jump to navigation

Mis toimub Birmas või on see hoopis Myanmar? 30. september 2007

Posted by Manjana in Aasia, ajalugu, meeleavaldused.
comments closed
Esmaspäeval, 1. oktoobril, kell 16:00 korraldab liikumine Punamust Toompea lossi ees solidaarsusaktsiooni, näitamaks toetust Birma inimestele ja nõudmaks, et Eesti valitsus mõistaks hukka Myanmari valitseva sõjeväelise hunta. Kutsume kõiki osalema!

Birma ajaloost

Birma riik loodi kuningas Anawrahta poolt 1057 aastal, juhtivaks usundiks on Theravada budism. 19. sajandil kolonialiseeriti Birma Briti võimude poolt ja Birma viimane kuningas saadeti Indiasse pagendusse, kus ta ka suri. Birmast sai Briti India osa. Teise maailmasõja käigus okupeeris Birma Jaapan, kuid pärast sõja lõppu vallutasid britid selle tagasi. 1948 saavutas Birma iseseisvuse. Pärast lühikest demokraatlikku perioodi on Birmat alates aastast 1962 valitsenud sõjaväelised režiimid. Nende riigikorda kutsutakse “sotsialism Birma moodi.” 18. oktoobril 1965 andis Revolutsiooninõukogu välja seaduse, millega kõik ettevõtted riigistati.

1974. ja 1988. aastal üritati valitsust kukatada. 1988 tulid tuhanded tudengid, kontoritöötajad ja mungad tänavale,Aung nõudes demokraatlikku reformi. Nende liidriks tõusis Birma vabadusvõitluse kangelase kindral Aung San’i tütar Aung San Suu Kyi, kes Mahatma Gandhi ja Martin Luther Kingi vägivallatutest meetoditest inspireerituna korraldas kogu maal kõnekoosolekuid ja väljaastumisi ning nõudis rahumeelset üleminekut demokraatiale ja vabasid valimisi. Septembris 1988 surus sõjavägi meeleavaldused brutaalselt maha ja seda aastat jäid tähistama tuhanded surnud.

1990. aastal kuulutas militaarne hunta välja esimesed demokraatlikud valimised üle 30 aasta. Aung San Suu Kyi juhitav opositsiooniline Rahvuslik Liiga Demokraatia eest (NLD) võitis need ülekaalukalt – kuigi liider ise on koduarestis ja osalemisest diskvalifitseeritud. Valimistulemused kuulutati kehtetuks ja valitsev hunta jäi võimule.

1991 sai Aung San Suu Kyi Nobeli rahupreemia oma pühendumuse eest rahumeelsele muutusele. Nobeli preemia komitee tolleaegne juht Francis Sejested nimetas naist “väljapaistvaks näiteks võimutute võimust”. Birmalastele on Aung San Suu Kyi jätkuvalt vabaduse, demokraatia ja rahu sümbol, vaatamata asjaolule, et naine on 1988. aastast saadik peaaegu pidevalt koduarestis olnud.

2005. aasta 6. novembril alustas Birmat karmilt valitsev ülemkindrali Than Shwe pealinna kolimist Yangonist mägede ja džungliga piiratud Pyinmanasse riigi keskosas. Esimestele ümberasujatele üheksast ministeeriumist teatati vaid kaks päeva varem, et nad oma asjad pakiks. Uus pealinn pühitseti ametlikult sisse 2006 aasta veebruaris 12 000-mehelise sõjaväeparaadiga ning nimetati Naypyidaw’ks (loe: nebjidoo) – mis tõlkes tähendab kuninglikku linna.

Militaarrežiimi regionaalseks julgeolekuohuks kuulutades õnnestus Ameerika Ühendriikidel 2006 aasta septembris esimest korda Birma küsimus ÜRO Julgeolekunõukogus tõstatada. Paljud Birma elanikud said sellest värsket lootust, et president Bush saadab väed Birmasse ja kõrvaldab vihatud kindralid, nii nagu ta tegi Saddam Husseiniga.

Ameerika kallaletung arvatakse olevat ka üks põhjusi, miks ülemkindral Than Shwe – kellele kuulub riiki pankrotti viiva Naypyidaw’ idee – pealinna riigi sisemusse kolis ja kindlustas.

Stseenid Birma sõjaväelise režiimi tegelikkusest annavad ainet 2008. aastal kinodesse jõudvale Sylvester Stallone’i uuele filmile «Rambo IV: Pearl of the Cobra». Filmis nõustub Bangkokis elav Rambo päästma misjonärid, kes jäävad kadunuks Birma džunglis karenitest sõjapõgenikele humanitaarabi ja varustust jagades. Sadistlikud Birma armee sõdurid on nad vangistanud.

Valitsevat militaarvõimu on nimetatud kleptokraatiaks: nad ignoreerivad riigi nii majanduslikke kui ka sotsiaalseid probleeme. Riigi vanglates hoitakse poliitilistel põhjustel üle 1300 kodaniku, ida- ja lääneosa džunglites toimub nii kristlike, budistlike kui islamiusuliste vähemusrahvuste genotsiid. Samas on Birma on üks armastatud turismisihtkohti – aga sealsete tavaelanike kasutusse ei jõua peaaegu midagi turismist tulenevatest hüvedest.

