Protestijad Islandil ootavad revolutsiooni 20. detsember 2008

Video Islandi Keskpangast 1. detsember 2008.

Tõlkisime Teile loo, mis ilmus 19. detsembri BBC uudistes ja selle autor on Ray Furlong.

Islandi inimesed ei käi meeleldi demodel. Või vähemalt ei käinud veel väga hiljuti. Aga riigi majanduskriis tõi esile täiesti uue laine ebatüüpilisi protesteerijaid.

Ühel külmal esmapäevaõhtul kogunesid nad Reykjaviki ülikooli kinno. Saal täitus servani erinevas vanuses vihaste inimestega. Laval olevate poliitikute kivinägusid tabab solvangute rahe ja rahvas valab neid üle oma lugudega kaotatud säästudest ja maksmata jäänud majalaenudest.

Olukord meenutab korraga nii 21. sajandi aktsiabörse, grupiteraapiat kui ka katarsise erivormi. Rahvamass hõiskab vaimustunult kaasa kuuldes ühe kõneleja suust üleskutset laenud tagasi maksmata jätta.

Kui Asta Rut Jonasdottir tõuseb kõnetooli, siis tema emigreerumise mõtted võidavad veel suurema aplausi. „Ma olen ravimifirma projektijuht, kuid täna ma räägin siin kui koduperenaine,” ütleb ta pisut ehmununa kuumast vastuvõtust. „Ma olen lahkumisele mõelnud ja põhjuseks on valitsuse täielik mittemidagitegemine. Lahkumine poleks sugugi kerge. Mul on 9-aastane poeg. Võimalik, et kooliaasta lõpus teen ma lõpliku otsuse.”

Asta on Islandi üks ebatõenäolisem protestija: ta pole kunagi poliitiliselt aktiivne olnud, kuid nüüd tunneb, et peab tegutsema, et päästa riiki tabanud hullemast majanduskriisist, millist tema põlvkond ei mäleta näinud olevat.

„Ma loodan, et see, mida me täna teeme ja mida islandlased on teinud viimastel nädalatel, peaks valitsuse lõpuks inimesi kuulama sundima.”

Teised inimesed ei ole nii diplomaatilised. Paljud on kindlad, et valitsus peaks kohe tagasi astuma.

„Muidugi on palju viha ja asju, aga poliitikud peavad kuulama rahvast!” lisab Gunnar Sigurdsson, kes tegeleb nende nüüd iganädalaseks muutunud ürituste organiseerimisega. Härra Sigurdsson, väikese Reykjaviki teatri direktor, on nädalaga muutnud poliitilisest võhikust poliitikastaariks. “Alguse sai see minu tütardest. Mina maksin ruumide üüri ja muu eest. Ma vaatasin poliitkuid teleris ja mõtlesin: ma tahaksin oma küsimustele saada mõningaid vastuseid. Nii saatsingi parlamendisaadikutele e-kirjad ja 13 nendest tuli esimesele kohtumisele.”

Kuna kohtumine pakkus huvi ka meediale, siis kasutas härra Sigurdsson juhust ja esitas valitsusele TV otseülekandes väljakutse, et need ilmuksid järgmisele koosolekule kohale. “Ma ütlesin, et panen kõikide toolide juurde ministrite nimed ja siis on kohe näha, kes tulemata jätab. Nii tuli kohale kaheksa 12-st ministrist.” Isegi peaminister Geir Haarde tuli kohale.

Järgmine Islandi ebatõenäoline protestija on Einar Mar Gudmundsson. Ta on Islandil laialt tuntud kui kirjanik, kes on pidanud tänaval kõnesid ja kirjutanud hulgaliselt artikleid ajalehtedesse. “Islandi poliitikud olid kui unes, kehitades õlgu ja lüües oma finantseerijatega veiniklaase kokku,” kirjutas ta ühes oma viimases artiklis. “Neid solvas vaid see, kui neid ei kutsutud Hollywoodi stiilis sädelevatele glamuuripidudele.”

Preili Jonasdottir, härra Sigurdsson ja härra Gudmundsson püüavad rakendada kõikvõimalikke erinevaid viise Islandil ühiskondlikku arutelu loomiseks. Kõrgkultuuriga ühiskonnas, mis on rahvusvahelisel tasandil olnud pidevalt oma kirjaoskuse ja haridustaseme poolest esireas.

Kuid peale selle on toimunud ka palju otsesest protestitegevust. Sel nädalal hõivasid protestijad Islandi suuruselt teise, riigi kontrolli all oleva panga Landsbanki peakorteri ja büroo. See protest oli järg mõned nädalad tagasi Keskpanga peahoones korraldatud närvilise sit-in’ile, mis toimus märulipolitseiga silmitsi. Eelmisel nädalal hõivati ka parlamendihoone.

Sellised sündmused on Islandil väga haruldased, üldiselt väga sissepoolepööratud vaikses ühiskonnas. Nüüdseks usuvad aga kõik, et protestid võivad jõuda igale poole.

Sturla Jonssonist sai kaubaautojuhtide ad hoc kõneisik aprillis, juhtides protesti kõrgete kütusehindade vastu. Praeguseks on tema ehitus- ja logistikafirma pankrotis ning ta on kaotamas ka oma isiklikku maja. Härra Jonsson jälgis kuidas protestijate hulk pidevalt suurenes, et olla tunnistajaks vaid sellele, kuidas jõulude lähenemine nende ridu taas harvendas. Ta arvab, et protestijate aur hakkab välja minema.

“Ma ei tea, mis islandlastega on: miks nad ei hakka vastu ega protesti nii nagu inimesed Inglis- ja Prantsusmaal,” ütleb ta ja lisab naeratades, „tegelikult ma arvan, et meile oleks revolutsiooni vaja!”

Hetkel seda siiski ette näha ei ole. Kuid sõltumata protestijate parimatest pingutustest, ei ole ka ühtegi märki, et mõni juhtiv poliitik tagasi astuks.

Märkused:

Demo – moodne väljend demonstratsioonide kohta.
Sit-in – protestiviis, kus inimesed istuvad protestiks kuskile silma jäävale või teisi takistavale kohale, maha
ad hoc – erakorraline, ajutine, vastavalt konkreetsele situatsioonile tekkinud