Demokraatlik antikommunism

Püüame siin blogis avaldada ka erinevate teadlaste, poliitikute ja teiste spetsialistide arvamusi üleskerkinud teemadel. Kiki tõstatas üles küsimuse, miks fašismi peetakse hullemaks kui kommunismi. Esitasin selle küsimuse Marco Montanarile, Istituto per gli Studi di Politica Internazionale (Milano) õppejõule. Ta vastas meie blogi tarbeks järgmiselt.

Mõnikord küsitakse, et miks pole lubatud fašismi sümboleid avalikult demonstreerida, aga samal ajal kommunistlikud sümbolid ei ole keelatud? Teiste sõnadega – “miks peaks kommunismi pidama väiksemaks halvaks kui fašismi?”

Need, kes sellele küsimusele kõige paremini vastata oskaksid, on surnud.

Ma ei viita neile, kes surid Teises maailmasõjas, ühes surmatoovaimas konfliktis, mis pääses valla tänu fašismile. Ma ei viita ka neile, kes tapeti fašismi rassistlike põhimõtete kohaselt niisugustes paikades nagu Treblinka, Belzec ja Auschwitz.

Ma viitan Franklin Delano Rooseveltile, Ameerika Ühendriikide 32. presidendile ja sir Winston Churchillile, Ühendatud Kuningriigi kunagisele peaministrile.

Mõlemad olid kommunismivastased. Mõlemad olid väikekodanliku päritoluga, kasvanud Washingtoni ja Londoni eliidimiljöös, kus usuti, et sotsialism ja kommunism on nende maailmale, nende ühiskonnale, nende moraalsetele väärtustele surmavalt ohtlikud.

Nad ei asutunud selliselt poliitiliselt kursilt kunagi kõrvale.

Mõlemad mehed olid fašismi suhtes kahtlustavad, aga nad ei pidanud seda kunagi suurimaks ohuks – enne kui oli liiga hilja. 1939. aastal ründas Hitler Poolat ja Mussolini neelas alla Albaania. See oli pöördepunkt. Kuigi eraldi, kuigi kandes erinevat vastutust jõudsid mõlemad riigimehed ühele järeldusele. Stalin oli ikka veel kurjategija ja kommunism oli ikka veel oht nende maailmale.

Aga fašism oli oht kogu maailmale.

Kommunismi võit oleks nende silmis olnud katastroof, aga fašismi võit ei oleks olnud midagi muud kui lihtsalt Lõpp.

Ja seepärast need kaks anglosaksi riigimeest, raevukad kommunismivastased, ühendasid käed ja triumfeerisid koos ajaloo kõige hullema kommunistliku liidriga – Jossif Staliniga. Ning lahkusid temast kohe pärast sõja võitu. FDR oli selleks ajaks küll surnud, aga tema poliitika võttis üle Truman.

Ma arvan, et USA ja Ühendatud Kuningriik, katkestades koostöö Staliniga kohe pärast võitu fašimi üle, näitasid meile demokraatlikku antikommunismi – ning lõid sellele ka väga selged piirid. Sõnum, mille Roosevelt ja Churchill andsid edasi tänapäeva antikommunistidele, on kristallselge: võidelge kommunismiga, aga ühinege sellega võitluses fašismi vastu.

See on nende vastus ja see on minu vastus alguses esitatud küsimusele.