Riigi nimest

Riigi nime Euroopa keeltes palus muuta riigi praegune sõjaväeline juhtkond, kes 18. juunil 1989 kuulutas riigi ingliskeelseks nimeks Union of Myanmar. Opositsioon uut nime siiani ei kasuta. ÜRO on nimemuutust tunnustanud. Euroopa Liit pooldab ükskõik kumma nime kasutamist. Mõned riigid, sealhulgas USA ja Suurbritannia kasutavad riigi endist nime (inglise keeles Burma), sest nad ei tunnusta sõjaväelist diktatuuri, millelt uus nimi pärineb. Paljud inimesed maailmas kasutavad nime “Myanmar”, sidumata seda toetusega praegusele režiimile. Eestikeelne põhinimi oli vahepeal “Myanmar”, alates 2006. aasta suvest jälle “Birma”.

2007 aasta sündmused

Kui 1988 aastal rahvaülestõus vägivaldselt maha suruti, kadusid sealt ka massimeeleavaldused. Demokraatlikud jõud kohtasid aina suurenevaid piiranguid oma tööle – aga ka vaesus ja inimõiguste rikkumised üha süvenesid. 2007 aastal süüdistas ka tavaliselt neutraalne Rahvusvaheline Punane Rist Birma valitsust oma kodanike õiguste piiramises.

15. augustil 2007 tõstis Birma valitsus kahekordselt bensiini ja diislihinda (ja viiekordselt kompresseeritud gaasi hinda, mida kasutavad bussid) ning see sai viimaseks piisaks vaesuses elava rahva karikas. Esialgu tuli tänavatele vaid 400 inimese ringis, kellest kümned kohe arreteeriti. Buda mungad, kelle staatus ühiskonnas on väga kõrgelt hinnatud, sekkusid 5. septembril, kui võimud kasutasid karmi jõudu, et laiali peksta Pakokku rahumeelne meeleavaldus. Vähemalt kolm pühameest sai viga, mungad andsid valitsusele aega vabandamiseks 17. septembrini, kuid loomulikult mingit vabandust ei tulnud. Mungad loobusid oma religioossetest toimingutest ja tulid märgatavalt suuremate massidena tänavale – praegu on protestimas kümned tuhanded mungad. Nendega liitusid suured rahvahulgad ning protestijate arv riigi suurima linna tänavatel kerkis 100 000ni – proteste aga surutakse jätkuvalt vägivaldselt maha. Korravalvurid andsid Yangoni kesklinnas demonstrantidele 10 minutit aega, et laiali minna, lubades vastasel juhul meeleavaldajad maha lasta.

27. septembril hukkus Birmas Jaapani ajakirjanik Kenji Nagai. Videolõik tema tapmisest algab kaadritega sellest, kuidas sõdurid ja märulipolitsienikud jälitavad põgenevaid demonstrante. Üks kiivriga sõdur lükkab pikali Nagai. Selili lamav Birma tv piltmees hoiab oma kaamerat veel pea kohal, kui kõlab lask – videol on näha, kuidas Nagai ees seisev mees teda oma relvaga sihib. Pärast lasku läheb sõdur ära – ta jätkab demonstrantide taga ajamist.

Birma valitsus piirab karmilt meediat, e-maili, mobiili ja tavatelefoniga on sealt teavet saada peaaegu võimatu. Politsei jälitab kaamerate ja telefonidega inimesi, rahvusvahelised kõned on häiritud, opositsiooni telefoniliinid on häiritud ja katkestatud, samuti blokeeriti Birma internetilehed (sh blogid), mis sisaldasid teavet ja fotosid valitsuse tegevus kohta. Birma valitsus süüdistab võõrmeediat hävingu õhutamises ja väidab, et internet on häiritud seetõttu, et veealune internetikaabel on saanud vigastada.

30. septembri Päevaleht kirjutab, et kolonel Hla Win otsustas Birmast pageda siis, kui sai käsu tappa üle saja munga. Hla Win sai käsu viia oma alluvad kahte kloostrit ründama. Mungad oleks tulnud maha lasta ja laibad džunglisse viia. Hla Win ei tahtnud korraldusele alluda ja põgenes. Praegu on geriljasõduritelt abi saanud Hla Win Birma ja Tai vahelisel piirialal, kus ta kohtas Norra ajakirjanikku Hans-Joachim Schildet, kes Wini loo maailmale vahendas.

Maailma reageeringud

Europarlament tahab Birma munkade kaitseks Hiina olümpiat boikottida 28.09.2007
Bush kutsus üles avaldama survet Birma valitsusele 27.09.2007
Venemaa ja Hiina peavad Birmas toimuvat riigi siseasjaks 27.09.2007
BBC kokkuvõte: mida maailm arvab 28.09.2007
Piltides: Birma meeleavalduste mahasurumine 29.09.2007

Kasutatud andmeid Vikipeediast ja ajakirjandusest. Artiklit täiendas ka Oudekki.

