Mul on täisõigus suvalise riigi lippu lehvitada! 10. detsember 2007

Ma olen piisavalt suur optimist arvamaks, et iga eestimaalane vastab jaatavalt küsimusele: „Kas sinu arvates peaks Eestis kehtima kõik inimõigused?” Veel enam, ma usun ka, et see sama inimene on nõus, et tema pooldab inimõiguseid ja räägib alati vaid nii, et ta kellegi teise inimõiguseid ei riiva. Inimesed on ju üldiselt head ja noid, kes ennast kurjaks ja ebaõiglaseks peaks, selliseid on keeruline leida.

Pigem on eestlane nõus sellega, et keegi teine on kuri ja ebaõiglane, keegi, keda ta isegi ei tunne, aga milliseid liigub meie hulgas karjade kaupa. Paneme me ju alati oma korteri ukse lukku, sest usume, et kui kodunt ära minna ja tagasi tulla, siis leiame eest kodumasinatevaba ja ära reostatud elamise. Seega me usume, et kõik kohad on täis vargaid, kes võõrast vara ihkavad. Aga siinkohal on pigem tegemist omanikuõiguste mitte inimõigustega.

Kui aga jutt läheb rahvusriigile ja kodakondsusele, saab igast teisest eestlasest silmapilkselt inimõiguste vaenlane. Siis ei ürita pea keegi enam tõestada, et ta on humanist ja austab teiste inimeste õiguseid. Et mitte rohkem seletada mingitest ebakonkreetsetes terminites, panen siia kirja ühe külje inimõigustest lähtuvad põhimõtted. Kasutan siinkohal Kanada poliitilise filosoofi Will Kymlicka kirja pandud ideesid, mida peaks ühes tänapäeva demokraatlikus rahvusriigis silmas pidama:
1) Riik ei tohiks kasutata sunduslikkust, nagu näiteks kohustus õppida selgeks mingi keel;
2) Riik ei peaks kasutama keeldusid, näiteks, et valimisplakatid ei tohi olla mingis teises keeles, kui vaid riigikeeles;
3) Valimistel ei tohiks ära keelata ja piirata noid, kes lubavad riigis kehtestada veel mõne uue riigikeele. Näitena võiks võtta Iisraeli, kus ei saa ministriks see, kes eitab, et Iisrael on juudiriik;
4) Iga inimene võib vabalt rääkida millisest rahvusest või religioonist ta on ja tal pole kohustust neid vahetada;
5) Kui inimene läheb teise riiki, siis ei ole tal sundust hakata käituma tolle riigi kultuurikommete järgi;
6) Ükski rahvus oma rahvusriigis ei peaks arvama, et ta on ülim rahvus või parem kui teised;
7) Tänapäeval peaks riik mõeldes tulevikule lähtuma mõttest olla kosmopoliitne ja ei peaks üritama vägisi kinni hoida oma ürgsest kultuurist. Kohanemine maailmaga on jätkusuutlikum;
8) Inimene võib olla korraga eestimaalane ja venelane ja käia kirikus jõulude ajal kaks korda. Inimene võib vabalt lehvitada ükskõik millise teise riigi lipuga, ilma, et teda selle eest karistataks;
9) Vähemusrahvustele on natsionalism lubatud: ametlik keel, oma autonoomsus jne.

Noh, kuidas oleks, kui meie valitsus esmaspäeval kuulutaks, et alates homsest hakkame me nende põhimõtete järgi käituma? Ohh, ärge nüüd muretsege, valitsus soovib veel mõned kuus koos eksisteerida ja seda tüüpi põhimõtted meie väikeses rahvusriigis juba nii lihtsalt toetust ei leia.

Me suudame täiesti mõista seda, et Venemaa või Saksamaa on eelmistel sajandil nende reeglite vastu eksinud ja enamus mõistab sellise käitumise ka hukka. Aga kui jutt tuleb meie riigist, siis meile on lubatud teisi rahvuseid piirata ning põhjenduseks on meie rahvaarvu väiksus ja kultuuri unikaalsus. Me muretseme, et meie püha eesti keel võib kaduda sinna, kuhu kadus näiteks liivi keel.

Kui aus olla, siis mina ei usu, et läbi teiste kultuuride ahistamise on võimalik enda kultuuri paremini hoida. Eestlasi on läbi ajaloo täiega ahistatud ja ikka oleme alles. Meie rahvaarv on olnud ikka väga palju väiksem ja ikka oleme jalule jäänud. See, et keel säiliks jäädavalt ühesugune, seda ei usu niikuinii keegi, kes vähegi teab, kuidas räägiti sedasama keelt näiteks 100 aastat tagasi. Aga ma olen suhteliselt kindel, et rahvuskultuur muutub ja kaob või täiustub olenemata sellest, milliseid poliitilisi nõkse kasutada. Aga teiste rahvuste ahistamine ja alavääristamine oma rahvusriigis, on tegelikult alandav meile endile.

