jump to navigation

Iisrael: kes ja mida valib? 10. veebruar 2009

Posted by toimetus in Lähis-Ida, poliitika, tõlkelood, valimised.
Tags:
comments closed

Täna kogunevad Iisraeli inimesed valimiskastide juurde, silme ees nii surm ja hävitus, kui ka võidutunne. Aga kes täpselt valivad ja milliseid jõudusid? Ülevaate kirjutas Gabriel Ash, blogis “Jews sans frontieres”,  8.2.2009

Nagu paljud on ütelnud, nende hulgas ka mina, vasakpoolsuse ja parempoolsuse vahe Iisraelis ei oma mingit sidet nende sõnade tavalise tähendusega. (veel …)

Advertisements

Boliivia vaatab tulevikku 27. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, tõlkelood, valimised.
Tags:
comments closed
towardfreedom.com

Uue konstitutsiooni poolt. Foto: towardfreedom.com

Uus konstitutsioon võeti vastu, tänavaid täitis juubeldav rahvahulk
Kirjutas: Benjamin Dangl

Pärast seda, kui selgus, et Boliivia uus konstitutsioon on pühapäevasel referendumil rahva heakskiidu saanud, kogunesid tuhanded inimesed La Pazi tänavatele seda sündmust tähistama. (veel …)

Head uut Obama aastat! 27. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, tõlkelood, valimised.
comments closed
Davidhorsey.com

Pilt: Davidhorsey.com

Kirjutas: Theo Talcott

Proovi seda sõpradele ja võõrastele hõigata, see tundub hea ja tõeline. Me oleme siirdumas uude ajastusse. Bushi Pimeduse Ajad on möödas! Inimkond pöörab ümber ja kihutab Obama Valgustusajastusse. Isiklikult olen ma lustlik ja tantsin aeg-ajalt toas ringi. (veel …)

Kiskjaliku konservatiivsuse kultuuriline eetos vajab väljavahetamist 7. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, kapitalism, majandus, tõlkelood, valimised.
Tags:
comments closed
Wall Street Journal

Rupert Murdoch peletab liberaalseid mesilasi. Pilt: http://www.pixelmarx.com. 2007

Kirjutas: Robert Ellman

Presidendid määravad kindlaks meie maa kultuurilise eetose. Meie kultuuriline eetos võtab kokku selle, kui suur on Ameerika majanduslik pirukas ning kas tulud ja panustamine on õiglases vahekorras. (veel …)

Kahed vasakpoolsed ja muutuse tõusulaine 2. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, ideed, kodanikeühiskond, meedia, tõlkelood, valimised.
Tags:
comments closed
Ka msn võib olla elu

Ka msn võib olla elu. Pilt internetist.

See lugu The Two Lefts, and a Tidal Wave of Change ilmus
Andrew Lehmani sulest 23. detsembril 2008.

Olla vasakpoolne või progressiivne organisaator ei tähenda sündmuste esile kutsumist, vaid olukorra hindamist. Eesmärk on olla õigel ajal õiges kohas, koos õigete vahendite ja liitlastega – kindlustades end tüseda kontaktide nimekirjaga, jõulise sõnumiga ja tähelepanu tõmbava esitlusega. (veel …)

Aeg revolutsiooniks 27. detsember 2008

Posted by toimetus in Ameerika, diskrimineerimine, ideed, tõlkelood, valimised.
Tags:
comments closed
Obama perekond. Foto aadressilt www.donkeydish.com

Obama perekond. Foto aadressilt http://www.donkeydish.com

See lugu The Time for a Revolution ilmus 18. detsembril Dr. Ron Waltersi sulest.

Barack Obama äsjast võitu analüüsides meenus mulle, et viimane kord, kui võis näha Demokraatide sellist tohutut, rõhuva häälteenamusega saavutatud valimisvõitu, oli 1964. aastal, mil Lyndon Johnsoni valimine võimaldas talle mandaadi, mida ta kasutas Suure Ühiskonna loomiseks. Tol korral, 1964. aastal olid valimiste keskseks teemaks mustade rassilised edusammud, kuid nüüd, 2008. aastal, andsid valimistele hoo ameeriklaste hirmud ja ärevus omaenda majandusliku elujõulisuse pärast. Lähtudes antud erinevusest on suureks küsimuseks, millele mustad nüüd näkku vaatama peavad: kas nad loovutavad omaenda vajadused täieliku muutuse nimel, arvestades asjaolu, et nad on olnud viimase 30 aasta konservatiivse valitsuse poliitika tõttu kõige enam kahju saanud inimesed ning on lisaks ebaproportsionaalselt palju kannatanud käesoleva majanduskriisi tõttu. (veel …)

Palestiina: igavene nutumüür 13. juuli 2008

Posted by Manjana in ajalugu, diskrimineerimine, II MS, Lähis-Ida, valimised.
comments closed
Kätest kinni

Palestiinlaste liider Mahmoud Abbas, Sarkozy ja Iisraeli peaminister Ehud Olmert (Foto postimehest)

Sissejuhatuseks tahaks öelda, et antud jutu kirjutasin vasakpoolsete parteide ühenduse NELF koosoleku protokolli järgi. Koosolek toimus selle aasta juunis Küprosel ja sellel osales ka Palestiinas oleva sotsialistide partei , Palestinian People’s Party, juhatuse liige. Palestiina probleem on vasakpoolsete huviorbiidis olnud pikemat aega ning antud jutus on kilde erinevate inimeste sõnavõttudest.