Täiendus

Vaata Toompeal toimunud solidaarsusaktsiooni videot Päevalehest : http://www.epl.ee/video/402200

Advertisements

Toetame kuulmispuudega inimesi! 28. september 2007

Posted by Manjana in diskrimineerimine, meeleavaldused, tegemistest.
comments closed

Mustsärkide marssIlmselt on paljud juba lugenud üleskutset osaleda mustsärkide marsil. Selle marsiga tähistatakse rahvusvahelist kurtide päeva. Samasuguseid marsse samal päeval ja kellaajal korraldatakse üle maailma. Marsi eesmärgiks on juhtida tähelepanu kurtide olemasolule, nende kultuurile ja tahetakse teadvustada viipekeele tähtsust.

Seega: 29. septembril (sel laupäeval) paluks kõigil mustad särgid selga panna ja veidi enne kell 14.00 Tallinna Jaani kiriku ette koguneda. Soovi korral võib kaasa võtta ka valge küünla. Täpselt kell 14.00 hakkame siis K-grupi turvaauto järel marssima. Marsruut kulgeb mööda Harju ja Viru tänavat Tammsaare parki. Seal peame veidi kõnesid ja vaatame väikest kontserti. Kell 16.00 võib musta särgi maha ajada ja afterpartyle siirduda.

KKK mustsärkide marsi kohta
Mis on konkreetsed probleemid Eestis

Tekstid pärinevad Kukupai ajaveebist

Kuidas tagada mõttelevikut? 24. september 2007

Posted by toimetus in meedia, teised autorid.
comments closed

Kommentaator Analüütik saatis meile avaldamiseks järgmise loo.

“Kui [olemasolev ajakirjandus] on vilets, siis teeme ise paremini. Kuidas oleks, aktiivsed blogijad ja ausad ajakirjanikud, teeks ühe kooperatiivivormis ajakirjandusväljaande? Mittekollase, mittekallutatud ja analüüsiva?”
(Oudekki kommentaar Ramloffi blogis. 20. september 2007)

Nagu minu loo alguseks valitud tsitaadist nähtub, on Eestis viimastel aegadel tekkinud inimesi, kelle meelest ei ole siinse ajakirjanduse ja üldisemalt meedia hetkesis sugugi mitte selline, nagu see ehk olla võiks. Ühtlasi julgeksin ma kinnitada, et olen sedalaadi vihjeid märganud erinevates internetifoorumites ja kommentaariumides palju ja palju kordi. Ning mida aeg edasi, seda rohkem. Milles siis asi ja millised oleksid võimalused olukorda muuta?

Ilmselt on paljud meediat jälgivad inimesed juba mõnda aega märganud tendentsi, kuidas ajakirjandus end üha selgemalt valitseva rahvuslik-konservatiivse ja ultraparempoolse ideoloogia kiiluvette seab ning kahjuks ka järjest üheülbalisemaks, lamedamaks ja primitiivsemaks muutub. Nõnda siis on arusaadav, et kõige teravamana tajuvad probleemi just vasakpoolse ja liberaalse maailmavaate pooldajad, aga ka lihtsalt intellektuaalsete huvide ja kalduvustega inimesed. Need, kelle kohta ma oma kirjutises kasutan edaspidi nimetust “vasak-liberaalsed intellektuaalid”.Ülaltoodust tulenevalt, ning tänu sellele, et olen ka ise vast keskmisest intensiivsem meediatarbija ja olen nende probleemide peale aeg-ajalt mõelnud, otsustasin ma siis panna kirja mõned mõtted sellest, millised oleksid võimalused Eesti meediaruumi pisut avaramaks ja mitmekesisemaks muuta. Ehk siis kuidas ja millisena võiks tekkida üks nõndanimetatud alternatiivne väljaanne.

Profiil ja orientatsioon
Nagu juba eelpool mainitud, mõjub meediaruumi ühekülgseks muutumine hetkel tõenäoliselt kõige ahistavamalt just nõnda öelda vasak-liberaalsetele intellektuaalidele ning seega on vast mõistetav, kui ma ütlen, et ilmselt oleks vajalik ja põhjendatud Eesti meediaruumi just selles suunas avardada.
Niisiis vaskpoolne. Seda kindlasti. Aga kuna käesolev kirjutis esindab kahtlemata just minu isiklikku arvamust, siis mina rõhutaksin vast veelgi rohkem just kahte järgnevat tunnust – liberaalsust ja intellektuaalsust. Seejuures pean ma muidugi lisama, et liberaalsust eelkõige selle sõna klassikalises, filosoofilises tähenduses – kui vabamõtlemist ja vabameelsust – vastandina konservatiivsusele. Ning samuti on minu meelest Eestis lausa karjuv vajadus just intellektuaalsemat laadi ajakirjanduse järele – sellise ajakirjanduse järele, kus artiklite pikkus ei oleks piiratud 3000-5000 tähemärgiga ning mis poleks orienteeritud ainult kõige vähenõudlikumale publikule – niinimetatud “tavalugejale”.

