Kuidas tagada mõttelevikut? 24. september 2007

Kommentaator Analüütik saatis meile avaldamiseks järgmise loo.
—

“Kui [olemasolev ajakirjandus] on vilets, siis teeme ise paremini. Kuidas oleks, aktiivsed blogijad ja ausad ajakirjanikud, teeks ühe kooperatiivivormis ajakirjandusväljaande? Mittekollase, mittekallutatud ja analüüsiva?”
(Oudekki kommentaar Ramloffi blogis. 20. september 2007)

Nagu minu loo alguseks valitud tsitaadist nähtub, on Eestis viimastel aegadel tekkinud inimesi, kelle meelest ei ole siinse ajakirjanduse ja üldisemalt meedia hetkesis sugugi mitte selline, nagu see ehk olla võiks. Ühtlasi julgeksin ma kinnitada, et olen sedalaadi vihjeid märganud erinevates internetifoorumites ja kommentaariumides palju ja palju kordi. Ning mida aeg edasi, seda rohkem. Milles siis asi ja millised oleksid võimalused olukorda muuta?

Ilmselt on paljud meediat jälgivad inimesed juba mõnda aega märganud tendentsi, kuidas ajakirjandus end üha selgemalt valitseva rahvuslik-konservatiivse ja ultraparempoolse ideoloogia kiiluvette seab ning kahjuks ka järjest üheülbalisemaks, lamedamaks ja primitiivsemaks muutub. Nõnda siis on arusaadav, et kõige teravamana tajuvad probleemi just vasakpoolse ja liberaalse maailmavaate pooldajad, aga ka lihtsalt intellektuaalsete huvide ja kalduvustega inimesed. Need, kelle kohta ma oma kirjutises kasutan edaspidi nimetust “vasak-liberaalsed intellektuaalid”.Ülaltoodust tulenevalt, ning tänu sellele, et olen ka ise vast keskmisest intensiivsem meediatarbija ja olen nende probleemide peale aeg-ajalt mõelnud, otsustasin ma siis panna kirja mõned mõtted sellest, millised oleksid võimalused Eesti meediaruumi pisut avaramaks ja mitmekesisemaks muuta. Ehk siis kuidas ja millisena võiks tekkida üks nõndanimetatud alternatiivne väljaanne.

Profiil ja orientatsioon
Nagu juba eelpool mainitud, mõjub meediaruumi ühekülgseks muutumine hetkel tõenäoliselt kõige ahistavamalt just nõnda öelda vasak-liberaalsetele intellektuaalidele ning seega on vast mõistetav, kui ma ütlen, et ilmselt oleks vajalik ja põhjendatud Eesti meediaruumi just selles suunas avardada.
Niisiis vaskpoolne. Seda kindlasti. Aga kuna käesolev kirjutis esindab kahtlemata just minu isiklikku arvamust, siis mina rõhutaksin vast veelgi rohkem just kahte järgnevat tunnust – liberaalsust ja intellektuaalsust. Seejuures pean ma muidugi lisama, et liberaalsust eelkõige selle sõna klassikalises, filosoofilises tähenduses – kui vabamõtlemist ja vabameelsust – vastandina konservatiivsusele. Ning samuti on minu meelest Eestis lausa karjuv vajadus just intellektuaalsemat laadi ajakirjanduse järele – sellise ajakirjanduse järele, kus artiklite pikkus ei oleks piiratud 3000-5000 tähemärgiga ning mis poleks orienteeritud ainult kõige vähenõudlikumale publikule – niinimetatud “tavalugejale”.

Võimalused
Kuivõrd mingeid mahukaid finantse võimaliku uue meediakanali loomiseks tõenäoliselt kusagilt kaela langemas ei ole, siis vaatlen ma edaspidi ainult neid versioone, mida oleks võimalik realiseerida kas täiesti ilma rahata või siis minimaalsete finantsidega. See oleks siis vabatahtlik ja puhtalt kodanike isiklikul initsiatiivil põhinev ettevõtmine. Teostuse poole pealt võib tõdeda, et õnneks on meil tänapäeval olemas selline suurepärane leiutis nagu intrenet, tänu millele on võimalik elektroonilisel kujul ilmuv ajaleht/ajakiri teha kättesaadavaks hetkel tõenäoliselt juba suuremale osale Eesti elanikest. Kas see tehniline lahendus veebiväljaande tegijale ka midagi maksma läheb, seda ma ausalt öelda isegi ei tea, aga kuulu järgi oleksid kulud siiski väga väikesed, kui neid üldse on. Samuti ei oska ma öelda, kas oleks otstarbekas lahendada asi nii öelda blogi vormis või siis seada sisse spetsiaalne lehekülg ning seepärast jätaksin selle küsimuse asjatundlikumate inimeste otsustada.

Variandid
Nüüd kirjeldaksin ma mõningaid variante, millistest materjalidest oleks võimalik niisugust veebiväljaannet koostada. Ma olen nõus, et võib-olla paistab minu mõttekäik kohati mõnedele inimestele kuidagi “lihtsakoeline” ja/või “algajalik”, kuid samas tundub see pakkuvat siiski teatud skeemi, kuidas asjaga saaks algust teha. Järgnev on siis üles ehitatud gradatsioonis lihtsamalt keerulisemale.

