jump to navigation

Minu feministlikud pulmad 27. aprill 2009

Posted by toimetus in diskrimineerimine, tõlkelood.
Tags: ,
comments closed

Kui Jessica Valenti alustas oma pulmaplaanide tegemisega, oli tema kinnisideeks vältida seksistlikke traditsioone. Tal polnud aimugi kuivõrd ägedalt reageerivad sellele tema vanemad, sõbrad-feministid ja ajaveebnikud, kes nimetasid teda „ball-cutting cybersuccubus.“

Kirjutas: Jessica Valenti

Üks esimesi küsimusi, mis inimestel tekib peale sinu kihlumisteate saamist, on huvi, et kuidas mees ikka ettepaneku tegi.  (Teine pole niivõrd küsimus, vaid haaratakse kiirelt mu vasak käsi, et vaadata briljanti, mida nad kujutlevad end sealt leidvat.)

Probleem on aga selles, et mul polegi mingit erilist lugu jutustada. Või vähemalt  sellist lugu, nagu oodatakse. Ei olnud roosiõielehtedega ülepuistatud siidilinadega voodit, reisi Eiffeli torni, šampuseklaasi uputatud sõrmust. (veel …)

Advertisements

India noorte naiste tulesurmad 6. märts 2009

Posted by toimetus in Aasia, diskrimineerimine, tõlkelood.
Tags:
comments closed
pilt: yoomilee.wordpress.com

India madalast kastist tüdruk. Pilt: yoomilee.wordpress.com

Kirjutas: Jeremy Page

”Igas tunnis hukkub üks India naine tulesurmas, mehi hukkub tules poole vähem,” selgus meditsiini teadusajakirjas „Lancet medical journal” avaldatud uurimusest. Enam kui pooled neist naistest on vanuses 13 kuni 34 eluaastat ja paljud õnnetused tulenevad köögis toimunud õnnetustest, enesepõletamisest või kodusest vägivallast, mille põhjustajaks on tülid kaasavara küsimustes.

Uuringu tulemused näitavad India naiste kehva olukorda. Kuigi India põhiseadusega on tagatud sugude võrdõiguslikkus, jääb see paljudele kaugeks unelmaks, välja arvatud väga rikastele. (veel …)

India moslemite võlu ja valu 4. märts 2009

Posted by toimetus in Aasia, diskrimineerimine, tõlkelood.
Tags:
comments closed

India viimaste aastate tõusu üle on uhked ja õnnelikud kõik, kes seal elavad. Ka Indias elav vähemus: 140 miljonit India moslemit. India moslemid on uhked, et näevad kuidas nende riik on saanud maailmas üheks tehnoloogiliselt enamarenenud riigiks. Mõned moslemid on ka ise headel töökohtadel ja võivad rääkida oma edulugusid.

Kuid ikkagi häirib suuremat osa see, kuidas neid üritatakse marginaliseerida. Indias on levinud stereotüüp, et moslem on rahvuslane, kel on madal sotsiaalne ja majanduslik positsioon ning haridustase. (veel …)

Kapitalism kui ennasthävitav süsteem 3. veebruar 2009

Posted by toimetus in ajalugu, Ameerika, diskrimineerimine, kapitalism, tõlkelood.
comments closed
www.worldbulletin.net

Ellujäämisvõitlus? Pilt: http://www.worldbulletin.net

Kirjutas: Michael Parenti
Apokalüpsis

Pärast kommunistlike valitsuste langemist Ida-Euroopas on kapitalism teinud võidukäiku kui alistamatu süsteem, mis toob majandusliku õitsengu ja demokraatia, kui süsteem, mis jääb valitsema kuni ajaloo lõpuni.

Ometi on praegune majanduskriis veennud ka kõige prominentsemaid vabaturu pooldajaid, et midagi on tõsiselt viltu. Kui tõtt rääkida, siis pole kapitalism siiani kohanenud mitmete ajalooliste jõududega, mis talle lõputult tüli tekitavad: demokraatia, heaolu ja (veel …)

Kreeka põgenike olukord halveneb 26. jaanuar 2009

Posted by toimetus in diskrimineerimine, Euroopa, Lähis-Ida, tõlkelood.
Tags:
comments closed
Paljud Iraani, Iraagi ja Afganistani põgenikud jõuavad Kreekasse

Paljud Iraani, Iraagi ja Afganistani põgenikud jõuavad Kreekasse

Kirjutas: Danylo Hawaleshka

Ramzan ei oska täpselt öelda kui vana ta on: umbes 23, arvab ta. Illegaalne Afganistani immigrant ei tähista sünnipäevi, vaid elab ühe päeva korraga valvatuna Kreeka radaritest.

On kolmapäev, Ramzan’i isegi raske elu on teinud pöörde veel halvema poole.

Kohe peale seitset õhtul kohaliku aja järgi, kui ta oma sõbraga Kreeka (veel …)

Kuidas KAPO loomakaitsjaid töötleb 10. jaanuar 2009

Posted by Manjana in diskrimineerimine, kodanikeühiskond, roheline, teised autorid.
Tags:
comments closed
Vabadus valida elu. Kunstitudengite näitus Maarjamäe lossi aias. Juuni 2008.

Vabadus valida elu. Kunstitudengite näitus Maarjamäe lossi aias. Juuni 2008.

Täna toome Teile lugemiseks keskkooliõpilase Kristina kirjelduse sellest, kuidas salaluure Eestis loomaõiguslasi kohtleb (lühem variant ilmus EPLs). Osa sellest võis näha ka Pealtnägija saates 7. jaanuaril 2009, kuid kestnud on “töö” juba mitu aastat. Kui KAPO kohtus minuga mõni aasta tagasi seepärast, et ma kuulusin Vasakparteisse, siis peale minu poliitilise tegevuse, küsis agent ka minu käest, mida ma tean Eesti loomaõiguslaste liikumisest. Kuna mul puudus igasugune (veel …)

Miks ma olen sotsialist? 9. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, diskrimineerimine, Euroopa, ideed, kapitalism, majandus, tõlkelood.
Tags: ,
comments closed
the Corporation

the Corporation

Kirjutas: Chris Hedges

Korporatiivsed jõud rüüstavad Riigikassat ja on lükanud meid majandussurutisse ning kaks peamist poliitilist parteid ei suuda neid ohjeldada. Demokraatlikust ja Vabariiklikust parteist on saanud vaid priviligeeritute ja jõukate moraalitud klubid, raha ja korporatiivsete huvide hoorad, massiivse relvatööstuste pantvangid ning nad on valetamises ja enesepetmises niivõrd vilunud, et ei oska enam tõde valedest eristada. (veel …)

Venezuela: Human Rights Watch’i raport kriitika all 6. jaanuar 2009

Posted by toimetus in Ameerika, diskrimineerimine, tõlkelood.
Tags:
comments closed
www.nuncscio.com

Foto aadressilt: http://www.nuncscio.com

CARACAS, 22. detsember (IPS) – Human Rights Watch’i raport Venezuela väidetavatest tagasilangustest inimõiguste valdkonnas, alates ajast, mil president 10 aastat tagasi ametisse asus, on 118 USA ja mitmete teiste riikide teadlase poolt tõsiselt kahtluse alla seatud. (veel …)

Kas USA ametiisikud on süüdi sõjakuritegudes? 28. detsember 2008

Posted by toimetus in Ameerika, diskrimineerimine, Lähis-Ida, tõlkelood.
Tags:
comments closed

See lugu pealkirjaga Are US officials guilty of war crimes? ilmus Andy Worthingtoni sulest 23. detsembril 2008.

Video: treiler dokumetaalfilmile “Standard Operating Procedure“, mis kajastab Abu Ghraibi vanglas toimunud sündmuseid

Kas Bushi administratsiooni saab pidada vastutavaks sõjakuritegude eest? Vastus peaks olema “jah”, juhul kui Senati Relvajõudude Komitee Uurimisrühma otsus kinnipeetute kohtlemise kohta USA vanglates üldse midagi tähendab. Kahe partei osalusel koostatud raportist, mille avaldasid 11. detsembril senaatorid Carl Levin ja John McCain, järeldub, et vangide piinamine ja väärkohtlemine oli otsene tulemus poliitikast, mille olid heaks kiitnud ja käiku lasknud praeguse administratsiooni kõrgemad ametiisikud, sealhulgas president George W. Bush, endine kaitseminister Donald Rumsfeld ning asepresident Dick Cheney endine juriidiline nõunik (ja praegune personaliülem) David Addington. (veel …)

Aeg revolutsiooniks 27. detsember 2008

Posted by toimetus in Ameerika, diskrimineerimine, ideed, tõlkelood, valimised.
Tags:
comments closed
Obama perekond. Foto aadressilt www.donkeydish.com

Obama perekond. Foto aadressilt http://www.donkeydish.com

See lugu The Time for a Revolution ilmus 18. detsembril Dr. Ron Waltersi sulest.

Barack Obama äsjast võitu analüüsides meenus mulle, et viimane kord, kui võis näha Demokraatide sellist tohutut, rõhuva häälteenamusega saavutatud valimisvõitu, oli 1964. aastal, mil Lyndon Johnsoni valimine võimaldas talle mandaadi, mida ta kasutas Suure Ühiskonna loomiseks. Tol korral, 1964. aastal olid valimiste keskseks teemaks mustade rassilised edusammud, kuid nüüd, 2008. aastal, andsid valimistele hoo ameeriklaste hirmud ja ärevus omaenda majandusliku elujõulisuse pärast. Lähtudes antud erinevusest on suureks küsimuseks, millele mustad nüüd näkku vaatama peavad: kas nad loovutavad omaenda vajadused täieliku muutuse nimel, arvestades asjaolu, et nad on olnud viimase 30 aasta konservatiivse valitsuse poliitika tõttu kõige enam kahju saanud inimesed ning on lisaks ebaproportsionaalselt palju kannatanud käesoleva majanduskriisi tõttu. (veel …)

Tänavatele tulnud noori nakatab “Kreeka Sündroom” 22. detsember 2008

Posted by toimetus in diskrimineerimine, Euroopa, haridus, kodanikeühiskond, meeleavaldused, tõlkelood, töö.
Tags:
comments closed

Selle John Lichfieldi loo Greek Syndrome’ is Catching as Youth Take to Streets tõlkis Analyytik.

Rootsikeelne video: Rootsi Malmö linna rahutused 18. detsember 2008. Tuntud ka nime all “Rosengård Revolution”

Kõigepealt oli see Ateenas. Nüüd tuleb kontinendi illusioonidest vabanenud noorsugu tänavatele kõikjal Euroopas.