Võimalused
Kuivõrd mingeid mahukaid finantse võimaliku uue meediakanali loomiseks tõenäoliselt kusagilt kaela langemas ei ole, siis vaatlen ma edaspidi ainult neid versioone, mida oleks võimalik realiseerida kas täiesti ilma rahata või siis minimaalsete finantsidega. See oleks siis vabatahtlik ja puhtalt kodanike isiklikul initsiatiivil põhinev ettevõtmine. Teostuse poole pealt võib tõdeda, et õnneks on meil tänapäeval olemas selline suurepärane leiutis nagu intrenet, tänu millele on võimalik elektroonilisel kujul ilmuv ajaleht/ajakiri teha kättesaadavaks hetkel tõenäoliselt juba suuremale osale Eesti elanikest. Kas see tehniline lahendus veebiväljaande tegijale ka midagi maksma läheb, seda ma ausalt öelda isegi ei tea, aga kuulu järgi oleksid kulud siiski väga väikesed, kui neid üldse on. Samuti ei oska ma öelda, kas oleks otstarbekas lahendada asi nii öelda blogi vormis või siis seada sisse spetsiaalne lehekülg ning seepärast jätaksin selle küsimuse asjatundlikumate inimeste otsustada.

Variandid
Nüüd kirjeldaksin ma mõningaid variante, millistest materjalidest oleks võimalik niisugust veebiväljaannet koostada. Ma olen nõus, et võib-olla paistab minu mõttekäik kohati mõnedele inimestele kuidagi “lihtsakoeline” ja/või “algajalik”, kuid samas tundub see pakkuvat siiski teatud skeemi, kuidas asjaga saaks algust teha. Järgnev on siis üles ehitatud gradatsioonis lihtsamalt keerulisemale.

1. Täielikult quasi-alternatiivne väljaanne.
See kujutaks endast siis nagu teatud “komplekti” mainstream-meedias ilmunud kirjutistest, mis ühel või teisel põhjusel väljaande koostajale sobivad ja/või olulised tunduvad.

Nüüd tekib muidugi kohe küsimus, et milleks niisugust asja vaja, kui need kirjutised juba niikuinii internetis saadaval? Minu meelest ei peaks sellist varianti aga siiski välistama. Nimelt loob selline internetilehekülg ja “komplekt” siiski vähemalt mingisuguse “ruumi” või “keskkonna” või ükskõik kuidas me seda ka nimetaksime. See oleks koht, kus ülalmainitud vasak-liberaalsed intellektuaalid end pisut õdusamalt tunneksid ja kust nad saakisid ülevaate neile potentsiaalselt huvi pakkuvatest ja meeldivatest kirjutistest. Ning kui iga kirjutise (või kirjutise viite) juures on olemas ka kommentaarium, siis on seal ehk pisut suurem tõenäosus midagi olulist leida kui näiteks DELFI portaali “sõimamistoast”. Või ehk leiab seal aeg-ajalt aset mõni mõtestatud arutelu – kui asjalolud juhtumisi soodsas suunas kujunevad.

2. Laenud erinevatest blogidest ja teistelt internetilehekülgedelt.
See variant oleks siis põhimõtteliselt analoogiline eelmisega, lihtsalt selle erinevusega, et kirjutised ei pärine mitte meinstream-meediast, vaid juba nii öelda alternatiivsetest allikatest. Vähemalt osaliselt.

Ka niisugune variant on minu meelest täiesti mõttekas ja arvestatav, sest eks ole ju palju inimesi, kes mitte tervete päevade kaupa internetis ei surfa ning seetõttu oleks see nende jaoks väga soodne võimalus neid huvitavaid kirjutisi üles leida. Ühesõnaga: keegi on nende heaks juba osa selekteerimistööd ära teinud. Samuti kehtivad ka sel puhul need eelmises punktis mainitud “ruumi” ja “keskkonna” head küljed.

3. 1+2.
Ehk siis esimene ja teine variant kombineeritult.

Võib-olla oleks otstarbekas tuua nüüd paar näidet. Kõigepealt ehk internetilehekülg The Crisis Papers, kus on nõnda öelda soovitusliku kirjanduse nimekiri – Recommended Articles of the Week. Ja samuti LeftLink: Your daily propaganda filter).

Need oleksid siis näited vast kõige lihtsamatest võimalustest, mis on koostatud ainult viidetest/linkidest. Teine võimalus on artikleid kopeerida, kuid eks see on juba peaasjalikult tehniline ja võib-olla pisut ka autoriõiguse küsimus.

4. Viited võõrkeelsetele artiklitele.
See on mõistagi pisut vaieldav punkt, sest ilmselt ei ole siiski mõttekas dubleerida juba olemasolevaid (näiteks siis ingliskeelseid) lehekülgi. Samas ei peaks seda varianti siiski ka välistama – kui keegi leiab mõne hea ja huvipakkuva artikli, millest ka teistele teada anda.

Kui ülaltoodud variandid veebiväljaande koostamiseks on suhteliselt lihtsad ja kergesti teostatavad, siis viimased kaks punkti erinevad neist muidugi kardinaalselt. Ja seda põhiliselt töömahukuse poolest.

5. Tõlkeartiklid.
Selle punkti puhul tuleks mõistagi eraldi ära mainida välispoliitikat käsitlevad kirjutised, sest paraku tundub mulle küll, et selles osas on Eesti mainstream-ajakirjanduse olukord vast isegi kõige hullem ja puudujäägid kõige suuremad.

