jump to navigation

Kreeklased mõistavad seda 31. mai 2010

Posted by toimetus in Euroopa, kodanikeühiskond, majandus, poliitika, tõlkelood.
comments closed

Kreeklaste terviseks. Nemad teavad mida teha, kui korporatsioonid röövivad ja rüüstavad nende riiki. Nad teavad mida teha, kui Goldman Sachs ja rahvusvahelised pankurid mängivad kokku nende võimueliidiga, et võltsida majandusandmeid ning siis miljardite peale kihla vedada, et Kreeka majandus variseb kokku. Nad teavad mida teha siis, kui neile öeldakse, et nende pensioneid, toetusi ja töökohti tuleb vähendada, et maksta korporatiivsetele pankadele, kes esmajärjekorras neile vee peale tõmbasid. Kuuluta välja üldstreik. Tänavarahutused. Lülita välja linnakeskused. Viska värdjad välja! Ära pelga klassisõja keelt – rikkad versus vaesed, oligarhid versus kodanikud, kapitalistid versus proletariaat. Kreeklased, erinevalt enamikust meist, mõistavad seda. (veel …)

Advertisements

Potipõllunduse tagasitulek 25. mai 2010

Posted by toimetus in ideed, poliitika, roheline.
comments closed

Autor: Roy Strider

Paljud kindlasti mäletavad, kuidas ENSV ajal vohasid saastav põllumajanduslik suurtootmine, riigivargus, vaikiv ajastu, aga täpselt samuti tasuta haridus, prii arstiabi ja potipõllumajandus. Kuid siis olid muidugi teised ajad ja mõtteviis oli samuti teine. Kas see nüüd oligi just see nõukogude inimese mõtteviis, aga teistsugune oli see ikka. (veel …)

Miniatuurne Saksamaa utoopia 15. september 2009

Posted by toimetus in Euroopa, poliitika, tõlkelood.
Tags:
comments closed

Saksamaal on valimisralli lõpukorral, kuid Hamburgi Miniatuurne Imedemaa (MI) avas näituse, mis pakub valijatele ise katsuda kuue Saksamaa suurima partei poolt pakutavat ideaalse ühiskonna visiooni. Igale parteile anti üks ruutmeeter, et nad saaksid sinna oma utoopia luua.

Oma külad on loonud Angela Merkeli Konservatiivsed Kristlikud Demokraadid CDU, nende Baieris asuv sõsarpartei Kristlik Sotsiaalne Liit CSU, vasaktsentristlikud Sotsiaaldemokraadid SPD, ettevõtlussõbralikud Vabad Demokraadid FDP, Rohelised ja sotsialistlikud Vasakpoolsed. (veel …)

Ruanda, RPF ja sekkumatusmüüt 5. august 2009

Posted by toimetus in Aafrika, poliitika, tõlkelood.
Tags: , , ,
comments closed

Autor:  Richard Seymour

Jamie teatab hiljutisest ÜRO konverentsist “kaitsmisvastutuse” teemal, kus osalesid ka Gareth Evans, Noam Chomsky, Jean Bricmont ja Ngugi wa Thiong’o. Debati jooksul, huvitava debati nii nagu need kujunevad, mainib Evans korduvalt ühte aspekti, mida keegi kahtluse alla ei sea: lugu Ruanda genotsiidist oli sekkumatuse lugu. “Lääs” (või nii tähistatud Euro-Ameerika jõud) demonstreeris “ükskõiksust.” Nad pidasid seda lihtsalt üheks järjekordseks klannivihaks, mis leidis väljapääsu uues verevalamises ning ei suutnud mõista, et tegemist oli genotsiidiga, mis (veel …)

Sõjalogistika ehk moodne orjakaubandus Sierra Leones 19. juuli 2009

Posted by toimetus in Aafrika, Lähis-Ida, majandus, poliitika, tõlkelood, teised autorid.
Tags: , , , , , , ,
comments closed

Teksti autor: Marco Montanari.

Aafrika külaHispaania kasutas asiento-poliitikat aastatel 1543-1843: kolme sajandi jooksul said paar erakompaniid Hispaania kuningakojalt monopoolse õiguse vahendada tööjõudu Ameerika kuninglikesse istandustesse. Ajaks, mil Brasiilia imperaator Pedro II kaotas viimase seadusliku orjaturu 1888. aastal, oli üle Atlandi veetud rohkem kui kümme miljonit inimest. Tänapäeva delokalisatsiooni oludes (veel …)

Mitte kedagi ei jäeta maha 10. juuli 2009

Posted by Oudekki in autoritaarsus, kodanikeühiskond, poliitika.
comments closed

Eesti pani oma demokraatiale aluse 28. juunil 1992, kui rahvahääletusel kinnitati meie põhiseadus. Eesti reaalne demokraatia sündis aga nüüd, 17 aastat hiljem, 1. juulil 2009, kui riigi ülesehitamistoimingud on lõppenud, kui institutsioonid on valmis ning ühiskonnas tuleb hakata elama – nende eelmise sajandi üheksakümnendate aastate poliitilises kuumuses külma peaga kirja pandud imeliste põhimõtete järgi. (veel …)

Iivi Anna Masso laimab 8. mai liikumist 3. juuli 2009

Posted by toimetus in poliitika.
comments closed

valge raudrohiKallid lugejad.

Soome poliitik Iivi Anna Masso kirjutas tänases Eesti Päevalehes:

Seetõttu on iroo­ni­li­ne, et sea­du­se vas­tu pro­tes­ti­ja­te esi­rin­nas oli jõude, kel­le su­he Ees­ti de­mok­raa­tias­se on vä­he­malt küsi­tav. „8. mai lii­ku­mi­ne” teeb koostööd Krem­limeel­se­te ja pro­so­vet­li­ke äär­mus­las­te­ga, aval­da­des nen­de pro­pa­gan­dat ja ühi­ne­des Nõuko­gu­de Lii­du krii­ti­kuid fašis­ti­deks tem­bel­da­va koo­ri­ga, mistõttu nen­de sii­ru­ses „de­mok­raa­tia kait­se­l” on põhjust ka­hel­da.

8. mai liikumine ei tee koostööd Kremlimeelsete ega prosovetlike äärmuslastega.

Vastupidi meid teeb murelikuks, et mõningad poliitikud üritavad (veel …)

Hurraa Eesti kodanikuühiskonnale!!! 1. juuli 2009

Posted by Oudekki in kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika.
comments closed

PugnoChiusoMa ei mäleta, kunas ma nii väga rõõmustasin kuulates presidendi – ükskõik millise – väljaütlemisi. Ma ei tea, kas ma olengi kunagi niimoodi mööda tuba tantsinud, nagu siis, kui ma lugesin presidendi mõistlikke ja kaalutletud sõnu Eesti demokraatia mustal esmaspäeval vastuvõetud seaduste kohta.

