jump to navigation

Mis toimus eelmisel kolmapäeval? 9. juuni 2009

Posted by Manjana in kodanikeühiskond, majandus, meeleavaldused, poliitika, töö.
comments closed

oiglaneMeie blogi lugejad ilmselt teavad, et kolmapäeval toimus Toompeal Ametiühingute Keskliidu organiseeritud kõnekoosolek. Sellest räägiti juba vähemalt kuu aega ette. Kuulsin veel teisipäeval raadiost, et rahvast tuuakse bussidega kohale kogu Eestist ja turvameeste palkamine läks ametiühingutele päris palju maksma.

Kolmapäeval, natuke enne kella kahte, seadsingi sammud Hirvepargi kandist Toompea poole. Toompuiesteel kohtasin palju huvitavaid politseipatrulle. Mina näiteks ei teadnud, et meil on olemas politsei ATVga ja politseinikud jalgratastel. (veel …)

Advertisements

Tänavatele tulnud noori nakatab “Kreeka Sündroom” 22. detsember 2008

Posted by toimetus in diskrimineerimine, Euroopa, haridus, kodanikeühiskond, meeleavaldused, tõlkelood, töö.
Tags:
comments closed

Selle John Lichfieldi loo Greek Syndrome’ is Catching as Youth Take to Streets tõlkis Analyytik.

Rootsikeelne video: Rootsi Malmö linna rahutused 18. detsember 2008. Tuntud ka nime all “Rosengård Revolution”

Kõigepealt oli see Ateenas. Nüüd tuleb kontinendi illusioonidest vabanenud noorsugu tänavatele kõikjal Euroopas.

Paistab, et ühtne Euroopa on olemas. Kui Kreeka tudengid aevastavad või hingavad sisse sõõmu pisargaasi, siis tulevad noored inimesed tänavatele Prantsusmaal ning nüüd ka Rootsis. Eile viskasid maskides noored kaks süütepommi Ateenas asuvasse Prantsuse Instituuti. Aknad purunesid, kuid tõsisemaid kahjustusi hoone ei saanud. Seejärel kirjutasid noored spray-värvidega majaseinale kaks loosungit. Üks kõlas nii: “Säde Ateenas. Tulekahju Pariisis. Vastuhakk on algamas.” Teiselt võis lugeda: “Prantsusmaa, Kreeka, kõikjal ülestõus.”

See oli plaanitud ja jõuline katse seostada erinevaid protestiliikumisi. Seosed Kreeka ja Prantsusmaa protestide vahel – ning vähemal määral Rootsi rahutustega – võivad paista väga nõrgad, koguni olematud. Kuid televisiooni, interneti ja tekstisõnumite ajastul levivad sotsiaalsed ja poliitilised vaevused ning nende sümptomid niisama kiiresti kui gripp.

Ajal mil Euroopa ja kogu maailm pea ees sügavasse majanduslikku surutisse on langemas jälgitakse “Kreeka Sündroomi” – nagu üks Prantsuse ametnik seda nimetab – kogu Euroopa Liidus suure murega. Katse Euroopa Liidus piires aset leidvaid vastuseise politiseerida ja neid omavahel seostada võib osutuda ühe Kreeka eraldiseisva ja tugevalt vasakpoolse rühmituse juhuslikuks eneseväljenduseks. Kuid see juhib tähelepanu kolmes Euroopa Liidu riigis samaaaegselt toimuvate rahutustepuhangute sarnasustele – ja paljudele erinevustele.

Tuhanded noored kreeklased on peaaegu kaks nädalat osalenud ikka ja uuesti puhkevates tänavarahutustes. Nad protestivad kaootilise ja sageli korrumpeerunud sotsiaalse ja poliitilise süsteemi vastu ning seda riigis, mis kõigub siiamaani Euroopaliku “modernsuse” ja segaduses Balkanliku mineviku vahel. Selles mõttes võib neid tõesti ülestõusnuteks nimetada.

Tänavarahutused algasid suuresti “anarhistide” protestidega, pärast seda kui politsei oli tapnud 15 aastase poisi, kuid haarasid seejärel teisi vasaktiiva rühmitusi ja immigrante ning kohati paistis, et peaaegu kõiki 18-30 aastaseid Kreeka linnaelanikke. Protestijate väitel kuuluvad nad ohvriks toodud “600Euro” põlvkonda ning on igaveseks madala kuupalga eest töötama mõistetud. Sel nädalal tulid tänavatele kümned tuhanded Prantsusmaa lütseumitudengid, et protesteerida kavandatavate mõõdukate koolisüsteemi muutuste ja käputäie õpetejakohtade “loomuliku kadumise” vastu. Teisisõnu, nad osalesid tüüpilises kaasaegses Prantsuse revolutsioonis: konservatiivses vasaktiiva vastuhakus, mitte muutuse eest, vaid selle vastu. Lütseumitudengid pooldavad suuresti status quo säilitamist koolides, kuigi nad tunnistavad, et kohmakas Prantuse koolisüsteem neid hästi ei teeni.

