii kuulus ja ühtlasi juba nii vana, et praegune administratsioon lihtsalt ei saa temaga enam midagi ette võtta. Aga mulle tundub küll, et sarnaseid seisukohavõtte esineb vähemalt Ameerika internetimeedias ikka rohkem kui küllaldaselt. Tooksin siinkohal siis veel vaid mõne näite, mille puhul juba pealkiri ise enda eest räägib. (Leading Academic: Neo-Nazis Have Signed Us Onto WWIII. Destroying World Order: Analysing the war In Iraq and the Middle East with Dr Franics A Boyle. Steve Watson & Alex Jones. Friday, January 5, 2007.) Ja teine lugu veel: (Christian Fascism: The Jesus Gestapo of St. Orwell. February 07, 2007.) Ning kui keegi tunneb juhtumisi huvi ka nii-öelda krõbedama sõnakasutuse vastu, siis ühe näiteks oleks järgmine lausekatke: “…yes Bill Kristol, the super-reactionary corporate-plutocratic and arch-imperialist Bush-fellationist and leading Neo”conservative” voice for and of the illegal occupation…” (Idiot Winds of Empire. From Bush to the “Liberal” Media Elite. by Paul Street). No ja kui nüüd püüda seda eelpool äratoodud juttu kuidagi Eestiga seostada, siis eks või ju igaüks mõelda, et kes see Eesti tuntud neo-con-ideoloogia maaletooja nüüd õigupoolest on olnud, millise parteiga see inimene on seotud ja mida Gore Vidal nende neo-con’ide kohta õigupoolest ütleski.

Kokkuvõtteks võiks siis tõdeda, et niisugune sõnade ärakeelamine ja moonutamine ja teatud terminite valedeks ja ebasoovitavateks kuulutamine ei ole kaugeltki mitte nii süütu nähtus, nagu see esmapilgul ehk paista võib. See mõjutab ja moonutab väga selgelt kogu mõtlemist ning seega ka arusaamist maailmast ja maailma toimimisest. Ning kui see kõik toimub valitsevate klasside või nende poolt kontrollitava meedia poolt ja kaasabil, siis tekib küll küsimus, et kellele see nüüd õigupoolest kasulik on. Ja miks seda tehakse. Ja kuidas mõjutab see nähtus kogu ühiskonda, ka seda sfääri, mis jääb poliitikast väljapoole. Nendele küsimusele peab aga iga inimene püüdma nüüd juba ise vastust otsida. Vähemalt esialgu. Sest ega ühte artiklit teatavasti üleliia pikaks ajada ei saa ja see kehtib ka käesoleva kirjatüki kohta.

Demokraatlik antikommunism 27. märts 2007

Posted by toimetus in ajalugu, II MS, teised autorid.
comments closed

Püüame siin blogis avaldada ka erinevate teadlaste, poliitikute ja teiste spetsialistide arvamusi üleskerkinud teemadel. Kiki tõstatas üles küsimuse, miks fašismi peetakse hullemaks kui kommunismi. Esitasin selle küsimuse Marco Montanarile, Istituto per gli Studi di Politica Internazionale (Milano) õppejõule. Ta vastas meie blogi tarbeks järgmiselt.

Mõnikord küsitakse, et miks pole lubatud fašismi sümboleid avalikult demonstreerida, aga samal ajal kommunistlikud sümbolid ei ole keelatud? Teiste sõnadega – “miks peaks kommunismi pidama väiksemaks halvaks kui fašismi?”

Need, kes sellele küsimusele kõige paremini vastata oskaksid, on surnud.

Ma ei viita neile, kes surid Teises maailmasõjas, ühes surmatoovaimas konfliktis, mis pääses valla tänu fašismile. Ma ei viita ka neile, kes tapeti fašismi rassistlike põhimõtete kohaselt niisugustes paikades nagu Treblinka, Belzec ja Auschwitz.

Ma viitan Franklin Delano Rooseveltile, Ameerika Ühendriikide 32. presidendile ja sir Winston Churchillile, Ühendatud Kuningriigi kunagisele peaministrile.

Mõlemad olid kommunismivastased. Mõlemad olid väikekodanliku päritoluga, kasvanud Washingtoni ja Londoni eliidimiljöös, kus usuti, et sotsialism ja kommunism on nende maailmale, nende ühiskonnale, nende moraalsetele väärtustele surmavalt ohtlikud.

Nad ei asutunud selliselt poliitiliselt kursilt kunagi kõrvale.

Mõlemad mehed olid fašismi suhtes kahtlustavad, aga nad ei pidanud seda kunagi suurimaks ohuks – enne kui oli liiga hilja. 1939. aastal ründas Hitler Poolat ja Mussolini neelas alla Albaania. See oli pöördepunkt. Kuigi eraldi, kuigi kandes erinevat vastutust jõudsid mõlemad riigimehed ühele järeldusele. Stalin oli ikka veel kurjategija ja kommunism oli ikka veel oht nende maailmale.

Aga fašism oli oht kogu maailmale.

Kommunismi võit oleks nende silmis olnud katastroof, aga fašismi võit ei oleks olnud midagi muud kui lihtsalt Lõpp.

Ja seepärast need kaks anglosaksi riigimeest, raevukad kommunismivastased, ühendasid käed ja triumfeerisid koos ajaloo kõige hullema kommunistliku liidriga – Jossif Staliniga. Ning lahkusid temast kohe pärast sõja võitu. FDR oli selleks ajaks küll surnud, aga tema poliitika võttis üle Truman.

Ma arvan, et USA ja Ühendatud Kuningriik, katkestades koostöö Staliniga kohe pärast võitu fašimi üle, näitasid meile demokraatlikku antikommunismi – ning lõid sellele ka väga selged piirid. Sõnum, mille Roosevelt ja Churchill andsid edasi tänapäeva antikommunistidele, on kristallselge: võidelge kommunismiga, aga ühinege sellega võitluses fašismi vastu.

See on nende vastus ja see on minu vastus alguses esitatud küsimusele.