Paistab, et ühtne Euroopa on olemas. Kui Kreeka tudengid aevastavad või hingavad sisse sõõmu pisargaasi, siis tulevad noored inimesed tänavatele Prantsusmaal ning nüüd ka Rootsis. Eile viskasid maskides noored kaks süütepommi Ateenas asuvasse Prantsuse Instituuti. Aknad purunesid, kuid tõsisemaid kahjustusi hoone ei saanud. Seejärel kirjutasid noored spray-värvidega majaseinale kaks loosungit. Üks kõlas nii: “Säde Ateenas. Tulekahju Pariisis. Vastuhakk on algamas.” Teiselt võis lugeda: “Prantsusmaa, Kreeka, kõikjal ülestõus.”

See oli plaanitud ja jõuline katse seostada erinevaid protestiliikumisi. Seosed Kreeka ja Prantsusmaa protestide vahel – ning vähemal määral Rootsi rahutustega – võivad paista väga nõrgad, koguni olematud. Kuid televisiooni, interneti ja tekstisõnumite ajastul levivad sotsiaalsed ja poliitilised vaevused ning nende sümptomid niisama kiiresti kui gripp.

Ajal mil Euroopa ja kogu maailm pea ees sügavasse majanduslikku surutisse on langemas jälgitakse “Kreeka Sündroomi” – nagu üks Prantsuse ametnik seda nimetab – kogu Euroopa Liidus suure murega. Katse Euroopa Liidus piires aset leidvaid vastuseise politiseerida ja neid omavahel seostada võib osutuda ühe Kreeka eraldiseisva ja tugevalt vasakpoolse rühmituse juhuslikuks eneseväljenduseks. Kuid see juhib tähelepanu kolmes Euroopa Liidu riigis samaaaegselt toimuvate rahutustepuhangute sarnasustele – ja paljudele erinevustele.

Tuhanded noored kreeklased on peaaegu kaks nädalat osalenud ikka ja uuesti puhkevates tänavarahutustes. Nad protestivad kaootilise ja sageli korrumpeerunud sotsiaalse ja poliitilise süsteemi vastu ning seda riigis, mis kõigub siiamaani Euroopaliku “modernsuse” ja segaduses Balkanliku mineviku vahel. Selles mõttes võib neid tõesti ülestõusnuteks nimetada.

Tänavarahutused algasid suuresti “anarhistide” protestidega, pärast seda kui politsei oli tapnud 15 aastase poisi, kuid haarasid seejärel teisi vasaktiiva rühmitusi ja immigrante ning kohati paistis, et peaaegu kõiki 18-30 aastaseid Kreeka linnaelanikke. Protestijate väitel kuuluvad nad ohvriks toodud “600Euro” põlvkonda ning on igaveseks madala kuupalga eest töötama mõistetud. Sel nädalal tulid tänavatele kümned tuhanded Prantsusmaa lütseumitudengid, et protesteerida kavandatavate mõõdukate koolisüsteemi muutuste ja käputäie õpetejakohtade “loomuliku kadumise” vastu. Teisisõnu, nad osalesid tüüpilises kaasaegses Prantsuse revolutsioonis: konservatiivses vasaktiiva vastuhakus, mitte muutuse eest, vaid selle vastu. Lütseumitudengid pooldavad suuresti status quo säilitamist koolides, kuigi nad tunnistavad, et kohmakas Prantuse koolisüsteem neid hästi ei teeni.

Kuid rahutuste taga on veel kolm tegurit: sügav rahulolematus Prantsusmaa poliitilise süsteemiga, vaenulikkus kapitalismi ja “globalismi” vastu ning pidevalt kääriv rahutus Prantsusmaa vaestes, multikultuurilistes äärelinnades.

Malmös loopisid neljapäeval noored inimesed politseid kividega ning süütasid autosid ja prügikonteinereid. See paistis olevat suuresti kohalik, Islami kultuurikeskuse sulgemise vastu suunatud vastuhakk, milles osalesid rahulolematud immigrandid ja teise põlvkonna immigrandid ning millega ühinesid valged vasakpoolsed noored. Nagu Kreekas ja Prantsusmaal nii usuvad ka Rootsi võimud, et korratusi on õhutanud ja võimendanud tugevalt vasakpoolsed poliitilised jõud.

Kolmel maal aset leidnud sündmuste vahel võib olla vähe otseseid seoseid, kuid Euroopa Liidu riikide valitsuste mõtetes olid need seostatud juba enne eilset rünnakut Prantsuse Kultuuriinstituudile. Prantsusmaa President Nikolas Sarkozy andis sel nädalal oma haridusminister Xavier Darcos’ile käsu planeeritud lütseumisüsteemi reform edasi lükata ning seejärel otsustati sellest üldse loobuda. Millest see muutus? Suuresti Kreeka sündmuste tõttu, ütlevad Prantsuse ametiisikud. Eelmisel nädalavahetusel oli Elysee Palees tuline arutelu. Osa nõunikke ja ministerid tahtsid koolireformidega (mida oli juba suuresti leebemaks muudetud) edasi minna. Teine osa oli aga häiritud märkidest, et lütseumiprotestid, kuigi suhteliselt piiratud, on kontrolli alt väljumas.

Tudengite liidrid ei suuda enam oma vägesid juhtida, ütlesid nad. Meeleavaldustega on ühinenud vaestest, multi-rassilistest äärelinnadest tulnud vägivaldsed elemendid. Räägiti, et asjaga on seotud tugevalt vasakpoolsed ja anarhistlikud agitaatorid. Kuna iga õhtu kajastatakse televisioonis Kreeka tänavarahutusi ning Prantsusmaa majandus on suundumas vabalangusesse, siis kartsid ametiisikud, et lütseumiprotestid võivad süüdata midagi tunduvalt ulatuslikumat ja vägivaldsemat.

President Sarkozy oli nõus järele andma. Siiski toimusid lütseumiprotestid edasi. Neljapäeval, pärast seda kui valitsus oli oma seisukohtadest taganenud, oli Prantsusmaa linnade tänavatel rohkem tudengeid kui eelmisel nädalal, mil haridusminister rõhutas, et tal on kavas reformidega edasi minna. Lyonis ja Lilles keerati ümber ja süüdati mõned autod ning hulk protesteerijaid arreteeriti, kuid enamasti olid meeleavaldused rahumeelsed.

Pariisi tänavatel intervjueeritud tudengid ei nõustunud sellega, nagu oleks reformidest loobutud. President Sarkozy ei kontrolli olukorda, ütlesid nad. Ta allub “Brüsselist ja Washingtonist tulevatele korraldustele”. Tegelik eesmärk on Prantsusmaa hariduseelarvest raha välja võtta, et “pangad pinnale upitada”.

Kreeka, Prantsusmaa ja Rootsi protestidel on ühised karakteristikud: põlgus valitsuste ja äriinstitutsioonide vastu, mida on süvendanud pankade ahnusest-õhutatud kollaps; lõtv ja rahutu allianss peamiselt valgete vasakpoolsete tudengite ja teise põlvkonna immigrantide vahel; tundmus, et ollakse osa “ohvriks toodud põlvkonnast”.

Palestiina: igavene nutumüür 13. juuli 2008

Posted by Manjana in ajalugu, diskrimineerimine, II MS, Lähis-Ida, valimised.
comments closed
Kätest kinni

Palestiinlaste liider Mahmoud Abbas, Sarkozy ja Iisraeli peaminister Ehud Olmert (Foto postimehest)

Sissejuhatuseks tahaks öelda, et antud jutu kirjutasin vasakpoolsete parteide ühenduse NELF koosoleku protokolli järgi. Koosolek toimus selle aasta juunis Küprosel ja sellel osales ka Palestiinas oleva sotsialistide partei , Palestinian People’s Party, juhatuse liige. Palestiina probleem on vasakpoolsete huviorbiidis olnud pikemat aega ning antud jutus on kilde erinevate inimeste sõnavõttudest.

Hetkel elab Palestiina territooriumil Gazas ja Läänekaldal kokku 4 miljonit inimest. Palestiina piirkonnad on Iisraelile vajalikud ka seal asuvate veereservide pärast: 85% neist kasutab Iisrael ja 15% Palestiina. Ka kurikuulsa müüri üks funktsioone on kaitsa veereserve Iisraeli tarbeks. Kontroll vee üle annab Iisaraelile ka võime kontrollida Palestiinat ja neid vajadusel ilma veeta jätta. Praegune olukord Gazas on ebainimlik.

Hamas sai Gazas võimule peale 2007 aasta valimisi. Vaatlejate hinnangul oli tegemist demokraatlike valimistega.

Läbirääkimised Iisraeli valitsusega algasid pool aastat tagasi, kuid pole erilisi tulemusi saavutanud. Palestiinlaste pilgu läbi soovib Iisrael nende läbirääkimistega saavutada vaid positiivset rahvusvahelist tähelepanu, aga mitte otseseid tulemusi. Iisraeli peamine positsioon on, et Jeruusalem on nende pealinn ja praegune Palestiina territooriumi jaotus peaks jääma samasuguseks. Palestiina on valmis tunnustama Iisraeli piire sellistena, nagu need olid 1967. aastal ning, et Iisrael tunnustaks Palestiina riiki.

Õiguslik-poliitilisest taustast

1947 aastal võttis ÜRO assamblee vastu otsuse 181, milles seisis, et hakatakse ülesse ehitama nii Iisraeli kui Palestiina riiki. Kuid tegelikkuses rajati peamiselt Iisraeli.

Praegu on Euroopa Liidus käsil Vahemere Liidu asutamine ning sellele soovitakse üle anda ka vastava regiooni probleemide lahendamine, kuid on karta, et Palestiina probleem võib teiste kõrval marginaalseks osutuda. Liidu ühe initsiaatori, Prantsusmaa huvides on küll Euroopa Liidu ja araabiamaailma vahel paremaid majanduslikke suhteid arendada, kuid sealjuures võiksid araablased Palestiina pigem unustada. 

Palestiinlased leiavad, et EL on Palestiina probleemi arutelus mänginud efektiivset poliitilist rolli, kuid Iisraeli meediapropaganda on vähemalt sama efektiivne. Palestiina ei suuda võistelda rahvusvahelise info andmises Iisraeliga. Euroopa Parlamendi delegatsioon on kohtunud Iisraeli valitsusega ning nõudnud neilt poliitilise võimu ülekasutamise lõpetamist. Palestiinlased sooviksid, et rahvusvaheline üldsus pööraks olukorrale piisavalt tähelepanu, et ei toimuks sõjalisi rünnakuid Gaza vastu.