Hetkel elab Palestiina territooriumil Gazas ja Läänekaldal kokku 4 miljonit inimest. Palestiina piirkonnad on Iisraelile vajalikud ka seal asuvate veereservide pärast: 85% neist kasutab Iisrael ja 15% Palestiina. Ka kurikuulsa müüri üks funktsioone on kaitsa veereserve Iisraeli tarbeks. Kontroll vee üle annab Iisaraelile ka võime kontrollida Palestiinat ja neid vajadusel ilma veeta jätta. Praegune olukord Gazas on ebainimlik.

Hamas sai Gazas võimule peale 2007 aasta valimisi. Vaatlejate hinnangul oli tegemist demokraatlike valimistega.

Läbirääkimised Iisraeli valitsusega algasid pool aastat tagasi, kuid pole erilisi tulemusi saavutanud. Palestiinlaste pilgu läbi soovib Iisrael nende läbirääkimistega saavutada vaid positiivset rahvusvahelist tähelepanu, aga mitte otseseid tulemusi. Iisraeli peamine positsioon on, et Jeruusalem on nende pealinn ja praegune Palestiina territooriumi jaotus peaks jääma samasuguseks. Palestiina on valmis tunnustama Iisraeli piire sellistena, nagu need olid 1967. aastal ning, et Iisrael tunnustaks Palestiina riiki.

Õiguslik-poliitilisest taustast

1947 aastal võttis ÜRO assamblee vastu otsuse 181, milles seisis, et hakatakse ülesse ehitama nii Iisraeli kui Palestiina riiki. Kuid tegelikkuses rajati peamiselt Iisraeli.

Praegu on Euroopa Liidus käsil Vahemere Liidu asutamine ning sellele soovitakse üle anda ka vastava regiooni probleemide lahendamine, kuid on karta, et Palestiina probleem võib teiste kõrval marginaalseks osutuda. Liidu ühe initsiaatori, Prantsusmaa huvides on küll Euroopa Liidu ja araabiamaailma vahel paremaid majanduslikke suhteid arendada, kuid sealjuures võiksid araablased Palestiina pigem unustada. 

Palestiinlased leiavad, et EL on Palestiina probleemi arutelus mänginud efektiivset poliitilist rolli, kuid Iisraeli meediapropaganda on vähemalt sama efektiivne. Palestiina ei suuda võistelda rahvusvahelise info andmises Iisraeliga. Euroopa Parlamendi delegatsioon on kohtunud Iisraeli valitsusega ning nõudnud neilt poliitilise võimu ülekasutamise lõpetamist. Palestiinlased sooviksid, et rahvusvaheline üldsus pööraks olukorrale piisavalt tähelepanu, et ei toimuks sõjalisi rünnakuid Gaza vastu.

NELFi koosolekul osalenud Saksa parlamendisaadik rääkis, et Palestiina probleemist on Saksa parlamendis juttu olnud ning oluliseks peetakse erapooletust mõlema osapoole suhtes, kuigi on kindel, et Iisraeli intervensioon Palestiina aladel on õigusrikkumine ning oluline oleks kokku leppida 1967 aastal kehtinud piirides.

Palestiinlased leiavad, et oleks oluline, kui Palestiina probleemi kohta oleks võimalik ÜROs resolutsioon koostada. Juhul kui Palestiina ja Iisraeli vahelise probleemi lahendamisega tegeleb vaid USA, on karta, et nemad kaitsevad vaid Iisraeli huvisid. Palestiinlased sooviksid läbirääkimisi kahe riigi vahel jätkata, kuid nad sooviksid ka mingeid tulemusi, mitte vaid igikestvaid rääkimisi ja praeguse olukorra jätkumist.

Pikemalt loe inglise vikist:
Israeli-Palestinian conflict
History of the Israeli-Palestinian conflict
Positions on Jerusalem

PS! Kirjutasin jutu laupäeval ja pühapäeval oli postimehes selline uudis: Sarkozy hakkas Lähis-Ida rahutoojaks

Ei, härra peaminister! 13. november 2007

Posted by Oudekki in diskrimineerimine, iroonia, meedia, valimised.
Tags: ,
comments closed

Magav kutsuJälgides kuidas meedia käsitleb Ansipi ja 1988 aasta meeleavalduse juhtumit, paneb mind imestama see, et inimeste peamine küsimus on: kes selle vana loo avalikustamisest poliitilist kasu lõikab – kas näiteks Keit Pentus või hoopis George Bush? Seda, kas valijad huvitab probleem, et meie meie poliitika üks võtmefiguure, peaminister, on tegelikult silmakirjalik, ei küsita.