Õnnelik ei ole ma ainult selle pärast, et president on ratsionaalne ning juriidiliselt mõtlev demokraatlik inimene. Olen õnnelik kuna meid, ratsionaalselt mõtlevaid demokraatiat väärtustavaid inimesi on palju ning me oleme suutnud killukese panustada, et meie (veel …)

Kaitse kogunemisvabadust! 16. juuni 2009

Posted by Oudekki in kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika.
Tags:
comments closed

veb_6957

Riigikogus esindatud parteid on omavahelise kakluse jooksul kahe silma vahele jätnud asjaolu, et seadused pole mitte ainult poliitilise kapitali kogumise vahend ning omavahelise võimuvõitluse instrument vaid miski, millest lähtuvalt inimesed, kodanikud, nende valijad, oma elu korraldavad. 15. juunil võttis Riigikogu vastu muuhulgas seadusmuudatuse, mis seaduskuulekal inimesel teeb sisuliselt võimatuks avalikku kogunemist korraldada ilma mingi normi vastu eksimata. Kogunemisvabaduse piiramine õõnestab tugevalt demokraatiat. Praegu on lootus, et härra president Toomas Hendrik Ilves näeb selle sätte ohtu demokraatiale ning põhiseadusele ning jätab seaduse välja kuulutamata. Saada ka sina allolev kiri presidendile, (veel …)

Mis toimus eelmisel kolmapäeval? 9. juuni 2009

Posted by Manjana in kodanikeühiskond, majandus, meeleavaldused, poliitika, töö.
comments closed

oiglaneMeie blogi lugejad ilmselt teavad, et kolmapäeval toimus Toompeal Ametiühingute Keskliidu organiseeritud kõnekoosolek. Sellest räägiti juba vähemalt kuu aega ette. Kuulsin veel teisipäeval raadiost, et rahvast tuuakse bussidega kohale kogu Eestist ja turvameeste palkamine läks ametiühingutele päris palju maksma.

Kolmapäeval, natuke enne kella kahte, seadsingi sammud Hirvepargi kandist Toompea poole. Toompuiesteel kohtasin palju huvitavaid politseipatrulle. Mina näiteks ei teadnud, et meil on olemas politsei ATVga ja politseinikud jalgratastel. (veel …)

Brežnevi teine tulemine 21. sajandi Eestis 20. märts 2009

Posted by Oudekki in autoritaarsus, mõtisklused, poliitika, rahvuslus või natsism?.
comments closed

Valituse kokkuistumise koht. Pilt Marten.Antonio Gramsci, kirjeldades Itaalia fašismi, osutas ühele fenomenile, mis esineb ka paljudes teistes diktatuurides: ebademokraatlik kokkulepluspoliitika. Tõepoolest – Mussolini ajal kehtestati teatud ühiskondlikud toimimisprintsiibid ja poliitikad läbirääkimiste kaudu, kus osalesid mitmete huvigruppide esindajad (ärimeestest töölisteni, kirikust kõnelemata). (veel …)

Chiesa: Arnold Meri protsess on poliitiline 12. märts 2009

Posted by toimetus in II MS, poliitika, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
Tags: ,
comments closed

Ei iial enam!Kirjutas: Giulietto Chiesa

Toon teile, mu lugejad, täna loo, mis ei lase mul olla uhke uue Euroopa üle, mille kodanik ma olen.

Kohtasin Tallinnas, Eestis, Euroopas, 89-aastast härra Arnold Merit. Kohtusime tema majas, pealinna äärel. Peaaegu pime, vähihaige, kuid erakordselt elava mõistusega, noor hingelt ja vaimult. Lisaks tema enda isiklikule loole rääkisime maailma sündmustest Venemaast Hiinani, Euroopast Kesk-Idani. Kes on Arnold Meri, seda teavad paljud eestlased: esimene Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kodanik, (veel …)

Inglismaa valmistub raevukaks suveks 5. märts 2009

Posted by toimetus in Euroopa, meeleavaldused, poliitika, tõlkelood.
comments closed

Kirjutas: Fred Weston

Kõrged Briti politseiametnikud on väljendanud muret, et riik võib seista silmitsi tänavaprotestide plahvatusliku laienemisega. Metropolitan Police avaliku korra osakonna juht ja üks kõrgemaid politseiametnikke riigis, superintendent David Hartshorn rääkis ajalehele „The Guardian” antud intervjuus võimalusest, et käesoleva aasta jooksul puhkevad samasugused tänavarahutused nagu need, mis raputasid riiki (veel …)

Kas Venemaa on vaenlane või partner? 26. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, poliitika, tõlkelood.
Tags:
comments closed

joschka_fischer1Kirjutas: Joschka Fischer, endine Saksamaa välisminister.
19 aastat on lääs (Ameerika ja Euroopa) põigelnud vastamisest kriitilisele strateegilisele küsimusele: millist rolli nii ülemaailmselt kui ka Euroopas peaks endine nõukogude Venemaa tegelikult mängima? Kas teda peaks kohtlema kui keerulist partnerit või kui strateegilist vaenlast?

Isegi kui eelmise suve kriisi ajal, mil Venemaa oli välksõjas Gruusia vastu ja valiku tegemine muutus ülioluliseks, ei pakkunud lääs mingit vastust Venemaa küsimusele. Järgides enamust Ida-Euroopas, (veel …)

Eesti fašism Soomes. Leia 10 erinevust. 19. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, poliitika, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
comments closed

Kuna täna ilmus Iivi Massolt Päevalehes demagoogiline artikkel, siis pakume teile lugemiseks samas stiilis Soome tõlkeartikli, ainult teise nurga alt.

Kirjutas: Leena Hietanen

Fašismi tõus käib alati koos suurte kahtlustega. Ei usuta, et see mida nähtakse, on tõsi. Kui ajakirjanik Imbi Pajul valmis dokumentaalfilm “Tõrjutud mälestused”, siis autor isegi ei varjanud seda, et teos põhineb niisuguse inimese mälestustel, kes midagi ei mäleta. (veel …)

Kadugu nad kõik! 11. veebruar 2009

Posted by toimetus in kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika, tõlkelood.
comments closed

Kirjutas: Naomi Klein

Vaadates, kuidas Islandil rahvahulgad oma potte ja panne kolkisid, kuni nende valitsus langes, meenus mulle üks 2002. aastal antikapitalistlikes ringkondades populaarne olnud salm: “Teie olete Enron. Meie oleme Argentiina.”

Selle sõnum oli piisavalt lihtne. Teie – mingitel kaubandusläbirääkimistel (veel …)

Iisrael: kes ja mida valib? 10. veebruar 2009

Posted by toimetus in Lähis-Ida, poliitika, tõlkelood, valimised.
Tags:
comments closed

Täna kogunevad Iisraeli inimesed valimiskastide juurde, silme ees nii surm ja hävitus, kui ka võidutunne. Aga kes täpselt valivad ja milliseid jõudusid? Ülevaate kirjutas Gabriel Ash, blogis “Jews sans frontieres”,  8.2.2009

Nagu paljud on ütelnud, nende hulgas ka mina, vasakpoolsuse ja parempoolsuse vahe Iisraelis ei oma mingit sidet nende sõnade tavalise tähendusega. (veel …)

Mu pea on täis raskeid mõtteid 9. veebruar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kapitalism, kodanikeühiskond, mõtisklused, poliitika, tõlkelood.
Tags: ,
comments closed

Brigate Rosse juht

Kirjutas: Jacopo Fo

Ma pöördun meenutamaks, milline ma olin 18-aastaselt.

Ja kõige veidram tundub mulle see, et olin tookord täielikult veendunud, et minu saatus saab olema surra varsti sealsamas, andes oma elu püüdes hävitada ebaõiglused. Õnnelik alternatiiv oleks olnud veeta ligi viisteist aastat vanglas või kogu oma elu võõrsil.

Õnneks hiljem tuli mulle kapaga tervet mõistust ja ma loobusin ideest hävitada väikekodanlik riik relvade abil. (veel …)

Aeg on otsustada! 1. veebruar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, poliitika, roheline, tõlkelood.
comments closed
David Horsey

Al Gore räägib kliimasoojenemisest. Pilt: David Horsey

Al Gore avasõna Senati välisasjade komitees, kolmapäeval, 28. jaanuaril:

Me oleme siin täna selleks, et rääkida, kuidas me ameeriklastena ja kuidas Ameerika Ühendriigid osana globaalsest kogukonnast peaks tegelema ohtliku ja kasvava kliimakriisi ohuga.