NELFi koosolekul osalenud Saksa parlamendisaadik rääkis, et Palestiina probleemist on Saksa parlamendis juttu olnud ning oluliseks peetakse erapooletust mõlema osapoole suhtes, kuigi on kindel, et Iisraeli intervensioon Palestiina aladel on õigusrikkumine ning oluline oleks kokku leppida 1967 aastal kehtinud piirides.

Palestiinlased leiavad, et oleks oluline, kui Palestiina probleemi kohta oleks võimalik ÜROs resolutsioon koostada. Juhul kui Palestiina ja Iisraeli vahelise probleemi lahendamisega tegeleb vaid USA, on karta, et nemad kaitsevad vaid Iisraeli huvisid. Palestiinlased sooviksid läbirääkimisi kahe riigi vahel jätkata, kuid nad sooviksid ka mingeid tulemusi, mitte vaid igikestvaid rääkimisi ja praeguse olukorra jätkumist.

Pikemalt loe inglise vikist:
Israeli-Palestinian conflict
History of the Israeli-Palestinian conflict
Positions on Jerusalem

PS! Kirjutasin jutu laupäeval ja pühapäeval oli postimehes selline uudis: Sarkozy hakkas Lähis-Ida rahutoojaks

Kuidas feministile lilli kinkida? 8. märts 2008

Posted by Manjana in diskrimineerimine, Euroopa, foobiad.
comments closed

LillKui ma oleksin pidanud midagi naistepäevast kirjutama näiteks kakskümmend aastat tagasi, siis selle jutu sisu oleks olnud täiesti erinev sellest, mida ma tahaksin kirjutada nüüd ja see ei tulene mitte sellest, et kakskümmend aastat tagasi sain ma alles täiskasvanuks ja ka mitte ainult selle pärast, et siis ma elasin Nõukogude Liidus. Siin on hoopis teistsugused ja laiemalt käsitletavad muutused – nii Eestis, minus kui ka terves maailmas. Optimistina tahaksin ma öelda, et maailm on muutunud inimeste jaoks võrdsemaks, eriti just naiste seisukohalt vaadatuna. Kui 20 aastat tagasi tähendas see, et mees on naisega võrdne, peamiselt et ka naine võib olla traktorist, siis tänapäeval on võrdõiguslikkuse mõiste tunduvalt laienenud. Mõnes maailma osas rohkem, mõnes vähem.

Feminismist rääkides tulevad esimesena meelde põhjamaad. Eesti ajakirjanduses on maalitud kohutavaid pilte näiteks Norrast, kus naisi kvootide alusel pannakse ametikohtadele, kus nad ilmselt hakkamagi ei saa. Miks muidu on vaja kvoote – kui nad oleksid pädevad, valitaks ju neid niikuinii – on feministidefoobiat põdevate inimeste argument. Pealegi pole need koodid seal mitte kohustuslikud vaid soovituslikud.

Ma olen alati arvanud, et inimesed, kes põlgavad, kardavad või vihkavad midagi, siis tegelikult ei tea nad täpsemalt midagi ning loomulik alalhoiuinstinkt käsib enne karta kui kahetseda. Teadmatusest sünnivad hirmud. Teised väidavad, et kõik peaks arenema loomulikku rada ja naisõiguslased tegelevad kolmandajärguliste probleemidega, mis laheneks võib-olla ilmagi, kui ühiskond olulisemate probleemide lahendamisega toime tuleks. Minu vaatenurgast on see muna ja kana probleem – kas ühiskonna areng mõjutab inimestevahelisi suhteid või inimestevahelised suhted mõjutavad ühiskonda.

Põhjamaades vaadatakse sooliselt võrdõiguslikku (või siis ka teadlikult seda taotlevat) ühiskonda kui ühiskonda, mis on oma arengutasemelt kõrgemal, kui need, mis pooldavad meeste- ja naistemaailmade eraldamist erinevate reeglite, nõudmiste, keeldude ja radikaalseima variandina ka erinevate vaimsete võimekusega maailmadeks. Õnneks eestlane ikka üldjuhul ei arva, et naised oleksid vaimselt vähem võimekad kui mehed ja tegelikult on kurb statistika hoopis see, et poiste koolist väljalangevus on meie põhihariduse suur probleem ja selle lõpptulemusena on kõrgharitud naiste hulk suurem kui meeste.

Tihtipeale olen ma kohanud erinevate meeste ja ka naiste isiklikes mõtteavaldustes kujutelmi feministidest, millel on tõelisusega sama suur side, kui see, et moslem võrdub terrorist. Kardetakse, et feminist on naine, keda ei tohi uksest eespool sisse lasta või et feminist ei värvi kunagi küüsi ja riietub nii, et keegi aru ei saaks, mis soost ta on. Kindlasti on naisi, kes nii teevad ja mõtlevad, aga kindlasti ei saa feministi välimuse järgi välimäärata. Üldse on inimeste liigitamine üks tänamatu tegevus. Jah, kõik euroopa feministid, keda mina näinud olen, ei lase endale näiteks meestel välja teha, aga selline käitumine ei tähenda mitte kohe feministi vaid pigem inimest, kes tahab teistest sõltumatu olla. Mulle näiteks küll meeldib kui mulle välja tehakse, eriti kui ma tean, et see teine teenib minust palju rohkem.

Ma enda kohta armastan mõelda, et ma olen feminist ja samas ma ei saa sõnastada, et mida see siis täpselt tähendab. Mõnedes tõlgendustes seondub feminist olemine otsekohe sellega, et ma olen poliitilistelt vaadetelt vasakpoolne. See on suhteliselt vanaaegne arvamus, parempoolne feminism on täiesti olemas ja see pole ka mingi haruldus. Samuti võib mees olla feminist, kuigi ma olen meessoost feministe vaid põhjamaades ja õnneks ka Eestis kohanud.

Et nüüd kogu targutus kokku võtta, panen kirja, mida mina mõtlen kui arvan, et keegi on feminist ja mida ma enda puhul silmas pean, kui ennast feministiks pean.

Ma ei arva, et on midagi kindlat, mis meest ja naist eristab, peale füüsiliste sugutunnuste. Jah, mehed on üldjuhul tugevamad, aga alati on tugevaid naisi ja nõrku mehi ja seega on igaüks nii tugev või nõrk, kui ta on ja see ei sõltu tema soost. Samas kasutan ma alati hea meelega nõksu, et las mehed teevad füüsiliselt raskeid asju, siis saan mina laiselda. Et mehed ei ole targemad kui naised, ei ole mitte arvamus vaid faktidega tõestatud. Ka tehniline taiplikus ei ole asi, mis koos meeshormoonidega sünnil kaasa antakse. Samuti pole olemas mehelikku loogikat, see on tihtipeale vaid meeste enesekaitse, kui nad tegelikult vaimselt naisele alla jäävad.

Muideks, meeste tehniliselt taiplikumaks pidamine on samuti hea meetod mehi ekspluateerida. Kui ma ikka tehnikaga mässata ei viitsi, siis kutsun suvalise mehe ja ütlen talle, et oled mees või ei ole, tee korda ja vaene mees ongi sunnitud tegema, sest ta arvab, et … no ma ei tea mida ta arvab. Kui mina oleksin mees, kes tehnikast midagi ei tea, siis ma küll tunnistaksin ausalt, et tehku ise või otsigu keegi teine. Tänapäevane naine julgeb küll ausalt tunnistada, kui ta näiteks keeta ja küpsetada ei oska ja see ei temast sugugi kehvemat naist. (Või kui mõne mehe silmis teeb, siis ma ei soovitaks ühelgi naisel sellise mehega kooselu proovida, tal võib veel mingieid kivinenud arusaamu olla, mis lõppkokkuvõttes kooselu võimatuks teevad). Sugu ei määra midagi, inimene määrab. Ühiskond, mis lähtub soolistest stereotüüpidest, tegeleb tegelikult psühhoterroriga, mis laseb mõningatel juhtudel ennast meestel ja mõningatel juhtudel ennast naistel, oma soolisest kuuluvusest tingituna üleolevana tunda.

Kui nüüd tagasi tulla pealkirja juurde, siis loomulikult võib feministile naistepäevaks lilli kinkida, aga juhul kui ta inimesena seda soovib. Mina näiteks küll ei arva, et mulle peaks just sellel päeval lilli ostma, kui nad kõige kallimad on. Mõistlik oleks soodsamaid hetki oodata ja täna aitab ühest (või enamast) soojast kallistusest küll.

Ei politseiriigile 16. veebruar 2008

Posted by Manjana in diskrimineerimine, kodanikeühiskond, meeleavaldused, poliitika, tegemistest.
comments closed

Kaheksanda Mai Liikumine toetab ja osaleb järgmisel reedel Tallinnas toimuvad demonstratsioonil, mis on suunatud Valitsuse seadustemuudatuste vastu. Rohkem infot leiab leheküljelt: Ei politseiriigile! Samal leheküljel saab anda ka oma allkirja seadustemuudatuste vastu. Allkirjad koos järgmise kirja ja põhjenduste loeteluga esitatakse Riigikogule ja Valitsusele.

Sa võid ju lihtsalt pealt vaadata kuidas sinu kodanikeõiguseid kärbitakse, aga sa võid ka proovida, kas Eesti on teel täiusliku demokraatia poole ja hoolib kodanike arvamusest ning osaleda demonstratsioonil.

Ei politseiriigile!

Loe lisaks ka arvamusavaldusi ajakirjanduses:

Postimees: Oudekki Loone: keelame rääkimise? 6. veebruar 2008
Päevaleht: Roy Strider: Eestist saab politseiriik 3. veebruar 2008
Sirp: Hasso Krull: Eesti kui õudusunenägu 1. veebruar 2008
Pihl: jõuline politsei tagab Eestis demokraatia 8. jaanuar2008
Pronksöö kordumist pärssiv eelnõu kompab isikuvabaduste piire 8. jaanuar 2008 Vahur Koorits

Mul on täisõigus suvalise riigi lippu lehvitada! 10. detsember 2007

Posted by Manjana in diskrimineerimine, poliitika.
comments closed

Rannamäe ja KlenskiMa olen piisavalt suur optimist arvamaks, et iga eestimaalane vastab jaatavalt küsimusele: „Kas sinu arvates peaks Eestis kehtima kõik inimõigused?” Veel enam, ma usun ka, et see sama inimene on nõus, et tema pooldab inimõiguseid ja räägib alati vaid nii, et ta kellegi teise inimõiguseid ei riiva. Inimesed on ju üldiselt head ja noid, kes ennast kurjaks ja ebaõiglaseks peaks, selliseid on keeruline leida.