6. Originaalartiklid.
Kuivõrd mul puuduvad praktiliselt täielikult andmed selle kohta, kui palju võiks Eestis leiduda inimesi, kes niisuguse profiili ja orientatsiooniga väljaandele kaastööd ( ja tasuta kaastööd, vähemalt esialgu) teha sooviksid, siis ei hakka ma siinkohal ka eriti spekuleerima, aga nagu ma aru olen saanud – mõni lugu kuus ehk ikka laekuks.

Muidugi tõstatub nüüd küsimus, et kui kitsa või laia väljaanne oma profiili peaks hoidma ning kui palju võiks olla kõikvõimalikke lisateemasid – näiteks ökoloogia, teadus, kodanikuühiskond, demokraatia/sõnavabadus, linnakujundus/keskkond – kui mõnd esimesena pähe tulevat mainida. Aga eks see sõltub juba loomulikult sellest, milline grupp või aktiiv asja juurde komplekteerub ja kes seda üritust vedama hakkavad.

Lõpetuseks peaks nüüd ehk veel kord tõdema, et nõudlus ja vajadus sedasorti (veebi)väljaande järele on Eestis kahtlemata olemas ning seetõttu tasuks asi kindlasti proovimist. Seda enam, et minu poolt välja pakutud variantidest nelja esimest kasutades ei kujuneks ettevõtmine ka kuigi töö- ja ressursimahukaks. Ja kui mõnikord paar tõlget või originaallugu ka saab – siis võib ju projekti nii ehk naa igati õnnestunuks tunnistada.

Kuidas kapitalistlikku riiki juhivad kommunistid 21. september 2007

Posted by Manjana in Aasia, kapitalism.
comments closed

Tänapäeva Hiina on riik, mida mõista pole just just eriti lihtne. Eestis armastatakse sellest siiani rääkida kui kommunistlikust maast, kuna seda juhib Kommunistlik Partei. Mis aga seal Hiinas ikkagi toimub?

1990 aastal oli Hiina oma SKPga maailmas 11. kohal, 2007 aastaks on ta tõusnud neljandaks. Sisuliselt on toimunud meeletu majanduslik areng ja see majandus on pigem kapitalistlik kui sotsialistlik majandus. Maa ja tööjõud on Hiinas vabal turul nagu igas teiseski kapitalistlikus riigis, toimivad erafirmad. (veel …)

Mälestusi ja mõtteid: 9/11 11. september 2007

Posted by Manjana in Ameerika, monument.
comments closed

We rememberMa mäletan seda septembrikuu päeva väga hästi – see oli too päev, mil ma lõpuks otsustasin USA aktsiabörsilt aktsiad ära osta. Mitte küll täpselt üheteistkümnendal kuupäeval, sest too päev olid kõik USA börsid kinni, vaid paar päeva hiljem, kui peaaegu kõik aktsiahinnad olid mitmeid kordi langenud. Mõne aja pärast tõusid hinnad jälle normaalsesse seisu ja mina tundsin ennast kröösusena. Kuna minu jaoks oli aktsibörs sarnane arvutimänguga, siis varsti olin ostmiste ja müümiste käigus kasumi maha mänginud ja hülgasin selle lõbustuse.

Ma mäletan seda ka, kuidas ma erinevatest uudistekanalitest Ameerikas toimuvat jälgisin. Tundus pisut kolmanda maailmasõja algusena ja isegi natuke hirmus oli. Umbes nii nagu siis, kui ma elasin Keilas ja Tallinnas sõitsid tankid teletorni poole. Hirmus, aga õnneks minust kaugemal. Sama taibukas on tegelikult ka ameeriklaste idee siduda 9/11 sündmusi ja Saddam Husseini, umbes nagu võiks kõik pahad ühendada ja nende kaela kõik oma probleemid ajada. Mingist hetkest muutus USA valitsusele olulisemaks see, et on hea põhjus terroriste taga ajada ning hukkunud inimesed ja nende tuttavate ning sugulaste mure, kadus tahaplaanile.

Elu läheb aga edasi. Et minevikust õppida, on inimestel kombeks mälestusmärke püstitada, mida tähtsad poliitikud pidulikult avada saavad. Kui meil on plaanis ehitada kõigest 28 meetrine sammas tähistamaks Eesti vabadust, siis ameeriklased mõtlevad suurelt. Ameeriklased tahavad kaksiktornide kohale püstitada Vabaduse Torni (Freedom Tower), millest saab maailma kõige kõrgem hoone – 541 meetrit ehk natuke üle poole kilomeetri kõrge. Pinda on sinna planeeritud 241000 ruutmeetrit ja sisse saab kolida juba 2010 aastal. Miks meie vabadussambasse eksklusiivkortereid osta ei saa? Kesklinna pole ju taibukas lihtsalt mingit kohatäidet planeerida, vahet ei ole, kas on tegemist vabaduse saamise või tuhandete hukkunute ja terrorismiajastu algusega.

Üleskutse ühiskonnahuvilistele! 7. september 2007

Posted by Manjana in ideed, teised autorid.
comments closed

Lugedes kommentaare postitusele sõnavabadusest, tekkis probleem, et siin antakse sõna ja tolereeritakse vaid neid inimesi, kes meile “truudust on vandunud.” Samas on kirjutajate ring meie blogis ka natuke väikesevõitu.