Kätte on jõudnud otsustamise hetk. Meie kodu – Maa – on tõsises ohus. (veel …)

Baltikumi tänavarahutused 22. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kapitalism, meeleavaldused, poliitika, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Läti auto

Läti auto

Reaalselt eksisteeriv thatcherism
Kirjutas: Jeffrey Sommers

Endine Briti peaminister Margaret Thatcher ütles kunagi, et pole olemas mingit ühiskonda, on ainult üksikisikud. Osalt on see just täpselt see, mida äsjased Läti ja Leedu protestid väljendasid – viimasel kahel aastakümnel toimunud (veel …)

Ladina-Ameerika ja USA 19. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Aafrika, Aasia, ajalugu, Ameerika, Euroopa, kapitalism, Lähis-Ida, majandus, Okeaania, poliitika, rahvuslus või natsism?, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Raamat

Kolmanda maailma fašism

Kirjutas: Hans Bennett

Kauaaegne aktivist ja raamatute autor Edward S. Herman andis intervjuu Philadelphias 26. detsembril, 2008. Intervjuus arutleb Herman milline on ajalooliselt olnud USA mõju Ladina-Ameerikas ning vaatleb seda kontekstis, mida ta nimetab USA anti-demokraatlikuks poliitikaks kõikjal globaalses lõunas ja mis on kavandatud eesmärgiga luua soodne investeerimiskliima USA korporatsioonidele. Ta esitab küsimuse, kuidas on asjad tänapäeval muutunud, seoses Venezuela populaarse presidendi Hugo Chaveze (veel …)

Prantslaste uus antikapitalistlik partei 17. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, kapitalism, kodanikeühiskond, poliitika, tõlkelood.
Tags:
comments closed

Kirjutasid: Jim Jepps & John Mullen

Nouveau parti anticapitaliste

.

Ühendkuningriigis on olnud üllatavalt vähe juttu uue anti-kapitalistliku partei rajamisest Prantsusmaal. Jim Jepps räägib väljaande Socialisme Intenational toimetaja John Mullen’iga, et asjast rohkem teada saada.

JJ: Sa osalesid hiljuti Prantsuse partei Noveau parti anti-capitaliste (NPA) rajamisel. Kuidas see edeneb? (veel …)

Kas Eestit on veel aastaks või paariks? 15. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Euroopa, majandus, poliitika, tõlkelood.
comments closed
Tornide linn

Tornide linn

Kirjutas: Juha Molari, Suomen Antifasistinen Komitea (SAFKA)

1,5 miljonilise rahvaga ei saa majandus toimida. Veel paar aastat tagasi paistis statistika kena olevat ja riiki kiideti ja selle eest tuleb tänada muidugi välismaiseid investoreid. Nüüd on tarbijahindade tõus muutunud pöörasemaks kui ükskõik millal pärast 1998. aasta augustikuud, (veel …)

Kuhu edasi? 13. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, majandus, poliitika, tõlkelood.
comments closed

Kirjutas: Bernie Sanders, USA Vermonti osariigi senaator.

Kui Barack Obama 20. jaanuaril Ameerika Ühendriikide presidendiks vannutatakse, siis saab ta pärandina kaasa rea probleeme, mis on tõsisemad kui kunagi pärast Suurt Depressiooni on olnud. Siinkohal ainult mõned teemad, mis temal, Kongressil ja kõikidel ameeriklastel ees seisavad:

Keskklassi olukorra järsk halvenemine jätkub tööpuuduse kasvades ja miljonitel inimestel on oht kaotada oma kodud, säästud ja tervisekindlustus. Paljude töölisperede unistus (veel …)

USA Kuuba poliitika: 50 aastat ebaõnnestumist 12. jaanuar 2009

Posted by toimetus in ajalugu, Ameerika, poliitika, tõlkelood.
Tags:
comments closed
media.rd.com

Fidel Castro. Pilt: media.rd.com

Kirjutas: Eugene Robinson

See oli 1. jaanuaril 1959, umbes kell kolm öösel, kui Kuuba diktaator Fulgencio Batista lennuväljale lipsas ja oma saareriigist põgenes, kahmates kaasa nii palju röövsaaki kui tema lennuk kanda jõudis. Mõned tunnid hiljem astus hulljulge noor mees, kelle partisaniüksused olid suurest vähemusest hoolimata Batista armeed võitnud, maa (veel …)

Rahu, ainult rahu! 8. jaanuar 2009

Posted by Oudekki in Euroopa, kodanikeühiskond, meeleavaldused, monument, poliitika.
comments closed
Toomas Huik. Politsei tegi aprillisündmustest omad järeldused

Foto: Toomas Huik. Politsei tegi aprillisündmustest omad järeldused

Ma arvan, et pime soov Klenski ning teiste süüdimõistmiseks tuleb kahest asjaolust.

Kas sina usudki meediat?
Esimest võib lühidalt nimetada “ajakirjanduse võim”: terve aasta jooksul on ajakirjandus pealkirjastanud oma artikleid, kutsudes neid kohtualuseid “pronksöö ninameesteks” ja mässu korraldajateks ning nagu ka härra Ginter osutab: (veel …)

Kreeka tuld pisargaas ei kustuta 23. detsember 2008

Posted by Kristjan in Euroopa, haridus, meeleavaldused, poliitika.
Tags:
comments closed

Video: Sky News – Chaos in Athens

Peale seda, kui Kreeka politseinik tappis kuuliga rindu noormehe Ateena kesklinnas, on järgnevate päevade jooksul puhkenud rahutusi üritatud marginaliseerida ja üksikute “ekstremistide” kaela ajada. Seda tegid nii Kreeka võimud ja parlamendiparteid kui ka rahvusvaheline ajakirjandus. Alles paar nädalat hiljem hakkasid esimesed väljaanded mõistma, et seekord ei ole tegu vaid pahameelega Kreeka politsei liigagi tavalise vägivallatsemise üle. (veel …)

Õigus surmale 27. juuni 2008

Posted by Oudekki in poliitika.
Tags: , ,
comments closed

Eutanaasia (kreeka k. “hea surm”) tähistab kerge, valutu surma esilekutsumist. Viimastel küm­nen­ditel on mõiste omandanud tähenduseks arsti poolt patsiendi elu tahtliku lõpeta­mise või sellele kaasa aitamise, vähendamaks vältimatuid kannatusi.

Mõnikord eristatakse aktiivset ja passiivset eutanaasiat. Aktiivseks eutanaasiaks nime­tatakse kindlate arstipoolsete meetmete tarvituselevõtmist patsiendi surma esile­kutsu­mi­seks, passiivne eutanaasia tähistab ravist loobumist ja nö. patsiendi “surralaskmist”. Kas niisugune eristus on mõttekas, sellest täpsemalt edaspidi. Eristatakse samuti eutanaasiat ja abistatud enesetappu – viimasel juhul tehakse patsiendile võimalikuks enesetapu sooritamine. Abistatud enesetapu puhul ei ole arst otseselt surma esilekutsujaks. Räägitakse ka mittevabatahtlikust passiivsest eutanaasiast: arst kas laseb patsiendil surra, teadmata viimase soovi või keeldub ravi jätkamast patsiendi soovile vaatamata. Lisaks on kasutatud ka mõistet “kaudne eutanaasia”, millega tähistatakse olukorda, kus arst annab patsiendile valuvaigisteid või muid ravimeid vaevuste leevendamiseks, kuid need võivad põhjustada surma kiirenemise [Saar:1997, lk. 7-9]. Juhul, kui vaevuste leevendamine ei tekita teadaolevalt surma kiirendamist, siis sellises terminoloogias oleks tegemist passiivse eutanaasiaga või viimasest vähe eristuva tegevusliigiga. Käesolev töö üritab selgitada küsimust, kas euta­naa­siat pidada lubatavaks ja kui siis millistel tingimustel. Kuna sõna “eutanaasia” ühendab endas mõistete pesakonna, nagu just näidatud, siis võivad lahendused erineda eutanaasiate liigiti.

