Ei, härra peaminister! 13. november 2007

Jälgides kuidas meedia käsitleb Ansipi ja 1988 aasta meeleavalduse juhtumit, paneb mind imestama see, et inimeste peamine küsimus on: kes selle vana loo avalikustamisest poliitilist kasu lõikab – kas näiteks Keit Pentus või hoopis George Bush? Seda, kas valijad huvitab probleem, et meie meie poliitika üks võtmefiguure, peaminister, on tegelikult silmakirjalik, ei küsita.

Ansip oli silmakirjalik selles mõttes, et ta kaitses Nõukogude Liidu kommunistliku partei liini viimase hetkeni ning kohati tundub, et tugevamaltki kui Moskva seltsimehed. See ei ole muidugi ainult Ansipi puhul nii, see kehtib ka paljude teiste Eesti tolleagsete poliitikute kohta ning kahjuks omab peegeldust ka tänapäevases poliitikas, kus oodatakse, et keegi teine (näiteks Euroopa Liit) kirjutaks ette, kuidas peab käituma.

Praegu oleks hea hetk arutada, kas meile sobib selline silmakirjalikkus ja kodumaiste poliitiliste projektide täielik puudumine. Kas meile sobib, et 1988. aastal “natsionalismi ohtudest” kõnelejad esinevad nüüd rahvuse aadete kaitsjana või paremliberaalidena, mõnikord väites, et tegelikult nad olid seda juba Nõukogude ajal? Muuhulgas, mina ei usu, et keegi siin eriti paremliberaal oli, arvestades teadmiste puudumist nii turumajandusest, kapitalismist kui ka vabadusest kui niisugusest. Ma usun küll, et inimesed olid kas lihtsalt apoliitilised või ka sotsialistid, kommunistid (nii stalinistlikus kui ka näiteks eurokommunismi mõttes), kuid peamiselt tahtsid lihtsalt ja abstraktselt, et midagi oleks teisiti. Ja loomulikult oli ka hulk rahvuslasi.

Kas inimene ei või siis oma vaateid muuta? Ikka võib, kui tal on selleks hea põhjus, aga poliitik demokraatlikus ühiskonnas peaks oma valijatele seletama, mis olid need argumendid, mis kommunistist paremliberaali tegid. Argument “ma olin kommunistlikus parteis selle pärast, et karjääri teha, tegelikult ma ikka olen paremliberaal” on kõige küünilisem üldse. Kui me seda aktsepteerime, siis peab tunnistama, et Nõukogude Liidu reaalne valitsev ideoloogia on võitnud, elagu Nõukogude Eesti 2007! See tähendab, et moraali ei ole avalikus sfääris olemas, see tähendab, et karjääri nimel on lubatud igasugused asjad – kuidas oleks näiteks mõne väikse koonduslaagriga, sest küüditamiseks ei ole Eestis ju ruumi. Kust läheb meie taluvuspiir?

Võib ju küüniliselt kõrvalseisjana öelda, et poliitikud need ongi sellised ja kui sa pole kohanev, siis pole sa poliitik, aga kas on nii? Siin on juba küsimus selles, et milline on valitsev mentaliteet ja kuidas käituvad need, keda kuulatakse. Kuskil peaks olema tasakaal selle vahel, mis on kohanemine keskkonnaga ja millisest punktist algab tõeline valetamine. Kui valitsev arvamus kiidab heaks silmakirjalikkuse, siis käituvad lõpeks kõik nii, sest teisiti käitumine jätaks ebanormaalse mulje. Targem on varjata ja vaikida kui öelda nii nagu tegelikult mõtled.

Ma ei taha üles kutsuda lõpmatule minevikussobramisele, sest sellest saadav kasu on väiksem, kui võimaliku hiiglasliku nõiajahi oht, mille käigus inimesed peavad hakkama tõestama, et nad on süütud. See, mida keegi täpselt Nõukogude Liidus tegi, ei olegi liiga oluline, neid tegusid tuleb ka uurida tollase aja kontekstis. Kuid kui poliitik muudab kardinaalselt oma vaateid, siis ta võlgneb avalikkusele selgituse. Kui poliitik on jätkuval kommunist, sotsialist või sotsiaaldemokraat, siis see, et ta seda ka NSVL-i ajal oli, ei ole tegelikult üldse oluline.

Kui Ansip on reaalselt arvamusel, et “keda koer näksab, see enam meelt avaldama ei tule”, siis mul on Eesti pärast natukene hirm. Nagu näitas aprill 2007, suhtub Ansip meeleavaldustesse jõupositsioonilt, mitte ei soovi pakkuda pareto-optimaalseid lahendusi. Iga kord tänavale tulles võib arvestada võimaliku riigipoolse jõu liigtarvitamisega. Kui Ansip veebruaris 1988 ei omanud mingit arvamust meeleavalduse mahasurumise suhtes, peitis ennast ära ning aprillis 1988 pidas rahvuslikke kõnesid, siis minu jaoks tõestab see, et ta on silmakirjalik ning jääb mulje, et ta valib vaated vastavalt sellele, mis hetkel tundub kasulikum.

Kas me tahame sellist peaministrit? Kas me lubame niisugust suhtumist neile ja tasuks mõelda, et kellele me delegeerime oma võimu selles riigis otsuseid teha?