Ansip oli silmakirjalik selles mõttes, et ta kaitses Nõukogude Liidu kommunistliku partei liini viimase hetkeni ning kohati tundub, et tugevamaltki kui Moskva seltsimehed. See ei ole muidugi ainult Ansipi puhul nii, see kehtib ka paljude teiste Eesti tolleagsete poliitikute kohta ning kahjuks omab peegeldust ka tänapäevases poliitikas, kus oodatakse, et keegi teine (näiteks Euroopa Liit) kirjutaks ette, kuidas peab käituma.

Praegu oleks hea hetk arutada, kas meile sobib selline silmakirjalikkus ja kodumaiste poliitiliste projektide täielik puudumine. Kas meile sobib, et 1988. aastal “natsionalismi ohtudest” kõnelejad esinevad nüüd rahvuse aadete kaitsjana või paremliberaalidena, mõnikord väites, et tegelikult nad olid seda juba Nõukogude ajal? Muuhulgas, mina ei usu, et keegi siin eriti paremliberaal oli, arvestades teadmiste puudumist nii turumajandusest, kapitalismist kui ka vabadusest kui niisugusest. Ma usun küll, et inimesed olid kas lihtsalt apoliitilised või ka sotsialistid, kommunistid (nii stalinistlikus kui ka näiteks eurokommunismi mõttes), kuid peamiselt tahtsid lihtsalt ja abstraktselt, et midagi oleks teisiti. Ja loomulikult oli ka hulk rahvuslasi.

Kas inimene ei või siis oma vaateid muuta? Ikka võib, kui tal on selleks hea põhjus, aga poliitik demokraatlikus ühiskonnas peaks oma valijatele seletama, mis olid need argumendid, mis kommunistist paremliberaali tegid. Argument “ma olin kommunistlikus parteis selle pärast, et karjääri teha, tegelikult ma ikka olen paremliberaal” on kõige küünilisem üldse. Kui me seda aktsepteerime, siis peab tunnistama, et Nõukogude Liidu reaalne valitsev ideoloogia on võitnud, elagu Nõukogude Eesti 2007! See tähendab, et moraali ei ole avalikus sfääris olemas, see tähendab, et karjääri nimel on lubatud igasugused asjad – kuidas oleks näiteks mõne väikse koonduslaagriga, sest küüditamiseks ei ole Eestis ju ruumi. Kust läheb meie taluvuspiir?

Võib ju küüniliselt kõrvalseisjana öelda, et poliitikud need ongi sellised ja kui sa pole kohanev, siis pole sa poliitik, aga kas on nii? Siin on juba küsimus selles, et milline on valitsev mentaliteet ja kuidas käituvad need, keda kuulatakse. Kuskil peaks olema tasakaal selle vahel, mis on kohanemine keskkonnaga ja millisest punktist algab tõeline valetamine. Kui valitsev arvamus kiidab heaks silmakirjalikkuse, siis käituvad lõpeks kõik nii, sest teisiti käitumine jätaks ebanormaalse mulje. Targem on varjata ja vaikida kui öelda nii nagu tegelikult mõtled.

Ma ei taha üles kutsuda lõpmatule minevikussobramisele, sest sellest saadav kasu on väiksem, kui võimaliku hiiglasliku nõiajahi oht, mille käigus inimesed peavad hakkama tõestama, et nad on süütud. See, mida keegi täpselt Nõukogude Liidus tegi, ei olegi liiga oluline, neid tegusid tuleb ka uurida tollase aja kontekstis. Kuid kui poliitik muudab kardinaalselt oma vaateid, siis ta võlgneb avalikkusele selgituse. Kui poliitik on jätkuval kommunist, sotsialist või sotsiaaldemokraat, siis see, et ta seda ka NSVL-i ajal oli, ei ole tegelikult üldse oluline.

Kui Ansip on reaalselt arvamusel, et “keda koer näksab, see enam meelt avaldama ei tule”, siis mul on Eesti pärast natukene hirm. Nagu näitas aprill 2007, suhtub Ansip meeleavaldustesse jõupositsioonilt, mitte ei soovi pakkuda pareto-optimaalseid lahendusi. Iga kord tänavale tulles võib arvestada võimaliku riigipoolse jõu liigtarvitamisega. Kui Ansip veebruaris 1988 ei omanud mingit arvamust meeleavalduse mahasurumise suhtes, peitis ennast ära ning aprillis 1988 pidas rahvuslikke kõnesid, siis minu jaoks tõestab see, et ta on silmakirjalik ning jääb mulje, et ta valib vaated vastavalt sellele, mis hetkel tundub kasulikum.

Kas me tahame sellist peaministrit? Kas me lubame niisugust suhtumist neile ja tasuks mõelda, et kellele me delegeerime oma võimu selles riigis otsuseid teha?