Ma jätan vaatluse alt välja vegetatiivses seisundis (olukord, kus ajusurma kriteeriumitele mitte­vasta­vusele vaatamata on tegemist teadvusetu patsiendiga) olevate patsientide probleemi, ja eeldan edaspidises, et inimene on võimeline väljendama oma tahet (isegi, kui see ei pruugi olla adekvaatsetel asjaoludel kujunenud). Ma eeldan, et enesetapp kui niisugune on mingitel juhtudel õigustatud. Kui enesetappu pidada ebamoraalseks, hukkamõistetavaks või juriidiliselt lubamatuks, siis ei teki ka küsimust eutanaasiast. Enesemääramise õigust peetakse väga tihti üheks kõige põhilisemaks inimõiguseks, millest järeldub, et teatud tingimustel võib enesetapp lubatav olla. Pluralistlikus maailmas on võimalikud kultuurid enesetapu kohustusega au nimel (Jaapan) ja tõsiselt küsitav, kas tohib kultuure järjestada paremuse/halvemuse pingeritta (nagu tehti 19. saj. Euroopa koloniseerivate rahvaste poolt, saksa natsismis või vene bolševismis).

Juriidiliselt on eri riikides lahendatud küsimus erinevalt. Uruguays ei loeta eutanaasiat kuriteoks. Eutanaasia ja enesetapu abistamine on seadustatud Hollandis, samuti on eutanaasia lubatud Oregonis osariigis USAs ja Austraalia Põhjaterritooriumil. Viimasel kolmel on väga ranged tingimused, millistel juhtudel eutanaasiat lubada. Enamikes riikides on eutanaasia keelatud.

Eutanaasia ja abistatud enesetapu mõiste selgitamiseks esitan näite võimalikest neid õigustavatest kriteeriumidest, kasutades Hollandis käibivaid nõudeid, mis mulle tundu­vad kõige täpsemad ja ülevaatlikumad. Mõlemad mõisted rakenduvad tegevusele, seega kavat­sus­likele toimingutele isiku poolt, kes soovib surra, kusjuures tegevuse soo­ri­tamisest peab osa võtma teine isik ja see peab olema arst. Hollandi eutanaasia­seaduse järgi [Diekstra:1993] on eutanaasia eetiliselt lubatav, kui:

  • haigus on ravimatu ja haige surm lähiajal kindel

  • sama arvamus vähemalt kahel arstil

  • probleemi peab tõstatama patsient vabatahtlikult

  • probleemist ja oletatavatest tulemustest peavad teadlikud olema lähedased

Enesetapu abistamine on lubatav kui:

  • enesetapusoovi väljendab patsient vabatahtlikult ja otseselt

  • patsient on terve mõistuse juures

  • enesetapusoov on pikaajaline

  • väljakannatamatute piinade olemasolu (subjektiivne)

  • pole mõistuspärast võimalust paranemiseks (objektiivne)

  • abistaja on tunnustatud professionaal

  • abistaja on konsulteerinud teiste spetsialistidega

  • teistele kahju tegemise välditavus

  • otsusetegemiseprotsess ja tehtud sammud on dokumenteeritud professionaalse ja õigusliku hinnangu tarvis

Hollandis praktikast selgub, et teatud juhtumitel on need kriteeriumid ka realiseerunud, seega ei ole tegemist reaalset elu mittekirjeldava situatsiooniga (mis tähendaks eutanaasia silmakirjalikult sisulist võimatukstegemist, ehkki formaalset lubamist). Juhin tähelepanu asjaolule, et enesetapuabi korral puudub kriteerium “patsiendi surm on lähiajal kindel”.

Maailma Meditsiiniassotsiatsioon suhtub eitavalt aktiivsesse eutanaasiasse, ent ei keela ravist loobumist ehk passiivset eutanaasiat:

Madriidi deklaratsioon

Eutanaasia, s.o. patsiendi elu tahtlik lõpetamine, isegi patsiendi enda või tema lähedase soovil on ebaeetiline. See ei keela arstil respekteerimast patsiendi soovi lasta terminaalse haiguse looduslikul protsessil areneda.

Eesti arstid suhtuvad üldiselt eutanaasiasse eitavalt, R. Labotkini jt. uuringu [Labotkin:1999, lk. 4-6] põhjal on ligi 45% arstidest mõelnud patsiendi aitamisele eutanaasia kaudu, ent samas 48% arstidest eitab selle rakendamise võimalust täielikult, seda eelkõige hirmust arstlike vigade ees (45% vastanuist). Analoogilisi tulemusi näitab ka USAs läbiviidud uuring [Elliott:1993], lisaks ilmneb seal asjaolu, et arstid kardavad oma maine langemist, kuna avalik arvamus nende tööst võib eutanaasiat lubavate seaduste tagajärjel langeda. Samas näita­vad Hollandi uuringud [Diekstra:1993], et probleem tekib enam arstide kui rahva hulgas. See viimane sõltub järelikult riigist ja kultuurist.

Kas eutanaasia võiks olla täielikult keelatud?

Eutanaasia täielikku keelamist õigustatakse tavaliselt kas religioossete argumentidega või väitega elu pühadusest. Antud juhul ma “püha teksti” autoriteedile tugine­vaid argumente ei käsitle, sest need ei oma kaalu, kui selle teksti autoriteeti ei tunnustata. Liberaalne moraaliteooria ei saa mingil juhul lähtuda autoriteetsest tekstist.

Väide elu pühadusest viib mitmete probleemideni. Esiteks võib väita, et elu kui niisugune on absoluutselt püha: siis peaks aga keelama ka näiteks haigust põhjustavate bakterite surmamise, mis teeks arstiteaduse kui niisuguse mõttetuks. Kui lähtuda arvamusest, et inimelu on absoluutselt püha, siis tuleneb sellest, et keelatud peaks olema tapmine enesekaitseks, eneseohverdus näiteks lapse heaks vms. sedalaadi situatsioonid. tavaühiskonnas on need moraalselt kui ka teatud osas (hädakaitse) juriidiliselt õigustatud. Seega eeldan, et elu pühaduse reeglit võib teatud situatsioonides rikkuda, ning ka eutanaasia juhtumid võivad niisugusesse klassi kuuluda, mis tähendab, et teatud juhtudel võiks eutanaasia olla lubatav. Helga Kuhse, käsitledes „elu pühaduse” problemaatikat, soovitab lähtuda pigem elukvaliteedi mõistest ja sellele toetuvatest hinnangutest: elu lõpetamise üle varem, kui see looduslikult peaks juhtuma, tuleks Kuhse arvates otsustada eelkõige elukvaliteedist lähtudes [Kuhse:1999].

Kas aktiivsel ja passiivsel on vahet?

Nagu eelpool näidatud, lähtub ka Maailma meditsiiniassotsiatsioon aktiivse ja passiivse eutanaasia eristusest, nii moraaliteoreetikute kui mitmete riikide avalikus diskussioonis loetakse passiivset eutanaastat tihti moraalselt ja juriidiliselt lubatavaks ning aktiivset eutanaasiat mitte.

Samas on niisugune eristuse mõttekus küsitav, sest tulem on ikka seesama – patsient sureb, küsimus on pigem meetodis ja suremise viisis. Passiivse eutanaasia kasuks tuuakse välja asjaolu, et seal arst ei tee midagi, mis soodustaks patsiendi surma, aktiivse eutanaasia puhul on tegemist siiski arsti poolt väljakutsutud sündmusega, seega on arst otseselt vastutav teise inimese elu katkestamise eest.

