jump to navigation

Kas enamusrahvus või mingi kogukond? 20. mai 2008

Posted by Oudekki in kodanikeühiskond, meedia, rahvuslus või natsism?.
Tags: , ,
comments closed

Communitas Helju Vals ja Mart Ummelas arutavad “Postimehes” sõnas “kogukond” üle, vaadeldes seda kui midagi negatiivset tähistavat sõna. Helju Vals viitab veel ühele Postimehe autorile, Kalle Muulile, kes aasta tagasi leheveergudel väitis umbes midagi seesugust: “eestlased on enamusrahvus, mitte mingi kogukond”. Sama argumentatsiooni olen kohanud mujalgi meedias ning mind on see alati natukene muigama pannud.

Sõna “kogukond” kasutatakse eestikeelses ühiskonnateaduslikus kirjanduses tavaliselt inglisekeelse “community” vastena. Inglisekeelse sõna juured on ladina keeles, mille termin communitas on tuletatud sõnast communis, mida võiks tõlkida kui “ühine, jagatud kõigi või paljude poolt”.

Tihti vaadeldakse kogukonda kui rühma inimesi, kes elavad mingis piirkonnas ja suhtlevad omavahel. Suvalisest rühmast inimestest teeb kogukonna mitte niivõrd ühine maa-ala vaid just asjaolu, et nende vahel eksisteerivad teatud laadi sotsiaalsete suhete võrgustikud. Amitai Etzion nimetab näiteks perekonda minikogukonnaks, lääne ühiskonnateaduslikus kirjanduses eeldatakse sageli, et naabruskonnad moodustavad kogukonna (ehkki tegelikkuses ei pruugi see nii olla, naabrid ei pruugi omavahel suhelda).

Inimestevaheliste suhete liike on aga mitut sorti ja mitmetasandilisi. Ühte kogukonda kuulumine ei välista veel paljudesse teistesse kogukondadesse kuulumist: inimene saab olla korraga naaber, katoliiklane, milanolane jne. Lisaks on kogukonnad oma ülesehituselt erinevad: nagu on osutanud Tanel Mätlik, kogukonnad ei erine omavahel mitte ainult moodustamispõhimõttelt, vaid see sõltub ka tavadest või piirkondadest. Arusaam perekonna mõistest Itaalias võib olla teine kui arusaam perekonna mõistest Rootsis. Mingi etniline kogukond ei pruugi oma tavade ja liikmetevaheliste suhete poolest olla üldse sarnane mingi teise kogukonnaga teises maailma otsas. Selline olukord teeb “kogukonna” mõiste loomulikult ähmaseks ja nii mõnikord liberaalid väidavadki, et “kogukondi” pole olemas, nad ei ole sidusad ja see sõna ei viita ühelegi reaalsuses eksisteerivale asjale. Samas – kuivõrd inimestevahelised suhted siiski eksisteeivad ja mõnikord inimesed toimivad ühiste huvide nimel, siis mulle tundub, et see viimane kriitika jääb tsipa alusetuks.

Seega, kui eeldada, et kogukonnad eksisteerivad, siis võib loomulikult küsida, kas rahvus võiks moodustada kogukonna. See tähendaks, et mingi rahvuse liikmed, kes ühel territooriumil elavad, suhtlevad omavahel mingisugusel viisil ning defineerivad ennast ise mingisuguste sidemete kaudu. David Miller on rahvuslikest kogukondadest rääkides väitnud, et rahvused põhinevad oma liikmete vastastikusel tunnustusel ja uskumusel, et nad omavad teatavaid karakteristikuid, mis eristavad neid teistest. Paljud nendest karakteristikutest osutuvad tihti põhjendamatuteks üldistusteks: näiteks uskumus rahvusele omastest iseloomujoontest ei pruugi tõele vastata iga konkreetse isiku puhul. Teisest küljest võib niisuguste tugevate uskumuste olemasolu panna inimest ennast teadlikult endas (või oma lastes) neid iseloomujooni kujundama. Seega võib rahvust vaadata ka mingi entiteedina, mida inimesed kunstlikult loovad.