Pigem on eestlane nõus sellega, et keegi teine on kuri ja ebaõiglane, keegi, keda ta isegi ei tunne, aga milliseid liigub meie hulgas karjade kaupa. Paneme me ju alati oma korteri ukse lukku, sest usume, et kui kodunt ära minna ja tagasi tulla, siis leiame eest kodumasinatevaba ja ära reostatud elamise. Seega me usume, et kõik kohad on täis vargaid, kes võõrast vara ihkavad. Aga siinkohal on pigem tegemist omanikuõiguste mitte inimõigustega.

Kui aga jutt läheb rahvusriigile ja kodakondsusele, saab igast teisest eestlasest silmapilkselt inimõiguste vaenlane. Siis ei ürita pea keegi enam tõestada, et ta on humanist ja austab teiste inimeste õiguseid. Et mitte rohkem seletada mingitest ebakonkreetsetes terminites, panen siia kirja ühe külje inimõigustest lähtuvad põhimõtted. Kasutan siinkohal Kanada poliitilise filosoofi Will Kymlicka kirja pandud ideesid, mida peaks ühes tänapäeva demokraatlikus rahvusriigis silmas pidama:
1) Riik ei tohiks kasutata sunduslikkust, nagu näiteks kohustus õppida selgeks mingi keel;
2) Riik ei peaks kasutama keeldusid, näiteks, et valimisplakatid ei tohi olla mingis teises keeles, kui vaid riigikeeles;
3) Valimistel ei tohiks ära keelata ja piirata noid, kes lubavad riigis kehtestada veel mõne uue riigikeele. Näitena võiks võtta Iisraeli, kus ei saa ministriks see, kes eitab, et Iisrael on juudiriik;
4) Iga inimene võib vabalt rääkida millisest rahvusest või religioonist ta on ja tal pole kohustust neid vahetada;
5) Kui inimene läheb teise riiki, siis ei ole tal sundust hakata käituma tolle riigi kultuurikommete järgi;
6) Ükski rahvus oma rahvusriigis ei peaks arvama, et ta on ülim rahvus või parem kui teised;
7) Tänapäeval peaks riik mõeldes tulevikule lähtuma mõttest olla kosmopoliitne ja ei peaks üritama vägisi kinni hoida oma ürgsest kultuurist. Kohanemine maailmaga on jätkusuutlikum;
8) Inimene võib olla korraga eestimaalane ja venelane ja käia kirikus jõulude ajal kaks korda. Inimene võib vabalt lehvitada ükskõik millise teise riigi lipuga, ilma, et teda selle eest karistataks;
9) Vähemusrahvustele on natsionalism lubatud: ametlik keel, oma autonoomsus jne.

Noh, kuidas oleks, kui meie valitsus esmaspäeval kuulutaks, et alates homsest hakkame me nende põhimõtete järgi käituma? Ohh, ärge nüüd muretsege, valitsus soovib veel mõned kuus koos eksisteerida ja seda tüüpi põhimõtted meie väikeses rahvusriigis juba nii lihtsalt toetust ei leia.

Me suudame täiesti mõista seda, et Venemaa või Saksamaa on eelmistel sajandil nende reeglite vastu eksinud ja enamus mõistab sellise käitumise ka hukka. Aga kui jutt tuleb meie riigist, siis meile on lubatud teisi rahvuseid piirata ning põhjenduseks on meie rahvaarvu väiksus ja kultuuri unikaalsus. Me muretseme, et meie püha eesti keel võib kaduda sinna, kuhu kadus näiteks liivi keel.

Kui aus olla, siis mina ei usu, et läbi teiste kultuuride ahistamise on võimalik enda kultuuri paremini hoida. Eestlasi on läbi ajaloo täiega ahistatud ja ikka oleme alles. Meie rahvaarv on olnud ikka väga palju väiksem ja ikka oleme jalule jäänud. See, et keel säiliks jäädavalt ühesugune, seda ei usu niikuinii keegi, kes vähegi teab, kuidas räägiti sedasama keelt näiteks 100 aastat tagasi. Aga ma olen suhteliselt kindel, et rahvuskultuur muutub ja kaob või täiustub olenemata sellest, milliseid poliitilisi nõkse kasutada. Aga teiste rahvuste ahistamine ja alavääristamine oma rahvusriigis, on tegelikult alandav meile endile.

Ning kui arvata, et meie keele kui rahvuskultuuri ühe põhilise alustala püsimist ähvardab vene keel, siis vaadake lahtiste silmadega ringi ja lugege üle millise keelega on eesti keelt viimastel aastatel kõige aktiivsemalt täiendatud. Kuulake nende inimeste juttu, kes avalikult meedias esinevad või ka näiteks kõrgkoolides meie tudengeid õpetavad. Vene keel see küll ei ole. Meil peetakse eriti tarkadeks neid inimesi, kelle pool juttu on tegelikult inglise keeles. Paljudele inglise keele sõnadele pole eesti keeles isegi vasteid. Sama probleem on muideks ka Venemaal, isegi hullemini kui meil, sest meil on inglise keelega samasugune tähestik, aga venelased kasutavad kirillitsaga segamini ladina tähestikus kirjutatavaid inglise keele sõnu.

Seega, kui keegi meie kultuuri hävimist võiks põhjustada, siis selleks on pigem inglise keel ja põhjendus, nagu me piiraksime venekeelseid eestimaalasi põhjusega, et mitte piiramine hävitaks meie kultuuri, on valelik ja otsitud vabandus.

10. detsember on inimõiguste päev
Vaata ka kuidas liikumine “Kood Roosa” (Code Pink) protestis inimõiguste päeval USAs valge maja ees.

Tolerantsipäev: aga ärgu mu silme alla ronigu! 16. november 2007

Posted by Manjana in diskrimineerimine, iroonia.
comments closed

nooredTolerantsiga on meie maal kuidas kunagi – vahest nagu oleks ja mõnikord on halvemast halvem. Igatahes on meil põhiseaduslikult täiesti tolerantne riik ja kui keegi välismaalt tuleb ja hakkab virisema, et tehke nii ja tehke naa, siis on need tüübid alati Venemaa agendid.

Ja üldse – enne kui rääkida, et meil Eestis on väike hulk neid, kes teistsuguste elu põnevaks teevad, peaks ikka minema ja vaatama seda, kui jube on olukord Venemaal. Meil on heal juhul sada aktiivset fašisti, Venemaal ootavad nad oma ohvreid igal tänavanurgal. Kuidas saab meie peaministrit fašistiks kutsuda, kui Putin on tõeline diktaator! Kas meil on mõni mustanahaline mättasse löödud? Ei ole, aga Venemaal saavad nad pidevalt kolki ja surnuid ei jõua varsti enam üle lugeda. On ju nii?

Aga noorsugu on meil küll hukas ja see peaks meid muretsema panema. Pole neil noortel enam ei austust ega viisakust! Koolitundides käib möll nagu ameerika filmis ja õpetaja on täiesti võimetu, et midagi ette võtta, sest meil on nii tolerantne maa ja füüsiliselt ei või isegi enam oma last karistada, rääkimata siis veel võõrast lapsest. Ime siis, et sellistest massuurikatest kasvavad teismelised, kes tänaval mustanahalisele järgi hõikavad.

Ja kuidas need noored veel välja näevad! Noored poisid käivad pükstega, mis ripuvad ei tea mis imetrikiga kuskil natuke üleval pool põlvi. Mis mood see on, kui aluspüksid paistavad välja? Muidugi võib ka olla, et püksid on seepärast nii madalale vajunud, et taskus on midagi rasket. Noh püstol näiteks. Või narkootikumid või hoopis pudel alkohooli.

Vot noorte joomist peaks ikka küll piirama! Jube kuidas lehtedes kirjutatakse, et noored käisid kuskil peenes motellis ja jõid ning laaberdasid seal. Hirmus lugeda kohe. Suured inimesed peaks ikka targemad pead kokku kutsuma ja omavahel arutama, kuidas sellele jubedale noorte joomisharjumusele piiri panna. Noh ja konverentsi lõpuks peaks täiskasvanud ikka ka tähistama ka kui edukalt sai arutatud laste joomise probleeme. Täiskasvanud inimestel ju ometigi seda va liigtarvitamise probleemi ei ole.

No tegelikult on muidugi ka täiskasvanud inimesi, kes liiga palju joovad, aga mis inimesed need on! Need on ju asotsiaalid ja nad joovad lõhnaõli. Korralikud inimesed sellistega üldse tegemist ei tee!

Kõige õudsamad inimesed üldse on narkomaanid. Noh tavaliselt pole need eestlased. Telekast näitas, et sellistele taheti mingit rehabilitatsiooni keskust teha. Kohalikud elanikud võitlesid linnavalitsuse kohutava plaani vastu ja käskisid oma reha-asja kuskil mujal teha. Loomulik ka, tulevad ja viskavad meie laste liivakasti veel süstlaid. Kuhu ma siis oma koera pissitama lähen, kui liivakast on süstlaid täis?! Äkki saab koer veel AIDSi?

AIDSist rääkides tulevad mulle alati homod meelde. Vot see on siuke asi, mida vanasti ikka üldse polnud, aga nüüd on. Ja käivad ja räägivad oma asjadest igal pool. Olgu rahul sellega, et neid tolereeritakse, on neil vaja veel marssida? Istugu vaikselt kapis ja ärgu liputagu oma sugueluga, selline asi on ju nakkav! No kuidas sa muidu põhjendad, et enne ei olnud ja nüüd on neid kõik kohad täis?

No keda me veel tolereerime? Tegelikult praegu ei tulegi meelde, kõiki nagu tolereeriks, peaasi, et nad oma erisusega kuskile barrikaadidele ei roni ja eesti keele ilusti ära õpivad.

16. november on UNESCO poolt kuulutatud Tolerantsipäevaks.

Ei, härra peaminister! 13. november 2007

Posted by Oudekki in diskrimineerimine, iroonia, meedia, valimised.
Tags: ,
comments closed

Magav kutsuJälgides kuidas meedia käsitleb Ansipi ja 1988 aasta meeleavalduse juhtumit, paneb mind imestama see, et inimeste peamine küsimus on: kes selle vana loo avalikustamisest poliitilist kasu lõikab – kas näiteks Keit Pentus või hoopis George Bush? Seda, kas valijad huvitab probleem, et meie meie poliitika üks võtmefiguure, peaminister, on tegelikult silmakirjalik, ei küsita.

Ansip oli silmakirjalik selles mõttes, et ta kaitses Nõukogude Liidu kommunistliku partei liini viimase hetkeni ning kohati tundub, et tugevamaltki kui Moskva seltsimehed. See ei ole muidugi ainult Ansipi puhul nii, see kehtib ka paljude teiste Eesti tolleagsete poliitikute kohta ning kahjuks omab peegeldust ka tänapäevases poliitikas, kus oodatakse, et keegi teine (näiteks Euroopa Liit) kirjutaks ette, kuidas peab käituma.