James Rachels demonstreerib efektiivselt [Rachels:1999] niisuguse eristuse küsitavust. Kui lubada arstil käituda surma soodustavalt, siis ei ole moraalset vahet, milline see käitumine on. Passiivne eutanaasia ei tähenda “mittemidagitegemist” vaid siiski konkreetset käitumist “arst laseb patsiendil surra”. Samuti leiab ta, et kui eutanaasiat üldse lubada, siis seetõttu, et kergendada inimese olukorda (kuivõrd ravimine ei ole enam võimalik). Seega võiks aktiivne eutanaasia olla isegi mõistuspärasem valik, sest patsient vabastatakse piinadest kiiremini, “surra laskmine” on üldiselt aeglane ja valurikas protsess. Samuti toob ta esile, et kui arst laseb surra patsiendil, kelle ravimine oleks olnud võimalik, siis ei käsitleta seda mittemidagi­tegemisena, ei ole millegagi põhjendatud ravimatu haige puhul sellele küsimusele teisiti läheneda. Seega ei ole ka mõtet eristada passiivset ja aktiivset eutanaasiat, neist ühte lubades ja teist mitte.

Rachelsi selline käsitlus on aga ilmselt paternalistlik ja ei arvesta patsiendi õigust ravist keelduda. Samas paljude riikide seadusandlused kinnitavad inimese on õigust ravist loobuda ja see katkestada, näiteks on mitmetes riikides Jehoova Tunnistajatel õigus loobuda vereülekandest endale. Samuti võib mõne riigi kohus teatud juhtudel tunnistada inimese “mittekompetentseks” ning anda tema sugulasele, sõbrale või mõnele teisele inimesele õiguse otsustada tema ravi üle, sealhulgas ka elusäilitava ravi jätkamise üle. Järelikult võime ütelda, et üldiselt tavapraktika ja seadusandlus toetab inimese õigust otsustada oma elu üle või teatud juhtudel see õigus teistele delegeerida. Kui tunnistame inimese õigust nõuda surralaskmist, ehkki meie käsutuses on vahendid selle edasilükkamiseks või takistamiseks, siis peame tunnistama ka tema õigust nõuda enese tapmist.

Seega, ma leian, et aktiivse ja passiivse eutanaasia eristamine ei ole moraalselt vajalik, mõlemal juhul peame lahendama probleemi, kas meil on õigust oma tegevuse või tegematajätmisega põhjustada teise inimese surma, kui too seda soovib.

Kontseptsioon, et eutanaasia eristamine aktiivseks ja passiivseks pole mõttekas, leiab praktilist kinnitust Hollandis (vt. eelpoolesitatud kriteeriumid), kus põhiline probleemiasetus on pigem abistatud enesetapu ja eutanaasia eristamisel, kui aktiivsete ja passiivsete juhtude eristamises.

Halastus ja autonoomia

Margaret Pabst Battin eristab [Battin:1994] aktiivse ja passiivse eutanaasia kui bioloogiliselt erinevaid protsesse, kuid jõuab samuti tulemini, et moraali seisukohalt ei ole niisugusel eristusel mõtet. Battin argumenteerib seega ka aktiivse eutanaasia kasuks, väites, et inimesel on õigus humaansele, halastavale surmale, isegi siis, kui see peaks kaasa tooma otsese ning tahtliku tapmise. Battini järgi põhineb eutanaasia-teemaline argumentatsioon kolmele printsiibile: halastuse, autonoomia ning õiglus. Ma peatun täpsemalt neist esimesel kahel; õiglusest rääkides laiendab Battin eutanaasia mõistet ka neile, kes küll ei kannata, ent pole võimelised endale surma soovima, (eutanaasia kui “mõttetu elu” lõpetamine, ka vegetatiivses seisundis patsiendid). Battin toetab eutanaasiat ka viimasel juhul. Samas on keeruline hinnata teise inimese elu “mõttekust”, ning kui seda printsiipi rakendada ka näiteks tugevale intellektipuudele, siis võivad ühiskondlikud ja moraalsed tagajärjed olla üpris kohutavad. Ent see temaatika on küllalt kitsas erivaldkond, mille argumendid ei ole nii määravad eutanaasia lubamise ja keelamise puhul üldiselt.

Halastuse printsiip tähendab Battini järgi esiteks kohustust mitte põhjustada valu ja kannatusi ning teiseks kohustust lõpetada võimalikult kiiresti olemasolevad valud ja kannatused. See tähendab, et arst peab loobuma testidest, operatsioonidest ja muudest ravimeetoditest kui need ei vähenda patsiendi valu või ei paranda patsiendi seisukorda. Üks tüüpiline näide niisuguse meetodi kasutamisest on otsused tulekahjuohvrite puhul – kui nii raviga kui ilma on tõenäosus patsiendi paranemiseks null, siis halastuse põhimõte ei luba arstil läbi viia teatud väga valulisi raviprotseduure, kuna ei ole mõistuspärast alust arvata, et need tooksid patsiendile kasu. [Battin:1994, lk. 102].

Tihti väidetakse, et arstiteadus on saavutanud piisavalt suurt edu võitluses valu, vaeva, hirmu ja piinaga. Valu vaigistamisega võib saavutada seisundi, mis tähendab uut inten­siivsemat elu ja vabadust ning et õigeaegse ja järjepideva valuravi korral ei teki mingit soovi aktiivse suremisabi järele. [Issak:1997, lk. 10]. Sellelaadsed väited on sageli pealiskaudsed ja mõnedel juhtumitel väärad. Loomulikult on võimalik paljudel puhkudel valu vähendada ja vaigistada ning niiviisi parandada elukvaliteeti ja suurendada soovi elada. Samas on aga tunnustatud fakt, et alates teatud hetkest võib valuvaigistav doos siiski osutuda ka surmavaks. Lisaks on valusid, mis on resistentsed erinevatele valuvaigistavatele medika­men­tidele, nagu näiteks luumetastaaside puhul. Valu ja distress suurendavad ka teisi prob­leeme: nõrkus, iiveldus, sügelemine, suu kuivamine jne. See kõik suurendab viimaste tundide agooniat ning õudust.

Philippa Foot [Foot:1978] rõhutab oma tuntud essees eutanaasiast, et tavaliselt on elus, ka väga raskes, teatud “väärtused”, näiteks võimalus puhata öösiti, saada süüa, mitte olla sunnitud töötama üle oma võimete, omada perekonna või ümbruskonna toetust jne. Sellised põhilised väärtused võivad raskel või sureval haigel täielikult puududa või olla väga tõsiselt kahjustatud. Ta võib osutuda täiesti isoleerituks oma perekonnast, tal ei pruugi olla lootust järgnevaks päevaks, ta võib mitte olla võimeline sööma või isegi rahu­li­kult magada. Inimene võib kannatada ka oma jõu puudumise, füüsilise ilu kadumise, võimaluse puudumise üle raamatut lugeda. Niisugusel puhul ei ole „elu” ja „väärtuslikkuse” side enam mõistlik.

Sealjuures on tarvilik arvestada, et isegi kui kõik Philippa Footi poolt viidatud väärtused puuduvad, ei pruugi elu tuua kaasa ainult negatiivset. Inimesed tajuvad ja väärtustavad erinevaid asjaolusid erinevalt. Kui inimene on piisavalt palju teadvusel, et mingeidki kogemusi saada, siis võivad need valud ning kannatused üles kaaluda. Seega halastus üksipäini ei ole piisav argument eutanaasia sooritamise kasuks, ehkki omab kindlasti teatud olulisusastet. Kindlasti ei ole halastus piisav argument niisuguse eutanaasia toeks, kus tegemist arsti poolt algatatud toimingud patsiendi otsese nõusolekuta. Võõrad inimesed ei saa objektiivselt otsustada, kas elu on inimese jaoks väärtus või mitte, seda saab teha üksnes inimene ise. Siin tekibki küsimus autonoomiast. [Battin:1994, lk. 103-107]

Depressioon?