Kuid rahutuste taga on veel kolm tegurit: sügav rahulolematus Prantsusmaa poliitilise süsteemiga, vaenulikkus kapitalismi ja “globalismi” vastu ning pidevalt kääriv rahutus Prantsusmaa vaestes, multikultuurilistes äärelinnades.

Malmös loopisid neljapäeval noored inimesed politseid kividega ning süütasid autosid ja prügikonteinereid. See paistis olevat suuresti kohalik, Islami kultuurikeskuse sulgemise vastu suunatud vastuhakk, milles osalesid rahulolematud immigrandid ja teise põlvkonna immigrandid ning millega ühinesid valged vasakpoolsed noored. Nagu Kreekas ja Prantsusmaal nii usuvad ka Rootsi võimud, et korratusi on õhutanud ja võimendanud tugevalt vasakpoolsed poliitilised jõud.

Kolmel maal aset leidnud sündmuste vahel võib olla vähe otseseid seoseid, kuid Euroopa Liidu riikide valitsuste mõtetes olid need seostatud juba enne eilset rünnakut Prantsuse Kultuuriinstituudile. Prantsusmaa President Nikolas Sarkozy andis sel nädalal oma haridusminister Xavier Darcos’ile käsu planeeritud lütseumisüsteemi reform edasi lükata ning seejärel otsustati sellest üldse loobuda. Millest see muutus? Suuresti Kreeka sündmuste tõttu, ütlevad Prantsuse ametiisikud. Eelmisel nädalavahetusel oli Elysee Palees tuline arutelu. Osa nõunikke ja ministerid tahtsid koolireformidega (mida oli juba suuresti leebemaks muudetud) edasi minna. Teine osa oli aga häiritud märkidest, et lütseumiprotestid, kuigi suhteliselt piiratud, on kontrolli alt väljumas.

Tudengite liidrid ei suuda enam oma vägesid juhtida, ütlesid nad. Meeleavaldustega on ühinenud vaestest, multi-rassilistest äärelinnadest tulnud vägivaldsed elemendid. Räägiti, et asjaga on seotud tugevalt vasakpoolsed ja anarhistlikud agitaatorid. Kuna iga õhtu kajastatakse televisioonis Kreeka tänavarahutusi ning Prantsusmaa majandus on suundumas vabalangusesse, siis kartsid ametiisikud, et lütseumiprotestid võivad süüdata midagi tunduvalt ulatuslikumat ja vägivaldsemat.

President Sarkozy oli nõus järele andma. Siiski toimusid lütseumiprotestid edasi. Neljapäeval, pärast seda kui valitsus oli oma seisukohtadest taganenud, oli Prantsusmaa linnade tänavatel rohkem tudengeid kui eelmisel nädalal, mil haridusminister rõhutas, et tal on kavas reformidega edasi minna. Lyonis ja Lilles keerati ümber ja süüdati mõned autod ning hulk protesteerijaid arreteeriti, kuid enamasti olid meeleavaldused rahumeelsed.

Pariisi tänavatel intervjueeritud tudengid ei nõustunud sellega, nagu oleks reformidest loobutud. President Sarkozy ei kontrolli olukorda, ütlesid nad. Ta allub “Brüsselist ja Washingtonist tulevatele korraldustele”. Tegelik eesmärk on Prantsusmaa hariduseelarvest raha välja võtta, et “pangad pinnale upitada”.

Kreeka, Prantsusmaa ja Rootsi protestidel on ühised karakteristikud: põlgus valitsuste ja äriinstitutsioonide vastu, mida on süvendanud pankade ahnusest-õhutatud kollaps; lõtv ja rahutu allianss peamiselt valgete vasakpoolsete tudengite ja teise põlvkonna immigrantide vahel; tundmus, et ollakse osa “ohvriks toodud põlvkonnast”.

Orjatöö? 21. november 2007

Posted by Oudekki in haridus, ideed, kodanikeühiskond, töö.
comments closed

MetallitöölineKuulasin täna hommikul Vikerraadiot. Hakatuseks kõneldi sellest, kuidas Tööandjate Keskliit ei näe võimalust, et alampalka võiks tõsta üle 4500 krooni kuus.

Järgmiseks kirjeldati probleemi, kuidas töötleval tööstusel – metallitööstus, masinaehitus, puidutööstus ja natukene tekstiilitööstus (kõik need, kes on Eesti peamised eksportijad) – on puudus oskustöölistest, nii suur puudus, et tuleks hakata võõraid töökäsi importima.