Praegu oleks hea hetk arutada, kas meile sobib selline silmakirjalikkus ja kodumaiste poliitiliste projektide täielik puudumine. Kas meile sobib, et 1988. aastal “natsionalismi ohtudest” kõnelejad esinevad nüüd rahvuse aadete kaitsjana või paremliberaalidena, mõnikord väites, et tegelikult nad olid seda juba Nõukogude ajal? Muuhulgas, mina ei usu, et keegi siin eriti paremliberaal oli, arvestades teadmiste puudumist nii turumajandusest, kapitalismist kui ka vabadusest kui niisugusest. Ma usun küll, et inimesed olid kas lihtsalt apoliitilised või ka sotsialistid, kommunistid (nii stalinistlikus kui ka näiteks eurokommunismi mõttes), kuid peamiselt tahtsid lihtsalt ja abstraktselt, et midagi oleks teisiti. Ja loomulikult oli ka hulk rahvuslasi.

Kas inimene ei või siis oma vaateid muuta? Ikka võib, kui tal on selleks hea põhjus, aga poliitik demokraatlikus ühiskonnas peaks oma valijatele seletama, mis olid need argumendid, mis kommunistist paremliberaali tegid. Argument “ma olin kommunistlikus parteis selle pärast, et karjääri teha, tegelikult ma ikka olen paremliberaal” on kõige küünilisem üldse. Kui me seda aktsepteerime, siis peab tunnistama, et Nõukogude Liidu reaalne valitsev ideoloogia on võitnud, elagu Nõukogude Eesti 2007! See tähendab, et moraali ei ole avalikus sfääris olemas, see tähendab, et karjääri nimel on lubatud igasugused asjad – kuidas oleks näiteks mõne väikse koonduslaagriga, sest küüditamiseks ei ole Eestis ju ruumi. Kust läheb meie taluvuspiir?

Võib ju küüniliselt kõrvalseisjana öelda, et poliitikud need ongi sellised ja kui sa pole kohanev, siis pole sa poliitik, aga kas on nii? Siin on juba küsimus selles, et milline on valitsev mentaliteet ja kuidas käituvad need, keda kuulatakse. Kuskil peaks olema tasakaal selle vahel, mis on kohanemine keskkonnaga ja millisest punktist algab tõeline valetamine. Kui valitsev arvamus kiidab heaks silmakirjalikkuse, siis käituvad lõpeks kõik nii, sest teisiti käitumine jätaks ebanormaalse mulje. Targem on varjata ja vaikida kui öelda nii nagu tegelikult mõtled.

Ma ei taha üles kutsuda lõpmatule minevikussobramisele, sest sellest saadav kasu on väiksem, kui võimaliku hiiglasliku nõiajahi oht, mille käigus inimesed peavad hakkama tõestama, et nad on süütud. See, mida keegi täpselt Nõukogude Liidus tegi, ei olegi liiga oluline, neid tegusid tuleb ka uurida tollase aja kontekstis. Kuid kui poliitik muudab kardinaalselt oma vaateid, siis ta võlgneb avalikkusele selgituse. Kui poliitik on jätkuval kommunist, sotsialist või sotsiaaldemokraat, siis see, et ta seda ka NSVL-i ajal oli, ei ole tegelikult üldse oluline.

Kui Ansip on reaalselt arvamusel, et “keda koer näksab, see enam meelt avaldama ei tule”, siis mul on Eesti pärast natukene hirm. Nagu näitas aprill 2007, suhtub Ansip meeleavaldustesse jõupositsioonilt, mitte ei soovi pakkuda pareto-optimaalseid lahendusi. Iga kord tänavale tulles võib arvestada võimaliku riigipoolse jõu liigtarvitamisega. Kui Ansip veebruaris 1988 ei omanud mingit arvamust meeleavalduse mahasurumise suhtes, peitis ennast ära ning aprillis 1988 pidas rahvuslikke kõnesid, siis minu jaoks tõestab see, et ta on silmakirjalik ning jääb mulje, et ta valib vaated vastavalt sellele, mis hetkel tundub kasulikum.

Kas me tahame sellist peaministrit? Kas me lubame niisugust suhtumist neile ja tasuks mõelda, et kellele me delegeerime oma võimu selles riigis otsuseid teha?

Toetame kuulmispuudega inimesi! 28. september 2007

Posted by Manjana in diskrimineerimine, meeleavaldused, tegemistest.
comments closed

Mustsärkide marssIlmselt on paljud juba lugenud üleskutset osaleda mustsärkide marsil. Selle marsiga tähistatakse rahvusvahelist kurtide päeva. Samasuguseid marsse samal päeval ja kellaajal korraldatakse üle maailma. Marsi eesmärgiks on juhtida tähelepanu kurtide olemasolule, nende kultuurile ja tahetakse teadvustada viipekeele tähtsust.

Seega: 29. septembril (sel laupäeval) paluks kõigil mustad särgid selga panna ja veidi enne kell 14.00 Tallinna Jaani kiriku ette koguneda. Soovi korral võib kaasa võtta ka valge küünla. Täpselt kell 14.00 hakkame siis K-grupi turvaauto järel marssima. Marsruut kulgeb mööda Harju ja Viru tänavat Tammsaare parki. Seal peame veidi kõnesid ja vaatame väikest kontserti. Kell 16.00 võib musta särgi maha ajada ja afterpartyle siirduda.

KKK mustsärkide marsi kohta
Mis on konkreetsed probleemid Eestis

Tekstid pärinevad Kukupai ajaveebist

Kus on sõnavabaduse piirid? 3. september 2007

Posted by Manjana in diskrimineerimine.
comments closed

Online hate„Vabadus on tunnetatud paratamatus” – see on definitsioon vabadusele, mille saime selgeks ENSVs. Kaotades NSV Liidu piirid, saime kätte uue ja tõelise vabaduse. Vabaduse, mil tundub, et piirid puuduvad, või kui neid ka keegi tekitab, siis on ta ohuks demokraatiale. Mõnikord võib ju nii mõelda, kuid siiski on ainuke piirideta asi piiritus ja sellest vedelikust on eestlastele juba pikemat aega rohkem jamasid kui mõnu tõusnud.

Selles jutus ma räägin sõnavabadusest internetis. Võiks öelda, et internet on sõnavabaduse paradiis, kus öeldakse välja kõik, mis kõval häälel öelda ei julgeta ja paradiisist välja heitmine on suhteliselt võimatu. Igaüks, kes üritab siin piire tõmmata, loetakse sõnavabaduse vägistajaks. Kuid küsimus jääb õhku – kas on vaja internetis mingeid piiranguid teha ja kui jah, siis milliseid ja kuidas.

Inglise keeles on selline mõiste nagu Online hate, mida võiks lahti seletada kui internetis viha õhutamine. Eestis üritas selle teemaga natuke tegeleda Rein Lang ja langes üldise viha ohvriks. Rein juristina lähenes küsimusele otse ja arvestamata, et eeltöö oli tegemata. Ehk vastamata on küsimus, milline on see sõnum, mille ära keelamine vastaks tingimusele, et selle keelamise tulemusel oleks kasusaajate hulk suurem kui kannatanute ja vastupidi, kas mittekeelamise korral on kahjusaajate hulk suurem kui kasusaajate? Või miks meil üldse inimesed nii käituvad?

Milline on vahe sõnavabadusel ja viha õhutaval sõnal? Kas see, kes vihkab vihkajat on halvakspanu vääriv olend või mitte? Erinevad viha probleeme käsitlenud sotsioloogid on leidnud, et viha-õhutajate üks levinuim väljendusviis on tervele grupile inimestele osutada kui „need teised.” Raymond A. Franklin, raamatu „The Hate Directory” autor, kirjutab nendest, kes õhutavad viha „teistsuguste” vastu, kes on erinevad rassi, religiooni, soo, seksuaalse orientatsiooni vms poolest. Kanada kommunikatsiooni õppejõud Karim Karim rõhutab, et inimlikest arhetüüpidest on „need teised” kõikides kultuurides üks levinuim. Kui inimene saab oma hirmu ja vihkamise kanda üle „teistele”, siis sihtgrupp muutub inimesest madalamaks olendiks. Selline teguviis annab õigustuse vägivallale ja alandamisele, kuna objektidelt on eelnevalt ära võetud nende inimlik olemus.

Piir sõnavabaduse ja viha õhutamise vahel on kitsas ja erinevates riikides on erinevad tolerantsi tasandid. Internetis on see veelgi komplitseerutum. Kui ühes riigis on viha õhutavad kommentaarid lubatud ja teises mitte, siis internet on kõigile ühine. On väidetud, et parim vastus viha õhutavale kõnele ei ole mitte kriminaliseerimine vaid rohkem vestlust. Filosoof Pierre Lévy on öelnud, et internetis on palju ideesid, mida väljendavad inimesed, kes nii mõtlevadki ja ajakirjanikud pigem lihtsustavad ja naeruvääristavad debatti, sest pole aega või oskusi või veelgi hullem – valitseb poliitiline surve.

Peale selle, et on erinevat tüüpi internetifoorumid, kus sarnaste vaadetega inimesed saavad ükskõik mida rääkida, on viha õhutajatel ka vajadus häkkida ja ajada servereid umbe sellistes foorumites, mis neile ei meeldi. Sisuliselt on ka see vägivald, kuigi virtuaalne.

Üldiselt suhtutakse internetivägivalda sarnaselt tänavavägivallaga – noh kaklevad, mida mina saan teha ja minnakse edasi. Kui inimene saab emaili, mis kutsub vihkama kedagi teistsugust, siis Kanadas 2001 aastal noorte hulgas tehtud uuringu põhjal ei teinud 1/3 noortest sellega midagi ja 1/3 rääkis sellest tuttavale või politseile. Ega viha õhutav internetisõnum ei pea olema alati illegaalne, see võib olla ka lihtsalt solvav või häiriv. Kuna kohtus pole sellega suurt midagi teha, siis oluline on just ühiskondlik arvamus.

Mida siis on teha võimalik? Üheks parimaks vastuseks vihale on propageerida tolerantsi. (Mille peale meenub mulle seik homoparaadil, kus meie hüüdsime “Tallinn-salliv,” mille peale üks nahkpea, kes kõrval seisis ja vaatas, pressis hammasta vahelt “Ei salli ma midagi.”) Internetis on isegi selline lehekülg www.tolerance.org, kus on pakutud erinevaid meetodeid vihaga võitlemiseks.