Enne autonoomiaprintsiibi üle arutelmist tahan juhtida tähelepanu ühele eelpoolesitatud Hollandi nõudele: inimene peab eutanaasiasoovi avaldades olema terve mõistuse juures. See tähendab, et inimese taju-, mõtte- ja emotsioonimehhanismid ei tohi olla patoloogiliselt häiritud, inimene suudab välismaailma informatsiooni adekvaatselt vastu võtta ja analüüsida. Depressioonijuhtumitel ei pruugi see nõue täidetud olla [vt ka Mayo:1992]. Seega ilmselt depressiivse patsiendi puhul tuleb tegeleda eelkõige depressiooni ravimisega, mitte vastu tulles soovile surra, ehkki võib näida nagu oleksid tema soov elust lahkuda mõistuspärane.

Samas tuleb arvestada, et enamus terminaalseid suitsiidseid patsiente on depressiivsete sümptomitega. [Elliott: 1993] Ei ole selge, kui paljudel soov surra kaoks pärast adekvaatset depressiooniravi, kuid praktikast selgub, et teatud osal kaob see kindlasti. On ootuspärane, et inimene soovib pikendada ravi, mis tagab mugava elu, isegi siis, kui tulev surm on ebamugav. Samuti võib soov surra mitte olla tingitud otsestest valudes või terminaalsest haigusest, vaid millestki muust ja ravitavast, siis tuleks keskenduda sellele “muule”. Seega enne autonoomiast rääkimist tuleb kontrollida ega inimene ei kannata ravitava psühhiaatriliste haiguste all. See ei tähenda, nagu ei oleks psühhiaatrilistel haigetel üldse õigust autonoomiale, vaid et elu ja surma küsimuste üle otsustamisel võib teatud juhtudel sellest õigusest üle astuda. Arsti kohustuseks peaks olema mitte üksnes aktsepteerida inimese soovi elust lahkuda selliste kesksete väärtuste puudumise tõttu, vaid ka osutada neile samadele aspektidele – võimalus midagi kogeda (kui see võimalus muidugi olemas on). Kuigi ainult inimene ise saab oma elu üle otsustada, ei tähenda see, et teised ei tohiks osutada võimalikele väärtustele tema ümber. Mõnikord ei ole depressioon või teised psühhiaatrilised haigused ravitavad (või tahavad pidevat sekkumist, vt ka Diekstra:1993 ja Mayo:1992). Niisugusel puhul jõuame taas eutanaasia eelduseni, kus inimene kannatab ja seda ei ole võimalik leevendada ning tekib küsimus autonoomiast.

Vabadus valida surm

Autonoomiaprintsiibi sõnastab Battin järgmiselt: tuleb arvestada kompetentse isiku otsuseid, kui need ei too kaasa lubamatuid kulusid [undue costs] talle endale, see ei riku teisi moraalseid kohustusi ja kui need otsused ei ohusta teisi inimesi või osapooli. See tähendab, et tuleb arvestada inimese tahtega ravi kulu määramisel, ravist loobumisel või selle jätkamisel. Inimene võib soovida oma elu ja seeläbi ka kannatuste pikendamist või siis vastupidi, valu ja kannatuste kaotamist, ka läbi tapmise, surra laskmise või võimaldatud enesetapu läbi. Niisugune soov laieneb ka inimestele, kes pole küll vahetult suremas aga näiteks kannatusi põhjustava puudega ning veel laiemalt – ka neid, kes ei kannata hetkel üldse, kuid näevad end ähvardamas näiteks seniilsust, terminaalset haigust või ka lihtsalt vanadust. Seega, autonoomiaprintsiip tähendab enesemääramisõigust elu ja surma küsimustes: kui inimene ei tee sellega teistele kahju või ei riku teisi moraalireegleid ning otsus on vabalt ja täie tervise juures vastu võetud, võib inimene oma elust loobuda. [Battin: 1994, lk. 107-108]

Tihti argumenteeritakse eutanaasia juhtudel autonoomiaprintsiibi raken­­damise vastu lähtudes hirmust arstlike vigade ees, s.t. inimesel ei ole oma surma üle otsustamisel peaaegu kunagi täielikku informatsiooni. Ennustused peagi tulevast valurikkast surmast, mida ei ole võimalik kuidagi ära hoida, on mõnikord ekslikud. Inimesed, kes on diagnoositud kiiresti vähki surema on ellu jäänud ning elanud kümneid aastaid vähi­vabalt. Me ei saa siin alati arsti süüdistada, sest sümptomid on viidanud letaalsusele. Vead võivad olla põhjustatud ka teistlaadi probleemidest: arsti ebakindlus, emotsionaalne seotus patsien­diga jne. Tihti ei suuda esmatasandiarstid ohtu õigesti hinnata, näiteks ka patsiendi psüü­hilist seisundit. Probleem, kuidas määratleda, kas inimene on piisavalt terve mõis­tuse juures, et oma elu üle otsustada on keeruline, eriti neil juhtudel, kui kõrval­seisjaile tundub soov surra mõistetav. Suremissoovi väljenduse taga võib olla hoopis soov rohkema tähelepanu või parema hoolitsuse järele. Samuti võib see olla tingitud erinevate faktide väärtõlgendusest, arvamusest, et lähedased ootavad tema surma vms.

Käsitletud näited ei tähenda, et see kehtiks iga eutanaasiajuhu kohta. Kahjuks on diagnoosid enamustel juhtudel õiged ja pole parandavat ravi. Asjaolu, et “imeline ravi” võib juba homme võimalik olla, on enamikul juhtudel ebareaalne. Battin rõhutab, et need argumendid on küll olulised üksikute juhtumite ana­lüü­si­misel, ent ei tööta eutanaasia vastu üldiselt [Battin: 1994, 109-110]. Samuti vastustab niisugune argumentatsioon eutanaasia rakendamist mingitel tingimustel, ent ei välista, et eutanaasiavõimalus kui niisugune ei võiks olla moraalselt lubatav.

Kui inimese elu tähendab ainult valu, mida ei saa ravida, siis võiks võimaldada tal surra. Samas – näiliselt terve inimese puhul on sekkumine teatud juhtudel õigustatud, näiteks depressiooni kindlakstegemiseks või lisateabe andmiseks. Kui inimesel on mingeidki kognitiivseid võimeid, siis tuleb arvestada, et need võivad ületada valu, kuid selle kohta saab adekvaatset teavet anda ainult inimene ise. Kuid see kõik ei välista eutanaasiat kui niisugust üldises ja moraalses mõttes vaid demonstreerib, et eutanaasia on õigustatud teatud tingimustel.

Eutanaasia ja arstikutse

Arstide hulgas on levinud ka seisukoht, et eutanaasia on arstikutsele ebasobiv. Eutanaasia lubatavuse puhul arvatakse muutuvat arsti elukutse põhiolemus: arst ei ole enam üksnes elu eest võitleja, vaid võib jagada ka surma. [Jüri Saarma, Labotkin: 1999, lk. 8] Sellega oleks arsti pädevuse piir hägustunud ja laienenud. Kuid kui aktsepteerida inimese autonoomiat ravist loobumise puhul, siis võime siiski ütelda, et arst on kaudselt jaganud surma, lubanud inimesel elusäilitavast ravist loobuda. Samuti võib arst oma tegevusega soodustada surma, kui patsiendi kaebuste leevendamiseks on vaja nii suuri ravimiannuseid, et need kahjustavad elundite tegevust ja põhjustavad surma. See tähendab aga juba otsest “surma jagamist”. Seega on piir juba hägustunud ning mitte viimasel poolsajandil; “halastus­surma” arstide poolt on kasutatud juba mitmete sajandite vältel, näiteks haavatud sõdurite puhul, keda enam ravida polnud võimalik, ent kes kannatasid suurte piinade all.