Rahvuse pidamist kogukonnaks on lihtsam õigustada, kui lähtuda kodanikust lähtuva rahvuse (civic nationalism) määratlusest, sest see viitab ka kuulumisele mingisugusesse poliitilisse kogukonda, kus suhtlemisele on võimalik osutada. Inimesed suudavad tavaliselt määratleda iseenda kuulumist mingisugusesse kultuuri. Seega – kui leidub mingi hulk inimesi, kes tunnevad end kuuluvat “rahvusesse”, siis võib seda hulka inimesi arvatavasti kogukonnaks pidada ja rahvust kogukonda kirjeldava indikaatorina kasutada. Kindlasti on ilmne aga see, et kui me leiame, et rahvus saab olla kogukonnaks, siis saab selleks olla iga rahvus, sõltumata oma arvukusest või positsioonist (loomulikult ei pea rahvus tingimata kogukond olema).

Kindlasti tuleb eraldi arutleda selle üle kas kogukonda – ka rahvuskogukonda – kuulumine toob kaasa mingeid moraalseid kohustusi ja millisel viisil on võimalik sellest kogukonnast lahkuda või sinna siseneda. See ei puutu aga loo alguses viidatud probleemile ja sõna “kogukond” kasutamise vajalikkusse ehk siis – ei puutu meie praegusse teemasse ja väärib eraldi arutelu.

Kui nüüd väita, et “eestlased ei ole kogukond”, siis see tähendab, et “eestlased ei määratle ennast eestlasena, neil ei ole omavahelisi sidemeid eestlasena” – ükskõik, kas siis kultuuri või kodanikutunde alusel. On täiesti võimalik, et eestlaste ja venelaste kogukondi ei eksisteeri, inimesed on gruppidesse jagunenud millegi muu kui rahvuse alusel ning puuduvad rahvusesse puutuvad huvid. Sellisel juhul aga muutub poliitiliselt mõttetuks rahvusest kõnelemine, lause “eestlased on põlisrahvus” riigiga seotult ebaoluliseks ning selle mõttekus ka üldisel tasandil küsitavaks.

Kui sotsiaalteadlased kirjutavad eesti ja vene kogukonnast, siis nad eeldavad, et leiduvad inimesed, kelle üheks indentiteedi osaks on rahvus. Sõna “kogukond” mittekasutamine ei tee seda inimestegruppi olematuks, nagu loodab Ummelas. Ohtu välistavaks rahvusluseks saab vähendada hoopis aruteludega nende kogukondade kuuluvusest näiteks Eesti kodanike kogukonda – koos võimalike teiste kogukondadega. Seda, kas eesti, vene, ukraina või soome kogukonnad eksisteerivad, saab kindlaks teha pigem sotsioloogiliste meetoditega – ning nendest mitterääkimine ei tee neid olematuks. Veel: kui me aga – näiteks ajakirjanduses – tahame viidata inimeste hulgale, keda seob karakteristikuna mingisugune keel või mingid muud intuitiivsed kultuuritunnused ja kes omavahel mõnevõrra siiski suhtlevad, siis mina ei näe mingit põhjust, miks ei võiks kasutada sõnapaari “eestikeelsete kogukond” (inimesed, kas kasutavad suhtlemiseks eesti keelt).

Sõnad kodanikkond ja kogukond ei ole loomulikult samatähenduslikud, selles mõttes on proua Helju Valsil õigus. Kuid nagu ülalolevast nähtub, nad pole ka vastandid. Kui kodanikkond kogukonda ei moodusta, siis tekib küsimus selle riigi toimimise vajalikkusest ja/või efektiivsusest. Kui meil on kodanikud, kes omavahel ei suhtle (tülitsevad kodanikud suhtlevad!), siis jääb selgusetuks, mille jaoks neil on vaja ühiste asjade korraldamise mehhanismi, ehk riiki kui niisugust.