Samal ajal tuli minu blogisse ettepanek, et
“Mulle meeldiks poliitblog, kus kirjutaksid rõõmsasti vaheldumisi Arni ja Sirje ja Mõni Käreroheline (nimi asendatud)  ja minu poolest kes kõik veel, kui nad ainult huvitavalt kirjutada oskavad ja julgevad ning yksteise suhtes viisakaks jäävad. Kõiki eraldi ei viitsi ju lugeda.”  Oop

Järgmisena sain ma tolle kommentaari peale sellise e-maili (siin veits kärbituna):

SEE ON VÄGA JA VÄGA JA VÄGA OLULINE ETTEPANEK!!! Pane ise nüüd hüüumärke juurde. Nii palju kui jaksad. Sest see on oluline.

Ma kusagil rääkisin sellest “tõsisest suhtumisest”. No kui te tahate ajada seda ‘libertarian left’ värki näiteks umbes, no siis tuleks seda ka ajada. Ja blogi iseenesest on ju olemas – 8mai blogi niisiis.

… Elementaarne, nagu öeldakse. No ja siis oleks neil, kes huvi tunnevad selle teema vastu – et oleks siis selline – ütleme, et asjalik lehekülg. Et pole seda muud pannkoogi ja ooperijutte sees niisiis. Need las jäävad siis iga blogipidaja eraasjaks.

Hüva. Ma panen siia paar aadressi, et siis saad ehk aru, kuidas niisuguseid asju tehakse: www.afterdowningstreet.org
See on peaasjalikult selline sõjavastaste lehekülg. Ma pole küll viimasel ajal lugenud, aga seda tehakse just nii, et kopeeritakse igalt poolt kokku. Ja selliseid lehekülgi on veel. Näiteks see: www.commondreams.org
No ja kui tahad saada päris häid ja põhjalikke ja asjalikke jutte, siis see: www.counterpunch.org/
No ja see on loomulikult üks mitmekesisemaid: http://www.zmag.org
Nii et jah. Mõelge selle peale. See on oluline mu meelest.

Kuna nende eeskujude järgimine nõuab palju tööd või progemist, siis tekkis mul lihtsam mõte.

Teie, kes Te kurdate, et me oleme ühekülgsed, tulge välja oma juttudega – ja teie ka, kes te meid niisama huviga jälgite!

Selleks ei ole vaja kohe liikmeks hakata ja kõiki meie kirjapandud vaateid jagada, oluline on, et jutt oleks asjalik ja räägiks asjadest, mis meile siin Eestis olulised võiksid olla. Hea kui jutus oleks mingi uudne vaade või moment, mida võib-olla kõik veel ei tea. Kui jutt tekitaks disskussiooni ühiskonnas olulistel teemadel. See ei pea olema mingi asi, mida parasjagu kõik ajalehed kirjutavad, ühiskonnas leiab teemasid ju palju-palju.

Kriteeriumid:

Me kunagi otsustasime, et me ei avalda anonüümseid jutte, ka mitte oma liikmetelt. Seega peaks kirjutaja olema kuidagi tuvastatav, kas siis oma nime ja pildiga või lingiga oma blogisse. Kellegi suhtes põhjendamata vaenulikke jutte ei avalda, argumenteeritud kriitika on lubatud. Soovitav on võimalikult täpne allikatele viitamine.

Kuidas?

Te võite saata oma jutu meile emailile kaheksasmai ätt gmail.com. Paneme jutu blogi drafti ja keegi meie liige vaatab selle veel üle, parandab kirjavigu ja aitab otsustada, kas sobib avaldada. Siis avaldamegi. Ja kõik saavad kommenteerida. Ebameeldivaid kommentaare kustutame jätkuvalt.

Mis sa selle eest saad?

Auhindu me välja ei pane, rahalist tasustamist ei toimu. Aga meil on päris kena loetavusega blogi, seega jagame surematut kuulsust!

Kui meil ei ole diktaatorit, siis valitsevad ju nemad! 5. september 2007

Posted by Oudekki in ideed, poliitika.
comments closed

Nemad võivad olla näiteks juudid. Või kommunistid. Või homoseksuaalid. Või firmaomanikud. Või rullnokad, nagu kirjutab Evi Arujärv 17. augusti Päevalehes. Äkki siis ongi tõesti parem, kui on üks tubli mees, kes neil selle kohutava asja ära keelab ja tavalistel inimestel laseb rahulikult oma elu elada? Ja ütleb, mismoodi peab seda oma elu elama, et oleks ikka selge ja hea.

Eksperte ei ole

Paraku ei ole inimesed täiuslikud, me ei ole kõik ühesugused, meie arvamused heast elust erinevad ja mõned meist tahavad võimu kasutada ainult iseenda huvides. Meil ei ole mingit garantiid, et see mees, keda me “neid” ohjeldama valime, on tegelikult ka “tubli”. Või, et ta võimul olles ei korrumpeeruks ning takistaks ka “meid”, mitte ainult rullnokki, kommuniste, homoseksuaale, firmaomanikke või juute. Me ei ole täiuslikud, seega me ei saa ühise elu korraldamiseks valida viisi, mis eeldaks mingi hulga täiuslike ja rikkumatute inimeste olemasolu.