Samuti võib küsida, kas arsti eesmärk on säilitada bioloogilist elu või säilitada inimese elu, nii nagu ta ennast defineerib. Inimestele on nende elus tihti oluliseks komponendiks ka nende väärikus ja mõningatel juhtudel võib väärikuse kadu olla suurem kannatus kui tõsine valu. Charles F. McKhann ütleb, et väärikas elu väärib väärikat surma. Sobiv surm oleks niisugune, mille inimene ise saaks endale valida, kui tal oleks võimalus. Ent samas väärikust elu lõpus kipub tihti mitte olema, mõnikord ei võeta seda isegi arutluse alla. Samas on aga (autonoomiast lähtudes) inimesel õigus soovida, et nende elu ja surm oleksid väärikad ja ka vabad alusetutest kannatustest. [McKhann: 1999, lk. 32-34]

Seega võiks hoopis väita, et arsti elukutse põhiolemus ei ole enam mitte niivõrd säilitada elu, vaid vähendada valu, piina, kannatusi ja hirme (eelpoolkirjeldatud halastuse printsiip). See muidugi ei tähenda, nagu elu säilitamine ei omaks olulist tähendust arsti töös, aga see tähendab, et elu säilitamine ei peaks olema kõike ületav ja kõigele aluseks olev printsiip, mida mitte midagi mitte kunagi ei tohi üle kaaluda.

Abistatud enesetapp

Eelpoolmainitud probleeme (tahte kindlakstegemine, arsti vastutus) leiavad teatud määral lahenduse abistatud enesetapu protsessis. Eutanaasia ja abistatud enesetapp on teatud mõttes sarnased ja teatud mõttes väga erinevad tegevused. Mõlemal juhul on palve suremisabiks põhjustatud füüsilisest või psüühilisest võimetusest seda teha üksi ning kartus ebaõnnestumise ees. Võimetus tegu üksi sooritada tähistab nii ligipääsu puudumist võimalikele vahenditele (näiteks medikamentidele) või ka võimetust neid kasutada (näiteks abita alla neelata). Mõned patsiendid soovivad enesetapuabi vaatamata asjaolule, et nad oleksid üksi selleks füüsiliselt võimelised. [McKhann: 1999, lk. 99-100] See võib olla soovist jagada vastutust, või anda see kellegi teise kanda. Seesama argument võib olla ka arstidel eutanaasia vastu. Seega abistatud enesetapp, kui kahe äärmuse vahel olev juhtum, oleks siin kõige rahulikum lahendus.

Abistatud enesetapu juures on oluline võimalus viimasel hetkel ümber mõelda. Elu lühendamise otsuse juurde kuuluvad väga tihti kõhklused. Arsti sisenemine ruumi, tulles tegema letaalset süsti, võib mõjuda igasuguseid arutlusi lõpetava tegurina. Samuti ka lihtsalt arsti või perekonnaliikmete kohalolek võib niimoodi mõjuda, seega oleks parem, kui inimene saaks teha niisuguse teo ja otsuse üksinduses, et tal oleks alati võimalus ümber mõelda, ilma tundmata, et ta murrab mingit kokkulepet. Abistatud enesetapp saab olla valik ka neile, kes ei ole küll terminaalselt haiged, kuid sellegipoolest omavad väljakannatamatuid piinu, mida ei ole võimalik ravida, kelle elukvaliteet on nii subjektiivselt kui objektiivselt madal. Seega, lähtudes taas halastuse ja autonoomia printsiipidest, peaks ka niisugusel puhul olema inimesel õigus valida surm.

Suitsiid ja ühiskond

Abistatud enesetapu ja eutanaasia seadustamine aitaks kannatavaid inimesi kahel moel. Esiteks see võimaldaks sooritada enesetappu neil vähestel inimestel, kes seda soovivad, kelle suhtes on täidetud muud eutanaasia tingimused, kuid pole selleks füüsiliselt võime­lised. Teiseks teeb see lihtsamaks ja enam mugavamaks surma inimestel, kes seda soovi­vad, kuid millegipärast tahavad arsti abi. Samas võib abistatud enesetapu seadustamine võib tõugata mitteterminaalseid haigeid valima surma, arstide vähesema valvsuse ning ühiskonna kõrgema surmatolerantsi tõttu. Sellisel juhul kaaluks suurenenud surmade arv üle positiivsed omadused, mida tooks kaasa niisugune seadustamine terminaalselt haigetele. [Elliott: 1993].

Ohtlikuks võib olla eutanaasia kujunemise võimalus ühiskondlikus teadvuses tüüplahendiks, millele hakkavad mõtlema inimesed, kellel on raskusi oma vananenud ja põdurate lähe­daste hooldamisega. Samuti võivad vanad või haiged ise tunda seetõttu ka kohustust valida just niisugune tee, mitte enda väljakannatamatu olukorra tõttu, vaid arvates, et ümb­rit­sevad temalt seda ootavad. Teisest küljest võib ellujäänuid hakata painama süütunne, mis võib välja tõrjuda leina, kui surm muutub tavaliseks tervishoiuteenuseks, siis võime me minetada paljuski oma emotsionaalsest mitmekesisusest. [vrd. Helle Mäeltsemees, Labotkin: 1999, lk. 8].

Probleemil on lisaks veel üks aspekt. Lootusetus seisundis haigete abistamine on ikka olnud paremate ja tõhusamate abistamisvõtete ja -vahendite otsingutele innustajaks. Tänu lootusetus seisundis haige probleemi lahendamisele eutanaasia abil võib kaotada selle innus­tuse ning võib meditsiini arengut selles vallas tunduvalt pidurdada. [Jüri Saarma, vt. Labotkin:1999, lk. 8].

Samas Hollandi praktika näitab [Diekstra:1993], et eutanaasia ja abistatud enese­tapu juhtumeid on märgatavalt vähem kui arvatakse (kokku umbes 1.8% sur­madest). Järelikult viimased kartused võivad olla pisut äärmuslikud. Samuti on nende puhul tegemist argumentidega enesetapuabi läbiviimise tingimuste kohta – kui kriteeriumid enesetapuks on piisavalt ranged ning protsess keeruline, siis võib eeldada, et inimesed ei otsi oma probleemide lahendamist eelkõige enesetapuabist. Sama argument kehtib ka hirmu kohta meditsiiniarengu kängumise osas: kuni enesetapuabi või eutanaasia on reglementeeritud kitsalt lähtudes vaid pikaajaliste kannatustega inimestele, keda ei ole võimalik ravida, siis jääb selleks kvalifitseeritud inimeste hulk piisavalt väikseks, et välistada „ühiskondliku tüüplahendi” teket. Seda lahendit saab vältida ka võttes tarvitusele adekvaatseid meetoditeid enesetappude ennetamiseks ja suitsiidi- ning depressiooniproblemaatika äratundmisel [vt ka Mayo:1992]

Järelmeid

Seega, lähtudes inimese enesemääramise õigusest ja halastuse printsiibist võib ütelda, et eutanaasia on teatud juhtudel moraalselt lubatav, eelkõige abistatud enesetapu vormis, kus teise inimese mõju on viidud miinimumini. Eutanaasia juriidilisel seadustamisel tuleb jälgida, et inimese tahe surra oleks tõepoolest vaba (ta on saanud adekvaatset depressiooniravi, ta ei ole kolmandate isikute mõju all, soov surra on pikaajaline), tal oleks adekvaatne teave oma olukorra kohta (objektiivne teave meditsiinilisest olukorrast ja ravivõimalustest), subjektiivsed mitteleevendatavad kannatused (ka vaimsed, seega enesetapuabi võiks olla kättesaadav ka mitte ainult selgeltdefineeritavatele terminaalstele patsientidele). Kolmandate isikute mõju minimeerimiseks on mõistlik nõuda enesetapu abistajalt / eutanaasia läbiviijalt meditsiinilist haridust (see võimaldab täiendava kontrolli võimaliku kuritarvitamise üle), samuti peab see otsus saama kinnituse enam kui ühelt meditsiiniprofessionaalilt (ja loomulikult peab kogu protsess olema dokumenteeritud). Minimeerimaks kahju teistele ning vähendamaks arstide omavoli, peavad eutanaasiaotsusest olema piisavalt vara olema ette teavitatud ka konkreetse patsiendi lähedased (kellel võiks olla õigus protesteerida võimaliku arstide omavoli juhtumi korral, nõudes erapooletut komisjoni või kohtuvõimu kaasamist, et kinnitada inimese vaba tahe).