1. Täielikult quasi-alternatiivne väljaanne.
See kujutaks endast siis nagu teatud “komplekti” mainstream-meedias ilmunud kirjutistest, mis ühel või teisel põhjusel väljaande koostajale sobivad ja/või olulised tunduvad.

Nüüd tekib muidugi kohe küsimus, et milleks niisugust asja vaja, kui need kirjutised juba niikuinii internetis saadaval? Minu meelest ei peaks sellist varianti aga siiski välistama. Nimelt loob selline internetilehekülg ja “komplekt” siiski vähemalt mingisuguse “ruumi” või “keskkonna” või ükskõik kuidas me seda ka nimetaksime. See oleks koht, kus ülalmainitud vasak-liberaalsed intellektuaalid end pisut õdusamalt tunneksid ja kust nad saakisid ülevaate neile potentsiaalselt huvi pakkuvatest ja meeldivatest kirjutistest. Ning kui iga kirjutise (või kirjutise viite) juures on olemas ka kommentaarium, siis on seal ehk pisut suurem tõenäosus midagi olulist leida kui näiteks DELFI portaali “sõimamistoast”. Või ehk leiab seal aeg-ajalt aset mõni mõtestatud arutelu – kui asjalolud juhtumisi soodsas suunas kujunevad.

2. Laenud erinevatest blogidest ja teistelt internetilehekülgedelt.
See variant oleks siis põhimõtteliselt analoogiline eelmisega, lihtsalt selle erinevusega, et kirjutised ei pärine mitte meinstream-meediast, vaid juba nii öelda alternatiivsetest allikatest. Vähemalt osaliselt.

Ka niisugune variant on minu meelest täiesti mõttekas ja arvestatav, sest eks ole ju palju inimesi, kes mitte tervete päevade kaupa internetis ei surfa ning seetõttu oleks see nende jaoks väga soodne võimalus neid huvitavaid kirjutisi üles leida. Ühesõnaga: keegi on nende heaks juba osa selekteerimistööd ära teinud. Samuti kehtivad ka sel puhul need eelmises punktis mainitud “ruumi” ja “keskkonna” head küljed.

3. 1+2.
Ehk siis esimene ja teine variant kombineeritult.

Võib-olla oleks otstarbekas tuua nüüd paar näidet. Kõigepealt ehk internetilehekülg The Crisis Papers, kus on nõnda öelda soovitusliku kirjanduse nimekiri – Recommended Articles of the Week. Ja samuti LeftLink: Your daily propaganda filter).

Need oleksid siis näited vast kõige lihtsamatest võimalustest, mis on koostatud ainult viidetest/linkidest. Teine võimalus on artikleid kopeerida, kuid eks see on juba peaasjalikult tehniline ja võib-olla pisut ka autoriõiguse küsimus.

4. Viited võõrkeelsetele artiklitele.
See on mõistagi pisut vaieldav punkt, sest ilmselt ei ole siiski mõttekas dubleerida juba olemasolevaid (näiteks siis ingliskeelseid) lehekülgi. Samas ei peaks seda varianti siiski ka välistama – kui keegi leiab mõne hea ja huvipakkuva artikli, millest ka teistele teada anda.

Kui ülaltoodud variandid veebiväljaande koostamiseks on suhteliselt lihtsad ja kergesti teostatavad, siis viimased kaks punkti erinevad neist muidugi kardinaalselt. Ja seda põhiliselt töömahukuse poolest.

5. Tõlkeartiklid.
Selle punkti puhul tuleks mõistagi eraldi ära mainida välispoliitikat käsitlevad kirjutised, sest paraku tundub mulle küll, et selles osas on Eesti mainstream-ajakirjanduse olukord vast isegi kõige hullem ja puudujäägid kõige suuremad.

6. Originaalartiklid.
Kuivõrd mul puuduvad praktiliselt täielikult andmed selle kohta, kui palju võiks Eestis leiduda inimesi, kes niisuguse profiili ja orientatsiooniga väljaandele kaastööd ( ja tasuta kaastööd, vähemalt esialgu) teha sooviksid, siis ei hakka ma siinkohal ka eriti spekuleerima, aga nagu ma aru olen saanud – mõni lugu kuus ehk ikka laekuks.

Muidugi tõstatub nüüd küsimus, et kui kitsa või laia väljaanne oma profiili peaks hoidma ning kui palju võiks olla kõikvõimalikke lisateemasid – näiteks ökoloogia, teadus, kodanikuühiskond, demokraatia/sõnavabadus, linnakujundus/keskkond – kui mõnd esimesena pähe tulevat mainida. Aga eks see sõltub juba loomulikult sellest, milline grupp või aktiiv asja juurde komplekteerub ja kes seda üritust vedama hakkavad.

Lõpetuseks peaks nüüd ehk veel kord tõdema, et nõudlus ja vajadus sedasorti (veebi)väljaande järele on Eestis kahtlemata olemas ning seetõttu tasuks asi kindlasti proovimist. Seda enam, et minu poolt välja pakutud variantidest nelja esimest kasutades ei kujuneks ettevõtmine ka kuigi töö- ja ressursimahukaks. Ja kui mõnikord paar tõlget või originaallugu ka saab – siis võib ju projekti nii ehk naa igati õnnestunuks tunnistada.