Igatsus “isakese” järele tuleb tihti varjatud eeldusest, nagu ühiskondlikud otsused omaksid üheseid lahendusi, mille saavad langetada eksperdid. See tähendab, et valitsema peaks kõige kõrgemini kvalifitseeritud ekspert. See eeldus aga ei pea paika, mida tõestab ka üks levinud näide:

Oletame, et riigis on puhkemas ohtlik haigus, mille tagajärjel sureb umbes 600 inimest. Sellega tegelemiseks soovitavad eksperdid kahte võimalust, teaduslikult täpsed hinnangud nende programmide tulemite kohta on järgmised:

* programmi A korral jäävad 200 inimest ellu, 400 sureb.
* programmi B korral on 1/3 tõenäosust, et kõik 600 inimest päästetakse ja 2/3 tõenäosust, et 600 inimest sureb.

Milline programm valida?

Seega: kuigi ühiskondlike protsesside ja nende tagajärgede hindamisel, konkreetsete valikute teostamiseks kulutatava raha planeerimisel on kindlasti vaja ekpertteavet ja see ekspertiis on olemas, siis valikuid saab teha ainult kokkulepete teel. Meil ei ole eksperte, kes ütleks, mitme inimese tapmine on hea ja mitme inimeluga saab riskida.

Mida me siis teha saame, kui midagi on valesti?

Hakata vabadeks inimesteks, kes valitsevad ennast ise. Demokraatia eesmärk ei olegi tagada seda, et “nemad” poleks kunagi võimul, ainult seda, et ka “meil” oleks vahepeal võimul olla. Selleks, et “meie” oleksime olemas, ei tohi “meie” püüda “neid” kaotada :)

Rahulolematus konkreetse parlamendikoosseisuga ei tähenda, et me peaksime pöörduma autoritaarsesse korda. Riik ei ole kõrge ja kauge objekt, mis kaitseb meid vigade ja ebameeldivuste eest, riik on lihtsalt mehhanism, mille me oleme loonud nendele poliitilistele küsimustele vastamiseks. Esindusdemokraatia on lihtsalt üks selle mehhanismi vormidest. Rullnokad, juudid, kommunistid, homoseksuaalid ja firmaomanikud on kõik võrdselt pädevad neid otsuseid tegema, ka siis, kui nad üksteist mitte sallima kipuvad.

Parlamendisaadikud, valitsus, peaminister ja president on lihtsalt inimesed, kelle meie territooriumil elav kogukond on palganud ühiseid asju korraldama, lähtuvalt nende poolt esitatavast programmist ja rahva soovidest. Kui nad ei tee oma tööd efektiivselt, siis me laseme nad lahti – nõudes näiteks ennetähtaegseid valimisi või valitsuse tagasiastumist. Kui valitud teevad perioodi kestel midagi, mis meile, rahvale, nende valitute tööandjatele, ei sobi, siis tuleb sellest teada anda. Näiteks tänavale tulles ja oma arvamusi ja soove meelde tuletades.

Kui meil on tunne, et parlamendisaadikud ei vastuta piisavalt, siis meil on alati võimalus otsida viise, kuidas isiklikku vastutust suurendada. Demokraatia ei saa tagada vigadeta otsustamist, aga demokraatia annab võimaluse vigu parandada. Kui valisime halvad juhid, siis teine kord valime uued ja paremad. Kui meil on tunne, et meie valimissüsteem ei taga piisavalt meie tahte väljendust, siis me võime selle ümber teha.

Kui meil on tunne, et otsustajate ring on liiga kitsas, siis me võime seda laiendada. Meie kommunikatsioonitehnoloogilised võimalused lasevad oluliste strateegiliste otsuste tarbeks tehtavad ekperthinnangud teha kättesaadavaks kõigile elanikele. Seega saab igaüks meist langetada informeeritud otsuse selle kohta, kuhu suunas ta tahaks Eesti ühiskonda minemas näha. Me saame kõik osalemises otsustada.

Ainus alternatiiv “isakesele” on vabadus. Ainus alternatiiv sellele, et “nemad” ei valitseks, on koos valitseda. Parafraseerides Terry Pratchettit – tarku ja häid ei ole. Oleme ainult meie.

Kus on sõnavabaduse piirid? 3. september 2007

Posted by Manjana in diskrimineerimine.
comments closed

Online hate„Vabadus on tunnetatud paratamatus” – see on definitsioon vabadusele, mille saime selgeks ENSVs. Kaotades NSV Liidu piirid, saime kätte uue ja tõelise vabaduse. Vabaduse, mil tundub, et piirid puuduvad, või kui neid ka keegi tekitab, siis on ta ohuks demokraatiale. Mõnikord võib ju nii mõelda, kuid siiski on ainuke piirideta asi piiritus ja sellest vedelikust on eestlastele juba pikemat aega rohkem jamasid kui mõnu tõusnud.