Kasutatud kirjandus

Arold, Anu. “Mõtteid inimese elust ja arsti rollist selle hoidmisel”. – Eesti Arst, 1999, 3.

Battin, Margaret Pabst. Least Worst Death: esseys in bioethics on the end of life. Oxford University Press, 1994.

Diekstra, R.W.F. “Assisted Suicide and Euthanasia: Experiences from The Nederlands” –Annals of Medicine, vol. 25 no 1, 1993.

Elliott, Carl. “Ethics of Psychiatric Research and Treatment”. – Current Opinion of Psychiatry, vol. 6. no. 5, 1993.

Issak, Andra. Eutanaasia õiguslikud probleemid ja eristamine abist enesetapul. Tartu Ülikool, Bakalaureusetöö, 1997.

Foot, Philippa. “Euthanasia,” Virtues and Vices. Berkeley: University of California Press, 1978, lk. 33-61

Kuhse, Helga. “Why Killing is Not Always Worse – And Sometimes Better – than Letting Die.Bioethics. An Anthology. Blackwell, 1999.

Labotkin, R jt. “Eesti arstide suhtumine eutanaasiasse” –Eesti Arst, 1999, 1.

Mayo, David J. “What is being Predicted: The Definition of Suicide”. – The Assessment and Prediction of Suicide. The Guilford Press, 1992

McKhann, Charles F. A Time to Die: The Place for Physician Assistance. Yale University Press, 1999.

Rachels, James. “Active and Passive Euthanasia.” Bioethics. An Anthology. Blackwell 1999.

Saar, Merike. Patsiendi õigused eutanaasias. Tartu Ülikool, Bakalaureusetöö, 1997.

Pildid eelmisel aastal Itaalias suremisõigust nõudnud lihasdüstroofiat põdenud Piergiorgio Welby juhtumist

Kuni su mets veel elab, elad sina ka! 27. mai 2008

Posted by Oudekki in poliitika.
comments closed

Kaheksanda Mai Liikumine toetab algatust “Päästkem Eesti Metsad ja soovitab kõigil osa võtta meeleavaldusest meie metsade kaitseks neljapäeval, 29. mail ajavahemikus 15:00- 17:00 Tallinnas Tammsaare pargis. Näitame, et me ei poolda Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) reformi ning uut metsaseadust praegusel kujul. Meie metsade majandamiseks ja säilitamiseks on paremaid viise! Poliitikud on lõpuks vaid meie esindajad ning neil ei ole õigust võtta ette midagi omaenda rahva tahte vastu.

Keskkonnaministeerium tahab muuta metsaseadust nii, et riigimetsa oleks võimalik kergemini raiuda ja müüa või rentida riigieelarve täitmiseks. Sellest võidavad Skandinaavia puidutööstused ja väike grupp poliitikuid, aga mitte Eesti avalikkus, meie kõik, kes me tahame selles riigis igapäevaselt elada. Kasumi teenimise võimalus võib olla üks osa inimese elust, aga see ei tohi taanduda inimelu ainsaks väljundiks. Meie eluviisi osa on ka kultuur, loodus, võimalus vabalt metsas jalutada ning tunda ennast osana loodusest.

Olulisemad punktid, mida Keskkonnaministeerium soovib kehtestada:

Seadusest võetakse välja nõue, et Eesti pindalast peab 20% olema riigimets – võimaldab igal ajal metsa müüa ja teha otsuseid vastavalt poliitilisele vajadusele, mitte sellele, kuidas metsade jaoks hea on.

Riigi metsa võib edaspidi pikaks ajaks rendile anda
– on oht, et mets antakse rohkem kui 100 aastaks rendile Skandinaavia puiduettevõtete kätte, kes teenivad eestlaste pealt suuri summasi, kuid ei tegele metsa sotsiaalse ja kultuurilise poole arendamisega

63 metskonnast jääb alles 17
– ühe metskonna suuruseks on ca 60 x 80 km, korralikult metsa eest hoolitsemiseks on metskondade territooriumid liiga suured.

560 metsamehest jääb alles 250 – 5-10 inimest peavad suutma igapäevaselt valvata, et ei toimuks röövraiet, puhastada sihte, kontrollida metsa mahavõtmist jne. Füüsiliselt ei ole see võimalik.

Metsa müügi või rendi otsustab 9 inimest RMK nõukogust – hetkel nõukogus olevatest inimestest on metsateemadel 2 pädevat inimest. Ülejäänud, ka nõukogu esimees, ei oma mitte mingit metsalast haridust või töökogemust.

Kaotatakse kaitsemetsade kategooriad
– kaitsemetsad on metsad, mis vajavad kaitset ja kaitsevad jõgesid, järvesid ja asulaid (tormi ja tuisu eest). Paljud kaitsemetsad on seene- ja marjametsad.

Ministri otsusega võib igas vanuses puid maha võtta – hetkel on seaduses puude vanused kirjas, edaspidi võib ministri määrusega teostada lageraiet ka aladel, kus metsa arengu jaoks see vajalik ei ole.

Eesti metsad on meie kõigi ühine vara. Soome ja Rootsi keskkonnaühendused on hoiatanud Eesti valitsust, et taolised muudatused toovad kaasa ligi 2000 taime- ja loomaliigi hävinemise nagu see Skandinaavias juhtumas on. Enamus Eesti keskkonna- ja metsameeste ühendusi on teinud pöördumisi ning ettepanekuid, kuid seni pole kedagi kuulda võetud.

Kodanikuliikumisse kuuluvad Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing SOREX, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, Loodushoiu klubi, Tallinna Tehnikaülikooli Säästva Arengu Klubi, Eesti Maaülikooli Keskkonnakaitse Üliõpilaste Selts ja Pirita tee selts. Lisaks organisatsioonidele kuuluvad ühendusse üliõpilased, õppejõud ja metsamehed.

Lisainfo:
email: info(a)hooliveesti.ee
www.hooliveesti.ee

Meedia vihkab mind, ulub diktaator kuumal saarel 18. mai 2008

Posted by Manjana in kapitalism, meedia, Okeaania, poliitika.
comments closed

JijiFoto ühest turistiblogist

Erinevatel põhjustel kiputakse Eesti meedias rääkima kuidas mingis kauges riigis valitseb kommunistlik režiim, mis on loomulikult paha-paha. Hiina on vast enim mainitud pahalane, kes piirab inimõigusi ja ahistab meediat. (Venemaa vastu ei saa Eesti meedias loomulikult ükski riik, kahjuks on seal parlamendis liiga mitu parteid). Õnneks küll pole Hiinas ühte diktaatorit (veel …)