Mida võiks kokkuvõttes öelda? Seda, et internetti kuidagi seaduste ja kohtuga piirata on keeruline ja tekitab uusi probleeme ja vaimukaid lahendusi. Tulemustele orienteerudes tuleks kasutada vana duelli reeglit – võideldakse sarnaste relvadega. Kui internetis vägivalla õhutaja kasutab relvana sõna, siis tuleb sellega võidelda samuti sõnadega. Ükskõikne möödumine peksjast ei lõpeta peksu ja sõnadega võitlus ei tekita füüsilisi kahjusid, kuid võib tekitada puhtama internetikeskkonna. Viha õhutajad on ju tegelikult õrnad inimesed, kes varjavad oma hirme vihkamise taha. Ühiskonna hukkamõist ja hirmude lahti seletamine võib tal aidata taas tugevaks inimeseks saada. Nii tugevaks, kes ei soovi nõrgemaid lüüa. Sõnadega.

Kasutatud materjale leheküljelt http://www.media-awareness.ca/english/issues/index.cfm

Kas Eesti suhtub gayparaadi nii nagu Venemaa? 10. august 2007

Posted by Manjana in diskrimineerimine, foobiad, meeleavaldused.
comments closed

2007Laupäeval 11. augustil toimub Tallinnas Pride 2007 nädala viimane lõpuüritus – Pride rongkäik. Pride nädalad Eestis said alguse 2004. aastal, kui see kulges veel täiesti rahulikult, kuigi teema oli Eesti ühiskonnale vägagi värske ja suhteliselt tundmatu. Hoolimata meie ühiskonna konservatiivsusest ja ühiskondlikust arvamusest, et homoseksuaalsus on haigus, on ka igal järgneval suvelõpul sarnane rongkäik Tallinnas toimunud. Esimest korda läks rongkäik vägivaldseks eelmisel aastal, kui äärmuskonservatiivid agressiivseks muutusid ja demonstrante ründama hakkasid.

Demonstratsioonid ja rongkäigud on Eestis alati pisut kummalise maiguga olnud. Eesti NSV ajal olid nad rangelt riigi poolt korraldatud ja paljudele kohustuslikud. Vabanedes totalitaarse korra alt, üritasid eestlased vabaneda kõigest, mis eelnevalt kohustuslik ja tavapärane oli. Me kaotasime ära seadusepügala, kus oli kirjas, et homoseksuaalsus on kriminaalselt karistatav ja kirjutasime oma põhiseadusesse sisse, et kedagi ei tohi diskrimineerida ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Kirjas on kõik ilus ja kena, aga inimesed nii lihtsalt ei muutu. Kui maikuus keelati ära kogunemised Tallinnas, siis riiklikult rahastatud kogunemiste ja demonstratsioonide kohta see ei kehtinud. Neid inimesi, kes ise ja vabatahtlikult demonstratsioone mingi oma õiguse või tõekspidamise eest korraldaks, pole just eriti palju ja tihtipeale jäävad need ka märkamatuks ja osavõtjatevaeseks. Meediasse pääsevad nad siis, kui midagi negatiivset juhtub või seda kuidagi halvustada saab. Positiivset meediakajastust saanud demonstratsioonid on tihtipeale jäänud vaid hüüdjaks hääleks kõrbes. Tuletame vaid meelde puuetega inimeste demonstratsioone Toompeal, nende nõudmised pole valitsejaid huvitanud, sest nad ei ole enamus ja seepärast pole poliitikute jaoks ka nende nõudmised olulised. Kõik see meenutab ENSV aegu.

Pride rongkäigud mujal maailmas algasid 1969. aastal New York’is, kus protestiti gaydevastase vägivalla ja diskrimineerimise vastu. Tänapäevaks on neist rongkäikudest vabas maailmas saanud lõbusad üritused, kus tantsitakse ja lauldakse ning kantakse põnevaid kostüüme. Sellest võtavad osa nii gayd, nende heteroseksuaalsed toetajad, kui ka sajad näitlejad ja esinejad. Kellelgi ei tule pähe, et peaks sellist rongkäiku munadega loopima. Ainukesed riigid, kes on gayparaadide vastu vaenulikud, on endised Ida-Euroopa riigid – Venemaa, Poola, Läti. Riigid, kes ei suuda välja rabeleda oma minevikust, kus homoseksuaalsus oli korraga nii haigus kui kuritegu. Riigid, kus üritatakse inimesi jätkuvalt ühesugusteks vormida, taunides seda, et inimesed on erinevad.

Kas Eesti on Venemaa? Loodetavasti mitte, meie oleme demokraatlik riik, eksole? Või me vähemalt püüame seda olla. Laupäeaval toimuv Pride rongkäik ei ole liputamine oma sugueluga, aga see ei ole Eestis veel ka sama, mis vabas maailmas. Eestis on gayparaadi ülesanne jätkuvalt teadvustada, et hoolimata põhiseadusest, ei kohelda meil inimesi võrdselt ja inimõiguste eiramine on igapäevane praktika.

PS! Homofoobiast olen ma varem kirjutanud siin ja seal on ka disskussioon sel teemal.

Ma vihkan! 27. juuli 2007

Posted by Oudekki in diskrimineerimine, mõtisklused.
comments closed

“Oi, kuidas ma neid venelasi vihkan,” ütles eile mulle tütarlaps, kelle ma olin lubanud autoga koju visata.

Me olime just olnud pargis ja salvestanud suitsetamisteemalist dokumentaali. See tekitas kahes vene noores elevust ja nad jälgisid meid kõrvalt. Pärast võtet sattusin siis neist mööda sõitma, nad tundisid mu läbi autoakna ära ja me naeratasime. “Näe,” ütlesin mina – “nad on ikka veel elevil”. Ja siis mu kõrval istunud tüdruk vastaski selle postituse alguses olnud lausega. “Ja pärast pronksööd ma vihkan neid veel rohkem!”

Miks, uurisin mina, olles maha surunud soovi auto kinni peatada ja paluda tal ise koju minna. Järgnes pikk ja segane seletus: “mis nad tulevad siis meie maale” ja “miks mina pean teenindajana vene keelt oskama kui meil on eesti riik!” Seda, et soome keelt peab Tallinnas teenindaja tihti ka oskama, seda pidas ta normaalseks. “Aga õnneks on mul olnud normaalsed ülemused, kes ütlevad, et sina elad Eestis, sina muid keeli rääkima ei pea.” Siis ta leidis aga, et neid politseis töötavaid venelasi ta austab. Ja sõpru venelasi on tal ka. Ja talle ei meeldi lihtsalt need, kes talle kallale tulevad.

Mulle ka ei meeldi need inimesed, kes mulle kallale tulevad. Kui Leedu tolliametnik minu poole eesti keeles pöördus, siis ma olin õnnelik. “Ma arvan, et ma pean formaalsusi suutma väljendada kõigis põhilistes keeltes, mida selle piiri ületajad räägivad.” Eesti, läti, leedu, poola, vene, saksa ja inglise keeles.

Millegipärast kipuvad eestlased ütlema “ma vihkan venelasi,” kui venelane kallale tuleb, aga kui eestlane kallale tuleb, siis “ma vihkan eestlasi,” ei öelda. Igaks juhuks omistatakse venelastele vaikimisi kollektiivne süü selle eest, mida tegi Stalin või mis juhtus aastal 1940. Eestis.

Aga nagu näha, on paljud meist valmis erandeid tegema. Kui inimene on ikka meeldiv, siis on ükskõik, mis rahvusest ta on. Kuid on ebaõiglane see, et vene rahvusest inimene peab ennast kõigepealt tõestama, et ta on ikka “hea”, et temal on ka eluõigus. Rääkimata sellest, et inimesel ei teki mingit tõrget teisele ütlemaks, et “ma vihkan venelasi”. Minule tegi see lause haiget.

Ma arvan, et need kaks asjaolu ongi see, mida paljud silmas peavad, kui nad räägivad, et venelasi diskrimineeritakse.

Meedia sõnavabadus – mis piirini? 29. juuni 2007

Posted by marianna in diskrimineerimine, meedia.
comments closed

Eile sõites kontorisse olin hingepõhjani vapustatud ühe Raadio Mania kommentaatori sõnadest. Kommentaator Andres Oja.

Jutuks tulid vargused, mida pannakse toime bussides ja trammides – röövitakse rahakotte ja mobiiltelefone, ka lastelt, ning kuidas vargaid ära tunda. Kiiduväärt ettevõtmine, alguses. Kuid see, mis vapustas oli teema arendus – selle jutu pealt kommentaator läks sujuvalt üle oma oletustele, mis rahvusest on enamus varastest. Jutu kokkuvõte oli, et integratsiooniprotsess on Eestis täielik mõttetus, ning tema maksumaksjana ei ole nõus maksma ühtki senti nende inimeste integreerimisele, kes on vargad või kes tänavatel karjusid “fashistid” ja “pidarastid”. Ning et kellelegi ei ole seda integratsiooni Eestis vaja.

Selline arutelu oli minu meelest täiesti kohatu, põhjendamatu ning solvav Eestis elavate vähemuste jaoks, keda julmalt ja valimatult võrdsustati avalikult varaste ja kurjategijatega. Mina ei ole nõus, et minu autosse tuleb avalikust meediakanalist muusikapalade vahelt selline alusetu ning solvav natsionalistlik jutt. See raadiojaam on minu jaoks out. Kuid pahameelt teeb see, et minu üksik boikott ei pane lõppu sarnastele kommentaaridele, mis alusetult teevad liiga kõigile Eestis elavatele vähemusvahvuste esindajatele, hoolimata nende eluviisist, ning õhutavad rahvuslikke pingeid ja lõhet ühiskonnas.

Olen kindel, et see juhtum ei ole ainus, kus avalikkuse ees – raadios, televisioonis, trükimeedias – päevast päeva esinevad inimesed võtavad sõna, mõtlemata oma sõnavõttude tagajärgedele: kas see kedagi teenimatult riivab ja keda see riivab. Tekkis mõte – tekitada “natsionalistlike meediakanalite”, või siis “ebademokraatlike meediakanalite” must nimekiri – foorum, kus inimesed saaksid anda edasi oma kogemusi ja tunnistusi juhtumitest. Et raadiojaam või ajaleht või telekanal, kes tolereerib oma avalike töötajate jutus selget natsionalistlikku ebaõiglust ja ebademokraatlikku poleemikat, teeniks ka vastavat reputatsiooni ja vastukaja avalikkuselt.

Meedia on äärmiselt tugev inimeste arvamuse mõjutusvahend, ning sellised juhtumid pööravad seda demokraatliku ja terviku ühiskonna vastu.