Ning kui arvata, et meie keele kui rahvuskultuuri ühe põhilise alustala püsimist ähvardab vene keel, siis vaadake lahtiste silmadega ringi ja lugege üle millise keelega on eesti keelt viimastel aastatel kõige aktiivsemalt täiendatud. Kuulake nende inimeste juttu, kes avalikult meedias esinevad või ka näiteks kõrgkoolides meie tudengeid õpetavad. Vene keel see küll ei ole. Meil peetakse eriti tarkadeks neid inimesi, kelle pool juttu on tegelikult inglise keeles. Paljudele inglise keele sõnadele pole eesti keeles isegi vasteid. Sama probleem on muideks ka Venemaal, isegi hullemini kui meil, sest meil on inglise keelega samasugune tähestik, aga venelased kasutavad kirillitsaga segamini ladina tähestikus kirjutatavaid inglise keele sõnu.

Seega, kui keegi meie kultuuri hävimist võiks põhjustada, siis selleks on pigem inglise keel ja põhjendus, nagu me piiraksime venekeelseid eestimaalasi põhjusega, et mitte piiramine hävitaks meie kultuuri, on valelik ja otsitud vabandus.

10. detsember on inimõiguste päev
Vaata ka kuidas liikumine “Kood Roosa” (Code Pink) protestis inimõiguste päeval USAs valge maja ees.

Keda Euroopas diskrimineeritakse? 3. aprill 2007

Juuni-juuli 2006 tehti Euroopa Liidu 25 liikmesriigis Eurobaromeetri uuring teemal, et keda ja kui palju erinevates liikmesriikides diskrimineeritakse.

Vaatame kõigepealt tabelit, millist siin allpool näha saab. Selle koostamiseks esitati inimestele küsimus: “Kas kuulumine allpool märgitud gruppidesse on sinu riigis eelis, puudus või ei kumbagi?” Toodud on kõige tüüpilisemad probleemid, millest ikka ja jälle räägitakse, aga kui see sind ennast just ei puuduta, siis tundub, et probleemi ei ole. Nagu sealt tabelist näha, siis suurim probleem on inimestel, kes on puuetega, Romi rahvusest (“mustlased”) ja üle 50 aasta vanad. Suurimateks eelisteks peetakse seda, kui olla mees ja/või alla 25 aastane. Alati on ka mingi osa inimesi, kes vastupidiselt enamusele arvavad, ehk siis 3 % eurooplastest arvavad, et puue on eelis.

Eriti suuri erinevusi ei ole ka uute ja vanade liikmesriikide inimeste arvamuste osas. Kuid samal ajal on uute ja vanade riikide vahel erinevus selles, et uute liikmesriikide inimesed on hoopis vähem teadlikud, et neil on olemas mingi seadus, mis keelab diskrimineerimise.

Kui inimestelt küsiti, et kas nende meelest on nende riigis diskrimineerimist etnilisel alusel, siis vaid 2% leidis, et üldse ei ole. Samas rootslastest leidis 85%, et nende riigis küll on. Balti riikides arvas üks kolmandik vastanutest, et siin diskrimineeritakse etnilisel pinnal.

Kui eurooplastelt küsiti, et kuidas nad suhtuvad sellesse, et nende riik on multirahvuseline, siis Rootsis oli sellega rahul 86% vastanutest ja Soomes 81%. Maltas leppis ideega vaid 32% ja Küprosel 39% protsenti. Eestis on multirahvuselise riigiga rahul 58% küsitletutest.

Kogu selle statistika taustal tasuks mõelda, et inimesed on erinevad ja neil on erinevaid võimed ja oskused. Mõned meie probleemid tulenevad meist endist – laiskus näiteks. Samas on palju asju, millega pole midagi teha: vanus, sugu, puue, rahvus jne.

Keegi ei saa väita, et minu jaoks on see võõras mure, sest mina ei kaota kunagi oma jalgu või vähemalt ei ela vanaks. Suhtudes põlguse, viha või hirmuga pisut teistsugustesse inimestesse, vihjab vaid selle uskuja ebakindlusele ja ebakindlus on hea stardipunkt selle, et ka sinust võib saada põlatu. Ehk teisisõnu – oleks hea juba täna alustada sellega, et suhtuda tolerantsemalt neisse, kel ei ole nii vedanud nagu meil.

PS! Tolerantseks (mõistev, salliv) ei saa nimetada inimest, kes näiteks homode abielu pooldab, aga venelasi vihkab. Või kes saab aru, et puuetega inimestel on keeruline tööd leida, samas arvab, et juhtival kohal peab kindlasti mees töötama.