“Vaadake, kui me investeerime koolitusse, siis me saame töötajad ju alles nelja aasta pärast, aga töökäsi on vaja kohe”, rääkis Thor-Sten Vertmann. Vaatamata sellele, et impordiplaani taheti saate andmeil taas juurutada umbes aastaks 2011, sama hästi saaks ju selle ajaga ka koolitusplaanist juba tulemusi. Edasi kõneles Vertmann kuidas “me Aasia odavat tööjõudu ei taha ja India IT-insenerile 18 000 – 20 000 krooni kuus palka maksta ongi see õiglane palk ja ei ole mingit odavat tööjõudu, sest see pakutav summa on ju peaaegu kahekordne Eesti keskmine”.

Stopp! India IT-insenerid tulevad siia metallitööstuse oskustöölisteks? Aga äkki tuleksid selle hinna eest isegi mõned meie IT-insenerid? Ma loodan, et see küsimuseasetus väljendab Tööandjate Keskliidu ajutegevuse võimekust, mitte kogu meie ettevõtjaskonna mõttestikku.

Heitsin pilgu Eesti statistika andmebaasi ja seal kõneldi järgmist:

Keskmine brutokuupalk kroonides aastal 2005 (Hõlmatud on töölepingu, teenistuslepingu ja avaliku teenistuse seaduse alusel töötajad; enam kui 49 töötajaga ettevõtted ning kõik riigi- ja munitsipaalasutused ja -organisatsioonid).

Tekstiilitootmine: 5 682
Rõivatootmine; karusnaha töötlemine ja värvimine: 5 242
Mööblitootmine; mujal liigitamata tootmine: 7 012
Puidutöötlemine, puit- ja korktoodete, punutiste tootmine: 8 013
Metalltoodete tootmine, v.a masinad ja seadmed: 8 532
Muude masinate ja seadmete tootmine: 8 965

Teadus- ja arendustegevus: 8 242
Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne: 7 953

Finantsvahendus, v.a kindlustus ja pensionifondid: 18 211
Arvutid ja nendega seotud tegevus: 19 618

Muide, arvestama peab siin ka regionaalseid erinevusi, näiteks Äripäev kirjutab, et 2006. aastal oli Viljandi Metallitööstuses töötaja keskmine palk 5440 krooni.

Nojah, meie IT-inseneridele äkki peab tõesti enam palka pakkuma, et nad loobuksid erialasest tööst, aga mõni äkki tuleb. Kuid mõne õe või teadlase või sotsiaaltöötaja jne jne saaks küll panna 18 000 EEK/kuus eest metallitööliseks ümber profileeruma (rääkimata teistest oskustöölistest). Tööpäev on ka lühem, eksole, ehkki töö võib raskem olla. Ma arvan, et see jutt, kuidas meil füüsiliselt ei jätku inimesi tööd tegema, ei kannata väga kriitikat, küsimus on selles, et ei suudeta maksta turul nõutavat hinda. Kui oma kogukonnast ei leita töötajaid, siis järelikult ei vasta pakutav palk turul nõutavale. Kõik inimesed ka ei ole hõivatud ning majandusharud konkureerivad töötajate pärast ka omavahel.

Kui tööandjatel on jätkuvalt see küsimus, et enne kui nad saavad koolitamisega ühele poole, on vaja ajutist tööjõudu kuni nii pooleks aastaks – siis kui pakutakse summat suurusjärgus €1300 kuus, siis ma arvan, et EL liikmesriikidest leiab seda tööjõudu kenasti ka, seega ei ole vaja nõuda meie sisserännupoliitika muutmist. Meie tähendab ju praeguseks kogu Euroopa Liitu, kui kolmandatest riikidest saab keegi tulla vabalt Eestisse, saab ta vabalt liikuda igale poole mujale.

Kokkuvõttes jääb mulle ikkagi see mulje, et Tööandjate Keskliit üritab hämades luua võimalust odava tööjõu sissetoomiseks, mis tähendab seda, et ettevõtted ei otsi kasumi teenimiseks võimalusi pakkuda paremat produkti (selle läbi võidaks ühiskond) vaid hoida kokku tööjõukulusid, kuni orjatööjõu kasutamiseni: palga maksmine, mille eest ei saa antud ühiskonnas normaalselt ära elada, s.t. süüa, elukoha eest maksta ja ehk kord kuus lõbutsedagi, on sisuliselt orjatöö kasutamine. Kas me tahame niisugust tulevikku?

Mulle meeldiks tulevik, kus me arvestame oma kogukonna huvidega. Uute inimeste sissetoomine ei tähenda seda, et probleemid on lahendatud, sest ka uued inimesed tahavad elada normaalses keskkonnas. Rääkimata sellest, et igasugune tööjõu meelitamine riikidest vaid kõrge palgaga on sisuliselt koloniaalpoliitika: me võtame nondest riikidest ära kõige helgemad pead ja aktiivsemad inimesed, kes võiksid seal omaenda kogukonda panustada ja suurendame seega veelgi vaesust ja arengutasemete erinevust.