Milline kool millisele ühiskonnale? 1. juuni 2007

Posted by toimetus in diskrimineerimine, haridus, poliitika.
comments closed

Daniele Monticelliautor: Daniele Monticelli, Kaheksanda Mai Liikumise liige, Tallinna Ülikooli õppejõud

1. juuni on lastekaitse päev, seega õige hetk võtta jälle käsile üks Eesti ühiskonnale iseloomulik diskrimineerimisvorm, mis on eriti tõsine, sest see rakendub lastele. Ma pean silmas koolikatseid. Raevukus, millega kaks aastat tagasi reageeriti tollase haridusministri Toivo Maimetsa kavale keelata sisseastumiskatsed põhikoolidesse, näitab, et küsimus puudutab Eesti ühiskonna eriti tundlikku närvi. See ettepanek tõi nähtavale olulise sotsiaalse probleemi ja lähtus vajadusest korrigeerida viimastel aastatel Eestis valitsenud ühiskondliku arengu mudelit, mida sotsioloogid on vahel nimetanud sotsiaalseks darwinismiks.

Katsete pooldajate kõige olulisem märksõna on „selektsioon” ja nende arvates jagunevad lapsed kaheks: andekateks ja andetuteks, erilisteks ja suvalisteks. Esimeste haridustee peab olema teiste omast kohe algusest peale eraldatud, muidu läheb nende andekus raisku. See näib olevat kõige tähtsam argument sisseastumiskatsete kasuks ja see tulebki kõigepealt kummutada.

Kõik kuueaastased lapsed on andekad, aga see ei tähenda, et nad oleks kõik ühesugused, sest nende anded on erinevad: mõned õpivad kiiremini lugema ja kirjutama, teised joonistavad hästi, kolmandad mõtlevad välja imelisi lugusid, neljandad hoolitsevad hästi väiksemate õdede ja vendade eest, viiendad jooksevad kiiresti jne. Iga selline anne võib aidata lapsel algkoolis hästi toime tulla, aga seda ainult juhul, kui pakutav haridus keskendub lapse tervikliku isiksuse arengule ning väärtustab sotsialiseerimisoskusi ja loomingulisust, nii nagu on viimase saja aasta jooksul korduvalt soovitanud paljud maailma tuntud pedagoogid.

Eliitkoolide katsed ei eralda andekaid lapsi andetutest, vaid „kasulikke” andeid „kasututest”. Täpselt nii, nagu loodusliku valiku poolt väljasõelutud omadused soodustavad looma ellujäämist oma keskkonnas, on sisseastumiskatsetel välja selekteeritud anded kasulikud selles mõttes, et soodustavad lapse ellujäämist eliitkoolide keskkonnas, kus juba algklassides seatakse kesksele kohale teadmiste omandamine. Teadagi on selliste sisseastumiskatsete läbimise eeltingimus lapse vastav dresseerimine, mis sõltub põhiliselt vanemate hoolest, ajavarust ja rahakotist, lasteaia või eelkooli kasvatajate oskustest ning lapse kannatusest, mis on loomulikult ka üks anne. Selles mõttes toodab just sisseastumiskatsete ja eliitkoolide süsteem neid „standardseid kuubikuid”, mida eliitkoolide pooldajad nii väga põlgavad. Koolikatsete ja eliitkoolide süsteem ei anna lapsele aega areneda vastavalt tema eripärale ja tempole.

„Mis selles kõiges halba on?” küsib sotsiaaldarwinist. Idee, et iga kooliklass peaks olema läbilõige ühiskonnast, on darwinisti arust lihtsalt naeruväärne, sest tema arvates ühiskond niimoodi ju ei toimi! Tõepoolest, miks peaksid näiteks Tallinna koolid nägema välja teistmoodi kui Tallinn ise, kus erinevatest kihtidest inimeste elu kulgeb eraldiseisvates maailmades, mis jäävad üksteisele nähtamatuks? Kui tahame, et kool peegeldaks ühiskonda, siis olgu eliitkoolid täpselt samasugused reservaadid nagu eliitelamurajoonid.

Darwinistlikus loogikas järgneb selektsioonile reproduktsioon: kool kopeerib ühiskonda ja tagab selle süsteemi säilimise. Aga kool ei pruugi olla ainult passiivne ühiskondliku tellimuse täitja. Viimastel kümnenditel on nii Läänes kui mujal just koolides sageli sündinud ühiskondliku korra kriitika ning koolides on ka katsetatud alternatiivsetel väärtustel põhinevaid koosolemisvorme. Nii nagu kultuur vabastas inimese karmidest loodusliku valiku seadustest, võib ka kool vabastada lapse karmidest ühiskondliku valiku seadustest või vähemalt püüda seda teha. Eesti koolides üritatakse lõhkuda erinevate projektide abil eestlaste ja muulaste vahelisi kultuurilisi barjääre, samamoodi võiks kool üritada lõhkuda ka eestlaste omavahelisi sotsiaalseid barjääre. Nii väikese rahva puhul nagu eestlased tundub mõistlikuna koolisüsteem, mis põhineb pigem solidaarsusel kui konkurentsil, sest ühiskonna areng ei sõltu mitte ainult eliidi, vaid iga ühiskonnaliikme arengust ja potentsiaali suurendamisest. Selekteeriv kool valib lihtsamat teed, lähtub ebavõrdsetest starditingimustest ja ei üritagi neid muuta. Selle puhul saab töölise lapsest tulevikus tööline, koristaja lapsest koristaja; Eestis muret tekitav koolist väljalangemine on selektsiooni põhimõtte järgi füsioloogiline, paratamatu kadu. Emantsipeeriv ehk vabastav kool lähtuks vastupidi ideaalist, et praeguse töölise laps võib saada tänu haridusele tulevikus näiteks rahvasaadikuks. Sellises koolis oleks väljalangemine talumatu kaotus, mida kool saab alati vältida. Vabastav haridusmudel nõuab õpetajatelt loomulikult palju rohkem, aga kool, mis lihtsalt lepib olemasoleva olukorraga, on loobunud oma tähtsaimast funktsioonist.

Katsete mittepooldamist on tõlgendatud ka kui nende lihtlabast kadedust, kes ise ja kelle lapsed ei ole pääsenud paremate pirukalõikude juurde. Kade on see, kes sotsiaalse darwinismi vaatepunkist vaadatuna ei lepi talle etteantud ühiskondliku positsiooniga. Vaatepunkti vahetades on aga hoopis darwinist põhjendamatute privileegide kaitsja.

Katsete keelustamisega on loomulikult seotud palju teostusprobleeme, sest praegust algharidussüsteemi ei ole nii lihtne ja ohutu korraga ja põhjalikult muuta. Tehniliselt oleks minu arvates mõistlik kaotada katsed järk-järgult, toetades samas tõhusalt kõigi koolide haridusekvaliteedi tõusu. See nõuab aga kõigi nende ühiskondlike ja poliitiliste jõudude koostööd, kes tahavad Eesti arengu nimel loobuda sotsiaalse darwinismi diskrimineerivast paradigmast. Kahjuks ei olnud ilmselt ei Juhan Partsi ega Andrus Ansipi (I ja II) valitsuses need jõud kuigivõrd esindatud. Võimas eliitkoolide lobi jäi peale ning haridusministrid Reps ja Lukas on täiesti unustanud enda eelkäja idee kaotada koolikatsed. Valitsustel, kes on seni toiminud igati sotsiaalse darwinismi loogika kohaselt – piisab, kui mainida siinkohal maksude alandamist –, on loomulikult raske alustada võitlust haridusliku darwinismi vastu. Küsimus on aga see, kas me ise oskame ikka veel ette kujutada teistsugust asjade olemis- ja toimumissviisi ning piisavalt uskuda selle võimalikkusse. Tegemist ei ole reaalsusele vastanduva utoopiaga, vaid vajadusega hakata jutustama teistsugust reaalsust kui see, millesse meid siiamaani uskuma on pandud.

Pisut homofoobiast 15. mai 2007

Posted by Manjana in ajalugu, diskrimineerimine, foobiad.
comments closed

17. maiPsühhiaater George Weinberg tutvustas väljendit „homofoobia” esmakordselt 1972. aastal oma artiklis „Ühiskond ja terve homoseksuaal.” Sellest sai alguse ka teistmoodi suhtumine homoseksuaalsusesse ja gayde vastastesse stigmadesse. See ei ole mitte homoseksuaalsete inimeste „probleem”, vaid heteroseksuaalsete inimeste, kes on ebatolerantsed gay-meeste ja lesbide vastu. Homofoobia stigmad võiks jaotada tinglikult kolmeks:
Seksuaalne stigma – ühised teadmised sellest, et ühiskond reageerib negatiivselt igale mitteheteroseksuaalsele käitumisele, identiteeti, suhtesse või kogukonda;
Heteroseksism – kultuuriline ideoloogia, mis kinnistab seksuaalset stigmat;
Seksuaalne eelarvamus – negatiivsed isiklikud arvamused, mis seonduvad seksuaalse orientatsiooniga.

Millised muudatused toimusid peale homofoobia teadvustamist? 1973. aastal deklareeris Ameerika Psühhiaatrite Liit, et seksuaalne orientatsioon oma soole ei ole seotud psühholoogilise patoloogiaga nagu seda oli arvatud alates 1952. aastast, kui ta oli kirjas kui haigus. Weinberg leidis, et kui inimesel homoseksuaalsete inimeste läheduses tekivad tugevad negatiivsed reaktsioonid, siis seda võib kirjeldada kui foobiat: „See hirm homoseksuaalsete vastu on nagu hirm nakatuda, hirm, et see vähendab nende asjade tähtsust, mis on talle olulised – kodu ja perekond. See on religioosne hirm, mis võib viia raskele brutaalsele käitumisele, nagu seda hirm tihtipeale teeb.”

Psühhiaater leidis, et homofoobial on tugev seos meeste soorolli identiteediga. Mehed üldjuhul ei soovi teist meest emmata või suudelda, naistel seda probleemi teiste naistega ei ole. Meestelt oodatakse, et nad ei väljendaks hellust teiste meeste suhtes, naised võivad seda omavahel teha. Mehed ei tohiks näha, et mõni mees näeb hea välja, naised võivad teiste naiste füüsilist välimust vabalt kiita. Paljud isad tunnevad, et nad ei tohiks oma poegi kallistada ja suudelda, emad võivad seda tütarde või poegadega ilma probleemideta teha. Arvatakse, et ka pikaaegsed sõbrad ei peaks diivanil lähestikku istuma, naised võivad süüdimatult üksteise lähedal istuda. Ühiskonnas kehtivad soorollid on tihedalt seotud homofoobiaga ja eelkõige on see probleem just meestel.