Selles jutus ma räägin sõnavabadusest internetis. Võiks öelda, et internet on sõnavabaduse paradiis, kus öeldakse välja kõik, mis kõval häälel öelda ei julgeta ja paradiisist välja heitmine on suhteliselt võimatu. Igaüks, kes üritab siin piire tõmmata, loetakse sõnavabaduse vägistajaks. Kuid küsimus jääb õhku – kas on vaja internetis mingeid piiranguid teha ja kui jah, siis milliseid ja kuidas.

Inglise keeles on selline mõiste nagu Online hate, mida võiks lahti seletada kui internetis viha õhutamine. Eestis üritas selle teemaga natuke tegeleda Rein Lang ja langes üldise viha ohvriks. Rein juristina lähenes küsimusele otse ja arvestamata, et eeltöö oli tegemata. Ehk vastamata on küsimus, milline on see sõnum, mille ära keelamine vastaks tingimusele, et selle keelamise tulemusel oleks kasusaajate hulk suurem kui kannatanute ja vastupidi, kas mittekeelamise korral on kahjusaajate hulk suurem kui kasusaajate? Või miks meil üldse inimesed nii käituvad?

Milline on vahe sõnavabadusel ja viha õhutaval sõnal? Kas see, kes vihkab vihkajat on halvakspanu vääriv olend või mitte? Erinevad viha probleeme käsitlenud sotsioloogid on leidnud, et viha-õhutajate üks levinuim väljendusviis on tervele grupile inimestele osutada kui „need teised.” Raymond A. Franklin, raamatu „The Hate Directory” autor, kirjutab nendest, kes õhutavad viha „teistsuguste” vastu, kes on erinevad rassi, religiooni, soo, seksuaalse orientatsiooni vms poolest. Kanada kommunikatsiooni õppejõud Karim Karim rõhutab, et inimlikest arhetüüpidest on „need teised” kõikides kultuurides üks levinuim. Kui inimene saab oma hirmu ja vihkamise kanda üle „teistele”, siis sihtgrupp muutub inimesest madalamaks olendiks. Selline teguviis annab õigustuse vägivallale ja alandamisele, kuna objektidelt on eelnevalt ära võetud nende inimlik olemus.

Piir sõnavabaduse ja viha õhutamise vahel on kitsas ja erinevates riikides on erinevad tolerantsi tasandid. Internetis on see veelgi komplitseerutum. Kui ühes riigis on viha õhutavad kommentaarid lubatud ja teises mitte, siis internet on kõigile ühine. On väidetud, et parim vastus viha õhutavale kõnele ei ole mitte kriminaliseerimine vaid rohkem vestlust. Filosoof Pierre Lévy on öelnud, et internetis on palju ideesid, mida väljendavad inimesed, kes nii mõtlevadki ja ajakirjanikud pigem lihtsustavad ja naeruvääristavad debatti, sest pole aega või oskusi või veelgi hullem – valitseb poliitiline surve.

Peale selle, et on erinevat tüüpi internetifoorumid, kus sarnaste vaadetega inimesed saavad ükskõik mida rääkida, on viha õhutajatel ka vajadus häkkida ja ajada servereid umbe sellistes foorumites, mis neile ei meeldi. Sisuliselt on ka see vägivald, kuigi virtuaalne.

Üldiselt suhtutakse internetivägivalda sarnaselt tänavavägivallaga – noh kaklevad, mida mina saan teha ja minnakse edasi. Kui inimene saab emaili, mis kutsub vihkama kedagi teistsugust, siis Kanadas 2001 aastal noorte hulgas tehtud uuringu põhjal ei teinud 1/3 noortest sellega midagi ja 1/3 rääkis sellest tuttavale või politseile. Ega viha õhutav internetisõnum ei pea olema alati illegaalne, see võib olla ka lihtsalt solvav või häiriv. Kuna kohtus pole sellega suurt midagi teha, siis oluline on just ühiskondlik arvamus.

Mida siis on teha võimalik? Üheks parimaks vastuseks vihale on propageerida tolerantsi. (Mille peale meenub mulle seik homoparaadil, kus meie hüüdsime “Tallinn-salliv,” mille peale üks nahkpea, kes kõrval seisis ja vaatas, pressis hammasta vahelt “Ei salli ma midagi.”) Internetis on isegi selline lehekülg www.tolerance.org, kus on pakutud erinevaid meetodeid vihaga võitlemiseks.

Mida võiks kokkuvõttes öelda? Seda, et internetti kuidagi seaduste ja kohtuga piirata on keeruline ja tekitab uusi probleeme ja vaimukaid lahendusi. Tulemustele orienteerudes tuleks kasutada vana duelli reeglit – võideldakse sarnaste relvadega. Kui internetis vägivalla õhutaja kasutab relvana sõna, siis tuleb sellega võidelda samuti sõnadega. Ükskõikne möödumine peksjast ei lõpeta peksu ja sõnadega võitlus ei tekita füüsilisi kahjusid, kuid võib tekitada puhtama internetikeskkonna. Viha õhutajad on ju tegelikult õrnad inimesed, kes varjavad oma hirme vihkamise taha. Ühiskonna hukkamõist ja hirmude lahti seletamine võib tal aidata taas tugevaks inimeseks saada. Nii tugevaks, kes ei soovi nõrgemaid lüüa. Sõnadega.

Kasutatud materjale leheküljelt http://www.media-awareness.ca/english/issues/index.cfm