20. sajandi lõpupoole defineeriti ära ka sellised mõisted nagu lesbofoobia, bifoobia, transfoobia ja ka heterofoobia. Vahemärkusena võiks lisada, et sõna „homofoobia” on ka varem kasutatud ja 1920ndatel tähendas ta hirmu meeste vastu. Homofoobia üle on olnud erinevaid arutelusid. Näiteks 1997. aastal arutati ka teemal, et kas homofoobia võib väljendada meeste hirmu selle pärast, et teine mees ei esine piisavalt maskuliinselt. Sarnasust on leitud ka kahe foobia, ksenofoobia ja homofoobia, vahel. Ksenofoobia, nagu me teame, on individuaalne ja kultuuriline hirm võõramaalaste ja või teiste rahvuste vastu. 1950ndatel olid ka sellised inimesed, kes olid progay aktivistid ja hüüdsid ennast homofiilideks.

Mida tähendab foobia? Foobia on reaktsioon mingi konkreetse objekti vastu. See on irratsionaalne ja patsiendi hinnang pole objektiivselt põhjendatud. Sellega kaasnevad ebameeldivad psühholoogilised sümptomid, mis segavad foobilise inimese tavaelu. Ei saa öelda, et inimeste reaktsioon, kes paaniliselt kardavad madusid ja nende, kes on homofoobsed, oleks täiesti sarnased, aga põhimõtteliselt on see kattuv: ma-panen-silmad-kinni-ma-ei taha-seda-kuulda-ma-ei-taha-seda-näha-ma-löön-su-maha-reaktsioon. Need reaktsioonid ei pruugi ka kõigil ühesugused olla. Näiteks võib mõnel esineda see ka hirmuna, et äkki keegi peab mind homoks. Meditsiiniteadlased ei ole leidnud piisavalt empiirilist materjali, et homofoobi kohta võiks öelda, et ta on psüühiliselt haige inimene. Samuti nagu enne ei olnud ka sellist materjali homode haigeks pidamisele.

Homofoobia ja sellega kaasnevad eelarvamused ja seisukohad on psühholoogilised konstruktsioonid, mis nagu teisedki eelarvamused on inimeste peades ning neid ei saa otseselt uurida. See väljendub alles käitumises ja sõnalistes väljendustes. See võib väljenduda ka inimese näoilmes või hääletoonis, kui rääkida vastaval teemal. Seega on sotsiaalteadlastel, psühholoogidel ja psühhiaatritel veel palju võimalusi seda teemat uurida ja lahti seletada.

Antud jutu kirjutamisel on kasutatud materjale Gregory M. Hereki artiklist “Beyond “Homophobia”: Thinking About Sexual Prejudice and Stigma in the Twenty-First Century”, mis ilmus aprill 2004 ajakirjas “Sexuality Research & Social Policy.”

mustvalge 24. aprill 2007

Posted by toimetus in diskrimineerimine, iroonia, teised autorid.
comments closed

Agne Nelk andis Kaheksanda Mai Liikumise blogis avaldamiseks oma luuletuse

kas valged või mustad
ons üks hea ja teine halb
või lihtsalt määrdunud
kas kahe värvi vahe siis nõnda selgelt eristub?

kas värvilised või mustvalged
küsib fotopoe kassiir
ka must on värv ja valgegi
ning kokku saab neist halli
mis peaks siis endast mõtlema
see vaene sebra
olen värvitu
mind polegi
ma lihtsalt leiutatud ennevanasti
kui värvifilmi veel ei olnud

kuid siiski
küsib lehm
kas oled valge sebra sa
kel triibud mustad
või ise musta nahaga
pealt kaetud valge mustriga
valge on parem
ütleb rassist
ega must pole halvem
vastab optimist
mõlemal on omad vead
neist kumbki pole õige hea
teatab pessimist
mustad on värvilised
ja valge pole värv
siis on veel punased ja kollased ja rohelisedki
kes nood siis on
küsib laps
kas silmapete või valgusvihk
või maaväline tundmatu liik

ühed valged kõik nendib rassist
aga mulatid, tõmmud, oliivikarva
kas nemad on kirjud
või hallid
või mustvalged
või värvilised
sa pole ju vikerkaar
et nahavärv on sinine
ja silmamuna roheline
kõht kollane juus punane
ja varbaotsad lillad
sa ikka must või valge
vastab rassist

hea küll ütleb laps
eks mängime siis elu malet
mina olen valge ja sina must
sa kohe algul halvem must
valge hea ja halb on must
ma sestap valge olen just
ei ühel nupul ole tähendust
vaid tähtis võit ja mängulust
kui langeb ratsu, oda, lipp
siis norgu ära lase pead
šahh-matt on valge võidu tipp
sest tead, et valged on ju head.

Keda Euroopas diskrimineeritakse? 3. aprill 2007

Posted by Manjana in diskrimineerimine, poliitika.
comments closed

Juuni-juuli 2006 tehti Euroopa Liidu 25 liikmesriigis Eurobaromeetri uuring teemal, et keda ja kui palju erinevates liikmesriikides diskrimineeritakse.

Vaatame kõigepealt tabelit, millist siin allpool näha saab. Selle koostamiseks esitati inimestele küsimus: “Kas kuulumine allpool märgitud gruppidesse on sinu riigis eelis, puudus või ei kumbagi?” Toodud on kõige tüüpilisemad probleemid, millest ikka ja jälle räägitakse, aga kui see sind ennast just ei puuduta, siis tundub, et probleemi ei ole. Nagu sealt tabelist näha, siis suurim probleem on inimestel, kes on puuetega, Romi rahvusest (“mustlased”) ja üle 50 aasta vanad. Suurimateks eelisteks peetakse seda, kui olla mees ja/või alla 25 aastane. Alati on ka mingi osa inimesi, kes vastupidiselt enamusele arvavad, ehk siis 3 % eurooplastest arvavad, et puue on eelis.

Eriti suuri erinevusi ei ole ka uute ja vanade liikmesriikide inimeste arvamuste osas. Kuid samal ajal on uute ja vanade riikide vahel erinevus selles, et uute liikmesriikide inimesed on hoopis vähem teadlikud, et neil on olemas mingi seadus, mis keelab diskrimineerimise.

Kui inimestelt küsiti, et kas nende meelest on nende riigis diskrimineerimist etnilisel alusel, siis vaid 2% leidis, et üldse ei ole. Samas rootslastest leidis 85%, et nende riigis küll on. Balti riikides arvas üks kolmandik vastanutest, et siin diskrimineeritakse etnilisel pinnal.

Kui eurooplastelt küsiti, et kuidas nad suhtuvad sellesse, et nende riik on multirahvuseline, siis Rootsis oli sellega rahul 86% vastanutest ja Soomes 81%. Maltas leppis ideega vaid 32% ja Küprosel 39% protsenti. Eestis on multirahvuselise riigiga rahul 58% küsitletutest.

Kogu selle statistika taustal tasuks mõelda, et inimesed on erinevad ja neil on erinevaid võimed ja oskused. Mõned meie probleemid tulenevad meist endist – laiskus näiteks. Samas on palju asju, millega pole midagi teha: vanus, sugu, puue, rahvus jne.

Keegi ei saa väita, et minu jaoks on see võõras mure, sest mina ei kaota kunagi oma jalgu või vähemalt ei ela vanaks. Suhtudes põlguse, viha või hirmuga pisut teistsugustesse inimestesse, vihjab vaid selle uskuja ebakindlusele ja ebakindlus on hea stardipunkt selle, et ka sinust võib saada põlatu. Ehk teisisõnu – oleks hea juba täna alustada sellega, et suhtuda tolerantsemalt neisse, kel ei ole nii vedanud nagu meil.

PS! Tolerantseks (mõistev, salliv) ei saa nimetada inimest, kes näiteks homode abielu pooldab, aga venelasi vihkab. Või kes saab aru, et puuetega inimestel on keeruline tööd leida, samas arvab, et juhtival kohal peab kindlasti mees töötama.

Diskrimineerimisest. Näidetega. 28. märts 2007

Posted by Kati in diskrimineerimine, tegemistest.
comments closed

Jasmiin palus konkreetseid ja pronkssõduriga seondumatuid diskrimineerimisnäiteid rahvuse alusel.

Mõned, nagu mina neid tean, siis siin:

I

Mu venelannast ülikoolikaaslane on tark ja tubli tüdruk, teda peeti akadeemilselt üheks andekamaks meist. Ta eesti keel oli ja on väga hea. Ta tahtis väga saada tööle ühte meie ministeeriumi. Teda, ehkki ta oli muudest kandidaatidest peajagu üle, ei tahetud tükk aega tööle võtta, sest ta on ju venelane ja tal on Venemaal sugulased. Äkki ta siis on meie riigile potentsiaalselt ohtlik.

II

Kortermaja, kus elavad eestlased ja venelased. Korteriühistu esimees teatab, et venkudega tema maja kütteplaane üldse ei aruta, sest need on nii ehk naa harjunud oma kodus vatijopedega istuma.

III

Väikelinna vene poisid (vabandust, tegelikult ukraina poisid) teevad enesele maja ees ühe nurgakese korda. panevad pingi püsti, istutavad lilligi. Naabrinaine kommenteerib. “Nüüd tegid endale joomakoha, ega need venelased muud ei oska ju, kui lagastada.”

IV

Veel üks väikelinn, seekord konkreetselt Paldiski. Peatub minu ja Arni ees auto ja seal olijad küsivad vene keeles kohalike vaatamisväärsuste kohta. Kui me omavahel eesti keeles paar lauset vahetame, avastakse silmad imestusest: “Oih, te räägite siis eesti keelt vä?” Ei ole ilus arvata, et seal linnas on inimesed umbvenekeelsed. Sest nad pole. Venelased ka mitte.

Ehk siis, ma ei arva, et Eesti riik massiliselt kedagi diskrimineerib aga mõned eestlased oma suhtumisega kaude küll, nagu eelnevast ka näha.

Ja tegelikult, kui juba diskrimineerimisest jutt, siis venelased venelasteks, rahvused rahvusteks, aga kui mu kolleeg, muidu tark inimene, tõsiselt kuulutab, et pärilike haigustega inimesed ei peaks lapsi saama. Näiteks tugevate miinusprillidega inimestel peaks küll riik poegimise keelama. Siis…

… ma “tänan”, ta keelas just praegu minu tulevased lapsed.

Ka sedasorti mõtted on diskrimineerivad ja andke andeks, üsna sinna natsi-ideoloogide kanti, või mis?